Neljapäev, 31. detsember 2009

Aasta viimased mõtted

Tegelikult pole sel aastanumbri vahetusel ju mingit mõtet, tegemist on lihtsalt kokkuleppelise ajapunktiga Gregoriuse kalendri järgi, mis Maarjamaal alles 1918.aastal kasutusele võeti. Minu enese jaoks on pööripäeval oluliselt suurem märgiline tähtsus. Valguse võit pimeduse üle, uue loodusetsükli algus.

Nii kaunist jõulu- ja aastavahetust ei mäletagi, võib-olla kusagilt lapsepõlvest. Tõeline talvemuinasjutt. Panen aiablogisse ka mõned pildid. Paar päeva tagasi oli meie sissesõiduteel isegi traktorit näha, kuue siinelatud talve jooksul tervelt teist korda, ja isegi kohalikke valimisi pole tulemas. Midagi imelikku toimub. Muidugi võis olla ka mõne hea naabri eraalgatus, keegi pole ütlema tulnud.

Õnneks tõi eks eile õhtul tagasi remonditud Lumehelbekese, nii et kui lumi just üle pea ulatuma ei hakka, peaks tubli neljaveoline ameeriklane meid välja vedama. Parketimaasturiga lumme söösta ei riskiks, kuigi pooleteise aasta tagune otsus vahetada naelrehvid Nokia lamellide vastu on osutunud õigeks, lumepudrus pidamine on oluliselt parem.

Karukalli sain eksilt pealekauba, nii et ribid ragisesid. Jah, kui saaks inimesest valida ainult need omadused, mis head ja vastuvõetavad on. Sellest on ilmselt kõik unistanud. Sellegipoolest on mul hea meel, et me kõigest hoolimata hästi läbi saame. Ma ei oska vihata ja kauna kanda. Oli, mis oli.

2009, millega ta meelde jääb? Firma kolimine, seda eelkõige. Töine, loominguline, raske, kuid ometi igat kulutatud kalorit ja ajurakku väärt. Ise rahul ja töötajad kiidavad taevani.
Ema operatsioon, õnneks heade tulemustega. Enda järjekordne katkilõikamine-kokkuõmblemine, õnneks heade tulemustega. Kaks soojamaapuhkust, mõned tööreisid.
Palju uusi ja ilusaid asju aias. Vajalikud ja õnnestunud täiendused majas ja aias - uus ahi, terrass, majaesise sillutis. Masu on meie perest õnneks mööda läinud, samamoodi läks meist mööda buum - raha on tulnud lugeda kogu aeg.

Viimasel jõulueelsel tööpäeval jõudis kohale ka firma sünnipäevakink, mingil salapärasel põhjusel ligi kuu aega Viinist teel olnud Zimbabwe skulptori Colleen Madamombe skulptuur. Kui hästi läheb, toome koostöös välisministeeriumiga järgmisel aastal nende näituse ka Eestisse. Põnevad ja suurepärased kujud. Olen igatahes kingi eest tänulik, kuigi hetkel jääb kuju kuuri alla ootele ja kevadel läheb aeda. Toas pole nii suure asja jaoks lihtsalt kohta.

Kõigile lugejatele aga head vana aasta lõppu. Minu oma tuleb teleka ees, koerte, taasleitud kassi, kodutehtud seakarbonaadi ja Martini Astiga. Natuke pauku teeme ka. Et kurjad vaimud meist järgmisel aastal kaugele hoiduksid.

Reede, 25. detsember 2009

Jõulud seljanka ja Bocelliga

Arvestades seltskonnaürituste tihedust viimase kuu jooksul otsustasime sel aastal traditsioonilise perekondliku jõulusöömingu ära jätta. Väikeseid lapsi, kellele asi hirmtähtis oleks, peres pole. Üleüldse on peret vaid näputäis, nii et otsus sai üsna üksmeelne. Ilma lubas ka sellist,,,tuisku lörtsi, väikseid poisse ja pussnuge, õnneks oli tegelikkus palju rahulikum. Ema ja tädi ea ja tervise tõttu on ringikütmine nende jaoks kaunis pingutav, poiss on selles vanuses, kus traditsioonid enam ei loe ja veel ei loe, ning ainult kahekesi pidulikku õhtusööki korraldama hakata tundus lihtsalt äärmisel mõttetu.
Lisaks tuli üleeilseks kutse naabrimehe sünnipäevale ja arvestades viimase aja kogemusi, kipuvad peod selle seltskonnaga kole lõbusaks kätte ära minema ja kole kaua kestma. Nii juhtus ka seekord. Kohe väga lõbus oli. Ja kaua kestis ka. Tagajärjena tundsin end jõululaupäeva hommikul nagu peksasaanud kass. Õnneks ei olnud üldse paha olla, lihtsalt selline teerulli alla jäänud tunne. Tukkusin terve päeva teleka ees, paaril korral jäin ka paariks tunniks magama. Keetsin seljankat ja panin selle nahka. Lugesin läbi kaks raamatut, viimase Dontsova ja "Minu Nepaali". Kuulasin-vaatasin telekast Andrea Bocelli kontserti ja kuna sellest jäi väheks, panin veel sama laulja jõuluplaadi peale.
Tegelikult oli väga mõnus päev ja mitte ühtegi töömõtet ei tulnud pähe. Mis on suht haruldane ja vägagi teretulnud nähtus.
Täna on tänu totaalsele väljapuhkamisele äärmiselt hea olla. Kui välja arvata suurest lösutamisest kangeks muutunud selg. See loodetavasti läheb tegutsedes üle.

Esmaspäev, 21. detsember 2009

Kes tellis valged jõulud?

No igatahes saite valge toomapäeva. Kui ma kella kolme ajal päeval linnaringilt tagasi jõudsin, olles teepeal vaikselt ropendanud, et kui see linnaviletsus mingeid sotsiaalseid töökohti kangesti teha tahab, siis miks nad kojamehi ei palka nende bussistukkujate asemel, polnud mingit tuisku. Paar tundi hiljem taas kontori uksest välja astudes leidsin auto olevat kaetud kümnesendimeetrise lumevaibaga. Oma Hondu tundsin ära ainult suuruse järgi. Kaks väiksemat lumehunnikut kössitas veel kõrval.
Lund maha lükata oli kerge, sõitma hakata enam nii kerge ei olnud. Kohe väravast valgustamata ja otse loomulikult lahtilükkamata teele. Tunne oli selline, nagu sõidaks aeroünaamilisest torus, mitte midagi ei näe ja igalt poolt tuiskab - eest, tagant, ülevalt ja alt. Nähtavus viis meetrit. Kui ma muidu pimedas vastutulijatest eriti vaimustuses ei ole, siis seekord küll, võis oletada, et vastutulijast paremal asus minu sõidurida.
Minu kiiks on veel see, et kui ma midagi ei näe, tekivad mul raskused ka koordinatsiooniga. Ka käies. Mulle on siiamaani selgusetu, kuidas pimedad käia suudavad, kui minul silmad kinni siduda, jään ma omaenese jalgade taha kinni ja kukun pikali. Seetõttu on ka selline nullnähtavuses sõitmine probleem. Targad mehed küll väidavad, et sellistes tingimustes tuleb sõita intuitsiooni järgi, aga kuidas ma ka ei pingutaks, ei suuda tuletada meelde ühtegi sellist intuitsiooni järgi sõitvat tuttavat, keda vähemalt korra poleks pidanud dziibiga kraavist välja sikutama. Nii et mina proovin ikka sõita mulle arusaadavamate meelte järgi ja olen siiani kraavidest eemal püsinud, ptüi-ptüi-ptüi.
Kolmkümmend kilomeetrit keskmise kiirusega nelikümmend kilomeetrit tunnis ja kodus ma olingi. Tänasin mõtted kõiki teadaolevaid jumalaid, et ainult kolmkümmend. Mitte kuuskümmend, nagu eelmisel talvel.
Krampikiskunud käte ja tardunud vereringe elustamiseks viskasin õue lumest puhtaks. Tund aega hiljem koju veerenud õde jorises, et ma olen tema õhtuvõimlemise ära teinud. Noh, kui veel paar tundi sajab, saab ta otsast alustada. Ja siis on veel hommik, mis teatavasti on õhtust alati targem.

Laupäev, 19. detsember 2009

Jõulutundetus

Mul on kuuris terve laealune riiulitäis, ikka korralik mitmemeetrine riiulitäis jõulunänni kaste täis ja varasematel aastatel on seda hoolega ka kasutatud. Aga sel aastal ei edene kohe mitte kuidagi. Välistuled sai korda tehtud juba esimesel advendil, aga seal polnud ka eriti midagi teha, adapterid juhtmete otsa keerata ja paar pikendusjuhet vedada. Välisvalgustuseta siin metsas oleks ikka päris kurb, praegu on nii mõnus, kui pimeda metsa vahelt säravates tuledes maja paistma hakkab.
Aga sees ei edene kohe kuidagi. Ei viitsi ega ei taha. Mitte et jõulude vastu midagi oleks, aga jõudu ei ole. Isegi tavapärast jõuluõhtusööki ei taha kohe üleüldse mitte korraldada. Minusuguse patoloogilise eraku jaoks on viimasel ajal seltsielu niigi liiga palju olnud. Järgmisel nädalal veel üks sünnipäevaleminek ootamas. Kuigi tegelikult tahaksin üksi olla, kamina ees kerra tõmbuda ja raamatuid lugeda. Mida ma täna peamiselt teinud olengi, aga ikka jääb väheks.
Külm vist ka väsitab. Kodune aur on kulunud peamiselt ahjukütmisele, sellest hoolimata jõudsin sel nädalal korra ujuma ja eile Evitat vaatama - Maarja oli lahja ja ilmetu nagu tavaliselt, kuid positiivseteks üllatusteks olid Anna Põldvee kaunis hääl ja Vaiko Eplik Che-na.
Jõulupuhkuseni on jäänud kaks ja pool tööpäeva.

Pühapäev, 13. detsember 2009

Poolteist nädalat

... on jäänud jõulupuhkuseni ja ma lausa ootan seda. Pühad on ka kalendrisse sel aastal nii kenasti paigutatud, et koos pühadega saab puhkuse pikkuseks lausa poolteist nädalat. Mõnus.
Viimased nädalad olen vaevelnud tõsises motivatsioonikriisis. Sellel pole mingit pistmist saabunud ümmarguse vanusega, viimasega on kõik kenasti korras. Asi on töine ja seetõttu pole mul ka õigust ega tahtmist sellest üksikasjalikult kirjutada. Lühidalt võiks seda sõnastada nii, et üheksa aastat tagasi palgati mind üht asja üles ehitama ja nüüd on minu meelest see asi nii valmis kui ta üldse selle kiluvabariigi (pidin äärepealt -tiigi kirjutama) võimaluste piires valmis saab olla. Areneda ei ole suurt enam kusagile ja see tähendab, et mul on igav. Vaimselt igav, igasugused igapäevasekeldused ja argiaskeldused ning jooksvate probleemide lahendamine täidavad küll aega, kuid emotsionaalset rahuldust ei paku. Tunnet, et jess! ma sain hakkama! ei ole ega paista kusagilt ka tulevat. Ma tunnen sellest puudust. Rutiinitaluvus on mu kõige nõrgem külg ja selles suhtes pole vanusega küll mitte midagi muutunud.
Lugesin Airi Ilisson-Cruzi "Minu Austraaliat" ja kahetsesin hetkeks hingepõhjast, et pole kakskümmend viis aastat noorem. Siis oleks lihtsam hõlmad vöö vahele panna ja end kusagil mujal proovile panna. Minu vanuses ja eriti minu diagnoosiga oleks see nii suur risk, et ma ei julgeks seda ette võtta. Vähemalt ära minna küll mitte, mingil muul maal täiesti uuesti alustada.
Kevadeks, kui saab jälle näpud mulda pista ja aeda kujundama hakata, läheb ehk kergemaks. Seni...seni tuleb kuidagi välja kannatada. Olemata küll rahul, kuid siiski oskamata midagi ette võtta. Tahtes ära, ja ometi paigale jäädes. Põhjusi jäämiseks on tuhandeid, minemiseks vaid üks - rahutus. Rahutus, millega võidelda on suhteliselt lootusetu.
Jääb üle vaid loota, et aeg annab arutust. Nagu tavaliselt.

Kolmapäev, 9. detsember 2009

Soovid, soovid, soovid

Ma pean ausalt tunnistama, et iga hinna eest salmikeste punnitamine õnnitluskaartidele on minu jaoks eluaeg suhtlesiselt võõras teema olnud. Kui soov on siiras, piisab ka lihtsast õnnesoovist. Kui soovitakse käsu või kohustuse korras, ei aita ka soovide riimihigistamine.


Emmeliina poolt kirja pandud vahva K.M. Sinijärve luuletus aga pani mind tahtma kirja panna eelkõige enese jaoks (telefonisõnumid teatavasti kaovad ja suurem asi kaartidesäilitaja ma ka ei ole, eriti kui on tegemist Interflora ühesuguste lipikutega...) vahvamaid saadud soove. Mis sugugi ei tähenda, et teised soovid teisejärgulised oleksid, ma lihtsalt ei viitsi kõiki ümber tippida.

...

Dear E, I hope that you have a great day and that you will find a way to bear your new age with an appropriate dignity without loosing the youthful wildness of your spirit. K.

.........

From Russia with Love! We were not able to join you today, but we still want to participate and wish you all the best - both today - and for the next many years to come. From experience: 50 is wonderful. A and others.

.........

.... ja lähimatelt kolleegidelt saadud autorita luuletus...

ole õunapuuõite valgus
mitte lõpp, vaid alati algus,
ole kastaniküünalde roosa,
ole kokku nii luule kui proosa,
ole sireli kohev sülem,
ikka üllas, siiras ja ülev,
pääsusilmade lillakas silm,
Eestimaa tujukalt kaunis ilm,
ole hurmav kui piibeleht,
ainulaadne, alati eht...

Igatahes kõigile õnnitlejatele suur aitäh ja kalli-kalli. Uudishimu käes vaevlejatele: õige päev oli seitsmes. Neile, kes küsivad, mis tunne on, vastuseks, et mingit tunnet ei ole. Täitsa samasugune tunne nagu eelmisel nädalal.

