HTC Wildfire - täielik naistekas

No kui kristalselt aus olla, poleks ju uut telefoni nii väga vaja olnud. Oleks aidanud vanale uue aku ostmisest. Aga kui juba mõte pähe ronis, oli sellest juba väga raske vabaneda ja see va aju hakkas vanale Nokiale igasuguseid vigu külge mõtlema. Et klahvid pole algusest korralikult töötanud ja üleüldse oli see N96 üks ebaõnnestunud ost, millega ma kunagi väga rahul pole olnud.

Niisiis, otsustasin aastatepikkust truudust Nokiale murda ja neljapäeval saabus Smartposti kaudu internetipoest Kännukas tuliuus punane HTC Wildfire. Saatmistasu ei võetud ja pakki oli saajale üllatuseks lisatud ka tilluke tahvel Kalevi shokolaadi.
Nüüd olen kaks päeva oma uut nunnut näppinud nagu mingi sügelevate sõrmedega teismeline. Ja olen siiani üsnagi vaimustuses, sest sel telefonil on olemas kõik vajalik ja natuke enamgi. Esiteks on ta ülimõnusa suurusega, näiteks IPhone on minu käe jaoks liiga kobakas. Esiteks tuli muidugi välja lülitada see nutitelefonide armas omadus end ise mobiilnetti ühendada, muidu oleksid telefoniarved muutunud täiesti ettearvamatuteks. Wifi kaudu suutis nutikas telefon enda ära positsioneerida, pani ise kella ja kuupäeva õigeks ja teatas mulle ekraanile ka kohaliku ilmateate. Lihtne oli ka meilikastide ja sotsiaalvõrgustike ühendamine. Peale Facebookiga suhtlemist märkis nutikas tegelane ka kõikide sõprade sünnipäevad endale kalendrisse. Mis oli temast väga kena, sest minusugune tavaliselt unustab ka iseenda sünnipäeva, teistest rääkimata.
Viiemegapiksline kaamera pole suurem asi, aga selliste hädapiltidega saab hakkama. Heli oli Nokial parem. Wildfire 3,2" ekraan on lihtsalt super. Puutetundlik ekraan sai esimesel päeval käppa ja nüüd on juba päris tore, et telefonil klahve polegi.
Eriliselt võluvaks teevad Wildfire pisiasjad, mille puhul tekib tunne, et uups! ...nagu ekraani kasutamine suurepärase taskukalkulaatorina ja võimalus muuta kaamera välklamp taskulambiks - tervelt kaks vidinat käekotist välja. Ning sõnumeid kirjutada on puutetundlikul täisklaviatuuril ikka oluliselt mõnusam kui klahve näppides.
Ja muidugi kõik need Androidi tasuta allalaaditavad rakendused, alates e-raamatulugejast ja lõpetades lõpmatu arvu mängudega. Eriti vaimustuses olin neljakümne keele sõnaraamatust, mis baseerub küll Google-l, aga üksikute sõnade tõlkimisega on Google siiamaani hästi toime tulnud, laused jätaks siinkohal rahule...
Ooteajaks lubab tootja müstilisevõitu 20 päeva (hoolsa näppimise, wifis rippumise ja Google Mapsi kasutava GPS kasutamise tõttu muidugi vähem) ja kõneajaks 8 tundi. Harjumatu on see, et välja lülitada seda telefoni nagu ei saakski, võimalik on välja lülitada võrk (näiteks lennukis). Kui Wildfiret mitte näppida, läheb ta hea lapsena ise tuttu, kustutab ekraani ja ärkab uuesti kas power-nupu vajutuse või sissetuleva kõne peale.
Miinuseks ehk see, et eesti keeles HTC telefonid ei räägi, mind isiklikult see ei sega. Küll tegi pahuraks see, et pakendis oli kasutusjuhend ainult norra, rootsi ja taani keeles. Õnneks ei olnud inglisekeelse juhendi leidmine netist eriti keeruline.

Läbikukkunud shoppaja

Olles kolm päeva nõupidamisel istunud, otsustasin end täna natuke liigutada ja tööasju ajades korra ka Rocca-al-Mare keskusest läbi lipata. Põhjus proosaline, toasussid on lagunemise eelviimases staadiumis ja hädasti uusi vaja. Seda, et kingapoodides susse ei müüda, sain teada juba siis, kui viimasel korral haiglasse sattudes uusi susse otsisin, lõhkilõigatud kerega juba stilettode otsas ei hõlju ja ega lubataks ka. Ning koduski on siiamaani mõnusaim asi peale tööpäeva ikka pehme suss jalga libistada.
Mida pole, seda pole. Nüüd pole susse enam ka supermarketites, kus neid varem liikus. Prismas oli ainult mingeid eriti rõvedast vakstust tumepruune kinnise ninaga papusid. Jäi ostmata. Maksimarketis, kus ma ise ei käinud, olevat olnud ainult 36 ja 37 suurusnumbrit.
Kui juba kaubanduskeskuses, üritasin vaadata ka mälupulki, uuel autol on USB pesa ja saaks mõnusalt lemmikmusa kuulata. Ei näinud, sõna otseses mõttes. Vargakindluse mõttes olid kõik mälupulgad nii kõrgele ja kaugele seina peale pandud, et nende tuvastamiseks oleks tugevatoimelist binoklit vaja läinud. Mida mul muidugi kaasas polnud.
Viimasena astusin läbi Rahva Raamatust, kuhu ma peale omanikuvahetust kordagi sattunud polnud. Masendav oli. Mitte millestki ei saanud enam aru...kus on uued, kus varemilmunud raamatud, supp ja puder, viltused raamatukuhilad. Teenindusstandardit enam ei julgenudki katsetada, kui juba saali standard sellistesse sügavustesse kukkunud oli.
Ühesõnaga õnnestus hiiglaslik kaubanduskeskus läbida ainsatki senti kulutamata. Mitte sellepärast, et raha poleks olnud. Lihtsalt seda, mida mul vaja oleks olnud, polnud kas müügil või ei suutnud ma seda üles leida. Ja seda, mida müüa pakuti, polnud mul vaja.

Kurb asja juures on see, et meie kaupmeeste peamine vahend võitlemiseks jaekaubanduse käibe langusega näib olevat koondada võimalikult palju töötajaid ja osta sisse võimalikult väheses valikus kaupa... kahjuks ei toimi need abinõud internetiajastul kohe kindlasti mitte ja ka mind päästab seekord nagu tavaliselt internetikaubandus, eesti kohalik kaubandus aga jääb paraku mu kroonidest ilma, sest isegi patriotism ei pane mind kodus susside asemel kontsakingi või tosse kandma, paljajalu kõndimiseks aga on maamaja põrandad liiga külmad.

