Vahepeatus Berliin

Viimane kuu on olnud hullumeelne. Selles mõttes on lennureis teretulnud. Lennukis on hea mõelda. Mul pole selleks palju aega olnud. Viimasel ajal.
Aur Baltic oma tuntud viletsuses on tavapärane. Iste on katki. Riia lennujaamas on igikestec remont, mida püütakse varjata vanadest plakatitest mäkkaiveri-teibiga kokku kleebitud sirmiga. Kell on üksteist hommikul ja kohalikud läti lipsutatud ja ülikonnastatud ärimehed tellivad baarist saja grammi kaupa viina.
Estonian Airi uuest sihtkohtade poliitikast ma oma pisikese mätta otsast aru ei saa. Kas keegi teab mõnda rahvusvahelist firmat, mille peakorter oleks Hannoveris? Ja kui palju on lendajaid Trondheimi, eesti ehitajad? Aga eks nad ise teavad, mis teevad. 
Berliinis on karge, isegi külmem kui Eestis. See-eest paistab päike. Tuntud marsruut, buss X9 Tegelist loomaaia juurde ja sealt edasi S-Bahn. Saksamaa rongid on puhtad ja mugavad, võtan Kindles lahti Indrek Hargla veel lugemata raamatu ja lähen sõiduajaks koos apteeker Melchioriga keskaegsesse Tallinna.

Ida-Berliinis asuv Mahldorf on vaikne ja rahulik nagu alati. Ligi kahekilomeetrine jalutuskäik mõnus sirutus peale lendamist-rongisistumist.
Suure Ülemuse puudlid üritavad mind surnuks lakkuda. Kui koerte käes pääsen, pean pea kohe ka ettekannet tegema hakkama.
Kolleegide tervitused-kallistused tulevad hiljem, pausi ajal.
Hilisem õhtusöök vanade sõpradega-kolleegidega on õdus ja mõnus. E. küsib poolnaljatades, kas ma Hispaaniasse tööle ei tahaks tulla. Sama nali, mis Eestis - tööpuudus on numbrite järgi kohutav, riigis 25% ja Andaluusias 30%, aga regioonijuhti otsitalse kolmandat kuud. Hispaania on muidugi mõnus, aga mul pole plaanis Eestist kuskile minna. Talvekuudel oleks seal tore olla, eemal külmast ja rõskusest. Aga sellist tööd, mis oleks enamuse aja Eestis ja vastikutel talvekuudel kusagil mujal, pole ma suutnud välja mõelda.
Pärast õhtusööki teeme veel natuke tööd koos itaallaste ja rumeenlastega.
Pimeduses suitsetades põrkan kokku K-ga. Peale minu töötab meie organisatsioonis suht kõrgetel tasemel veel kaks eestlast, K, kusagil kolmekümne ringis meesterahvas on Slovakkia tippjuht ja hästi mõnusa jutuga tegelane. Lobiseme. K on kuus aastat Eestist ära olnud ja ütleb, et Eesti uudiseid ta lugeda ei suuda, sest kogu aeg vingutakse kõige ja kõigi kallal. Nagu mujal maailmas probleeme poleks. On, ja mitte vähe. Vingumist aga on küll vähem kuulda.

Hommikul saan kolleegi autoga rongile. On umbes kolm tundi vaba aega. Kõigepealt kammin tulemuslikult Alexanderplatzi kolmekorruselist C&A-d ja siis jalutan kõrvalavatud suurele Weichnachtmarketile ehk jõuluturule. Tore tunne on, kõik need vorstid ja imekaunid piparkoogid ja sajad jõulukaunistused ja igal nurgal müüdav hõõgvein ja kõik need lõhnad karges päikeselises õhus...
Pettumuse osaks saan teisel pool platsi asuvas elektroonikakaubamajas Saturn, nimelt on Saksamaa suurim elektroonikakett otsustanud, et neil saab osta ainult Maestro kaardiga. Mul on kaasas ainult Visa-d ja ka mitte piisavas koguses sularaha. Jäävad ostud seekord tegemata, kuigi jah, oma Ricohi kaamerale ma akut Eestist nagunii ei saa.
Tagasi läbi jõuluturu, näksan ühe vorstisaia ja ajan jakile ketshupit. Urr.
Pakin kohvikulaual vaakumkottidesse ostetud hilbud ja topin pagasisse.