Reede, 4. detsember 2009

Kõhutants ja viiskümmend roosi

Igal aastal selle pimeda ja koleda kaamose keskel hakkab mul tekkima tunne, et selgroog vajub kõveraks ja pea kukub tagumikku. Liikumisvaegus, noh...Kuigi maakodus elades ei saa päris kurta, et kogu elu vaid raamatulugemisest ja diivanillamamisest koosneb, jääb sellest suvega võrreldes ikka väheks, paljast puudetassimisest-askeldamisest ei piisa.
Interneeduses ringi lapates leidsin kuulutuse, Keila kultuurikeskuses kõhutantsu trenn algajatele. Sobib igas vanuses ja iga kehakaaluga. Esimene tund tasuta. Et koht jääb nagunii poolele teele töö ja kodu vahele, siis miks mitte proovida.
Esimese kümne minutiga sain aru, et olen vales kohas. Üks asi on kodus puid tassida, maad kaevata ja kive veeretada. Tööd, mida tehes saad ise valida aega ja asendit, keha ise teab, kuidas ta saab ja suudab. Ettenähtud rütmis etteantud liigutuste tegemine aga tuletas kohe ja väga valusalt meelde, et viimased õmblused keresse said tsutt vähem kui neli kuud tagasi. Ja kokku on neid õmblusi päris palju ja päris valusaid.
Lisaks oli käte ja jalgade koordinatsiooniga olukord kah tavaline, see tähendab, et minu jalgu ja käsi koordineerivad tavaliselt kaks erinevat ajupiirkonda, millel omakorda side täielikult puudub. Tänu sellele pole ma kunagi korralikult tantsima õppinud. Õnneks sündisin sellesse põlvkonda, kus on ka orangutangi kombel karglemist tantsimiseks lubatud pidada.
Olles enesehaletsusest lõpuks jagu saanud, keksisin teise trennipoole omas rütmis ja oma liigutustega kaasa. Treeneri vähe imestunud pilgu peale ütlesin, et olen ilmselt valesse kohta sattunud. Viisaka inimesena seletasin ka, miks.
Edasised kõhutantsutrennid hakkavad toimuma kodus elutoas koos koertega. Oma muusika järgi, oma liigutustega ja põrand on puhtam ka.
Õhtul magama jäädes nägin unes viitkümmend valget lõhnavat roosi, mille majaomaniku esindaja täna mulle tõi, vabandades, et ta õigel päeval tulla ei saa. Oleks kakskümmend aastat noorem ja tervem, oleks võinud poissi ennastki unes näha, pole tükil ajal nii heade kommete, hea hariduse ja hea välimusega kutti kohanud. Mis siis, et rahvuselt lätlane. Musi sain sellegipoolest. vot.

Neljapäev, 19. november 2009

Kahe käega kilekotimaksu poolt,

kui see maks lõpuks ka riigikogus läbi läheks, oleks see vist esimene roheliste saavutus, millel mingit tähtsust oleks. Kas just maksulaekumise, aga vähema loodusereostuse seisukohalt kindlasti.
Kahjuks, nagu ma täna hommikul raadiost kuulsin, on tegemist endiselt pooliku lahendusega. Sest räägitakse ainult kilekandekottide maksustamisest. Nende kottide, mille eest pood niigi raha küsib, tõsi küll, tavaliselt sama palju kui ise maksab.
Oma ettevõtte kogmustest võin öelda, et sellest hetkest, kui me hakkasime kilekottide tasuta jaotamise asemel kliendilt nende eest krooni küsima (sama palju maksame tarnijale ise), langes suurte kilekottide tarbimine tükkides umbes kaheksa korda. Küll aga võib tihtigi näha kauplustes pilti, kus klient ei raatsi küll krooni kulutada, see-eest rabab pool tosinat tillukest läbipaistvat tasuta kilekotti, topib oma asjad kotte rebestades sisse ja kõnnib nagu muhkkatk ukse poole. Nii et looduse saastamise koha pealt tegelikult efekti ei ole.
Nii et minu loogika järgi peaks maksustama kõiki kilekotte, ka kõige pisemaid. Tootja või importija tasemel. Küll siis pandaks pead tööle, mida nende asemel kasutada.
Lisaks oleks päris hea idee maksustada ühekordseid toidukarpe ja neid jubedaid penoplastist aluseid, millele supermarketites lihaviile pakendatakse ja mis looduses mitte iialgi ei lagune.
Kindlasti aga peaks see maks olema aktsiis, s.t. sihtotstarbeline maks, mida ei saaks kasutada ametnike põhjatute vatsade toitmiseks, vaid kasutataks otseselt keskkonnameetmeteks.
Ja ausõna, ma mõtlesin seda kõike täiesti tõsiselt.

Reede, 13. november 2009

Videviku lummuses


Poleks ise ka uskunud, et poolsajandi künnisel ikka veel hingelt nii teismeline olen. Õnneks pole ma sugugi üksi, poleks paar aastat noorem naabrinaine Stephenie Meyersi Videviku-saagat soovitanud, poleks ma vist selle poolegi vaadanud, Pegasusel ilmub tihtilugu selliseid fantastikaga segatud asju, aga miskipärast viimasel ajal pole see temaatika eriti ahvatlev tundunud. Hiljem selgus, et täiskasvanud tuttavate hulgas on rohkemgi fänne.
Esimese, laenatud raamatu läbi lugenud, läksin poodi ja ostsin kõik kolm. Neljanda, detsembri algul ilmuva raamatu pidin kuuldavasti sünnipäevakingiks saama.
Pean ausalt tunnistama, et pole tükil ajal nii pikaks ajaks ühe raamatu külge kinni jäänud. Tavalised asjad, mida meelelahutuseks loen, ununevad tavaliselt peale käespanekut ja mõnikord annab raamatupoes nuputada, kas ma olen seda või toda juba lugenud või mitte. Miks siis Videvik niimoodi hinge läks. Hästi kirjutatud, seda küll. Samas selline igavene teema, teismeliste suur armastus ebavõrdsete vahel, peoga fantastikat, vampiire, libahunte ja põnevust sekka.
Kuidagi kiskus see raamat minus lahti mingid hingekeeled, mida arvasin endas kas surnud, koltunud või vähemalt paksu tolmukihiga kaetud olevat. Minu jaoks oli kuidagi eriti armas veel Bella kohmakus, ma olin ise samasugune teismeline, kes suutis sirgel maal omaenese jalgade taha koperdades täies pikkuses pikali prantsada. Suudan siiamaani, muuseas. Arvestades kogu mu eraelu saatvat ebaõnne ja segadust, oleksin ma ilmselt ka vampiiri armunud, kui mõni juhtunuks läheduses viibima. Nojah, hiljem olen ma (inim)vampiiridesse korduvalt armunud olnud, kahjuks polnud ükski neist nii õilis, kui Edward Cullen.
Filmi hamsterdas poiss mulle kah, aga film mulle eriti ei meeldinud. Tegelaskujude suhtes tõrget ei tekkinud, lihtsalt tavaliselt ongi nii, et kui filmi ja raamatut võrrelda, siis pea alati jääb võitjaks raamat. Vähemalt minu jaoks.
Muidugi käisin ka Wikipedias nuhkimas, millest neljas raamat räägib. Inglise keeles ma endiselt lugeda ei viitsi, kuigi tõeliste fännide meelest ainult originaali tasubki lugeda, tõlkes olevat palju kaduma läinud.
Sellegipoolest ootan neljanda raamatu ilmumist.
***
Lisaks veel see hea uudis, et eilsel arstlikul kontrollil tunnistati mind selleks korraks terveks. Analüüsivastused muidugi paari nädala pärast, aga tohter ütles, et midagi kahtlast talle silma küll ei jäänud.

Kolmapäev, 11. november 2009

Ärge me teenust tellige!

Seda hirmsopast aega näis olevat hea kasutada kõikvõimalike ripakil olevate asjade kordaajamiseks. Üheks selliseks koduse intenetiühenduse kiirus, vabandust, aeglus. Et ehk on asjad natuke edasi arenenud ja saab ka Kõuga kätte natukenegi parema kiiruse, kui alla 100 kbps.
Saatsin Televõrgule meili. Et lugesin koduleheküljelt, et uued võimsamad seadmed ja suundantennid, siis peaks asi ikka paremaks saama. Et kuhu peaks pöörduma.
Sain samal päeval väga viisaka vastuskirja. Täname pöördumise eest jne.jne. Antennid-seadmed meil täitsa olemas. Edasi läks imelikumaks, sest paigaldaja soovitati endal otsida.
Tänasin omakorda vastuse eest ja nentisin fakti, et minust ikka enam katuseleronijat ei ole. Äkki saaks ikka antenni koos tehnikuga, kes selle paika paneb.
Selle peale kena klienditeenindaja helistas mulle. Püüdis mind veenda nende teenust mitte kasutama. Kuna nende teenus seisnevat selles, et tuleb ise osta ja koju tassida kõik seadmed, vedada kaabel, kinnitada antenn katusele, puurida kõik augud jne.jne.jne. Ja siis saabub 650 krooni maksva väljakutsega tehnik ja ühendab kaks otsa.
Vat selle kahe otsa ühendamisega saaksin ma jah ise hakkama, kui keegi teine kogu eelneva kupatuse ära teeks ja lõpuks mu seljas katusele tassiks. Nii et siis ma sain lõpuks aru, miks nad omaenda teenust ei soovita kasutada.
Eks ma siis mõtlen edasi. Kas investeerida viis tuhat krooni seadmetesse, mille installeerimiseks tuleb ise tehnik otsida ja mille tagajärjel Kõu allalaadimiskiirus paraneks umbes poole võrra. Kui hästi läheb.

Teisipäev, 10. november 2009

Kultuuri nuuskimas

Üle tüki aja sai õhtune aeg linnas veedetud. Püüdsingi mäletada, millal viimane saalisistumine oli, berberi peod jms välja arvata, siis Odessa ooperiteatri Giselle maikuus. Seekord siis värske Nokia Kontserdimaja ja Gregorian.
Olin küll üks nendest, kes vana Sakala mahalõhkumise vastu hääletas, aga pika vihaga ei ole, mis läinud,see läinud. Tulemus tundub kaunis hea olevat ja korralikke kontserdisaale meil teatavasti liiga palju ei ole. Sellesse niinimetatud Saku Suurhalli plekk-kuuti mina oma jalga rohkem ei tõsta, tulgu sinna esinema kestahes. Aga uude Solarisse läheks küll - hea koht, hea parkida, hea akustika, mugavad toolid, laiad reavahed, palju ruumi fuajeedes ja ohmisõnn, isegi ruumid suitsetajatele. Ei aetudki õue ukse ette mittesuitsetajaid ahistama ja neile suitsu näkku puhuma.
Suurte rahvakogunemiste puhul on minusuguse eraku jaoks kaks probleemi, esiteks helid ja teiseks lõhnad. Olen ise mõelnud, et kui ma ei suitsetaks (mis teatavasti vähendab lõhnatundlikkust), kui hull see asi lõhnadega minu jaoks siis oleks...kui isegi praegu erinev segu tugevatest parfüümidest ja eri inimeste lõhnadest võib mul pea valutama ja halvemal juhul isegi iiveldama ajada. Viimase vastu aitab eelnev söömine, mida me Lidos ka tegime.
Kontserdi esimeses osas püüdsin aru saada, kas a)minu kõrvad on vaiku täis b)heli on ebapuhas 3)diktsioon on võimatult halb, aga ühestki sõnast ma aru ei saanud ja muidu fantastilise esituse puhul see häiris ja päris kõvasti. Teiseks osaks olin oma ajukääre püüdnud veenda, et nad laulavadki mingis sellises keeles, mida ma sõnagi ei oska, kopti või suahiili näiteks...siis tuli puhta heli nautimine juba paremini välja. Amelia Brightmani kaunis hääl sarnanes tämbrilt vägagi vanema ja kuulsama õekese Sarah´häälele, oleks võinud isegi segi ajada. Ning üldiselt oli ikka päris meeldiv ja võimas elamus.
Nagu selgus, juutuubist videot bloggerisse kopeerida ma ei oska, seega panen lihtsalt lingi.
Hulleim asi õhtuste väljaskäimiste juures on muidugi kojujõudmine südaöösel ja magamasaamine kella ühe paiku, terve tänane päev seega rikutud. Reziimirikkumised ei sobi mulle viimasel ajal kohe üleüldse.

Kolmapäev, 4. november 2009

Siltidest

Juba mitu kuud ripub Keila endise raamatupoe aknal A3 formaadis plakat "Oleme avatud". Misasi seal konkreetselt avatud on, jääb selgusetuks. Niipalju pole ka viitsinud, et pargiks auto ja vaataks järele. Kui see pood pankrotti läheb, saavad nad selles küll ainult iseennast süüdistada.
Laupäeva öösel Tallinna jõudes rippus lennujaama parkla ainukesel makseautomaadil silt "Vabandage, ei tööta". Püüdsin tükk aega unise peaga mõistatada, mida see nüüd siis tähendama peaks kas väravad on lahti ja saab tasuta välja või? Või tuleb ilma autota lahkuda? Vajutasin abinuppu, telefon kutsus pikalt, keegi ei vastanud. Lõpuks ikka mõtlesin täiesti iseseisvalt välja, et äkki saab ikka teise parkla kassasse maksta. Saigi.
Täna üritasin taarat ära viia. Olin juba kotid Selveri taarapunkti sisse tassinud, kui avastasin pudeliautomaadi ekraanil vilkuva teate "Sorteerija ei tööta, kutsuge teenindaja". Ainuke nupp, mida näha oli, oli elektrilüliti ja niipalju kah ei jaksanud, et oleks ümber poelahmaka teenindusletti koperdanud. Jätsin taarakotid sinnapaika, ehk saab mõni vähemkindlustatu õnnelikuks.
Postkastist võetud Digi kaanel ilutseb silt: 100Mbps - kas valida Elion või Starman. No teate, ma siin kolmekümne versta kaugusel pealinnast oleksin paganama õnnelik, kui mul üksainukegi emm-bee-pee-ess valida oleks, tänane kiirustest näitab järjekordselt 79kbps...

Esmaspäev, 2. november 2009

Kollektiivne mahalaskmine

Nõukaajal oli selline nali, et mees läheb arsti juurde ja nõuab silma-kõrvaarsti numbrit. Pakutakse kas silma- või kõrvaarsti numbrit, silma-kõrvaarsti korraga pole olemas. Mees aga vastu, et tal just silma-kõrvaarsti vaja, sest tal sihuke häda, et kõrvad kuulevad üht, aga silmad näevad teist.
Novott, mul ka vist silma-kõrvaarsti vaja. Ma ei hakkakski rääkima sellest, et poleks ma koerahotelli kolm nädalat ette broneerinud, poleks mul penisid kuhugi panna olnud, sest koerahotell oli puupüsti täis. Tallinna Lennujaamas leidsin parkimiskoha poolel teel Tartusse, sest kõik oli täis. Tallinn-Monastõr-Tallinn tsharterlend oli viimase kohani välja müüdud. On ikka kriis, ma ütlen.
Üle ääre aga ajab see, et täna hommikul rõõsa ja puhanuna tööle ilmununa olin ühe päevaga sunnitud vallandama neli inimest, kes eelmisel nädalal vargusega vahele jäid. Taustsüsteemi selgituseks: me oleme töötingimustesse seoses kolimisega investeerinud seitsmekohalise summa. Meie töölised (ka need neli naist, kelle ma täna vallandasin) saavad palka tükitöö alusel 14-15 tuhat krooni, seejuures ei nõuta neilt isegi mitte eesti keele oskust. Me pole masu ajal mitte ühtegi inimest koondanud ega ühtegi palka vähendanud, vastupidi, tänaõhtuse seisuga on meil seitset uut töölist vaja ja kiiresti, muidu jääme tellimustega väga jänni. Jama on veel see, et väljaõpe kestab minimaalselt neli kuud.
Vanas kohas oli meil mehitatud valve ja kotte kontrolliti. Tükil ajal polnud probleeme. Uude kohta kolimisel aga leidsid omanikud, et valvet pole vaja. Liiga kallis. Et masu on ja inimesed hoiavad töökohast kinni. Ei varasta. Mina olin vastupidisel arvamusel, aga omaniku raha ja omaniku õigus. Lõpetasime valvelepingu ära.
Nagu selgus, jäi minu arvamus õigemaks ja ma pole selle üle üleüldse rõõmus. Et peakass oli eelmisel nädalal puhkusel, arvasid hiired, et õige aeg juustule hambad sisse lüüa. Abikassid olid aga valvel ja korraldasid hiirejahi. Neli saadi ukselt kottidega kätte - kellel paar saapaid, kellel paar pükse, mitu tükki viskas suure hirmuga oma pakitud nännikotid naiste riietusruumi aknast välja, kust nad muidugi ka üles leiti. Kahjuks või õnneks ei saa palja kahtluse alusel kedagi vallandada, muidu oleks inimkaotused veel suuremad olnud.
Peiekõne pidasin tervele tsehhile läbi mögafoni ja tuletasin meelde, et varastamise eest on meil alati päevapealt vallandatud, vallandatakse nüüd ja nii kõigi aegade lõpuni. Ehk jäi mõneks ajaks meelde (ikka veel olen naiivne...)
Vallandamine on vastik.
Närvide rahustuseks kribasin reisikirja valmis.