Ja millal, oh millal, hakkab eestikeelne kirjandus ilmuma e-raamatutena suuremas valikus???
Pärast kahekuist kasutamist olen oma Kindlest ahvivaimustuses (ja meie üheksateistaastane on enda omast ka), milline mõnu on käekotis korraga kaasas kanda korraga paarisadat raamatut ja vastavalt meeleolule siis nende vahel valida. Ning kui näiteks ajaviiteraamat ammendatud, fail ühe hiireklõpsuga igavikku saata, ei mingit vihmametsade maharaiumist ja prügimägede ummistamist...

Õhtul aga Amazoni ja sussipoodidesse shoppama. Vägisi sunnivad, noh.

Tööhobuste vahetus

Kakskümmend kaheksa kraadi sooja. Varjus.
Koerakarvad. Kassikarvad. Veel natuke koerakarvu.
Tolmuimeja tõmbab üldiselt paremini, kui torust eemaldada sinna kinni jäänud tulemasin ja midagi, mis meenutab ammusurnud hiirt.
Kaks atlast. Kaks mobiililaadijat. Kolm taskulampi. Üks lõhnaõli. Kaks paari kääre. Pussnuga??? Kolm tulemasinat. Pool tosinat CD-d. Kleeplint, käte desinfitseerimisvahend ja plaastrikarp.
Peotäis pastakaid.
Veel natuke koerakarvu.
N+1 poekotti, igaks juhuks.
Kolm jääkaabitsat. Kaks De-Icerit. Puhastusvahend ja paberkäterätikud.
Kahed päikeseprillid.
Lumehelbekese ärakadunud tagavaravõtmed. Postkasti ärakadunud tagavaravõtmed. Linnakorteri võtmed. Maja tagavaravõti.
Piknikutekk, koormarihmad ja umbes pool kilo tsementi (tagavararatta pesast)
Veel natuke koerakarvu ja ammukadunud hoiatusmärk “Beware, bitch on the board” (tagumise istme alt).
Ära arvasite, koristasin oma liisingfirmale tagasiminevat sinist suksut. Ma ikka muidu koristan ka oma autot vahel. Aga peale koerte viimast hotellistamist jäi ajapuudusel tegemata. Ning mõnesse panipaika polnud ma tõepoolest vist kuid vaadanud,
Kui ma olin liimirulliga istmetetaguste nühkimise lõpetanud ja enda arust viimased karvad kätte saanud, jalutas kass külma rahuga diagonaalis läbi auto. Ma oleksin tast topise teinud, aga see punane sindrinahk oli vanainimese jaoks liiga kiire.
Siis tuli veel täketega esiklaas ära vahetada, see käis kaskokindlustuse alla.
Klaasivahetusest kontori poole sõites hakkasin just juhipoolset esiklaasi kinni libistama, kui käis raksakas.
Mingi rihm või misiganesasi seda aknaklaasi tõstab, ütles lepingu üles. Kurat. Viis aastat ei juhtunud selle autoga Absoluutselt Mitte Midagi (paar katkisõidetud rehvi ja läbipõlenud pirnid ei lähe tehniliste rikete alla).
Kakskümmend kaks kilomeetrit pärani akendega sõitnud, jõudsin järeldusele, et meie kliimas endale lahtist autot igatseda ei ole eriti nutikas. Lõpus hakkas päris jahe.
Kell neli sõidutasin sinise autopoe parklasse. Patsutasin teda armatuurlauale ja kapotile ja tänasin truu teenistuse eest. Ja et ta uutele omanikele sama hea kaaslane oleks kui mulle.
Mõningane paberimajandus ja hõbedane liugles klaasustest välja. Söötsin uuel kullakesel lähema bensiinijaamas kõhu täis ja tulime pikemat teed, üle Tabasalu ja Keila-Joa koju. Mõnusalt kurviline tee uuekese proovimiseks. Hea oli.
Loodetavasti on sama truu kaaslane lähemaks viieks aastaks,
Mark...ikka sama, juba kaheksa aastat, aga kolmas sama marki auto. Ilmselt olen fänn.

Ökotoidu probleemid

Kui mitte varem, siis esimese tõsise terviseprobleemi ilmnemisel hakkab inimene mõtlema, mida ta suhu topib ja mida mitte. Olen minagi peale mitmekordset opilaual lesimist oluliselt rohkem hakanud uurima, kust leida e-aineteta ja võimalikult vähetöödeldud toitu, kuid siiani suhteliselt kesiste tulemustega. On küll olemas sellised toredad kohad, nagu Ökosahver, Tervitus ja Elavtoit, aga nende kasutamisega põrkan alatasa kõikvõimalikele takistustele. Pesuvahendeid ja muud ökokosmeetikat olen Tervitusest tellinud, aga püüe elavtoit.com kaudu tootjatega suhelda osutus küll suhteliselt tulutuks ürituseks. Peamiselt seetõttu, et otse tootjalt ostes oleksid kogused kahenaisemajapidamise jaoks lootusetult suured - no mida me hakkaksime pihta veerand sea või suure kartulikotiga. Meie jaoks on isegi kahekilone kana liiga suur kogus :), seda enam, et tööpäevaõhtuti kokkamine jääb tihtilugu üldse ära ja põhiline söögitegemine toimub nädalavahetusel. Lisaks veel see, et enamik tootjaid pakub asju, millega ma ei oskaks üldse midagi pihta hakata, tänagi sain postkasti meili pakkumisega:
*Nopri talujuustu 95.- kg ca 300 g vaakumpakendites / Parmesani tüüpi juust
*Misso suitsuvorst 90.- ca 700 g latt
*Misso vinnutatud suitsuvorst 90.- ca 400g latt/ õlle ja punase veini juurde sobilik,
aga tellivad ka viskisõbrad/
*Kärinä taluleiba Ivi Leplandilt 60.- suur vormileib
*Oja talu "Sibliva" kana munad 10 tk. 25.-
*Õunamahl 3l purk 60.-
*Oja talu õunamoos 0,5l purk 27.-
*Oja talu borsi põhi 0.7l purk 27.-
*Oja talu porgandid 1kg 12.- / keskmised suurused, mitte hiigelsuured
*Oja talu peet 1kg 14.-
*Oja talu kaalikas 1kg 14.-
Kes soovivad mahla, palun võimalusel 3l vahetuspurk kaasa võtta.
*Õunad "Tellissaar" Valgamaalt ja Tartumaalt 20.- kg
*Mesi Räpinast1 l purk 120.-.
Kaarli talust:
*Hernejahu 0,5 kg 20.-
*Hernes 1,0 kg 20.-
*Kaerahelbed 1,0 kg 24.-
*Kaerajahu, sõre 1kg 20.-
*Kolmevilja helbed 1, kg 28.-
*Linaseemned 0,2 kg 18.-
*Nisujahu, sõre 1kg 20.-
*Odrahelbed 1kg 18.-
*Odrajahu, sõre 1 kg 20.-
*Rukkihelbed 1kg 18.-
*Rukkijahu, sõre 1 kg 20.-
*Sinepiseemned 0,2 kg 18.-
*Speltanisu helbed 0,5 kg 25.-
*Speltanisu, sõre 0,5 kg 25.-
*Tatar kestaga 1 kg 22.-

