Inimesena, kellele auto on töövahend, on mul harjumus bensiinipaak üsnagi tühjaks sõita. Et tankimisele võimalikult vähe aega kulutada. Teele pole küll kunagi jäänud, nii ettevaatlik olen küll, aga 58-liitrisesse paaki 57 liitrit olen sisse pressinud küll. Eile töölt koju sõites hakkas bensiini märgutuli põlema kusagil poolel teel, aga ma ei viitsinud tanklasse sisse keerata, esiteks oli suhteliselt kiire ja teiseks ma tean, et auto liigub selle märgutule põledes vabalt veel kaheksakümmend kilomeetrit. Kui mitte rohkem.
Hommikul tuli "hobusejootmine" ikkagi ette võtta. Keerasin Keila Statoili sisse ja pistsin püstoli paaki. Automaadi näidik liikus nagu tigu mööda liimi, venitades kuidagi välja kakskümmend liitrit. Siis hakkas püstol koledat häält tegema.
No kui rohkem ei anta, siis ei anta. Läksin jaama sisse maksma ja viisaka inimesena juhtisin teenindajate tähelepanu sellele, et vist on tankuril midagi viga.
Meil on bensiin otsas kahjuks, teatasid teenindajad. Terminalis on mingi viga. Laagris ka ei ole ja Ülemiste on ka täitsa tühi.
Mnjah. Kui üks tehnoloogiline pisirike võib niipalju segadust tekitada, mis siis veel juhtub, kui osagi sellest hoiatusest peaks tõeks osutuma...ma pole küll mingi paniköör ja maailmalõputeooriaid eriti ei usu, aga praegu on küll tunne, et peaks hakkama bensiinimahutit ehitama, sellega hoiaks vähemalt elektrigeneraatori nii palju töös, et 41 meetri sügavusest kodukaevust vett saada ... või ostaks igaks juhuks juba käsipumba ära, Bauhausis olid müügil eile :).
Kuvatud on postitused sildiga majandus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga majandus. Kuva kõik postitused
neljapäev, 28. aprill 2011
esmaspäev, 28. veebruar 2011
Vana Nõid
Natuke rohkem kui nädal aega tagasi istusime ühe tähtsa isikuga koos kohvilaua taga ja rääkisime ühest ja teisest. Muuhulgas avaldasin ka arvamust, et investeerimine Omaani ja üleüldse araabiamaadesse praegusel ajaperioodil ei ole eriti ohutu. On küll, väitis tähtis isik. Seal ei saa mässu tulla, sest see on rikas riik. Need araabiamaad, kes mässavad, on vaesed. Omaanis ei tule mingit mässu. Kohalikud naftakeisrid viskavad inimestele järjekordse portsu raha ja kõik on vait.
Eile õhtul näitas isegi ETV, rääkimata CNN-st, kuidas Omaani tööstuslinnas Soharis põlevad investorite tehased, lendavad kuulid ja langevad inimesed.
Ma ei ole kindlasti mingi araabiamaade asjatundja, aga miskipärast on mul tunne, et see laine, mis praegu üle selle maailma veereb, on rikkuse ja vaesusega väga vähe seotud. Ja kusagil on piir, millest alates raha kaotab jõu. Ka inimestele kurku topitud naftadollarid.
Palja kõhutunde alusel end nüüd investeerimisnõustajaks pidada oleks muidugi liig :D. Kuigi jah, see polnud esimene kord.
Huvitav, kas vestluskaaslane mäletab seda juttu?
Eile õhtul näitas isegi ETV, rääkimata CNN-st, kuidas Omaani tööstuslinnas Soharis põlevad investorite tehased, lendavad kuulid ja langevad inimesed.
Ma ei ole kindlasti mingi araabiamaade asjatundja, aga miskipärast on mul tunne, et see laine, mis praegu üle selle maailma veereb, on rikkuse ja vaesusega väga vähe seotud. Ja kusagil on piir, millest alates raha kaotab jõu. Ka inimestele kurku topitud naftadollarid.
Palja kõhutunde alusel end nüüd investeerimisnõustajaks pidada oleks muidugi liig :D. Kuigi jah, see polnud esimene kord.
Huvitav, kas vestluskaaslane mäletab seda juttu?
reede, 21. jaanuar 2011
Kõpskingad, klaasmäed ja sookvoodid
Nagu alati valimiste lähenedes kogub ajakirjanduses tuure hala teemadel, kuidas meil võrdõiguslikkusega lood ikka äraütlemata kehvad on ja vaesed naised ikka nende ülbete meestega võrreldes häbematult väheselt ja viletsalt tasustatud on ja kuidas meil ikka nii vähe naisi on äris ja veel vähem poliitikas...
Karva ajas mul turri juba see artikkel ja lõplikult kopsu üle maksa eile vist viiendat korda postkasti potsatanud kutse ilmtingimata osaleda naisjuhtide konverentsil totaka pealkirjaga "Kõpskingadega klaasmäel". Ilmselt on tegemist küll minu puhtisikliku maitse ja mättaga, aga juba see pealkiri ajas mul kananaha ihule. Kutseid konverentsidele ja koolitustele tuleb muidugi katkematu voona, aga midagi nii tobedat polnud ma tükil ajal kohanud. Lihtsalt huvi pärast vaatasin ka programmi ja esinejaid - paar elukutselist koolitajat, paar naisjuhti, psühhiaater, kes oma stammloengut peaks minu meelest ka koerte varjupaigas, kui talle selle eest maksta, paar tegelast sotsiaalministeeriumist, kelle seisukohad annab Google 10 sekundiga. No mis häda pärast peaksin ma sellisele jurale kulutama terve päeva ja 165 eurot? Ja miks üleüldse peaks naistele eraldi konverentsi korraldama?
Eraldi teema on muidugi see, et naiste ja meeste palgavahet põhjustab see, et vähemtasustatud erialadel töötavadki enamuses naised.
Selles ettevõttes, kus töötan mina, on pilt küll vastupidine, keegi pole siin küll kunagi sugude kaupa keskmist palka arvutanud, aga ilmselt paneks naiste palk meestele ikka pika puuga ära. Ja mitte sellepärast, et nad on naised, vaid nad lihtsalt teevad kvalifitseeritumat tööd. Ka tööliste hulgas.
Rohkem kui meeste eelistamist olen mina oma töös kohanud seda, et naised lihtsalt ei võta neile pakutud kõrgemat ametikohta vastu. Eelistades suuremale vastutusele ja suuremale palgale rahulikumat pereelu, enamat vaba aega või mida iganes. Kindlasti ei mõista ma neid selle eest hukka, see on nende vaba valik. Seda enam, et kui keegi väidab, et tal on õnnestunud olla edukas tippjuht, kaitstes samal ajal doktorikraadi ja kasvatades kolme last, tekib mul küsimus, kui suur on see "hall armee" tema selja taga - vanemad, lapsehoidjad, koduabilised. Sellest poleks nagu viisakas rääkida. Eesti naine peab ju suutma ülal pidada mehe ja kuus last. Aegade algusest saadik.
Mõtlesin ka sellele seltskonnale, kes minuga ühel aastal majandusteaduskonna lõpetas, üks kolmandik mehi, kaks kolmandikku naistest. Naistest läheb enamusel hästi. Mõnel isegi väga hästi. Kuigi neist ei tea mitte midagi ajakirjandus, ei roosa ega kollane. Meestest peale ühe ma ei ole eriti midagi kuulnud. Sel ühel läheb minuteada hästi.
Miks aga naised poliitikasse ei kipu? Ise ka ei kipuks. Korra proovisin ühte erakonda kuuluda ja tüdinesin kuue kuuga nendest intriigidest, üksteisel vaiba alt tõmbamise katsetest ja astusin sama teed pidi välja. Pole minu jaoks.
Lisaks tasuks igal poliitikasse pürgijal läbi lugeda Mark Twaini följeton "Kuidas ma kuberneriks kandideerisin" ja mõelda sellele, et ajad meie ümber on küll muutunud, inimesed paraku mitte. Naiste alalhoidlikkus on suurem ja nii mõnigi neist, võiks vist isegi öelda et enamik, ei tahagi enesele suureks äriks või suureks poliitikaks hädavajalikku kuuli- ja sõnnikukindlat soomust selga kasvatada.
Kirsiks tordi peal lugesin eilsest Ekspressist muheledes nupukest sellest, kuidas mu grupiõde ostis ära pankrotistunud ärimehe Guido Sammelselja funkvilla, mingi tühise 13 miljoni krooni eest. Ma ei ole oma grupiõde küll kümme aastat kohanud ja siis oli tal tilluke söögikoht Sõle tänaval, aga tulemust vaadates ma ei usu, et ta vahepeal sookvootide ja klaasmägede temaatikaga tegeles.
Ja mul isiklikult oleks küll kohutavalt piinlik, kui ma oleksin elus mingi positsiooni saavutanud seetõttu, et ma olen naine ja sookvooti tuli millegagi täita. Ma tahaksin midagi saavutada selle kehaosaga, mis asub kõrvade vahel. Mitte sellega, mis seeliku all. Muidu ma oleksin teise elukitse valinud ;). Tunduvalt tasuvama.
Karva ajas mul turri juba see artikkel ja lõplikult kopsu üle maksa eile vist viiendat korda postkasti potsatanud kutse ilmtingimata osaleda naisjuhtide konverentsil totaka pealkirjaga "Kõpskingadega klaasmäel". Ilmselt on tegemist küll minu puhtisikliku maitse ja mättaga, aga juba see pealkiri ajas mul kananaha ihule. Kutseid konverentsidele ja koolitustele tuleb muidugi katkematu voona, aga midagi nii tobedat polnud ma tükil ajal kohanud. Lihtsalt huvi pärast vaatasin ka programmi ja esinejaid - paar elukutselist koolitajat, paar naisjuhti, psühhiaater, kes oma stammloengut peaks minu meelest ka koerte varjupaigas, kui talle selle eest maksta, paar tegelast sotsiaalministeeriumist, kelle seisukohad annab Google 10 sekundiga. No mis häda pärast peaksin ma sellisele jurale kulutama terve päeva ja 165 eurot? Ja miks üleüldse peaks naistele eraldi konverentsi korraldama?
Eraldi teema on muidugi see, et naiste ja meeste palgavahet põhjustab see, et vähemtasustatud erialadel töötavadki enamuses naised.
Selles ettevõttes, kus töötan mina, on pilt küll vastupidine, keegi pole siin küll kunagi sugude kaupa keskmist palka arvutanud, aga ilmselt paneks naiste palk meestele ikka pika puuga ära. Ja mitte sellepärast, et nad on naised, vaid nad lihtsalt teevad kvalifitseeritumat tööd. Ka tööliste hulgas.
Rohkem kui meeste eelistamist olen mina oma töös kohanud seda, et naised lihtsalt ei võta neile pakutud kõrgemat ametikohta vastu. Eelistades suuremale vastutusele ja suuremale palgale rahulikumat pereelu, enamat vaba aega või mida iganes. Kindlasti ei mõista ma neid selle eest hukka, see on nende vaba valik. Seda enam, et kui keegi väidab, et tal on õnnestunud olla edukas tippjuht, kaitstes samal ajal doktorikraadi ja kasvatades kolme last, tekib mul küsimus, kui suur on see "hall armee" tema selja taga - vanemad, lapsehoidjad, koduabilised. Sellest poleks nagu viisakas rääkida. Eesti naine peab ju suutma ülal pidada mehe ja kuus last. Aegade algusest saadik.
Mõtlesin ka sellele seltskonnale, kes minuga ühel aastal majandusteaduskonna lõpetas, üks kolmandik mehi, kaks kolmandikku naistest. Naistest läheb enamusel hästi. Mõnel isegi väga hästi. Kuigi neist ei tea mitte midagi ajakirjandus, ei roosa ega kollane. Meestest peale ühe ma ei ole eriti midagi kuulnud. Sel ühel läheb minuteada hästi.
Miks aga naised poliitikasse ei kipu? Ise ka ei kipuks. Korra proovisin ühte erakonda kuuluda ja tüdinesin kuue kuuga nendest intriigidest, üksteisel vaiba alt tõmbamise katsetest ja astusin sama teed pidi välja. Pole minu jaoks.
Lisaks tasuks igal poliitikasse pürgijal läbi lugeda Mark Twaini följeton "Kuidas ma kuberneriks kandideerisin" ja mõelda sellele, et ajad meie ümber on küll muutunud, inimesed paraku mitte. Naiste alalhoidlikkus on suurem ja nii mõnigi neist, võiks vist isegi öelda et enamik, ei tahagi enesele suureks äriks või suureks poliitikaks hädavajalikku kuuli- ja sõnnikukindlat soomust selga kasvatada.
Kirsiks tordi peal lugesin eilsest Ekspressist muheledes nupukest sellest, kuidas mu grupiõde ostis ära pankrotistunud ärimehe Guido Sammelselja funkvilla, mingi tühise 13 miljoni krooni eest. Ma ei ole oma grupiõde küll kümme aastat kohanud ja siis oli tal tilluke söögikoht Sõle tänaval, aga tulemust vaadates ma ei usu, et ta vahepeal sookvootide ja klaasmägede temaatikaga tegeles.
Ja mul isiklikult oleks küll kohutavalt piinlik, kui ma oleksin elus mingi positsiooni saavutanud seetõttu, et ma olen naine ja sookvooti tuli millegagi täita. Ma tahaksin midagi saavutada selle kehaosaga, mis asub kõrvade vahel. Mitte sellega, mis seeliku all. Muidu ma oleksin teise elukitse valinud ;). Tunduvalt tasuvama.
pühapäev, 26. detsember 2010
Käänuline tee eurole
Veel nädal aega krooniaega ja algab jaekaubanduse põrgu ehk sularaha paralleelkäibe periood. Ehk selline tore aeg, kui poes saab maksta nii krooni kui euroga.