Taas rong, buss ja Tegeli lennujaam. Teen mõned pildid, sest see võib olla viimane kord, kui ma Tegelisse satun. Järgmisel suvel suleb Berliin nii Tegeli kui Schönefeldi  ja uueks õhuväravaks saab ehitatav Brandenburgi lennujaam. Muidugi pole välistatud, et ma veel vahepeal Saksamaale pean minema, kuid järgmine sama teema nõupidamine on jaanuari lõpus hoopis Barcelonas. Sest programmi koordinaator on sel aastal Hispaania ja nood tüübid teatasid, et nemad talvel Berliini ei tule. Liiga külm olevat.
Maandumine Riias on üks senise elu vastikumaid, lennuk tuleb maha tõsise raksatusega ja korraks on tunne, et Bombardier pöörab külje ette. Arvestades, et lennuki maandumiskiirus on üle kolmesaja kilomeetri tunnis, pole see elamus eriti meeldiv. Kõik läheb siiski hästi. 
Riia on sama kole kui päev varem. Kaks lääpatallatud kingade ja pesematusest võidunud juustega eesti meest, õllepudelid näpus, arvustavad valjuhäälselt mööduvaid naisi. Kuni üks neist nad puhtas eesti keeles nad paika paneb. Mina see ei olnud. Mind ajas ainult naerma. Loota, et reedesel õhtul pole Riia lennujaama transiittsoonis ühtegi eesti keele oskajat, pole mitte ülim naiivsus, vaid ülim juhmus.
Tund aega lendu Air Balticu logisevate istmetega Boeingus ja Tallinn. Veel kolmveerand tundi sõitu ja juba tervitavad mind oma penid, kes Berliini puudlite lõhnu väga huvitatult tudeerivad. 
Kodune voodi on parim.
Kolme päeva pärast kohtun taas lennujaamaga.

Bensiinikriis ja tehnoloogiasõltuvus

Inimesena, kellele auto on töövahend, on mul harjumus bensiinipaak üsnagi tühjaks sõita. Et tankimisele võimalikult vähe aega kulutada. Teele pole küll kunagi jäänud, nii ettevaatlik olen küll, aga 58-liitrisesse paaki 57 liitrit olen sisse pressinud küll. Eile töölt koju sõites hakkas bensiini märgutuli põlema kusagil poolel teel, aga ma ei viitsinud tanklasse sisse keerata, esiteks oli suhteliselt kiire ja teiseks ma tean, et auto liigub selle märgutule põledes vabalt veel kaheksakümmend kilomeetrit. Kui mitte rohkem.
Hommikul tuli "hobusejootmine" ikkagi ette võtta. Keerasin Keila Statoili sisse ja pistsin püstoli paaki. Automaadi näidik liikus nagu tigu mööda liimi, venitades kuidagi välja kakskümmend liitrit. Siis hakkas püstol koledat häält tegema.
No kui rohkem ei anta, siis ei anta. Läksin jaama sisse maksma ja viisaka inimesena juhtisin teenindajate tähelepanu sellele, et vist on tankuril midagi viga.
Meil on bensiin otsas kahjuks, teatasid teenindajad. Terminalis on mingi viga. Laagris ka ei ole ja Ülemiste on ka täitsa tühi.
Mnjah. Kui üks tehnoloogiline pisirike võib niipalju segadust tekitada, mis siis veel juhtub, kui osagi sellest hoiatusest peaks tõeks osutuma...ma pole küll mingi paniköör ja maailmalõputeooriaid eriti ei usu, aga praegu on küll tunne, et peaks hakkama bensiinimahutit ehitama, sellega hoiaks vähemalt elektrigeneraatori nii palju töös, et 41 meetri sügavusest kodukaevust vett saada ... või ostaks igaks juhuks juba käsipumba ära, Bauhausis olid müügil eile :).