Pühapäev, 1. november 2009

Tagasi kodus

Eile hommikul istusin õlapaeltega kleidis Sousse linnas hotelli rõdul, vaatasin sajakonna meetri kaugusel läbi palmide paistvat Vahemerd ja lugesin "Minu Eesti" viimaseid lehekülgi, et raamat kohvrisse ära pakkida ja lennukisse järgmine lugemisvara võtta.
Südaöösel Tallinna jõudes oli kaks kraadi külma ja nädal aega lennujaama parklas seisnud auto klaasid olid jääs nii seest kui väljast.
Kodus oli tubades 15 kraadi ja seinad õhkasid külma.
Täna hommikul sillerdab päike üle härmatanud maapinna ja võib olla sellepärast ei olegi nii raske seekord tagasi tulla. Vähemalt ei ole märg ja hall.
Puupliidi all lõõmab tuli ja sügavkülmast võetud viineripirukad kõrvetasin ära, sest ahi oli liiga tuline. Söögitegemisest võõrdunud :), nädal aega hotellitoidul.
Magamaminek kell neli hommikul annab tunda, pea on uimane ja autot juhtida veel ei taha. Kui toibun, lähen toon kutsad hotellist ära ja käin poes.
Reisikiri tuleb ka ja pildid...viimastega sai vist pisut hoogu mindud ja peab tõsist puhastustööd tegema, sest nädalasest reisist on üle viiesaja pildi.

Kolmapäev, 14. oktoober 2009

Ei Klooga polügoonile!

Kutsun üles hääletama Klooga polügoonil eluasemete vahetus läheduses toimuva õppelaskmise vastu osalusveebis https://www.osale.ee/ideed/idea/view/2576
Üleskutse tekst:

Kaitseväe Klooga polügooni vahetuses läheduses elab üle kahe tuhande inimese, lisaks on lähedalasuvasse rannarajooni suvekodud rajanud veel teist samapalju linnainimesi. Läheduses asub ka tundliku pinnasega Pakri maastikukaitseala.

Viimasel ajal on kaitseväe laskeõppused Klooga polügoonil ületanud ümbruskonna elanike igasuguse taluvuse piirid. Pühapäeval, 11.oktoobril algas raskerelvadest tulistamine kell 8.00 hommikul ja lõppes kell 16.00 päeval. Tulistamispiirkonnast veel kolme kilomeetri kauguselgi purunesid aknad, kukkusid hoonetes esemed ja hullusid koerad.

Olukorras, kus me räägime majandussurutisest, kus väidetavalt ei jätku riigi raha enam lasteaedadele, koolidele ja arstiabile, on ennekuulmatu, et kaitsevägi põmmutab maksumaksja raha sõna otseses mõttes vastu taevast ja seda elurajoonide vahetus läheduses, muutes sellesama maksumaksja elu talumatuks.

Nõuame:

Eluasemete lähedal Klooga polügooni tegevuse lõpetamist hiljemalt 1.jaanuariks 2012.

Polügooni lõpetamisaja jooksul laskeharjutuste korraldamist ainult tööpäeviti kella 9.00-16.00.

Kohaliku elanikkonna eelnevat hoiatamist laskeharjutustest raadio, televisiooni ja ajakirjanduse kaudu.

***

Lisaks: minu koer sai seekord tänu kallitele naabritele eluga koju. Aga kui palju neid võib olla kadunuks jäänudki...

Teisipäev, 13. oktoober 2009

Väsinud hulkur jõudis koju

Olin parasjagu Ülemiste kandis, kui lõõtsutav naabrimees helistas: "Kus sa oled, ma vist leidsin Salla, ajan teda praegu mööda Paldiskit taga! Ei lase end puudutada!"
Hüppasin autosse ja andsin gaasi. Niipalju kui see tipptunnil ringteel võimalik on. Tee peal hoidsime naabrimehega vahelduva eduga sidet - teatas, et sai koera kätte ja viib oma aeda.
Kui ma läbi ummikute kohale jõudsin, ootas mind juba läbi aialippide pistetud pikk nina ja lehviv saba. Koer ise oli sellist nägu, et teab, kas ikka tasus selle väikese jalutuskäigu pärast nii palju jama tekitada.
Nüüd lesib väsinud, näljane ja pulstis elukas vaibal ja magab, süüa ma talle eriti anda ei julgenud, ainult natuke. Kuidas vana koera tervis 2,5 ööpäevasele tormi ja rahega metsasolekule vastu peab, näitab aeg.
Ja ma ise olen kohutavalt tänulik kõikidele, kes aitasid ja kaasa elasid. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga eks nad ise teavad...aitäh, aitäh, aitäh!
Küll aga pani mind juhtunu kindlalt otsustama, et hakkan kodanikualgatuse korras selle põrguliku paugutamisega võitlema. Vastav hääletusettepanek ootab osale.ee veebis juba teist ööpäeva aktsepteerimist. Kui üles läheb, annan teada.

Esmaspäev, 12. oktoober 2009

Palun abi kadunud koera leidmisel

Eilse sõjardite põmmutamismängude käigus läks koduõuelt Pakri poolsaarel kaduma 11-aastane kolli, kes varemalt pole eriti pauku kartnud. Koer on isane, kastreeritud, sõbralik, võõraste suhtes natuke umbusklik (ei lase end puudutada). Koer on terve ja vaktsineeritud, kiipi ega kaelarihma polnud, sest reeglina ta koduõuelt vabatahtlikult ei lahku. See on tema 11 eluaasta jooksul esimene kord kaotsi minna.
Olen tänulik igasuguse informatsiooni eest. Meiliaadress evepiibe@gmail.com
Lisaks sai minust eilse magamata ja nutetud öö jooksul täielik patsifist ja ma kavatsen algatada allkirjade kogumise selle jälgi polügooni vastu elamisalade vahetus läheduses. ON absurdne, et olukorras, kus lasteaedade jaoks ei jätku raha, on riigil piisavalt vahendeid selleks, et pühapäevasel päeval hommikul kella kaheksast päeval kella neljani maksumaksja raha õhku põmmutada, kurdistades kohalikke elanikke, lõhkudes nende aknaid ja tappes nende koeri???
EDIT: ja kui mõni IT-asjatundja on võimeline abi pakkuma allkirjade kogumiseks netilehekülje ülespanekul, oleksin väga tänulik. Kontakti saab samal meilil.

Pühapäev, 11. oktoober 2009

Oma mätta otsast

Ärkasin täna hommikul selle peale, et majaseinad vappusid ja aknaklaasid klirisesid. Linnulennult kolme kilomeetri kaugusel Klooga polügoonil oli ilmselt õppus ja üks viimase aja karmimaid. Klaasid ärvardasid eest lennata ja koerad kippusid sülle.
Jätan siinkohal kirja panemata selle, mida ma üldse igasugusest sõjardlusest ja paugutamisest arvan. Aga küsimus tekkis selle kohta, et kas need juhmakad militaristid ei võiks oma tobedaid paugutamismänge mängida mingil muul ajal kui pühapäeva hommikul kell üheksa.
Elukoha valikust siinkohal polemiseerida pole mõtet...nagu eelmisel nädalal minuni jõudnud arheoloogiliste väljakaevamiste tulemustest nähtub, oli meie talukohas asustus juba rauaajal. Kui tulirelvade leiutamiseni jäi veel tuhatkond aastakest.
Praeguseks kestab see põmmutamine ikka veel, juba kuuendat tundi. Ja mu üheteistaastane kolli on neljandat tundi kadunud, ilmselt hirmust kusagile jooksnud. Mu süda valutab ja ma ei oska oma koera kusagilt otsida.

Neljapäev, 8. oktoober 2009

Simple Life

Õhtul koduteel Selverist toidupoolist noolides jäin toppama noorepoolse meesterahva taha, kes oli ostukäruga blokeerinud terve leiva-saiariiuli ja kuulas peetpunasel näol moblast antud kriiskavas kõneviisis korraldusi, millist saia valida.
Mõtlesin, et meite nooruspõlves oli meestel ikka lihtne elu. Ei mingeid moblasid. Ei mingit võimalust, et teinepool sind igal eluhetkel kontrollida ja juhendada saab. Saiariiuli juures oli ka valik sinu eest tehtud, saia kas oli või ei olnud. Enamjaolt sellisel kellaajal enam ei olnud.
Ime siis, et K-erakonna valijatest enamik pidid olema keskealised ja vanemad meesterahvad...

Kolmapäev, 7. oktoober 2009

Märk kui illusioon

Minu nõrkus erinevate stiilide, hilpude ja papude vastu on ilmselt geneetiline hälve. Või kasvatuse vili. Olen oma vanaisa kasvatatud laps ja enne teist ilmasõda Pariisis moodi ja rõivaste konstrueerimist õppinud ja eluaeg rätsepana leiba teeninud papa oleks midagi väga iroonilist nähvanud, kui ma oleksin tema silma alla millegi stiilituga ilmunud. Teksastega talle külla minna ei julgenud ma kuni tema surmani 1995.aastal. Papa teravast keelest tasus end eemale hoida.
Papa juurdelõikuslaua all olid lõikerullid, mida keegi isegi koristamise käigus puudutada ei tohtinud. Igale kundele tema individuaalsete mõõtude järgi konstrueeritud lõiked. Arvestades seda, et ükski inimkeha ei ole täiuslikult sümmeetriline, kellel üks õlg kõrgem, kellel teine rind natuke väiksem. Papa õmmeldud ülikonnad tegid igast kanarinnaga küürakast supermani ja kostüümidest ma parem ei räägigi...
See oli oma aja moekunst. Kuigi tollal nimetati seda lihtsalt rätsepatööks. Heaks rätsepatööks.
Võib-olla sellepärast pole mulle kuidagi, hoolimata armastusest hilbunduse vastu, kuidagi külge hakanud kaubamärgikultus. Sest olgu rõiva sisse kirjutatud Dior või Primark, see, mida müüakse jaekaubanduses, on ikkagi seeriatoodang, anonüümne, hingetu, tehtud keskmiste mõõtude järgi. Ja ma ei näe mingit mõtet seeriatoodangu eest (mis paraku ka kalliste kaubamärkide puhul on toodetud Bangladeshis, Vietnamis, Hiinas või Indoneesias, kus parasjagu odavam on) üüratut raha välja käia. Lihtsalt selle pärast, et nende kaubamärkide reklaamid ilmuvad formaadis A3 maailma kuulsates ajakirjadest ja nende poed asuvad maailma kalleimatel kaubatänavatel.
Oma imevähese telekavaatamise juures on pea ainus saade, mida olen viimasel kuul jälginud, on "Gok Wan´s Fashion Fix", teisipäeva õhtuti Kanal 11-st. Juba sama poisi eelmine saatesari "How to look good naked" oli tohutult hea ja oleks pidanud kuuluma iga sellise naise vaatamisvarasse, kes vähegi põeb mõne lisakilo või lisandunud eluaasta pärast. Seekordne saatesari kujutab endast duelli massimoe ja kõrgmoe vahel, hääletab publik ja juba viis nädalat järjest on kõrgmood massimoe käest pika puuga pähe saanud.
Kaubamärgifännid muidugi võivad nina kirtsutada ja mühatada, et pööbel pole kunagi kõrget kunsti ja kvaliteeti mõistnud. Paraku panevad samas saates järjekindlalt asjade kvaliteedi hindamisel puusse ka inimesed, kelle riidekapid roppkallitest esemetest kubisevad.
Ise sattusin kaks nädalat tagasi Heathrow lennujaamas asuvasse Harrodsi filiaali (päris-Harrodsis olen mõned aastad tagasi puhtast uudishimust käinud ja rohkem ei lähe). Olin just andnud pagasisse 22 kilose kohvri, täis kõige erinevamate ja Eestis enamuses tundmatute kaubamärkidega hilpe. Otsustades kõrgmoodi nuusutada, jalutasime siis Harrodsis. Ausalt öeldes ei leidnud ma ühtegi asja, mida ma selle raha eest osta oleksin tahtnud. Olen üle kahekümne aasta tekstiiliga tegelenud ja ma ei leidnud ühtegi materjali, mis oleks massimoest oluliselt parem olnud. Õmblustes rippusid niidiotsad samamoodi kui massimoe mudelitel. Nii et milleks...selliseid tuttavaid, kellele teatada, et ma ostsin eile Harrodsist Missoni kudumi, mul kahjuks või õnneks ei ole...
Maasikaks tordi peal kujunes Pierre Cardini ehetekomplekt, mida tahtsin lennukist osta, mis seal paraku otsas oli ja mille British Airwaysi superteenindus mulle silmpilkselt koju lubas saata. Estonia, no problem. Ausalt öeldes oleksin selle karbikese ostnud ka siis kui sinna oleks Tola peale kirjutatud - või üldse mitte midagi. Hind oli sellise koguse kudinate peale suht soodne ja karp ise tundus ideaalne reisidel kaasastassimiseks, hoiab kõik vidinad kenasti paigal. Kui ma täna postkontorist kättesaadu lahti pakkisin, olin sellegipoolest pettunud - oleksin ma sama kvaliteediga asja sama raha eest ostnud Istanbuli turult, oleksin oma ostuga täiesti rahul olnud. Aga halvasti kleebitud ja kõverate otstega pappkarp kirjaga Pierre Cardin tekitas pettumuse. Et kui on märk, võiks ikkagi natuke nagu kvaliteeti olla. Paraku ei olnud.
Kõrvarõngastel iseenesest polnud viga, aga selleks, et ära arvata, et tegemist on Cardini, mitte hiina poest pärit tootega, peaks ilmselt kõrvas kandma ka karpi :D. Kuigi see ilmselt eriti kaua vastu ei peaks...