Jätaksin siinkohal kõrvale igasugused eesti krooni ja eurole üleminekuga seotud emotsioonid ja majanduslikud kaalutlused. Aga sellele mehele, kes tolle paralleelkäibe perioodi välja mõtles, tahaksin küll pahasti öelda. Kohe väga pahasti. Kas ei oleks võinud jätta rahavahetuse pankadele ja mitte üritada igast burgeri- ja ajalehemüüjast või turutädist rahavahetajat teha?
Ma juba kujutan seda bardakki aastaalguse kauplustes ette. Kõiki neid järjekordi. Isegi vilunud inimesel võtab kahe erineva rahaga rehkendamine tavalisest rohkem aega. Mis veel vilumata (aga vilumata on kõik).
Loodetavasti jätkub väga paljudel inimestel mõistust maksta pangakaardiga ja mitte piinata niigi heitunud müüjaid. Ise kavatsen küll aasta kahe esimese nädala jooksul võimalikult vähe oma jalga poodi tõsta ja hädavajadusel külastada vaid neid poode, milles tean olevat automaatkassad, kus ainult kaardiga maksta saabki. Sest järjekordades seismine mulle lihtsalt ei meeldi.
Perekonna vanema generatsiooni varustasin igaks juhuks euro stardipakettidega. Sest elavad nad lähimatest sularahaautomaatidest kaugel, kohe üsna kaugel. Kuigi ka nende stardipakettide kättesaamiseks tuli peaaegu et tutvusi kasutada. Need olid lihtsalt igalt poolt otsas. Katsuge veel väita, et rahval pole raha...
Jätaksin siinkohal kõrvale igasugused eesti krooni ja eurole üleminekuga seotud emotsioonid ja majanduslikud kaalutlused. Aga sellele mehele, kes tolle paralleelkäibe perioodi välja mõtles, tahaksin küll pahasti öelda. Kohe väga pahasti. Kas ei oleks võinud jätta rahavahetuse pankadele ja mitte üritada igast burgeri- ja ajalehemüüjast või turutädist rahavahetajat teha?
Ma juba kujutan seda bardakki aastaalguse kauplustes ette. Kõiki neid järjekordi. Isegi vilunud inimesel võtab kahe erineva rahaga rehkendamine tavalisest rohkem aega. Mis veel vilumata (aga vilumata on kõik).
Loodetavasti jätkub väga paljudel inimestel mõistust maksta pangakaardiga ja mitte piinata niigi heitunud müüjaid. Ise kavatsen küll aasta kahe esimese nädala jooksul võimalikult vähe oma jalga poodi tõsta ja hädavajadusel külastada vaid neid poode, milles tean olevat automaatkassad, kus ainult kaardiga maksta saabki. Sest järjekordades seismine mulle lihtsalt ei meeldi.
Perekonna vanema generatsiooni varustasin igaks juhuks euro stardipakettidega. Sest elavad nad lähimatest sularahaautomaatidest kaugel, kohe üsna kaugel. Kuigi ka nende stardipakettide kättesaamiseks tuli peaaegu et tutvusi kasutada. Need olid lihtsalt igalt poolt otsas. Katsuge veel väita, et rahval pole raha...
reede, 12. november 2010
Abiks algajale tööotsijale
Me võtame inimesi juurde. Mitte just sadu, aga kümnetes on see number küll. Arvestades seda, et iga töökoha kohta tuleb umbes sada avaldust, on pea kõik töölevõtmisega tegelevad inimesed meie majas hullumise esimeses staadiumis. Kui mitte teises. Peamiselt seetõttu, et enamik sellest tööst, mida me igapäevaselt teeme, on täiesti mõttetu ja asjatu.
Sellega seoses oleks mul tööletahtjatele mõned tõsised palved. Vaevalt nad küll seda blogi loevad, aga vähemalt mina saan ennast välja elada.
Esiteks, palun loe kuulutus otsast lõpuni läbi. Tavaliselt on seal kirjas, milliste oskustega inimest otsitakse ja mida talle pakutakse. Tee endale selgeks, kas sul on vajalikud oskused olemas. Ava internetis selle firma kodulehekülg, kuhu sa tööle kandideerid ja katsu aru saada, millega nad üldse tegelevad.
Teiseks, kui kuulutuses palutakse saata kaaskiri, siis palun kirjuta ja saada see. NB! Lause "vajan tööd" ei ole kaaskiri ka siis mitte, kui seal on hüüumärk lõpus. Või mitu.
Vahemärkus: kui lased oma CV ja kaaskirja koostada kellelgi teisel, siis palun loe need läbi ja katsu meelde jätta, mis seal kirja pandud on. Viimasel ajal on töövõtuvestlustele sattunud inimesi, kes ei tea, mida nende saadetud CV sisaldab.
Kolmandaks, ära jäta oma CV-sse auke. Kui oled vahepeal olnud töötu, siis pole see mingi häbiasi. Kui tegid tööd, mis ei ole sinu meelest sobiv näidata, ei ole ka see häbiasi. Kui olid lapsega kodus, on see ju tore ja pane see kirja. Aga ära jäta oma CV-sse kolmeaastast tühimikku, mis tekitab personalijuhis kahtluse, et sul on midagi varjata.
Neljandaks, pildiga CV äratab alati rohkem tähelepanu kui pildita CV. Keegi ei tegele missivalimistega, kuid inimene, kes julgeb avaldada oma näo, äratab rohkem usaldust.
Viiendaks, kui sind kutsutakse vestlusele, siis ilmu kohale, pane end viisakalt riidesse ja tule kohale õigel ajal (üks personalifirmas koostatud CV-ga keskastmejuhi kandidaat näiteks ilmus pooletunnise hilinemisega ja pükstes, mida minusugune vanatädi kvalifitseeris spordisuspedena. Ma miskipärast ei tahtnud temaga vestelda).
Enne vestlust võiks veel korra lahti võtta firma kodulehekülje ja meenutada, millega nad tegelevad.
Kui oled otsustanud, et sa siiski ei taha selles firmas töötada, informeeri. Kui helistada ei julge, saada e-kiri.
Senine masendav statistika on paraku selline:
100-st saadetud avaldusest on nõutud kaaskiri suvatsetud kaasa panna umbes pooltele.
Allesjäänud viiekümnest pooled kaaskirjad on standardtekst, mida võiks adresseerida ükskõik kellele ja ükskõik kuhu.
Veel allesjäänud kahekümneviiest kahel kolmandikul puuduvad igasugused kuulutuses soovitud oskused, kogemused ja igasugune motivatsioon.
Allesjäänud seitse-kaheksa kutsume vestlusele. Kohale ilmub 4-5 (asi on veidi paranenud, veel aasta tagasi oli kadu rohkem kui pool, hea, kui kaheksast kaks kohale jõudis ).
Neist umbes pooled vastavad küsimusele: Miks te meile tööle kandideerisite? vastusega, et midagi peab ju tegema.
Ühesõnaga sajast kandidaadist saab heal juhul ühe töötaja. Halvemal juhul mitte ühtegi.
Ei, me ei otsi väiksepalgalisi. Meie töölised saavad ikka üle Eesti keskmise. Head töölised saavad ka väga hästi.
Ja tegelikult on täiesti kohutav, kui palju selle mõttetu massi "läbitöötamisele" aega ja energiat kulub.
Ja kui ma siis kuulen raadiost, kuidas valitsus (?) peaks tööpuuduse vähendamiseks midagi ette võtma, tahan ma kedagi hammustada. Mitte valitsust seekord.
Sellega seoses oleks mul tööletahtjatele mõned tõsised palved. Vaevalt nad küll seda blogi loevad, aga vähemalt mina saan ennast välja elada.
Esiteks, palun loe kuulutus otsast lõpuni läbi. Tavaliselt on seal kirjas, milliste oskustega inimest otsitakse ja mida talle pakutakse. Tee endale selgeks, kas sul on vajalikud oskused olemas. Ava internetis selle firma kodulehekülg, kuhu sa tööle kandideerid ja katsu aru saada, millega nad üldse tegelevad.
Teiseks, kui kuulutuses palutakse saata kaaskiri, siis palun kirjuta ja saada see. NB! Lause "vajan tööd" ei ole kaaskiri ka siis mitte, kui seal on hüüumärk lõpus. Või mitu.
Vahemärkus: kui lased oma CV ja kaaskirja koostada kellelgi teisel, siis palun loe need läbi ja katsu meelde jätta, mis seal kirja pandud on. Viimasel ajal on töövõtuvestlustele sattunud inimesi, kes ei tea, mida nende saadetud CV sisaldab.
Kolmandaks, ära jäta oma CV-sse auke. Kui oled vahepeal olnud töötu, siis pole see mingi häbiasi. Kui tegid tööd, mis ei ole sinu meelest sobiv näidata, ei ole ka see häbiasi. Kui olid lapsega kodus, on see ju tore ja pane see kirja. Aga ära jäta oma CV-sse kolmeaastast tühimikku, mis tekitab personalijuhis kahtluse, et sul on midagi varjata.
Neljandaks, pildiga CV äratab alati rohkem tähelepanu kui pildita CV. Keegi ei tegele missivalimistega, kuid inimene, kes julgeb avaldada oma näo, äratab rohkem usaldust.
Viiendaks, kui sind kutsutakse vestlusele, siis ilmu kohale, pane end viisakalt riidesse ja tule kohale õigel ajal (üks personalifirmas koostatud CV-ga keskastmejuhi kandidaat näiteks ilmus pooletunnise hilinemisega ja pükstes, mida minusugune vanatädi kvalifitseeris spordisuspedena. Ma miskipärast ei tahtnud temaga vestelda).
Enne vestlust võiks veel korra lahti võtta firma kodulehekülje ja meenutada, millega nad tegelevad.
Kui oled otsustanud, et sa siiski ei taha selles firmas töötada, informeeri. Kui helistada ei julge, saada e-kiri.
Senine masendav statistika on paraku selline:
100-st saadetud avaldusest on nõutud kaaskiri suvatsetud kaasa panna umbes pooltele.
Allesjäänud viiekümnest pooled kaaskirjad on standardtekst, mida võiks adresseerida ükskõik kellele ja ükskõik kuhu.
Veel allesjäänud kahekümneviiest kahel kolmandikul puuduvad igasugused kuulutuses soovitud oskused, kogemused ja igasugune motivatsioon.
Allesjäänud seitse-kaheksa kutsume vestlusele. Kohale ilmub 4-5 (asi on veidi paranenud, veel aasta tagasi oli kadu rohkem kui pool, hea, kui kaheksast kaks kohale jõudis ).
Neist umbes pooled vastavad küsimusele: Miks te meile tööle kandideerisite? vastusega, et midagi peab ju tegema.
Ühesõnaga sajast kandidaadist saab heal juhul ühe töötaja. Halvemal juhul mitte ühtegi.
Ei, me ei otsi väiksepalgalisi. Meie töölised saavad ikka üle Eesti keskmise. Head töölised saavad ka väga hästi.
Ja tegelikult on täiesti kohutav, kui palju selle mõttetu massi "läbitöötamisele" aega ja energiat kulub.
Ja kui ma siis kuulen raadiost, kuidas valitsus (?) peaks tööpuuduse vähendamiseks midagi ette võtma, tahan ma kedagi hammustada. Mitte valitsust seekord.
neljapäev, 2. september 2010
Nüüd ma siis tean...
millised dokumendid tuleb esitada Tallinna linnavalitsusse töölesaamiseks. Lisaks tavapärasele CV-le ja motivatsioonikirjale ilmselt ka parteipilet. Ja salajaste lisade hulka kuulub ilmselt ka röntgenpilt ajust, millel ka kõige hoolikamal vaatlusel ei tohi märgata olla ainsatki kurrukest ning soovitavalt ka arstlikku konsiiliumi otsus selle kohta, et nimetet ajus ei ole kunagi mõttetegevust toimunud ega hakka ka kunagi toimuma.
Mille muuga seletada olukorda, kus septembri esimesel nädalal, kus stressis lapsevanemad oma uniseid võsukesi esimest nädalat kooli tassivad, on korraga otsustatud remonti tegema hakata kõigil linna peamagistraalidel, kus suvel valitses täielik vaikus? Ja Paldiski maantee linnast väljas pandi igaks juhuks üldse kinni.
Eilne, tarkusepäeva ja esimese koolipäeva seis siis...Pärnu maantee ja Vabaduse puiestee Laagrist Järveni pinnatud, kiirusepiirang 30, ummik algas Laagri Maksimarketi eest, sest, nagu öeldud, Paldiski maantee on kinni ja kogu sealne liiklus suunatud Kanama ristmiku kaudu Pärnu maanteele. Peterburi tee ja Smuuli ristmik pinnatud, kiiruspiirang 30 kmh. Järvevana tee täies pikkuses pinnatud, kiiruspiirang 30 km/h. Võib-olla veel kusagil, rohkem marsruute minu hädavajalikud käigud ei hõlmanud - ja ilma hädavajaduseta ei sõida ma Tallinnas üldse mitte kuhugi.
Või on see linnavõimude kättemaks alatutele kodumaareeturitele, kes oma kodud ja maksud on linnalähedastesse valdadesse viinud, paras teile, kükitage nüüd ummikutes...vähe valel aadressil läheb see kättemaks, kulla ametnikukesed. Sest meie, maakad, oleme sellega harjunud, et meie kodukohas pole mingisugust ühistransporti, teedes on meteoriidikraatritega võrreldavad augud ja mõnikord ei lükata talvel kolm päeva lund. Ning oleme vastavalt ka varustunud. Ning sel ajal, kui meie oma kliimaseadmetega varustatud jeepides vaikselt ropendades muusikat kuulame, katus pea kohal ja aknad tihedalt kinni, ladestub nendestsamadest ummikutest põhjustatud saaste linnakodanike kopsudesse ja kodudesse. Mis aga maksmisesse puutub...selle summaga, mis kasvõi meie firma müügimaksuna linnavalitsuse põhjatusse kaukasse maksab, saab linnapea mersu liisingu kinni maksta ja jääb veel paari mersu jaoks ülegi. Nii et selle raha eest võin ma kord nädalas pealinnas sõita ehk küll.
