Kauneid jõule

Kiiretel aegadel on üks hea omadus - neid asju, mis ei meeldi, pole aega tähele panna...tavaliselt ma vihkan novembrit kogu selle pimeduses ja masenduses, aga sel aastal jäi vähemalt minu meelest november lihtsalt vahelt ära ja selleks ajaks, kui ma jälle praktilisele igapäevaelule pihta saama hakkasin, oli isegi pool advendiajast möödas.
Millalgi jõudsin isegi maja ära kaunistada, kuigi khm, osa maja välistulesid on seni karbis kapi otsas ja mõndasid ei ole ma isegi mitte üles veel leidnud. Eks järgmisel aastal olen ehk tublim.
Ja blogimine ei ole kindlasti mitte surnud, on teine lihtsalt talviselt uimane ja kiiretest aegadest oimetu.
Aga pimeduse selgroog on pooleks tehtud ja valguse aeg astub sammhaaval üle õue.
Kauneid jõule kõigile!

Killukesi kahest viimasest nädalast

Gent on imeilus linn, iga maja vanalinnas kui kunstiteos. Sinna tahaks tagasi minna. Ja mitte selles mõttes, et ma ju olin juba seal. Ega peaaegu ei olnud küll, kui paarikümneminutiline jalutuskäik välja arvata. Kuna vihma sadas, ei olnud läbi bussiakna mõtet isegi pilti teha.
***
Antverpen on suur ja iseloomutu. Isegi poed olid igavad.
***
Elasime hotellis, kus oli gurmeerestoran. Kolleeg vaatas õudusega talle toodud õhtusööki, ja küsis, millise söögiriistaga ta seda kahte kakatriipu sööma peab. Lohutasime teda sellega, et olgu mis on, selle saab veiniga alla loputada.
***
Brüsseli lennujaamas oli kahetunnine turvaväravate järjekord ja täielik bardakk. Ja see peab olema Euroopa Liidu pealinn. Linna me, tõsi küll, ei näinud.
***
Brüsselist Tallinna lendasime koos seitsmenädalase berni lambakoera kutsikaga. Kui ma Brüsselis suutsin end veel eemale hoida, siis Tallinna Lennujaamas pagasit oodates leidsin end ikka kutsikaga käpuli põrandalt. Ilmselt olen ma eelmises elus olnud emane koer ja mul on karmavõlg, sest lapsed ei ärata minus küll selliseid emotsioone.
***
Pühapäeval lendas Skype lahti solvunud hüüatusega "Te kas üldse ei hooli või ei vaata te uudiseid!!!" Ei vaadanud uudiseid jah, ei kuulanud kah ja jõmpsik sattus selle enesetapurünnaku ajal parasjagu Istanbulis olema. "Lohutasin" teda sellega, et kui ma oleksin uudiseid kuulanud, oleksin ikka korduvalt Istanbulis ringikolanuna teadnud, et Taksim jäi tema toimetamiskohtadest õite kaugele. Nad isegi olid toimunust kuulda saanud seetõttu, et ühe rumeenia poisi vanemad olid helistanud.Igatahes jäi üle nentida, et kui juba kirjutab, küllap on siis ka elus.
***
Tööpäevad on hullumeelselt tihedad, ühes otsas toodetakse, teises ehitatakse, kolmandas kolitakse. Kutsed glamuuriüritustele nagu Kaubanduskoja sünnipäev, uputan elegantse ligutusega prügikasti.
***
Homme õhtul taas Berliinis. Peab vist hakkama oma saksa keele oskust ein-zwei-drei-bitte.danke tasemest edasi arendama.

Puhkus tuksis

Eilne päev oli tõeliselt masendav, isegi nutsin ühe peatäie. Ma ei ole eriline nutja, viimati oli ikka väga-väga tükk aega tagasi. Võiks isegi sagedamini, kui pinged üle pea kasvavad, on nutmine üks nende vabakslaskmise kanaleid. Tellimise peale see paraku ei õnnestu.

Aga eile ulusin, nii et põrand märg. Positiivsete emotsioonide leidmine on peale seda meeletult rasket talve viimasel ajal nagunii keerulisevõitu ja ma ootasin seda reisi nii väga. Lisaks teiste negatiivsete emotsioonide kumuleerumine, igemepõletik, külmavõetud roosid, mõned pisiasjad otsa. Ja saigi karikas täis.
Saun ja magamine aitasid. Nüüd suudan juba mõelda, et meil on võrreldes miljonite kusagil võõrsil olevate inimestega isegi vedanud, ma istun kodus arvuti taga, mitte ei pea kusagil kohvri otsas paaniliselt kojusõiduvõimalust ootama. See ootamine oligi kõige hullem, teadmatus - kas lendame, kas hakata pakkima, mitte? Vastik. Kui lõpuks Bookinghouse teade tühistatud lennu kohta meilboksi potsatas, hakkas isegi kergem. Vähemalt mingisugunegi teadmine, mis siis, et mitte just meeldivate killast.
Loodetavasti pole ka roosid nii kapitaalselt külmavõetud, ehk on ainult maapealsed osad pihta saanud. Osadel pole üldse häda midagi.
Igemepõletik andis ka hommikuks järgi.
Kui ma kell kaheksa silmad avasin, akna taga tuiskas. Kõige ehtsam lumetuisk. Õnneks sulas lumi maapinnal kohe. Nüüd paistab päike, aga tuul on väga tugev ja jäine.
Homme - homme lähen ilmselt tööle. Kui vaadata järgmise nädala ilmateadet, siis nulli ümber keerlev temperatuur õuetegemisi eriti ei soodusta ja puhkust nelja seina vahel arvutit vahtides veeta oleks ka kaunis mõttetu. Mul on sellest neljast seinast rohkem kui kõrini.
Ainukesed, kes kujunenud olukorraga rahul on, on jalge ees norisevad koerad.
***
Täienduseks netist leitud nali:

Britain : WTF Iceland ?!? Why did you send us volcanic ash ? Our airspace has shut down. Iceland : What ? It's what you asked for isn't it ? Britain : NO! CASH! you dyslexic fuck. CASH not ASH! Iceland : woooops..