Reede, 2. oktoober 2009

Kuidas Tartus kolm korda ära eksida

Mitte et mul Tartu vastu midagi oleks, kena rahulik jõeäärne linnake. Aga kuidagi on juhtunud nii, et mul pole selles linnas aastakümneid ühtegi tuttavat elanud. Ülikooliaegadel sai veel vanadel koolikaaslastel külas käidud, aga siis jäi paarikümneaastane auk ja viimasel ajal ainult töösõidud - hommikul Tartusse, punktis X asjad kähku aetud ja õhtuks koju tagasi. Mistõttu Tartu liiklusskeem on minu jaoks paras Sannikovi maa.
Algas see pull tegelikult sellest, et suutsin saadetud meilist miskipärast Ateena keskuse asemel välja lugeda Atlantise keskuse. Võib-olla seetõttu, et teadsin, Atlantis on endine Kaunas. Üks asi on teada, teine asi on sellele autoga läheneda. Masu pole Tartusse jõudnud või oli sealt juba lahkunud, igatahes jõudsin parkimiskoha otsinguil mööda ühesuunalisi tänavaid seigeldes peaaegu Annelinna välja. Lõpuks maabusin ikkagi kusagil Raatuse kandis. Jalutasin Atlantisse, seal ei teadnudki keegi muidugi mulle vajalikust üritusest muhvigi. Mõningad hädaabikõned, ja selguski, et Ateena, mitte Atlantis...algasid uued otsingud. Ülikooli eest sõitsin vist kolm korda läbi, enne kui otsustasin auto tuttavamasse kohta parkida ja otsinguid jalgsi jätkata.
Kohale jõudsin täpselt lõuna ajaks. Vähemalt söömata ei jäänud. Üritus oli tore.
Õhtul jalutasin mööda Ülikooli tänavat Barclay hotelli. Sirgel teel ma siiski ära eksida ei suutnud.
Barclay jättis üldiselt väga nadi mulje. Ilmselt seetõttu, et olin just tulnud Inglismaalt samade tärnidega hotellist ja ausalt öeldes polnudki midagi võrrelda. Kolm asja, mida hotellis tegelikult vaja on, on ju voodi, vannituba ja hommikusöök. Barclay voodi kohta pole midagi piriseda, sest Sofiteli sulemadratsi, suleteki ja kahe suure sulepadjaga vooditega pole nagunii ükski hotell suutnud võistelda. Vannituba Sofitelis tähendas hiiglasliku peeglilauaga ruumi, kuhu mahtusid vabalt ära kahe naise träni ja ruumi jäi ülegi, hotelli poolt oli dushigeel, shampoon, palsam, vatipadjad, vatitikud, küüneviilid ja vannimütsid. Suurest vannist ma parem ei räägigi. Barclay vannitoa "mugavused" väljendusid pisikeses plastikriiulis peegli all ja vedelseebis seinahoidikus. Hommikusöök oli ka kaunis kohutav, ülepraetud ja jahtunud härjasilmad, paar haledat viinerit, need kah külmad. Igasugust külma lauda paistis olevat, see mind paraku ei ahvatlenud. Kahetsesin, et ei järginud K eelmisel õhtul antud soovitust süüa hommikut Ülikooli kohvikus, mitte Barclays.
Edasi uurisin kaarti, kuidas autoga Eesti Rahva Muuseumi pääseda. Kaardil tundus asi simpel, korra vasakule, siis otse ja lõpuks veelkord vasakule. Sellegipoolest suutsin ära eksida, sest pidasin Liivi tänavat pargiteeks, kuhu autoga tungida poleks viisakas. Teisel katsel läks õnneks.
Kui aga oma vähesest ajutegevusest tingitud sekeldused välja arvata, oli Tartus väga tore. Leidsin nii mõndagi head:
- Eesti raudselt parima teenindusega veinipoe 75cl Kompanii tänaval. Astusin sisse mõttega vaadata üks roosa vein, väljusin kolmega ja oluliselt suuremate teadmistega veinimaailma suhtes. Tänud omanik Joelile, kes lollikest haris, mul oli tõsiselt huvitav ja üks vein, mis eile õhtul ära joodud sai, oli tõsiselt hää - veebipood on tal ka, www.75cl.ee, ma hakkan sealt kindlasti ostma.
- fantastilised 1940.aasta fotod minu kodutalust ERM arhiivist, mille koopiad peaksid paari nädala jooksul mu meilboksi potsama, suured tänud sealsetele väga kenadele töötajatele.
- viimase aja parima cappucino Caffe Truffes.
- koha, mis võiks kindlasti pretendeerida Eesti kauneima tualettruumi tiitlile Pierre kohvikus.
- villase käsitsikootud keebi käsitööpoest, kuhu A. mind kättpidi viis. Polnud just odav, aga iga kulutatud krooni väärt.
- kenad inimesed Ave ja Bianka, kellega oli äraütlemata tore kokku saada ja kohvitada - muuseas sõnajalg kaotas 240 kilomeetrise kodutee käigus ainult ühe lehe :).
Koduteel hakkasin lõpuks aru saama, miks Tallinn-Tartu maanteed nii hullusti kirutakse. Siiani olen arvanud, et kõige suurem oht sel teel on oht igavusse surra või roolis magama jääda. Aga kui ligi viiskümmend kilomeetrit lohiseb Su ees mingi tropp kiirusega 75 km/h ja mööda ei saa, siis minusuguse võtab siili kombel podisema ja nõrganärvilisemad hakkavad riskantseid möödasõite sooritama. Kahjuks ei ole see asi, mida saaks parandada tee laiendamisega, kahe sõidurea puhul sõidaks seal ilmselt kaks troppi kõrvuti...
Närvisüsteemi huvides pöörasin Põltsamaa peale ja tulin põiki läbi Eesti, üle Võhma, Türi, Rapla ja Varbola. Keila alt lõikasin läbi Tuula ja Ohtu otse Niitväljale. Teekond on niimoodi sama pikk, kuid tänu kitsamatele, käänulistematele ja ilusamatele teedele palju vaheldusrikkam ja uni ei tule peale.

Esmaspäev, 21. september 2009

Väsitav

Kui käia pool päeva tööl, siis ei saa mitte pool tööpäeva ja pool kodust päeva, vaid ühe täiesti tuksis päeva. Peavalu kauba peale.
Vihastasin tegelikult täiesti tühise asja peale. Lootsin vist vaimus, et uus ja särav kontor teeb ka inimesed korralikumaks, aga ei. Endiselt kohviruumis laga ja plekirida. Nagu polekski tööl naised, vaid mingid põssad. Huvitav, kuidas neil kodused köögid välja näevad. Või ei, ma siiski ei tahaks seda vist näha.
Nõudepesumasin vedeles lahti pakkimata keset kööki. Kellelgi polnud viitsimist telefonitoru tõsta ja paigaldajat tellida. Kuigi numbri ma jätsin. Ilmselt on nii keerulise töö tegemiseks ikkagi tippjuhti vaja.
Õhupuhastaja oleks olnud vaja olnud kastist välja võtta ja vooluvõrku ühendada. See oli kah liiga keeruline. Terve teine korrus haises nagu solgiauk mädanevate õunasüdamete ja mingisuguse kapsa järele.

Üht ja teist, suhtlemist, paar probleemi, ja oligi päev õhtupoolikus. Sõitsin linna. Ostsin veel ühe telefoni, sest see poola ime Myphone jooksis peale nädalast kasutamist nii keerulise asja kui numbri mälusse salvestamine lihtsalt kinni. Sellise riistapuu peale ei saa loota.
Siis veel rünnak toidupoele ja läbi see päev oligi. Koju jõudes valutas pea ja valutasid õmblused.
Homme ei lähe kuhugi, kolmapäeval teen uue poolepäevase treeningpäeva :).
Neljapäeva hommikul arsti juurde ja siis kell 16.15 väljuvale Londoni lennukile.
Ma tahan ära, nii koduste kui töiste probleemide juurest. Loodetavasti mõneks päevaks saan ka.

Kolmapäev, 16. september 2009

Innovaatilised levilahendused

Niisiis, levi meil endiselt ei ole. Viimasel nädalal olen kuulnud telefonifirmal kuulnud küll seda, et mul olevat liiga uus ja keeruline telefon (Nokia 6110, mudeli tootmine lõpetatud, kolm aastat levis ja ei olnud liiga uus, nüüd äkki on) kui seda, et ilmselt SIM-kaart loksub ja tuleks ära vahetada (huvitaval kombel esmaspäeval Tallinnas käies ei loksunud ta kuhugi ja levi oli sama telefoni ja SIM-kaardiga laitmatu).
Ostsin endale linnas käies siis lihtsa ja odava telefoni, Poolas toodetud MyPhone, hind 490 krooni. See poola ime vajaks lausa eraldi postitust - pluss on see, et saab korraga sisse panna kaks SIM-kaarti, eri operaatoritelt. Häält teeb samasugust plekist, nagu esimesed Nokiad, need, mida sai vajadusel ka külmrelvana kasutada, nii rasked. Väidetavalt on peal ka FM-raadio ja mp3-mängija, esimene ei saa kätte ühtegi jaama ja teist ma pole mängima saanud, sest microSD pesa Nokia kaarti ei tunnista. Pooled helinatest on hiina muusika stiilis plinn-plõnn-tsink-plekk-pang. Telefon on ilmselt mõeldudki hiina turule, sest sisse lülitades annab ta asukohaks automaatselt Pekingi. Helsingit ja Tallinna kodulinnade valikus ei ole, eestikeelne menüü on. Aga helistada saab ja muud ei olegi mul praegu vaja.
Nüüd on mul siis korraga käibel kolm SIM kaarti eri operaatorite ja eri numbritega, Elisa, Bravocom ja EMT. Kõik peaksid suunama, kui numbrit kätte ei saa. Aga tegelikkuses vahel suunavad ja vahel mitte, nii et kui keegi peaks soovima mulle helistada, varugu rohkelt kannatust.
Ahjaa, täna Ellamaal käies levis mu tavanumber probleemideta. Ei olnud telefon liiga keeruline ega SIM-kaart ei loksunud kuhugi. Ainult kodus on probleemid. Minul, aga mitte sidefirmadel.
Tekitab see aga totraid segadusi, näiteks otsiti mind eile haiglast, et homset vastuvõtuaega muuta seoses arsti haigeksjäämisega. Õnneks jätkus neil oidu õele helistada, kes siis minu nimel uue aja kokku leppis.

Neljapäev, 10. september 2009

Ekskursioonid levialadesse

Kunagi üheksakümnendate lõpul, kui Tele2 oma odavate telefonidega turule tuli, liikus rahva hulgas nali, et Tõnis Palts korraldab tasuta ekskursioone Tele2 levialasse. Meil nüüd siis aastal 2009.sama situatsioon, ainult et teiste teenusepakkujatega.
Elisa levi pole endiselt, nüüd vist juba nädal aega. Ega ma muidu eriti põekski, aga kuna ma olen endiselt haiguslehel, muutuvad sõbrad-tuttavad väga närviliseks, kui mu telefon päevade kaupa levist väljas on. Et äkki midagi juhtunud või sedasi. Muidu on päris kena rahulik, keegi ei saa mulle baktereid õgivaid tolmuimejaid (või oli see vastupidi) või IMP Balticu grammatikavigadest kubisevaid keeleõppepakette pakkuda.
Teiseks plaanisin endale just selleks nädalaks mõne kullerpaki saamise ja muid koduseid askeldusi. Pakid olen tänu headele suhetele postionuga kätte saanud. Kuigi situatsioon on lollakas küll, tellid endale kullerposti ja siis ei saa kuller sind telefoni teel lihtsalt kätte.
Kolleeg saatis Diili ja Smardi kõnekaardid katsetamiseks. Tulemused: EMT levi köögis, esikus ja raamatukogus null, suure toa taganurgas kolm kastikest. Õues maja taga levi pole, maja ees suunaga Laulasmaa poole viis posti. Kuna mul ei ole plaanis maja ette telefoniputkat rajada ja seal istuma hakata, jäi ära.
Tele2 levi kõikus kogu krundi ulatuses 0-2 vahel.
Saatsin mõlemad kõnekaardid kolleegile tagasi soovitusega neid kohvitassi alustena kasutada.
Kõige vahvam on see, et Elisa ei ole nädala aja jooksul suutnud vastata, miks kuus aastat täiesti korralikult toiminud levi (isegi mobiilinternett töötas) äkki ära kadus.
Katsetasin ka teist SIM-kaarti teise telefoniga, sama lugu. Operaatorvõrku ei leita.
Naabrimees pidas eile lausa auto kinni, kui mind heitunud ilmel koduriietes maanteel hulkumas kohtas. Et mis lahti - midagi pole lahti, teen ekskursiooni Elisa ja EMT levialasse, postkontorisse oli vaja helistada, et nad mulle täna ikka paki ära tooksid. Teisel pool maanteed oli levi täitsa olemas.
Egas midagi, Kõu õnneks vähemalt veel toimib. Seni, kuni elektrit on.

Esmaspäev, 7. september 2009

21. sajandil karulaanes

Et siis kõigepealt hästi täpne olla, siis see karulaas asub linnulennult kolmekümne kilomeetri kaugusel Tallinna kesklinnast, linnatulede kuma paistab öises taevas hästi kätte. Lähim suur magistraal asub 150 meetri kaugusel. Karusid meil siiski õnneks ei ole.
Juuli lõpupäevadel käisid Elioni mehed taas Wimaxi levi mõõtmas. Istusid seitsme meetri kõrgusel katusel kut kukulinnud, antenn peos, aga mida polnud, oli Wimax. Arvuti näitas aeg-ajalt ühte posti ja aeg-ajalt ei näidanud midagi. Mingisugust sidet peavat saama tekitada alates vähemalt neljast ühikust.
Siinkohal võiks hardusega meelde tuletada, et kui ma 2006.aasta kevadel Angolas käisin, oli seal satelliidilt tulev kiire internet igas õlgkatusega ümmarguses onnis. Elektri aga sai see onn generaatorilt või päikesepaneelilt.
EMT pole meil kunagi levinud. Eelmisel nädalal kadus ka Elisa. Kolleegidele Skype kaudu saadetud SOS andis tulemuseks, et torm olevat saatjad kohalt ära liigutanud. Ilmselt liigutas nii kaugele, et neid pole siiani üles leitud, sest levi ei ole meil endiselt. Vahel on, vahel mitte, üldiselt ei leia enamjaolt ühtegi võrku. Sisse helistades andvat teate, et telefon levist väljas, välja helistades annab teate,et võrgu viga. Telefonis viga pole, siis peaks sama viga olema kõigil pere telefonidel ja külaliste omadel ka.
Kõu on siinkandis aeglane nagu tigu, aiapostitusse paari pilti üles laadides võin vahepeal rahulikult pooleks tunniks rohima minna. Põhjuseks liiga palju kasutajaid, no mis sa teed - ega me pole oma leviprobleemiga ainukesed, siinkandis ikka elavad mõned inimesed veel.
Täna hommikul kell üheksa kadus plaksust ka elekter ja sellega seonduvalt Kõu jäänused. Krundil ringi luurates õnnestus peldiku tagant leida Elisa leviala ja helistada sõbrale, kes siis interneti kaudu elektrikatkestuse teate saatis - Eesti Energia rikketelefoniga ühendust saada ei õnnestunud. Võrgu viga, võrgu viga, võrgu viga.
Pool kolm tuli elekter tagasi ja sellega koos ka internet. Mobiililevi ei ole endiselt. Ma ei viitsi kogu aeg kempsu taga ka passida, sest sealset leviala jagab Elisa sadade sääskedega.
Ah, ongi hea rahulik :).
Ja ei mingit innovaatilist kodustöötamist haiguslehe ajal.