Kolmas võimalus on muidugi veel, et kogu see hoogtööremont on nüüd kenasti ajastatud nii, et haugimäluga valija mällu jääks pilt, kuidas teatud erakonna esindaja pidulikult neid äsjaremonditud teid avab...ma väga tahaks loota, et valija intelligentsust on alahinnatud, kuigi kindel ma selles ei ole. Kopsuprobleemid löövad ju alles aastate pärast välja.
Mille muuga seletada olukorda, kus septembri esimesel nädalal, kus stressis lapsevanemad oma uniseid võsukesi esimest nädalat kooli tassivad, on korraga otsustatud remonti tegema hakata kõigil linna peamagistraalidel, kus suvel valitses täielik vaikus? Ja Paldiski maantee linnast väljas pandi igaks juhuks üldse kinni.
Eilne, tarkusepäeva ja esimese koolipäeva seis siis...Pärnu maantee ja Vabaduse puiestee Laagrist Järveni pinnatud, kiirusepiirang 30, ummik algas Laagri Maksimarketi eest, sest, nagu öeldud, Paldiski maantee on kinni ja kogu sealne liiklus suunatud Kanama ristmiku kaudu Pärnu maanteele. Peterburi tee ja Smuuli ristmik pinnatud, kiiruspiirang 30 kmh. Järvevana tee täies pikkuses pinnatud, kiiruspiirang 30 km/h. Võib-olla veel kusagil, rohkem marsruute minu hädavajalikud käigud ei hõlmanud - ja ilma hädavajaduseta ei sõida ma Tallinnas üldse mitte kuhugi.
Või on see linnavõimude kättemaks alatutele kodumaareeturitele, kes oma kodud ja maksud on linnalähedastesse valdadesse viinud, paras teile, kükitage nüüd ummikutes...vähe valel aadressil läheb see kättemaks, kulla ametnikukesed. Sest meie, maakad, oleme sellega harjunud, et meie kodukohas pole mingisugust ühistransporti, teedes on meteoriidikraatritega võrreldavad augud ja mõnikord ei lükata talvel kolm päeva lund. Ning oleme vastavalt ka varustunud. Ning sel ajal, kui meie oma kliimaseadmetega varustatud jeepides vaikselt ropendades muusikat kuulame, katus pea kohal ja aknad tihedalt kinni, ladestub nendestsamadest ummikutest põhjustatud saaste linnakodanike kopsudesse ja kodudesse. Mis aga maksmisesse puutub...selle summaga, mis kasvõi meie firma müügimaksuna linnavalitsuse põhjatusse kaukasse maksab, saab linnapea mersu liisingu kinni maksta ja jääb veel paari mersu jaoks ülegi. Nii et selle raha eest võin ma kord nädalas pealinnas sõita ehk küll.
Kolmas võimalus on muidugi veel, et kogu see hoogtööremont on nüüd kenasti ajastatud nii, et haugimäluga valija mällu jääks pilt, kuidas teatud erakonna esindaja pidulikult neid äsjaremonditud teid avab...ma väga tahaks loota, et valija intelligentsust on alahinnatud, kuigi kindel ma selles ei ole. Kopsuprobleemid löövad ju alles aastate pärast välja.
teisipäev, 31. august 2010
Suurep(l)ärased IT-lahendused
Paar nädalat tagasi pidin välja ostma ühe retseptiravimi. Teisele inimesele. Paljuräägitud digiretsepti alusel. Kõik oli kena ja tore seni, kuni selgus, et kahe arsti poolt välja kirjutatud ravimikarbi asemel näeb apteeker ainult ühte. Ühe ma saingi. Saaja oli kaunikesti õnnetu.
Ise olen kolm või neli korda aastas korduvas situatsioonis, et kusagil novembris või detsembris oleks vaja oma arsti juurde kontrollimiseks number saada. Nii pika intervalliga kordusnumbreid arstid ise miskipärast panna ei saa. Veel enam, ITK-s pole võimalik ka teada saada, millal saab näiteks novembriks numbri panna, see on nii salastatud info, et seda ei tea isegi omad töötajad mitte. Nende I-Patsient on küll suurepärane süsteem oma analüüsitulemuste teadasaamiseks ja haigusloo vaatamiseks, aga nelja aasta jooksul pole mul õnnestunud mitte kordagi selle süsteemi kaudu numbrit broneerida. Umbes pooltel juhtudel teatab süsteem mulle mu raviarsti nime sisestamisel, et "Arsti ei leitud". Nüüdseks olen saanud nii targaks, et see tähendab fakti, et nimetet arsti juurde pole ühtegi vaba numbrit, ka mitte tasulisi.
Tegevus jätkub nagu alati helistamisega numbrile 1900. Kõigepealt kuulan ära sellesama mittetoimiva i-patsiendi reklaami ja siis kuulan kümme minutit muusikat. Oma raha eest. Siis paristan ühe hingetõmbega, et mul oleks vaja doktor selleja selle juurde onkoloogilise vastuvõtu numbrit. Sõna onkoloogiline on seejuures ülitähtis, muidu ei hakata minuga üldse rääkimagi. Edasi selgub tavaliselt, et numbreid pole ja millal järgmise (antud juhul siis novembrikuu) nimekiri avaneb, ei tea mitte keegi, eriti mitte aga registratuur.
Eelmisel nädalal saatsin südametäiega meili ja sain mittemidagiütleva vastuse, kuidas neil aegu ei jätku ja nemad sõltuvad haigekassa rahastamisest. Loogiline, ma ei tahtnudki numbrit ülehomseks ja nii ma neile ka vastasin. Ma lihtsalt tahtsin teada, miks nad kiusavad omaenda töötajaid ja koormavad üle omaenda infosüsteeme sellega, et nad ei suuda välja öelda, et näiteks numbreid novembriks või detsembriks hakatakse välja andma 10.septembril? Või midagi sellist. Selle asemel antakse vastus, et helistagi ikka uuesti ja uuesti ja nii iga päev...vaesed registratuuritöötajad ja vaesed patsiendid.
Ise olen kolm või neli korda aastas korduvas situatsioonis, et kusagil novembris või detsembris oleks vaja oma arsti juurde kontrollimiseks number saada. Nii pika intervalliga kordusnumbreid arstid ise miskipärast panna ei saa. Veel enam, ITK-s pole võimalik ka teada saada, millal saab näiteks novembriks numbri panna, see on nii salastatud info, et seda ei tea isegi omad töötajad mitte. Nende I-Patsient on küll suurepärane süsteem oma analüüsitulemuste teadasaamiseks ja haigusloo vaatamiseks, aga nelja aasta jooksul pole mul õnnestunud mitte kordagi selle süsteemi kaudu numbrit broneerida. Umbes pooltel juhtudel teatab süsteem mulle mu raviarsti nime sisestamisel, et "Arsti ei leitud". Nüüdseks olen saanud nii targaks, et see tähendab fakti, et nimetet arsti juurde pole ühtegi vaba numbrit, ka mitte tasulisi.
Tegevus jätkub nagu alati helistamisega numbrile 1900. Kõigepealt kuulan ära sellesama mittetoimiva i-patsiendi reklaami ja siis kuulan kümme minutit muusikat. Oma raha eest. Siis paristan ühe hingetõmbega, et mul oleks vaja doktor selleja selle juurde onkoloogilise vastuvõtu numbrit. Sõna onkoloogiline on seejuures ülitähtis, muidu ei hakata minuga üldse rääkimagi. Edasi selgub tavaliselt, et numbreid pole ja millal järgmise (antud juhul siis novembrikuu) nimekiri avaneb, ei tea mitte keegi, eriti mitte aga registratuur.
Eelmisel nädalal saatsin südametäiega meili ja sain mittemidagiütleva vastuse, kuidas neil aegu ei jätku ja nemad sõltuvad haigekassa rahastamisest. Loogiline, ma ei tahtnudki numbrit ülehomseks ja nii ma neile ka vastasin. Ma lihtsalt tahtsin teada, miks nad kiusavad omaenda töötajaid ja koormavad üle omaenda infosüsteeme sellega, et nad ei suuda välja öelda, et näiteks numbreid novembriks või detsembriks hakatakse välja andma 10.septembril? Või midagi sellist. Selle asemel antakse vastus, et helistagi ikka uuesti ja uuesti ja nii iga päev...vaesed registratuuritöötajad ja vaesed patsiendid.
reede, 13. august 2010
Töötusest eri regioonides
Otsisime Lõuna-Eestisse keskastmejuhti tuntud tööportaali kaudu. Laekus 68 avaldust, vestlusvooru valisime kaheksa. Kohale jõudis ei rohkem ega vähem kui kaks, kellel oli vaja töölevõtuvestluse asemel matkale minna, kellel olla auto katki läinud. Jne.
Jätkame.
Põhja-Eestisse oleks mul hädasti aga labidameest vaja...sellist kellele hommikul tööportsu kätte annad ja ise võid samal ajal tööle minna, pabistamata, et pool maja vahepeal minema kõnnib või vend end õhtuks oimetuks joonud ole...no ei leia. Kui lähedases väikelinnas tegin ettepaneku kolmekümne kantis suitsu pomminud meeshingele natuke suurema kui suitsuraha eest tööd teha, sain kuulda, et olen üks kapitalistivärdjas...
Eelmise aasta katusevärvijate näol on näide olemas, mis juhtub, kui mehed küll leiad, aga kõrval ei seisa...pool katust pesti enne värvimist pesuainega puhtaks, pool mitte, ja selle poole pealt, kus pesemata, tuleb värv kolinal maha, seejuures ei maksnud ma meestele sugugi sandikopikaid.
Kui keegi mulle suurest töötusest räägib, lähen ma väga tigedaks.
Jätkame.
Põhja-Eestisse oleks mul hädasti aga labidameest vaja...sellist kellele hommikul tööportsu kätte annad ja ise võid samal ajal tööle minna, pabistamata, et pool maja vahepeal minema kõnnib või vend end õhtuks oimetuks joonud ole...no ei leia. Kui lähedases väikelinnas tegin ettepaneku kolmekümne kantis suitsu pomminud meeshingele natuke suurema kui suitsuraha eest tööd teha, sain kuulda, et olen üks kapitalistivärdjas...
Eelmise aasta katusevärvijate näol on näide olemas, mis juhtub, kui mehed küll leiad, aga kõrval ei seisa...pool katust pesti enne värvimist pesuainega puhtaks, pool mitte, ja selle poole pealt, kus pesemata, tuleb värv kolinal maha, seejuures ei maksnud ma meestele sugugi sandikopikaid.
Kui keegi mulle suurest töötusest räägib, lähen ma väga tigedaks.
esmaspäev, 5. juuli 2010
Kuumarabandus?
Kuna igasugused halturtsikud tegid nädalavahetustel mu sularahavarudele lõpu peale, oli neid vaja täiendada ja minna pangaautomaati piinama. Need teatavasti tahavad enne sinu enda raha sulle kätteandmist hirmsasti reklaami näidata. Õuevalgus ere, päev palav, automaadi ekraan varjus ja tuhmivõitu, nii loengi ma reklaamtekstist algust, et ***panga investeerimisfondid on otsas!
Õige tekst oli tegelikult, et needsamused investeerimisfondid on OSA millestki. Millest, ei viitsinud lugeda. Võtsin oma kroonid ja lippasin edasi.
Äkki oli enne?
Mu alluvad arvavad nagunii,et mul on ettenägemisvõime, sest meie nädala aja pärast algava kollektiivpuhkuse ajal on alati ilus ilm. Kuigi minu jaoks on tegemist pigem loogikaga, igal aastal omanike käest puhkuseaega välja pressides lähtun pigem sellest, et kui Eestis üldse ilusat ilma juhtub olema, siis juuli teisel poolel. Kui siis ka pole, tuleb ilma olla.
Õige tekst oli tegelikult, et needsamused investeerimisfondid on OSA millestki. Millest, ei viitsinud lugeda. Võtsin oma kroonid ja lippasin edasi.
Äkki oli enne?
Mu alluvad arvavad nagunii,et mul on ettenägemisvõime, sest meie nädala aja pärast algava kollektiivpuhkuse ajal on alati ilus ilm. Kuigi minu jaoks on tegemist pigem loogikaga, igal aastal omanike käest puhkuseaega välja pressides lähtun pigem sellest, et kui Eestis üldse ilusat ilma juhtub olema, siis juuli teisel poolel. Kui siis ka pole, tuleb ilma olla.
laupäev, 12. juuni 2010
Pilet Titanicule
Olen viimastel nädalatel nii palju igasugust eurole üleminekut puudutavat materjali lugenud ja seminaridel-konverentsidel istunud, et info hakkab peas segi minema ja kõrvadest välja pressima. Mõttes vabandan erinevate kirjutajate ja ettekandjate vahel, kui kogemata neid tsiteerin.
Ütlen kohe, et minu meelest on makromajanduslikus mõttes eurole üleminek pigem emotsionaalne, kui majanduslik küsimus. Kui eurotsoon ongi Titanic, nagu mõned analüütikud väidavad, siis oleme me selle pardal juba sellest ajast, kui Eesti vabariik sidus krooni kursi jäigalt saksa margaga ja hiljem euroga. Sellel, millise kujundusega rahatähed meie rahakotis on, pole suuremat tähtsust, sest kui euro nõrgeneb, nõrgeneb automaatselt koos sellega kroon ja vastupidi. Nii et selles suhtes ei muutu 1.jaanuarist 2011 mitte kui midagi.
Reisimine muutub lihtsamaks ja poole protsendi võrra odavamaks, samuti internetist euroriikidest ostetud kaubad. See pool protsenti on konverteerimistasu, mis praegu pankade kaukasse läheb. Samamoodi odavneb poole protsendi võrra importkauba sisseost, mis muidugi ei tähenda, et sellel müügihinnale mingit mõju oleks, hinna paneb paika ikkagi turg ehk kui palju klient ühe või teise kauba eest nõus maksma on.
