Elu nagu seebiooperis

Mu lemmiktsitaatide hulka on kuulunud juba aastakümneid ühe prantsuse kirjaniku (no ei tule nimi hetkel meelde) ütlus, et inimesed, kes kirjutavad romaane, ei ela neid läbi. Ja inimesed, kes elavad läbi romaane, ei kirjuta neid. Kunagi vabandasin selle tsitaadiga end oma eesti keele õpetaja ees, kes oleks mind meelsasti näinud rohkem kirjutamas ja eesti keelt õppimas, tema suureks pettumuseks valisin ma hoopis majandusteaduskonna ja pole seda kunagi kahetsenud.
Aga seebiooperlikke situatsioone on elu hiljem rohkesti pakkunud ja mõni on olnud ka tõepoolest selline, et mingi Mehhiko seep kahvataks selle kõrval. Memuaaride kirjutamiseks olen aga liiga laisk, ja kes neid ikka lugeda viitsiks...
Elu aga võib seep olla ka praegu. Reede õhtul logelesin parajasti arvuti ees, kui Facebook sissetulevast kirjast märku andis. Saatja mulle tundmatu tütarlaps ja kirja sisuks vaid üks küsimus: kas ma olen (minu isa) tütar. Vastasin jaatavalt ja küsisin, kas me oleme kuidagi seotud. Vastus oli kiire ja hämmastav - jah, oleme. Minu isa on ühtlasi tema vanaisa.
Päris tooli pealt ma maha ei kukkunud, sest kuulujutu tasemel olin ma kuulnud, et mu isal pidavat olema vallaspoeg, kes on mu õest vaid loetud nädalad vanem ja kannab sama nime, kui mu isa. Midagi täpsemat ei teadnud ja polnud ka kellegi käest küsida. Mingil ajahetkel aastakümneid tagasi olen küll mõelnud, et otsiks oma poolvenna üles, aga kuidas otsida inimest, kellest ei tea midagi peale eesnime ja väga ligikaudse sünniaja...sinna need otsingud jäidki. Ja kui aus olla, siis pole ma sellele väga palju mõelnud ka. Kui tema oleks mind leida tahtnud, oleks see olnud kaunis lihtne, peale kunagist lahutust võtsin tagasi oma neiupõlvenime, seega olen täpselt sama nimega kui sündides ja kõikvõimas Google teab minust ikka üsna palju. Igatahes leidis mu vennatütar mu päris hõlpsasti. Elagu sotsiaalvõrgustikud.
Kui algul suhtusin natuke umbusklikult, siis kell pool kaksteist öösel potsatasid mu postkasti pildid ja neid avades vaatasin oma viisteist aastat tagasi surnud isa silmadesse. Enam polnud mingit kahtlust.
Suhtlesin oma vennatütrega vist kella poole üheni öösel, juttu jätkus kauemaks. Vend ise olevat Tais puhkusel ja ei tea meie kontaktist veel midagi. Tütar lubas temaga rääkida, kui vanemad tagasi tulevad.
Nii et kui asjad sujuvad, kohtume aprillis vennaga, keda pole kunagi kohanud.
Elu on põnev.
Õeraasu sünnipäeva puhul aga käisime Nokias Gregoriani kuulamas, hea oli. Noorem põlvkond sai ka kaasa võetud, noormees ja tütarlaps, kaks armunud turteltuvi. Nii armas. Muusika oli vapustav ja etendus vägev, tuld ja pauku laval nii palju, et ma hakkasin vahepeal juba kahtlustama, et etenduse kulminatsiooniks kujuneb Nokia sprinklersüsteemi töölehakkamine ja kõik külastajad lahkuvad läbivettinutena, seda õnneks siiski ei juhtunud.