Teisipäev, 1. september 2009

Lihtne elu

Kord kuus, kuu alguspäevadel on mul kombeks oma rahaasjad üle vaadata. Kuna ma pole viimase nelja nädala jooksul kodunt väljas peaaegu käinudki, ei olnudki seekord eriti midagi vaadata. Kaardiarve näitas kahte poekülastust, haiglast tulles ja vahepeal arsti juures käies. Vahepeal on süüa ostnud küll õde, aga kuna ta väidab, et summad pole märkimisväärsed, siis eks minu kanda jääb selle kuu elektriarve (mis elektriboileriga eramajas, kus kõik käivad vähemalt kord päevas dushi all, pole sugugi väikeste killast).
Pole midagi öelda, kodus vedelemine on odav lõbu. Ma pole ostnud riideid ega raamatuid, kosmeetikat on kulunud minimaalselt, vaid pesu- ja hooldusvahendid. Üleüldse pole ostnud ühtegi asja peale toidu. Seega olen ka mina majanduslanguses otseselt süüdi - midagi ei osta, SKP aina kukub.
Bensiinile pole kulunud sentigi, sest ma pole autoga meetritki sõitnud. Bussipiletitele on kulunud 70 krooni.
Nii et kui välja arvata majalaen, autoliising, kindlustused, prügivedu, internet ja televisioon ning tellitava ajakirjanduse otsekorraldused, mis pank automaatselt arvelt maha kratib, on elamisele kulunud hämmastavalt vähe raha. Puudust tundnud pole ma aga millestki, vastupidi, tasapisi kappe koristades olen kokku korjanud neli suurt kotitäit Humanasse minevat träni. Ilmselt tuleks seda veel, aga kõike ei raatsi minema saata - olen leidnud kevadel ostetud suveriideid, mida pole kordagi selga saanud ja kingi, mis pole jalas käinudki: kaks kolimiskuud jooksin ringi peamiselt pusades-teksastes ja viimase kuu olen veetnud kodukleitides.
Ma ei taha kaugeltki pidada loengut teemal kuidas-on-võimalik-n-krooniga-kuus ära elada. Pigem on see mõtisklus iseenese jaoks . kuivõrd vähesega on tegelikult võimalik ära elada ja kui palju kulub tavaliselt igasuguste impulsiivostude peale, ilma milleta on suurepäraselt võimalik hakkama saada. Seejuures ei ole mul selle kuu jooksul olnud kordagi igav - kodus on tuhandeid raamatuid, kümneid filme, aed, kus jalutada ja nokitseda, ja sõbrad, kes tulevad külla.
Selliseid järelemõtlemise aegu on mõnikord vaja.

Esmaspäev, 31. august 2009

Hoolimatu hoolimine. Suurem plaan.

Inimene on üks kummaline loom, tihtilugu arvab ta seda, et mis on parim konkreetselt talle, on ühtviisi parim ka teistele. Mida kitsam silmaring, mida kolklikum maailmavaade, mida vähem tolerantsust , seda vähem üritatakse mõista erisusi ja peale suruda omaenese maailmapilti kui ainuõiget.
Kultuurilis-primitiivne oma arusaamade pealesurumine algab see isiku ja perekonna tasandilt (sa pead porgandit sööma! Pane see selga! Ära tee niimoodi!), laieneb lähiühiskonna tasemele (homoseksuaalsus on haigus. Kõik neegrid on lollid. Kõik venelased kaabakad. Jne. Jne.)
Hoopis katastroofilise mõõtme omandab selline hoolimatu hoolimine globaalsete abiprogrammide raames. Läbi sajandite on vallutajatele olnud omane veendumus, et nende poolt vallutatavatele aladele on hädavajalik peale suruda oma religioon, oma tavad, oma kultuur. Mõistavad seda paremini need rahvad, kelle ajaloolises mälus on veel viimane okupatsioon selgelt meeles, mäletavad veel meiegi vanemad ja vanavanemad teise ilmasõja eelset ja järgset “kultuuritoomist” ja kirjaoskamatuse likvideerimise kampaaniaid riigis, kus kirjaoskus oli niigi pea sajaprotsendiline. Peale üheksat aastat töötamist arenguabiorganisatsioonis olen ma jõudnud veendumusele, et igasugune abi osutamine otseselt materiaalsel kujul on õigustatud ainult ekstreemsetes situatsioonides – sõjaolukorrad, looduskatastroofid, õnnetused materiaalsel tasandil. On loomulik, et paremal järjel olev ühiskond jagab oma materiaalset heaolu hädasolijatega, sellisel juhul on õigustatud nii riiete, ravimite kui ka toidu jagamine. Humanitaarabi jagamine olukorras, kus selle eesmärgiks on lihtsalt vaesuses vireleva elanikkonna abistamine, on tulutu, sest sellega muudetakse abi saajad elu moonakateks, kes peale abi tasuta saamise enam millestki muust unistada ei oskagi. Jõin paar aastat tagasi Istanbuli tänavakohvikus teed ühe noormehega, kes töötas seal turismibusside reklaamiagendina. Tema eluunistuseks oli pääseda Euroopasse, et hakata seal sotsiaaltoetustest elama. Ausalt öeldes tekitas selline elueesmärk minus õõvastust. Tavaliselt on kolonisatsioon, okupatsioon ja võõrkultuuri pealesurumine midagi sellist, millele me igapäevaselt ei mõtle. Ise sain oma kaks esimest sellealast õppetundi 2002.aastal Zimbabwes. Esimese kohalikult kultuuritegelaselt, kes oma ettekandes tõi esile, et kogu lääne kultuur räägib Victoria joa avastamisest David Livingstone poolt 17.novembril 1855. Jättes kahe silma vahele pisiasja, et kohalikud hõimud elasid sealsamas joa ääres juba 50000 aastat varem, tundes sama koske Mosi-oa-Tunya nime all. Rääkimata arheoloogilistel väljakaevamistel leitud avastustest Homo habilise asustuse kohta samas piirkonnas ligi kaks miljonit aastat tagasi. Euroopal pole sellise ajaloo vastu panna mitte midagi. Teise õppetunni sain ühes kohalikus asulas, kus kohalik humanitaarabiorganisatsioon demonstreeris meile uhkusega kohalikele ehitatud maju. Mille peale meiega kaasas olevad kohalikud kõrgharidusega projektijuhid täiesti endast välja läksid. See ei olevat enam Aafrika, kui inimesed topitakse elama betoonkuubikutesse. Ilmselt ei olnudki, sest kui muidu üldiselt alkoholism on sealkandis suhteliselt tundmatu probleem, oli selles külas sellega tegemist. Vägivaldne väljakiskumine kodusest keskkonnast tekitab stressi.
Ainuke humanitaarabi, mille poolt ma kahe käega olen, on võimaluste tekitamine kohapeal. Koolide ehitamine, milles õpetajateks saavad kohalikud. Haiglate rajamine, milles töötama hakkavad kohalikud. Informatsiooni edastamine – mis varem või hiljem jõuab kohale nagunii. Mitte mingil juhul aga abipakkide jagamine täiesti tervetele ja töövõimelistele inimestele.
Seepärast tunnen ma alati vastikust, kui kuulen taas kusagilt kampaaniast vabastada moslemineiud “ahistavatest” rõivastest või suruda Balkani mustlased kusagile reservaati elama. Jah, läänemaailmal on nendega kultuurikonflikt – aga niipalju võiks 21.sajandiks olla omaenese ajaloolistest vigadest õpitud, et kultuurikonflikte ei saa lahendada toore jõuga.
Selline pea ja sabata jutt seekord.Eelmise postituse kommentaaridest nõustun täiesti MJ-ga, enne abi osutamist tuleb veenduda, et abi vajatakse. Ja kas just sellist abi, nagu andja on võimeline andma.
Eluaegse koera ja kassipidajana olen aga sunnitud nentima, et koera kassile konti pakkumas pole ma näinud. Küll olen näinud kassi koerale surnud hiirt pakkumas - see aga polnud abiprogramm, vaid kõige ehtsam altkäemaks...mina toon sulle hiire,sina ei aja mind puu otsa, eks... :D

Neljapäev, 27. august 2009

Hoolimatu hoolimine

Võib-olla olen mina kiiksuga (nagunii olen), aga ma ei suuda ette kujutada olukorda, kus ma viiksin lilli inimesele, kes on nende suhtes allergiline. Pakuksin sibulapirukat inimesele, kes vihkab sibulat. Keedaksin uhhaad külalistele, kes kala ei söö. See ei ole isegi hoolimine, minu jaoks on see elementaarne viisakus, jätta meelde, mis mu sõpradele-tuttavatele meeldib ja mis mitte. Töös on sellised pisiasjad samuti hädatarvilikud - eks katsuge panna paika rahvusvahelise konverentsi kava ja menüüd seltskonnale, kelle hulgas on kahekümne rahvuse esindajaid, sealhulgas ka tõsiusklikke moslemeid. Ilma kedagi tõsiselt solvamata ja nii, et keegi nälga ei jääks.
Ma ei suudaks ette kujutada situatsiooni, kus ma katan sünnipäevalaua arvestamata, et mu tädil on laktoositalumatus ja mu ema ei söö seeni.
Samas tundub väga paljudele enesestmõistetav mitte hoolida teiste maitsest ega eelistustest. Hingasin ausalt öeldes kergendatult, kui mu ema peale kolmenädalast minu eest "hoolitsemist" lõpuks linna tagasi kolis. Ma olin surmani väsinud vastamast kümme korda päevas, et tänan, ma ei taha kohvi - mul on magu siiani antibiootikumidest sassis. Et tänan, ära keeda putru, ma ei söö seda nagunii. Rääkimata sajast pisiasjast, mida ta viimase viiekümne aasta jooksul pole suvatsenud meelde jätta. Kõige solvavam oli kunagi see, et kui ma 32-aastaselt talle peale munasarjaoperatsiooni esimese inimesena ütlesin, et ma ei saa enam kunagi lapsi - ja kolm kuud hiljem oli ta selle pisiasja unustanud ja kukkus mu kallal tänitama, miks ma ikka lapsi saada ei taha...
Nüüd jõllitan seda puuvilja-juurviljahunnikut-purgihunnikut, mille ekskaasa hommikul kohale tassis ja püüan aru saada, miks inimene, kes tunneb mind seitse aastat, millest viis elasime koos, ei ole suutnud meelde jätta, et ma ülehappesuse tõttu ei armasta puuvilju, ei söö juurviljakonserve ja ei võta õunamahla suu sissegi.
Oehhhh... tuleb see laadung jälle kuidagi töö juurde sokutada.

Teisipäev, 18. august 2009

Päikesekiir läbi pilvede

Eilne päev oli üpriski sant. Malle matused, kuhu mul minemata jäigi, poleks ilmselt seda 150 km otsa autos välja kannatanud. Teiseks avaldasid õmblused valju protesti üleeilse kodukoristamise vastu, nii et terve päeva veetsin peamiselt diivanil ja toitusin valuvaigistitest. Kes tegi - ise tegi muidugi. Aga kuna mõlemad koerad ajavad karva ja koduhaldjas on kuni septembri alguseni kusagil Krasnojarski krais sugulasi külastamas, tuli natuke kasida. Muidu oleks teistpidi paha olnud.
Täna tuli end sellegipoolest linna arstile ettenäitamiseks vedada. Poleks vist pidanud ikka ise neid analüüsitulemusi netist vaatama, seekord maalisin endale liigagi suure tondi seinale. Konsiiliumi otsus - kõik sõrad selleks korraks käes, edasi taas lihtsalt jälgimisele. Ja kui uusi retsidiive peaks tekkima, siis uuesti noa alla. Muidu aga elada nii nagu tavaliselt, koguda positiivseid elamusi ja poputada oma immuunsüsteemi.
Haavade lakkumise aega anti sellegipoolest septembri keskpaigani, uus kontroll alles 17.septembril.
Koju jõudes oli tuju üle tüki aja päris positiivse poole peal. Ja päike tuli ka välja.
Paistab, et pöidlahoidmistest oli kõvasti tolku ;)

Reede, 14. august 2009

Hüvasti, Malle!

Täna hommikul mõned minutid enne kella ühtteist lõppes ühe lähedase inimese maine teekond. Vähk oli tugevam.
Eks me aimasime seda juba mõnda aega. Nägin teda viimati 30.juulil, kui mees ta siis üle tüki aja mulle külla tõi, ja kohkusin. Endisest elutervest 56-aastasest elurõõmsast naisest oli alles jäänud luine vare, puusal inimpea suurune mädanev ja veritsev kasvaja.
Ma ei ole arst, ja mul ei ole õigust arstide töö üle kohut mõista. Küll aga on igal patsiendil õigus avaldada arvamust arstide suhtumise üle. Hippokratese vandest ja korralikust haridusest olenemata töötab arst patsiendi huvides põhimõtteliselt samamoodi nagu iga teine spetsialist kliendi huvides. Ja kui kliendile suhtumine ei meeldi, läheb ta teise firmasse või teise teenindaja juurde.
Kahjuks on eesti vähipatsientidel selleks väga vähe võimalusi. Tallinnas peale PERH onkoloogia tihtilugu muid kohti ei teatagi. Tallinna Vähiklliniku sõi PERH välja, kulutades hullult aega ja energiat lobitööle. Oleks nad sama aja ja energia kulutanud oma arstide koolitamisele ja klienditeeninduse parandamisele, oleks tulemus märgatavalt patsiendisõbralikum olnud.
Ma ei võtaks sel teemal sõna, kui ma oma esimese kasvajaga poleks sattunud samuti Hiiule ja täpselt sama arsti juurde, kes oli Malle raviarstiks kuni tänase kurva lahkumiseni.
Onkoloogiasse minek on inimese psüühikale niigi paras katsumus. Ja kui siis vastuvõtuarst põrnitseb sind nagu eset, mille kass on tuppa tassinud ja nähvab, et see laik Teie õlal võib ju vähk olla, kuid mina lähen nüüd puhkusele ja tulge kolme kuu pärast, siis võtab ikka kõhu lahti küll. Tookordse basalioomi lasin ikkagi Hiiul välja lõigata. Peale operatsiooni niite välja võtmas käies juhtisin arsti tähelepanu põlveõndlas olevatele laikudele. Too viskas nendele põlastava pilgu ja tähendas, et mul olevat põlveõndlad hauduma läinud, kuna ma olevat liiga paks.
Nädal aega hiljem diagnoosis perearst mul samade laikude alusel puukborrelioosi ja käskis nii kiiresti nakkushaiglasse lipata, kui jalad võtavad. Analüüsid näitasid sama. Sain ravi - aga kui ma oleksin onkoloogi uskuma jäänud?
Kuue kuu pärast läksin Hiiule kontrolli. Kontrollimine toimus ukseltvaatamise meetodil - kaebusi on-ei ole- järgmine. Saadeti ära sõnadega, olete täiesti terve, minge koju. Mingeid lisauuringuid igaks juhuks, isegi mitte ühtegi vereanalüüsi ei soovitatud.
Mind päästis, et oma sisetunde ajel olin oma kulu ja kirjadega käinud mammoloogias (korras) ja pannud end kirja ka naistearsti juurde. Kaks nädalat peale seda, kui Hiiu onkoloogia oli käskinud mul täiesti tervena koju minna, diagnoosis ITK emakakaelavähi.
Võib-olla ma eksin, aga ise arvan küll, et tänu sellele, et ma Hiiu arstide ukseltvaatamise diagnostikasse ei uskunud, olen ma elus.
Mallel kahjuks nii hästi ei läinud. Poolteist aastat tagasi diagnoositi tal reies tilluke kasvaja, mille kohta arst ütles, et ta ei julge seda lõigata, luule liiga lähedal.
Kiiritusravi aparaat olevat rikkis olnud ja hiljem läks kuidagi meelest ära.
Keemiaravile ei pidanud Malle neerud vastu ja see jäeti pooleli.
Teisese arvamuse võtmist näiteks Maarjamõisast arst ei soovitanud ja tasulisteks konsultatsioonideks ei jätkunud sel perel raha. Pakkusin abi, aga selleks olid nad natuke liiga uhked.
Kolm nädalat tagasi viimast korda arsti juures käes küsis Malle, mis edasi saab. Arst teatas, et tema läheb nüüd puhkusele. Puhaku Malle ka.
Malle puhkabki nüüd. Alatiseks.

