Reede, 31. detsember 2010

Kaks tuhat ja kümme

No alustada võiks selles, et veel paar aastat tagasi ma isegi ei uskunud, et ma seda aastanumbrit üldse näen. Veel vähem, et selline aastanumber võiks täiesti vähivaba olla. Kauakestvad kiiduavaldused siinkohal mu suurepärasele arstile ja mu vaprale organismile. Isegi operatsioonidest räsitud ainevahetus hakkab normaliseeruma, lund lükates ei lähe enam süda pahaks (higistama hakkamise asemel oli eelmisel talvel paraku nii ja see tegi asja eriti hulluks, rassi mis rassid, higi ei tule tilkagi, see eest ajas kohutavalt iiveldama) ja sujuvalt on isegi üks suurusnumber riietel alla läinud ilma selleks eriti midagi tegemata. Aga kõik muu on kõrvalise tähtsusega ja aasta suurim saavutus on muidugi sõravabad analüüsid.

Töiselt on kah päris kenasti läinud. Aga see pole minu, vaid paljude inimeste igapäevase töö tulemus. Ja mitte ainult sellel, vaid kõikidel eelmistel aastatel tehtud töö tulemus. See, et president minu kätt surus, oli lihtsalt roll. Keegi pidi seal ju olema, poleks olnud mina, oleks olnud keegi teine.
Isiklikus elus pole kah millegi üle nuriseda, palju häid sõpru ümberringi. Nii vanu kui uusi.
Paar mõnusat soojamaapuhkust.
Kaks pereliiget on endale kaaslase leidnud ja sellegi üle võib ainult rõõmu tunda. Eriti nunnu on muidugi noori vaadata, esimene armastus, juunõuuu. Isegi minusuguse küüniku südamesarnase eseme võtab võdisema.
Ega järgmiselt aastalt muud ei soovigi, kui et ta tuleks vähemalt sama hea kui kohe möödasaav.
Blogilugejatele aga kaunist vana lõppu ja kõikide soovide täitumist uuel. Lugejaid ikka on, kaunter näitab 83778 ja keskmiselt käiakse blogis 700 korda nädalas. Kuigi ma olen viimasel ajal olnud laisavõitu kirjutaja, muid tegemisi lihtsalt nii palju...luban end parandada, aga päevad on liiga lühikesed :D.

Pühapäev, 26. detsember 2010

Käänuline tee eurole

Veel nädal aega krooniaega ja algab jaekaubanduse põrgu ehk sularaha paralleelkäibe periood. Ehk selline tore aeg, kui poes saab maksta nii krooni kui euroga.

Jätaksin siinkohal kõrvale igasugused eesti krooni ja eurole üleminekuga seotud emotsioonid ja majanduslikud kaalutlused. Aga sellele mehele, kes tolle paralleelkäibe perioodi välja mõtles, tahaksin küll pahasti öelda. Kohe väga pahasti. Kas ei oleks võinud jätta rahavahetuse pankadele ja mitte üritada igast burgeri- ja ajalehemüüjast või turutädist rahavahetajat teha?
Ma juba kujutan seda bardakki aastaalguse kauplustes ette. Kõiki neid järjekordi. Isegi vilunud inimesel võtab kahe erineva rahaga rehkendamine tavalisest rohkem aega. Mis veel vilumata (aga vilumata on kõik).
Loodetavasti jätkub väga paljudel inimestel mõistust maksta pangakaardiga ja mitte piinata niigi heitunud müüjaid. Ise kavatsen küll aasta kahe esimese nädala jooksul võimalikult vähe oma jalga poodi tõsta ja hädavajadusel külastada vaid neid poode, milles tean olevat automaatkassad, kus ainult kaardiga maksta saabki. Sest järjekordades seismine mulle lihtsalt ei meeldi.
Perekonna vanema generatsiooni varustasin igaks juhuks euro stardipakettidega. Sest elavad nad lähimatest sularahaautomaatidest kaugel, kohe üsna kaugel. Kuigi ka nende stardipakettide kättesaamiseks  tuli peaaegu et tutvusi kasutada. Need olid lihtsalt igalt poolt otsas. Katsuge veel väita, et rahval pole raha...

Reede, 24. detsember 2010

Kauneid jõule

Kiiretel aegadel on üks hea omadus - neid asju, mis ei meeldi, pole aega tähele panna...tavaliselt ma vihkan novembrit kogu selle pimeduses ja masenduses, aga sel aastal jäi vähemalt minu meelest november lihtsalt vahelt ära ja selleks ajaks, kui ma jälle praktilisele igapäevaelule pihta saama hakkasin, oli isegi pool advendiajast möödas.
Millalgi jõudsin isegi maja ära kaunistada, kuigi khm, osa maja välistulesid on seni karbis kapi otsas ja mõndasid ei ole ma isegi mitte üles veel leidnud. Eks järgmisel aastal olen ehk tublim.
Ja blogimine ei ole kindlasti mitte surnud, on teine lihtsalt talviselt uimane ja kiiretest aegadest oimetu.
Aga pimeduse selgroog on pooleks tehtud ja valguse aeg astub sammhaaval üle õue.
Kauneid jõule kõigile!

Kolmapäev, 8. detsember 2010

Päkapikutegu

Peab tunnistama, et ma olen kohutavalt vilets panditaara äraviija. Kokku saab küll kõik hoolsalt kogutud ja suurtesse kinninööritavatesse prügikottidesse pakitud. Edasi rändavad need kotid garaazi ja sinna nad kipuvad jäämagi...lähim taaraautomaat on 15 kilomeetri kaugusel ja eraldi poodisõitu peaaegu ette ei tulegi, enamjaolt saab poeskäik koduteel ära tehtud. Töö juurde aga on sandivõitu kottidega sõita, peab olema kindel, et päeva jooksul ei tule muid asjaajamisi, mille puhul taara segama võiks hakata.
Peale selle ma kohe mitte ei armasta neid taaraautomaate, mis iga kümnenda purgi ja pudeli järel kas rikki lähevad või täis saavad.
Eile õhtul aga vaatasin seda seina äärde kogunenud kotilaviini ja tõotasin endale, et enne aastalõppu olgu seinaäärne puhas. Tõstsin kolm kotti auto äärde valmis. Hommikul peale. Peaaegu oleksin ära unustanud, et taarakotid parketimaasturi tagaotsas sõidavad, aga õnneks midagi kolises ja tegin kiire pöörde Laagri Maksimarketi taaramaja juurde.
Olin just kaks esimest kotti maha tõstnud ja suundusin nendega putka ukse poole, kui nägin üht elust räsitud meesolendit lähenemas, samasugune pisut räsitud kutsa kaasa lonkimas. Käes meesolendil pooltühi kilekott ilmselt mõne taaraühikuga ja suund sama mis minul, taaraautomaadi juurde. Minuga võrreldes oli tal mõnemeetrine edumaa.
Küllap sai otsustavaks asjaolu, et selle asemel, et minust ette tormata, hoidis enne mind ukseni jõudnud koll mulle ust lahti, et ma oma suurte kottidega sisse saaksin. Enne teda.
Panin kotid ukse juurde maha, ja küsisin, kas ta soovib need ära anda. Ta kaotas esimese hooga peaaegu kõnevõime. Ei, ta ei olnud purjus. Vähemalt mitte silmnähtavalt. Lihtsalt hämmingus ja tänulik.
Ütlesin, et oodaku, kolmas kott on ka. Andsin sellegi talle. Koll kohmis tänusõnu. Naersin, et mõelgu sellele, et tal käis täna päkapikk.
Auto juurde lipates hõikasin veel üle õla, et ostku ikka kutsale vorsti ka. "Kindla peale!" vastas nüüd juba kõnevõime tagasi saanud mees.
Vähemalt ühe mehe ja ühe koera päeva tegin ma täna ilusamaks. Päris hea tunne oli. Isegi teades, et suurem osa sellest taararahast kulub ilmselt uimastavale joogile. Pole andnud mulle keegi õigust teiste üle kohut mõista.

Esmaspäev, 6. detsember 2010

Mängime siis jõulumeemiga

Kukupai siis lennutas jõulumeemi ka minu pihta. Pole parata, tuleb vastata :D.

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Meeldivad juba sellepärast, et seonduvad pööripäeva ja valguse võiduga pimeduse üle ja see jube pimedus, mida ma nii vägaväga vihkan, hakkab kukesammuhaaval alla andma.

2. Ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid need veeta?

Haa. Veel paar aastat tagasi oleksin vastanud, et kodus ja perega. Aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem hakkan aru saama sellest loost. Veel mõned aastad tagasi pidasin seda lugu totakaks. Nüüd olen ise ka üha totakam.



3. Milline on su esimene jõulumälestus?

Isapoolsed vanavanemad olid tõsiusklikud ja seetõttu oli jõuluõhtul nende külastamine lastelaste püha kohustus. Alati laeni kuusk, ehitud tollal nii haruldaste elektriküünaldega, mis olid elektrikust vanaisa enda tehtud. Palju värvilisi pakke. Hirmus head toidud (vanaema oli fantastiline kokk). Söögipalve, mis ateistlike vanemate lapsele väga veidra asjana tundus.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Ei kartnud. Kodus pandi pakid kuuse alla või jäeti korteri ukse taha, nii et päris lapsepõlvest mul mingit jõulu- ega näärivana mälestust ei olegi. Lasteaias ma ka ei käinud. No ja kooliajal, kes siis enam mingit vanameest uskus.

5. Parim jõulumälestus?

Kaks täiesti erinevat, ühed samast ajast lapsepõlvest vanavanemate juurest. Teine samuti aastate tagant, kui sai paksus lumepilves kusagil metsa vahel saaniga sõidetud, küünlad saanil. Aga sellest ma tõtt-öelda ei mäleta, kas oli tegemist jõulude või uusaastaga.

6. Lemmikjõulutoit?

Seda pole ma aastakümneid saanud ega enam ilmselt saagi. Sama Hiiu-vanaema tehtud paks kissell, nii paks, et seisis vaagna peal kuhjana. Vahukoorega ümbritsetult. Retsepti kahjuks päranduseks ei saanud.
Muidu aga vist verivorst. Meie peres pole lookas laud kunagi kombeks olnud, ikka kas notsupraad, ahjulõhe või midagi seesarnast. Pagan, nüüd läks kõht tühjaks...

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Ei tea, pole otsustanud. Sinna kaugele saarele kahjuks ei saa, pole aega. Otsustatud on uue aasta vastuvõtmine, mis toimub heade sõpradega kodukülas.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Ei ole, algul, kui maja valmis sain, ehtisin seda nagu hull. Enam ei viitsi.

9. Sinu jõulukingisoov?

Tervist endale ja lähedastele.

10. Parim kink, mida oled jõuluks saanud?

Ei oska ühtegi eriti välja tuua, lähedaste kingitustes loeb rohkem emotsioon, kui asi ise.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

Inimesed, kes silma all räägivad üht ja selja taga laimavad ja valetavad. Eriti valus inimeste puhul, keda oled arvanud usaldavat.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Kauneid jõule. Valguse võitu pimeduse üle. Tervist ja enesega rahulolu. Kõike seda, mida nad siin blogis otsimas käivad. Ma tõtt-öelda ei saa siiamaani aru sellest fenomenist, et see blogi pidevalt blogipuu esiviiekümnes püsib. Ma ei kirjuta ju nii tihti.
 
Edasi ei viska, sest tundub, et kõik, kes vastata viitsiksid, on juba meemipalliga pihta saanud. Kui mõni veel viitsib, võib ise üles korjata.

Laupäev, 4. detsember 2010

Maal, õhus ja vahepeal

Nädal algas ärkamisega kell 3.45. Sellele oli eelnenud veel pühapäevane paanikahäire, kuna oli tunne, et me ei saa siit enam välja ja mitte mingil juhul õigeks ajaks lennukile, mine või linna hotelli. Aga pühapäeval sai koerad penipansioni viidud ja kuigi teed olid libedad, olid vähemalt sahad oma tööd korralikult teinud. Kui me enne viit hommikul startisime, ei sadanud ka midagi juurde. Tuiskama hakkas alles siis, kui Tallinna lennujaamas juba lennukis istusime ja jäätõrjet ootasime. Pooletunnine väljalennu hilinemine polnud midagi võrreldes selle kaosega, mis Euroopa lennujaamades hiljem toimuma hakkas.
Kohale me igatahes jõudsime. Leedukatel lund eriti ei olnud, külma ja tuult see-eest rohkem kui meil, kraadiklaas, nii palju kui seda näha sai, näitas pidevalt 13-15 külmakraadi. Õnneks oli sooje riideid piisavalt kaasa varutud, kusagil kümne külmakraadi juures jäätub minus igasugune huvi peegelpildi vastu ära ja alles jääb ainult soov sooja saada. Ning mis siin ikka eputada, kunagised ohtlikud kurvid on juba ammu ringteeks muutunud ja hea välja nägemine muutub üha keerulisemaks. Leppigem sellega.
Aasta ostuämbriks võib sellegipoolest nimetada Ivo Nikkolo karupükste ostmist peaaegu tuhande krooni eest...poes ma nende soojusele ja pehmusele vastu ei pidanud ja tegin hinnasildi suhtes südame kõvaks...juba esimesel kandmisel selgus, et püksid ajavad kihelema ja lisaks sellele ka kohutavalt karva, nii auto- kui lennukiiste nägid peale istumist välja nagu oleks seal kevadiselt lahtise karvaga kassi või koera  veetud ja nõupidamisel nihkusid kolleegid minust aupaklikku kaugusse väitega, et ma ajavat karva. Nii pakkisingi roppu hinda maksnud püksid õhtul hoolikalt kohvrisse, et nad teisi asju ära ei määriks ja nüüd mõtlen, kas visata need Humana kogumiskasti (et mõni teine veel õppetunni saaks) või otse prügikasti, ning 999-kroonine hind koolirahaks lugeda. Ei ole ikka vaja kallist rämpsu osta. 
Teisipäeval skaipis naabrinaine, et terves külas oli elekter ära esmaspäeva õhtust teisipäeva ennelõunani. Närvikõdi, kas torustik külmus ära või mitte, jätkus kuni kojujõudmiseni. Õnneks oli kõik korras.
Kolmapäeval kadus mobiililevi. Aga see on juba vana uudis. Internet motellis toimis ja saime teada, et probleem on üleüldine.
Neljapäevahommikune äratus taas varane, jõudsime õigeks ajaks lennujaama, et kohe teada saada, et lend on üle kahe tunni edasi lükatud. Lohutuseks anti kolme peale kuuekümnelitine hommikusöögivautsher, mille kohe ka ära kasutasime, sest hotellis me hommikust süüa ei jõudnud (kohvi siiski saime). Ajal, kui hommikusööki lõpetasime, oli lendu veel kaks tundi edasi lükatud. Lume tõttu olid suletud Gatwick, Pariis, Genf ja veel mitmed lennujaamad ja see tekitas lennuplaanides ilmselt üleeuroopalise segaduse. Kolasime poodides (mis on kõigis maailma lennujaamades ühte nägu ja Vilniuses eriti igavad), jõime kohvi, lobisesime, ajasime tööasju, surfasime internetis. Tõeline kergendus oli näha, et meile järele lendama pidanud lennuk oli kell 10:51 lõpuks Tallinnast tulema hakanud. Algses plaanis ette nähtud hommikuse 8:50 lennu asemel tõusime õhku kella ühe paiku päeval.
Tallinnas ei julgenud parkimise eest kohe makstagi, teadmata, kui kaua auto lume alt välja kraapimine aega võib võtta. Asi aga polnudki eriti hull, viimaste päevade lumi oli eelnevaga võrreldes ikka õhuke, teisi nägime labidaga vehkimas küll.
Otsustasime Keilas süüa, teades, et koduses külmkapis valitseb äraolekujärgne tühjus. Gnoomis on mõnus kodune toit ja mõistlikud hinnad. Muidu oleks kõik hästi olnud, kui üks tüütu tegelane leidnud sobivat hetke külge lööma hakata, lauda jäätist ja veini saates. Põgenesime kohvikust, jäätise ja veini muidugi puutumata jättes...ebaviisakas või mitte, aga jäätist ma talvel kindlasti ei söö ja veini kell kolm päeval autoroolis olles ka ei joo, isegi suitsetamispeatuse tegime alles kaheksa kilomeetri pärast juba koerahotelli poole ära keerates.
Siis kaks õnnelikku ähkivat peni auto tagaruumi ja ots kodu poole. Õuel tervitamas ja kiisutamas õnnelik kass. Köögis 15,6 ja tagatoas 13,6 kraadi sooja, ahjud kütte.
Reede õhtul meelitas eks mu Rock Cafesse rallihooaja lõpetamisele. Sai teine kauaigatsetud I koha kätte, kahjuks naiste klassis. Muhahaa. Norisime ta kallal tükk aega. Aga kaardilugeja on ka rallisõitmisel hädavajalik inimene. Püüdsin meelde tuletada, millal ise viimati kaarti lugesin. Vist oli 2007 Unicute talvesõit. Selle aasta talvesõiduks ka ettepanek olemas, aga ma ise pole kindel, et mu närvisüsteem sportklassile vastu peab.
Koht ise oli Väga Kole ja tagasi sinna ei läheks. Ilmselt pole ka enam sellest vanuses. Ja nii koledat kempsu nägin ma viimati Odessas.
Täna on olnud esimene päev, kui ma olen sellest talvest tõsist mõnu tundnud. Ilus lumine päev, kuus kraadi külma, isegi päike pilvede vahelt aeg-ajalt piilumas. Lükkasin lund, mitte selle pärast, et väga vaja oleks olnud, vaid lihtsalt enese liigutamise pärast. Lumi sahises nagu suhkur. Tassisin nädalajao puid tuppa. Üritasin traktorile lumekette panna, aga tegin oma blondiiniajuga midagi ilmselt valesti, sest need tulid mõnekümne meetri pärast uuesti alt ära. Naabrimeest ei viitsinud moosima minna, homme ka päev ja selle töö võib julgelt saunajärgseks päevaks jätta, higiseks ei aja. Nüüd on ootamas saun ja jalge ees norisevad koerad.
Ja tõsiselt hea meel on selle üle, et üks pereliige on ilmselt otsustanud iseseisvat elu alustada. Miks ta sellest saladuse teeb ja nurkateinud kassi olemisega ringi käib, ma paraku aru ei saa. Ei peagi saama. Ei ole enam minu mure. Hea ja kerge on olla. Kõik asjad leiavad lõpuks lahenduse.