Siiruviiruline nädal

Varakevadine aeg, kusagil kevadise pööripäeva ja ülestõusmispühade vahel, on minu jaoks miskipärast olnud emotsionaalselt keeruline. Isegi sedavõrd, et kunagi ma pidasin kevadet kõige ebameeldivamaks aastaajaks. Vanuse ja analüüsivõime kasvades jõudsin järeldusele, et kuna ma olen niigi rahutu hing, siis kevadel lihtsalt see rahutus mitmekordistub, ning kui õiget väljundit ei leia, muutub painavaks. Pluss veel see, et hinge rahutus ja kere väsimus on üksteisega igaveses ja parandamatus vastuolus. Selles mõttes oleks siiski õige kusagil märtsikuus üks vähemalt nädalane puhkus võtta, nii nagu eelmisel aastal Kanaaridel oldud sai.Järgmisel aastal, kui elu ja tervist, katsun targem olla. 
Juhtus sel nädalal mõndagi. Kõigepealt tekkis Geni kaudu äkki kontakt emaemaemapoolsete sugulastega, kellest ma lapsest saadik midagi kuulnud polnud, lisaks osutus vanatädi pojatütar mu blogide ammuseks lugejaks...Eesti on ikka imepisike küll ja tervitused MM-le, kui ta seda lugema juhtub.
Laupäeva hommikust alates asume saarel, ümber künka lainetab vesi, kuhu kahepäevane vihm lisaks lumesulamisveele oluliselt panustas. Kui eile õnnestus sellest järvest veel Hondaga läbi sõita, siis täna ma seda igaks juhuks parketimaasturiga parem ei üritaks ja homseks sõiduriistaks saab ilmselt Lumehelbeke. Tavaelus pintsaklipslastest naabrimehed kehastusid küll ümber kraavihallideks ja üritavad praegugi veele mere poole teed rajada, aga praeguseks on vesi ikka veel üle põlve ja sulamismaterjali ka veel kuhjaga alles. 
Eile käisin korterit vastu võtmas, kohale jõudes olin täiesti jahmunud, sest maja ümber, kus tavaliselt on piisavalt parkimisruumi, polnud kohta isegi mitte pikali kukkuda, rääkimata nii suure asja kui auto parkimisest. Algul ei suutnud ma aru saada, mis toimub, kõik naabrid korraga miljonärideks saanud? Sest odavad need autod küll ei olnud. Kui aga ukseesise kiriku ukse taga looklevat, kunagist mausoleumisaba meenutavat järjekorda nägin, tuli meelde, et õigeusklikel on komme oma pühaderoogi kirikus õnnistamas käia. Sellest ka siis parkimisummistus. Auto sain jätta majast mitmesaja meetri kaugusele ja seega luhtus ka kavatsus mõned asjad ära tuua. Otsustasin võtta aega ja veel korterisse jäänud raamatud ja mõned muud vähesed esemed läbi sorteerida ja otsustada, mis koju tuua, mis minema visata. Prügimäele tuleks saata osa mööblitki, peale kaheksat aastat väikeste lastega peresid pole sellest midagi vaatamisväärset alles jäänud. Ja köök vajaks remonti - töötuid maalreid peaks praegu väidetavalt piisavalt olema?
Kuigi mine tea. Nagu naabrinaine täna sapiselt märkis, istuvad tänapäeva töötud suurelt jaolt internetis ja teatavad, et alla xxx krooni tunnis nemad ennast liigutama ei hakka. Täna oleks hädasti kraavikaevajaid vaja olnud - pole. Eelmisel nädalal otsisin kohta, kus remonditaks muusikakeskusi - no pole. Lõpuks leidsin IT bussi, kus hapul näol mu pisiveaga riistapuu vastu võeti, küsides, kas ma ikka tean, et nende teenus maksab 500 krooni tund...tõepoolest, sellise rahaga 1500 krooni maksnud raadiot remontima hakata kas ongi mõtet. Küllap olen ma siis ainuke loll, kellele lihtsalt käib närvidele pidevalt asju ära visata ja nende asemele uusi osta. Asi polegi niipalju rahas, mind lihtsalt häirib see saastamine.
Aga pole viga. Elame veel, ükskord voolab see vesi merre nagunii ja kui Lumehelbeke ka enam läbi ei saa, lubasid naabrid kanuu laenata.

Parimad asjad eilses päevas

Päike.
Esimene teejoomine õues terrassil, kolm sookurge üle taeva lendamas.
Õhtune vihmatrummeldamine plekk-katusel.
Tule mühin saunaahjus.
"Vanaema Agafja" saunaessentside tilgutamine leilivette, tilgake üht ja tibake teist, metsmaasikaleht, kaseleht, saialill jne.
Kerise järsk ohe.
Jääkülm õlu.
Saunaseep 37 siberi ravimtaimega, mis sobib mu ülitundlikule nahale imehästi ja jätab eriliselt puhta ja puhastunud tunde.
Kellade keeramine suveajale, nüüd on õhtud veelgi pikemad. Minu meelest võiks kogu aeg suveaeg olla.
Meretuultes kuivanud lõhnav voodipesu.
Sügav ja unenägudeta uni.

Kinnisvarakuulutus

Niisiis, kuna juba on küsitud, siis panen teate üles:
Alates aprillist üürile anda 2-toaline kõigi mugavustega korter suurusega 49,6m2 Pelgurannas Sõle ja Sitsi t. ristmiku piirkonnas. Parkimine tasuta, hoovis. Bussipeatus 100m, kesklinna sõidab buss vähem kui veerand tundi. Stroomi randa 800 m jalutamist.
Maja ehitatud 1987, telliskivihoone, 5-kordne, korter 4.korrusel. Nurgakorter, maja eriti läbi ei kosta. Lifti ei ole, aga lapsevankrit või käru saab hoida lukustatud keldris. Toad 14m2 ja 24m2 (läbikäidav). Aknad ja kogu santehnika vahetatud 2004.a., sanitaarremondi tegid eelmised üürnikud 2008.a. suvel. Kuna mees oli ehitaja, siis oli endale ja päris korralikult tehtud. Osaliselt möbleeritud, olemas külmkapp ja pesumasin.
Elasin ise selles korteris aastatel 1987 kuni 2003 ja tegemist on ikka päris rahuliku ja mõnusa piirkonnaga, sama on öelnud mõlemad üürnikud, kes seal peale mind elanud on, kõik väikeste lastega pered.
Üüriks küsiksin praegust nadi kinnisvaraolukorda arvestades 2300 krooni kuus (ametlikult, saab vajadusel arve), sellele lisanduvad kommunaalkulud. Selle aasta ülikülmas jaanuarikuus olid ühistule makstavad kommunaalkulud (küte, vesi, prügivedu jamisiganes 2048 krooni, suvel on alla tuhande), Kuna majal on oma katlamaja, on küttekulud linna keskmisest odavamad. Pluss veel Eesti Energiale näitude järgi makstav elekter ja internet, mille teenusepakkuja võib ise valida ja temaga otse arveldada.
Seniste üürnikega on olnud kokkulepe, et seni, kuni nad maksavad korralikult kõik arved ja täidavad seadusi ja avaliku korra eeskirju ning korterit maha ei lammuta, võivad neil minu poolest olla lapsed, koerad, kassid või minu poolest kasvõi anakondad, mina oma nina nende asjadesse ei topi ega seinavärvi ette ei kirjuta. Ise ma elama sinna korterisse nagunii enam ei lähe, seni, kuni tervis lubab, kavatsen elada oma praeguses kodus ja kui enam ei luba, siis poleks ka 4.korruse korter vist eriti hea mõte.
Nii et kui kellelgi asja vastu huvi on, võib saata meili evepiibe@gmail.com