Talvekuulutajad

Täna oli siis esimene hommik sel aastal, kui autoklaasid jääs ja tuli kuuri alt De-Icerit otsida, sest esiklaasilt jääd ma põhimõtteliselt ei kraabi. Ainult siis, kui tõesti mitte midagi muud üle ei jää. Ja üleüldse kolib auto nüüd katuse alla.
Juba maanteele keerates sätendas asfalt kahtlaselt ja tagumikutunne ütles, et erilist pidamist ei ole. Peale Tuulnat hakkasid ka talvekuulutajad paistma, umbes viiekilomeetrise suhteliselt sirge lõigu jooksul kolm kraavisõitnud autot, ühest puntrast ei saanud õieti arugi, pool teed on kinni ja Päästeameti poisid liiklust reguleerimas, eriti ei kõõritanud ka, oli vaja ise teele jääda.
Kaheksa aastat järjest, kui ma igal tööpäeval seda vahemikku sõidan, on pea alati esimesed väljasõidud sellel üsnagi sirgel lõigul. Enese võimete ülehindamine ehk auto teelejäämise otsustab ikkagi see tihend, mis asub rooli ja istme seljatoe vahel?
Continentali M+S lamell pidas päris hästi, kihutama muidugi seda kogu teed katva musta jääga ei kippunud keegi. Näis, milline talv tuleb, kas ongi vaja rehve vahetada.

Keskkonnakahjulik töölkäimine

Hommikukohvi kõrvale mängisin täna ökojalajälje kalkulaatoriga. Et võib ju omaette unistada sellest, et elaks keskkonnasäästlikult, aga paraku on tulemus siiski hoopis teine. Kui kõik elaksid samamoodi, oleks inimkonnal vaja 8,7 maakera.
Kõige hullema laksu andiski töölkäimine, tervelt 2,6 globaalset hektarit autoga töölkäimise (muud võimalust mul kahjuks ei ole, ükski ühistransport mind tööle ja tagasi ei vii) ja 4,2 gha töise lennukikasutuse eest. Nii et kui istuks kodus, leiaks mõne koduse töö ja püsiks paigal, oleks tunduvalt keskkonnasäästlikum. Hmm, ma kardan, et mu ülemus poleks sellega nõus.
Kohe selle kannul tuli maja osaline kütmine elektriga ja vee soojendamine elektriboileriga, kokku kuus globaalset hektarit. Selle tulemuse ma tahaksin tegelikult vaidlustada, sest ilmselt on kalkulaatori koostajad lähtunud sellest, et suurem osa meil toodetavast energiast tuleb fossiilse kütuse arvelt. Aga kui oleks tegemist taastuvenergiaga, siis ma ei suuda uskuda, et elektriga kütmine oleks keskkonnakahjulikum kui puude või pelletitega, arvestades viimaste muid keskkonnamõjusid (CO2, tahm jne).
Nojah, kui tööl ei käiks, siis võiks end ju ainult puuküttega lõbustada, praeguse elutempo juures see kahjuks ei õnnestu. Samuti on selge, et meie kliimavööndis kulubki küttele suur osa kasutatavast energiast, ükskõik millisel moel seda ka toodetaks.
Toidule ja joogile kulus 0,21 gha, nii et sellega peaks kõik korras olema.
Küll aga andsid päris korraliku laksu, tervelt 2,91 gha kaubad ja teenused, seejuures kulus tervelt 0,8 gha paberraamatutele (no mida ma siis räägin, et eestikeelseid digiraamatuid paluks ja kiiremini...) ja ülejäänu kulus põhiliselt teenustele, sest arvestasin sisse ka töise hotellielu, samuti kõikvõimalikud kindlustused, intressid ja muu sellise lõbu, mida kodus istudes üleüldse tarvis ei oleks.
Nii et jah, kui keskkonda säästa sooviks, tuleks töölkäimisest loobuda ja siis mahuks ehk soovitatava 2,1 gha sisse ära ka...

Rootsi panga naeruväärne reisikindlustus

Tänu ühe kommentaatori meeldetuletusele võtsin siis täna vaevaks uurida, kas oleks võimalik siiski mingit rahakest tagasi saada. On ju igasuguseid krediitkaarte soetatud just nimelt tänu sellele, et nendega peaks kaasnema reisikindlustus, sealhulgas ka reisitõrkekindlustus. Kusjuures nende krediitkaartide kuumaksud ei ole üldse mitte madalad.


Saatsin siis täna aadressil kahjuabi@swedbank.ee järelepärimise, et kulud hotellile ja kontserdipiletitele olid sellised ja sellised, milliseid pabereid peaks esitama...