Hirmujutud hirmsast hinnatõusust seoses eurole üleminekuga tunduvad ka olevat emotsioonidel baseeruv fiktsioon, ühegi eurole üle läinud riigi statistika suurt hinnatõusu ei näita, protsendid kõiguvad 0,5 ja 3 vahel. Lisaks tekib alati küsimus, kus on garantii, et ilma üleminekuta oleksid hinnad samale tasemele jäänud või langenud. Kui vaadata viimaste aastate hinnatõuse, siis on hindade tõstmisega juba aastaid ka ilma eurotagi suurepäraselt toime tuldud. Võrdlesin huvi pärast 2004.aasta ja 2010.aasta elektriarveid ja sain keskmise kilovatt-tunni hinnatõusuks kuue aasta jooksul 68% ilma igasuguse kõrvalise abita.
Jaekaubandusele saab see kahenädalane üleminekuaeg jaanuari algul muidugi tõeline põrgu olema, kui vastu tuleb võtta nii kroone kui eurosid, kassat pidada eurodes ja vahetusrahaks anda eurosid, suuremat sorti supp ja puder saab tulema. Lisaks kõigi ettevõtete raamatupidamissüsteemide üheaegne üleminek - ehk nagu pangaanalüütikud ütlevad, kes sellega pole alustanud, on juba hiljaks jäänud, sest aasta lõpus ei saa ettevõttesse enam itimehi ühegi raha eest mitte, neid lihtsalt ei jätku.
Aga mis puudutab eurotsooni tervikuna, siis ühinen täiesti nii viimases Ärilehes toodud Indrek Neivelti kui Swedbank makroanalüütiku Priit Simsoni arvamusega: tõeline kriis on alles tulekul ja niinimetatud masu oli alles esimene märk sellest. Kui palju see meie kärbsemustasuurust kolkavabariiki otseselt puudutab, on iseküsimus, puutumata me muidugi ei jää. Tarbimine peab vähenema. Lääne-Euroopa elatustase ei ole jätkusuutlik ja peab langema - aga kellele see meeldiks? See, mis toimub praegu Kreekas, võib kohevarsti hakata toimuma ka tunduvalt suurema elanikkonnaga Itaalias, Hispaanias ja Portugalis. Eurotsooni hüperinflatsioon võib saabuda kolme kuni viie aasta pärast, aga ka varem. Nii et kellel sääste on, peaks vist ostma dollareid või jeene. Või kulda :).
Ja see, kas Eesti läheb 1.jaanuarist üle eurole või mitte, ei muuda mitte kõigevähematki. Me juba oleme Titanicu pardal.
Ütlen kohe, et minu meelest on makromajanduslikus mõttes eurole üleminek pigem emotsionaalne, kui majanduslik küsimus. Kui eurotsoon ongi Titanic, nagu mõned analüütikud väidavad, siis oleme me selle pardal juba sellest ajast, kui Eesti vabariik sidus krooni kursi jäigalt saksa margaga ja hiljem euroga. Sellel, millise kujundusega rahatähed meie rahakotis on, pole suuremat tähtsust, sest kui euro nõrgeneb, nõrgeneb automaatselt koos sellega kroon ja vastupidi. Nii et selles suhtes ei muutu 1.jaanuarist 2011 mitte kui midagi.
Reisimine muutub lihtsamaks ja poole protsendi võrra odavamaks, samuti internetist euroriikidest ostetud kaubad. See pool protsenti on konverteerimistasu, mis praegu pankade kaukasse läheb. Samamoodi odavneb poole protsendi võrra importkauba sisseost, mis muidugi ei tähenda, et sellel müügihinnale mingit mõju oleks, hinna paneb paika ikkagi turg ehk kui palju klient ühe või teise kauba eest nõus maksma on.
Hirmujutud hirmsast hinnatõusust seoses eurole üleminekuga tunduvad ka olevat emotsioonidel baseeruv fiktsioon, ühegi eurole üle läinud riigi statistika suurt hinnatõusu ei näita, protsendid kõiguvad 0,5 ja 3 vahel. Lisaks tekib alati küsimus, kus on garantii, et ilma üleminekuta oleksid hinnad samale tasemele jäänud või langenud. Kui vaadata viimaste aastate hinnatõuse, siis on hindade tõstmisega juba aastaid ka ilma eurotagi suurepäraselt toime tuldud. Võrdlesin huvi pärast 2004.aasta ja 2010.aasta elektriarveid ja sain keskmise kilovatt-tunni hinnatõusuks kuue aasta jooksul 68% ilma igasuguse kõrvalise abita.
Jaekaubandusele saab see kahenädalane üleminekuaeg jaanuari algul muidugi tõeline põrgu olema, kui vastu tuleb võtta nii kroone kui eurosid, kassat pidada eurodes ja vahetusrahaks anda eurosid, suuremat sorti supp ja puder saab tulema. Lisaks kõigi ettevõtete raamatupidamissüsteemide üheaegne üleminek - ehk nagu pangaanalüütikud ütlevad, kes sellega pole alustanud, on juba hiljaks jäänud, sest aasta lõpus ei saa ettevõttesse enam itimehi ühegi raha eest mitte, neid lihtsalt ei jätku.
Aga mis puudutab eurotsooni tervikuna, siis ühinen täiesti nii viimases Ärilehes toodud Indrek Neivelti kui Swedbank makroanalüütiku Priit Simsoni arvamusega: tõeline kriis on alles tulekul ja niinimetatud masu oli alles esimene märk sellest. Kui palju see meie kärbsemustasuurust kolkavabariiki otseselt puudutab, on iseküsimus, puutumata me muidugi ei jää. Tarbimine peab vähenema. Lääne-Euroopa elatustase ei ole jätkusuutlik ja peab langema - aga kellele see meeldiks? See, mis toimub praegu Kreekas, võib kohevarsti hakata toimuma ka tunduvalt suurema elanikkonnaga Itaalias, Hispaanias ja Portugalis. Eurotsooni hüperinflatsioon võib saabuda kolme kuni viie aasta pärast, aga ka varem. Nii et kellel sääste on, peaks vist ostma dollareid või jeene. Või kulda :).
Ja see, kas Eesti läheb 1.jaanuarist üle eurole või mitte, ei muuda mitte kõigevähematki. Me juba oleme Titanicu pardal.
kolmapäev, 12. mai 2010
Mitte ainult arstiabist
Ma olen varem küll tõotanud,et võimalusel katsun surra ilma Hiiu onkoloogia abita. Ometi olin ma eile hommikul jälle seal, seekord hoopis hambaarsti suunamisel. Mujale pole selle valge täpiga minna, tundub, et inimese lihakeha on haiglate vahel piirkondade kaupa ära jagatud ja kõikehõlmav diagnostika nagu Dr.Houses,jääb siiski filmide võlumaailma. Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse arstidest kirjutada.
Pigem on mind kogu aeg hämmastama pannud,kuivõrd erinevad võivad olla ühe ja sama ravikindlustussüsteemi kaks haiglat. Järjekorrad on pikad igal pool. Mitte ainult Eestis - jõudsin hiljem nibin-nabin, mõneminutilise hilinemisega kohtumisele inglise äripartneriga, kes kommenteeris, et briti riiklikus meditsiinis on asjad täpselt samamoodi, kümneminutilisele arstivisiidile pääsemiseks seisad kusagil kolm tundi elavas järjekorras.
Mina piirduksin oma mõttes kahe Eesti haiglaga, Ida-Tallinnaga, millega mul on viimastel aastatel olnud rohkem pistmist kui ma sooviksin, ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga, kuhu olen sattunud kas ema operatsioonidega seoses või siis Hiiule.
Nende kahe samasse süsteemi kuuluva asutuse atmosfäär on täiesti erinev. ITK-s on asjad kuidagi väga hästi planeeritud. Kuigi järjekorrad on pikad, võib-olla enam-vähem kindel, et planeeritud ajal siiski saab arsti juurde, pluss-miinus veerand tundi on normaalne. PERH-is võisin jälle veenduda, et kolme aastaga pole midagi muutunud, number võib sul ju olla, aga kabineti ukse taga käib olelusvõitlus ja arsti juurde pääseb see, kes nahhaalsemalt uksest sisse murrab. Mis mõte on fuajeesse paigaldatud mitukümmend tuhat krooni maksval järjekorraautomaadil, kui tegelikkuses järjekorraprotseduur ei toimi. Ise ootasin ukse taga kaks tundi, aga minust jäi sinna ootajaid küll.
Lisaks haiglate erinev õhkkond. ITK-s on puhas ja korras, personal näeb alati värskelt triigitud ja naeratav välja. Hiiul on kõik kulunud, väsinud, räämas ja katki. Mööduva sanitari vormirõivad polnud nädalaid pesumasinaga kokku saanud.
Rahapuudusest meditsiinisüsteemis ei taha ma siinkohal sõnagi kuulda, kui vaadata haigekassa luksuslikke ruume, ei ole see lihtsalt usutav. Pealegi,
järjekorraautomaadi ostmiseks-paikaseadmiseks oli raha, aga selleks,et kempsu katkine ukselukk ära parandada, ei ole?
Administreerimine on see võlusõna, mis asjad paika paneb. Suhtumine muudab kõik. Kui haigla juhtkond ei hooli, siis ei hooli ka personal. Kui personal ei hooli, jäävad kannatajaks alati kliendid, antud juhul siis patsiendid. Kui äriettevõtte kliendil on võimalik mujale minna, siis haigla kliendil tihtilugu kahjuks mitte.
Veelkord läänemaailma meditsiini poole pöördudes võib tõdeda, et ka sealsed meditsiiniasutused on enamjaolt sihtasutused, nagu meie haigladki. Põhimõtteliselt lubab selline juriidiline vorm segarahastamist: riiklikud eraldised, EL toetused, firmade ja eraisikute annetused. Eestis oskan ma praegu hoo pealt nimetada vist ainult üht korralikult toimivat segarahastamisega meditsiiniasutust ja selleks on Tallinna Lastehaigla Toetusfond, kes on tõepoolest väga palju suutnud ära teha nii riigi, ettevõtete kui eraisikute toel. Ja neil on ka tulemused ette näidata.
Eile aga Hiiul seina toetades fantaseerisin teemal, et kui oleks üksik haige miljonär, kas siis pärandaksin oma raha PERH-le onkoloogia arendamiseks, sest minu eest kanti seal haiglas nii hästi hoolt...ega vist.
***
Mis aga valgesse täppi puutub, siis oli see healoomuline, kuid naksatakse juunis siiski igaks juhuks kohaliku tuimestusega ära. Et ta mingil hetkel ei otsustaks hakata endale sõrgu kasvatama.
Pigem on mind kogu aeg hämmastama pannud,kuivõrd erinevad võivad olla ühe ja sama ravikindlustussüsteemi kaks haiglat. Järjekorrad on pikad igal pool. Mitte ainult Eestis - jõudsin hiljem nibin-nabin, mõneminutilise hilinemisega kohtumisele inglise äripartneriga, kes kommenteeris, et briti riiklikus meditsiinis on asjad täpselt samamoodi, kümneminutilisele arstivisiidile pääsemiseks seisad kusagil kolm tundi elavas järjekorras.
Mina piirduksin oma mõttes kahe Eesti haiglaga, Ida-Tallinnaga, millega mul on viimastel aastatel olnud rohkem pistmist kui ma sooviksin, ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga, kuhu olen sattunud kas ema operatsioonidega seoses või siis Hiiule.
Nende kahe samasse süsteemi kuuluva asutuse atmosfäär on täiesti erinev. ITK-s on asjad kuidagi väga hästi planeeritud. Kuigi järjekorrad on pikad, võib-olla enam-vähem kindel, et planeeritud ajal siiski saab arsti juurde, pluss-miinus veerand tundi on normaalne. PERH-is võisin jälle veenduda, et kolme aastaga pole midagi muutunud, number võib sul ju olla, aga kabineti ukse taga käib olelusvõitlus ja arsti juurde pääseb see, kes nahhaalsemalt uksest sisse murrab. Mis mõte on fuajeesse paigaldatud mitukümmend tuhat krooni maksval järjekorraautomaadil, kui tegelikkuses järjekorraprotseduur ei toimi. Ise ootasin ukse taga kaks tundi, aga minust jäi sinna ootajaid küll.
Lisaks haiglate erinev õhkkond. ITK-s on puhas ja korras, personal näeb alati värskelt triigitud ja naeratav välja. Hiiul on kõik kulunud, väsinud, räämas ja katki. Mööduva sanitari vormirõivad polnud nädalaid pesumasinaga kokku saanud.
Rahapuudusest meditsiinisüsteemis ei taha ma siinkohal sõnagi kuulda, kui vaadata haigekassa luksuslikke ruume, ei ole see lihtsalt usutav. Pealegi,
järjekorraautomaadi ostmiseks-paikaseadmiseks oli raha, aga selleks,et kempsu katkine ukselukk ära parandada, ei ole?
Administreerimine on see võlusõna, mis asjad paika paneb. Suhtumine muudab kõik. Kui haigla juhtkond ei hooli, siis ei hooli ka personal. Kui personal ei hooli, jäävad kannatajaks alati kliendid, antud juhul siis patsiendid. Kui äriettevõtte kliendil on võimalik mujale minna, siis haigla kliendil tihtilugu kahjuks mitte.
Veelkord läänemaailma meditsiini poole pöördudes võib tõdeda, et ka sealsed meditsiiniasutused on enamjaolt sihtasutused, nagu meie haigladki. Põhimõtteliselt lubab selline juriidiline vorm segarahastamist: riiklikud eraldised, EL toetused, firmade ja eraisikute annetused. Eestis oskan ma praegu hoo pealt nimetada vist ainult üht korralikult toimivat segarahastamisega meditsiiniasutust ja selleks on Tallinna Lastehaigla Toetusfond, kes on tõepoolest väga palju suutnud ära teha nii riigi, ettevõtete kui eraisikute toel. Ja neil on ka tulemused ette näidata.
Eile aga Hiiul seina toetades fantaseerisin teemal, et kui oleks üksik haige miljonär, kas siis pärandaksin oma raha PERH-le onkoloogia arendamiseks, sest minu eest kanti seal haiglas nii hästi hoolt...ega vist.