Et probleemid mitte otsa ei saaks,

helistas täna korteri üürnik ja ütles, et nad ostsid korteri ja kolivad kuu lõpus välja. Ma mõistan neid, kahe olemasoleva ja ühe tulemasoleva lapsega jääb kahetoaline ikka armetult väikeseks. Lõppude lõpuks elasid nad seal viis ja pool aastat, olin mina korralike üürnikega rahul ja paistab, et nemad ka, igatahes ütles üürnikupoiss, et tema kokku kümneaastase üürnikuelu jooksul olin mina maailma parim üürileandja. Kompliment muidugi tore, paraku ei päästa see mind lisapeavalust, mida kõigi ülejäänud asjade taustal on mulle vaja nagu surnule suupilli. Üldiselt olid ka nemad väga head üürnikud, maksid oma arved õigeaegselt ja korralikult ja hoidsid elamise korras. Kuigi ausalt öeldes ei ole ma tänase seisuga seal aastajagu isegi mitte käinud.
Valikuid on tegelikult kolm, otsida uuesti üürilist, müüa maha või jätta niisama seisma. Üürnikud tunduvad olevad peavalu, nii nagu eelmistega, ei pruugi vedada ja ausalt öeldes ma hästi nagu ei viitsi selle üürimisega sekeldada. Mida vanemaks ma saan, seda keerulisemaks enese killustamine erinevate projektide vahel muutub. Tahaks nagu rohkem rahu ja keskendumist olemasolevale, oma kodule, aiale ja tööle. Üüriturg tundub ka üsnagi madalseisus olevat, kui korteri väärtuses raha kuskile säästuhoiusele panna, teeniks intressina vaat et rohkem kui üürina ja poleks mingit sekeldamist korteriühistuga, kes aastaks 2010 pole suutnud veel õppida e-maili kasutama.
Lihtsaim variant oleks müük, viskaks mõnele maaklerile võtmed pihku ja las tegelevad asjaga. Iseasi, kas selleks muidugi kõige õigem turusituatsioon on. Iseasi, kas ja millal paremaks läheb.
Kalleim variant oleks lihtsalt seisma jätta. Kommunaalkulud tuleb nagunii maksta ja teatavasti tahavad majad, et neis elataks. Aeg-ajalt tuleks ikka käia linna teises otsas pilku peale viskamas.
Oehh, peavalu. Õnneks pole otsustamisega kiiret.

Eksperimendid ja kontrastid

Eestlaste rahvusjalanõu olevat ämber ja veel parem kui kaks ämbrit, üks kumbagi jala jaoks. Kahjuks või õnneks peab tõdema, et me pole selles eripäras üksinda. Meie organisatsioon korraldab nõupidamisi erinevates riikides ja miskipärast on juba mitmendat korda nii, et kõige suuremad ämbrisseastujad on leedukad. Viimased kaks nõupidamist on olnud Trakai lähedal motellis Riterio Krantas, mis meeldib küll väga meie bossile, aga kahjuks ei meeldi mitte kellelegi teisele. Motellil iseenesest pole viga ja suvel võib seal päris ilus olla, kahjuks oleme meie sinna sattunud hilissügisel ja talvel. Peamine probleem on see, et koht on täielikus koprakarutagumikus ja kui päeval on põhimõtteliselt ükskõik, kus kaheksa tundi nõupidamist pidada, siis õhtuti on kohutavalt igav ja läheduses pole võimalust isegi joogivett osta. Kohalik pakutav õhtune meelelahutus on bowling ja saun, aga enamus meist bowlingust ei hooli ja mitu õhtut saunas käia on ka natuke tüütu. Lisaks juhtub seal alatasa mingeid äpardusi, eelmine kord polnud pool päeva elektrit ja seekord polnud osades tubades, kaasa arvatud meie omas, sooja vett.
Lisaks siis veel leedukate eksperiment india köögiga. Mina otsustasin, et ma seekord ei piiksu. Polnudki vaja, sest näkkulöönud allergia paistis meetrite kaugusele ja ilmselt nägin ma välja nagu elav etteheide, kuigi häält ei teinud. Küll aga vist tegi häält keegi teine, sest teise päeva lõpuks olid näljased ja tigedad enamik koosolijatest. Igatahes isegi meie suhteliselt paksunahaline boss võttis nõupidamise lõppedes sõna ja vabandas, et tegelikult neil polnud plaanis kedagi ära mürgitada. Loodetavasti.
Trakai lähedal oli reedel pluss üks kraadi ja mõnusalt soe, maandumine tuisusesse Tallinna, kus temperatuur oli -15, oli üpris karm. Jäime ilmaolude tõttu ka hiljaks ja jõudsime koju alles kell üks öösel. Kodus oli 12 kraadi sooja ja ega sel õhtul enam suurt soojemaks ei saanudki, sest kõik oli niivõrd maha jahtunud. Eile oli juba natuke parem ning täna majas sees juba üpris normaalne, kui välja arvata külmunud köögikraan.
Koerte eilne äratoomine Jursunast kujunes ka ootamatuks ekskursiooniks mööda Harjumaa tuisuseid kõrvalteid. Olime kutsadega juba rõõmsasti tagasiteel, kui meid peatas teele pargitud politseiauto kõrval lehvitav kena politseipoiss. Hakkasin juba kotist dokumente otsima, aga neid ei tahetud, küll saadeti meid tuldud teed tagasi, sest Klooga ranna raudteeülesõidul oli mersu rongile ette sõitnud ja tee mitmeks tunniks kinni. See ülesõit oleks nagu neetud, seda läbib kolm rongi päevas ja sellest hoolimata suudab igal aastal keegi seal rongile ette sõita. Ma pole siiani suutnud aru saada, miks olukorras, kus stoppmärke on igasugustesse arututesse kohtadesse topitud, ei ole seda suudetud sinna panna. Idioote muidugi stoppmärk ei peata, aga ülejäänuid teeks kindlasti vähe ettevaatlikumaks. Vähemalt hirmust trahvi saada.
Kolmkümmend lisakilomeetrit üle Vasalemma ja Ämari polnud eriti lõbusad, eriti mitte auto tagaosas loksuvatele penidele. Koju siiski jõudsime, sellest hoolimata, et tee oli lahti lükkamata, eile tuli sedasamust valget õudust veel juurde ja traktorit pole siiani näha olnud. Olen terve hommikupooliku kulutanud põlvini täistuisanud jalgradade lahtikühveldamisele, nii palju kui tikandid lubavad, aga lõppu pole näha. Vahepeal lihtsalt üritan arvuti juures varbaid üles sulatada.
Ja siis tuleb veel puid tassida. Täna hommikul tekkis küll korraks tunne, et kurat, koliks linnakorterisse tagasi.
Õnneks läheb see tunne üle.
Kevade ametliku alguseni on 27 päeva ja 12 tundi. Mis muidugi ei tähenda, et selleks ajaks lumi sulanud oleks.

