Teisipäev, 28. aprill 2009

Miks ma mõtlema ei lähe...

No esiteks olen ma eluaeg üritanud tegutseda printsiibil vähem möla, pikem samm. Et kui king kusagilt ikka väga pitsitama hakkab, tuleb natuke mõelda ja siis ka tegutseda. 1.mail toimuvate mõttekodade puhul ongi mul jäänud selgusetuks, milline saab olema selle ürituse reaalne väljund. Oma tillukeses külakogukonnas on asi siiamaani toimunud nii, et kui küla jõuab otsusele, mida ja kuidas teha, on siiani ka vald meie tegemistele õla alla pannud. Oleme saanud nii küla prügist puhtaks kui bussipeatuse teise kohta. Ainult et selleks jutust ei piisa, peavad olema ka inimesed, kes reaalse korraldamise eest hoolitsevad.
Teiseks (samale järeldusele jõudis ka meie küla pannkoogi-mõttekoda eelmisel laupäeval talgujärgse ajurünnaku käigus) on ajastus kohutavalt halb. Selliseid üritusi, kus inimesed kokku tulevad ja koos sumisema hakkavad, peaks korraldama novembris või veeburaris. Kui väljas on kottpime, ulub vinge tuul ja tahaks kellegagi õlg-õla vastas olla. Saabuva ürituse aja on ilmselt paika pannud noored urbanistid, kelle ettekujutus pealinna ärikvartalitest väljaspool toimuva osas kaunikesti ähmane on. Härrased, maal küntakse sel ajal põldu ja pannakse kartuleid. Ja poolmaakad nagu mina, pesevad aknaid või koperdavad aias ringi.
Minu enda nädalavahetuse plaanidesse mahuvad nii kalmistukorrastus kui laadakülastus ja hulgaliselt välitöid. Kusagil umbses ruumis jahumine küll mitte.
Kolmandaks, uurides minueesti.ee teemade sõnastust, tundus mulle, nagu oleks tegemist mõne partei poliitilise programmi sisukorraga. Sama kõikehaarav ja mittemidagiütlev. Umbes samasuguse sisukorraga tulid poolteist aastat tagasi lavale rohelised, ainult et kuhu nad praeguseks jõudnud on? Kui aga inimesed üldsõnaliste teemadega ei haaku, nendest kohati isegi aru ei saa, on asi üldrahvaliku ürituse korraldamisest kaugel. Mida kahjuks näitavad ka nii registreerunute arv kui ka minueesti.ee foorumi vähesed postitused.
Võrreldes eelmise aasta "Teeme ära" üritusega polegi midagi võrrelda. Praegusel segasel ajal ei taha inimesed rääkida, vaid teha midagi sellist, millel oleks konkreetne tulemus.
Kehtib ka minu kohta, kelle igapäevatöö niigi ainult jutus ja organiseerimises seisneb. Nii et vabal ajal tahan ma tihtilugu midagi Ära Teha. Midagi sellist, mille tulemust silmaga mõõta ja käega katsuda annab.
Seekord siis lähedaste puhkepaikade kauniks muutmine ja oma aed ja park. Paari nädala pärast taas küla ühisaktsioon. Minu Eesti on seegi.

Neljapäev, 23. aprill 2009

Up and down

Eile õhtul olin ülirõõmsas meeleolus. Suhisesin oma äsjasoetatud kastikaga Tartust Tallinna poole ja laulsin Elmari raadiole kaasa kõiki laule, mida vähegi teadsin. Kõvasti ja valesti.
Täna ma enam nii rõõmus ei ole. Onkoloogilises kontrollis leidis arst mingi laigu, mis talle ei meeldinud. Ja analüüsi võtmine oli põrgulikult valus.
Arst ütles küll, et ennatlikke järeldusi pole mõtet teha. Veel vähem ennatlikke otsuseid. Aga päeva rikkus ära sellegipoolest.
18.juunil jälle arsti juurde.
Ma hakkan selle teadmisega harjuma, et iga hetk võib jälle välk selgest taevast laksatada. Ja olen õnnelik iga sellise päeva üle nagu eile.
Kastikast aga kirjutan homme aiablogis pikemalt. Ja kui vihma ei saja, siis teeb ehk pilti ka.