No kogu sellest loetelust oskaksin ma midagi pihta hakata juustu, suitsuvorsti ja munadega, teraviljatooted on mulle vastunäidustatud ja herned-oad-läätsed igasugusel kujul täiesti vastuvõtmatud, aga nii väikese tellimuse pärast pole mõtet kodanikku ilmselt tülitada. Kallid kolleegid aga suhtuvad mu üritusse ignorantselt, neil tervis senini korras...

Külalisena sünnilinnas

Kuigi mu lapsepõlve pikad suved möödusid selles kunagises kaluritalus, mis tänaseks mu päriskoduks saanud, olin ma enda meelest ikka üdini linnaplika. Esimesed kuus eluaastat möödunud vanavanematekodus (selle maja koha peal on praegu Tartu maantee ja Liivalaia ristmik), edasi kuni keskkooli lõpuni Mustamäel ja siis küll Koplis, Pelgulinnas ja vanalinnas. Pidasin end linnakaks ja olin päris uhke selle üle, et mõnda suguvõsaliini jookseb "Tallinna kodakondsus" kuni seitsmendasse põlvkonda välja. Mõnus oli lugeda Jüri Kuuskemaa ajaloolisi mõtisklusi ja tunda end osakesene sellest ajaloolisest linnast.
Kuni peaaegu eneselegi ootamatult kolisin 2003.aastal Tallinnast maakoju ja 2004.aastal kirjutasin end ka Tallinnast välja ja koduvalda sisse. Et kui ma juba nagunii siin elan, siis oleks aus, kui mu maksudest ka koduvald saaks.
Praeguseks olen tehtud otsusega rohkem kui rahul. Tõsi küll, ega ma isiklikult vallas oma maksude eest eriti midagi saa ega tahagi saada. Eemalt jälgides aga olen rahul sellega, mismoodi nad minu ja teiste maksumaksjate raha kasutavad. Alates kohalikust hooldekodust ja uhkest suurest lasteaed-algkoolist kuni igast külast lapsi pealekorjava-laialipudistava tasuta koolibussini.
Tallinnlasena oleks mul oma maksurahast finantseeritavate asjade pärast tõsiselt piinlik. Alates propagandahõngulisest linnatelevisioonist kuni külmunud kartuliteni.
Käisin täna üle väga pika aja Tallinna kesklinnas. Tõesti, viimati sattusin jalgsi sinnakanti vist kusagil aasta tagasi. No ei ole asja, midagi pole teha. Täna aga oli vaja tööasjus külastada kolme punkti, mis asusid laias laastus ümber Viru keskuse. Otsustasin jätta auto Viru keskuse katuseparklasse ja jalgsi tiiru ära teha, sest mitte ei julgenud parklate lumevabadusele loota.
Juba esimese viiekümne meetri jooksul sain aru, et otsus oli vale. Komberdades Narva maantee alguses jääküngaste vahel ja lumepudrus, hakkas mulle tunduma, et see linn vihkab jalakäijaid. Või on linnaisad Tallinnas jalgsi käinud veel pikemat aega tagasi kui mina. Parkimiskohad olid lumest puhtad. Mida aga ei saa mitte väita kõnniteede kohta.
Jätkasin kangelaslikku odüsseiat Narva maanteelt Stockmanni lähistele. Poolel teel hakkasin läkastama, sest mu maaõhuga harjunud kopsud ei kannatanud läppa ja heitgaase välja. Kui ma linnas elasin, olin ilmselt selle saasta sissehingamisega harjunud. Nüüd, kus nii kodu kui töökoht on linnast väljas, ei saa ma sellise niiske ilmaga isegi linnas isegi autoakent avada, ilma et koheselt kõõksuma hakkaksin ja gaasimaski vajaksin.
Pahkluudeni ulatuvat lumeputru Maneezi tänavalt ja Tartu maantee algusest polnud keegi vaevunud kokku lükkama. Autoteed olid see-eest laitmatult puhastatud.
Oleksin tahtnud mingi karastusjoogi osta, kuid ühtegi sellist kohta, kust tänavalt lihtsalt sisse astudes seda kiirelt teha, ma ei leidnud.
Tagasi komberdasin mööda Rävala puiesteed, pilt sama, koristamata lumi, kitsukestel radadel libisevad ja koperdavad teised jalakäijad. Sadade ruutmeetrite kaupa tühje vaateaknaid siltidega "Üürile anda". Masu, ütlete? Ahnus, ütlen mina. Sellise maamaksuga ei saa olla odavat renti ja sellise rendiga normaalse hinnaklassiga kaupa. Ja andke andeks, klient, kellel juhtub raha olema ja kes olekski nõus kallimat hinda maksma, ei hakka läbi sopa ja läpa kusagile komberdama.
Pikk läbi lume komberdamine tekitas ka teatud ihuvajadusi. Kuna avalike tualettidega on linnas endiselt kehvasti, astusin sisse Energia kohvikusse. Lasksin tasulisse lukku krooni, avasin ukse ja panin uuesti kinni. Sest nii haisvat, räpast ja paberivaba peldikut nägin ma viimati Odessas. Vabandust, Odessas oli paberit. Nii suur häda mul ka ei olnud.
Tagasiteel põikasin läbi Kaubamajast, kuivõrd auto nagunii seal läheduses pesitses. Veendusin, et mu lemmik-ripsmevärv maksis 17o krooni rohkem kui lennujaamas. Otsustasin, et ma pigem värvin kuni järgmise töölähetuseni silmi ahjust võetud söetükiga, kui et sellist hinda maksan. Tekkis ka küsimus, miks arvab osa kaupmehi, et keskmisest kõrgema sissetulekuga kaasneb ka keskmisest sügavam ajupehmenemine - metsavarguse ja pappmajade-buumi hiigelaegadel võis ju taolisi tendentse esineda, aga nüüd...
Oleks müügimaks juba kehtinud, oleks linn mu tänase visiidi pealt teeninud 47 senti kohvi ja võileiva pealt ja 56 senti parkimise pealt. Midagi muud ma linnast osta ei leidnud. Pole leidnud juba aastaid. Söögi-joogi ostan ammu kas Laagrist või Keilast, raamatud-muusika internetist, sealtsamast või tööreisidelt tuleb enamik tööstuskaupa. Kuuldavasti käib praegu aktiivne internetikaubamajade juriidiliste aadresside registreerimine Tallinnast välja.
Linnast välja venides mõtlesin peamiselt kahest asjast. Et miks peaks ükski turist tahtma külastada linna, kus kõik asjad on poolteist-kaks korda kallimad kui lähivälismaal. Miks peaks ükski elanik olema lojaalne linnale, kus mõeldakse ainult sellele, kuidas vaesema elanikkonna käest viimanegi kui sent välja väänata - kui maamaksuga kätte ei saanud, siis müügimaksuga ehk ikka saab. Vastu saab kaelamurdvad kõnniteed ja haisva ühistranspordi. Pensionäride kommiraha ka, mis teise käega kohe tagasi kooritakse. Ega siis väljaspool Tallinna elavad inimesed seda müügimaksu maksma hakka, ikka kohalikud.
Kolmas õel mõte tekkis mu kapitalistipeakeses ka seoses müügimaksuga. Et kui Tallinna lähivaldadel jätkuks nüüd oidu selle totrusega mitte kaasa minna, millise hiilgava reklaamiargumendi sellest saaks...täiesti tasuta pealekauba. Ma võin peaaegu kihla vedada, et alates 1.juunist on võimalik Laagri Maksimarketi parklasse (mis asub teatavasti Saue vallas) võimalik müügikohti rentida...
Meie enda Saku vallas, 600 meetri kaugusel linna piirist asuv parkla ei kuulu kahjuks meile. Muidu teeks selle pulli ise ära...irw.