***
Mis aga valgesse täppi puutub, siis oli see healoomuline, kuid naksatakse juunis siiski igaks juhuks kohaliku tuimestusega ära. Et ta mingil hetkel ei otsustaks hakata endale sõrgu kasvatama.
esmaspäev, 19. aprill 2010
Rootsi panga naeruväärne reisikindlustus
Tänu ühe kommentaatori meeldetuletusele võtsin siis täna vaevaks uurida, kas oleks võimalik siiski mingit rahakest tagasi saada. On ju igasuguseid krediitkaarte soetatud just nimelt tänu sellele, et nendega peaks kaasnema reisikindlustus, sealhulgas ka reisitõrkekindlustus. Kusjuures nende krediitkaartide kuumaksud ei ole üldse mitte madalad.
Saatsin siis täna aadressil kahjuabi@swedbank.ee järelepärimise, et kulud hotellile ja kontserdipiletitele olid sellised ja sellised, milliseid pabereid peaks esitama...
Paari tunni pärast sain sellise vastuse:
Kindlustus saaks korvata hetkel erandkorralise otsusega ettetasutud ning tagastamatud teenused maksimaalselt 150 € ulatuses (hotell, kontsert).
Lennupiletite kulu kompenseerib lennufirma.
Kahjukäsitluse jätkamiseks paluksin Teil edastada järgnevad materjalid:
1.konto väljavõte reisi eest tasumise kohta;
Kindlustuskaitse jõustub juhul kui tasuda vähemalt 75% reisikuludest ühel järgneval toodud viisil:
1. Swedbank ASi Gold krediitkaardiga;
2. ülekandega Swedbank interndtipangast Gold krediitkaardiga seotud limiidikontot teenindavalt arvelduskontolt;
3. eelpool nimetatud arvelduskontoga seotud deebetkaardiga.
2. arved ettetasutud teenuste kohta;
3. manuses olev kahjuavaldus.
Ma ausalt öeldes hakkasin seda summat nähes luksuma ja mõtlesin, et nad on ühe nulliga eksinud...150 euroga saab Londonis kolmele inimesele ehk üheks ööks telkimisplatsi (koerahotell on juba kallim) ja hädaga saaks sellega ehk kontserdipiletite maksumuse katta...igaks juhuks küsisin üle ja sain vastuseks:
Paraku on hetkel tegemist olukorraga, mis kuulub enamus seltsides üldiste välistuste alla (loodusjõud) ning hüvitamiskohustust tegelikult kindlustusseltsidel ei ole.
Vastutulelikust seisukohast võtsime otsuse vastu, et hüvitame oma klientidele ettetasutud lisakulud 150 € ulatuses, mis reisi ärajäämise korral kasutamata jäid.
Tore. Edaspidi võivad nad oma krediitkaardid sinnasamusesse toppida ja minu palgalaekumise kah ära unustada, sest teatavasti kliendid hääletavad jalgadega ja minu ja nende arusaam vastutulelikkusest ei lähe mitte üks nõks kokku. Lisaks lugesin igaks juhuks üle nende kindlustustingimused:
Me ei hüvita kahju, mille põhjustas:
Üldistes tingimustes:
• terrorismiakt;
• massihävitusrelv, sõda või sõjalise operatsiooni sarnane olukord, riigipööre, ülestõus, rahvarahutus, streik, töökatkestus;
• tuumaenergia, radioaktiivsus, epideemia, keskkonna saastatus;
• ametivõimude tegevus, vara sundvõõrandamine;
• kindlustatu joobeseisund (alkoholijoove, narkojoove, toksiline joove jms) või joobeseisundi järelnähud;
• enesetapp ja enesetapukatse, õigusvastane tegutsemine, teadlik enese ohtu asetamine, osalemine kaklustes;
• kindlustatu tahtlus või raske hooletus.
Reisikatkestuse või ärajäämise kohal on veel lisatingimused:
Hüvitamisele ei kuulu reisi ärajäämine või katkemine, mille põhjuseks on:
• rasedus või sellest tingitud komplikatsioon, sünnitus;
• krooniline haigus või selle ägenemine;
• psühhiaatriline või psühhoneuroloogiline haigus, k.a depressioon;
• kindlustatu tahtlik enese vigastamine, haigestumise põhjustamine või vara kahjustamine.
Kui keegi näeb nendes tingimustes sõna loodusõnnetus, andke mulle ka teada, ma panen homseks silmaarsti aja kinni. Äärmisel juhul käiks keskkonna saastatus?
Nii et kõik kullakesed, kes kusagil Euroopa avarustes oma kulutshekke koguvad...pole vist mõtet hakata oma taskuid paberipahnaga koormama, nende eest ei tasuta nagunii. Ja juristidel jätkub nüüd ilmselt tööd ja leiba pikemaks ajaks.
Saatsin siis täna aadressil kahjuabi@swedbank.ee järelepärimise, et kulud hotellile ja kontserdipiletitele olid sellised ja sellised, milliseid pabereid peaks esitama...
Paari tunni pärast sain sellise vastuse:
Kindlustus saaks korvata hetkel erandkorralise otsusega ettetasutud ning tagastamatud teenused maksimaalselt 150 € ulatuses (hotell, kontsert).
Lennupiletite kulu kompenseerib lennufirma.
Kahjukäsitluse jätkamiseks paluksin Teil edastada järgnevad materjalid:
1.konto väljavõte reisi eest tasumise kohta;
Kindlustuskaitse jõustub juhul kui tasuda vähemalt 75% reisikuludest ühel järgneval toodud viisil:
1. Swedbank ASi Gold krediitkaardiga;
2. ülekandega Swedbank interndtipangast Gold krediitkaardiga seotud limiidikontot teenindavalt arvelduskontolt;
3. eelpool nimetatud arvelduskontoga seotud deebetkaardiga.
2. arved ettetasutud teenuste kohta;
3. manuses olev kahjuavaldus.
Ma ausalt öeldes hakkasin seda summat nähes luksuma ja mõtlesin, et nad on ühe nulliga eksinud...150 euroga saab Londonis kolmele inimesele ehk üheks ööks telkimisplatsi (koerahotell on juba kallim) ja hädaga saaks sellega ehk kontserdipiletite maksumuse katta...igaks juhuks küsisin üle ja sain vastuseks:
Paraku on hetkel tegemist olukorraga, mis kuulub enamus seltsides üldiste välistuste alla (loodusjõud) ning hüvitamiskohustust tegelikult kindlustusseltsidel ei ole.
Vastutulelikust seisukohast võtsime otsuse vastu, et hüvitame oma klientidele ettetasutud lisakulud 150 € ulatuses, mis reisi ärajäämise korral kasutamata jäid.
Tore. Edaspidi võivad nad oma krediitkaardid sinnasamusesse toppida ja minu palgalaekumise kah ära unustada, sest teatavasti kliendid hääletavad jalgadega ja minu ja nende arusaam vastutulelikkusest ei lähe mitte üks nõks kokku. Lisaks lugesin igaks juhuks üle nende kindlustustingimused:
Me ei hüvita kahju, mille põhjustas:
Üldistes tingimustes:
• terrorismiakt;
• massihävitusrelv, sõda või sõjalise operatsiooni sarnane olukord, riigipööre, ülestõus, rahvarahutus, streik, töökatkestus;
• tuumaenergia, radioaktiivsus, epideemia, keskkonna saastatus;
• ametivõimude tegevus, vara sundvõõrandamine;
• kindlustatu joobeseisund (alkoholijoove, narkojoove, toksiline joove jms) või joobeseisundi järelnähud;
• enesetapp ja enesetapukatse, õigusvastane tegutsemine, teadlik enese ohtu asetamine, osalemine kaklustes;
• kindlustatu tahtlus või raske hooletus.
Reisikatkestuse või ärajäämise kohal on veel lisatingimused:
Hüvitamisele ei kuulu reisi ärajäämine või katkemine, mille põhjuseks on:
• rasedus või sellest tingitud komplikatsioon, sünnitus;
• krooniline haigus või selle ägenemine;
• psühhiaatriline või psühhoneuroloogiline haigus, k.a depressioon;
• kindlustatu tahtlik enese vigastamine, haigestumise põhjustamine või vara kahjustamine.
Kui keegi näeb nendes tingimustes sõna loodusõnnetus, andke mulle ka teada, ma panen homseks silmaarsti aja kinni. Äärmisel juhul käiks keskkonna saastatus?
Nii et kõik kullakesed, kes kusagil Euroopa avarustes oma kulutshekke koguvad...pole vist mõtet hakata oma taskuid paberipahnaga koormama, nende eest ei tasuta nagunii. Ja juristidel jätkub nüüd ilmselt tööd ja leiba pikemaks ajaks.
pühapäev, 4. aprill 2010
Siiruviiruline nädal
Varakevadine aeg, kusagil kevadise pööripäeva ja ülestõusmispühade vahel, on minu jaoks miskipärast olnud emotsionaalselt keeruline. Isegi sedavõrd, et kunagi ma pidasin kevadet kõige ebameeldivamaks aastaajaks. Vanuse ja analüüsivõime kasvades jõudsin järeldusele, et kuna ma olen niigi rahutu hing, siis kevadel lihtsalt see rahutus mitmekordistub, ning kui õiget väljundit ei leia, muutub painavaks. Pluss veel see, et hinge rahutus ja kere väsimus on üksteisega igaveses ja parandamatus vastuolus. Selles mõttes oleks siiski õige kusagil märtsikuus üks vähemalt nädalane puhkus võtta, nii nagu eelmisel aastal Kanaaridel oldud sai.Järgmisel aastal, kui elu ja tervist, katsun targem olla. Juhtus sel nädalal mõndagi. Kõigepealt tekkis Geni kaudu äkki kontakt emaemaemapoolsete sugulastega, kellest ma lapsest saadik midagi kuulnud polnud, lisaks osutus vanatädi pojatütar mu blogide ammuseks lugejaks...Eesti on ikka imepisike küll ja tervitused MM-le, kui ta seda lugema juhtub.
Laupäeva hommikust alates asume saarel, ümber künka lainetab vesi, kuhu kahepäevane vihm lisaks lumesulamisveele oluliselt panustas. Kui eile õnnestus sellest järvest veel Hondaga läbi sõita, siis täna ma seda igaks juhuks parketimaasturiga parem ei üritaks ja homseks sõiduriistaks saab ilmselt Lumehelbeke. Tavaelus pintsaklipslastest naabrimehed kehastusid küll ümber kraavihallideks ja üritavad praegugi veele mere poole teed rajada, aga praeguseks on vesi ikka veel üle põlve ja sulamismaterjali ka veel kuhjaga alles. Eile käisin korterit vastu võtmas, kohale jõudes olin täiesti jahmunud, sest maja ümber, kus tavaliselt on piisavalt parkimisruumi, polnud kohta isegi mitte pikali kukkuda, rääkimata nii suure asja kui auto parkimisest. Algul ei suutnud ma aru saada, mis toimub, kõik naabrid korraga miljonärideks saanud? Sest odavad need autod küll ei olnud. Kui aga ukseesise kiriku ukse taga looklevat, kunagist mausoleumisaba meenutavat järjekorda nägin, tuli meelde, et õigeusklikel on komme oma pühaderoogi kirikus õnnistamas käia. Sellest ka siis parkimisummistus. Auto sain jätta majast mitmesaja meetri kaugusele ja seega luhtus ka kavatsus mõned asjad ära tuua. Otsustasin võtta aega ja veel korterisse jäänud raamatud ja mõned muud vähesed esemed läbi sorteerida ja otsustada, mis koju tuua, mis minema visata. Prügimäele tuleks saata osa mööblitki, peale kaheksat aastat väikeste lastega peresid pole sellest midagi vaatamisväärset alles jäänud. Ja köök vajaks remonti - töötuid maalreid peaks praegu väidetavalt piisavalt olema?
Kuigi mine tea. Nagu naabrinaine täna sapiselt märkis, istuvad tänapäeva töötud suurelt jaolt internetis ja teatavad, et alla xxx krooni tunnis nemad ennast liigutama ei hakka. Täna oleks hädasti kraavikaevajaid vaja olnud - pole. Eelmisel nädalal otsisin kohta, kus remonditaks muusikakeskusi - no pole. Lõpuks leidsin IT bussi, kus hapul näol mu pisiveaga riistapuu vastu võeti, küsides, kas ma ikka tean, et nende teenus maksab 500 krooni tund...tõepoolest, sellise rahaga 1500 krooni maksnud raadiot remontima hakata kas ongi mõtet. Küllap olen ma siis ainuke loll, kellele lihtsalt käib närvidele pidevalt asju ära visata ja nende asemele uusi osta. Asi polegi niipalju rahas, mind lihtsalt häirib see saastamine.
Aga pole viga. Elame veel, ükskord voolab see vesi merre nagunii ja kui Lumehelbeke ka enam läbi ei saa, lubasid naabrid kanuu laenata.
pühapäev, 14. märts 2010
Raamatute invasiivne paljunemine
Kui perekonnalegende uskuda, olevat mul esimesed tähed olnud selged aasta ja kolme kuuselt ja kolmeaastaselt lugesin vabalt raamatuid. Mitte lasteraamatuid. Viiendaks eluaastaks oli mul ammendatud kogu sari "Seiklusjutte maalt ja merelt", kusjuures osadest raamatutest sain ma muidugi lootusetult valesti aru, nii on siiani meeles arusaam, kuidas musketärid vaesele mileedile liiga tegid...lapse jaoks on ilmselt mõisted ustavus ja reetmine liiga abstraktsed.
Kooli esimestel aastatel olin palju haige ja muudkui lugesin. Õnneks enamikke maailmakirjanduse klassikuid nõuka-ajal keelatud kirjanduse nimekirja ei sattunud ja kõik nad olid kodus olemas, Balzac, Tolstoi, Tshehhov, Shakespeare, Cervantes - kõik need kuulusid mu lapsepõlve lugemisvara hulka.
Lugemine ja suitsetamine on siiani kaks tõsist sõltuvust, millest ma ilmselt hauani ei vabane. Ainult et väärtkirjandust ma enam ei loe. Ilmselt olen oma doosi kauges nooruses mitmekordselt kätte saanud ja siiamaani on kuhi peal.