Hüvasti, Malle! Sa olid tore, särav ja südamlik inimene, kes kasvatas üles toreda tütre ja jõudis ära näha esimese lapselapse. Sa tegid suurepäraseid kooke, armastasid kogu elu vaid üht meest, hoidsid ilusat kodu, ei võtnud napsi ega suitsetanud terves elus ainsatki sigaretti. Sellest hoolimata sai vähk Su kätte.
Puhka rahus. Sul ei ole enam ühtegi valu.

Kolmapäev, 12. august 2009

Masust ja tervisest

Masuga on jälle nii nagu on. Mõtlesin haiguslehe aega kasutada selleks, et lasta juba kaks kuud seisev sillutiskivi ära panna. Helistasin järjest kõigile pakkujatele, kes minuga eelmise kuulutuse peale ühendust võtsid, kõigil tööjärg oktoobris ja selleks ajaks enam tööd võtta ei julge, äkki maa külmunud. Ise ei julgenud kah midagi varem kokku leppida, esialgse prognoosi järgi oleksin pidanud alles haiglavoodit kulutama.
Panin uue kuulutuse. Kaks meest tulid isegi vaatama. Kohe läks jorinaks, et nemad on kivipaigaldajad, aga siin on ka vaja pinnast tasandada. Et ma pean hankima kas traktori, või labidamehed, pinnasetihendaja ja tont teab mida veel. Ütlesin, et mina liigun kuu lõpuni ainult oma krundi piires, autot juhtida ei saa ja seega ei hangi midagi, mille soetamiseks peab minema rohkem kui kolmesaja meetri kaugusele. Kaup jäi katki.
Kurat, kui mul ikka tööd vaja oleks, siis ma oleks nõus kasvõi turul kurke müüma. Kõigis viies keeles, mida ma räägin. Ega see mul haridust küljest võtaks.

Üldse on täna tujutu päev. Niidid sulavad, õmblused valutavad. Hommikul võtsin julguse kokku ja vaatasin i-Patsiendist analüüside vastuseid. Midagi head ei näinud. Ka opereeritud tükkide piirialad lamerakk-kartsinoomi täis. Surfasin internetis. Derma.ee - d lugedes läks tuju natuke paremaks. Tsiteerin:

Lamerakk – kartsinoom (LK)

Lamerakk – kartsinoom (LK) on epiteliaalsete keratinotsüütide (rakud, mis toodavad valku, keratiini) pahaloomuline kasvaja nahal ja limaskestadel. LK moodustab u. 20 % kõikidest pahaloomulistest nahakasvajatest. Üldiselt kasvaja esinemissagedus suureneb.

Prognoos

90% juhtudest haiged tervenevad ja suremus on madal. LK võib anda siirdeid lümfisõlmedesse ja siseorganitesse. Sellisel juhul on prognoos halvem. Siirdeid annab sagedamini krooniliste nahakahjustuste (põletusarmid, haavandid) foonil tekkiv LK.

Lamerakk – kartsinoomi ravi

Ravi sõltub LK suurusest, tüübist, asukohast, arvust.

1. Kirurgiline eemaldamine
Kõige eelistatum meetod invasiivse LK puhul.

Nojah. Ainult et hetkeseisuga on mul igasugusest hakkimisest täiesti siiber. Vahel tekib küll tunne, et täiesti ükskõik, millesse kärvata - kas vähki, või pidevate oppide järgse kurnatuse kätte. Ja olukord, kus sul on alalõpmata lahklihas paranevad õmblused, ei ole ka just täisväärtusliku elu maiguga.
Tegelikult on selline mõtlemine loll mis loll. Sama hästi võiks lasta end rajalt välja minna mõttest, et homme võib sind purjus juht surnuks sõita, välk tabada või telliskivi pähe kukkuda. Mõttetu.
Ainult et praegu ei taha küll mõelda sellele, et ilmselt tuleb millalgi uuesti end viilutada lasta.

Ehk on homme parem päev ja paremad mõtted. Ette närveerida pole ka mõtet, kaheksateistkümnendal arsti juurde minek, eks siis kuuleb. Mis edasi.


Ehk on homme parem päev.

Teisipäev, 11. august 2009

Eriti lühike postitus

... et endast lihtsalt elumärki anda. Kuna väljas on siinkandis olnud nii mõnus ilm, siis olen peamiselt õues olnud. Rohinud siiski mitte :). Aga ringi komberdanud, terrassil raamatuid lugenud, ja nii edasi.
Kui vihma sadama hakkab, kirjutan pikemalt.

Reede, 7. august 2009

Kolm päeva puhast vett

..ja rohelist teed, see on olnud ainuke, mida mu organismil viimasel kolme päeva jooksul tarbida on olnud lubatud. Nii et kui täna hommikul anti pooljahtunud riisisuppi, tundus see maailma parima söögina. Kodus kilgates kaalu poole tormata pole siiski mõtet, elu on näidanud, et kui sellisel meetodil õnnestubki paar kilo alla võtta, tulevad need imekiiresti tagasi ja võtavad paar sõpra ka kaasa.
Igatahes lubatakse mind täna koju. Doktor tegi komplimendi ja ütles, et viimase (s.t.eelmise) opi paranemise põhjal võib mind piisavalt professionaalseks haavahooldajaks pidada, et lasta mind koju edasi haavu lakkuma. Nüüd ootan veel paberite vormistamist, mis peaks juhtuma kusagil keskpäeva paiku, siis tuleb eks mulle järele, katsun end kuidagi ilma istumata tema autosse voltida ja koju saada.
Kodu, kallis kodu. Kilkasin ilmselt enneaegu, et saan haiglas magada, kaks viimast ööd on suhteliselt unetud olnud. Esimesel ööl vaevas ilmselt opijärgne stress, uni oli rahutu ja jupiline. Tänane öö aga läks palatinaabri nahka. Kena vaikne inimene saadeti koju ja tema asemele toodi intensiivist üks vägagi rahutu tegelane. Paduvenekeelne Lasnamäe turu "ärinaine". Olin sunnitud palatist telefoni teel natuke tööjuttu rääkima ja selle peale teatas ta rõõmsalt, et tema sai kohe aru, et ma olen temasugune "delovaja zenzhtsina". Nojah. Mul on ainult hea meel, et inimesed endale ülalpidamist teenivad ja ei süüdista kõiges riiki, valitsust ja keda iganes. Tema jututeemadega siiski suurt kaasa minna ei suutnud. Pealegi, haiglas ma ei viitsi vene keeles suhelda, ausõna.
Hoopis hulluks läks asi öösel. Olin just unerohutableti abiga tudule jäänud ja paar tunnikest tukastanud, kui ärkasin mingi mürtsu peale. Mutt oli end üles ajades tilguti ümber ajanud. Siis kolistas ta seda tilgutit mööda uksepiitu tagudes kempsu ja tagasi jõudes hakkas mööda palatit edasi-tagasi trampima ja iseendaga valjul häälel suhtlema. Mõrva ärahoidmiseks tuiskasin koridori ja palusin valveõelt luba minna suitsu tegema. Teise korruse suitsurõdul kohtusin kummalise meedikuriietes kiilakaga, kellega arenes järgmine dialoog:
T:"Kas te teate, et teil ei ole lubatud öösel siin rõdul käia?"
M: "Olen seitsmendat korda siin haiglas ja sellest kuulen küll esimest korda. Ühtegi silti ka pole"
T: "Selleks ongi uks kinni, et patsiendid ei tohi"
M: "Uks oli lahti, või arvate, et ma imbusin läbi seinte siia?"
T: "Uks oli sellepärast lahti, et mina olen siin"
Nojah. Pärast seda palun ärge tulge mulle enam blondiiniloogikast rääkima.
Tagasi palatisse jõudes oli mutt rahustava süsti mõjul pikali kukkunud ja magama jäänud, asja paremaks see kuigvõrd ei teinud. Olen oma elus nii mõnegi norskava meesolendi kõrval tudunud, aga sellist kontserti kuulsin küll esmakordselt. Mutt kruugas, oigas, krooksus, norskas, prääksus, krooksus, korskas, purskas ja mida iganes veel. Hea veel, et haukunud ega näugunud. Püüdsin küll kõrvaklappidest muusikat kuulata, sellest hoolimata olin kella nelja ajal hommikul veel nii pinges, et otsustasin suitsule minna. Vältimaks kummalisi kiilakaid, jätsin salapärase läbiimbutava ukse targu rahule ja otsustasin katsetada välisukse turvaga. Torises küll, et öösel peaks magama, aga minu vastuse peale, et mina magaks küll, aga mul on palatis loomaaed, mis ei lase, lubas ikka välja. Jalutasin, tegin suitsu, pärast seda õnnestus isegi paar tundi magada.
Eilsest üks kaheldava väärtusega kompliment ka. ITK naistekliinikust viiekordsest korpusest on neli korrust sünnitajate päralt ja eile sõitsin liftis üles koos ilmse värske vanaemaga, kes vaatas mind heldinud näoga ja teatas, ah et teie alles ootate oma pisikest. Sellest võib järeldada a) ma näen veel titesaamiseks piisavalt noor välja, b) mu kõht on peale kolmepäevast nälgimist ikka veel liiga suur, c) tädi oli lühinägelik ja üldiselt rippus mul ka hommikumantli all kateetri otsas olev uriinikott, mis vajas tühjendamist.
Nüüd aga hakkan kojuminekuks asju pakkima.

Neljapäev, 6. august 2009

Miks ma õieti blogin

Vahetevahel, kui loen üleskutseid teemadel, kuidas oma blogile rohkem klikke teenida või arvamusavaldusi teemal, kuidas kõik blogijad on grafomaanid ja ekshibitsionistid, tekib minus nõutus. Aga eks inimesi on erinevaid ja igaühe eesmärgidki vastavalt erinevad.
Minu jaoks pole blogi loetavus olnud kunagi eesmärgiks, blogi alustades ma isegi ei mõelnud sellele, et see, mida kirjutan, võiks kellelegi nii palju huvi pakkuda, et ta seda lugema vaevuks.
Kirjutada on mulle aga meeldinud varasest lapsepõlvest peale, paberpäevikud said mu parimateks sõpradeks juba varases teismeeas. Mu esimesed kirjutised nägid trükivalgust tollases "Sädemes" ja "Pioneeris". Hilisteismelisena ja ülikoolis kirjutasin peamiselt luulet (kes meist selles vanuses poleks seda teinud...) ja sedagi avaldati päris palju. Oma koguni siiski ei jõudnudki, polnud piisavalt visa ja huvitatud. Muud huvid tulid peale ja luuletusi olen kirjutanud nüüd harva. Siis, kui tõsiselt vaim peale tuleb.
Paberpäevikud aga jäid ja olid mu saatjateks veel paar aastat tagasigi.
Kui blogimine huvi hakkas pakkuma, tegin delfisse blogi minagi. Ühekordseks katsetuseks see paraku jäigi, ju siis ei olnud hetkel midagi enesest välja kirjutada. Uuest avastasin blogimaailma siis, kui elu päris segaseks keeras: esimene vähidiagnoos, kriitiliseks muutunud kooselu, pingelised töösuhted. Rääkida polnud õieti kellegagi, pole eriti see tüüp, kes vahetpidamata lähedaste õlad märjaks nutab. Tollal tundus anonüümne internetimaailm ideaalse kohana oma frustratsiooni väljakarjatamiseks.
Anonüümsusest pole praeguseks enam suurt midagi järele jäänud. Kirjutan sellest, mida mõtlen ja arvan, ning oma mõtteid ja arvamusi pole ma kunagi häbenenud. Iseenesest võiks ka oma nime all kirjutada, aga nii on lihtsalt jäänud.
Thela, mis on kombinatsioon mu perekonnanime tähtedest, oli tegelikult ka esimene alias, mille endale kunagi 1997.aastal võtsin. Vahepeal kasutasin teisi, aga blogimaailma tulles soojendasin vana nime jälle üles.
Niisiis, mingeid eesmärke mul blogimaailma tulles ei olnud. Oma suureks üllatuseks ja heameeleks aga olen oma blogi lugejate hulgast leidnud kaasmõtlejaid ja pöidlahoidjaid, mõttekaaslasi ja peaaegu et sõpru. Ka reaalsesse ellu. Ja see on tõeliselt vahva kogemus.

Ja kuigi see tõepoolest polnud eesmärk omaette, meeldib mulle siiski, et mu blogidel on lugejaid, järelikult pakub see, mida mõtlen ja kirjutan, kellelegi ka huvi. Ma pole siiani viitsinud ühtegi korralikku statistikamootorit peale panna, aga freecounter näitab praeguse seisuga ligi 27 tuhat külastust siin blogis ja ligi 12 tuhat aiablogis. Lisaks Eestile käiakse siin regulaarselt Inglismaalt, Iirimaalt, Saksamaalt, Belgiast, Prantsusmaalt, Ühendriikidest ja Kanadast. Põnev.

Aiablogi on veel eraldi teema, sellega alustasin tegelikult enesedistsipliini huvides. Et lõpuks oleks kirjas, mida ma aias tegin ja millal. Sinnani käis mu istutamine suhteliselt stiilis anarhia-matj-porjadka. Tolku on olnud, nüüd olen palju korralikum. Rääkimata sellest, et IRL kokku saanud aiablogijate seltskond on üks äraütlemata vahva kamp. Kiiksuga nagu ma isegi :).

Kui ma aga lähinädalatel suurest igavusest pikki ja lohisevaid postitusi tegema hakkab (haiguslehel vedelev inimene põeb teatavasti suhtemisvaegust ja võib Väga Tüütu olla), siis ärge unustage seda punast kastikest ekraani ülemises paremas nurgas...klõps, ja läinud mu udujura ongi. Selleks korraks vähemalt.

Kolmapäev, 5. august 2009

Pilt ees ja jalad all

...saba veel rõngas ei ole, aga kuna sain just äsja ühe valuvaigistava süsti, on hetkel päris hea olla. Üllatav oli see, et ma pole ühegi opi eel varem nii rahulik olnud. Magasin terve öö kordagi ärkamata, abiks oli ka unerohutablett, aga enamasti ma ei suuda tervet ööd ühes tükis ära magada. Veel enam, olles hommikul sisse neelanud kohustuslikud valuvaigistid ja teinud õues ühe keelatud sigareti, põõnasin edasi kuni kella poole üheteistkümneni, kui mind üles ja opile ajama tuldi. Lausa hämmastav.
Kuna olin spinaalanesteesia ehk seljasüstiga nõus, olin terve opiaja rõõmsalt ärkvel, Alakeha hakkasin tundma neli-viis tundi hiljem ja siis oli muidugi vaja end ka kohe püsti ajada. Ma ei suuda mõista inimesi, kes suudavad haiglas lakke vahtides tundide kaupa lamada, ma olen selleks liiga püsimatu.
Väita, et mul on hea olla, oleks muidugi kunstiline liialdus, talutav oleks õigem. Kõigile pöidlahoidjatele aga suur aitäh ja hoidke veel natukene...