Märk kui illusioon

Minu nõrkus erinevate stiilide, hilpude ja papude vastu on ilmselt geneetiline hälve. Või kasvatuse vili. Olen oma vanaisa kasvatatud laps ja enne teist ilmasõda Pariisis moodi ja rõivaste konstrueerimist õppinud ja eluaeg rätsepana leiba teeninud papa oleks midagi väga iroonilist nähvanud, kui ma oleksin tema silma alla millegi stiilituga ilmunud. Teksastega talle külla minna ei julgenud ma kuni tema surmani 1995.aastal. Papa teravast keelest tasus end eemale hoida.
Papa juurdelõikuslaua all olid lõikerullid, mida keegi isegi koristamise käigus puudutada ei tohtinud. Igale kundele tema individuaalsete mõõtude järgi konstrueeritud lõiked. Arvestades seda, et ükski inimkeha ei ole täiuslikult sümmeetriline, kellel üks õlg kõrgem, kellel teine rind natuke väiksem. Papa õmmeldud ülikonnad tegid igast kanarinnaga küürakast supermani ja kostüümidest ma parem ei räägigi...
See oli oma aja moekunst. Kuigi tollal nimetati seda lihtsalt rätsepatööks. Heaks rätsepatööks.
Võib-olla sellepärast pole mulle kuidagi, hoolimata armastusest hilbunduse vastu, kuidagi külge hakanud kaubamärgikultus. Sest olgu rõiva sisse kirjutatud Dior või Primark, see, mida müüakse jaekaubanduses, on ikkagi seeriatoodang, anonüümne, hingetu, tehtud keskmiste mõõtude järgi. Ja ma ei näe mingit mõtet seeriatoodangu eest (mis paraku ka kalliste kaubamärkide puhul on toodetud Bangladeshis, Vietnamis, Hiinas või Indoneesias, kus parasjagu odavam on) üüratut raha välja käia. Lihtsalt selle pärast, et nende kaubamärkide reklaamid ilmuvad formaadis A3 maailma kuulsates ajakirjadest ja nende poed asuvad maailma kalleimatel kaubatänavatel.
Oma imevähese telekavaatamise juures on pea ainus saade, mida olen viimasel kuul jälginud, on "Gok Wan´s Fashion Fix", teisipäeva õhtuti Kanal 11-st. Juba sama poisi eelmine saatesari "How to look good naked" oli tohutult hea ja oleks pidanud kuuluma iga sellise naise vaatamisvarasse, kes vähegi põeb mõne lisakilo või lisandunud eluaasta pärast. Seekordne saatesari kujutab endast duelli massimoe ja kõrgmoe vahel, hääletab publik ja juba viis nädalat järjest on kõrgmood massimoe käest pika puuga pähe saanud.
Kaubamärgifännid muidugi võivad nina kirtsutada ja mühatada, et pööbel pole kunagi kõrget kunsti ja kvaliteeti mõistnud. Paraku panevad samas saates järjekindlalt asjade kvaliteedi hindamisel puusse ka inimesed, kelle riidekapid roppkallitest esemetest kubisevad.
Ise sattusin kaks nädalat tagasi Heathrow lennujaamas asuvasse Harrodsi filiaali (päris-Harrodsis olen mõned aastad tagasi puhtast uudishimust käinud ja rohkem ei lähe). Olin just andnud pagasisse 22 kilose kohvri, täis kõige erinevamate ja Eestis enamuses tundmatute kaubamärkidega hilpe. Otsustades kõrgmoodi nuusutada, jalutasime siis Harrodsis. Ausalt öeldes ei leidnud ma ühtegi asja, mida ma selle raha eest osta oleksin tahtnud. Olen üle kahekümne aasta tekstiiliga tegelenud ja ma ei leidnud ühtegi materjali, mis oleks massimoest oluliselt parem olnud. Õmblustes rippusid niidiotsad samamoodi kui massimoe mudelitel. Nii et milleks...selliseid tuttavaid, kellele teatada, et ma ostsin eile Harrodsist Missoni kudumi, mul kahjuks või õnneks ei ole...
Maasikaks tordi peal kujunes Pierre Cardini ehetekomplekt, mida tahtsin lennukist osta, mis seal paraku otsas oli ja mille British Airwaysi superteenindus mulle silmpilkselt koju lubas saata. Estonia, no problem. Ausalt öeldes oleksin selle karbikese ostnud ka siis kui sinna oleks Tola peale kirjutatud - või üldse mitte midagi. Hind oli sellise koguse kudinate peale suht soodne ja karp ise tundus ideaalne reisidel kaasastassimiseks, hoiab kõik vidinad kenasti paigal. Kui ma täna postkontorist kättesaadu lahti pakkisin, olin sellegipoolest pettunud - oleksin ma sama kvaliteediga asja sama raha eest ostnud Istanbuli turult, oleksin oma ostuga täiesti rahul olnud. Aga halvasti kleebitud ja kõverate otstega pappkarp kirjaga Pierre Cardin tekitas pettumuse. Et kui on märk, võiks ikkagi natuke nagu kvaliteeti olla. Paraku ei olnud.
Kõrvarõngastel iseenesest polnud viga, aga selleks, et ära arvata, et tegemist on Cardini, mitte hiina poest pärit tootega, peaks ilmselt kõrvas kandma ka karpi :D. Kuigi see ilmselt eriti kaua vastu ei peaks...