Oli see vast nädal

Sellest ajast, kui ma seitse aastat tagasi lõplikult linnast minema kolisin, on õhtuti kodunt väljas käimisega väga kehvasti. Või mida ma valetan, tegelikult on nädalavahetustel ka´päevasel ajal väljaskäimisega väga kehvasti. Esiteks on kodus liiga hea olla. Teiseks ma lihtsalt ei viitsi. Kolmandaks olen ma juba aastaid selline paras tuhkatriinu, kes eriti ei taha peale keskööd kusagil ringi kooserdada, siis on uni rikutud (sellega on niigi juba aastaid probleeme) ja järgmisel päeval paha olla ka ilma igasuguse alkoholita. Hommikul pole veel väga viga, aga pärastlõunasel ajal hakkab koon klaviatuuri vajuma ja liikluses ma kõige kirkam täht kohe kindlasti ei ole.
Lõppema hakkaval nädalal oli õhtuseid hulkumisi lausa kaks, millega peaks aastanorm täidetud ja ületatud olema...teisipäevane ettevõtlusgala koos sellega kaasneva ülipidulikkusega, soengud, ehted, kleidid jms, lille lüüa mulle end aeg-ajalt meeldib, aga tegelikult sellised üritused eriti mitte, small talk on midagi sellist, mida ma surmani ilmselt selgeks ei saa ja gurmeetoitu ma ka vist nautima ei õpi. Minusugune mats ja maakas lihtsalt ei saa aru, miks peab kohutavalt aega ja energiat kulutama selleks, et muuta toit millekski algainega võimalikult vähem sarnaseks ja siis tõmmata selle millegagi taldrikule kolm väidetavalt kunstipärast triipu. Seda siis nimetatakse näiteks eelroaks. Aga noh, ega ma ei peagi kõigest aru saama ja vähemalt suutsin südaöösel koju jõudes kartulite praadimisest hoiduda, uni oli niigi untsus.
Kolm järgnevat päeva oli tihedalt töiseid tegemisi täis, õnnitlusi ka, reedel sai ka kolleegidele laud kaetud, fikseerisin fakti, et kunagi pidulike sündmuste tarbeks varutud Natureo alkoholivaba vein hakkab otsa saama ja ma muidugi ei mäleta, millise maaletooja käest ma selle välja võlusin...igatahes imehea jook töiste pidude jaoks, klaase saab kokku lüüa ja pärast saab igaüks autoga koju ka sõita.
Saunapäev sai seekord reedele, aga enne saunaminekut saabus kodustesse arvutitesse läbi MSN-i ebameeldiv üllatus troojalase näol, eriti ebameeldiv kasvõi seetõttu, et olen oma isiklikud arvutid suutnud täiesti viirusvabad hoida alates aastast 1987, kui esimese soetasin, ja nüüd siis selline pirukas. NOD32 seda tegelast üles ei leidnudki, õnneks saabus Tartust koju jõmpsikas, kes reinstalleeris ja installeeris ja lõpuks F-Secure abiga pahalasel pea maha lõi.
Laupäevane vihmane, hall ja niiske ilm kulus põhiliselt kodutöödele ja tegelikult ei olnud vähimatki tahtmist hakata õhtul linna poole sõitma. Peab olema Väga Mõjuv Põhjus, mis sunniks mind laupäeva õhtul kilulinna sõitma ja Üliväga Mõjuv Põhjus selleks, et ma seda koledat ebamugavate plastiktoolidega plekkputkat, mida Saku Suurhalliks nimetatakse, külastaksin. Seekord sai selleks põhjuseks Royal Philharmonic Orchestra, Sting sealjuures kirsiks tordi peal. Masu sattus jälle kusagil mujal viibima, sest kõik kuus tuhat piletit kontserdile (kus odavaim pilet maksis üle seitsmesaja krooni) olid lõpuni välja müüdud ja saal puupüsti täis. Ning ega ei kahetse küll, oli ülivõimas elamus, Nii mulle kui kaasasolnud üheksateistaastasele. Boonusena saime veel suhteliselt valutult parklast välja ja autonina kodu poole, süaööks kodus. Und ei tulnud sellegipoolest kella poole kolmeni ja nüüd olen jälle paras zombi, seda enam, et kell pool kaheksa hommikul äratas mind väga ebamusikaalne duett, jooksuajal kaukatüdruk köögis vingumas ja huilgamas ja naabrite poolpime, poolkurt ja lombakas krants maja ees ulgumas, Romeo ja Julia rõdustseen missugune...
Õnneks on pühapäev, autoga kuskile sõitma ei pea ja kokkuvõttes pole kellegi asi, kui unine ja uimane ma olen.