KIngafriik

Mõningaid lapsepõlvest saadud hingearme kanname endaga läbi elu. Mõistan, et emal oli üksinda kahe lapsega raske ja iga kopikas majapidamises arvel. Sellegipoolest mäletan siiani eredalt, kuidas lonkasin koolist kodu poole tädi vanade kingadega, mis olid vähemalt numbrijagu liiga väikesed. Peatusin liivakasti juures ja istusin, et tulitavatele jalgadele mitte toetuda. Ja tõotasin enesele trotslikult, et kui ma kord iseseisvaks saan ja mul oma raha on, siis ostan endale nii palju kingi, kui ise tahan.
Vahepeal oli asi isegi hullem, nüüd olen niikaugele jõudnud, et vähemalt IGALT välisreisilt ei tule ma tagasi mitme paari kingadega. Aga patuselt palju on neid sellegipoolest kogunenud. Kingadega on teatavasti ka see lugu, et nad ei jää väikeseks ega suureks. Mõned lähevad moest, mõned mitte.
Õnneks ei ole ma haigestunud Carrie kombel vähemalt Manolo Blahniku või Ferragamo hullusesse. Olen mõlemat küll jalga proovinud, aga sellegipoolest on mulle jäänud saladuseks, misasi nendes kingades ikkagi nii palju maksab. Siiski on kingad ühed vähesed asjad, mille puhul ma kaubamärki vaatan. Materjalist rääkimata, kui see ei ole nahast, siis see ei ole jalats.
Nii suurel hulgal papudel on teatavasti elukohta vaja. Eelmine kingakapp lagunes juba ammu ära ja uut täispuidust ei leidnud kusagilt. Vahepeal elasid kingad kapi otsas karpides, pildid peal, aga kuna karbid olid eri värvi ja mõõtudes, käis see kirevus vaikselt närvidele. Kuni aasta lõpul komistasin Lasnamäel mingisse Läti mööbli poodi nimega Geko. Mõtlesin, et olen mingisse teise maailma sattunud, nii ilus mööbel ja nii madalad hinnad. Kaks rohkem kui meetrikõrgust täispuidust kingakappi sain hinnaga 738 krooni tükk, sest kõigele lisaks oli poes 50% allahindlus.
Oodata tuli kuu aega ja kolmapäeval helistatigi, et Teie mööbel on kohal. Reedel sain mahti Lasnamäel ära käia. Väike tõrvatilk ka ikka meepotis - kui mööblit tellisin, siis küsisin, kas asjad ka autosse tuuakse. Jaa, kinnitas müüjanäitsik, neil mees olemas. Reedel aga olid müügisaalis kaks venekeelset meeshinge, kes teatasid, et nemad pole mingid transad, ladu on koridori lõpus ja vaadaku ma ise, kuidas mööbel teiselt korruselt autosse saab. Kuna mu tõstevõime on endiselt piiratud, muutusin lõrisevaks mõrraks ja küsisin ettemaksuraha tagasi. Selle peale said kapid ilma minu abita autosse, ainult et üsna jabur, et pood ise sellist teenust ei paku või vähemalt ei hoiata, hädaga oleksin ju kellegi kaasa tassima saanud.
Täna asusin kokkupaneku kallale. Väike hirm oli nahas, et no nii madala hinna eest ju ei saa midagi normaalset olla, kindlasti detailid ei klapi või on kruvisid puudu. Tutkit. Mõnes kohas tuli natuke haamriga järele aidata, aga üldiselt läks sama valutult kokku kui näiteks Ikea. Ja ilus on ka.
Õhtuks olid papud uude kappi kolinud ja nüüd on mul toanurgas hunnik tühje kingakarpe, mis ilmselt ajapikku ahju rändavad. Ning ma lähen sealt Gekost vist uut köögikappi ka tellima.

Aasta viimased mõtted

Tegelikult pole sel aastanumbri vahetusel ju mingit mõtet, tegemist on lihtsalt kokkuleppelise ajapunktiga Gregoriuse kalendri järgi, mis Maarjamaal alles 1918.aastal kasutusele võeti. Minu enese jaoks on pööripäeval oluliselt suurem märgiline tähtsus. Valguse võit pimeduse üle, uue loodusetsükli algus.

Nii kaunist jõulu- ja aastavahetust ei mäletagi, võib-olla kusagilt lapsepõlvest. Tõeline talvemuinasjutt. Panen aiablogisse ka mõned pildid. Paar päeva tagasi oli meie sissesõiduteel isegi traktorit näha, kuue siinelatud talve jooksul tervelt teist korda, ja isegi kohalikke valimisi pole tulemas. Midagi imelikku toimub. Muidugi võis olla ka mõne hea naabri eraalgatus, keegi pole ütlema tulnud.

Õnneks tõi eks eile õhtul tagasi remonditud Lumehelbekese, nii et kui lumi just üle pea ulatuma ei hakka, peaks tubli neljaveoline ameeriklane meid välja vedama. Parketimaasturiga lumme söösta ei riskiks, kuigi pooleteise aasta tagune otsus vahetada naelrehvid Nokia lamellide vastu on osutunud õigeks, lumepudrus pidamine on oluliselt parem.