Reede, 26. november 2010

Võõrasse kloostrisse oma pühakirjaga ei tulda

Igivana ütlus. Niivõrd igivana, et võimatu isegi tuvastada, millise rahva mõttevaramusse algselt kuulunud on. Ehk isegi keskaegne mugandus mõnest antiikaegsest mõtteterast.

Ometi tõde, mis inimkonnal kõige sagedamini meelest ära läheb nii makro- kui mikrotasandil. Suures maailmas algavad sellest sõjad, väikeses maailmas perekonna- või töötülid.
Kõik on lihtne ja loogiline seni, kuni midagi väärtuslikku luuakse koos ja ühiste väärtuste alusel, vastastikku nurki maha nühkides, ühiselt panustades nii töös kui rahas ja vaeva nähes. Luues lõpuks midagi sellist, mida ühiselt nautida.
Kõik on hästi seni, kuni ühel päeval astub sisse uus tulija, kes teatab, et talle siin meeldib hirmsasti olla ja elada küll, ainult et omadel tingimustel. Et see, mis enne käis niimoodi, käib nüüd naamoodi ja vastupidi.
Loomulikult ajab see vanadel olijatel karva vastupäeva turri.
Sama muster kordub nii rahvussuhetes kui peresuhetes. Kui minna elama võõrale maale, tuleb kohaneda sealse kultuuri, keele ja reeglitega. Kui minna elama teise inimese majja, tuleb kohaneda tema reeglitega. Kui minna kuhugi tööle, tuleb aktsepteerida selle organisatsiooni reegleid. Või lahkuda.
Kui võõras kohas hakata kehtestama tulija reegleid, puhkevad konfliktid. Makrotasandil sõjad, peretasandil tülid.
Kui inimene tahab enesele kohta, kus ta võib omaenese reegleid kehtestada, tuleb see tal luua. Kas ostes või üles ehitades. Oma kodu ehitades. Oma firmat luues.
Isegi kodumaad saab valida ainult selle järgi, millega sa kohaneda suudad. Vastupidi pole võimalik, lootes, et su uus kodumaa kohaneb sinuga.
Paratamatus.

Teisipäev, 23. november 2010

Koerailm

Mitte ei mõista, miks seda nähtust koerailmaks nimetatakse. Üks minu suurtest koertest püsis väljas kümme minutit ja teist ma pole siiamaani suutnud mõjutada õue minema. Korra vaatas ukse vahelt välja  ja tagurdas trepist üles tagasi.
Kojusõit oli selle sügise seni hulleim. Nähtavus tuisus paarkümmend meetrit, tattlibe tee ja metsik külgtuul autot õõtsutamas. Seega isegi üllatav, et esimest kraavilist nägin alles kodukülas, rekka külili kraavis, ohutuled vilkumas. Õnneks oli politseimasin juba kohale jõudnud ja seekordne süümepiin et-äkki-peaks-appi-minema jäi ära. Vastik tunne on alati kraavisõitnutest mööda sõites - äkki keegi vajab abi. Iseküsimus, kui palju minusugusest kõrgete kontste ja üle-viie-kilo-tõsta-ei-tohi tegelasest seal ülekahemeetrises kraavis ikka kasu oleks, pärast peab Päästeamet mind ennast sealt välja tõmbama, isegi kui mul õnnestuks ilma kaela või vähemalt jalgu murdmata sinna ronida...
Sellel kurvil on rekkade jaoks kohe eriline külgetõmme, soovituslik (mitte kohustuslik) kiirusepiirang on 70, aga seda ei järgi keegi. Ja pea igal talvel on seal keegi külili, kui mitte rattad taeva poole. Naabrimeeski kommenteeris FB-s, et restoranikurvi talihooaeg on avatud, mida seekord jagatakse - autosid, kartuleid, kala, ehitusmaterjale - kõike seda on seal vedelemas nähtud. Kaup ja auto viiakse tavaliselt minema, tükid, katkised rehvid ja muu sihuke jäetakse kohalikele koristada. Mida me igal kevadel küla koristuskampaania ajal vaikselt ropendades muidugi ka teeme. Naabrid küll arvasid, et rohkem jäätmejaama ei vii, paari aasta pärast peaks järelejäänud tükkidest saama küla oma järelhaagise kokku panna küll.

Esmaspäev, 22. november 2010

Elu lugu

Lugesin eile diivanil kõtutades läbi Eve Kivi elulooraamatu "Ma olen elanud". Ei hakka kirisema ega kritiseerima, igal inimesel on õigus oma mälestusteraamatusse kirja panna, mida tema vajalikuks peab ja iga jäädvustus on tükike ajalugu. Meeldis see, et peaaegu puudus näpuganäitamine ja musta pesu pesemine. Lihtsalt killud ühe inimese pikast ja värvilisest elust.
Küll aga lõi täiesti pahviks hommikune raadiouudis sellest, et tulekul on Ott Leplandi elulooraamat...
Kas järgmiseks on oodata elulooraamatuid pealkirjadega "XXX esimene klassis" ja "YYY esimesed muljed lastesõimest"?. Imikute käest informatsiooni väljapressimine oleks juba liiga keeruline, muidu miks mitte ka "Minu esmamuljed vahetult peale ilmavalguse nägemist". Umbes kahesajal leheküljel.
Ohjah. Keegi ei kohusta ostma.

Pühapäev, 21. november 2010

Pimeduse aeg

Viimasel ajal jääb pidevalt nädalavahetusest üks päev puudu ja kui väheke sel teemal veebis ringi vaatasin, leidsin, et see idee pole sugugi originaalne. Huvitav artikkel selle kohta ja ootamatult palju pooldajaid, minagi sealhulgas. Tea, millal vanas Euroopas keegi selle ära teha julgeks.
Sest tõepoolest, vahet ei ole. Nagunii on kella neljast saadik ühtviisi kottpime ja sama hästi võiks selle õhtupooliku ka tööjuures mööda saata. Eriti muidugi siis, kui selle arvelt ühe vaba päeva juurde saaks.
Mnjah, ammuks see viiepäevanegi töönädal teoks sai. Meie vanemad käisid veel kuus päeva nädalas tööl, siis tulid koju ja hakkasid lapsi kantseldama, käsitsi pesu pesema, suvilat ehitama.
Sellel taustal oleme ikka äpuks jäänud küll. Eile magasin. Kõigepealt kella kümneni. Siis kooserdasin natuke üleval, jõin kohvi, panin teleka käima...ja jäin uuesti magama. Kella kaheni. Õhtul oli karta unetust, aga saun lahendas sellegi probleemi.
Täna tekkis juba tunne, et teeks midagi. Natuke vajalikke tegemisi, koristamist, pesupesu ja otsas see valge aeg oligi. Ime siis, kui mitte midagi ei jõua.
Vähemalt rakuanalüüsid olid puhtad. Seega võib aasta 2010 vist sõravabaks lugeda. Selle üle on ainult hea meel.

Neljapäev, 18. november 2010

Töönarkomaaniast ja lumest

Üleeile õhtul tekkis korraks tunne, et töö sai otsa. Kõik asjad liikusid nagu iseenesest, kuhugi polnud vaja oma nina toppida. Kohe läks tuju niruks kah.
Eile tuli selle-eest tööd kapaga uksest ja aknast. Isegi sedavõrd, et olin üle tüki aja sunnitud hilisõhtuni kontoris istuma. Sellest hoolimata oli koju sõites silm säravam ja tuju parem, kui nii mõnigi kord kell viis kontorist lahkudes. Narkomaan oli oma tööannuse kätte saanud.
Pohmell tuli ka muidugi, vähkresin kuni kella üheni öösel unetult voodis ja aju töötas ületuuridel.

Täna hommikul oli maa meiekandis esmakordselt lumevaiba all. Mul pole eelmisel talvel hangitud raskekujuline lumelükkamisallergia siiani üle läinud ja hommikukohvi ajal üritasin istuda seljaga köögiakna poole, et seda WFS-i mitte näha. Pääsu aga polnud, üle õue kiviparketi kepsutades ja garaazist puhast ja kuiva autot võttes püüdsin positiivselt mõelda...veel mõned aastad tagasi oleks hommik alanud läbi pori sumamise ja auto lumest rookimisega.
Tee peal polnud muidugi midagi lõbusat, kraavisolijaid ma eriti lõbusaks vaatepildiks ei pea. Paari kilomeetri järel jäi mulle ette seesama õppeauto ja edasine kulgemine toimus kiirusega 50 km/h, sest vastu tuli katkematu kolonn. Peale Keilat jäi õppeautole omakorda ette traktor, milles õppekas mööda sõita ei julgenud ja kiirus langes kahekümne viieni. Õnneks suutsin ühe sirgema ja tühjema lõigu ajal mööda saata, kuigi kahest pikast autost möödasõit selles koristamata lumepudrus ei ole üldse lõbus. Tunne oli küll selline,et varsti hakkan nende tipptunnil õppesõitjate peale kuhugi avaldusi tegema. Sest mina sain mööda ja normaalse kiiruse sisse, aga järgmised kümme kilomeetrit valitses selja taga täielik tühjus.

Reede, 12. november 2010

Abiks algajale tööotsijale

Me võtame inimesi juurde. Mitte just sadu, aga kümnetes on see number küll. Arvestades seda, et iga töökoha kohta tuleb umbes sada avaldust, on pea kõik töölevõtmisega tegelevad inimesed meie majas hullumise esimeses staadiumis. Kui mitte teises. Peamiselt seetõttu, et enamik sellest tööst, mida me igapäevaselt teeme, on täiesti mõttetu ja asjatu.
Sellega seoses oleks mul tööletahtjatele mõned tõsised palved. Vaevalt nad küll seda blogi loevad, aga vähemalt mina saan ennast välja elada.
Esiteks, palun loe kuulutus otsast lõpuni läbi. Tavaliselt on seal kirjas, milliste oskustega inimest otsitakse ja mida talle pakutakse. Tee endale selgeks, kas sul on vajalikud oskused olemas. Ava internetis selle firma kodulehekülg, kuhu sa tööle kandideerid ja katsu aru saada, millega nad üldse tegelevad.
Teiseks, kui kuulutuses palutakse saata kaaskiri, siis palun kirjuta ja saada see. NB! Lause "vajan tööd" ei ole kaaskiri ka siis mitte, kui seal on hüüumärk lõpus. Või mitu.
Vahemärkus: kui lased oma CV ja kaaskirja koostada kellelgi teisel, siis palun loe need läbi ja katsu meelde jätta, mis seal kirja pandud on. Viimasel ajal on töövõtuvestlustele sattunud inimesi, kes ei tea, mida nende saadetud CV sisaldab.
Kolmandaks, ära jäta oma CV-sse auke. Kui oled vahepeal olnud töötu, siis pole see mingi häbiasi. Kui tegid tööd, mis ei ole sinu meelest sobiv näidata, ei ole ka see häbiasi. Kui olid lapsega kodus, on see ju tore ja pane see kirja. Aga ära jäta oma CV-sse kolmeaastast tühimikku, mis tekitab personalijuhis kahtluse, et sul on midagi varjata.
Neljandaks, pildiga CV äratab alati rohkem tähelepanu kui pildita CV. Keegi ei tegele missivalimistega, kuid inimene, kes julgeb avaldada oma näo, äratab rohkem usaldust.
Viiendaks, kui sind kutsutakse vestlusele, siis ilmu kohale, pane end viisakalt riidesse ja tule kohale õigel ajal (üks personalifirmas koostatud CV-ga keskastmejuhi kandidaat näiteks ilmus pooletunnise hilinemisega ja pükstes, mida minusugune vanatädi kvalifitseeris spordisuspedena. Ma miskipärast ei tahtnud temaga vestelda).
Enne vestlust võiks veel korra lahti võtta firma kodulehekülje ja meenutada, millega nad tegelevad.
Kui oled otsustanud, et sa siiski ei taha selles firmas töötada, informeeri. Kui helistada ei julge, saada e-kiri.