Paari tunni pärast sain sellise vastuse:

Kindlustus saaks korvata hetkel erandkorralise otsusega ettetasutud ning tagastamatud teenused maksimaalselt 150 € ulatuses (hotell, kontsert).
Lennupiletite kulu kompenseerib lennufirma.
Kahjukäsitluse jätkamiseks paluksin Teil edastada järgnevad materjalid:
1.konto väljavõte reisi eest tasumise kohta;
Kindlustuskaitse jõustub juhul kui tasuda vähemalt 75% reisikuludest ühel järgneval toodud viisil:
1. Swedbank ASi  Gold krediitkaardiga;
2. ülekandega Swedbank interndtipangast Gold krediitkaardiga seotud limiidikontot teenindavalt arvelduskontolt;
3. eelpool nimetatud arvelduskontoga seotud deebetkaardiga.
2. arved ettetasutud teenuste kohta;
3. manuses olev kahjuavaldus.

Ma ausalt öeldes hakkasin seda summat nähes luksuma ja mõtlesin, et nad on ühe nulliga eksinud...150 euroga saab Londonis kolmele inimesele ehk üheks ööks telkimisplatsi (koerahotell on juba kallim) ja hädaga saaks sellega ehk kontserdipiletite maksumuse katta...igaks juhuks küsisin üle ja sain vastuseks:

Paraku on hetkel tegemist olukorraga, mis kuulub enamus seltsides üldiste välistuste alla (loodusjõud) ning hüvitamiskohustust tegelikult kindlustusseltsidel ei ole.
Vastutulelikust seisukohast võtsime otsuse vastu, et hüvitame oma klientidele ettetasutud lisakulud 150 € ulatuses, mis reisi ärajäämise korral kasutamata jäid.

Tore. Edaspidi võivad nad oma krediitkaardid sinnasamusesse toppida ja minu palgalaekumise kah ära unustada, sest teatavasti kliendid hääletavad jalgadega ja minu ja nende arusaam vastutulelikkusest ei lähe mitte üks nõks kokku. Lisaks lugesin igaks juhuks üle nende kindlustustingimused:

Me ei hüvita kahju, mille põhjustas:
Üldistes tingimustes:
• terrorismiakt;
• massihävitusrelv, sõda või sõjalise operatsiooni sarnane olukord, riigipööre, ülestõus, rahvarahutus, streik, töökatkestus;
• tuumaenergia, radioaktiivsus, epideemia, keskkonna saastatus;
• ametivõimude tegevus, vara sundvõõrandamine;
• kindlustatu joobeseisund (alkoholijoove, narkojoove, toksiline joove jms) või joobeseisundi järelnähud;
• enesetapp ja enesetapukatse, õigusvastane tegutsemine, teadlik enese ohtu asetamine, osalemine kaklustes;
• kindlustatu tahtlus või raske hooletus.

Reisikatkestuse või ärajäämise kohal on veel lisatingimused:
Hüvitamisele ei kuulu reisi ärajäämine või katkemine, mille põhjuseks on:
• rasedus või sellest tingitud komplikatsioon, sünnitus;
• krooniline haigus või selle ägenemine;
• psühhiaatriline või psühhoneuroloogiline haigus, k.a depressioon;
• kindlustatu tahtlik enese vigastamine, haigestumise põhjustamine või vara kahjustamine.

Kui keegi näeb nendes tingimustes sõna loodusõnnetus, andke mulle ka teada, ma panen homseks silmaarsti aja kinni. Äärmisel juhul käiks keskkonna saastatus?

Nii et kõik kullakesed, kes kusagil Euroopa avarustes oma kulutshekke koguvad...pole vist mõtet hakata oma taskuid paberipahnaga koormama, nende eest ei tasuta nagunii. Ja juristidel jätkub nüüd ilmselt tööd ja leiba pikemaks ajaks.

Kui emake Maa aevastab...

on end ülbelt looduse krooniks pidav inimene täpselt sama abitu nagu selili kukkunud sitikas. Siba, mis sa sibad ja vihasta, mis sa vihastad, teha ikka eriti midagi ei saa. Ma ei taha ausalt öeldes isegi mitte ette kujutada, mis praegu enamuses Põhja-Euroopa lennujaamades toimub. Olen kunagi olnud Kopenhaageni lennujaamas uduga, mis takistas õhkutõusmist paar tundi ja juba selle tulemus oli korralik kaos. Mis siis rääkida paaripäevasest lennuseisakutest suurtes lennujaamades, kus iga viie minuti tagant stardib 5-10 lennukit.