Pühapäev, 19. aprill 2009

Tibide nädalavahetus

Kaks poolsajandi künnisel olevat tippjuhti, mõlemad juba aegu tagasi brünetist blondiks saanud, ülikooliaegadel korterit ja külmkappi jaganud, viimastel aastatel vähe kokku saanud (üks Tallinnas, teine Valgas, üks Amsterdamis, teine Genfis jne...) otsustasid naisteka teha. Algul seda plaanides olid väikesed süümekad, et kodus nii palju teha ja nii edasi. Aga laupäevahommikune lörts ja vinge tuul pühkisid süümepiinad peast.
Laupäeva hommikul seega rookisin oma sääred vaatamiskõlblikuks, pakkisin kotitäie asju (mida vanemaks ma saan, seda rohkem on mul miskipärast vaja enese hästi tundmiseks träni kaasa vedada, noorena piisas kammist ja rahakotist) ja sõitsin Pärnusse. Parkisin auto sõbranna hoovi tagumisse nurka ja läks lahti. Esimene peatus Estonia termid. Aurusaun. Mullivann. Jaapani saun. Jaapani bassein. Soolasaun. Mullivann. Paar basseinipikkust ujumist. Uuesti saun. Uuesti bassein. Veejugadega masseerimine. Mullivann. Kolm tundi kadus nii nagu kass oleks minema viinud.
Teine peatus õdus õhtusöök restoranis Si-Si. Kirjutatust on mulje jäänud, nagu oleks tegemist mingi ülipeene ja ekslusiivse kohaga, tegelikult oli väga mõnus ja üldse mitte röögatult kallis. Ehtsa itaalia koka tehtud maitsev itaalia söök, väikese restorani kodune õhkkond.
Kolmas peatus sõbranna elutuba kamina ees, pudel punast veini (ma pean selle nime üle küsima, sest tänu sellele veinile veendusin, et saksa vein võib mitte ainult joodav, vaid ka lausa hea olla). Kaks tundi pläkuläkut, sest vahepealsest ajast tuli midagi tagasi teha.
Neljas peatus ajal, kui ma kodus tavaliselt värvilisi unenägusid näen, All Stars ööklubis Strand. Vanad mõnusad Abba lood ja publikut seinast seina vanuses. Tuli meelde hiljuti kusagilt loetud lause, et seda, kui terve on ühiskond, näitab, kui palju eakaid inimesi käib õhtul väljas. Tundub, et viimaks ometi hakkame selles suhtes arengumaa staadiumist välja jõudma. Kalpsasime meiegi tantsida, lõbus oli. Natuke takistas küll teadmine, et pean hommikul autoga koju sõitma.
Voodisse sain kell neli hommikul ja nii nagu pea patja puudutas, magasin ka. Ei mingit unetut vähkremist.
Hommikune Bakchose kättemaks oli räige peavalu. Alkomeeter näitas küll absoluutset nulli, aga ju siis harjumatu tümakas ja poolikuks jäänud öö avaldasid mõju. Sõime korraliku hommikusöögi ja tegime tervistava jalutuskäigu Pärnu vastavatud kohvik-raamatupoodi. Latte, kiivikook ja kaks varjutaimede raamatut tegid asja paremaks, aga lõplikult jäi peavalu alles kodus järele.
Kella ühest asusin kodu poole loovima. Poolel teel keerasin väiksematele teedele, et huvitavam oleks, sirgjooneline Pärnu-Tallinn trass tegi niigi uimase olemise veel unisemaks. Koju jõuda oli mõnus.
BTW, regionaalse arengu edendamise huvides ostsin Pärnust uue fotoka, Panasonic Lumixi. Eestikeelne juhend loomulikult puudub, aga pilti juba õppisin tegema.

Kolmapäev, 15. aprill 2009

Rahu, ainult rahu!

Lugesin just Äripäev Onlinest, et homme ilmub Eesti suurima väljaandearvuga ajaleht "Kaubandus". Tsitaat: "Uue, tasuta ligi miljoni inimeseni jõudva ajalehe välja andmisega soovib Äripäev julgustada inimesi taas Eestis tarbima ning seeläbi majandust tõusuteele aitama. Leht hakkab ilmuma kaks korda kuus."

Muhahhaa.