Senine masendav statistika on paraku selline:
100-st saadetud avaldusest on nõutud kaaskiri suvatsetud kaasa panna umbes pooltele.
Allesjäänud viiekümnest pooled kaaskirjad on standardtekst, mida võiks adresseerida ükskõik kellele ja ükskõik kuhu.
Veel allesjäänud kahekümneviiest kahel kolmandikul puuduvad igasugused kuulutuses soovitud oskused, kogemused ja igasugune motivatsioon.
Allesjäänud seitse-kaheksa kutsume vestlusele. Kohale ilmub 4-5 (asi on veidi paranenud, veel aasta tagasi oli kadu rohkem kui pool, hea, kui kaheksast kaks kohale jõudis ).
Neist umbes pooled vastavad küsimusele: Miks te meile tööle kandideerisite? vastusega, et midagi peab ju tegema.
Ühesõnaga sajast kandidaadist saab heal juhul ühe töötaja. Halvemal juhul mitte ühtegi.
Ei, me ei otsi väiksepalgalisi. Meie töölised saavad ikka üle Eesti keskmise. Head töölised saavad ka väga hästi.
Ja tegelikult on täiesti kohutav, kui palju selle mõttetu massi "läbitöötamisele" aega ja energiat kulub.
Ja kui ma siis kuulen raadiost, kuidas valitsus (?) peaks tööpuuduse vähendamiseks midagi ette võtma, tahan ma kedagi hammustada. Mitte valitsust seekord.

Neljapäev, 11. november 2010

Noppeid

Nagu kusagil juba öeldud, kellakeeramine mind isiklikult ei sega, ma keeran mõnikord kella mitu korda nädalas. Aga juba mitu õhtut on mind vaevanud mõte, miks on küll vaja seda kella keerata selles suunas, et pärast kellakeeramist on võimalik hommikul puhanud nägemisega valges tööle sõita ja õhtul, kui silm juba niigi väsimusest krillis, peab kottpimedal maanteel laveerima. Eriti üleeile õhtul, kui sadas mingit jäist tatti, mis polnud vihm, lumi ega lörts ja nähtavus vastutulijate pimestavas valgusjoas oli heal juhul kümme meetrit ette.

***
Kohutavalt ajavad muigama viimase aja ülihaledad reklaamikampaaniad. Terve linn (ja ajalehed) olid hiljuti täis ühe pakendifirma reklaami ja ma ei taha teada, mis nad selle kõige eest reklaamiagentuurile maksid. Sest me ise oleme selle firmaga parasjagu aastatepikkusi suhteid lõpetamas, põhjuseks järjest viletsamaks muutuv tootevalik ja küündimatu klienditeenindus. Äkki oleks mõistilik olnud enne reklaamifirma palkamist hoopis kitsaskohad kaardistada?
Teine kohutavalt naljakas reklaamielamus oli AirBalticu lennukis, kus jagati sooduskuponge 32" teleka ostmiseks, 50 eurot oleks tulnud lennukis maksta, ülejäänud ülekandega ja teler oleks tasuta koju toodud...ainukesed hädad olid selles, et see kupongiga müüdav telekas oli neli ja pool tuhat krooni kallim kui sama mudel poes ja ma hästi ei usu, et keegi lennukis nii meeltesegadusse satub, et tee pealt pea topelthinnaga telekas osta.
***
Hirmsasti tahaks raha ära anda. Palju seda ei ole, paarkümmend krooni metalli. Panka sellepärast sõita ei viitsi ja heameelega annaks mündipudi kuskile heategevuskasti. Aga tundub, et ka selleks tuleks Tallinna sõita ja selleks pole aega ega viitsimist. Keilast pole ma suutnud ühtki annetuskasti leida ja mujale praeguse graafiku juures ei satu.
***
Kolleegidest Aafrika-reisijad jõudsid tagasi, väsinud, äraloksutatud, päevitunud ja kõhuvalus. Siiamaani reisipalavikus ja -vaimustuses. Aga ühes olen ma kindel, peale nädalast elu Mosambiigi külas ilma vee ja elektrita ei arva nad enam mitte kunagi, et Eestis on halb elada :). Järgmisel aastal saadame järgmise satsi tõelist vaesust vaatama.
***
Ja viimasel ajal on tunne, et peaks blogi üldse Twitterisse kolima. Ainult lühikesed mõtted tulevad pähe.
Sel nädalavahetusel on ehk võimalik välja puhata. Minul. Teised töötavad.

Pühapäev, 7. november 2010

Berliini ja tagasi

Kell on kaks, ja veerand tundi tagasi väljuma pidanud Stockholmi lennule kestab ikka veel pealeminek. Viimaste nädalate pommidejamad on vist kõigi Euroopa lennujaamade turvateenistused tagajalgadele ajanud ja hilineb enamus lende. Õnneks pole mul kiiret kuhugi, plaani järgi on edasilend Tegelisse alles kolme tunni parast. Pooletunnise hilinemisega tõuseme õhku, imetlen novembrialguse kohta tõeliselt imekaunist ilma, päike särab ja õhk on kristallselge. Üritan kusagil all olevat kodu tuvastada, aga ei leia, puud on ees, küll on selgelt äratuntav nii töökohahoone kui hiljem Paldiski reaktori hoonehiiglane.


Stockholmis suundun lennukist väljudes rahuga juba tuttava suitsuruumi poole, mis, nagu selgub, on vahepeal poole suuremaks ehitatud. Pean tunnistama,et pole kunagi pidanud mõttekaks lennata mõnetunniseid lende äriklassis, ühinedes siinkohal H.H.Luige arvamusega, et äriklassis lendamine oleks arukas siis, kui keegi suudaks tõestada, et äriklass jõuab kiiremini kohale. Olen olude ehk puuduvate odavamate piletite voi lennu ülebookimise tõttu nii mõnigi kord äriklassis lendama sattunud, aga sellest, mis seal neli korda turismiklassist rohkem maksab,pole siiani aru saanud. Teine asi on muidugi pikad lennud, kus unistaks lausa esimesest klassist, kui tengelpung vaid kannataks. Küll aga olen nõus rohkem maksma, et lennata vahemaandumistega suitsetajasõbralikes lennujaamades nagu Helsinki ja Stockholm ja võimalusel valtida Kopenhaagenit ja Oslot, mis suitsuruumide täieliku puudumise tottu ooteaja hiina piinaks muudavad. Olen taiesti nõus,et igal pool ei pea saama suitsetada, aga lennujaamade kinniste tsoonide suitsuvabaks muutmisega olen nõustuksin alles siis, kui seal keelataks ka alkoholi müük ja tarbimine ning kolesteroolirikas toit. Siis oleks asi õiglane ja kõiki ahistataks ühtviisi. .

Niisiis sussitan oma nikotiinikepikese ara ja lähen ekraane uurima ning avastan, et minu lennu numbri taga seisab tulikirjas cancelled. Hetkeks tekib lootus,et ehk viib eesti õhk mu kohe koju tagasi...kahjuks leiab SAS mulle koha poole tunni parast valjuva Air Berlini pardal. Läheb kiireks ja mind saadetakse seiklema kohtadesse, kuhu reisijaid tavaliselt omapäid ei lastagi. Instruktsioonid on nagu spioonifilmis ,mine sinna väravasse, vajuta seda nuppu, siis lasku trepist alla, vajuta veel üht nuppu ja siis tuleb mingi aja parast buss ja viib su kuhugi...lippan kiirkõnnil labi inimtühjade koridoride ,aga Suur Vend jalgib mu liikumist, sest lukus uksed avanevad nagu nõiavael, kuigi näha pole kedagi. Vajutan inimtühjas varavas loodetavasti ikka õigele nupule ja tulebki buss ja viib mu ainukese sõitjana teise terminali. Annan mulle kaasa antud lipiku väravapoistele, kes klõbistavad veidi arvutil ja ütlevad, jess, koht 19c, pardakaarti ma ei saagi ja tunnen end väheke lennukijänesena.

Lendan Air Berliniga esmakordselt ega saa aru, miks seda Ryanairiga samasse partaking pannakse. Lennuk on Airbus 319, nii uus, et lõhnab veel tehase järgi nagu uus auto. Pardaletulijatele pakutakse kommi ja hiigelvalikus ajalehti ja ajakirju, kahjuks kull vaid saksakeelseid. Kohv, tee ja vesi on tasuta, kõrvale soolased või magusad küpsised. Napilt pooleteisetunnise lennu valtel näidatakse laest alla laskunud ekraanidel Mr.Beani, seejarel Kahte ja poolt meest ja lopuks veel multikaid. Kõrvaklapid maksavad kolm eurot ja neid ma ei vota, ma ei saaks saksa keelest nagunii piisavalt aru. Kõlakad käivad, et Air Berlin hakkab järgmisel aastal Tallinna lendama ja sellisel juhul kasutaksin nende teenust küll meeleldi.

Berliinis sajab raju paduvihma ja nagu kiuste jääb lennuk kusagil keset platsi seisma ning terminali tuleb läbi lompide ja kaelakallava kose lipata. Raputan end nagu märg koer ja uurin lähimast poest vihmavarjude olemasolu ja hinda, aga pean 28-eurost Samsonite varju mõttetult kalliks. Olen algselt plaaninud takso võtta, kuid teokiirusel venivat reedeõhtust liiklust vaadates otsustan ühistranspordi kasuks, lennujaama ekspress viib kiiresti lähimasse raudteejaama ja majade kohal kulgev S-Bahn ja maa all liikub U-Bahn viivad igal juhul kiiremini kohale kui ummikutes istuv takso. Raudteejaamast ostan ka vihmavarju, hinnavõit võrreldes lennujaamaga 20 eurot, aga loomulikult jääb vihm kohe järgi niipea, kui ma end varjuga varustan...paarikilomeetrine jalutuskäik Mahlsdorfi raudteejaamast sihtpunkti kulgeb küll lompide vahel põigeldes, aga vähemalt ei saja midagi pähe.

Laupäevased tööasjad lähevad ilusasti. Palju infot. Mõnda inimest pole aastaid näinud, kallistame. Palju positiivset energiat, mida mul ausalt öeldes oli hädasti vaja.

Tagasi taas raudteede ja bussiga. Laupäevaõhtune Tegel on üsnagi inimtühi. Tegeli turvakontroll on taas tähenärimise lainel. Kui eelmine kord konfiskeerisid nad mu tulemasina, siis seekord tulemasinad neid ei huvita, küll häirib neid käsipagasis olev Swisscard, millega ma olen pool maailma läbi lennanud. Lõrisen, et see on lubatud ja imekombel jäävad nad ka kohe nõusse. Enne linti viskan veel ära rohelise tee pudeli, mis maksis supermarketis 59 eurosenti, kohe teisel pool turvaväravat asuvast automaadist on võimalik uus samasugune osta, aga nüüd juba kolme euro eest. Ka rurvavärav on nii viimase vindi peale keeratud, et kõik piiksub, rinnahoidja kaared, kingad, isegi hõbesõrmus...võib-olla neile lihtsalt meeldib inimesi patsutada?

Lennufirma on seekord Air Baltic, millest ma suuremat lugu ei pea. Minu ees istub kolm põrguingli välimusega soomlast, pikad võidunud juuksed hobusesabadesse köidetud, nad on juba lennukisse jõudes joogised ja ostavad ära vist kogu stjuuardessikärus leiduva õlle, hiljem näen neid ka Riias baaris ja hiljem enam ei imesta eriti, kui soomlasi valjuhääldite kaudu taga otsima hakatakse...inglikesed on vist kuhugi tudule jäänud. Ise lähen paaritunnise ooteaja sisustamiseks turvatsoonist välja, sees pole nagunii midagi teha ja suitsuruumi ka ei ole.

Kesköine lend Riia-Tallinn on nagu kabjahoop Air Balticu niigi kõikuvale majandusolukorrale, sajakohalises lennukis on vaevalt tosinkond reisijat. Sajab jäidet, on kõvasti külmem kui Riias, vastu tulla lubanud ekskaasa jääb mõned minutid hiljaks, ootan väljas, sest mina küll ei suuda mersut esitulede järgi teistest autodest eristada, aga autos on soe ja mul on hea meel, et ta üldse viitsis kell üks öösel mulle vastu tulla ja ma ise ei pea rooli istuma...koju jõudes on teised alles saunaskäiku lõpetamas ja sauna sooja hoidnud, räägme kella neljani hommikul juttu, siis läheb haigutav eks minema ja ma käin veel korra laval, siis pesema ja sügavasse unenägudeta unne. Pühapäevane uni kestab kella üheteistkümneni ja kogu päev läheb laisavõitu uimerdamisele.

Ja kui mõni täpitäht nüüd kusagilt vahel ära jäänud on, siis enamus sellest tekstist on kirjutatud HTC Wildfirel, ekraaniklaviatuuri pisitillukestel tähtedel tippimine nõudis natuke harjutamist ja seda kohta pole ma ka veel üles leidnud, kust teksti ennetav sisestus maha võtta. Kergema pagasi huvides polnud mul seekord ei laptopi ega fotokat kaasas, HTC kaamera nõuab ka harjutamist, seni on korralike piltide saamisega raskusi...aga nii mõnus oleks, kui poole kotitäie tehnikakolu kaasastassimise asemel saaks ühe pisikesega mõnikord hakkama.

Neljapäev, 4. november 2010

Killukesi kahest viimasest nädalast

Gent on imeilus linn, iga maja vanalinnas kui kunstiteos. Sinna tahaks tagasi minna. Ja mitte selles mõttes, et ma ju olin juba seal. Ega peaaegu ei olnud küll, kui paarikümneminutiline jalutuskäik välja arvata. Kuna vihma sadas, ei olnud läbi bussiakna mõtet isegi pilti teha.
***
Antverpen on suur ja iseloomutu. Isegi poed olid igavad.
***
Elasime hotellis, kus oli gurmeerestoran. Kolleeg vaatas õudusega talle toodud õhtusööki, ja küsis, millise söögiriistaga ta seda kahte kakatriipu sööma peab. Lohutasime teda sellega, et olgu mis on, selle saab veiniga alla loputada.
***
Brüsseli lennujaamas oli kahetunnine turvaväravate järjekord ja täielik bardakk. Ja see peab olema Euroopa Liidu pealinn. Linna me, tõsi küll, ei näinud.
***
Brüsselist Tallinna lendasime koos seitsmenädalase berni lambakoera kutsikaga. Kui ma Brüsselis suutsin end veel eemale hoida, siis Tallinna Lennujaamas pagasit oodates leidsin end ikka kutsikaga käpuli põrandalt. Ilmselt olen ma eelmises elus olnud emane koer ja mul on karmavõlg, sest lapsed ei ärata minus küll selliseid emotsioone.
***
Pühapäeval lendas Skype lahti solvunud hüüatusega "Te kas üldse ei hooli või ei vaata te uudiseid!!!" Ei vaadanud uudiseid jah, ei kuulanud kah ja jõmpsik sattus selle enesetapurünnaku ajal parasjagu Istanbulis olema. "Lohutasin" teda sellega, et kui ma oleksin uudiseid kuulanud, oleksin ikka korduvalt Istanbulis ringikolanuna teadnud, et Taksim jäi tema toimetamiskohtadest õite kaugele. Nad isegi olid toimunust kuulda saanud seetõttu, et ühe rumeenia poisi vanemad olid helistanud.Igatahes jäi üle nentida, et kui juba kirjutab, küllap on siis ka elus.
***
Tööpäevad on hullumeelselt tihedad, ühes otsas toodetakse, teises ehitatakse, kolmandas kolitakse. Kutsed glamuuriüritustele nagu Kaubanduskoja sünnipäev, uputan elegantse ligutusega prügikasti.
***
Homme õhtul taas Berliinis. Peab vist hakkama oma saksa keele oskust ein-zwei-drei-bitte.danke tasemest edasi arendama.