Kuidas Tartus kolm korda ära eksida

Mitte et mul Tartu vastu midagi oleks, kena rahulik jõeäärne linnake. Aga kuidagi on juhtunud nii, et mul pole selles linnas aastakümneid ühtegi tuttavat elanud. Ülikooliaegadel sai veel vanadel koolikaaslastel külas käidud, aga siis jäi paarikümneaastane auk ja viimasel ajal ainult töösõidud - hommikul Tartusse, punktis X asjad kähku aetud ja õhtuks koju tagasi. Mistõttu Tartu liiklusskeem on minu jaoks paras Sannikovi maa.
Algas see pull tegelikult sellest, et suutsin saadetud meilist miskipärast Ateena keskuse asemel välja lugeda Atlantise keskuse. Võib-olla seetõttu, et teadsin, Atlantis on endine Kaunas. Üks asi on teada, teine asi on sellele autoga läheneda. Masu pole Tartusse jõudnud või oli sealt juba lahkunud, igatahes jõudsin parkimiskoha otsinguil mööda ühesuunalisi tänavaid seigeldes peaaegu Annelinna välja. Lõpuks maabusin ikkagi kusagil Raatuse kandis. Jalutasin Atlantisse, seal ei teadnudki keegi muidugi mulle vajalikust üritusest muhvigi. Mõningad hädaabikõned, ja selguski, et Ateena, mitte Atlantis...algasid uued otsingud. Ülikooli eest sõitsin vist kolm korda läbi, enne kui otsustasin auto tuttavamasse kohta parkida ja otsinguid jalgsi jätkata.
Kohale jõudsin täpselt lõuna ajaks. Vähemalt söömata ei jäänud. Üritus oli tore.
Õhtul jalutasin mööda Ülikooli tänavat Barclay hotelli. Sirgel teel ma siiski ära eksida ei suutnud.
Barclay jättis üldiselt väga nadi mulje. Ilmselt seetõttu, et olin just tulnud Inglismaalt samade tärnidega hotellist ja ausalt öeldes polnudki midagi võrrelda. Kolm asja, mida hotellis tegelikult vaja on, on ju voodi, vannituba ja hommikusöök. Barclay voodi kohta pole midagi piriseda, sest Sofiteli sulemadratsi, suleteki ja kahe suure sulepadjaga vooditega pole nagunii ükski hotell suutnud võistelda. Vannituba Sofitelis tähendas hiiglasliku peeglilauaga ruumi, kuhu mahtusid vabalt ära kahe naise träni ja ruumi jäi ülegi, hotelli poolt oli dushigeel, shampoon, palsam, vatipadjad, vatitikud, küüneviilid ja vannimütsid. Suurest vannist ma parem ei räägigi. Barclay vannitoa "mugavused" väljendusid pisikeses plastikriiulis peegli all ja vedelseebis seinahoidikus. Hommikusöök oli ka kaunis kohutav, ülepraetud ja jahtunud härjasilmad, paar haledat viinerit, need kah külmad. Igasugust külma lauda paistis olevat, see mind paraku ei ahvatlenud. Kahetsesin, et ei järginud K eelmisel õhtul antud soovitust süüa hommikut Ülikooli kohvikus, mitte Barclays.
Edasi uurisin kaarti, kuidas autoga Eesti Rahva Muuseumi pääseda. Kaardil tundus asi simpel, korra vasakule, siis otse ja lõpuks veelkord vasakule. Sellegipoolest suutsin ära eksida, sest pidasin Liivi tänavat pargiteeks, kuhu autoga tungida poleks viisakas. Teisel katsel läks õnneks.
Kui aga oma vähesest ajutegevusest tingitud sekeldused välja arvata, oli Tartus väga tore. Leidsin nii mõndagi head:
- Eesti raudselt parima teenindusega veinipoe 75cl Kompanii tänaval. Astusin sisse mõttega vaadata üks roosa vein, väljusin kolmega ja oluliselt suuremate teadmistega veinimaailma suhtes. Tänud omanik Joelile, kes lollikest haris, mul oli tõsiselt huvitav ja üks vein, mis eile õhtul ära joodud sai, oli tõsiselt hää - veebipood on tal ka, www.75cl.ee, ma hakkan sealt kindlasti ostma.
- fantastilised 1940.aasta fotod minu kodutalust ERM arhiivist, mille koopiad peaksid paari nädala jooksul mu meilboksi potsama, suured tänud sealsetele väga kenadele töötajatele.
- viimase aja parima cappucino Caffe Truffes.
- koha, mis võiks kindlasti pretendeerida Eesti kauneima tualettruumi tiitlile Pierre kohvikus.
- villase käsitsikootud keebi käsitööpoest, kuhu A. mind kättpidi viis. Polnud just odav, aga iga kulutatud krooni väärt.
- kenad inimesed Ave ja Bianka, kellega oli äraütlemata tore kokku saada ja kohvitada - muuseas sõnajalg kaotas 240 kilomeetrise kodutee käigus ainult ühe lehe :).
Koduteel hakkasin lõpuks aru saama, miks Tallinn-Tartu maanteed nii hullusti kirutakse. Siiani olen arvanud, et kõige suurem oht sel teel on oht igavusse surra või roolis magama jääda. Aga kui ligi viiskümmend kilomeetrit lohiseb Su ees mingi tropp kiirusega 75 km/h ja mööda ei saa, siis minusuguse võtab siili kombel podisema ja nõrganärvilisemad hakkavad riskantseid möödasõite sooritama. Kahjuks ei ole see asi, mida saaks parandada tee laiendamisega, kahe sõidurea puhul sõidaks seal ilmselt kaks troppi kõrvuti...
Närvisüsteemi huvides pöörasin Põltsamaa peale ja tulin põiki läbi Eesti, üle Võhma, Türi, Rapla ja Varbola. Keila alt lõikasin läbi Tuula ja Ohtu otse Niitväljale. Teekond on niimoodi sama pikk, kuid tänu kitsamatele, käänulistematele ja ilusamatele teedele palju vaheldusrikkam ja uni ei tule peale.