Karukalli sain eksilt pealekauba, nii et ribid ragisesid. Jah, kui saaks inimesest valida ainult need omadused, mis head ja vastuvõetavad on. Sellest on ilmselt kõik unistanud. Sellegipoolest on mul hea meel, et me kõigest hoolimata hästi läbi saame. Ma ei oska vihata ja kauna kanda. Oli, mis oli.

2009, millega ta meelde jääb? Firma kolimine, seda eelkõige. Töine, loominguline, raske, kuid ometi igat kulutatud kalorit ja ajurakku väärt. Ise rahul ja töötajad kiidavad taevani.
Ema operatsioon, õnneks heade tulemustega. Enda järjekordne katkilõikamine-kokkuõmblemine, õnneks heade tulemustega. Kaks soojamaapuhkust, mõned tööreisid.
Palju uusi ja ilusaid asju aias. Vajalikud ja õnnestunud täiendused majas ja aias - uus ahi, terrass, majaesise sillutis. Masu on meie perest õnneks mööda läinud, samamoodi läks meist mööda buum - raha on tulnud lugeda kogu aeg.

Viimasel jõulueelsel tööpäeval jõudis kohale ka firma sünnipäevakink, mingil salapärasel põhjusel ligi kuu aega Viinist teel olnud Zimbabwe skulptori Colleen Madamombe skulptuur. Kui hästi läheb, toome koostöös välisministeeriumiga järgmisel aastal nende näituse ka Eestisse. Põnevad ja suurepärased kujud. Olen igatahes kingi eest tänulik, kuigi hetkel jääb kuju kuuri alla ootele ja kevadel läheb aeda. Toas pole nii suure asja jaoks lihtsalt kohta.

Kõigile lugejatele aga head vana aasta lõppu. Minu oma tuleb teleka ees, koerte, taasleitud kassi, kodutehtud seakarbonaadi ja Martini Astiga. Natuke pauku teeme ka. Et kurjad vaimud meist järgmisel aastal kaugele hoiduksid.

Jõulutundetus

Mul on kuuris terve laealune riiulitäis, ikka korralik mitmemeetrine riiulitäis jõulunänni kaste täis ja varasematel aastatel on seda hoolega ka kasutatud. Aga sel aastal ei edene kohe mitte kuidagi. Välistuled sai korda tehtud juba esimesel advendil, aga seal polnud ka eriti midagi teha, adapterid juhtmete otsa keerata ja paar pikendusjuhet vedada. Välisvalgustuseta siin metsas oleks ikka päris kurb, praegu on nii mõnus, kui pimeda metsa vahelt säravates tuledes maja paistma hakkab.
Aga sees ei edene kohe kuidagi. Ei viitsi ega ei taha. Mitte et jõulude vastu midagi oleks, aga jõudu ei ole. Isegi tavapärast jõuluõhtusööki ei taha kohe üleüldse mitte korraldada. Minusuguse patoloogilise eraku jaoks on viimasel ajal seltsielu niigi liiga palju olnud. Järgmisel nädalal veel üks sünnipäevaleminek ootamas. Kuigi tegelikult tahaksin üksi olla, kamina ees kerra tõmbuda ja raamatuid lugeda. Mida ma täna peamiselt teinud olengi, aga ikka jääb väheks.
Külm vist ka väsitab. Kodune aur on kulunud peamiselt ahjukütmisele, sellest hoolimata jõudsin sel nädalal korra ujuma ja eile Evitat vaatama - Maarja oli lahja ja ilmetu nagu tavaliselt, kuid positiivseteks üllatusteks olid Anna Põldvee kaunis hääl ja Vaiko Eplik Che-na.
Jõulupuhkuseni on jäänud kaks ja pool tööpäeva.

Tagasi kodus

Eile hommikul istusin õlapaeltega kleidis Sousse linnas hotelli rõdul, vaatasin sajakonna meetri kaugusel läbi palmide paistvat Vahemerd ja lugesin "Minu Eesti" viimaseid lehekülgi, et raamat kohvrisse ära pakkida ja lennukisse järgmine lugemisvara võtta.
Südaöösel Tallinna jõudes oli kaks kraadi külma ja nädal aega lennujaama parklas seisnud auto klaasid olid jääs nii seest kui väljast.
Kodus oli tubades 15 kraadi ja seinad õhkasid külma.
Täna hommikul sillerdab päike üle härmatanud maapinna ja võib olla sellepärast ei olegi nii raske seekord tagasi tulla. Vähemalt ei ole märg ja hall.
Puupliidi all lõõmab tuli ja sügavkülmast võetud viineripirukad kõrvetasin ära, sest ahi oli liiga tuline. Söögitegemisest võõrdunud :), nädal aega hotellitoidul.
Magamaminek kell neli hommikul annab tunda, pea on uimane ja autot juhtida veel ei taha. Kui toibun, lähen toon kutsad hotellist ära ja käin poes.
Reisikiri tuleb ka ja pildid...viimastega sai vist pisut hoogu mindud ja peab tõsist puhastustööd tegema, sest nädalasest reisist on üle viiesaja pildi.

Oma mätta otsast

Ärkasin täna hommikul selle peale, et majaseinad vappusid ja aknaklaasid klirisesid. Linnulennult kolme kilomeetri kaugusel Klooga polügoonil oli ilmselt õppus ja üks viimase aja karmimaid. Klaasid ärvardasid eest lennata ja koerad kippusid sülle.
Jätan siinkohal kirja panemata selle, mida ma üldse igasugusest sõjardlusest ja paugutamisest arvan. Aga küsimus tekkis selle kohta, et kas need juhmakad militaristid ei võiks oma tobedaid paugutamismänge mängida mingil muul ajal kui pühapäeva hommikul kell üheksa.
Elukoha valikust siinkohal polemiseerida pole mõtet...nagu eelmisel nädalal minuni jõudnud arheoloogiliste väljakaevamiste tulemustest nähtub, oli meie talukohas asustus juba rauaajal. Kui tulirelvade leiutamiseni jäi veel tuhatkond aastakest.
Praeguseks kestab see põmmutamine ikka veel, juba kuuendat tundi. Ja mu üheteistaastane kolli on neljandat tundi kadunud, ilmselt hirmust kusagile jooksnud. Mu süda valutab ja ma ei oska oma koera kusagilt otsida.