Esmaspäev, 1. november 2010

Reisimise glamuur(itus)

On inimesi, kes veedaksid kogu oma elu reisides. Veetes nädalalõppe nädalalõpureisidel ja puhkusi puhkusereisidel ja vahepeal tehes tööd tööreisidel. Ilmselt on selleks vajalik mingi geen, mis minul olulisel määral puudu on.
Ma ei saaks kuidagi väita, et mulle ei meeldiks reisida. Pigem vastupidi, kui ma olen sunnitud liiga kaua kodus konutama, muutun rahutuks ja pahuraks. Aga kui reisimine hakkab muutuma elunormiks, läheb mul ajapikku kops üle maksa.
On piisavalt minulgi tuttavaid, kes ütlevad igatsedes...oo...milline töö, sa saad nii palju reisida. Reeglina piirduvad nende inimeste kogemused mõne toreda puhkusereisiga, kuhu satub harva ja kus kõik on otsast otsani kenasti ära organiseeritud ja korraldatud.
Need inimesed ei ole kunagi oodanud kuus tundi kusagil jätkulendu. Või istunud Luanda lennujaamas kohvri otsas, teadmata, kas lennuk üldse kunagi tuleb. Seisnud kaks tundi turvakontrolli sabas nagu meie reede õhtul Brüsselis. Või siis nagu mu Leedu kolleegid, kes reedel lendasid Brüsselist koju, kahmasid sealt juba eelnevalt valmis pakitud teise kohvri ja sõitsid sellega Mosambiiki. Sellele niinimetatud preemiareisile läksid ka neli meie töötajat, kes oma väljavalitusest muidugi tõsises vaimustuses olid, kui paljudele siis ikka pakutakse võimalust ekvaatorialusesse Aafrikasse sõita ilma, et ise sentigi maksma peaks....ma tahan muidugi näha, kui palju sellest vaimustusest tagasi jõudes alles on, arvestades ühe otsa pea päevapikkust kestvust ja nelja vahemaandumist, Stockholmis, Dar-es-Salaamis, Addis-Abebas ja Pembas. Tagasi täpselt sama marsruuti mööda. Aga mine tea, ehk on inimestele elamus kogu eluks.
Keegi mingis kommentaaris küsis, miks me nii palju lendame. Ausalt öeldes ma ei oska sellele vastata. Kindlasti saaks vähem ja praegu ma isegi ei saa aru, miks ma äsja nädal aega Belgias istununa pean laupäevaks taas Berliini lendama. Väga Suur Ülemus tahtvat mind näha. Minu meelest me kuu aega tagasi alles nägime. Natuke Väiksema Ülemuse ma saadaksin selle jutuga lihtsalt kukele, aga vaat seda Väga Suurt Ülemust ei saa. Mingil moel on see hierarhia niimoodi välja kujunenud. Nii et olles nädalavahetusel alles kohvri lahti pakkinud ja pesu puhtaks pesnud, hakkan neljapäeval uuesti pakkima. Ja Natuke Väiksema Ülemuse siiras soovitus esmaspäeval vaba päev võtta kahjuks lihtsalt ei toimi, sest selle ringilehvimisega on igapäevatöö pehmelt väljendudes üle pea kasvanud.
No tegelikult on asi võrreldes 2002.aastaga ikka natuke paranenud, siis polnud veel Skype-gi ja iga jumala kuu tuli Amsterdamis käia. Otselende kah polnud ja päevasele nõupidamisel kulus koos lendamise ja lennujaamades istumisele kolm päeva. Amsterdami kesklinnas orienteerun ma siiamaani kasvõi kinnisilmi, Tartus näiteks olen seevastu teatavasti võimeline ära eksima.
Mis aga videokonverentsidesse puutub, siis oleme sedagi katsetanud. Aga seegi pole niisama lihtne. Ilmselt on olemas ka toimiv tehnika, aga see maksab väga palju. Ja väga palju sõltub ka eri kohtade internetiühenduse kiirusest ja stabiilsusest. Isegi Vilniusega on videokonverentsi suhteliselt raske pidada, pilt hüppab ja hakib ja halvimal juhul tuleb iga viie minuti tagant restart teha. Võib-olla on meie konverentsitehnika kuskilt Säästumarketist ostetud (pole ise ostnud, saadeti), võib-olla on asi teiste ühenduses, aga lõppkokkuvõttes asi ei toimi ja suurt tolku nendest nõupidamistest, kus põhiaur läheb restartimise peale, pole olnud.
Ja tegelikult on mõnikord ju päris tore muu maailma kolleegidega kokku saada. Mõnikord. Mitte iga nädal. Mitte siis, kui võõrastes ja täiesti ühenäolistes lennujaamades ärkveloleku eesmärgil joodud kohvist iiveldama ajab ja hiljem Sa enam ei mäleta, kas ajasid kohvitassi ümber Kopenhaagenis, Londonis või Malagas. Kui kell kaks Tallinnas maandudes tundub järelejäänud kuuskümmend kilomeetrit koduteed püsti ees või lausa vildakas olevat.
Või hakkan ma sellise elu jaoks lihtsalt vanaks jääma?

Laupäev, 23. oktoober 2010

HTC Wildfire - täielik naistekas

No kui kristalselt aus olla, poleks ju uut telefoni nii väga vaja olnud. Oleks aidanud vanale uue aku ostmisest. Aga kui juba mõte pähe ronis, oli sellest juba väga raske vabaneda ja see va aju hakkas vanale Nokiale igasuguseid vigu külge mõtlema. Et klahvid pole algusest korralikult töötanud ja üleüldse oli see N96 üks ebaõnnestunud ost, millega ma kunagi väga rahul pole olnud.
Niisiis, otsustasin aastatepikkust truudust Nokiale murda ja neljapäeval saabus Smartposti kaudu internetipoest Kännukas tuliuus punane HTC Wildfire. Saatmistasu ei võetud ja pakki oli saajale üllatuseks lisatud ka tilluke tahvel Kalevi shokolaadi.
Nüüd olen kaks päeva oma uut nunnut näppinud nagu mingi sügelevate sõrmedega teismeline. Ja olen siiani üsnagi vaimustuses, sest sel telefonil on olemas kõik vajalik ja natuke enamgi. Esiteks on ta ülimõnusa suurusega, näiteks IPhone on minu käe jaoks liiga kobakas. Esiteks tuli muidugi välja lülitada see nutitelefonide armas omadus end ise mobiilnetti ühendada, muidu oleksid telefoniarved muutunud täiesti ettearvamatuteks. Wifi kaudu suutis nutikas telefon enda ära positsioneerida, pani ise kella ja kuupäeva õigeks ja teatas mulle ekraanile ka kohaliku ilmateate. Lihtne oli ka meilikastide ja sotsiaalvõrgustike ühendamine. Peale Facebookiga suhtlemist märkis nutikas tegelane ka kõikide sõprade sünnipäevad endale kalendrisse. Mis oli temast väga kena, sest minusugune tavaliselt unustab ka iseenda sünnipäeva, teistest rääkimata.
Viiemegapiksline kaamera pole suurem asi, aga selliste hädapiltidega saab hakkama. Heli oli Nokial parem. Wildfire 3,2" ekraan on lihtsalt super. Puutetundlik ekraan sai esimesel päeval käppa ja nüüd on juba päris tore, et telefonil klahve polegi.
Eriliselt võluvaks teevad Wildfire pisiasjad, mille puhul tekib tunne, et uups! ...nagu ekraani kasutamine suurepärase taskukalkulaatorina ja võimalus muuta kaamera välklamp taskulambiks - tervelt kaks vidinat käekotist välja. Ning sõnumeid kirjutada on puutetundlikul täisklaviatuuril ikka oluliselt mõnusam kui klahve näppides.
Ja muidugi kõik need Androidi tasuta allalaaditavad rakendused, alates e-raamatulugejast ja lõpetades lõpmatu arvu mängudega. Eriti vaimustuses olin neljakümne keele sõnaraamatust, mis baseerub küll Google-l, aga üksikute sõnade tõlkimisega on Google siiamaani hästi toime tulnud, laused jätaks siinkohal rahule...
Ooteajaks lubab tootja müstilisevõitu 20 päeva (hoolsa näppimise, wifis rippumise ja Google Mapsi kasutava GPS kasutamise tõttu muidugi vähem) ja kõneajaks 8 tundi. Harjumatu on see, et välja lülitada seda telefoni nagu ei saakski, võimalik on välja lülitada võrk (näiteks lennukis). Kui Wildfiret mitte näppida, läheb ta hea lapsena ise tuttu, kustutab ekraani ja ärkab uuesti kas power-nupu vajutuse või sissetuleva kõne peale.
Miinuseks ehk see, et eesti keeles HTC telefonid ei räägi, mind isiklikult see ei sega. Küll tegi pahuraks see, et pakendis oli kasutusjuhend ainult norra, rootsi ja taani keeles. Õnneks ei olnud inglisekeelse juhendi leidmine netist eriti keeruline.

Teisipäev, 19. oktoober 2010

Kus koolitatakse troppe

Juba mitmendat korda viimaste nädalate jooksul jäin ringteel toppama kuuekümnekilomeetrise tunnikiirusega veniva õppesõiduauto sappa. Üldiselt suhtun ma õppesõiduautodesse mõõduka tolerantsusega, õppima peavad ju kõik ja keegi pole esimest korda rooli istudes meister. Seekordne oli pisut erandlik, sest õppeauto märgid olid hiiglasliku furgooni taguotsal. Loomulikult, ka veoautoga sõitmist peab õppima. Küsimus ainult, kas seda peab tingimata tegema tipptunnil ja Eesti kõige tihedama liiklusega teelõigul - Maanteeameti statistika järgi on paljukirutud Tallinn-Tartu maantee võrreldes Tallinna ringteega üks kena ja rahulik kohakene.
Nii see kullakene seal siis rahulikult liikus, mõnikümmend sõiduautot sabas. Mööda suudab sealkandis sõita vaid kamikadze, vastu tuleb samasugune katkematu autodevoog.
Liiklusseaduse paragrahv 11 ütleb, et keegi ei tohi oma tegevuse või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust. Ei häirinudki see, et roolis istunud õpipoiss seda ei teadnud. Aga loogika järgi pidi tema kõrval istuma sõiduõpetaja, kes peab selliseid asju teadma. Ja kes oleks ka pidanud juhendama, et kuule, tõmba nüüd vähe kõrvale ja lase see kolonn tagant mööda, siin tee ääres on taskuid ja muid kohti piisavalt.
Oh ei.
Selle kena furgoonikese number oli 242 THK. Ei viitsi otsida, kellele kuulub. Ega see targemaks kedagi ei tee.

Esmaspäev, 18. oktoober 2010

Talvekuulutajad

Täna oli siis esimene hommik sel aastal, kui autoklaasid jääs ja tuli kuuri alt De-Icerit otsida, sest esiklaasilt jääd ma põhimõtteliselt ei kraabi. Ainult siis, kui tõesti mitte midagi muud üle ei jää. Ja üleüldse kolib auto nüüd katuse alla.
Juba maanteele keerates sätendas asfalt kahtlaselt ja tagumikutunne ütles, et erilist pidamist ei ole. Peale Tuulnat hakkasid ka talvekuulutajad paistma, umbes viiekilomeetrise suhteliselt sirge lõigu jooksul kolm kraavisõitnud autot, ühest puntrast ei saanud õieti arugi, pool teed on kinni ja Päästeameti poisid liiklust reguleerimas, eriti ei kõõritanud ka, oli vaja ise teele jääda.
Kaheksa aastat järjest, kui ma igal tööpäeval seda vahemikku sõidan, on pea alati esimesed väljasõidud sellel üsnagi sirgel lõigul. Enese võimete ülehindamine ehk auto teelejäämise otsustab ikkagi see tihend, mis asub rooli ja istme seljatoe vahel?
Continentali M+S lamell pidas päris hästi, kihutama muidugi seda kogu teed katva musta jääga ei kippunud keegi. Näis, milline talv tuleb, kas ongi vaja rehve vahetada.

Kolmapäev, 13. oktoober 2010

Igapäevased kangelasteod

Vaatasin seda ja panin kanali kinni, sest ei saanud enam, pisarad kippusid silmi. Ja mul ei ole eriti aega töö juures pisaraid valada.
See kangelastegu sattus maailma esiuudistesse. Hiinas vaikitakse sellised asjad lihtsalt maha, jäetakse mehed maa alla aeglaselt lämbuma ja maailm ei saa sellest kunagi teada.
Tegelikult sooritatakse selliseid, mitte ehk küll nii mastaapseid kangelastegusid, iga päev ja igal pool. Võib-olla siinsamas nurga taga. Me ei kuule neist kunagi. Küll kuuleme pidevalt sellest, kui paha meil elada on. Otsime elamusi Hollywoodi kunstverest ja glütseriinipisaraist ja miskipärast ei leia.
Kurb. Ja ometi nii rõõmus päästetud elude pärast.

Laupäev, 9. oktoober 2010

Keskkonnakahjulik töölkäimine

Hommikukohvi kõrvale mängisin täna ökojalajälje kalkulaatoriga. Et võib ju omaette unistada sellest, et elaks keskkonnasäästlikult, aga paraku on tulemus siiski hoopis teine. Kui kõik elaksid samamoodi, oleks inimkonnal vaja 8,7 maakera.
Kõige hullema laksu andiski töölkäimine, tervelt 2,6 globaalset hektarit autoga töölkäimise (muud võimalust mul kahjuks ei ole, ükski ühistransport mind tööle ja tagasi ei vii) ja 4,2 gha töise lennukikasutuse eest. Nii et kui istuks kodus, leiaks mõne koduse töö ja püsiks paigal, oleks tunduvalt keskkonnasäästlikum. Hmm, ma kardan, et mu ülemus poleks sellega nõus.
Kohe selle kannul tuli maja osaline kütmine elektriga ja vee soojendamine elektriboileriga, kokku kuus globaalset hektarit. Selle tulemuse ma tahaksin tegelikult vaidlustada, sest ilmselt on kalkulaatori koostajad lähtunud sellest, et suurem osa meil toodetavast energiast tuleb fossiilse kütuse arvelt. Aga kui oleks tegemist taastuvenergiaga, siis ma ei suuda uskuda, et elektriga kütmine oleks keskkonnakahjulikum kui puude või pelletitega, arvestades viimaste muid keskkonnamõjusid (CO2, tahm jne).
Nojah, kui tööl ei käiks, siis võiks end ju ainult puuküttega lõbustada, praeguse elutempo juures see kahjuks ei õnnestu. Samuti on selge, et meie kliimavööndis kulubki küttele suur osa kasutatavast energiast, ükskõik millisel moel seda ka toodetaks.
Toidule ja joogile kulus 0,21 gha, nii et sellega peaks kõik korras olema.
Küll aga andsid päris korraliku laksu, tervelt 2,91 gha kaubad ja teenused, seejuures kulus tervelt 0,8 gha paberraamatutele (no mida ma siis räägin, et eestikeelseid digiraamatuid paluks ja kiiremini...) ja ülejäänu kulus põhiliselt teenustele, sest arvestasin sisse ka töise hotellielu, samuti kõikvõimalikud kindlustused, intressid ja muu sellise lõbu, mida kodus istudes üleüldse tarvis ei oleks.
Nii et jah, kui keskkonda säästa sooviks, tuleks töölkäimisest loobuda ja siis mahuks ehk soovitatava 2,1 gha sisse ära ka...