Lugemine on viimasel ajal meelelahutus ja täpselt meelelahutuslikke asju loengi. Selliseid, mis puhastavad aju päevapingetest, teevad meele kergeks. Depressiooni, raskemeelsust ja traagikat on igapäevaeluski piisavalt, ma ei pea seda raamatutest juurde hankima.
Ainuke häda, et neid raamatuid kipub aina juurde tekkima. Raamatukogudesse ma oma töögraafiku tõttu eriti ei jõua. Elu on näidanud, et raamatuid valima veel jõuan, aga õigeaegse tagastamisega võib probleem tekkida - ja ma lausa vihkan millegagi hilinemist. Nii ma neid siis ostangi. Sõltlase elu on tänapäeval kergeks tehtud, isegi poodi ei pea minema, veedad pooltunnikese põlevail silmis internetis, teed paari hiireklõpsuga oma pangaarve kergemaks ja nädalakese jooksul saabubki kast otse koju või tööle.
Meie kodu seinad on lapsepõlvest saadik välja näinud sellised nagu pildil, skandinaavialikult kargest sisekujundusest on asi kaugel. Raamatuid ostsid mu vanavanemad, vanemad ja ma ise. Ma ei tea, kui palju raamatuid mul kodus on, olen paaril korral lugeda üritanud, aga kusagil paari tuhande kandis saab entusiasm otsa. Õnneks või kahjuks sai osa raamatuid 2004.a. kapitaalremondi ajal hukka, kui muud kohta raamatute ladustamiseks ei olnud, kui õues koormakatte all. Kõlab äärmiselt barbaarselt, aga tookord põletasin raamatuid sadade kaupa, sest nad olid hallitama läinud. Tõsi küll, enamuses oli tegemist nõukogude sotsialistliku realismi teostega. Minu põlvkond veel mäletab neid sundoste, tahtsid osta Kaugveri, aga sellele lisaks said kaasa veel Ivanovi, Petrovi ja Sidorovi. Tõsi, tollal maksid raamatud tol ajal kopikaid ja loodusressursside kokkuhoiust ei rääkinud veel keegi.
Sellest autodafeest hoolimata hakkab taas tekkima probleem sellega, et raamatuid pole enam kuhugi panna. Normaalseid raamaturiiuleid ei müüda poes juba ammu, miskipärast on kõik 30cm sügavused, kui 20cm-st piisab täiesti, kümme lisasentimeetrit on puhas ruumiraiskamine ja tore täiendav võimalus tolmupühkimise harrastamiseks. Seetõttu olen enamuse koduseid raamaturiiuleid ise ehitanud, sest 20cm liimpuitplaat on õnneks ehituspoodides müügil. Aga enam pole eriti vaba seina, kuhu ehitada.
Mõistlik tegu oleks osa raamatuid, sellised, millest kindel olen, et neid kunagi enam ei loe, lihtsalt ära anda. Aga seegi on probleem. Olen pakkunud raamatukogudele, aga suhtumine on olnud kõike muud kui entusiastlik. Seejuures pole ma pakkunud mingeid nõuka-aegseid raamatuid, vaid ikka viimastel aastatel ilmunuid. Kirbuturg pole lahendus, ma ei viitsi oma mõnusat kodust laupäevahommikut linnasõiduga ära rikkuda. Vaba aega on niigi alati liiga vähe ja linn puhkepäeval ei ahvatle kohe üldse.
Selline üritus oleks iseenesest tore, konkreetsel juhul küll kahjuks liiga kaugel. Aga ehk võtab keegi siinkandis ka mõtte üles. Kui autoga ligi pääseks (sest seljastassijat minust paraku pole), viiks üht-teist laadale küll.
Seniks jääb soovida kaunist emakeelepäeva.
Kooli esimestel aastatel olin palju haige ja muudkui lugesin. Õnneks enamikke maailmakirjanduse klassikuid nõuka-ajal keelatud kirjanduse nimekirja ei sattunud ja kõik nad olid kodus olemas, Balzac, Tolstoi, Tshehhov, Shakespeare, Cervantes - kõik need kuulusid mu lapsepõlve lugemisvara hulka.
Lugemine ja suitsetamine on siiani kaks tõsist sõltuvust, millest ma ilmselt hauani ei vabane. Ainult et väärtkirjandust ma enam ei loe. Ilmselt olen oma doosi kauges nooruses mitmekordselt kätte saanud ja siiamaani on kuhi peal.
Lugemine on viimasel ajal meelelahutus ja täpselt meelelahutuslikke asju loengi. Selliseid, mis puhastavad aju päevapingetest, teevad meele kergeks. Depressiooni, raskemeelsust ja traagikat on igapäevaeluski piisavalt, ma ei pea seda raamatutest juurde hankima.
Ainuke häda, et neid raamatuid kipub aina juurde tekkima. Raamatukogudesse ma oma töögraafiku tõttu eriti ei jõua. Elu on näidanud, et raamatuid valima veel jõuan, aga õigeaegse tagastamisega võib probleem tekkida - ja ma lausa vihkan millegagi hilinemist. Nii ma neid siis ostangi. Sõltlase elu on tänapäeval kergeks tehtud, isegi poodi ei pea minema, veedad pooltunnikese põlevail silmis internetis, teed paari hiireklõpsuga oma pangaarve kergemaks ja nädalakese jooksul saabubki kast otse koju või tööle.
Meie kodu seinad on lapsepõlvest saadik välja näinud sellised nagu pildil, skandinaavialikult kargest sisekujundusest on asi kaugel. Raamatuid ostsid mu vanavanemad, vanemad ja ma ise. Ma ei tea, kui palju raamatuid mul kodus on, olen paaril korral lugeda üritanud, aga kusagil paari tuhande kandis saab entusiasm otsa. Õnneks või kahjuks sai osa raamatuid 2004.a. kapitaalremondi ajal hukka, kui muud kohta raamatute ladustamiseks ei olnud, kui õues koormakatte all. Kõlab äärmiselt barbaarselt, aga tookord põletasin raamatuid sadade kaupa, sest nad olid hallitama läinud. Tõsi küll, enamuses oli tegemist nõukogude sotsialistliku realismi teostega. Minu põlvkond veel mäletab neid sundoste, tahtsid osta Kaugveri, aga sellele lisaks said kaasa veel Ivanovi, Petrovi ja Sidorovi. Tõsi, tollal maksid raamatud tol ajal kopikaid ja loodusressursside kokkuhoiust ei rääkinud veel keegi.
Sellest autodafeest hoolimata hakkab taas tekkima probleem sellega, et raamatuid pole enam kuhugi panna. Normaalseid raamaturiiuleid ei müüda poes juba ammu, miskipärast on kõik 30cm sügavused, kui 20cm-st piisab täiesti, kümme lisasentimeetrit on puhas ruumiraiskamine ja tore täiendav võimalus tolmupühkimise harrastamiseks. Seetõttu olen enamuse koduseid raamaturiiuleid ise ehitanud, sest 20cm liimpuitplaat on õnneks ehituspoodides müügil. Aga enam pole eriti vaba seina, kuhu ehitada.
Mõistlik tegu oleks osa raamatuid, sellised, millest kindel olen, et neid kunagi enam ei loe, lihtsalt ära anda. Aga seegi on probleem. Olen pakkunud raamatukogudele, aga suhtumine on olnud kõike muud kui entusiastlik. Seejuures pole ma pakkunud mingeid nõuka-aegseid raamatuid, vaid ikka viimastel aastatel ilmunuid. Kirbuturg pole lahendus, ma ei viitsi oma mõnusat kodust laupäevahommikut linnasõiduga ära rikkuda. Vaba aega on niigi alati liiga vähe ja linn puhkepäeval ei ahvatle kohe üldse.
Selline üritus oleks iseenesest tore, konkreetsel juhul küll kahjuks liiga kaugel. Aga ehk võtab keegi siinkandis ka mõtte üles. Kui autoga ligi pääseks (sest seljastassijat minust paraku pole), viiks üht-teist laadale küll.Seniks jääb soovida kaunist emakeelepäeva.
kolmapäev, 3. märts 2010
Kinnisvarakuulutus
Niisiis, kuna juba on küsitud, siis panen teate üles:
Alates aprillist üürile anda 2-toaline kõigi mugavustega korter suurusega 49,6m2 Pelgurannas Sõle ja Sitsi t. ristmiku piirkonnas. Parkimine tasuta, hoovis. Bussipeatus 100m, kesklinna sõidab buss vähem kui veerand tundi. Stroomi randa 800 m jalutamist.
Maja ehitatud 1987, telliskivihoone, 5-kordne, korter 4.korrusel. Nurgakorter, maja eriti läbi ei kosta. Lifti ei ole, aga lapsevankrit või käru saab hoida lukustatud keldris. Toad 14m2 ja 24m2 (läbikäidav). Aknad ja kogu santehnika vahetatud 2004.a., sanitaarremondi tegid eelmised üürnikud 2008.a. suvel. Kuna mees oli ehitaja, siis oli endale ja päris korralikult tehtud. Osaliselt möbleeritud, olemas külmkapp ja pesumasin.
Elasin ise selles korteris aastatel 1987 kuni 2003 ja tegemist on ikka päris rahuliku ja mõnusa piirkonnaga, sama on öelnud mõlemad üürnikud, kes seal peale mind elanud on, kõik väikeste lastega pered.
Üüriks küsiksin praegust nadi kinnisvaraolukorda arvestades 2300 krooni kuus (ametlikult, saab vajadusel arve), sellele lisanduvad kommunaalkulud. Selle aasta ülikülmas jaanuarikuus olid ühistule makstavad kommunaalkulud (küte, vesi, prügivedu jamisiganes 2048 krooni, suvel on alla tuhande), Kuna majal on oma katlamaja, on küttekulud linna keskmisest odavamad. Pluss veel Eesti Energiale näitude järgi makstav elekter ja internet, mille teenusepakkuja võib ise valida ja temaga otse arveldada.
Seniste üürnikega on olnud kokkulepe, et seni, kuni nad maksavad korralikult kõik arved ja täidavad seadusi ja avaliku korra eeskirju ning korterit maha ei lammuta, võivad neil minu poolest olla lapsed, koerad, kassid või minu poolest kasvõi anakondad, mina oma nina nende asjadesse ei topi ega seinavärvi ette ei kirjuta. Ise ma elama sinna korterisse nagunii enam ei lähe, seni, kuni tervis lubab, kavatsen elada oma praeguses kodus ja kui enam ei luba, siis poleks ka 4.korruse korter vist eriti hea mõte.
Nii et kui kellelgi asja vastu huvi on, võib saata meili evepiibe@gmail.com
Alates aprillist üürile anda 2-toaline kõigi mugavustega korter suurusega 49,6m2 Pelgurannas Sõle ja Sitsi t. ristmiku piirkonnas. Parkimine tasuta, hoovis. Bussipeatus 100m, kesklinna sõidab buss vähem kui veerand tundi. Stroomi randa 800 m jalutamist.
Maja ehitatud 1987, telliskivihoone, 5-kordne, korter 4.korrusel. Nurgakorter, maja eriti läbi ei kosta. Lifti ei ole, aga lapsevankrit või käru saab hoida lukustatud keldris. Toad 14m2 ja 24m2 (läbikäidav). Aknad ja kogu santehnika vahetatud 2004.a., sanitaarremondi tegid eelmised üürnikud 2008.a. suvel. Kuna mees oli ehitaja, siis oli endale ja päris korralikult tehtud. Osaliselt möbleeritud, olemas külmkapp ja pesumasin.
Elasin ise selles korteris aastatel 1987 kuni 2003 ja tegemist on ikka päris rahuliku ja mõnusa piirkonnaga, sama on öelnud mõlemad üürnikud, kes seal peale mind elanud on, kõik väikeste lastega pered.
Üüriks küsiksin praegust nadi kinnisvaraolukorda arvestades 2300 krooni kuus (ametlikult, saab vajadusel arve), sellele lisanduvad kommunaalkulud. Selle aasta ülikülmas jaanuarikuus olid ühistule makstavad kommunaalkulud (küte, vesi, prügivedu jamisiganes 2048 krooni, suvel on alla tuhande), Kuna majal on oma katlamaja, on küttekulud linna keskmisest odavamad. Pluss veel Eesti Energiale näitude järgi makstav elekter ja internet, mille teenusepakkuja võib ise valida ja temaga otse arveldada.
Seniste üürnikega on olnud kokkulepe, et seni, kuni nad maksavad korralikult kõik arved ja täidavad seadusi ja avaliku korra eeskirju ning korterit maha ei lammuta, võivad neil minu poolest olla lapsed, koerad, kassid või minu poolest kasvõi anakondad, mina oma nina nende asjadesse ei topi ega seinavärvi ette ei kirjuta. Ise ma elama sinna korterisse nagunii enam ei lähe, seni, kuni tervis lubab, kavatsen elada oma praeguses kodus ja kui enam ei luba, siis poleks ka 4.korruse korter vist eriti hea mõte.
Nii et kui kellelgi asja vastu huvi on, võib saata meili evepiibe@gmail.com
teisipäev, 2. märts 2010
Et probleemid mitte otsa ei saaks,
helistas täna korteri üürnik ja ütles, et nad ostsid korteri ja kolivad kuu lõpus välja. Ma mõistan neid, kahe olemasoleva ja ühe tulemasoleva lapsega jääb kahetoaline ikka armetult väikeseks. Lõppude lõpuks elasid nad seal viis ja pool aastat, olin mina korralike üürnikega rahul ja paistab, et nemad ka, igatahes ütles üürnikupoiss, et tema kokku kümneaastase üürnikuelu jooksul olin mina maailma parim üürileandja. Kompliment muidugi tore, paraku ei päästa see mind lisapeavalust, mida kõigi ülejäänud asjade taustal on mulle vaja nagu surnule suupilli. Üldiselt olid ka nemad väga head üürnikud, maksid oma arved õigeaegselt ja korralikult ja hoidsid elamise korras. Kuigi ausalt öeldes ei ole ma tänase seisuga seal aastajagu isegi mitte käinud.