Oskusostleja pihitool

Trulla viskas meemiga ja katsun kibekiiresti enne äralendu vastata :)
Meie põlvkonna kahetsusväärsemaid ostud kuuluvad vist varastesse üheksakümnendatesse, sest nõukaaegse defitsiidiga harjunud inimese tegi saabunud kaubauputus ikka pisut ogaraks küll. Õnneks on tolleaegsed ostud ammu prügimäele rännanud, rämpsukoguja kalduvusi mul pole. Aga viimase aja äpardunud ostudest siis järgmised:
1, Sõudetrenazööri ostsin paar aastat tagasi ja algul ikka kasutasin ka. Siis aga hakkas see periood pihta, kui tohtrid mind viilutama-õmblema hakkasid ja sellest ajast seisab kuuris ja kogub tolmu.
2. Videokaamera. Igatsesin seda endale mitu aastat, lõpuks ostsin ära ka. Käisin Iirimaa reisil ära ja filmisin kolmkümmend megabaiti materjali, mis siiamaani puutumata seisab, sest aega ei ole sellega tegeleda. Kaamera vedeleb sestsaadik kapis.
3. Fiskarsi umbrohunapsik. Ilmselt olen ikka täielik blondiin, sest ma ei saa aru sellise riistapuu mõttest, mis rebib umbrohu ribadeks ja pudistab selle peenrale laiali. Lootsin küürutamist vähendada, aga tutkit.

Aga ostmata jäänud asi, mis mind lausa aastakümneid vaevanud on, on pigem tegemata asi. Aastal 1979 võeti mu tollane abikaasa sõjaväkke ja tollane nõukogude võim pakkus ajateenijate abikaasadele võimalust kord aastas riigi kulul kaasale külla sõita. Kutt aga teenis Baikali ääres.
Lõin põnnama, üksinda rongiga päevade kaupa läbi Siberi, pealegi oleks ikka natuke komplitseeritud olnud kolmeks nädalaks ära kaduda, käisin ülikooli kõrvalt veel tööl. Nüüd sinnakanti sattuda on vist keeruline. Nii et Baikal on siiamaani nägemata.

Meemi edasi saadan Metsapiigale ja Emmeliinale.

Tund kesklinnas

Eile juhtus selline müstiline lugu, et tekkis tööpäeva lõpul poolteist tundi vaba aega. Asjaajamised said kiiremalt aetud kui plaanitud ja töö juurde minna polnud lihtsalt mõtet, oleksin parasjagu selleks kontorisse jõudnud, et ots ümber pöörata ja läbi tipptunni ummikute taas tagasi laveerima hakata. Seega parkisin auto Stockmanni parkimismajja ja mõtlesin, mida edasi teha. Poeskäimiseks polnud suuremat tuju ja polnud ka midagi vaja. Peale Inglismaa-shopingut on riieteprobleem tükiks ajaks lahendatud, raamatuid on mugavam internetist tellida, jõulukingid on ostetud ja ka ehitushooaeg on selleks aastaks lõppenud.
Autos istuda oleks aga hoopis nüri olnud, ühtegi raamatut ka kaasas polnud. Seega jalutasin üle tee hiljuti avatud Faffa poodi, mille reklaame olin eelnevalt kusagil märganud. No oli see üks faffa pood küll, müügil peamiselt suveriided ja muidugi taas ainult väikesed numbrid. Eriti meeldis mulle see, et neljapäeviti oli seenioridele soodustus 10%. Nii et kui teil on mõni tuttav seenior, kes hädasti vajab seitsmesajakroonist suvetoppi nr.36, andke talle palun info edasi.
Siis jalutasin läbi Stockmanni. Saan muidugi aru, et põen professionaalset kretinismi, üks osa minu tööst ongi jaekaubanduse möödalaskmiste fikseerimine ja nende kallal irisemine, paraku see, mida teen palga eest oma firmas, kipub paratamatult laienema ka teistele poodidele. Ja kui vanasti tähendas Stockmann kõrget teeninduskvaliteeti, hea kvaliteediga kaupa ja kõrget hinda, siis nüüdseks tundus sellest alles jäänud olevat ainult hind. Eesmärk oli tegelikult vaadata, et äkki leian midagi, mille ostmisel ära kasutada kojusaadetud sajakroonised sooduskupongid, kasutamata need paraku jäidki. Tülpinud nägudega müüjad, segamini ostusaalid, kõverate õmblustega ja ripendavate niidiotstega riided. Külastatud tualett oli räpane ja seinast turritasid arusaamatud konksud.
Venisin läbi algavate ummikute Pärnu maanteele ja panin auto ära. Jõin vastavatud Reval Cafes tassi kohvi ja sõin ühe kohupiimatasku, mida oli mu taljele vaja nagu surnule suupilli. Aga hirmus head olid mõlemad, nii kohv kui tasku. Kohvik ka ilus.
Jalutasin ringi ümber kvartali. Ilusalong, lillepood, pubi. Ilusalong, lillepood, pubi. Tekkis õhupuudus, nagu minusugusel maakal kesklinnas tavaliselt. Lõpuks laekusingi kosmeetiku juurde ligi pool tundi ettenähtud ajast varem. Õnnestus meelitada juuksur perutamakippuvat tukka taltsutama. Saigi viimane veerandtund kasulikult mööda saadetud.