Neljapäev, 7. oktoober 2010

Unetuse needus

on mind piinanud tegelikult viimased viisteist aastat.´Tuleb ette öid, kui tõepoolest õnnestub probleemideta magama jääda. Aga sagedaseim on see variant, et vean end surmväsinuna voodisse, hädavaevu käsi ja jalgu kaasa lohistades ja silmi hädaga lahti hoides teisele korrusele magamistuppa, pesen end puhtaks, tõmban öösärgi selga, poen voodisse ja jään ootama und, mida ei tule tundide kaupa. Seejuures olen ma ise nii väsinud, et praktiliselt ei suuda silmigi lahti hoida, rääkimata raamatulugemisest või telerivaatamisest.
Tänaöine rähklemismaraton kestis kella kaheni öösel ja lõppes sellega, et lõpuks andsin alla ja ikkagi võtsin ühe tabletipooliku. Tagantjärele oskan vaid kahetseda, et seda varem ei teinud, sest hommikused tagajärjed on magamata ööga kaasnevalt ebameeldivad, peavalu, uimasus, kohmakus, tasakaaluhäired.
Kõik apteegis müüdavad käsimüügivahendid on ammu järele proovitud, ükski ei mõju. Viieteistkümne aasta jooksul, mil need unehäired kestnud on, on vist kõik ära proovitd.. Aitab ainult tabletikeemia, õnneks piisab üliväikesest kogusest. Ma tegelikult vihkan tablettide võtmist, ja eriti alandav on neid arstide käest kerjamas käia. Üks nähvas mulle kunagi isegi, et see mittemagamine olevat ilmselt minu organismi eripära. Mida ma uskuda ei suuda, kui neljatunnine uni olekski see, mida mu organism vajab, poleks ma ju järgmisel päeval nii meeletult väsinud, uimane ja töövõimetu. Ning kõige vastikum on see, et olnud päev läbi pooleldi zombistunud uimases olekus, hakkab õhtul see unetusejama otsast peale.
Õnneks või õnnetuseks kestab see jama tööpäeviti. Nädalavahetusel magamiseks ei vaja ma mingeid tablette.
Keeruline värk.

Laupäev, 2. oktoober 2010

Aritmeetikast ja muust

Täna hommikul kella üheteistkümneks oli see nädal kestnud 131 tundi, sellest kodukatuse all olen veetnud 34 tundi, sellest omakorda umbes 30 tundi magades ja viimane öö moodustas magamisest terve kolmandiku.


Ülejäänud tundidesse on mahtunud kaks tavapikkuses tööpäeva, kaks ülipikka nõupidamispäeva, neli lennusõitu, lõpmatuid jõlkumisi võõrastes lennujaamades ja pool päeva poolvaba jalutamist Berliini tänavatel, natuke talvise garderoobi täiendamist, valutavad päkad. Berliin on ilus oma laiade puiesteedega. Ja inimesed on Berliinis ilusad, lausa rõõm oli vaadata tänavatäisi hästirõivastatud ja hästilõhnavaid inimesi, mehed mantlite ja ülikondadega, ei mingeid suusajopesid ja lehmakarjusepükse. Tundsin end oma tepitud jopenässakaga, nagu oleks mulle tempel „Ost“ otsaette löödud, kuigi miskipärast keegi mind vene keeles kõnetada ei püüdnud, seda pole üldse kunagi juhtunud. On peetud rootslaseks ja taanlaseks vist kõige rohkem, aga slaavi riike pole kunagi pakutud ja loomulikult seda kärbsemustasuurust Eestit ei taipa keegi pakkuda...

Nädala krooniks (ja sõna kroon siin täiesti õigel kohal) Tätte-Matvere eileõhtune lahkumiskontsert Nokia kontsermajas. Kahtlesin pileteid ostes ja oma nädalakava ja –tempot juba ette teades, et ma üldse ühes tükis sellele kontserdile kohale jõuan, aga jõudsin, ja hetkeajel esimesse ritta ostetud piletid (odavamad olid nagunii otsas) osutusid täistabamuseks, oli tunne, nagu tõepoolest istuks sõpradega koos silmsilmitsi ja saadaks neid kaugele teele, see, et selja taga istus veel sadu inimesi, ei puutunud üldse asjasse. Ei oska mina kultuuriprofaanina arvata, mis on Tätte-Matvere fenomen, aga hinge pugeda ja sellele magusat soolvett valada,mis ühtaegu naerma ja nutma ajab, oskavad nad imehästi.

Tasakaalu saavutamine elus on viimasel ajal jälle keeruliseks muutunud. Kõike tahaks teha, kõike kogeda. Aga ööpäevas on endiselt ainult kakskümmend neli miskipärast vanemaks jäädes aina lühemaks muutuvat tundi ja alateadvuses pesitseb hirm, et ühel hetkel ütleb poole sajandi vanune kere jälle stopp, pea hoogu.

Aga saab mis saab. On vähemalt midagi meenutada – ja meenutused on teatavasti varandus, mille väärtust ei vähenda kriisid ega inflatsioon

Pühapäev, 26. september 2010

Reisipohmelus

Õnneks paistis Tallinnas vähemalt päike ja ka eilne päev oli suviselt soe ja päikeseline, polnudki nii raske. Täna see-eest lajatas sügismasendus täie rauaga, külm, niiske, pime, kurgede hale kruu-kruu puudelatvadele laskunud hallis taevas.
Lisaks ei mingit entusiasmi homse töölemineku suhtes. Kuigi puhanud peaks olema tõesti hästi, nädal aega ei mingit internetti, mitte ühtegi vastuvõetud telefonikõnet - võõraid numbreid ma sellisel reisil vastu ei võta ja tuttavad ei helistanud. Sellegipoolest on pigem trammi alla jäänud vihmavarju tunne, tahaksin kusagile nurka pugeda (soovitavalt teki sees ja kamina läheduses) ja lihtsalt vait olla...mitu-mitu päeva.
Suure surmaga sain täna lõpuks kohvri tühjaks ja homme tuleb hakata järgmist pakkima.
Ja pikk ja vastik sügis on alles oma teekonna alguses. Ja aega, nagu alati, ei jätku õieti millekski. Kuigi tõesõna, tahaks lihtsalt molutada ja tukkuda. Mängida ja hängida Raamatut lugeda. Laiselda.
Vähemalt kavatsen seda kõike teha tänase õhtu järelejäänud tunnid.

Pühapäev, 12. september 2010

Oli see vast nädal

Sellest ajast, kui ma seitse aastat tagasi lõplikult linnast minema kolisin, on õhtuti kodunt väljas käimisega väga kehvasti. Või mida ma valetan, tegelikult on nädalavahetustel ka´päevasel ajal väljaskäimisega väga kehvasti. Esiteks on kodus liiga hea olla. Teiseks ma lihtsalt ei viitsi. Kolmandaks olen ma juba aastaid selline paras tuhkatriinu, kes eriti ei taha peale keskööd kusagil ringi kooserdada, siis on uni rikutud (sellega on niigi juba aastaid probleeme) ja järgmisel päeval paha olla ka ilma igasuguse alkoholita. Hommikul pole veel väga viga, aga pärastlõunasel ajal hakkab koon klaviatuuri vajuma ja liikluses ma kõige kirkam täht kohe kindlasti ei ole.
Lõppema hakkaval nädalal oli õhtuseid hulkumisi lausa kaks, millega peaks aastanorm täidetud ja ületatud olema...teisipäevane ettevõtlusgala koos sellega kaasneva ülipidulikkusega, soengud, ehted, kleidid jms, lille lüüa mulle end aeg-ajalt meeldib, aga tegelikult sellised üritused eriti mitte, small talk on midagi sellist, mida ma surmani ilmselt selgeks ei saa ja gurmeetoitu ma ka vist nautima ei õpi. Minusugune mats ja maakas lihtsalt ei saa aru, miks peab kohutavalt aega ja energiat kulutama selleks, et muuta toit millekski algainega võimalikult vähem sarnaseks ja siis tõmmata selle millegagi taldrikule kolm väidetavalt kunstipärast triipu. Seda siis nimetatakse näiteks eelroaks. Aga noh, ega ma ei peagi kõigest aru saama ja vähemalt suutsin südaöösel koju jõudes kartulite praadimisest hoiduda, uni oli niigi untsus.
Kolm järgnevat päeva oli tihedalt töiseid tegemisi täis, õnnitlusi ka, reedel sai ka kolleegidele laud kaetud, fikseerisin fakti, et kunagi pidulike sündmuste tarbeks varutud Natureo alkoholivaba vein hakkab otsa saama ja ma muidugi ei mäleta, millise maaletooja käest ma selle välja võlusin...igatahes imehea jook töiste pidude jaoks, klaase saab kokku lüüa ja pärast saab igaüks autoga koju ka sõita.
Saunapäev sai seekord reedele, aga enne saunaminekut saabus kodustesse arvutitesse läbi MSN-i ebameeldiv üllatus troojalase näol, eriti ebameeldiv kasvõi seetõttu, et olen oma isiklikud arvutid suutnud täiesti viirusvabad hoida alates aastast 1987, kui esimese soetasin, ja nüüd siis selline pirukas. NOD32 seda tegelast üles ei leidnudki, õnneks saabus Tartust koju jõmpsikas, kes reinstalleeris ja installeeris ja lõpuks F-Secure abiga pahalasel pea maha lõi.
Laupäevane vihmane, hall ja niiske ilm kulus põhiliselt kodutöödele ja tegelikult ei olnud vähimatki tahtmist hakata õhtul linna poole sõitma. Peab olema Väga Mõjuv Põhjus, mis sunniks mind laupäeva õhtul kilulinna sõitma ja Üliväga Mõjuv Põhjus selleks, et ma seda koledat ebamugavate plastiktoolidega plekkputkat, mida Saku Suurhalliks nimetatakse, külastaksin. Seekord sai selleks põhjuseks Royal Philharmonic Orchestra, Sting sealjuures kirsiks tordi peal. Masu sattus jälle kusagil mujal viibima, sest kõik kuus tuhat piletit kontserdile (kus odavaim pilet maksis üle seitsmesaja krooni) olid lõpuni välja müüdud ja saal puupüsti täis. Ning ega ei kahetse küll, oli ülivõimas elamus, Nii mulle kui kaasasolnud üheksateistaastasele. Boonusena saime veel suhteliselt valutult parklast välja ja autonina kodu poole, süaööks kodus. Und ei tulnud sellegipoolest kella poole kolmeni ja nüüd olen jälle paras zombi, seda enam, et kell pool kaheksa hommikul äratas mind väga ebamusikaalne duett, jooksuajal kaukatüdruk köögis vingumas ja huilgamas ja naabrite poolpime, poolkurt ja lombakas krants maja ees ulgumas, Romeo ja Julia rõdustseen missugune...
Õnneks on pühapäev, autoga kuskile sõitma ei pea ja kokkuvõttes pole kellegi asi, kui unine ja uimane ma olen.

Kolmapäev, 8. september 2010

Sky is the limit

Ettevõtlusest ja ettevõtjatest kirjutatakse meil uudistes peamiselt siis, kui keegi suure kolinaga pankrotti läheb või altkäemaksuvõtmisega vahele jääb. Või siis vähemalt halatakse vahetpidamata, kui õudne ja halb kõik on.  Kui kellelgi juhtub vahepeal ka natuke hästi minema, ilmub vägal heal juhul sellest näpuotsasuurune nupuke päevalehe kaheteistkümnendal leheküljel. Mooramaa mees on oma töö teinud, maksuraha valmis tootnud. Nüüd võib mooramaa mees minna, muidu läheb ehk uhkeks.
Tegelikult on mul sellest, mida uudised kirjutavad, üsnagi poogen.
Sellegipoolest oli isegi minusugusel paadunud skeptikul presidendi käepigistust vastu võttes kõrvusttõstetud tunne. Peaauhind pole meie liigas, aga kõrvalosatäitja Oscari saime küll.
Koju sõitsin seda lugu kuulates:

Uudis sõpradega jagamiseks on siin.

Neljapäev, 2. september 2010

Nüüd ma siis tean...

millised dokumendid tuleb esitada Tallinna linnavalitsusse töölesaamiseks. Lisaks tavapärasele CV-le ja motivatsioonikirjale ilmselt ka parteipilet. Ja salajaste lisade hulka kuulub ilmselt ka röntgenpilt ajust, millel ka kõige hoolikamal vaatlusel ei tohi märgata olla ainsatki kurrukest ning soovitavalt ka arstlikku konsiiliumi otsus selle kohta, et nimetet ajus ei ole kunagi mõttetegevust toimunud ega hakka ka kunagi toimuma.
Mille muuga seletada olukorda, kus septembri esimesel nädalal, kus stressis lapsevanemad oma uniseid võsukesi esimest nädalat kooli tassivad, on korraga otsustatud remonti tegema hakata kõigil linna peamagistraalidel, kus suvel valitses täielik vaikus? Ja Paldiski maantee linnast väljas pandi igaks juhuks üldse kinni.
Eilne, tarkusepäeva ja esimese koolipäeva seis siis...Pärnu maantee ja Vabaduse puiestee Laagrist Järveni pinnatud, kiirusepiirang 30, ummik algas Laagri Maksimarketi eest, sest, nagu öeldud, Paldiski maantee on kinni ja kogu sealne liiklus suunatud Kanama ristmiku kaudu Pärnu maanteele. Peterburi tee ja Smuuli ristmik pinnatud, kiiruspiirang 30 kmh. Järvevana tee täies pikkuses pinnatud, kiiruspiirang 30 km/h. Võib-olla veel kusagil, rohkem marsruute minu hädavajalikud käigud ei hõlmanud - ja ilma hädavajaduseta ei sõida ma Tallinnas üldse mitte kuhugi.
Või on see linnavõimude kättemaks alatutele kodumaareeturitele, kes oma kodud ja maksud on linnalähedastesse valdadesse viinud, paras teile, kükitage nüüd ummikutes...vähe valel aadressil läheb see kättemaks, kulla ametnikukesed. Sest meie, maakad, oleme sellega harjunud, et meie kodukohas pole mingisugust ühistransporti, teedes on meteoriidikraatritega võrreldavad augud ja mõnikord ei lükata talvel kolm päeva lund. Ning oleme vastavalt ka varustunud. Ning sel ajal, kui meie oma kliimaseadmetega varustatud jeepides vaikselt ropendades muusikat kuulame, katus pea kohal ja aknad tihedalt kinni, ladestub nendestsamadest ummikutest põhjustatud saaste linnakodanike kopsudesse ja kodudesse. Mis aga maksmisesse puutub...selle summaga, mis kasvõi meie firma müügimaksuna linnavalitsuse põhjatusse kaukasse maksab, saab linnapea mersu liisingu kinni maksta ja jääb veel paari mersu jaoks ülegi. Nii et selle raha eest võin ma kord nädalas pealinnas sõita ehk küll.
Kolmas võimalus on muidugi veel, et kogu see hoogtööremont on nüüd kenasti ajastatud nii, et haugimäluga valija mällu jääks pilt, kuidas teatud erakonna esindaja pidulikult neid äsjaremonditud teid avab...ma väga tahaks loota, et valija intelligentsust on alahinnatud, kuigi kindel ma selles ei ole. Kopsuprobleemid löövad ju alles aastate pärast välja.