Mind isiklikult puudutab see samuti, kuna pühapäeva hommikul peaksin olema Tallinnast Riia kaudu Londonisse suunduval lennukil. Kas see ka teoks saab, ei ole praegu võimalik ette ennustada. Lennupiletite raha lubab lennufirma tagasi maksta, hotelli osas vastust veel pole. Pühapäeva õhtuks juba oktoobris ostetud kontserdipiletid võib ka korstnasse kirjutada ja sellest oleks vaat et veel kõige rohkem kahju, sest selliseid kontserte eriti sagedasti ei korraldata.
Praegu tulen lihtsalt hoida pöidlaid ja varbaid, et see tuhapilv kuhugi Põhja-Jäämere kohale kooserdaks. Koos minuga hoiavad pöidlaid ja varbaid ilmselt kümned tuhanded inimesed, kellel arvataolevalt on suuremaidki muresid kui ära jääma kippuv puhkusereis.
Pildid siit. http://www.dailyworldbuzz.com/iceland-volcano-eruption-from-eyjafjallajokull-glacier-island-exclusive-report/30991/

Siiruviiruline nädal

Varakevadine aeg, kusagil kevadise pööripäeva ja ülestõusmispühade vahel, on minu jaoks miskipärast olnud emotsionaalselt keeruline. Isegi sedavõrd, et kunagi ma pidasin kevadet kõige ebameeldivamaks aastaajaks. Vanuse ja analüüsivõime kasvades jõudsin järeldusele, et kuna ma olen niigi rahutu hing, siis kevadel lihtsalt see rahutus mitmekordistub, ning kui õiget väljundit ei leia, muutub painavaks. Pluss veel see, et hinge rahutus ja kere väsimus on üksteisega igaveses ja parandamatus vastuolus. Selles mõttes oleks siiski õige kusagil märtsikuus üks vähemalt nädalane puhkus võtta, nii nagu eelmisel aastal Kanaaridel oldud sai.Järgmisel aastal, kui elu ja tervist, katsun targem olla. 
Juhtus sel nädalal mõndagi. Kõigepealt tekkis Geni kaudu äkki kontakt emaemaemapoolsete sugulastega, kellest ma lapsest saadik midagi kuulnud polnud, lisaks osutus vanatädi pojatütar mu blogide ammuseks lugejaks...Eesti on ikka imepisike küll ja tervitused MM-le, kui ta seda lugema juhtub.
Laupäeva hommikust alates asume saarel, ümber künka lainetab vesi, kuhu kahepäevane vihm lisaks lumesulamisveele oluliselt panustas. Kui eile õnnestus sellest järvest veel Hondaga läbi sõita, siis täna ma seda igaks juhuks parketimaasturiga parem ei üritaks ja homseks sõiduriistaks saab ilmselt Lumehelbeke. Tavaelus pintsaklipslastest naabrimehed kehastusid küll ümber kraavihallideks ja üritavad praegugi veele mere poole teed rajada, aga praeguseks on vesi ikka veel üle põlve ja sulamismaterjali ka veel kuhjaga alles. 
Eile käisin korterit vastu võtmas, kohale jõudes olin täiesti jahmunud, sest maja ümber, kus tavaliselt on piisavalt parkimisruumi, polnud kohta isegi mitte pikali kukkuda, rääkimata nii suure asja kui auto parkimisest. Algul ei suutnud ma aru saada, mis toimub, kõik naabrid korraga miljonärideks saanud? Sest odavad need autod küll ei olnud. Kui aga ukseesise kiriku ukse taga looklevat, kunagist mausoleumisaba meenutavat järjekorda nägin, tuli meelde, et õigeusklikel on komme oma pühaderoogi kirikus õnnistamas käia. Sellest ka siis parkimisummistus. Auto sain jätta majast mitmesaja meetri kaugusele ja seega luhtus ka kavatsus mõned asjad ära tuua. Otsustasin võtta aega ja veel korterisse jäänud raamatud ja mõned muud vähesed esemed läbi sorteerida ja otsustada, mis koju tuua, mis minema visata. Prügimäele tuleks saata osa mööblitki, peale kaheksat aastat väikeste lastega peresid pole sellest midagi vaatamisväärset alles jäänud. Ja köök vajaks remonti - töötuid maalreid peaks praegu väidetavalt piisavalt olema?
Kuigi mine tea. Nagu naabrinaine täna sapiselt märkis, istuvad tänapäeva töötud suurelt jaolt internetis ja teatavad, et alla xxx krooni tunnis nemad ennast liigutama ei hakka. Täna oleks hädasti kraavikaevajaid vaja olnud - pole. Eelmisel nädalal otsisin kohta, kus remonditaks muusikakeskusi - no pole. Lõpuks leidsin IT bussi, kus hapul näol mu pisiveaga riistapuu vastu võeti, küsides, kas ma ikka tean, et nende teenus maksab 500 krooni tund...tõepoolest, sellise rahaga 1500 krooni maksnud raadiot remontima hakata kas ongi mõtet. Küllap olen ma siis ainuke loll, kellele lihtsalt käib närvidele pidevalt asju ära visata ja nende asemele uusi osta. Asi polegi niipalju rahas, mind lihtsalt häirib see saastamine.
Aga pole viga. Elame veel, ükskord voolab see vesi merre nagunii ja kui Lumehelbeke ka enam läbi ei saa, lubasid naabrid kanuu laenata.