Valikuid on tegelikult kolm, otsida uuesti üürilist, müüa maha või jätta niisama seisma. Üürnikud tunduvad olevad peavalu, nii nagu eelmistega, ei pruugi vedada ja ausalt öeldes ma hästi nagu ei viitsi selle üürimisega sekeldada. Mida vanemaks ma saan, seda keerulisemaks enese killustamine erinevate projektide vahel muutub. Tahaks nagu rohkem rahu ja keskendumist olemasolevale, oma kodule, aiale ja tööle. Üüriturg tundub ka üsnagi madalseisus olevat, kui korteri väärtuses raha kuskile säästuhoiusele panna, teeniks intressina vaat et rohkem kui üürina ja poleks mingit sekeldamist korteriühistuga, kes aastaks 2010 pole suutnud veel õppida e-maili kasutama.
Lihtsaim variant oleks müük, viskaks mõnele maaklerile võtmed pihku ja las tegelevad asjaga. Iseasi, kas selleks muidugi kõige õigem turusituatsioon on. Iseasi, kas ja millal paremaks läheb.
Kalleim variant oleks lihtsalt seisma jätta. Kommunaalkulud tuleb nagunii maksta ja teatavasti tahavad majad, et neis elataks. Aeg-ajalt tuleks ikka käia linna teises otsas pilku peale viskamas.
Oehh, peavalu. Õnneks pole otsustamisega kiiret.
Valikuid on tegelikult kolm, otsida uuesti üürilist, müüa maha või jätta niisama seisma. Üürnikud tunduvad olevad peavalu, nii nagu eelmistega, ei pruugi vedada ja ausalt öeldes ma hästi nagu ei viitsi selle üürimisega sekeldada. Mida vanemaks ma saan, seda keerulisemaks enese killustamine erinevate projektide vahel muutub. Tahaks nagu rohkem rahu ja keskendumist olemasolevale, oma kodule, aiale ja tööle. Üüriturg tundub ka üsnagi madalseisus olevat, kui korteri väärtuses raha kuskile säästuhoiusele panna, teeniks intressina vaat et rohkem kui üürina ja poleks mingit sekeldamist korteriühistuga, kes aastaks 2010 pole suutnud veel õppida e-maili kasutama.
Lihtsaim variant oleks müük, viskaks mõnele maaklerile võtmed pihku ja las tegelevad asjaga. Iseasi, kas selleks muidugi kõige õigem turusituatsioon on. Iseasi, kas ja millal paremaks läheb.
Kalleim variant oleks lihtsalt seisma jätta. Kommunaalkulud tuleb nagunii maksta ja teatavasti tahavad majad, et neis elataks. Aeg-ajalt tuleks ikka käia linna teises otsas pilku peale viskamas.
Oehh, peavalu. Õnneks pole otsustamisega kiiret.
kolmapäev, 24. veebruar 2010
Lühendatud pühadeeelne tööpäev
Selliseid nähtusi on meil neli korda aastas, jõulupühade, uusaasta, vabariigi aastapäeva ja jaanipäeva eel. Kolm tundi lühem tööpäev, vähemalt teoreetiliselt. Ka uude töölepinguseadusse jäi see nõukaaegne rudiment sisse.
Minu isiklik seisukoht on, et selline poolik tööpäev on tobe ja kahjulik nii tööandjale kui töövõtjale. Tootmisettevõtted ei saa õiget töörütmi kätte. Kaubanduses ja teeninduses, kus inimesed töötavad vahetustega ja nagunii ühtegi kauplust või teenindusasutust varem kinni ei panda, tähendab see sisuliselt, et osa töötajaid töötavad sellel kuul kolm tundi vähem, aga sellel kolmel tunnil ei pruugi pühadega üldse mingit seotust olla. Sama lugu näiteks meditsiiniga, haiglad ei sulge oma uksi kunagi, seega tähendab niinimetatud lühendatud tööpäev lihtsalt üht lisajama töögraafikute koostamisel.
Eraettevõtete valgekraede tööaega ei loeta nagunii, töö tuleb ära teha. Ükskõik, kui mitu tundi selleks kulub.
Kellele see lühendatud tööpäev siis midagi tähendab, riigi- ja omavalitsuste töötajatele?
Mina teeksin igatahes ettepaneku need neli topakat poolikut tööpäeva teha täispikkuses ja anda selle asemel inimestele kaks täiendavat riigipüha kusagil aasta teises pooles, kus riigipühi niigi vähe. Kuluks vähem vaeva ja energiat, säästaks loodust - vähem edasi-tagasi sõitmist jne.
Et mis riigipühad need olema peaksid - mul ausalt öeldes täiesti ükskõik.
Minu isiklik seisukoht on, et selline poolik tööpäev on tobe ja kahjulik nii tööandjale kui töövõtjale. Tootmisettevõtted ei saa õiget töörütmi kätte. Kaubanduses ja teeninduses, kus inimesed töötavad vahetustega ja nagunii ühtegi kauplust või teenindusasutust varem kinni ei panda, tähendab see sisuliselt, et osa töötajaid töötavad sellel kuul kolm tundi vähem, aga sellel kolmel tunnil ei pruugi pühadega üldse mingit seotust olla. Sama lugu näiteks meditsiiniga, haiglad ei sulge oma uksi kunagi, seega tähendab niinimetatud lühendatud tööpäev lihtsalt üht lisajama töögraafikute koostamisel.
Eraettevõtete valgekraede tööaega ei loeta nagunii, töö tuleb ära teha. Ükskõik, kui mitu tundi selleks kulub.
Kellele see lühendatud tööpäev siis midagi tähendab, riigi- ja omavalitsuste töötajatele?
Mina teeksin igatahes ettepaneku need neli topakat poolikut tööpäeva teha täispikkuses ja anda selle asemel inimestele kaks täiendavat riigipüha kusagil aasta teises pooles, kus riigipühi niigi vähe. Kuluks vähem vaeva ja energiat, säästaks loodust - vähem edasi-tagasi sõitmist jne.
Et mis riigipühad need olema peaksid - mul ausalt öeldes täiesti ükskõik.
kolmapäev, 3. veebruar 2010
Supermõrd ja tants ümber lumekatla
Presidendiproua arvamustega võib olla nõus või mitte, aga vähemalt on tal pea iga asja kohta arvamus olemas. Üks viimastest ajas mind mõnusalt muigama, ja kõlas umbes nii: kui meesjuht koondab 50 alluvat, siis on ta sihikindel, õiglane, kuigi karm juht. Kui sama teeb naisjuht, siis on ta lihtsalt bitch.Ehk eesti keeli mõrd.
Mina olen siis supermõrd. Firmast kedagi koondada pole, liiga hästi töötavad, mõningasest kirjaoskamatusest hoolimata. Olen asunud teenusepakkujate koondamise kallale.
Eelmisel nädalal koondasin veeautomaatide hooldusega tegeleva firma. Lisaks sellele, et nad ilma hoiatamata hoolduse hinda kahekordistasid, vajus uksest sisse tehnik, võttis oma külastuse kohta pahaaimamatult sekretärilt allkirja ja hiljem esitas firma arve viiele tuhandele kroonile pluss käibemaks. Kas teile meeldiks, kui keegi tuleks vägisi teie külmkappi remontima, seejuures kappi, mis remonti ei vaja? Ja esitaks pärast viiekohalise arve? Mulle ka ei meeldinud ja edaspidi võivad nad oma automaadid sisse soolata.
Alates esimese lumehelbe langemisest käib firma territooriumil tants ümber lumekoristuse. Koristusfirma on arvamusel, et lund tuleb koristada nii vähe ja harva kui võimalik ja üleüldse siis, kui parasjagu aega juhtub olema. Meie tagasihoidlik soov oleks, et lumi oleks koristatud vähemalt selles ulatuses, et 15 meetri pikkused kaubaautod manööverdada saaksid ja töötajate autod ka parkima mahuksid. Ja seda kõike enne tööpäeva algust kell kaheksa. Otseselt kõri kallale me neile pole pääsenud, sest leping on koristusfirmal majavaldajaga ja majavaldaja esindaja resideerib Riias. Meie irisemise peale on meile käratatud, et pole meie asi. Nii saadamegi kinnisvarahaldurile fotoseeriaid platsidest, kus rekka saaks manööverdada ainult juhul, kui suur veoauto oleks võimeline ümber oma mõttelise telje pöörlema. Olgu muuseas ka märgitud, et krundi suurus on kümme hektarit ja kohti lume ladustamiseks võiksime lausa välja rentida, kui tuju oleks.
Tänaseks oleme jõudnud niikaugele, et leping senise koristusfirmaga on pidulikult lõpetatud ja homme hakkame käsikäes majahalduriga uut valima. Konkursi korras. Senise firma omanik aga kindlasti vannub maapõhja supermõrda, tänu kellele ta heast välisfirma tellimusest ilma jäi. See, et tema enda töö soovida jättis, talle vaevalt pähe tuleb, korduvatest telefonikõnedest ja meilidest hoolimata.
Andku mulle edasine jutt andeks kõik väikelinnade töötud, kelle kehv seisukord on tingitud nendest sõltumatutest asjaoludest. Kuid tihtilugu on nii, et firma kehv käekäik on tingitud ikkagi tema paindumatusest ja viletsast teeninduskvaliteedist. Üks näide minu enda maja ehitussaaga, millest aiablogis pikemat juttu. Olen kohanud ennasttäist santehnikut, kes suutis omaenese lollusest lõhki saagida puurkaevu ja panna veetoru sügavusse, kus see jäätus esimese öökülmaga ja takkapihta jäätus kogu veevärk tükkis paisupaagiga. Olen kohanud ehitajaid, kelle olen kolme päeva pärast krundilt minema kupatanud ja lubanud oma kaukaasia lambakoera lahti lasta, kui nad julgevad üle meie küla piiri jala tõsta. Ja kõige rohkem olen kohanud igasuguseid "teenusepakkujaid", kes ütlevad, et oi ei, NII pisikese töö pärast me NII kaugele küll tulema ei hakka. Või siis küsivad kolmekümne kilomeetri läbimise eest tuhat krooni väljakutsetasu.
Õnneks on lõpuks ikka leidunud mõni Mati, Urmas, Andrei või Sergei, kes tuleb kohale ilma väljakutsetasuta, teeb ilma suurema kobinata töö ära, koristab enese järelt ilma igasuguse lisatasuta ja mõlemad pooled on rahul.
Võib-olla on see minu isiklik ebaõnn, aga kõige suuremad käkid on ehituses kokku keeranud ikkagi ehitusfirmad. Üksiküritaja jaoks on tema töö kvaliteet tema ainuke PR ja reklaam. Firma saab iga kell põhja lasta ja uue teha. Ja samasugust käkki edasi toota või ehitada.
Naljakas on veel see, et kui rääkida kellegagi ehituspraagist, siis noogutatakse pead ja öeldakse, et jah, enne ehituse või remondi tellimist peabki korralikku eeltööd tegema ja pidevalt jälgima, et ikka tellitut tehtaks. Miskipärast pole keegi mulle soovitanud, et enne hambaarsti juurde minekut peaks läbi lugema pool tonni stomatoloogiaalast kirjandust ja enne lapse kooli saatmist lõpetama pedagoogikainstituudi. Et kontrollida, kas vastav spetsialist oma tööd ikka õieti teeb.
Kui arst jätaks teile süstla veeni, lasteaednik lapsed poolest päevast järelvalveta või aineõpetaja mängiks õpilastega tunnis hoopis pokkerit, oleks meediakisa taevani. Kui ehitaja jätab seina soojustuse panemata, santehnik torud soojustamata, klienditeenindaja käitub nagu tõbras, lumekoristusfirma ei korista lund, siis kehitame õlgu, et nojah, nii ongi. Osadel elukutsetel nagu eeldataks ametiau ja -väärikust, osadel pole seda vaja?
See on järjekordne mõistatus, millele ma vastust leida ei oska. Ja mu isiklik soov oleks, et see majanduslangus kestaks seni, kuni kõigile teleka ees tagumiku sügajatele, kelle põhiline argument mittemillegitegemiseks on, et vot selle palga eest ma küll midagi tegema ei hakkagi, ka kohale jõuaks, et iga töö on tegemist väärt. Ja selle hinna eest, mille paneb paika nõudluse ja pakkumise vahekord.
Ja kui ei jõua kohale, siis pole midagi parata. Siis lõpeb lugu nii, nagu Kaamose väga heas kirjatükis.
Ahjah, üks tore näide ka. Sama firma, kes meil suvel kõnniteekivi paigaldas (ja hästi paigaldas), käis meile nüüd lamekatuse lumekoristust pakkumas. Kui guugeldada, siis ei leia Tallinnast ühtki firmat, kes oleks lamekatuste koristustele spetsialiseerunud. Seda lihtsalt polnud vaja. Paindlikud poisid, ja ilmselt saavadki selle töö, seda katust ikka on natuke, kakskümmend kuus tuhat ruutmeetrit.
Ma jään nüüd natukeseks ajaks vait, kolm postitust kolme päevaga on liig mis liig. Lumevangistuse tagajärg ilmselt.
Mina olen siis supermõrd. Firmast kedagi koondada pole, liiga hästi töötavad, mõningasest kirjaoskamatusest hoolimata. Olen asunud teenusepakkujate koondamise kallale.
Eelmisel nädalal koondasin veeautomaatide hooldusega tegeleva firma. Lisaks sellele, et nad ilma hoiatamata hoolduse hinda kahekordistasid, vajus uksest sisse tehnik, võttis oma külastuse kohta pahaaimamatult sekretärilt allkirja ja hiljem esitas firma arve viiele tuhandele kroonile pluss käibemaks. Kas teile meeldiks, kui keegi tuleks vägisi teie külmkappi remontima, seejuures kappi, mis remonti ei vaja? Ja esitaks pärast viiekohalise arve? Mulle ka ei meeldinud ja edaspidi võivad nad oma automaadid sisse soolata.