Teisipäev, 31. august 2010

Suurep(l)ärased IT-lahendused

Paar nädalat tagasi pidin välja ostma ühe retseptiravimi. Teisele inimesele. Paljuräägitud digiretsepti alusel. Kõik oli kena ja tore seni, kuni selgus, et kahe arsti poolt välja kirjutatud ravimikarbi asemel näeb apteeker ainult ühte. Ühe ma saingi. Saaja oli kaunikesti õnnetu.
Ise olen kolm või neli korda aastas korduvas situatsioonis, et kusagil novembris või detsembris oleks vaja oma arsti juurde kontrollimiseks number saada. Nii pika intervalliga kordusnumbreid arstid ise miskipärast panna ei saa. Veel enam, ITK-s pole võimalik ka teada saada, millal saab näiteks novembriks numbri panna, see on nii salastatud info, et seda ei tea isegi omad töötajad mitte. Nende I-Patsient on küll suurepärane süsteem oma analüüsitulemuste teadasaamiseks ja haigusloo vaatamiseks, aga nelja aasta jooksul pole mul õnnestunud mitte kordagi selle süsteemi kaudu numbrit broneerida. Umbes pooltel juhtudel teatab süsteem mulle mu raviarsti nime sisestamisel, et "Arsti ei leitud". Nüüdseks olen saanud nii targaks, et see tähendab fakti, et nimetet arsti juurde pole ühtegi vaba numbrit, ka mitte tasulisi.
Tegevus jätkub nagu alati helistamisega numbrile 1900. Kõigepealt kuulan ära sellesama mittetoimiva i-patsiendi reklaami ja siis kuulan kümme minutit muusikat. Oma raha eest. Siis paristan ühe hingetõmbega, et mul oleks vaja doktor selleja selle juurde onkoloogilise vastuvõtu numbrit. Sõna onkoloogiline on seejuures ülitähtis, muidu ei hakata minuga üldse rääkimagi. Edasi selgub tavaliselt, et numbreid pole ja millal järgmise (antud juhul siis novembrikuu) nimekiri avaneb, ei tea mitte keegi, eriti mitte aga registratuur.
Eelmisel nädalal saatsin südametäiega meili ja sain mittemidagiütleva vastuse, kuidas neil aegu ei jätku ja nemad sõltuvad haigekassa rahastamisest. Loogiline, ma ei tahtnudki numbrit ülehomseks ja nii ma neile ka vastasin. Ma lihtsalt tahtsin teada, miks nad kiusavad omaenda töötajaid ja koormavad üle omaenda infosüsteeme sellega, et nad ei suuda välja öelda, et näiteks numbreid novembriks või detsembriks hakatakse välja andma 10.septembril? Või midagi sellist. Selle asemel antakse vastus, et helistagi ikka uuesti ja uuesti ja nii iga päev...vaesed registratuuritöötajad ja vaesed patsiendid.

Teisipäev, 24. august 2010

Rõõmsat ja kurba...

Elus käivad head ja halvad uudised paraku käsikäes. Seda uudist me muidugi teadsime juba laupäevast , kui laipväsinud jõmpsik Kopenhaagenist helistas, ja hea meel oli muidugi, kuigi jah, et see ka nii suurelt kajastamist leiab, poleks osanud oodata. Olgu see siis näiteks ennustajatele, kes väidavad üksikvanemate lapsed probleemide allikad olevat, sel poiss on oma isa elus näinud vaid paaril korral ja siis ka mitte eriti adekvaatses olekus. Materiaalsest toetusest ei räägigi, seda pole eales penni eest olnud ega ka mitte oodatud. Vahel võtab muidugi ennastki imestama, kuidas see põnglane naistekarja kasvatusel nii kobe välja on kukkunud, lisaks kaelasrippuvatele medalitele ei karda ka mootorsaagi käivitada ega traktoril õhufiltrit vahetada, kas siis saab midagi muud kui uhke ja õnnelik olla sellise järeltulija üle? Mis siis, et ma ainult tädi olen :).
Halvem uudis tuli aga vanema generatsiooni tädi käest, kollatähni degenereerumine on hirmus asi ja peaaegu ravimatu, üks laseroperatsioon juba olnud ja teine tulemas, aga eriti lootusrikkad arstid ei olevat ja see teeb tõsiselt murelikuks. Ning kuna vanaemaga elanud poiss läheb sügisest Tartusse, saab meil ilmselt olema kaks vanema generatsiooni esindajat, kes kumbki kategooriliselt keelduvad oma korterist lahkuvat ja samas ilma kõrvalise abita toime ei tule...oehh, saab keeruline olema kogu see logistika juba tänu vahemaade pikkusele, aga midagi pole parata. Kord saame vanaks me kõik.
Kodus aga teeb murelikuks koera tervis, eakas kolli kas ei kuule või on tal mingi muu häda tähelepanemisvõimega, muidugi, lähenev kaheteistkümnes sünnipäev on kolli jaoks kõrge vanus, samas ei ole muul tervisel häda midagi ja murutraktori kärusse hüppamine ja sellega uhkelt ringisõitmine on endiselt parim meelelahutus.
Eks aeg annab arutust. Lahendamatuid probleeme ei ole.

Esmaspäev, 16. august 2010

M-generatsioon

Lugesin laupäevasest Eesti Päevalehest Tanel Veenre artiklit Klaasist kardinate lapsed ja mõtlesin, et no nii hull see põlvkondadevaheline konflikt nüüd ka ikka ei ole...isegi minusugused gerondid kasutavad pidevalt SMS-i, MMS-i, internetti, messengeri, skype, feissbuuki, juutuubi, googlet ja kõik neid muid tänapäevaseid mugavusi. Ja kuivõrd mina ostsin oma esimese isikliku personaalarvuti juba aastal 1987, on mu arvutikasutaja staaz igal juhul pikem kui jõmpsikal, kes sündis alles neli aastat hiljem.
Õhtuks oli selge, et LOL, olen eksinud ja ikkagi geront...nimelt saabus moblasse Torontosse ülemaailmsele IT-olümpiaadile lendava M-generatsiooni esindajalt järgmine sõnum: "võid p-le öelda, et joudsin CPHsse. Whispernet oli tasuta, eks? Taanis see töötab igaljuhul. User guidest on 5.versioon väljas näiteks."
Kogenud lendajana deshifreerisin lühendi CPH, mis tähendab Kastrupi rahvusvahelist lennujaama Kopenhaagenis. Aga WTF on see Whispernet koos oma 5.versiooni kasutajatoega?
Et ma ise märkasin hommikul kell üheksa saadetud sõnumit kaheksa tundi hiljem, ei hakanud vastama, selleks ajaks oli jõmpsik nagunii juba kusagil Atlandi kohal. Pühapäeva õhtul aga saabus seekord ema telefonile pahane porin, et tädi võiks ta sõnumitele ikka vastata. Olingi sunnitud vastama, et ei oska vastata...
***
Mis aga artiklisse endasse puutub, oli see hea. Kuigi mul endal on autoriga kerge kana katkuda mõne aasta tagusest olukorrast, kus ta minu e-kirjast copy ja pastega Mimi juhtkirja tegi. Küsimata, vabandamata ja loomulikult tegelikule kirjapanijale viitamata. Minu ??? meilile ei vastanud ja rohkem ma kraagelda ei viitsinud, tõestada suudaksin ka praegu iga kell, sest tänu meie väga heale itimehele on mu kõvakettal alles kõik failid aastast 2001. Ja kui oled kellegi juba kord mõtte- ja tekstivarguselt tabanud, jääb kahtlus rippuma alatiseks.

Laupäev, 14. august 2010

Ei sheeri

Pärast seda, kui meie küla improviseeritud naisansambel jaaniööl minu soleerimisel "Nõia elu" esitas, on meie küla mehed miskipärast arvamusel, et ma oskan laulda, Vabandada võib seda eksitust ainult asjaoluga, et kellaaeg oli hiline ja jaaniöö...nojah, umbes samamoodi, nagu kõik naised pidid õhtu edenedes ilusaks muutuma. Laulsime tookord kambakesi varase hommikuahetuseni.
Igatahes kui Ühtelaulmine välja kuulutati, siis otsustati, et meie küla on ka käpp. Koht olemas, elekter ühendatud,  keegi pidi orgunnima projektori, keegi ekraani, söögid-joogid jne. Üheskoos laulmine ka muidugimõista.
Aga kui selle laulmise repertuaar paar päeva tagasi mu meilikasti potsatas, vajus vähemalt minukese suukene küll ikka väga pikalt töllakile. Kuna viimane koorilaulukogemus jääb keskkooliaegadesse (ja siis teatavasti olid sellised laulud pea et keelatud ja üleüldse oli tegemist kammerkooriga, kuhu tollasel laulmisõpetajal õnnestus ka pisut gospelit sisse smuugeldada...), suudaksin ma enam-vähem ära laulda kaheksast laulust kaks või kolm, ülejäänute puhul läheks vaja kõigepealt nooti ja seejärel harjutamist, igatahes rahvalikust üheslaulmisest, millega igamees hakkama saaks ja mis tõeliseks rahvaürituseks kujuneks, on asi ikka vägaväga kaugel.
Kahju tegelikult. Meie tuleme küll kokku ikka, ehk paneme suure ekraani ka üles, kui ilma on õues vaatamiseks. Oleme niisama koos ja lõbusad, nagu selle seltskonnaga ikka. Aga ei registreeri ega sheeri ja suure tõenäosusega ka ei laula. Kui, siis hiljem ja midagi muud.

 

Reede, 13. august 2010

Töötusest eri regioonides

Otsisime Lõuna-Eestisse keskastmejuhti tuntud tööportaali kaudu. Laekus 68 avaldust, vestlusvooru valisime kaheksa. Kohale jõudis ei rohkem ega vähem kui kaks, kellel oli vaja töölevõtuvestluse asemel matkale minna, kellel olla auto katki läinud. Jne.
Jätkame.

Põhja-Eestisse oleks mul hädasti aga labidameest vaja...sellist kellele hommikul tööportsu kätte annad ja ise võid samal ajal tööle minna, pabistamata, et pool maja vahepeal minema kõnnib või vend end õhtuks oimetuks joonud ole...no ei leia. Kui lähedases väikelinnas tegin ettepaneku kolmekümne kantis suitsu pomminud meeshingele natuke suurema kui suitsuraha eest tööd teha, sain kuulda, et olen üks kapitalistivärdjas...
Eelmise aasta katusevärvijate näol on näide olemas, mis juhtub, kui mehed küll leiad, aga kõrval ei seisa...pool katust pesti enne värvimist pesuainega puhtaks, pool mitte, ja selle poole pealt, kus pesemata, tuleb värv kolinal maha, seejuures ei maksnud ma meestele sugugi sandikopikaid.



Kui keegi mulle suurest töötusest räägib, lähen ma väga tigedaks.

Esmaspäev, 9. august 2010

Pilvede vaatamise suvi

Viieteistkümnendast eluaastast saadik on olnud mu lahutamatuks kaaslaseks kalendermärkmik. Sõltuvalt eluperioodist rohkem või vähem tihedalt täis kirjutatud. Ajaline plaan. Vajalike tegevuste plaan. Ostude plaan. Viimased aastad lausa erinevad listid. Tööasjad kõigepealt. Poole meetri pikkune, kord lühenev, kord taas pikenev nimekiri asjadest, mida on vaja teha kodus. Mida aias. Ja siis kusagil, tavaliselt ainult virtuaalsel kujul nimekiri asjadest, mida tegelikult teha tahaks. Ja milleks nagunii kunagi pole aega või siis õiget inspiratsiooni või lihtsalt pealehakkamist.
Selleks suveks ei olnud mul ühtegi nimekirja. Isegi need paar asja, mis alguses nagu mõttes mõlkusid, said sujuvalt edasi lükatud. Nagu oleks juba kevadel ette teadnud, et talveväsimus suubub kevadväsimusse ja kevadväsimusest saab suveväsimus.
Millal ma viimati lihtsalt lamasin ja pilvi vaatasin? Liigagi ammu vist. Vist millalgi enne seda, kui asusin peaaegu kümme aastat tagasi praegusele tööle. Millalgi enne, kui hakkasin kaheksa aastat tagasi selle vana maja renoveerimisega jantima. Enne...
See suvi on olnud pilvede vaatamise suvi. Lamamistoolis lebamise ja raamatulugemise suvi. Sõpradega lobisemise, veinijoomise ja saunatamise suvi.
/ja kümnendamal aastal tema vaatas, et see, mida ta loonud oli, oli hea saanud. Khm./
Mulle oli sellist suve äraütlemata kombel vaja ja ma olen selle üle hirmõnnelik olnud. Troopikasoojad päevad, sumedad ööd (tühja neist parmudest ja sääskedest, see läheb üle).


Puhkusejärgne tööleasumine oli kui külma vette kukkumine. Esimese nädala ma ainult urisesin. Vaikselt, viisakalt ja oma nina alla. Ma vähemalt loodan seda.
Nüüd hakkab üle minema ja tegutsemisvaim tuleb tagasi. Kalendermärkmik on taas oma alalise koha leidnud ja aias käin ringi, pea mõtteid nii täis, et kohekohe hakkavad kõrvadest välja pressima.


Viimasest operatsioonist sai eelmisel nädalal aasta ja analüüsid on puhtad. Kas ma sain temast jagu? Aeg näitab. Kord me läheme kõik, aga mul on maa peal veel mõndagi teha. Vähemalt mulle enesele tundub niimoodi.