Külalisena sünnilinnas

Kuigi mu lapsepõlve pikad suved möödusid selles kunagises kaluritalus, mis tänaseks mu päriskoduks saanud, olin ma enda meelest ikka üdini linnaplika. Esimesed kuus eluaastat möödunud vanavanematekodus (selle maja koha peal on praegu Tartu maantee ja Liivalaia ristmik), edasi kuni keskkooli lõpuni Mustamäel ja siis küll Koplis, Pelgulinnas ja vanalinnas. Pidasin end linnakaks ja olin päris uhke selle üle, et mõnda suguvõsaliini jookseb "Tallinna kodakondsus" kuni seitsmendasse põlvkonda välja. Mõnus oli lugeda Jüri Kuuskemaa ajaloolisi mõtisklusi ja tunda end osakesene sellest ajaloolisest linnast.
Kuni peaaegu eneselegi ootamatult kolisin 2003.aastal Tallinnast maakoju ja 2004.aastal kirjutasin end ka Tallinnast välja ja koduvalda sisse. Et kui ma juba nagunii siin elan, siis oleks aus, kui mu maksudest ka koduvald saaks.
Praeguseks olen tehtud otsusega rohkem kui rahul. Tõsi küll, ega ma isiklikult vallas oma maksude eest eriti midagi saa ega tahagi saada. Eemalt jälgides aga olen rahul sellega, mismoodi nad minu ja teiste maksumaksjate raha kasutavad. Alates kohalikust hooldekodust ja uhkest suurest lasteaed-algkoolist kuni igast külast lapsi pealekorjava-laialipudistava tasuta koolibussini.
Tallinnlasena oleks mul oma maksurahast finantseeritavate asjade pärast tõsiselt piinlik. Alates propagandahõngulisest linnatelevisioonist kuni külmunud kartuliteni.
Käisin täna üle väga pika aja Tallinna kesklinnas. Tõesti, viimati sattusin jalgsi sinnakanti vist kusagil aasta tagasi. No ei ole asja, midagi pole teha. Täna aga oli vaja tööasjus külastada kolme punkti, mis asusid laias laastus ümber Viru keskuse. Otsustasin jätta auto Viru keskuse katuseparklasse ja jalgsi tiiru ära teha, sest mitte ei julgenud parklate lumevabadusele loota.
Juba esimese viiekümne meetri jooksul sain aru, et otsus oli vale. Komberdades Narva maantee alguses jääküngaste vahel ja lumepudrus, hakkas mulle tunduma, et see linn vihkab jalakäijaid. Või on linnaisad Tallinnas jalgsi käinud veel pikemat aega tagasi kui mina. Parkimiskohad olid lumest puhtad. Mida aga ei saa mitte väita kõnniteede kohta.
Jätkasin kangelaslikku odüsseiat Narva maanteelt Stockmanni lähistele. Poolel teel hakkasin läkastama, sest mu maaõhuga harjunud kopsud ei kannatanud läppa ja heitgaase välja. Kui ma linnas elasin, olin ilmselt selle saasta sissehingamisega harjunud. Nüüd, kus nii kodu kui töökoht on linnast väljas, ei saa ma sellise niiske ilmaga isegi linnas isegi autoakent avada, ilma et koheselt kõõksuma hakkaksin ja gaasimaski vajaksin.
Pahkluudeni ulatuvat lumeputru Maneezi tänavalt ja Tartu maantee algusest polnud keegi vaevunud kokku lükkama. Autoteed olid see-eest laitmatult puhastatud.
Oleksin tahtnud mingi karastusjoogi osta, kuid ühtegi sellist kohta, kust tänavalt lihtsalt sisse astudes seda kiirelt teha, ma ei leidnud.