Alates esimese lumehelbe langemisest käib firma territooriumil tants ümber lumekoristuse. Koristusfirma on arvamusel, et lund tuleb koristada nii vähe ja harva kui võimalik ja üleüldse siis, kui parasjagu aega juhtub olema. Meie tagasihoidlik soov oleks, et lumi oleks koristatud vähemalt selles ulatuses, et 15 meetri pikkused kaubaautod manööverdada saaksid ja töötajate autod ka parkima mahuksid. Ja seda kõike enne tööpäeva algust kell kaheksa. Otseselt kõri kallale me neile pole pääsenud, sest leping on koristusfirmal majavaldajaga ja majavaldaja esindaja resideerib Riias. Meie irisemise peale on meile käratatud, et pole meie asi. Nii saadamegi kinnisvarahaldurile fotoseeriaid platsidest, kus rekka saaks manööverdada ainult juhul, kui suur veoauto oleks võimeline ümber oma mõttelise telje pöörlema. Olgu muuseas ka märgitud, et krundi suurus on kümme hektarit ja kohti lume ladustamiseks võiksime lausa välja rentida, kui tuju oleks.
Tänaseks oleme jõudnud niikaugele, et leping senise koristusfirmaga on pidulikult lõpetatud ja homme hakkame käsikäes majahalduriga uut valima. Konkursi korras. Senise firma omanik aga kindlasti vannub maapõhja supermõrda, tänu kellele ta heast välisfirma tellimusest ilma jäi. See, et tema enda töö soovida jättis, talle vaevalt pähe tuleb, korduvatest telefonikõnedest ja meilidest hoolimata.
Andku mulle edasine jutt andeks kõik väikelinnade töötud, kelle kehv seisukord on tingitud nendest sõltumatutest asjaoludest. Kuid tihtilugu on nii, et firma kehv käekäik on tingitud ikkagi tema paindumatusest ja viletsast teeninduskvaliteedist. Üks näide minu enda maja ehitussaaga, millest aiablogis pikemat juttu. Olen kohanud ennasttäist santehnikut, kes suutis omaenese lollusest lõhki saagida puurkaevu ja panna veetoru sügavusse, kus see jäätus esimese öökülmaga ja takkapihta jäätus kogu veevärk tükkis paisupaagiga. Olen kohanud ehitajaid, kelle olen kolme päeva pärast krundilt minema kupatanud ja lubanud oma kaukaasia lambakoera lahti lasta, kui nad julgevad üle meie küla piiri jala tõsta. Ja kõige rohkem olen kohanud igasuguseid "teenusepakkujaid", kes ütlevad, et oi ei, NII pisikese töö pärast me NII kaugele küll tulema ei hakka. Või siis küsivad kolmekümne kilomeetri läbimise eest tuhat krooni väljakutsetasu.
Õnneks on lõpuks ikka leidunud mõni Mati, Urmas, Andrei või Sergei, kes tuleb kohale ilma väljakutsetasuta, teeb ilma suurema kobinata töö ära, koristab enese järelt ilma igasuguse lisatasuta ja mõlemad pooled on rahul.
Võib-olla on see minu isiklik ebaõnn, aga kõige suuremad käkid on ehituses kokku keeranud ikkagi ehitusfirmad. Üksiküritaja jaoks on tema töö kvaliteet tema ainuke PR ja reklaam. Firma saab iga kell põhja lasta ja uue teha. Ja samasugust käkki edasi toota või ehitada.
Naljakas on veel see, et kui rääkida kellegagi ehituspraagist, siis noogutatakse pead ja öeldakse, et jah, enne ehituse või remondi tellimist peabki korralikku eeltööd tegema ja pidevalt jälgima, et ikka tellitut tehtaks. Miskipärast pole keegi mulle soovitanud, et enne hambaarsti juurde minekut peaks läbi lugema pool tonni stomatoloogiaalast kirjandust ja enne lapse kooli saatmist lõpetama pedagoogikainstituudi. Et kontrollida, kas vastav spetsialist oma tööd ikka õieti teeb.
Kui arst jätaks teile süstla veeni, lasteaednik lapsed poolest päevast järelvalveta või aineõpetaja mängiks õpilastega tunnis hoopis pokkerit, oleks meediakisa taevani. Kui ehitaja jätab seina soojustuse panemata, santehnik torud soojustamata, klienditeenindaja käitub nagu tõbras, lumekoristusfirma ei korista lund, siis kehitame õlgu, et nojah, nii ongi. Osadel elukutsetel nagu eeldataks ametiau ja -väärikust, osadel pole seda vaja?
See on järjekordne mõistatus, millele ma vastust leida ei oska. Ja mu isiklik soov oleks, et see majanduslangus kestaks seni, kuni kõigile teleka ees tagumiku sügajatele, kelle põhiline argument mittemillegitegemiseks on, et vot selle palga eest ma küll midagi tegema ei hakkagi, ka kohale jõuaks, et iga töö on tegemist väärt. Ja selle hinna eest, mille paneb paika nõudluse ja pakkumise vahekord.
Ja kui ei jõua kohale, siis pole midagi parata. Siis lõpeb lugu nii, nagu Kaamose väga heas kirjatükis.
Ahjah, üks tore näide ka. Sama firma, kes meil suvel kõnniteekivi paigaldas (ja hästi paigaldas), käis meile nüüd lamekatuse lumekoristust pakkumas. Kui guugeldada, siis ei leia Tallinnast ühtki firmat, kes oleks lamekatuste koristustele spetsialiseerunud. Seda lihtsalt polnud vaja. Paindlikud poisid, ja ilmselt saavadki selle töö, seda katust ikka on natuke, kakskümmend kuus tuhat ruutmeetrit.
Ma jään nüüd natukeseks ajaks vait, kolm postitust kolme päevaga on liig mis liig. Lumevangistuse tagajärg ilmselt.
kolmapäev, 11. november 2009
Ärge me teenust tellige!
Seda hirmsopast aega näis olevat hea kasutada kõikvõimalike ripakil olevate asjade kordaajamiseks. Üheks selliseks koduse intenetiühenduse kiirus, vabandust, aeglus. Et ehk on asjad natuke edasi arenenud ja saab ka Kõuga kätte natukenegi parema kiiruse, kui alla 100 kbps.
Saatsin Televõrgule meili. Et lugesin koduleheküljelt, et uued võimsamad seadmed ja suundantennid, siis peaks asi ikka paremaks saama. Et kuhu peaks pöörduma.
Sain samal päeval väga viisaka vastuskirja. Täname pöördumise eest jne.jne. Antennid-seadmed meil täitsa olemas. Edasi läks imelikumaks, sest paigaldaja soovitati endal otsida.
Tänasin omakorda vastuse eest ja nentisin fakti, et minust ikka enam katuseleronijat ei ole. Äkki saaks ikka antenni koos tehnikuga, kes selle paika paneb.
Selle peale kena klienditeenindaja helistas mulle. Püüdis mind veenda nende teenust mitte kasutama. Kuna nende teenus seisnevat selles, et tuleb ise osta ja koju tassida kõik seadmed, vedada kaabel, kinnitada antenn katusele, puurida kõik augud jne.jne.jne. Ja siis saabub 650 krooni maksva väljakutsega tehnik ja ühendab kaks otsa.
Vat selle kahe otsa ühendamisega saaksin ma jah ise hakkama, kui keegi teine kogu eelneva kupatuse ära teeks ja lõpuks mu seljas katusele tassiks. Nii et siis ma sain lõpuks aru, miks nad omaenda teenust ei soovita kasutada.
Eks ma siis mõtlen edasi. Kas investeerida viis tuhat krooni seadmetesse, mille installeerimiseks tuleb ise tehnik otsida ja mille tagajärjel Kõu allalaadimiskiirus paraneks umbes poole võrra. Kui hästi läheb.
Saatsin Televõrgule meili. Et lugesin koduleheküljelt, et uued võimsamad seadmed ja suundantennid, siis peaks asi ikka paremaks saama. Et kuhu peaks pöörduma.
Sain samal päeval väga viisaka vastuskirja. Täname pöördumise eest jne.jne. Antennid-seadmed meil täitsa olemas. Edasi läks imelikumaks, sest paigaldaja soovitati endal otsida.
Tänasin omakorda vastuse eest ja nentisin fakti, et minust ikka enam katuseleronijat ei ole. Äkki saaks ikka antenni koos tehnikuga, kes selle paika paneb.
Selle peale kena klienditeenindaja helistas mulle. Püüdis mind veenda nende teenust mitte kasutama. Kuna nende teenus seisnevat selles, et tuleb ise osta ja koju tassida kõik seadmed, vedada kaabel, kinnitada antenn katusele, puurida kõik augud jne.jne.jne. Ja siis saabub 650 krooni maksva väljakutsega tehnik ja ühendab kaks otsa.
Vat selle kahe otsa ühendamisega saaksin ma jah ise hakkama, kui keegi teine kogu eelneva kupatuse ära teeks ja lõpuks mu seljas katusele tassiks. Nii et siis ma sain lõpuks aru, miks nad omaenda teenust ei soovita kasutada.
Eks ma siis mõtlen edasi. Kas investeerida viis tuhat krooni seadmetesse, mille installeerimiseks tuleb ise tehnik otsida ja mille tagajärjel Kõu allalaadimiskiirus paraneks umbes poole võrra. Kui hästi läheb.
neljapäev, 10. september 2009
Ekskursioonid levialadesse
Kunagi üheksakümnendate lõpul, kui Tele2 oma odavate telefonidega turule tuli, liikus rahva hulgas nali, et Tõnis Palts korraldab tasuta ekskursioone Tele2 levialasse. Meil nüüd siis aastal 2009.sama situatsioon, ainult et teiste teenusepakkujatega.
Elisa levi pole endiselt, nüüd vist juba nädal aega. Ega ma muidu eriti põekski, aga kuna ma olen endiselt haiguslehel, muutuvad sõbrad-tuttavad väga närviliseks, kui mu telefon päevade kaupa levist väljas on. Et äkki midagi juhtunud või sedasi. Muidu on päris kena rahulik, keegi ei saa mulle baktereid õgivaid tolmuimejaid (või oli see vastupidi) või IMP Balticu grammatikavigadest kubisevaid keeleõppepakette pakkuda.
Teiseks plaanisin endale just selleks nädalaks mõne kullerpaki saamise ja muid koduseid askeldusi. Pakid olen tänu headele suhetele postionuga kätte saanud. Kuigi situatsioon on lollakas küll, tellid endale kullerposti ja siis ei saa kuller sind telefoni teel lihtsalt kätte.
Kolleeg saatis Diili ja Smardi kõnekaardid katsetamiseks. Tulemused: EMT levi köögis, esikus ja raamatukogus null, suure toa taganurgas kolm kastikest. Õues maja taga levi pole, maja ees suunaga Laulasmaa poole viis posti. Kuna mul ei ole plaanis maja ette telefoniputkat rajada ja seal istuma hakata, jäi ära.
Tele2 levi kõikus kogu krundi ulatuses 0-2 vahel.
Saatsin mõlemad kõnekaardid kolleegile tagasi soovitusega neid kohvitassi alustena kasutada.
Kõige vahvam on see, et Elisa ei ole nädala aja jooksul suutnud vastata, miks kuus aastat täiesti korralikult toiminud levi (isegi mobiilinternett töötas) äkki ära kadus.
Katsetasin ka teist SIM-kaarti teise telefoniga, sama lugu. Operaatorvõrku ei leita.
Naabrimees pidas eile lausa auto kinni, kui mind heitunud ilmel koduriietes maanteel hulkumas kohtas. Et mis lahti - midagi pole lahti, teen ekskursiooni Elisa ja EMT levialasse, postkontorisse oli vaja helistada, et nad mulle täna ikka paki ära tooksid. Teisel pool maanteed oli levi täitsa olemas.
Egas midagi, Kõu õnneks vähemalt veel toimib. Seni, kuni elektrit on.
Elisa levi pole endiselt, nüüd vist juba nädal aega. Ega ma muidu eriti põekski, aga kuna ma olen endiselt haiguslehel, muutuvad sõbrad-tuttavad väga närviliseks, kui mu telefon päevade kaupa levist väljas on. Et äkki midagi juhtunud või sedasi. Muidu on päris kena rahulik, keegi ei saa mulle baktereid õgivaid tolmuimejaid (või oli see vastupidi) või IMP Balticu grammatikavigadest kubisevaid keeleõppepakette pakkuda.
Teiseks plaanisin endale just selleks nädalaks mõne kullerpaki saamise ja muid koduseid askeldusi. Pakid olen tänu headele suhetele postionuga kätte saanud. Kuigi situatsioon on lollakas küll, tellid endale kullerposti ja siis ei saa kuller sind telefoni teel lihtsalt kätte.
Kolleeg saatis Diili ja Smardi kõnekaardid katsetamiseks. Tulemused: EMT levi köögis, esikus ja raamatukogus null, suure toa taganurgas kolm kastikest. Õues maja taga levi pole, maja ees suunaga Laulasmaa poole viis posti. Kuna mul ei ole plaanis maja ette telefoniputkat rajada ja seal istuma hakata, jäi ära.
Tele2 levi kõikus kogu krundi ulatuses 0-2 vahel.
Saatsin mõlemad kõnekaardid kolleegile tagasi soovitusega neid kohvitassi alustena kasutada.
Kõige vahvam on see, et Elisa ei ole nädala aja jooksul suutnud vastata, miks kuus aastat täiesti korralikult toiminud levi (isegi mobiilinternett töötas) äkki ära kadus.
Katsetasin ka teist SIM-kaarti teise telefoniga, sama lugu. Operaatorvõrku ei leita.
Naabrimees pidas eile lausa auto kinni, kui mind heitunud ilmel koduriietes maanteel hulkumas kohtas. Et mis lahti - midagi pole lahti, teen ekskursiooni Elisa ja EMT levialasse, postkontorisse oli vaja helistada, et nad mulle täna ikka paki ära tooksid. Teisel pool maanteed oli levi täitsa olemas.
Egas midagi, Kõu õnneks vähemalt veel toimib. Seni, kuni elektrit on.
Tellimine:
Postitused (Atom)