Shop till you drop in Crawley

Enamik inimesi pole seda kohanime ilmselt kunagi kuulnud ja enda jaoks avastasin selle linnakese paar aastat tagasi, kui mingi Londonis ümberistumise käigus jäi kahe lennu vahele pea terve ööpäev, millega midagi eriti tarka pihta hakata ei olnud. Hotellis kohalikku turismiinfot lapates jäi silma, et Crawleys on esindatud pea kõik põnevamad kaubandusketid ja nii saigi vaatama mindud. Nüüd katsun seal käia pea iga kord, kui Inglismaale satun. Peale suvist ebaõnnestunud katset endale paar pükse leida olen Eesti rõivakaupluste külastamisest lõplikult loobunud ja kuna midagi selga panna on vaja, sai seekordki kolmveerandpäevane Crawley-kroolimine tööreisi lõppu planeeritud.
Crawley on umbes Keila-suurune linn 45 kilomeetrit Londonist lõunas, mis olevat kohaliku kaubanduskeskusena tuntud juba alates 13.sajandist. Pääseda sinna on imelihtne, Gatwicki lennujaamas, kuhu maandub ka Estonian Air, tuleb tasuta süstikrongiga sõita Lõunaterminaalist Põhjaterminaali, laskuda esimesele korrusele, istuda kohalikule bussile nr.10 ja küsida bussijuhi käest pilet Broadwayle. Sõit kestab umbes kakskümmend minutit ja pilet maksab poolteist naela. Bussid käivad iga 10 minuti tagant.
Ja siis me shoppasime. Mõnuga. Marks&Spencer, mustad stretchteksad, hind allahindluses 17.50 (kõik hinnad eesti kroonis arusaamiseks tuleb korrutada kahekümnega). Bonmarche, tumelillad velvetpüksid, hind 15 naela. Nexti jätsime seekord vahele, aeg surus peale. Hennes&Mauritz, seekord ei leidnud eriti midagi peale ühe kümnenaelase kodukleidi. BHS-sist mõned vahvad jõulukingitused. Edasi sattusime Poundlandi, tegemist on poega, kus kõik asjad maksavad ühe naela ehk 20 krooni. Valik on seal suhteliselt juhuslik, olen sealt väljunud ka midagi ostmata, aga seekord suutsin kulutada 22 naela ja ostukorv sai sellest päris täis. Mõned näited, mida sealt sai 20 krooni eest soetada: fotopaber printerile, 72 lehte pakis; mõned käsimüügiravimid emale südamekloppimise vastu, 12-ne komplekt veekindlaid markereid, 12-ne komplekt mehhaanilisi pliiatseid, mänguasjad ja harjad koertele jne.jne. Kes neid asju siin soetanud on, teab, mis hinda tuleb maksta...
Peacock. Suhteliselt odav, kuid korralikust kangast ja päris põnevate lõigetega riided. Leian ühe musta seeliku, 12 naela, samuti mõned kiiksuga jõulukingitused. Naerame peaaegu pisarateni roosat autokomplekti vaadates, kuhu kuuluvad roosa karvane roolikate, peegliümbris ja päikesesirmi peale käivad roosad kosmeetikataskud. Õnnetuseks või õnneks pole tutvusringkonnas ühtegi tibi, kellele sellist kinkida võiks.
Primark. Sealsed riided on hirmodavad, aga kvaliteet sellele vastav, 3 naela maksvast kampsunist pole mõtet palju loota. Osta aga tasub pudinaid, puuvillased sokid näiteks, 7 paari pakis, paki hind 2 naela. Talvised 60den sukkpüksid, 3 paari pakis, paki hind 3 naela. Geeltallad kingadesse, 1 nael paar. Jne.
Viimaseks jätsime T.J.Hughesi, sest senise kogemuse kohaselt kipuvad seal tekkima kõige suuremad pakid. Õnneks asub see pood otse bussipeatuse kõrval. Tegemist on kolmekordse outlet-tüüpi kaubamajaga, kus müüakse kõike kosmeetikast kodutehnikani ja kust hea õnne puhul saab 12 naela ehk kahesaja neljakümne krooni eest nii Guerlaini lõhnaõli kui Ecco kingad.
Endale ostsin mitu kashmiiri-angoorasegust üliõhukest, kuid sooja dzemprit, 7 naela tükk, 2 kell-käevõru, 5 naela tükk, nahast vidinaid ja Sally Hanseni küünehooldustooteid,hind 1.50 - siin alla 100 krooni ei saa. Õde leidis endale 30 naelaga kashmiirjaki, mis nägi välja hirmkallis.
Siis hakkas aeg otsa saama. Tagasiteel veel M&S toidupoest pakkide kaupa õiglase kaubanduse kofeiinivaba teed ja kohvi, mis Inglismaal sugugi hingehinda ei maksa, ja Bootsist natuke hooldustooteid. Hotelli fuajees pakkisime oma träni kottidest kohvritesse ja eriti ei imestanud, et 11 kilost pagasist kahe peale saabumisel oli äralennul ligi 30 saanud.
Londonist väljalend hilines ligi nelikümmend minutit, sest seltsimees Savisaar suvatses lennule hilineda ja tema tõttu hoiti lennukit kinni. Võrdluseks võiksin siinkohal tuua, et lendasime Londonisse ümberistumisega Oslos - ja seda, et meiega ühes lennukis lendas Oslost Londonisse terve Norra kuninglik perekond, poleks me vist muidu märganud, kui vastavalt traditsioonile poleks lennuki kapten pärast maandumist tänanud lennu eest Tema Majesteeti, teisi kuninglikke kõrgusi ja kõiki ülejäänud reisijaid. Kuninglikel kõrgustel ei valmistanud õigeaegselt lennukile jõudmine miskipärast mingeid probleeme.
Ülemisel pildil jalakäijate väljak Queen´s Square Crawleys, mille ääres asub ka osa kirjeldatud poodidest. Ja alumisel pildil linnud (rästad?) sama väljaku tänavakohvikus. Crawleys oli reedel 15 kraadi sooja ja inimesed käisid kampsunites ja paljasääri.
***
Peale postituse teelesaatmist logisin end netipanka, et näha, kui põhjaliku aadrilaskmise ma krediitkaardil olin korraldanud ja avastasin meeldiva üllatusega, et inglise naela kurss on veelgi langenud ja ostud olid eesti krooni arvestatud kursiga 18,33.

Ostlemas

Kuna töötegemine on viimasel ajal täiesti olulisel määral hakanud eraelu segama ja nädalavahetustel olen ma keeldunud metsast välja tulemast ja kaubandusdzunglites ekslemast, hakkas see lõpuks koduses majapidamises tundma andma. Pisiasjad, kuid eluks vajalikud. Täna võtsingi siis kõigi ületundide arvelt kaks hommikutundi poeskäimiseks. Esimesena hüppasin läbi puidumarketis, sealt said kirja saunalae lauad ja lavalauad, ma igal laupäeval kardan, et 45 aastat vana lava otsustab kokku vajuda. Edasi Hortesesse, orhideeväetis, kaktuseväetis ja kalmuküünlad, eilsel hingedepäeval jäi kalmistul käimata, aga küll need hinged kodu lähedal lehvivad. Siis Ülemistesse, küsisin Handymannist, mida hakata pihta neilt ostetud ja mitte tööle hakanud mootorsaega. Selgus kurb tõsiasi, et seda marki saage Eestis ei remondita ?! Lubati tagasi võtta või uue vastu vahetada, kui neil uusi olema saab. Hetkel ei olnud. Edasi, Jyskist paar uut voodilina ja hommikumantel, Watsonist vajalikud kosmeetilised möginad ja kiire toiduküttimise hüpe Rimisse, kus ma tavaliselt ei käi, ma vihkan nende kommet kõiki asju kogu aeg ringi tõsta, nii et iga külastuse ajal tuleb aardejahti pidada. Ma tean seda teooriat küll, et klientide huvi ülalhoidmiseks tuleb aeg-ajalt saali ümber paigutada, aga minu puhul on efekt vastupidine, ma ei osta neidki asju, mida ma osta kavatsesin, kuna ei leia neid lihtsalt üles...
Ja Rimi puhul käib mulle veel eriliselt närvidele normaalsete kaubaviitade asendamine ajuvaba lollaka tarbeluulega. Või kuidas mõista asjaolu, et sildi "Mõtle, mõista, mõtiskle" all müüakse kohvimasinaid? Või kuidas iseloomustab maitseaineid silt "Milleta kapp oleks tühi" - kas keegi oskab sealt pipart otsida? Sildist "sillerdavad sõõmud" karastusjookide kohal võib veel kuidagi aru saada. Ühesõnaga, pooled asjad jäidki ostmata, kuna ma ei viitsinud seda orienteerumismängu mängida ja kiire oli ka. Kassas antud nännikogumise kleepsud panin mantlitaskusse ja viskasin pärast prügikasti, kassa juurde ma enam neid ei jäta peale seda, kui kaks tüüpi ükskord nende pärast kaklema läksid.
Pärast kogu seda ostlemist olin hullemini väsinud kui pärast puulõhkumist, mitte ei mõista, kuidas ostlemist meelelahutuseks peetakse...