Sellest, et ma Eestist juba aastaid ei saa endale ühtki riidehilpu ostetud, olen ma juba korduvalt kirjutanud. Ehitusmaterjalide defitsiidist ka. Viimasel ajal olen jõudnud järeldusele, et oluliselt mugavam ja odavam on kõik vajalik, kaasa arvatud taimed, endale neti kaudu koju tellida. Kordese roosid viimaseks näiteks. Nii et kui aus olla, ostan kodumaistelt kaupmeestelt viimasel ajal ainult süüa ja eestikeelseid raamatuid. Raamatuid kah internetist ja kui saaks, ostaks ka söögikraami netist.
Paar nädalat tagasi, kui arvuti kõvaketas hingusele läks, oleksin äärepealt firmale ühe tagavaraläpaka ostnud. Õnneks jäi ostmata - Lasnamäe Enteris ei saanud puukeelne klienditeenindaja ühestki küsimusest aru ja igal pool mujal oli sobiv mudel tellimisel.

Viimased paar nädalat olen üritanud autot osta. Lollike olen, kogemused puuduvad, eluaeg ametiautoga sõitnud. Hiline pistis kärbse pähe, tahan kastikat, kaheukselist, automaatkäigukastiga. Loomulikult on selliseid autosid Eestis müügil alla kümne. Helistan kuulutajatele: üks ei tea, kus ta auto parasjagu asub. Teine ei mäleta üldse, et kuulutanud oleks. Jne.
Mul hakkab ostuisu vaikselt üle minema. Ja Äripäev võiks oma 400000 tiraazi ilmutamata jätta, säästaks vähemalt loodust. Sest potentsiaalne ostjaskond jaguneb peamiselt kaheks: nendeks, kellel pole raha ja nendeks, kes ei leia sobivat kaupa.

Esmaspäev, 13. aprill 2009

Numeroloogia test

Iseloomu kaart numeroloogia põhjal:


Elutee number: 7
Elu eesmärk Iseloomulik Tekitavad probleeme
  • Areneda hingeliselt, vaimselt
  • Elada üksinda
  • Hoiduda ärielust
  • Lugeda ja mõtelda
  • Mõtiskleda
  • Õppida elutarkusi
  • Õppida usaldama oma intuitsioone
  • Otsida kõrgeid ideaale
  • Tasakaalukus
  • Hingestatus
  • Sügavus
  • Ebatavalisus
  • Erinevus
  • Enese tundmaõppimine
  • Eraldatus
  • Skeptitsism
  • Sarkasm
  • Tundetus
  • Enesekesksus
  • Kriitilisus
  • Materiaalsed püüdlused
  • Oma mina number: 1
    Võimed Positiivne Negatiivne
  • Efektiivne ja administratiivne
  • Hea juht ja mänedzer
  • Originaalne ja loov (loov ärimõtleja)
  • Oskab eesmärkide saavutamiseks oma mõistust kasutada
  • Suudab omal alal märkimisväärse positsiooni saavutada
  • Ei vaja teistelt tuge
  • Auahne
  • Optimistlik
  • Usub endasse
  • Palju julgust ja tahtejõudu
  • Pühenduv
  • Arenev
  • Egoistlik
  • Isepäine
  • Domineeriv
  • Agressiivne
  • Isekas, enesekeskne
  • Laisk
  • Püüdlus: 11
    Motiivid Positiivne Negatiivne
  • Otsib täiuslikkust
  • Tahab teistele oma idealisme jagada
  • Tahab teistele rõõmu valmistada
  • Tahab teisi oma mõttemaailma kaasa tõmmata
  • Tahab võib-olla ka juhtida
  • Utopist, unistaja
  • Idealistlik, intuitiivne
  • Psüühilised võimed
  • Usuline või vaimne
  • Palju sisemist jõudu
  • Pühendunud valitud asjadele
  • Närviline, pinges
  • Ülitundlik, ei oska oma tundlikkust juhtida
  • Ebapraktiline
  • Sõprussuhetes valiv
  • Paindumatu, järsk

  • Mulje: 1
    Mulje
  • Riietub ärritavalt
  • Ähvardab ja hirmutab
  • Erapooletu
  • Sirgjooneline
  • Võlub vastassugupoolt
  • Ärimees või -naine
  • Karismaatiline
  • Edukas ja energiline
  • Praktiline
  • Agressiivne
  • Neljapäev, 9. aprill 2009