Väsitav

Kui käia pool päeva tööl, siis ei saa mitte pool tööpäeva ja pool kodust päeva, vaid ühe täiesti tuksis päeva. Peavalu kauba peale.
Vihastasin tegelikult täiesti tühise asja peale. Lootsin vist vaimus, et uus ja särav kontor teeb ka inimesed korralikumaks, aga ei. Endiselt kohviruumis laga ja plekirida. Nagu polekski tööl naised, vaid mingid põssad. Huvitav, kuidas neil kodused köögid välja näevad. Või ei, ma siiski ei tahaks seda vist näha.
Nõudepesumasin vedeles lahti pakkimata keset kööki. Kellelgi polnud viitsimist telefonitoru tõsta ja paigaldajat tellida. Kuigi numbri ma jätsin. Ilmselt on nii keerulise töö tegemiseks ikkagi tippjuhti vaja.
Õhupuhastaja oleks olnud vaja olnud kastist välja võtta ja vooluvõrku ühendada. See oli kah liiga keeruline. Terve teine korrus haises nagu solgiauk mädanevate õunasüdamete ja mingisuguse kapsa järele.

Üht ja teist, suhtlemist, paar probleemi, ja oligi päev õhtupoolikus. Sõitsin linna. Ostsin veel ühe telefoni, sest see poola ime Myphone jooksis peale nädalast kasutamist nii keerulise asja kui numbri mälusse salvestamine lihtsalt kinni. Sellise riistapuu peale ei saa loota.
Siis veel rünnak toidupoele ja läbi see päev oligi. Koju jõudes valutas pea ja valutasid õmblused.
Homme ei lähe kuhugi, kolmapäeval teen uue poolepäevase treeningpäeva :).
Neljapäeva hommikul arsti juurde ja siis kell 16.15 väljuvale Londoni lennukile.
Ma tahan ära, nii koduste kui töiste probleemide juurest. Loodetavasti mõneks päevaks saan ka.

Ekskursioonid levialadesse

Kunagi üheksakümnendate lõpul, kui Tele2 oma odavate telefonidega turule tuli, liikus rahva hulgas nali, et Tõnis Palts korraldab tasuta ekskursioone Tele2 levialasse. Meil nüüd siis aastal 2009.sama situatsioon, ainult et teiste teenusepakkujatega.
Elisa levi pole endiselt, nüüd vist juba nädal aega. Ega ma muidu eriti põekski, aga kuna ma olen endiselt haiguslehel, muutuvad sõbrad-tuttavad väga närviliseks, kui mu telefon päevade kaupa levist väljas on. Et äkki midagi juhtunud või sedasi. Muidu on päris kena rahulik, keegi ei saa mulle baktereid õgivaid tolmuimejaid (või oli see vastupidi) või IMP Balticu grammatikavigadest kubisevaid keeleõppepakette pakkuda.
Teiseks plaanisin endale just selleks nädalaks mõne kullerpaki saamise ja muid koduseid askeldusi. Pakid olen tänu headele suhetele postionuga kätte saanud. Kuigi situatsioon on lollakas küll, tellid endale kullerposti ja siis ei saa kuller sind telefoni teel lihtsalt kätte.
Kolleeg saatis Diili ja Smardi kõnekaardid katsetamiseks. Tulemused: EMT levi köögis, esikus ja raamatukogus null, suure toa taganurgas kolm kastikest. Õues maja taga levi pole, maja ees suunaga Laulasmaa poole viis posti. Kuna mul ei ole plaanis maja ette telefoniputkat rajada ja seal istuma hakata, jäi ära.
Tele2 levi kõikus kogu krundi ulatuses 0-2 vahel.
Saatsin mõlemad kõnekaardid kolleegile tagasi soovitusega neid kohvitassi alustena kasutada.
Kõige vahvam on see, et Elisa ei ole nädala aja jooksul suutnud vastata, miks kuus aastat täiesti korralikult toiminud levi (isegi mobiilinternett töötas) äkki ära kadus.
Katsetasin ka teist SIM-kaarti teise telefoniga, sama lugu. Operaatorvõrku ei leita.
Naabrimees pidas eile lausa auto kinni, kui mind heitunud ilmel koduriietes maanteel hulkumas kohtas. Et mis lahti - midagi pole lahti, teen ekskursiooni Elisa ja EMT levialasse, postkontorisse oli vaja helistada, et nad mulle täna ikka paki ära tooksid. Teisel pool maanteed oli levi täitsa olemas.
Egas midagi, Kõu õnneks vähemalt veel toimib. Seni, kuni elektrit on.

Lihtne elu

Kord kuus, kuu alguspäevadel on mul kombeks oma rahaasjad üle vaadata. Kuna ma pole viimase nelja nädala jooksul kodunt väljas peaaegu käinudki, ei olnudki seekord eriti midagi vaadata. Kaardiarve näitas kahte poekülastust, haiglast tulles ja vahepeal arsti juures käies. Vahepeal on süüa ostnud küll õde, aga kuna ta väidab, et summad pole märkimisväärsed, siis eks minu kanda jääb selle kuu elektriarve (mis elektriboileriga eramajas, kus kõik käivad vähemalt kord päevas dushi all, pole sugugi väikeste killast).
Pole midagi öelda, kodus vedelemine on odav lõbu. Ma pole ostnud riideid ega raamatuid, kosmeetikat on kulunud minimaalselt, vaid pesu- ja hooldusvahendid. Üleüldse pole ostnud ühtegi asja peale toidu. Seega olen ka mina majanduslanguses otseselt süüdi - midagi ei osta, SKP aina kukub.
Bensiinile pole kulunud sentigi, sest ma pole autoga meetritki sõitnud. Bussipiletitele on kulunud 70 krooni.
Nii et kui välja arvata majalaen, autoliising, kindlustused, prügivedu, internet ja televisioon ning tellitava ajakirjanduse otsekorraldused, mis pank automaatselt arvelt maha kratib, on elamisele kulunud hämmastavalt vähe raha. Puudust tundnud pole ma aga millestki, vastupidi, tasapisi kappe koristades olen kokku korjanud neli suurt kotitäit Humanasse minevat träni. Ilmselt tuleks seda veel, aga kõike ei raatsi minema saata - olen leidnud kevadel ostetud suveriideid, mida pole kordagi selga saanud ja kingi, mis pole jalas käinudki: kaks kolimiskuud jooksin ringi peamiselt pusades-teksastes ja viimase kuu olen veetnud kodukleitides.
Ma ei taha kaugeltki pidada loengut teemal kuidas-on-võimalik-n-krooniga-kuus ära elada. Pigem on see mõtisklus iseenese jaoks . kuivõrd vähesega on tegelikult võimalik ära elada ja kui palju kulub tavaliselt igasuguste impulsiivostude peale, ilma milleta on suurepäraselt võimalik hakkama saada. Seejuures ei ole mul selle kuu jooksul olnud kordagi igav - kodus on tuhandeid raamatuid, kümneid filme, aed, kus jalutada ja nokitseda, ja sõbrad, kes tulevad külla.
Selliseid järelemõtlemise aegu on mõnikord vaja.