Teisipäev, 4. august 2009

Taas 3-3

3-3 on selle voodikoha number, kus ma parasjagu haigla neljandal korrusel lesin. 21.sajand on jõudnud ka haiglatesse, pole midagi öelda, wifi ulatub igasse voodisse. Ja küllap pröökas vahepealse uksed-lukus reziimi peale veel keegi peale minu, igatahes korrustevahelised uksed on taas pärani ja isegi õue lubatakse, ükski turva pole veel ninna hüpanud.
Vahemärkus: kadestan inimesi (peaks vist täpsustama noori inimesi), kes suudavad igas asendis arvutit kasutada, mina üritan seda postitust küljel lesides trükkida ja väga keeruline on, vanainimese asi. Käsi sureb ära, selg jääb kangeks, kõhuli ei saa olla, sest voodi on liiga lohkus. Rist ja viletsus.
Kolimisjärgne pingelang jõudis kohale peale haiglassevoodisse viskumist. Kuigi mul hetkeseisuga pole viga midagi, veetsin kogu pärastlõuna mingis une ja ärkveloleku vahelises staadiunis, isegi lugeda ei jaksanud.
Palatikaaslasteks seekord kaks vaikset vanainimest, õnnis rahu ja vaikus. Üldse tundub osakond kuidagi suviselt rahulik olevat.
Arstiga kohtumine sisendas positiivsust. Esiteks tuli välja, et ta ei plaani üldse minust nii suurt tükki ampsata, kui mina pelgasin. Ning kui küsisin, et millal koju saada võiks, siis arvati, et kui kõik hästi läheb, siis isegi sel reedel. Selle nimel olen ma küll nõus Väga Kuulekas Patsient olema. See ei tähenda muidugi, et ma niipea istuda saaksin, aga ka mitte viimast põrgulikku põdemist.
Lõikuslauale siis homme kusagil kella üheteistkümne paiku.

Neljapäev, 30. juuli 2009

Hüvasti, Lasnamäe!

Tallinnas eluaeg elanuna sattusin sellesse linnajakku esmakordselt alles kaheksa aastat tagasi ettevõttele laopinda otsides. Ajad olid siis teised - praegu ei vaataks enam sellise sara poolegi, kus me kaheksa aastat töötasime. Tollal vaatasin eelkõige logistikat - Peterburi maantee lähedus, ettevõtte oma raudteeharu (mida me kordagi ei kasutanud), hind. Muu jäi tagaplaanile.
Oleks siiski pidanud. Ühel pool vibreeriv raudtee, teisel pool Kuusakoski mürtsuv metallipress (pildil tänane vaatepilt Kuusakoski laoplatsile) Nõukaaegse paberilao tuult läbi laskvad ja hallitavad seinad. Osa mu tervisest jäi kindlasti sellesse majja.
Asukoha oleks veel üle elanud, lahkumissoovi tegi reaalsuseks majaomaniku suhtumine. Meie olime rentnikud. Teenisid nad meie käest selle lobudiku eest kaks ja pool miljonit krooni aastas.
Mitte sentigi sellest ei raatsitud hoone korrashoiuks kulutada. Kuni selleni välja, et kui meil üks kempsupott katki läks, toodi kusagilt (väljanägemise järgi otsustades prügimäelt) kasutatud pott.
Kui masu algas, vihjasime, et võiks renti alandada. Igal pool mujal alandati. Mitte meil.
Nüüd on ulg ja hala. Et miks me ikka ära kolime. Loomulikult ei taha 2009.aastal keegi sellist sara rentida. Aeg ja hooldamatus on oma töö teinud, seintes on praod, laed tilguvad, tuul tõmbab.
Kõndisin täna tühjades ladudes ja tegin pilte. Lihtsalt mälestuseks. Ma loodan, et ei pea enam kunagi seda maja nägema.
Alates homsest saab minust täielik harjumaakas. Elamise kolisin Tallinnast välja juba seitse aastat tagasi, nüüd läheb ettevõtegi linna piirist välja. Vähe usutav, et ma Lasnamäele enam kunagi sattuma peaksin, mind ei seo selle kandiga miski.
Ja kuigi uusehitusega on esialgu janti kui palju ja nagu alati, kipub lõpp hullumeelselt kiireks minema, olen tehtud otsusega ikkagi rahul.

Esmaspäev, 27. juuli 2009

Ülemuse mured

Vedasin oma rootslasest bossi täna terve päeva ringi, päeva kilometraaz tuli üle kahesaja kilomeetri. Lennujaamast uude, uuest vanasse, siis veel ühte ja teise kohta, uuesti uude ja uuesti lennujaama. Boss oli väga happy ja hirmus rahul enam-vähem kõigega, mida nägi.
Ja siis kukutasin talle sepahaamri pähe. Et sorry, aga järgmisest nädalast mind ei ole. Nii umbes kaks kuud.
Selle üle ta otse loomulikult enam eriti õnnelik ei olnud. Aga vähemalt suhtus normaalselt. Et hoiab pöialt ja et kõik läheks hästi. Küll tööasjadega saab.
Teine mure oli vaesekesel veel. Et miks ikka tema lemmiknaised, s.t. juhtkonda kuuluv leedulanna ja mina ikka kuidagimoodi läbi ei saa. Tõtt-öelda pole kaheksa aasta jooksul kordagi läbi saanud. Kultuurilised erinevused, ütleksin mina. Üks üritab juhtida kamandamise ja ülbitsemisega, teine mõistuse ja koostööga. Arvake ära, kumb kuidas. Igatahes kus iganes me põrkume, tekib konflikt.
Sealtpoolt oli igatahes kõva ajupesu käinud. Et temakene on ikka väga tundlik ja sellised asjad mõjuvad talle väga halvasti. Vastasin, et mulle mõjub ka väga halvasti, kui minu kallal põhjusetult ülbitseda üritatakse. Selle jätsin diplomaatilistel põhjustel ütlemata, et minu meelest on temakene täpselt sama tundlik nagu nõukogude tank ja ainuke teda juhtiv tunne, mida mina olen ligemale üheksa aasta jooksul märganud, on omakasupüüdlikkus. Kombinatsioonis ülima upsakusega. Või olen ma lihtsalt kõik need aastad olen olnud totaalselt pime ja kurt tema heade omaduste suhtes.
Aga noh, mis ma torisen. Pole see esimene kord sel teemal diskuteerida ega jää kardetavasti ka viimaseks. Vähemalt ei pea ma kaks kuud selle mutiga suhtlema. Midagi positiivset kah haigeolemises.

Reede, 17. juuli 2009

Kiirtoit ja kiired naised

On olemas üks sellise pealkirjaga film. Mulle, kes ma vaatan umbes kolm filmi aastas, on miskipärast meelde jäänud. Selline naljakas kaasaegne muinasjutt.
Selle nädala jooksul oleme õeraasuga kasutanud kööki peamiselt hommikukohvi joomiseks. Õhtusöök on olnud kas mõne supermarketi valmistoiduletist, hiina restorani take-offist või täna näiteks Peetri Pizzast. Aeg selline.
Väsimus ühtpidi tappev, elamus see-eest positiivne. Tööliste entusiasm uues tootmishoones annab endalegi sellise adrenaliinilaksu, et ümmargused jalatallad lähevad meelest. Viimastel päevadel olen peamiselt ergutustüdrukut mänginud, kui paremat pole, käib ülekaaluline peaaegu-viiekümnene kah :). Vähemalt siis, kui lähema kolme hektari raadiuses ühtegi teist naist ei ole. Lohutan väsinuid, puhun äralöödud kohtadele, keedan kohvi, kiidan tublisid. Vene keeles on õelavõitu väljend: hvaljai duraka, rabotajet kak loshad. No hobused oleksid sellise töötempo peale ammugi kabjad taeva poole sirutanud. Või vähemalt postijaama nõudnud.

Igaüks läheb lolliks omamoodi, mina näiteks ostsin endale eile tõukeratta. Pilt netist, minu oma on palju ilusam, tulipunane. Arvestades 2,5 nädala pärast saabuvat oppi ja detsembris saabuvat poolesajandi juubelit, peab ilmselt 90% inimestest mind debiilikuks. Selles ei ole minu jaoks midagi üllatavat. See-eest tundsin end sellega tööle jõudes nagu viienda bee kõige popim plika, kõik tahtsid ratast laenata. Endal jäi väga positiivne mulje Matkaspordi poest, sellest hoolimata, et seal oli järjekord ja masust ei märkigi. Ma hästi ei usu, et need kallite telkide ja magamiskottide ostjad kodutuks jäänud olid.Lisaks positiivne emotsioon sellest, et mõne asjaga on ka Eestis võimalik, et eelmisel päeval tuleb mõte ja järgmisel päeval lähed ja ostadki. Poest, ei peagi kusgilt Inglismaalt või USA.st tellima. Jätame seejuures kõrvale fakti, et eelmisel päeval oli üks peen rattapood mulle väitnud, et selliseid rattaid ei ole olemas.
Igavesti mõnus oli igatahes mööda uue tootmistsehhi ligi 4000m2 suurust peegelsiledat põrandat tuisata. Ja kui ma õhtul sellega koju jõudsin, tuiskas meie peaaegu-kaheksateistaastane sellega sama mõnuga mööda õue ringi.
Täna on puhkepäev. Õhtul paar lähedast külalist ja saun. Kõik. No kui mul väga igav peaks hakkama, siis rohimist oleks aias nii et oi-oi. Vaatame.

Kolmapäev, 8. juuli 2009

Traali-vaali

Põrgutee on teatavasti sillutatud parimate kavatsustega. Mida kiirem on, seda rohkem äpardusi juhtub, üks tobedam kui teine.
Eile õhtul tahtsin olla hea inimene ja esimesena koju jõudes otsustasin pliidi alla tule teha. Maja oli juulikuiselt (khm) külm ja rõske. Tõstsin puupliidilt ära suvise elektripliidi ja muud sinna kogunenud vidinad, tegin siibri lahti, paar puubriketti pliidi alla, pliidiuks kinni ja ise läksin kuuri koristama.
Õnn, et ma vahepeal ikka tuppa tulin, sest juba välisust avades tundsin eriliselt jälki kärsahaisu. Haisu allikat otsides avasin praeahju ukse, kust paiskus terve pilv vastikut tossu. Viskasin koerad kähku õue ja tirisin praeahjust välja plastikkaanega ahjupanni. Mille kaanest paraku eriti midagi järgi ei olnud. Jäledat plastikärsahaisu tuulutasime terve õhtu välja, uksed-aknad ristseliti lahti. Õnneks läks õhtupoole soojemaks, muidu oleks järgnenud ööbimine talitingimustes.
Positiivne asjas oli see, et protsessi käigus selgus, et suitsuandur ei tööta, muidu oleks G4S ammu õuel olnud. Põhjus tehnik välja kutsuda.
Hommikul tööl hakkasin ühte viisakutset tegema, kirjutasin pika seletuse selle kohta, miks me ikka Iraagi kodanikku kutsume, sest reeglina näevad meie migratsiooniametnikud igas tõmmus passipildis potentsiaalset immigranti (no miks peaks üks lõunamaalane tahtma Eestisse emigreeruda...) . Kutse ja muu valmis, hakkan riigilõivu tasuma, tahtmata selle pisiasjaga raamatupidamist tülitada. ID-kaart Firefoxiga ei tööta, panka sisse laseb, kuid allkirjastada ei saa. Hetk hiljem selgub, et täpselt sama on IE-ga. Ilmselt jälle tarkvarauuendus, mille avastamine ja ülesotsimine on klientide hulgas elevuse tekitamiseks nende teha jäetud. Kisun välja PIN-kalkulaatori ja seekord peaaegu läheb õnneks, kui välja arvata kiri, et saaja nimi ja kontonumber ei kattu... nojah, kolmandat korda sama ülekannet teha üritades olin suurest erutusest kirjutanud saajaks Rahandusministeeriumi asemel Pahandusministeeriumi. Viimase aja tendentse arvesse võttes võib see sisuliselt ju isegi õige olla, raha nad siiski selle nime all veel vastu ei võta.
Päeva lõpuks üritan minna kergema vastupanu teed ja ühte lepingut kiirkorras inglise keelest eesti keelde tõlkides Google Translate-i kasutada...jõudes kolmandas lõigus dokumentide ladustamiseni Belgia Kuningriigis, naeran juba nii kõva häälega, et otsustan asja pooleli jätta. Hommik on õhtust targem.

Esmaspäev, 6. juuli 2009

Asjade oma aeg

Laupäevaõhtune paanikahäire sai alguse sellest, et seitsmeteistaastane oli teinud neli vastamata kõnet ema telefonile ja teise neli mulle. Esimene reaktsioon, vanaemaga midagi juhtunud. Teismelise telefon oli levist väljas. Tagantjärele võis see ikka hullult naljakas vaatepilt olla, kui me õekesega, ihualasti ja saunamütsid peas, teineteisele kohkunult otsa jõllitasime. Kõne ema korteri lauatelefonile tähendas paanika lõppu, emme oli täesti tervise juures, ainult kurtis, et laulupeo ülekanne on sünge ja igav, tema läheb parem magama.
Poisi saime ka lõpuks kätte, tema oli just tahtnud meid laulupeole kutsuda. Vabandasime viisakalt, et me juba saunas. Aga kena kutsumastki.
Kava vaadates poleks ma sinna tahtnud ka minna. Liiga tõsine ja morbiidne. Ühinesin mõttes loetuga, et lisaks Ivan Orava hauasambale oli meil nüüd ka Ivan Orava mälestusteenistus. Vähemalt sai vana sepp vääriliselt ära saadetud.
Olid ajad, kui ma kuulasin sellist muusikat palju. Enam ei taha ja isegi siis, kui poiss kodus kuulab, lähen kuuldekaugusest välja. Praegusel ajaperioodil on mul iga positiivset tunderaasukest vaja ja ma ei taha, et miski mu meeleolu häiriks. Minu hingeraamatu masenduse ja kurbuseleheküljed on täis kirjutatud ja sinna ei mahu enam ridagi. Nimetatagu mind pealegi degenereerunuks, sellegipoolest tahan ainult positiivseid elamusi. Negatiivseid tuleb soovimatagi uksest ja aknast.
Aga mulle meeldib, et seitsmeteistaastane kuulab ja loeb ja mõistab. Tema hingeraamat on valgeid lehti täis ja just selles vanuses tuleb sinna õigeid asju kirjutada. Lugesin isegi selles vanuses klassikuid, kuulasin tundide kaupa klassikat. Muusikas polnud miski, mis oli kirjutatud peale 18.sajandit, minu jaoks midagi väärt.
See aeg sai millalgi läbi.
Massiüritused enam ei meeldi, koduste hiigelpärnade sahin on meeldivaim muusika.
Filmidraamasid ei vaata. Mu enda pool sajandit on enamuses olnud selline draama, mille kõrval Hollywood kahvatuks.
Ainult positiivseid elamusi, sest nendes on elukestvus ja elujõud.
Ja isamaalisus on meie kaunis emakeeles ja meie imelises looduses.