    Tõed ja saladused

    Bianka viskas mind meemiga ja algul mõtlesin, et jätan sellele vastamata. Et esiteks ei ole aega, karussell kisub tiire üles nii tööl kui kodus ja võib juhtuda, et lähikuudel on mul blogimaailma jaoks väga vähe aega. Aiablogisse katsun veel kirja panna oma tegemised, aga mõtisklemiseks... No eks näis, lubada on praegu midagi raske.
    Neid ridu kirjutan praegu Vilniuse lennujaama Business Lounges. Kena vaikne koht, kui välja arvata, et kõik inimesed siin, peale teernindava personali, on eestlased. Ja üldse näeb Vilniuse lennujaam üsnagi kurb ja mahajäetud välja, telekatel paistab vaid kaks väljuvat lendu. Surutis mõjub ikka siinkandis päris rängalt. Ega selles, et ma täna koju saan, ma ka veel päris kindel ei ole, hommikul igatahes otsustas Eesti Õhu lennuk katki minna. Ehk on ära parandatud, ma ei ole ei moraalselt ega varustuse poolest hotellis ööbimiseks valmis.
    Tagasi meemi juurde tulles aga pean tunnistama, et pole seda Tõehetke saadet mitte kordagi näinud. Mulle üldse ei meeldi situatsioonid, kus inimesed end raha pärast lolliks teha lasevad. Piinlik on vaadata, seepärast ei teegi telekat lahti.
    Aga tõest üldiselt... Esiteks on minu jaoks kaks erinevat asja tõde ja eetika. Inimesed näevad, tunnevad ja mõistavad tänu erinevale kasvatusele ja kultuuritaustale asju vahel kardinaalselt erinevalt. Mis on ühes kultuuris tabu, on teises lubatud või isegi heakskiidetav. Kitsalt võttes oleks nagu olemas kaks lihtsat poolust, tõde ja vale. Paraku sõltub nende pooliste asukoht ja väljanägemine vaataja vaatepunktist ja lisaks kahele äärmusele on olemas veel palju vahepealseid halle tsoone, pooltõed, poolvaled, hädatõed ja hädavaled jne. Ning lubatu ja lubamatu piir on õhkõhuke ja raskelt määratletav.
    Kusagil kaheksakümnendate lõpul või üheksakümnendate alguses, kui sai oma äriga alustatud, olid teatavasti keerulised ajad. Ei olnud õigeid seadusi, ei traditsioone, reegleid ega ühtseid arusaamisi. Lisaks oli kultuuriline ja kasvatuslik taust ärieetika kiireks tekkeks äärmiselt ebasoodne: tulime me ju kõik ühiskonnast, kus tegutsemine kasusaamise eesmärgil oli tunnistatud kuriteoks ja kapitalistlikuks igandiks. Nii et nii või teisiti hakkasime me reegleid murdma, igaüks oma arusaamast lähtudes.
    Teatavasti esines tol ajal nii mõndagi, kui tollaseid ajalehti tagasi sirvida, oleks see päris põnev. Ja ma siiralt loodan, et keegi kirjutab kunagi ka sellest ajastust eesti majanduses mõne tõsiseltvõetava raamatu. Andres Anveldi “Punane elavhõbe” annab ilmselt ülevaate selle maailma kõige kuritegelikumast nurgakesest, ja on põnev lugemine; kuid oli ka rahulikumaid ja mitte nii vägivaldseid kohti, kus sellest hoolimata oli ka põnev, sest iga uue protsessi ülesehitamine oli midagi täiesti uut.