Masust ja tervisest

Masuga on jälle nii nagu on. Mõtlesin haiguslehe aega kasutada selleks, et lasta juba kaks kuud seisev sillutiskivi ära panna. Helistasin järjest kõigile pakkujatele, kes minuga eelmise kuulutuse peale ühendust võtsid, kõigil tööjärg oktoobris ja selleks ajaks enam tööd võtta ei julge, äkki maa külmunud. Ise ei julgenud kah midagi varem kokku leppida, esialgse prognoosi järgi oleksin pidanud alles haiglavoodit kulutama.
Panin uue kuulutuse. Kaks meest tulid isegi vaatama. Kohe läks jorinaks, et nemad on kivipaigaldajad, aga siin on ka vaja pinnast tasandada. Et ma pean hankima kas traktori, või labidamehed, pinnasetihendaja ja tont teab mida veel. Ütlesin, et mina liigun kuu lõpuni ainult oma krundi piires, autot juhtida ei saa ja seega ei hangi midagi, mille soetamiseks peab minema rohkem kui kolmesaja meetri kaugusele. Kaup jäi katki.
Kurat, kui mul ikka tööd vaja oleks, siis ma oleks nõus kasvõi turul kurke müüma. Kõigis viies keeles, mida ma räägin. Ega see mul haridust küljest võtaks.

Üldse on täna tujutu päev. Niidid sulavad, õmblused valutavad. Hommikul võtsin julguse kokku ja vaatasin i-Patsiendist analüüside vastuseid. Midagi head ei näinud. Ka opereeritud tükkide piirialad lamerakk-kartsinoomi täis. Surfasin internetis. Derma.ee - d lugedes läks tuju natuke paremaks. Tsiteerin:

Lamerakk – kartsinoom (LK)

Lamerakk – kartsinoom (LK) on epiteliaalsete keratinotsüütide (rakud, mis toodavad valku, keratiini) pahaloomuline kasvaja nahal ja limaskestadel. LK moodustab u. 20 % kõikidest pahaloomulistest nahakasvajatest. Üldiselt kasvaja esinemissagedus suureneb.

Prognoos

90% juhtudest haiged tervenevad ja suremus on madal. LK võib anda siirdeid lümfisõlmedesse ja siseorganitesse. Sellisel juhul on prognoos halvem. Siirdeid annab sagedamini krooniliste nahakahjustuste (põletusarmid, haavandid) foonil tekkiv LK.

Lamerakk – kartsinoomi ravi

Ravi sõltub LK suurusest, tüübist, asukohast, arvust.

1. Kirurgiline eemaldamine
Kõige eelistatum meetod invasiivse LK puhul.

Nojah. Ainult et hetkeseisuga on mul igasugusest hakkimisest täiesti siiber. Vahel tekib küll tunne, et täiesti ükskõik, millesse kärvata - kas vähki, või pidevate oppide järgse kurnatuse kätte. Ja olukord, kus sul on alalõpmata lahklihas paranevad õmblused, ei ole ka just täisväärtusliku elu maiguga.
Tegelikult on selline mõtlemine loll mis loll. Sama hästi võiks lasta end rajalt välja minna mõttest, et homme võib sind purjus juht surnuks sõita, välk tabada või telliskivi pähe kukkuda. Mõttetu.
Ainult et praegu ei taha küll mõelda sellele, et ilmselt tuleb millalgi uuesti end viilutada lasta.

Ehk on homme parem päev ja paremad mõtted. Ette närveerida pole ka mõtet, kaheksateistkümnendal arsti juurde minek, eks siis kuuleb. Mis edasi.


Ehk on homme parem päev.