Kolmapäev, 1. juuli 2009

Tule tulemine - Lohusalu

Otsustasime vaatama minna, sinna kodunt ju ainult kümme kilomeetrit. Väljusime igaks juhuks nelikümmend minutit enne ürituse algust.
Väitega, et parkimiskohti eespool pole, käskis politsei autod parkida ligi kolme kilomeetri kaugusel Lohusalu sadamast. Edasi marssides selgus, et samasuguseid vabu teeääri nagu see, kuhu meie auto jätsime, oli eespool sadade meetrite kaupa.
Kui ma lõpuks üleni higisena, valutava selja ja paistes opiõmblustega kohale jõudsin, oli tuli ammu kohal ja pool üritust läbi. Igasugune isamaalisuse iva minust kah kadunud. Hakkasin igaks juhuks peaaegu kohe tagasi sammuma, muidu oleks päris öö peale jäänud.
Vahetu emotsioon on valus ja vastik. Kahju on endast, kellele peale kõiki neid lõikusi hädine kuus kilomeetrit ülejõukäivaks teekonnaks on muutunud. Kahju inimestest, kes tulid väikeste lastega, paljud pöörasid tagasi, sest lapsed ei jaksanud käia. Eriti kahju on vanainimestest, kel tuli ilmselt nägemata jäigi.
Kas siis tõesti oli korraldajatele üllatuseks, et Harjumaa külade vahel õhtuti praktiliselt puudub ühistansport ja inimesed liiguvad autodega?

Teisipäev, 30. juuni 2009

Uitmõtteid

Ajakirjanduse valvekoerad teritasid hambaid jälle Tallinna Vähikliiniku kallal ja see teeb mulle peaaegu isiklikult haiget. Miks keegi ei terita hambaid Hiiu onkoloogia kallal, mille ülbete ja ennasttäis arstide viimane arenduskoolitus tundub olevat jäänud kusagile möödunud sajandisse ja kliiniku kogu aur näib olevat suunatud mitte haigete ravimisele, vaid võimalike konkurentide turult väljasurumisele haigekassast suurema lõuatäie saamise nimel? Olen ise olnud eluaeg veendunud selles, et konkurents ükskõik millisel alal, on tervistav, sest selleta minnakse laisaks, lohakaks ja upsakaks. Olgu tegemist kas äri, meditsiini või isegi kultuuriga.
***
Saatsin eile hommikul meili ühele põetusvahendite müügiga tegelevale firmale. Kuna apteekidest on Eestis selliseid asju suht lootusetu otsida, nende tootenimekirjas aga olemas, küsisin, kas saaks osta seda, seda ja seda. Siiamaani pole keegi suvatsenud vastata. Äri läheb ilmselt nii hästi, et mingile eraisiku meilile pole mõtet reageerida.
***
Ringtrajektoorist kodu-töö-kodu-töö tahaks mõnikord välja saada, natuke vaheldust. Lähim koht, kus midagi toimub, on Tallinn. Ma ei fänna eriti üldse autoga sõitmist, paljalt töölkäimise pärast sõidan seitsesada kilomeetrit nädalas ja vabal ajal pealinna ronida üldse ei tahaks. Pealegi algavad kõik suvised üritused kas kell 21 või koguni 22. Lisame paar tundi ürituse pikkust, tund kojusõitu, natuke veel kodusaskeldamist ja saame magamaminekuajaks kell 2 öösel. Äratus paratamatult kell kuus, uneaega 4 tundi jääb minu jaoks väheks, seega jäävad üritused minu jaoks lihtsalt ära. Veel kaugemale minekust ei tasu rääkida. Siiani ei saa aru, miks ei toimu peaaegu midagi Keila imeilusal laululaval, Paldiski vahvates Muula mägedes või suurepärase akustikaga Padise kloostris? Ikka on lähimad kohad Rapla ja Haapsalu. Kurb.
***
Mustad mõtted on ka aeg-ajalt peas, pole ma nii vapper midagi, kui välja paistan.
***
Uputan end töösse, see aitab alati.

Neljapäev, 18. juuni 2009

Viies. Viies.

Eelmiste analüüside halvad eelaimused osutusid tõeks ja arsti jutt oli täna lühike, tuleb uuesti lõigata. Vähki veel ei ole, aga düsplaasia on. Ja sealt võivad õige pea uuesti sõraotsad vilkuma hakata.
Seega viies operatsioon viiendal augustil. Nii hilja sellepärast, et ise palusin. Ma ei saa rahulikult kaheks kuuks vedelema jääda, kui tööasjad nii ripakil on kui praegu. Viiendaks augustiks peaksime olema uues kohas ja minu süda rahul. Siis saab rahulikult tervist lappida. Kõik vaatamata filmid ära vaadata ja raamatuid lugeda ja... tuleb ju asjast positiivne üles leida, eks.
Tuju on sellegipoolest sealsamuses. Aga alla ei anna.

Kolmapäev, 17. juuni 2009

Suhtefoobik

Minu elulukku on mahtunud üks abielu ja kaks pikemat kooselu, mõned pikemaajalised visiitsuhted ja terve hulk lühiromansse, mille arvu ma ei mäletaks ka pingutades mitte. Mitme otsaga mängud pole mulle kunagi sobinud, kui suhe, siis üks korraga. Mitte iialgi mitu. Vahest ja üsnagi tihti üldse mitte. Enamike oma eksidega saan siiamaani hästi läbi, kui teed ristuma juhtuvad.
Esimene abielu oli 18-aastaselt, pulmad kaks nädalat peale kooli lõpupidu. Minusugune innovaator tegi küll tollal ennekuulmatu ettepaneku niisama koos elada, aga kolmkümmend üks aastat tagasi loeti seda rängaks moraalirikkumiseks ja mõlema poole vanemad sugulased pidid kreepsu saama. Eks me siis abiellusime, valge kleidi, musta Volga, õnnepalee ja pulmapeoga tollase Noorsooteatri keldrisaalis. Nii nagu pidi.
Nagu paljud verinoorelt abiellunud paarid, läksime nelja aasta pärast lahku. Õigem oleks öelda, kasvasime lahku.
Teine kooselu tekkis pärast kümmet aastat omaetteelamist poolkogemata lapsepõlvesõbraga, kes segastel perekondlikel aegadel ajutist varjupaika otsis ja selle minu tollases elutoas leidis. Ühel hetkel avastasime, et oleme juba kaks kuud vaielnud teemal, kas on parem elada koos või eraldi. Hakkasime naerma ja jäimegi kokku.
Selle kooselu lõpetas saatus. Peale üht pikemat pidu ütles kaasa, et läheb ja puhkab veidi. Kui ma paari tunni pärast vaatama läksin, kaua ta magab, leidsin meie ühisest voodist juba külma keha. Veresoone lõhkemine ajus, ütles lahkamine.
Sellele järgnenu oli mu elu rängim aasta, sellesse mahtus veel rida matuseid: vanaisa, vanaema, isa ja parim sõbratar.
Taas seitse aastat üksielamist. Ok, visiitsuhe oli, tervelt viis aastat pikk. Kooseluks see ei muutunud, niisama oli vahel koos vahva olla.
Kolmas kooselu algas ja lõppes mürtsuga, olles siiski ka viis aastat vastu pidanud. Koos elama hakkasime ülepeakaela (mida neljakümnendates inimestest nagu enam ei ootakski) ja lahku läksime suure tüliga. Nüüd, üle aasta hiljem, oleme sõbrad. Niivõrd, kuivõrd see ekskaasade vahel võimalik on. Taastada ei soovi kumbki midagi.

Miks ma sellest aga kirjutama hakkasin... nagu kõigil tänapäevastel inimestel, on minulgi oma kõrgest vanusest hoolimata mitmetes suhtlusportaalides profiile, Orkut, Facebook, Linkedin, Skype, MSN jne. Suhtlen sealtkaudu vahel sõpradega ja uusi suhteid ei otsi. Tavaliselt on see ka mu profiili juures kaunis selgelt välja öeldud.
Sellest hoolimata saan aeg-ajalt kirju, kus tahetakse virtuaalmaailmast pärismaailma suhteid teha. Mõned kirjad on tuntavalt võltsid. Mõned kõlavad siiralt.
Täna olen vastanud eitavalt ühele päris siiralt kirjutavale meesisikule ja blokeerinud viis Skype-tüütajat.
Poleks iial uskunud, et poolsajandi künnisel olen endiselt hädas selgitamisega, et ma ei soovi meessuhteid. Äkki peaks end omasooiharaks kuulutama. Kardan, et olen vilets valetaja...
Aga kui vastata ausalt, et sorry, ma ei viitsi, mul on üksindagi piisavalt hea ja õnnelik olla, siis on suuremal osal inimestest seda vist peaaegu võimatu uskuda. Kuigi see on tõsi.
Mulle meeldib olla tigu omas kojas, sirutada oma tundlad välja siis, kui tõesti suhtlemistuju tuleb. Selleks on virtuaalmaailm suurepärane koht. See on egoistlik, ma tean.
Ümber ma kardetavasti ei kasva. Ei taha.

Teisipäev, 16. juuni 2009

Streigi devalveerimine

Kohalike uudiste allikaks meie majas on peamiselt raadio, telekavaatamiseks pole jälle aega ja uudisteportaalides kõõlumiseks ka mitte. Peab tunnistama, et raadiojaamade suhtes on meil kodus täielik eklektika. Minu toas ja autos mängib üldiselt Kuku. Köögis Vikerraadio. Kuuris Power Hit. Laupäeviti saunas Elmar. Nii et uudiseid mitmelt lainelt.
Nii et seda ma kuulsin, et streik on. Aga minusugune naiivne arvab siiamaani, et streigitakse millegi vastu ja nõutakse midagi. Kahjuks jäi täiesti arusaadamatuks, kelle-mille vastu ja mida siis õigupoolest nõuti.
Ainuke, mis meelde jäi, oli see, et Tallinnas seisis ühistransport tund aega ja Tartus ja Pärnus vist kauemgi. Tallinnas kella 10.15-11.15. Nii et ainukesed, kes selle all kannatasid, olid inimesed, kes sel kellajal kuhugi minema pidid. Nojah. Sellesse Tallinna kesklinnast seitsme kilomeetri kaugusel asuvasse kohta, kus meie ettevõtmine asub, käibki tööpäeviti üks buss tunnis. Laupäeviti-pühapäeviti mitte ühtegi. Paljudesse Eestimaa asulatesse käib üks buss päevas. Ja veel enamatesse mitte ühtegi.
Nii et ränk streigimeede küll.
Ja ikkagi, kelle vastu ja mille poolt?
Kusagilt on ähmaselt meelde jäänud, et uue töölepingu seaduse vastuvõtmise vastu... no ma ei tea, olles selle seaduse risti ja põiki läbi lugenud ja mitmel asjalikul koolitusel käinud, ei suuda ma kohe kuidagi selles seaduses ühtegi punkti leida, mis senisest enam töölist ahistaks. Ainult koondamine on ettevõtte jaoks natuke odavamaks tehtud. Mina paraku pole oma tööajaloo jooksul sellist ettevõtjat kohanud, kes ärkaks hommikul üles, sügaks tagumikku ja otsustaks, et kuna täna midagi targemat teha pole, hakkaks õige koondama. Koondatakse ikka viimases hädas, kui tööd anda pole. Või vähemalt peaks nii olema.
Kui aga juhtub nii lolle ettevõtjaid siiski olema, kelle lemmiktegevus on koondamine, siis nende tulevane koduloom on Pank Rott nagunii ja selle eest ei kaitse töötajat ükski seadus, ei senine ega tulevane.

Neljapäev, 11. juuni 2009

Täiesti mittevajalik ülemus

Ühe töölise arvates ei tee juht nagunii muud, kui sõidab uhke autoga, käib välismaal meelt lahutamas ja kui eelnimetatutest aega juhtub üle jääma, mõtleb tööliste kiusamiseks uusi lollusi välja.
Minu ja teiste sama koolkonna juhtide jaoks on firma juhtimissüsteemi kvaliteedimärk see, kuidas ettevõte mõnda aega ilma juhita hakkama saab. Tõsine proovikivi oli selles suhtes eelmise aasta kolmekuine haigusleht ja voila! mitte midagi ei juhtunud, kõik töötas edasi nagu õlitatult. Noh, eks kui ma teadvusele tulin, siis ma ikka distantsilt püüdsin silma peal hoida.
Selles mõttes ma oma viimase kolmepäevast haigeoleku pärast üldse südant ei valuta, ainuke kannataja olen ma olnud ise. Olen tüdinenud pruuskamast nagu kolm jõehobu ja võrreldes mu peegelpildiga on kõik miljard hiinlast olnud täielikud punnsilmad.
Ilm läks ka nii ilusaks, et rohkem kodus vedeleda vist ei kannata. Kuigi nina tilgub ja pea valutab endiselt.
Eks näis, mis enestunne homme ütleb.

Esmaspäev, 8. juuni 2009

Tatine krokodill

Mu pea oli eile lõhkemas ja kui ma tahtnuks endast karikatuuri joonistada, oleks olnud sellel mu ninas näpits, kõrvadest tolknenud välja mingid rauast konstruktsioonid, juhtmed, kaitsmed ja keset pealage ilutsenud kaheksatonnine press. Just täpselt niimoodi ma ennast eile selle uue tootmise ehitusprotsessi vältel tundsingi.
Peale selle saadeti mulle päev läbi jooniseid .dwg failidena ja ma pidin joonestajatele teatama nagu papagoi, et me ei hakka mõne joonise pärast endale Autocadi soetama. Ehk oleks ikka viitsimist pdf või jpg salvestada.
Noh kui väga pingutada, saab muidugi dwg lahti ka, aga ma ei oska arvata, kas on see vabavara trikk või ongi mõni hullumeelne geenius teinud laorakiste joonise mustal taustal punase ja kollasega...mul on aga väga lollakas kiiks, kui mõni asi, tekst või joonis, on heledaga tumedal, jätan selle koheselt lugemata-vaatamata, muidu hakkab mul pea silmpilkselt valutama.
Kui mul kogu sellest lõbust ja noorte kenade poistega suhtlemisest juhtus aega üle jääma, üritasin kolimise eelarvet kokku panna. Veendudes selle käigus, et ekstreemsetes tingimustes lähevad vahel ka kõige normaalsemad inimesed pisut lolliks. Milleks on logistikajuhil vaja nelja telefoniliini - siiani on ta kahega hakkama saanud ja kuivõrd ma ei usu tema võimesse endale mõned lisakomplektid kõrvu ja suid kasvatada, tõmban lisaliinid maha. Sama teed lähevad üleliigsed garderoobikapid ja veel üht-teist.
Ja et elu täiuslik oleks, suutsin hommikul arvatava trimmerdamisest saadud allergilise nohu ravimiseks hommikul ühe Zyrteci neelata ja pidin juba tööle sõites magama jääma. Päeva poole ei läinud asi sugugi paremaks , iga natukese aja tagant oli tunne, et hakkan ninaga klahve vajutama. Mööda lõin ka kogu aeg. Hea, et geelküüsi pole, muidu ei tea, mis ma juba korda saatnud oleksin.
Kella kaheni pidasin vastu, siis sõitsin koju- Tükk aega polnud see kodutee nii hullult pikk olnud. Eks koperdas õuel oma romulas, pidi midagi maha müüma. Ma ei jaksanud isegi hurraa hüüda. Roomasin teisele korrusele, kukkusin voodisse ja magasin kaks tundi. Vahepeal helises telefon, aga ma ei suutnud end liigutada.
Täna on vist kröömike parem, aga nina tilgub endiselt ja linna ma end vedama ei hakanud. Kiired asjad saab ka kodunt korda ajada. Lapin immuunsüsteemi auke, muidu võib see kurjalt kätte maksta.