    Et tollases mäslemas majandusmeres ellu jääda ja pinnal ujuda, lõin endale kusagil üheksakümnendate algul omaenda ärieetikakoodeksi. Aluseks ilmselt kõigepealt kodune kasvatus, kirjanduslikud eeskujud, tollal veel suhteliselt raskesti kätte tulev majandusalane kirjandus ja paar kasulikku kontakti korralike välismaa ärimeeste, tippjuhtide ja audiitoritega. Toonitaks siinkohal sõna korralikke, sest iga reegliteta majandus, nagu ka 90-ndate algul Eestis, tõmbab ligi parvede kaupa õnnekütte. Kelle kavatsused pole sugugi majanduse edendamisega seotud ja kellel on eetikat vähem kui laternapostil.
    Ma ei ole seda eetikakoodeksit endale kunagi varem kirja pannud, sest ma pole seda vajanud. Olen lihtsalt elanud nende põhimõtete järgi, lauseid moodustamata. Või kui vahel oma arusaamu teistele edasi andes.
    Niisiis, minu ärieetika põhiprintsiibid on sellised:
    1. Ära tee kunagi midagi sellist, mille avalikuks saamist sa peaksid pelgama. Igavesi saladusi ei ole olemas. Kui saladusi ei ole, on palju lihtsam elada. Nii töö- kui eraelus.
    2. Ära tee teistele seda, mida sa ei tahaks endale osaks saavat.
    Nende kahe peamise põhimõtte järgi olengi üritanud oma elu vähemalt viimased viisteist aastat elada ja ausalt öeldes on mu südametunnistus selle aja jooksul üpriski vaikne ja vagur olnud. Mis ei tähenda muidugi, et ma mingi tiibadeta ingel oleksin. Ei ole. Aeg-ajalt eksivad kõik. Põhiline on oma eksimusi tunnistada, nendest õppida ja julgeda neid tunnistada.
    Ja tänu nendele põhimõtetele pole ma ka kunagi pidanud oma ärielus midagi kartma. Altkäemaksu pole andnud (küsitud paar korda on, tegin näo, et ei saa aru), saanud kah mitte. Katust pole ka kõige karmimatel aegadel pakutud. Oma lubadusi olen püüdnud täita - või kui see kahtlane tundub, pole lubanudki. Selline igav elu. Noh, rikkaks pole ka saanud - aga see pole ka mu eesmärk kunagi olnud surilinale võimalikult palju taskuid õmmelda.
    Otse loomulikult ma ei räägi kõigest. Ei räägi oma tööga seotud asjadest, mida saab tõlgendada ärisaladuse hoidmisena. Ja ei räägi ka asjadest, mis vähemalgi määral võiksid põhjustada ebamugavust nendele, kellega need asjad seotud on. Teiste inimeste saladused on pühad ja neist ei laterdata.
    Aga nagu öeldud, saan hakkama ilma isiklike saladusteta.
    Keegi soovis mu läheduses äsja häid pühi ja mulle ei jõudnud esimese hooga kohale, mis pühi... Siis tuli meelde, et peaks ka kõigile, kes seda loevad, häid pühi soovima :)Meemi edasi saatma ei hakka, aga kes tahab, võib vastata.
    ***
    Hommikune täiendus: eilseid lehti lapates jäi silma uudis, et Pärnu linnapea laskis oma kabinetis kontrollida lutikate olemasolu. Selliseid uudiseid lugedes tekib mul alati küsimus, et mida need inimesed ometi teevad, kes nii meeleheitlikult pealtkuulamist kardavad? Minu kabinetti võiks terve lutikaparve panna, sellest ei muutuks midagi.