Vähem möla, pikem samm

Blogimaailm on üks kummastav koht. Mõnikord veedad siin mõnuga aega. Teine kord aga unustad end siinsetesse soppidesse ja käänakutesse ekslema ja pärast kirud, et jälle paar tundi sinu enda ainulaadsest ja kordumatust elust on kuhugi kaduvikku vajunud.
Seepärast olengi oma väledaid näppe ja pikka nina mõnel viimasel päeval arvutist eemale katsunud hoida ja tiheda tegevuse käigus on see enam-vähem ka õnnestunud. Öölaulupeol ei käinud ei nüüd ega ka kakskümmend aastat tagasi. Miks kakskümmend aastat tagasi ei käinud, ei mäleta, võib-olla polnud hetkel sobivaid kaaslasi. Nüüd ei käinud laiskusest. Pealegi oli programmis järgmisel päeval kell viis tõusta ja need kaks asja ei ühildunud kohe kuidagi.
Nii käisimegi iseseisvuspäeval Ikeas shoppamas ja me ei olnud sugugi ainukesed eestlased. Arvestades, et Ikea hiiglaslik parkimisplats oli eesti numbritega autosid täis ja eesti keelt kuulis rohkem kui soome keelt, pole kohalike mööblipoodide pankrotilaine mitte majanduskriisi, vaid siiski omanike viletsate äriplaanide tagajärg. Ka meie auto oli tagasi tulles pea laeni täis.
Ja eilne tööpäev läks Georgia tähe all. Ma pole selle konflikti teemal varem sõna võtnud. Sest ma ei tea, kes on selle sõja algataja ja tegelikult ei saagi me seda vist teada, informatsioon on niivõrd vastukäiv. Aga ma tean kindlalt, et igas relvastatud konfliktis, milliste riikidega ka tegemist oleks, on üks ja sama kannataja pool ja see on tsiviilelanikkond. Kodudeta jäänud pered ja vanemateta jäänud lapsed. Nii et selle nädala organiseerimise-sebimise tulemusena läheb koostöös välisministeeriumiga järgmise Eestist väljuva humanitaarabi lennuki peale üle tonni kogutud-sorteeritud lasteriideid Georgia pagulaslaagritesse.
Ma arvan, et võin oma selle nädala tegemistega päris rahul olla.

Hiidnaise rõivaotsingud

Et asi täiesti selge oleks, avaldan kohe ka tänahommikuse seisuga strateegilised mõõdud, pikkus 163 ja muud mõõdud 100-82-110. Sisuliselt suudaksin end pressida ka numbrisse 42, aga vananedes muutub inimene esiteks mugavamaks ja teiseks, operatsiooniarmid eriti möödanahka riideid ei armasta. Seega eelistan numbrit 44. Dieeti pidama hakata ei kavatse (ja arstid ei lubaks ka) ja enamjaolt saan oma vana kerega päris hästi läbi.
Tunnistan ausalt üles, et pole kohalikes rõivapoodides oma poolteist aastat käinud ja miskipärast lootsin, et asi on viimasest korrast paremaks läinud. Sest kui ma lähen kusagil mujal Euroopas rõivapoodi, pole mul oma suurusele rõivaste leidmisega mingit probleemi.
Aga kus sa sellega. Kõige hullem oli see, et mul oli üsna täpne ettekujutus sellest, mida ma tahan. Vabaajapükse, heledaid. Stretsist või keskelt kummiga, et pikkadel sõitudel mugav oleks. Paljude taskutega, et käekotti ei peaks kaasas tarima. Kammisin läbi Sikupilli ja Ülemiste keskused, pood poe järel. Hindu ei vaadanud, ainult numbreid ja mudeleid. Tulemus: selliseid pükse on kaubanduses lademes, ainult et... kõige suurem number on 40, harvadel juhtudel ka 42. Numbrile 44 on pükstevalik järgmine:
a)pikad paksemad mustad püksid talveks
b) pikad õhemad mustad püksid suveks
c) dressid
Noh, kui aus olla, siis Seppälast leidsin ka ühed mustad lühikesed püksid (aga musta ma ei tahtnud) ja Takko Fashionist ühed roosad mikropüksid, mis nägin välja nagu perverdi märg unenägu.
Püksata ma siiski ei jäänud, päästjaks osutus Humana pood. Helesinised Dorothy Perkinsid, enam-vähem uued, istusid nagu valatult, hind 50% allahindlusega 64.50.
Ja palun ärge enam mitte kunagi küsige mu käest, miks ma ostan oma riided eranditult välisreisidelt või kasutatud riiete poodidest.
Mida ma ei mõista, on see, et kui ma vähegi ringi vaatan, näen ma tänaval oluliselt suuremaid inimesi kui mina ja sugugi mitte vähe. Kõik ei tuiska mööda maailma ringi nii nagu mina, aga alasti pole ka keegi. Kust nad oma riided saavad?

Mis aga kummalisustesse puutub, siis nendest kirjutamine on plaanis. Aga Algarvul on õigus, ma olen päris põhjalikult töösse sukeldunud olnud ja tegelikult seda lausa nautinud. Sest kevadine ligi kolmekuine sundtegevusetus on andnud teadmise, et tegelikult on täie rauaga tööd teha vahel ju päris mõnus. Ja ülejärgmisest nädalast algab puhkus nagunii.