Neljapäev, 5. august 2010

Läbikukkunud shoppaja

Olles kolm päeva nõupidamisel istunud, otsustasin end täna natuke liigutada ja tööasju ajades korra ka Rocca-al-Mare keskusest läbi lipata. Põhjus proosaline, toasussid on lagunemise eelviimases staadiumis ja hädasti uusi vaja. Seda, et kingapoodides susse ei müüda, sain teada juba siis, kui viimasel korral haiglasse sattudes uusi susse otsisin, lõhkilõigatud kerega juba stilettode otsas ei hõlju ja ega lubataks ka. Ning koduski on siiamaani mõnusaim asi peale tööpäeva ikka pehme suss jalga libistada.
Mida pole, seda pole. Nüüd pole susse enam ka supermarketites, kus neid varem liikus. Prismas oli ainult mingeid eriti rõvedast vakstust tumepruune kinnise ninaga papusid. Jäi ostmata. Maksimarketis, kus ma ise ei käinud, olevat olnud ainult 36 ja 37 suurusnumbrit.
Kui juba kaubanduskeskuses, üritasin vaadata ka mälupulki, uuel autol on USB pesa ja saaks mõnusalt lemmikmusa kuulata. Ei näinud, sõna otseses mõttes. Vargakindluse mõttes olid kõik mälupulgad nii kõrgele ja kaugele seina peale pandud, et nende tuvastamiseks oleks tugevatoimelist binoklit vaja läinud. Mida mul muidugi kaasas polnud.
Viimasena astusin läbi Rahva Raamatust, kuhu ma peale omanikuvahetust kordagi sattunud polnud. Masendav oli. Mitte millestki ei saanud enam aru...kus on uued, kus varemilmunud raamatud, supp ja puder, viltused raamatukuhilad. Teenindusstandardit enam ei julgenudki katsetada, kui juba saali standard sellistesse sügavustesse kukkunud oli.
Ühesõnaga õnnestus hiiglaslik kaubanduskeskus läbida ainsatki senti kulutamata. Mitte sellepärast, et raha poleks olnud. Lihtsalt seda, mida mul vaja oleks olnud, polnud kas müügil või ei suutnud ma seda üles leida. Ja seda, mida müüa pakuti, polnud mul vaja.

Kurb asja juures on see, et meie kaupmeeste peamine vahend võitlemiseks jaekaubanduse käibe langusega näib olevat koondada võimalikult palju töötajaid ja osta sisse võimalikult väheses valikus kaupa... kahjuks ei toimi need abinõud internetiajastul kohe kindlasti mitte ja ka mind päästab seekord nagu tavaliselt internetikaubandus, eesti kohalik kaubandus aga jääb paraku mu kroonidest ilma, sest isegi patriotism ei pane mind kodus susside asemel kontsakingi või tosse kandma, paljajalu kõndimiseks aga on maamaja põrandad liiga külmad.

Ja millal, oh millal, hakkab eestikeelne kirjandus ilmuma e-raamatutena suuremas valikus???
Pärast kahekuist kasutamist olen oma Kindlest ahvivaimustuses (ja meie üheksateistaastane on enda omast ka), milline mõnu on käekotis korraga kaasas kanda korraga paarisadat raamatut ja vastavalt meeleolule siis nende vahel valida. Ning kui näiteks ajaviiteraamat ammendatud, fail ühe hiireklõpsuga igavikku saata, ei mingit vihmametsade maharaiumist ja prügimägede ummistamist...

Õhtul aga Amazoni ja sussipoodidesse shoppama. Vägisi sunnivad, noh.

Reede, 16. juuli 2010

Indiaanisaun

Mõnikord tulevad meestel ikkagi hullult head ideed.
Meie mererand ei ole puhkajatele õnneks eriti atraktiivne koht. Pankrannik, kuigi mitte eriti kõrge, meetrit kuus. Päike paistab vaid varahommikul ja hilisõhtul. Üles- ja allaronimise radasid teavad peamiselt kohalikud. Võõraid autosid radade otsas eriti sageli ei seisa, kuigi on juhtunud. Mul endalgi on olnud suvesid, kus ma opiõmbluste tõttu alla lihtsalt ei saa.
Kunagi oli siin isegi ülesküntud piiririba. Ja raskete saabaste jäljed pankrannikuäärsel liivikul. Tõsi, see piiririba künti kevadel üles, sest prikaz oli selline, Ja sama järjekindlalt tammusid kohalikud sellest oma jäljerajad üle. Need ei huvitanud enam kedagi.
Meeste parim idee sel aastal oli ehitada sel aastal rannikuribale indiaanisaun. Raam, telk, kuumaks köetud kivid ja hea seltskond.
Lõkkes kuumaks köetud kividega sai kolm mõnusat leili. Naabrimehe poolt tammevihaga
pehmeks sopsutatud selg. Hunnik rõõmsaid naerurõkatusi. Sulpsatamine merre paari meetri kaugusel kerisest ja nii iga leili järel.  Päikeseloojang silmanägemist pimestamas.
Pildil saun veel ilma katteta, sest paraku tuleb praegusel ajal kõik liigutatavad osad vahepeal koju viia.
Mõningad läksid pidu edasi pidama. Minu jaoks on paraku saun ja pidu eluaeg kaks erinevat asja olnud. Kui saun, siis higistamine, puhastus, ja uni. Kui pidu, siis pidu,
Lähen tuttu.
Kes küll nii mõnusa suve välja mõtles...

Neljapäev, 15. juuli 2010

Puhkus paradiisis

Rohutirtsud siristavad ennastunustavalt.
Jää sulab klaasis.
Õhtul kell kolmveerand üksteist on väljas ikka veel kakskümmend neli kraadi sooja.
Päikeseloojangut on õhtupilvedel veel peegeldumas.
Kaste teeb varbad märjaks.
Täissiidist öösärk hellitab dushi alt tulnud nahka.
Sääsed on läinud kas naabrite juurde või magama.
Et siin on paradiis, on viimastel aastatel öeldud nii mõneski võõramaa keeles.
Eestlane ütleb, et ilus koht jah :)
Kodus olen...

Laupäev, 10. juuli 2010

Esinduskõlbmatu

Eile paluti mul saata esindusfoto, vähemalt kolm megapikslit.
Selgus, et niimoodi laksust on see täielik mission impossible.
Esiteks, tavaelus kipun ma olema pigem kaamera taga kui ees. Teiseks, igasugused esindusüritused, kus igal nurgal kaamerad hiilivad, olen juba paar viimast aastat noorematele kolleegidele sokutanud, põhjuseks nii puhas laiskus, isiklik küllastumus ajakirjandusega suhtlemisest kui ka lihtne tõdemus, et turunduslikust seisukohast läheb ettevõtte esindamisel kena tibi alati paremini peale kui keskealine tüse tädike.
Lappasin hiirt klõpsutades viimaste kuude pildikatalooge. Hmm, suure kahe koeraga põrandal aelemine pole vist kuigi esinduslik tegevus. Naabrinaisega kaelakuti merekaldal laulda röökimine, juuksed kahes patsis, kah mitte. Suure hädaga käiks ühest õe sünnipäevapildist välja lõigatud kaader, aga saamatu fotoshoppajana ei oska ma sellelt shampuseklaasi ära amputeerida.
Mine või fotograafi juurde. Äkki oleks huvitav kogemus. Viimati sai vist käidud mingeid dokumendifotosid tegemas Angola viisa jaoks neli aastat tagasi. Ilusat pilti vist viimati kusagil ülikooliajal.

Aga muidu on elu lill. On südasuvi, roosid lõhnavad, linnud laulavad ja päike on minu jaoks natuke liigagi kuum. Hiiul ära lõigatud nahatükike osutus suhteliselt süütuks. Tänasest algas puhkus, mis teoreetiliselt võiks tähendada pea kolme nädalat looderdamist. Praktikas tuleb vahepeal siiski paaril korral tööl käia. Eile istusime sumeda suvepimeduaeni terrassil, roosat veini gaseeritud veega läks vist tsutike liigagi palju, aga kohutavalt mõnus oli. Homme avaneb võimalus üle mitme aasta paadiga merele minna, mu enda väikelaevajuhiload on küll endiselt kadunud asjade nimekirjas, aga ega ma sinna rooli väga ei kipugi. Las teised roolivad.

Kolmapäev, 7. juuli 2010

Tööhobuste vahetus

Kakskümmend kaheksa kraadi sooja. Varjus.
Koerakarvad. Kassikarvad. Veel natuke koerakarvu.
Tolmuimeja tõmbab üldiselt paremini, kui torust eemaldada sinna kinni jäänud tulemasin ja midagi, mis meenutab ammusurnud hiirt.
Kaks atlast. Kaks mobiililaadijat. Kolm taskulampi. Üks lõhnaõli. Kaks paari kääre. Pussnuga??? Kolm tulemasinat. Pool tosinat CD-d. Kleeplint, käte desinfitseerimisvahend ja plaastrikarp.
Peotäis pastakaid.
Veel natuke koerakarvu.
N+1 poekotti, igaks juhuks.
Kolm jääkaabitsat. Kaks De-Icerit. Puhastusvahend ja paberkäterätikud.
Kahed päikeseprillid.
Lumehelbekese ärakadunud tagavaravõtmed. Postkasti ärakadunud tagavaravõtmed. Linnakorteri võtmed. Maja tagavaravõti.
Piknikutekk, koormarihmad ja umbes pool kilo tsementi (tagavararatta pesast)
Veel natuke koerakarvu ja ammukadunud hoiatusmärk “Beware, bitch on the board” (tagumise istme alt).
Ära arvasite, koristasin oma liisingfirmale tagasiminevat sinist suksut. Ma ikka muidu koristan ka oma autot vahel. Aga peale koerte viimast hotellistamist jäi ajapuudusel tegemata. Ning mõnesse panipaika polnud ma tõepoolest vist kuid vaadanud,
Kui ma olin liimirulliga istmetetaguste nühkimise lõpetanud ja enda arust viimased karvad kätte saanud, jalutas kass külma rahuga diagonaalis läbi auto. Ma oleksin tast topise teinud, aga see punane sindrinahk oli vanainimese jaoks liiga kiire.
Siis tuli veel täketega esiklaas ära vahetada, see käis kaskokindlustuse alla.
Klaasivahetusest kontori poole sõites hakkasin just juhipoolset esiklaasi kinni libistama, kui käis raksakas.
Mingi rihm või misiganesasi seda aknaklaasi tõstab, ütles lepingu üles. Kurat. Viis aastat ei juhtunud selle autoga Absoluutselt Mitte Midagi (paar katkisõidetud rehvi ja läbipõlenud pirnid ei lähe tehniliste rikete alla).
Kakskümmend kaks kilomeetrit pärani akendega sõitnud, jõudsin järeldusele, et meie kliimas endale lahtist autot igatseda ei ole eriti nutikas. Lõpus hakkas päris jahe.
Kell neli sõidutasin sinise autopoe parklasse. Patsutasin teda armatuurlauale ja kapotile ja tänasin truu teenistuse eest. Ja et ta uutele omanikele sama hea kaaslane oleks kui mulle.
Mõningane paberimajandus ja hõbedane liugles klaasustest välja. Söötsin uuel kullakesel lähema bensiinijaamas kõhu täis ja tulime pikemat teed, üle Tabasalu ja Keila-Joa koju. Mõnusalt kurviline tee uuekese proovimiseks. Hea oli.
Loodetavasti on sama truu kaaslane lähemaks viieks aastaks,
Mark...ikka sama, juba kaheksa aastat, aga kolmas sama marki auto. Ilmselt olen fänn.

Teisipäev, 6. juuli 2010

Surmakutsarid...

mõtlesin ma momentaalselt, kui tagasivaatepeeglisse kaks kõrvutisõitvat mootorratast ilmusid. Ei teagi, miks, aga mulle ajavad need kostüümides ja lõuani tõmmatud visiirides tegelased hullemad külmajudinad peale kui õudusfilm. Mingi osa minust isegi mõistab, et niimoodi maanteedel lennata, tuul vastu vihisemas, võib isegi väga lahe olla, ja kunagi kuueteistaastaselt olen ma seda isegi proovinuf. Kui keegi peab lahedaks, et pärast tuleb riietelt, kiivritelt ja hammaste vahelt tuhandeid putukaid eemaldada. Vastukarva käib asjaolu, et kaherattaliste mootorsõidukite kohta ei tundu kaasajal käivat mitte ükski reegel, isegi mitte tavaline viisakus. Liikluseeskirjast kui sellist pole mõtet mainidagi. Antud juhulgi sõideti algul kõrvuti, siis tehti 70 km kiiruspiirangu alas paar “ülilahedat” möödasõitu autodest, kiirusega üle saja kilomeetri tunnis nii paremalt mööda teeperve kui vasakult vastutuleva auto nina alt läbi loogeldes. Tavalisest situatsioonist, kus rahulikult näiteks foori taga oodates sööstab sinu ja naaberauto vahelisest kitsukesest pilust läbi teravalt plärisev rakett, pole mõtet polemiseeridagi.
Võib-olla on häda selles, et nendel aegadel, kui ma aastas autoroolis ikka viiskümmend-kuuskümmend tuhat kilomeetrit läbisin, õnnestus teedel märgata ikka kõikvõimalike kokkuvolditud plekihunnikuid. Aga kõige rohkem kohtasin miskipärast siiski Päästeameti tegelasi mootorratturite jäänuseid laibakotti rookimas.
Nojah. Igaüks valib oma suitsiidivahendi ise.

Esmaspäev, 5. juuli 2010

Kuumarabandus?

Kuna igasugused halturtsikud tegid nädalavahetustel mu sularahavarudele lõpu peale, oli neid vaja täiendada ja minna pangaautomaati piinama. Need teatavasti tahavad enne sinu enda raha sulle kätteandmist hirmsasti reklaami näidata. Õuevalgus ere, päev palav, automaadi ekraan varjus ja tuhmivõitu, nii loengi ma reklaamtekstist algust, et ***panga investeerimisfondid on otsas!
Õige tekst oli tegelikult, et needsamused investeerimisfondid on OSA millestki. Millest, ei viitsinud lugeda. Võtsin oma kroonid ja lippasin edasi.
Äkki oli enne?
Mu alluvad arvavad nagunii,et mul on ettenägemisvõime, sest meie nädala aja pärast algava kollektiivpuhkuse ajal on alati ilus ilm. Kuigi minu jaoks on tegemist pigem loogikaga, igal aastal omanike käest puhkuseaega välja pressides lähtun pigem sellest, et kui Eestis üldse ilusat ilma juhtub olema, siis juuli teisel poolel. Kui siis ka pole, tuleb ilma olla.