Siga poris

Muuseas, olen ma hiina horoskoobi järgi seaaastal sündinud. Sellest ka pealkiri. Ehk nagu mu kadunud vanaema ükskord horoskoope uurides rõõmsalt teatas "Sina oled siga, mina olen siga ja su isa on ka siga!" Nalja nabani. Nüüdseks on teised sead teispoolsuses ja ma pean üksinda röhkima.
Lisaks olen täheldanud, et mida keerulisem aeg parasjagu käsil on, seda rohkem hakkan ma tegelema tibindusega, riided, kosmeetika, juuksur jne. Ilmselt aitab see pealiskihi lakkumine kuidagi mõtteid sisemas möllavatest emotsioonidest eemal hoida. Just nagu tormisesse merre tünnitäie õli kallamine.
Mis iseenesest ei tähenda, et mulle ei meeldiks hea välja näha, meeldib küll.
Kehvade emotsioonide ajastu algas eelmisest neljapäevast, kui arvuti kõvaketas hakkas ilmseid hinguselemineku tundemärke ilmutama. Arvuti käivitus - ei käivitunud - siis jälle käivitus, lõpuks jätsin ta suure hirmuga terveks nädalavahetuseks tööle ja esmaspäeva hommikul helistasin itimehele. Ilus Blond Poiss tuli kohale, ohkas, ütles, et kõvaketas, ja lahkus koos mu läpakaga, lubades kolmapäevaks korda teha. Positiivne oli asjas see, et kõvaketta garantii lõpuni oli jäänud üheksateist päeva.
Tühja sest läpakast, sest samal ajal oli meil alanud õpilasvahetus Islandiga. Etteruttavalt võib öelda, et see läks täiega aia taha: sellest, mis programmi tutvustuses koolis räägiti, nagu ühised ekskursioonid, õhtusöögid, spordivõistlused jms., jäi asi väga kaugeks, sest kogu see jõuk 17-18 aastaseid jäämaalasi tahtis ainult klubides-pubides hängida ja seejuures nina täis tõmmata. Kusjuures minusugusele eluvõõrale tädikesele oli ikka täielikuks üllatuseks, kui lihtsalt nad igalt poolt alkoholi kätte said. Teisipäeva õhtuks oli igatahes meiepoolne õpilasesindaja täielikult hullumas ja ütles, et see on viimane kord elus, kui ta taolises programmis osaleb. Kaheks ööks seitsmest õnnestus meil Islandi jõmpsikas ka kinni püüda ja koju tassida, aga sellesse, et teda kuskile metsa viiakse, suhtus ta kaunis negatiivselt. Lisaks ei osanud 17-aastane noormees voodit teha, loopis trussikud mööda tuba laiali ja kartis koeri - kuigi see oli olnud meie poolt ühes programmis osalemise eeltingimuseks, et meile määratud õpilane koeri karta ei tohi. No võib-olla ta oma arust ei kartnudki, ta lihtsalt polnud minipuudlist suuremat koera varem näinud. Mõningase peavalu ja logistikaülesannete lahendamise tagajärjel õnnestus meil turtsuv jõmpsikas viimasteks öödeks Tallinnas ühe poisi klassivenna juurde majutada ja sellega olid hundid söönud ja lambad terved. Ning loodetavasti jõuab see lällav jõuk homme hommikul Taara abiga kõik ka lennukile. Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et kui Eesti eliitkoolidesse sissepääsul loeb kõigepealt ajutegevuse tulemus ja raha võiks ka natuke olla, siis Islandil piisab ainult rahast, ajutegevuse olemasolu pole ilmtingimata vajalik. See ei ole ainult subjektiivne arvamus, juhtusin kuulma, kuidas poisid omavahel mingite tasemetestide tulemusi võrdlesid. Ilmselt jäi ka nende endi suhtes lõpptulemuseks see, et islandlase arvates oli meie poiss igav tuupur, kes pidu pidada ei mõista, ja meie poisi arvates oli islandlane talle külla lennanud nädalane õnnetusjuhtum, keda tuli linna pealt baaridest ja pubidest taga otsimas käia.
Sellest kõigest polnud veel küll, esmaspäeval oli emal uus reiearteri operatsioon ja kuni kella poole neljani päeval ei teadnud me mitte kui midagi, mis ja kuidas. Helistasin pealelõunal iga poole tunni tagant veresoontekirurgiasse, ei ole toodud, ei ole toodud. Lõpuks ometi toodi. Vererõhk 70/30, õde käis vaatamas ja sai peaaegu rabanduse, ema oli nii jube välja näinud. Teisipäeva hommikul oli lõpuks suuteline telefoni ise vastu võtma. Hingasin kergendatult, pingelang oli totaalne.
Kolmapäeval ja neljapäeval olid niisama segased päevad, keerulised kohtumised, rasked koosolekud, palju ränka ütlemist. Kui aus olla, siis ma ei saa aru ega saagi vist aru saama, miks peab inimestele pidevalt meelde tuletama, et lisaks tööl käimisele tuleb tööd ka teha.
Läpakat pole ma siiamaani remondist kätte saanud, kliendile antud lubadus on meil endiselt tükk tühja õhku. Kolmapäeval lubati, et neljapäeval. Neljapäeval, et reedel. Reedel sain pika nuiamise ja ootamise peale asendusarvuti. Kui koju jõudsin ja saba seina panin, selgus, et sellel on lapselukk peal, mitte kuhugi sisse logida ei saa. Täismäng. Ma isegi ei hakanud uuesti itimehele helistama, 50 km kaugusel pole mul temast mingit tolku.
Nüüd istun õe arvutis, õde kantseldab poissi ja tema satelliiti, et too ikka hommikuks lennukile jõuaks. Kui tal lennukis pohmell on, mina sellele jõmpsikale kaasa ei tunne. Paha tädi olen.
Nädalavahetuseks lubab vähemalt soojemat ilma. Ehk saab väljas olla ja lasta kevadtuulel kogu selle pahna kõrvadest välja puhuda.

Mured ei käi üksinda

Emal oli märtsi alguses reiearteri operatsioon, mingi ummistuse likvideerimine. Kolm nädalat kodusel ravil oldud, asi läks järjest hullemaks ja valud suuremaks. Täna hommikul uuesti haiglasse sisse, selgus, et opp läks aia taha, arteri avamise asemel lukustus see täielikult. Järgmisel nädalal uus operatsioon. See kõik ei ole seitsmekümne kahe aastasele sugugi kerge. Ja meile ka mitte. Kedagi süüdistada pole põhjust, nii lihtsalt vahel nende operatsioonidega juhtub.
Endal on ka viimaste õmbluste piirkonnas mingi vastik kripeldus, nädala alguses lausa valus, ajapikku pisut paremaks läinud. Vean ikka 23.aprilliks kinni pandud korralise kontrolli ajani välja, ehk siis näeb. Süüdi võivad olla nii eelmine kõhujama kui nädalavahetusel kühveldatud märg lumi, loodetavasti ei miskit hullemat.
Töö juures olen ka käitunud nagu vanaõelus ise, eelmise nädala jooksul väänasin käskkirjadega viis noomitust kehva töössesuhtumise pärast, minu enda tervis selles süüdi küll pole, minu jamad algasid sel nädalal, aga töötajad jäid jamadega vahele eelmisel. Mõnikord ma lihtsalt ei saa inimestest aru, praegu pole ju lihtne tööd leida, sellegipoolest peab osa isikuid oma töölepingujärgseks kohustuseks mitte töö tegemist, vaid tööl käimist. Eks see ole selle vahepealse perioodi tagajärg, kui suures tööjõupuuduses tuli tööle võtta kõik, kes peale palgapäeva kained püsisid ja ilma toeta püsti seisid. Nüüd on vist aeg käes ballasttöötajatest vabanema hakata, normaalsemate vastu välja vahetada. Ebameeldiv, kuid vajalik.
Eks see elu ongi selline, mustavalgetriibuline. Praegu lihtsalt tumedama triibu aeg.
Ravime seda musta triipu karvaste elukate kaissuvõtmisega ja paneme DVD-mängijasse Jeeves&Woosteri järgmised osad.

Tagasi kodus

Nagu oligi arvata, päikesereisijat minust ei ole. Nüüd on see ka praktikas tõestatud. Et töömõtteid peast välja saada, oleks midagi sisukamat vaja, kui lihtsalt palmi all looderdamine. Kui aus olla, siis ei saanudki tööprobleeme peast välja. Võib-olla kõige viimasel päeval.
Kes reisimuljeid tahab lugeda, leiab need siit.
Nüüd vist peab minema lund lükkama, lootuseks, et ehk sulab ise ära, on seda valget asja veits paljuvõitu. Kontrastid missugused, üleeile veel +26 ja päike, nüüd +2, lumi põlvini, aga päike õnneks kah olemas.