    Reede, 3. aprill 2009

    Siga poris

    Muuseas, olen ma hiina horoskoobi järgi seaaastal sündinud. Sellest ka pealkiri. Ehk nagu mu kadunud vanaema ükskord horoskoope uurides rõõmsalt teatas "Sina oled siga, mina olen siga ja su isa on ka siga!" Nalja nabani. Nüüdseks on teised sead teispoolsuses ja ma pean üksinda röhkima.
    Lisaks olen täheldanud, et mida keerulisem aeg parasjagu käsil on, seda rohkem hakkan ma tegelema tibindusega, riided, kosmeetika, juuksur jne. Ilmselt aitab see pealiskihi lakkumine kuidagi mõtteid sisemas möllavatest emotsioonidest eemal hoida. Just nagu tormisesse merre tünnitäie õli kallamine.
    Mis iseenesest ei tähenda, et mulle ei meeldiks hea välja näha, meeldib küll.
    Kehvade emotsioonide ajastu algas eelmisest neljapäevast, kui arvuti kõvaketas hakkas ilmseid hinguselemineku tundemärke ilmutama. Arvuti käivitus - ei käivitunud - siis jälle käivitus, lõpuks jätsin ta suure hirmuga terveks nädalavahetuseks tööle ja esmaspäeva hommikul helistasin itimehele. Ilus Blond Poiss tuli kohale, ohkas, ütles, et kõvaketas, ja lahkus koos mu läpakaga, lubades kolmapäevaks korda teha. Positiivne oli asjas see, et kõvaketta garantii lõpuni oli jäänud üheksateist päeva.
    Tühja sest läpakast, sest samal ajal oli meil alanud õpilasvahetus Islandiga. Etteruttavalt võib öelda, et see läks täiega aia taha: sellest, mis programmi tutvustuses koolis räägiti, nagu ühised ekskursioonid, õhtusöögid, spordivõistlused jms., jäi asi väga kaugeks, sest kogu see jõuk 17-18 aastaseid jäämaalasi tahtis ainult klubides-pubides hängida ja seejuures nina täis tõmmata. Kusjuures minusugusele eluvõõrale tädikesele oli ikka täielikuks üllatuseks, kui lihtsalt nad igalt poolt alkoholi kätte said. Teisipäeva õhtuks oli igatahes meiepoolne õpilasesindaja täielikult hullumas ja ütles, et see on viimane kord elus, kui ta taolises programmis osaleb. Kaheks ööks seitsmest õnnestus meil Islandi jõmpsikas ka kinni püüda ja koju tassida, aga sellesse, et teda kuskile metsa viiakse, suhtus ta kaunis negatiivselt. Lisaks ei osanud 17-aastane noormees voodit teha, loopis trussikud mööda tuba laiali ja kartis koeri - kuigi see oli olnud meie poolt ühes programmis osalemise eeltingimuseks, et meile määratud õpilane koeri karta ei tohi. No võib-olla ta oma arust ei kartnudki, ta lihtsalt polnud minipuudlist suuremat koera varem näinud. Mõningase peavalu ja logistikaülesannete lahendamise tagajärjel õnnestus meil turtsuv jõmpsikas viimasteks öödeks Tallinnas ühe poisi klassivenna juurde majutada ja sellega olid hundid söönud ja lambad terved. Ning loodetavasti jõuab see lällav jõuk homme hommikul Taara abiga kõik ka lennukile. Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et kui Eesti eliitkoolidesse sissepääsul loeb kõigepealt ajutegevuse tulemus ja raha võiks ka natuke olla, siis Islandil piisab ainult rahast, ajutegevuse olemasolu pole ilmtingimata vajalik. See ei ole ainult subjektiivne arvamus, juhtusin kuulma, kuidas poisid omavahel mingite tasemetestide tulemusi võrdlesid. Ilmselt jäi ka nende endi suhtes lõpptulemuseks see, et islandlase arvates oli meie poiss igav tuupur, kes pidu pidada ei mõista, ja meie poisi arvates oli islandlane talle külla lennanud nädalane õnnetusjuhtum, keda tuli linna pealt baaridest ja pubidest taga otsimas käia.
    Sellest kõigest polnud veel küll, esmaspäeval oli emal uus reiearteri operatsioon ja kuni kella poole neljani päeval ei teadnud me mitte kui midagi, mis ja kuidas. Helistasin pealelõunal iga poole tunni tagant veresoontekirurgiasse, ei ole toodud, ei ole toodud. Lõpuks ometi toodi. Vererõhk 70/30, õde käis vaatamas ja sai peaaegu rabanduse, ema oli nii jube välja näinud. Teisipäeva hommikul oli lõpuks suuteline telefoni ise vastu võtma. Hingasin kergendatult, pingelang oli totaalne.
    Kolmapäeval ja neljapäeval olid niisama segased päevad, keerulised kohtumised, rasked koosolekud, palju ränka ütlemist. Kui aus olla, siis ma ei saa aru ega saagi vist aru saama, miks peab inimestele pidevalt meelde tuletama, et lisaks tööl käimisele tuleb tööd ka teha.
    Läpakat pole ma siiamaani remondist kätte saanud, kliendile antud lubadus on meil endiselt tükk tühja õhku. Kolmapäeval lubati, et neljapäeval. Neljapäeval, et reedel. Reedel sain pika nuiamise ja ootamise peale asendusarvuti. Kui koju jõudsin ja saba seina panin, selgus, et sellel on lapselukk peal, mitte kuhugi sisse logida ei saa. Täismäng. Ma isegi ei hakanud uuesti itimehele helistama, 50 km kaugusel pole mul temast mingit tolku.
    Nüüd istun õe arvutis, õde kantseldab poissi ja tema satelliiti, et too ikka hommikuks lennukile jõuaks. Kui tal lennukis pohmell on, mina sellele jõmpsikale kaasa ei tunne. Paha tädi olen.
    Nädalavahetuseks lubab vähemalt soojemat ilma. Ehk saab väljas olla ja lasta kevadtuulel kogu selle pahna kõrvadest välja puhuda.