Neljapäev, 1. juuli 2010

Meespensionär tuleb koduabiliseks...

teatas autoraadio mulle, kui ma pediküürist ja kosmeetiku juurest tulles võtme süütelukku torkasin. Selline kuulutus võttis kohe ootamatusest silmi pööritama ja mu haige fantaasia hakkas kohe jahvatama, mida siis sihukese koduabilisega pihta hakata. Süüa teha meil ei ole vaja, kodus ma nädala sees praktiliselt ei söö, nädalavahetusel, siis jah. Meeste koristamisse mina ei usu, ma pole kogu oma poole sajandi pikkuse elu jooksul ühtegi korralikult koristavat meest kohanud (küll oskavad nad naiskoduabiliste koristuskvvaliteedi kallal fantastiliselt hästi iriseda). Pesumasinat oskavad sisse lülitada, välja lülib too end ise. Pesu nöörile viia ja tagasi tuua ka. Triikimine...khmm. Ei kommenteeri. Olevat isendeid, kes saavad hakkama. No suvel on alati rohimist, kastmist, hekilõikamist, muruniitmist. Basseinis on meil endiselt ja ikka veel lumesulamisvesi ja vihmaveetorud on umbes. Talvel puudetassimist, ahjukütmist ja lumelükkamist.
No ja üks oluline omadus peaks sel koduabilisel veel olema, ta peaks olema kurttumm. Sest kui mina oma rohket suhtlemist ja pidevat puusalttulistamist nõudvalt tööpostilt koju jõuan, siis ei taha ma tihtilugu ei ühtegi sõna öelda ega kuulda. Ma unistan juba pikemat aega nädalavahetusest, kus ei peaks mitte kellegagi suhtlema, aga kusagilt ei paista sellist tulevat.
Aga kui juba kurttumm basseinipoiss, siis võiks ju midagi nooremat ja kobedamat olla, et oleks ilus vaadata ka.
Tundub, et ühe oma eelmistest eludest olen ma elanud millalgi orjandusliku korra ajal.
Meespensionäri telefoninumbrit ma üles ei kirjutanud. Kui juba telefoniga räägib, järelikult pole kurttumm :(

Kolmapäev, 16. juuni 2010

Kahjurõõm ja kaasrõõm

Selle teema korjasin ma üles eelviimasest Directorist (ainuke juhtimisalane ajakiri, mille tõepoolest kaanest kaaneni läbi lugeda viitsin). Tõepoolest, igaüks meist tunneb sõna "kahjurõõm", see on eesti keeleruumile nii omane sõna. Samas, kaasrõõm...kes meist sellest enne kuulnud on? Isegi kaastunne on eesti keeles pigem negatiivse alatooniga kui tunne, mida me tunneme siis kui kellelgi lähedasel kehvasti läheb.
Aga mida me tunneme siis, kui kellelgi, kellest me hoolime, läheb hästi? Kui me oleme õnnelikud selle üle, et tal hästi läheb ja rõõmustame koos temaga?
Tegelikult see tunne ju ei ole võõras meist kellelegi. Ainult et sõna meil selle jaoks ei ole.
Muuseas pole see ainult eesti keelele omane, sama artikkel annab teada ka, et sõna "mudita", mis on omane budismile ja iidses pali keeles tähendab teiste inimeste hea õnne üle rõõmustamist, ei ole juurdunud ka inglise keeleruumis.
Hmmm...vist sama lootusetu, kui katse sõna "rehepaplus" inglise keelde tõlkida...

Teisipäev, 15. juuni 2010

Suurte tüdrukute mängukannid

Meeste silmad pidi särama panema iga vidin, mis piiksub, vilgub ja vajab toimimiseks vähemalt kuut patareid. See oli vana nali, tänapäevastel vidinatel piisab ühest akust. Selle koha pealt olen ma ka natuke mees, et mulle jubedalt meeldivad igasugused tehnilised jupstükid, mis elu kergemaks ja ilusamaks teevad. Kolleegid norivad, et kui tahad teada, mis tehnikamaailmas uut, vaata, mis Thelal kaasas on. Mu enda meelest pole asi üldse nii, telefoni vahetan siis, kui ta rikki läheb, autot siis, kui liising lõpeb. Trendiinimeste I-vidinad jätavad mind külmaks nagu koera nina, I-podi pole mul kunagi olnud (teised mp3 mängijad on sama head, aga odavamad), IPhone on minu jaoks mõttetu kobakas, mis on minu käe jaoks liiga suur (testisin naabrimehe oma) ja milleks seda IPadi vaja on, ma ka aru ei saa. Ma ei suhtle seltskonnaga, kelle jaoks esemete märgiline tähtsus oluline oleks ja osa sellest korporatiivsest tarkvarast, mida mul igapäevaselt vaja, Apple peal lihtsalt ei tööta. .
Küll ei kujuta ma enam elu ette ilma taimeriga kohvimasinata, mis argipäeviti tilgutab kohvi valmis just selleks ajaks, millal ma oma unise olemise magamistoast kööki vinnan, liikumisandurite ja/või taimeritega valgustussüsteemita ja kaelaehtekujulised mälupulgad kuulusid mu standardvarustusse ka ammu enne seda kui nad siinkandis müügile jõudsid. Muuseas, töötavad mitmendat aastat.
Mõnikord olen ma muidugi selle hüpermoodsa tehnika ihalusega ka puusse põrutanud, parim näide oli Roomba robottolmuimeja, mida oli Hädasti Vaja (mõtle, ise lähed tööle ja vahepeal tolmuimeja koristab...tegelikkuses tõmbas see riistapuu endale esimesel päeval koerakarvad igale poole vahele ja enam edasi ei liikunud), videokaamera, mida ka mitu aastat ihalesin (ja mis tegelikult käis kaasas ainult Iirimaal) ja kindlasti üht-teist veel, mis praegu meelde ei tule.
Viimase aja lemmikmänguasjaks on olnud tõeliselt miniatuurne sülearvuti Sony Vaio VGN-P21Z, kaheksatollise ekraaniga ja koos akuga vaid 638 grammi kaaluv riistapuu.
Tõsiseks töötegemiseks muidugi kaheksatolline ekraan ei kõlba, aga alati saab taha panna suure kuvari ja täismõõtmetes klaviatuuri. Kaasastassimiseks aga on ideaalne, netissurfamiseks ja muudeks igapäevategevusteks ka. Käekotis seda suure shokolaaditahvli suurust arvutit peaaaegu ei märkagi ja reisides pole üldjuhul suuremat vajagi.
Vaio miinusteks on eelkõige igasuguse tehnilise toe puudumine Eestis (Sony Eestit oma sihtturuna eriti ei tunnista) ja kui selle arvutiga midagi juhtuma peaks, tuleb ta kas Soome remonti saata või minema visata...
Ühes asjas aga jõudis boss minust ette, veebruarikuisel nõupidamisel mulle oma äsjaostetud Kindle-t demonstreerides küsis ta lausa üllatunult, et kas mul polegi...ei olnud ja sel hetkel mõtlesin, et ega mul teda vaja ka ei ole. Ma ei viitsi inglise keeles ilukirjandust lugeda ja seetõttu tundus asi suht mõttetuna. Viimane Türgi-reis aga, kui ma kümne päeva jooksul üheksa lennukiga lendasin, pani meelt muutma. Raamatud on teatavasti hullult rasked ja lennukompaniid loevad lisakilosid viimasel ajal ülima tähelepanulikkusega, näiteks Air Baltic maksustab iga lisakilo mõnuga 15 euro ehk ligi 235 krooni suuruse lisamaksuga, natuke kallis lõbu raamatute kaasasvedamise eest. Vaiost annab e-raamatuid lugeda küll, kahjuks ei pea miniatuurse sülearvuti aku vastu üle 2,5 tunni ja tervet päeva sellega juba ilma saba vahepeal seina torkamata ei sisusta.
Lappasin terve nädalajagu õhtuid mööda netti, püüdes erinevate e-raamatulugejate häid ja halvemaid võimalusi võrrelda, kokkuvõttes jäin ikkagi Kindle peale pidama.

Tavaliselt olen Amazoni tellimusi teinud Inglismaalt, sest siis ei lisandu mingeid makse, Euroopa Liidu sisene ost. Aga Kindle tuli tellida USA-st, sest inglise Amazon seda paraku ei pakkunud. Tarne oli hüperkiire - 7.juuni pealelõunal tehtud tellimus oli Eesti tollis reede, 11.juuni hommikul (turba toimetamine Viljandi lähedalt Harjumaale kestis oluliselt kauem). Samal päeval ma järele minna ei saanud, ei riskinud, operatsioon ja puha...tagantjäreletarkusena oleks võinud minna küll, see haav ei hakanudki valutama, aga kes seda ette teadis.
Niisiis jõudis Kindle minu kätte esmaspäeval, 14.juunil. Ise tuli Sõjamäel asuvasse UPS terminali järele minna - mismoodi sellisesse kohta pääsevad inimesed, kes liiguvad autota, on hoopis eraldi teema. Väike ülevaade kuludest ka: seade ise maksis 259 dollarit, tellisin juurde kohe ka EU vooluadapteri, sest Kindle endaga on kaasas ainult USB juhe laadimiseks arvuti kaudu. Vidin maksis 20 dollarit, transport 27 dollarit. Kogusummast 305,96 tegi Amazon mulle arusaamatuks jäänud põhjusel 15 dollarit allahindlust, seega jäi tasutud summaks 290,96 dollarit. Eesti riik kasseeris lisaks 786 krooni käibemaksu. Kokkuvõttes võitsin ise asju ajades võrreldes USA kaupa Eestisse toimetava Netikulleri hinnaga kõvasti üle tuhande krooni.
Laadisin olemasolevad mõniteist e-raamatut Kindlesse ja olen rahul nii kasutusmugavuse kui kujutisega. Loodetavasti jääb nüüd mõni puu meelelahtuskirjanduse arvelt püsti ja kodused raamaturiiulid ei ummistu enam nii kosmilise kiirusega. Ja ehk jõuavad millalgi ka teised eesti kirjastused peale Erseni tõdemusele, et PDF-faili turustamine ei ole sugugi keerulisem kui paberraamatu turustamine ja et eelmisel aastal müüs Amazon juba rohkem e-raamatuid kui paberraamatuid.

Laupäev, 12. juuni 2010

Pilet Titanicule

Olen viimastel nädalatel nii palju igasugust eurole üleminekut puudutavat materjali lugenud ja seminaridel-konverentsidel istunud, et info hakkab peas segi minema ja kõrvadest välja pressima. Mõttes vabandan erinevate kirjutajate ja ettekandjate vahel, kui kogemata neid tsiteerin.

Ütlen kohe, et minu meelest on makromajanduslikus mõttes eurole üleminek pigem emotsionaalne, kui majanduslik küsimus. Kui eurotsoon ongi Titanic, nagu mõned analüütikud väidavad, siis oleme me selle pardal juba sellest ajast, kui Eesti vabariik sidus krooni kursi jäigalt saksa margaga ja hiljem euroga. Sellel, millise kujundusega rahatähed meie rahakotis on, pole suuremat tähtsust, sest kui euro nõrgeneb, nõrgeneb automaatselt koos sellega kroon ja vastupidi. Nii et selles suhtes ei muutu 1.jaanuarist 2011 mitte kui midagi.

Reisimine muutub lihtsamaks ja poole protsendi võrra odavamaks, samuti internetist euroriikidest ostetud kaubad. See pool protsenti on konverteerimistasu, mis praegu pankade kaukasse läheb. Samamoodi odavneb poole protsendi võrra importkauba sisseost, mis muidugi ei tähenda, et sellel müügihinnale mingit mõju oleks, hinna paneb paika ikkagi turg ehk kui palju klient ühe või teise kauba eest nõus maksma on.

Hirmujutud hirmsast hinnatõusust seoses eurole üleminekuga tunduvad ka olevat emotsioonidel baseeruv fiktsioon, ühegi eurole üle läinud riigi statistika suurt hinnatõusu ei näita, protsendid kõiguvad 0,5 ja 3 vahel. Lisaks tekib alati küsimus, kus on garantii, et ilma üleminekuta oleksid hinnad samale tasemele jäänud või langenud. Kui vaadata viimaste aastate hinnatõuse, siis on hindade tõstmisega juba aastaid ka ilma eurotagi suurepäraselt toime tuldud. Võrdlesin huvi pärast 2004.aasta ja 2010.aasta elektriarveid ja sain keskmise kilovatt-tunni hinnatõusuks kuue aasta jooksul 68% ilma igasuguse kõrvalise abita.

Jaekaubandusele saab see kahenädalane üleminekuaeg jaanuari algul muidugi tõeline põrgu olema, kui vastu tuleb võtta nii kroone kui eurosid, kassat pidada eurodes ja vahetusrahaks anda eurosid, suuremat sorti supp ja puder saab tulema. Lisaks kõigi ettevõtete raamatupidamissüsteemide üheaegne üleminek - ehk nagu pangaanalüütikud ütlevad, kes sellega pole alustanud, on juba hiljaks jäänud, sest aasta lõpus ei saa ettevõttesse enam itimehi ühegi raha eest mitte, neid lihtsalt ei jätku.

Aga mis puudutab eurotsooni tervikuna, siis ühinen täiesti nii viimases Ärilehes toodud Indrek Neivelti kui Swedbank makroanalüütiku Priit Simsoni arvamusega: tõeline kriis on alles tulekul ja niinimetatud masu oli alles esimene märk sellest. Kui palju see meie kärbsemustasuurust kolkavabariiki otseselt puudutab, on iseküsimus, puutumata me muidugi ei jää. Tarbimine peab vähenema. Lääne-Euroopa elatustase ei ole jätkusuutlik ja peab langema - aga kellele see meeldiks? See, mis toimub praegu Kreekas, võib kohevarsti hakata toimuma ka tunduvalt suurema elanikkonnaga Itaalias, Hispaanias ja Portugalis. Eurotsooni hüperinflatsioon võib saabuda kolme kuni viie aasta pärast, aga ka varem. Nii et kellel sääste on, peaks vist ostma dollareid või jeene. Või kulda :).

Ja see, kas Eesti läheb 1.jaanuarist üle eurole või mitte, ei muuda mitte kõigevähematki. Me juba oleme Titanicu pardal.

Reede, 11. juuni 2010

Inimene harjub ikka kõigega,

mõtlesin ma täna hommikul pisut peale kella ühtteist Hiiu onkoloogias operatsioonilauale heites. Noh, väike võdin muidugi oli, aga paanikat küll mitte. Kindlasti aitas ka õhtul sisse võetud rahustitabletipoolik, andis vähemalt rahuliku une. Hommikusööki tuli suhteliselt jõuga sisse toppida, aga kuna pelgasin, et peale põse siseküljelt kasvaja eemaldamist ei saa ma tükk aega midagi söödud, siis ma ikka üritasin.
Kas sattusin ma 2006.aastal mingi eriti äpardunud tiimi kätte, on vahepeal midagi muutunud, või vedas mul seekord inimestega lihtsalt rohkem, aga tookordne ja tänane ambulatoorne opp erinesid üksteisest nagu öö ja päev, eelkõige õhkkonna poolest. Operatsiooni ajal laulda ümisev kirurg tekitas mõnusalt lõõgastunud tunde ja lõpuks jäigi mulje, et kogu üritus kestiski ainult hetke. Tegelikult vist pool tunnikest. Peale oppi ise autorooli ja kodu poole.
Nüüd on üle kuue tunni möödas ja terve selle aja olen ma oodanud, et millal opihaav valutama hakkab...siiani pole õnneks hakanud ja mingeid piiranguid kah peale ei pandud, ainult midagi tulist ei tohi süüa ega juua. Kõige ebamugavam tunne on suus torkivad niidiotsad, aga isegi nendega hakkan juba harjuma.
Arsti arvamusel oli see asjandus healoomuline ja välja tuli lõigata eelkõige sellepärast, et ta iseloomu ei muudaks. Lõplik analüüsivastus enne jaanipäeva.