Tagasi komberdasin mööda Rävala puiesteed, pilt sama, koristamata lumi, kitsukestel radadel libisevad ja koperdavad teised jalakäijad. Sadade ruutmeetrite kaupa tühje vaateaknaid siltidega "Üürile anda". Masu, ütlete? Ahnus, ütlen mina. Sellise maamaksuga ei saa olla odavat renti ja sellise rendiga normaalse hinnaklassiga kaupa. Ja andke andeks, klient, kellel juhtub raha olema ja kes olekski nõus kallimat hinda maksma, ei hakka läbi sopa ja läpa kusagile komberdama.
Pikk läbi lume komberdamine tekitas ka teatud ihuvajadusi. Kuna avalike tualettidega on linnas endiselt kehvasti, astusin sisse Energia kohvikusse. Lasksin tasulisse lukku krooni, avasin ukse ja panin uuesti kinni. Sest nii haisvat, räpast ja paberivaba peldikut nägin ma viimati Odessas. Vabandust, Odessas oli paberit. Nii suur häda mul ka ei olnud.
Tagasiteel põikasin läbi Kaubamajast, kuivõrd auto nagunii seal läheduses pesitses. Veendusin, et mu lemmik-ripsmevärv maksis 17o krooni rohkem kui lennujaamas. Otsustasin, et ma pigem värvin kuni järgmise töölähetuseni silmi ahjust võetud söetükiga, kui et sellist hinda maksan. Tekkis ka küsimus, miks arvab osa kaupmehi, et keskmisest kõrgema sissetulekuga kaasneb ka keskmisest sügavam ajupehmenemine - metsavarguse ja pappmajade-buumi hiigelaegadel võis ju taolisi tendentse esineda, aga nüüd...
Oleks müügimaks juba kehtinud, oleks linn mu tänase visiidi pealt teeninud 47 senti kohvi ja võileiva pealt ja 56 senti parkimise pealt. Midagi muud ma linnast osta ei leidnud. Pole leidnud juba aastaid. Söögi-joogi ostan ammu kas Laagrist või Keilast, raamatud-muusika internetist, sealtsamast või tööreisidelt tuleb enamik tööstuskaupa. Kuuldavasti käib praegu aktiivne internetikaubamajade juriidiliste aadresside registreerimine Tallinnast välja.
Linnast välja venides mõtlesin peamiselt kahest asjast. Et miks peaks ükski turist tahtma külastada linna, kus kõik asjad on poolteist-kaks korda kallimad kui lähivälismaal. Miks peaks ükski elanik olema lojaalne linnale, kus mõeldakse ainult sellele, kuidas vaesema elanikkonna käest viimanegi kui sent välja väänata - kui maamaksuga kätte ei saanud, siis müügimaksuga ehk ikka saab. Vastu saab kaelamurdvad kõnniteed ja haisva ühistranspordi. Pensionäride kommiraha ka, mis teise käega kohe tagasi kooritakse. Ega siis väljaspool Tallinna elavad inimesed seda müügimaksu maksma hakka, ikka kohalikud.
Kolmas õel mõte tekkis mu kapitalistipeakeses ka seoses müügimaksuga. Et kui Tallinna lähivaldadel jätkuks nüüd oidu selle totrusega mitte kaasa minna, millise hiilgava reklaamiargumendi sellest saaks...täiesti tasuta pealekauba. Ma võin peaaegu kihla vedada, et alates 1.juunist on võimalik Laagri Maksimarketi parklasse (mis asub teatavasti Saue vallas) võimalik müügikohti rentida...
Meie enda Saku vallas, 600 meetri kaugusel linna piirist asuv parkla ei kuulu kahjuks meile. Muidu teeks selle pulli ise ära...irw.

Kes tellis valged jõulud?

No igatahes saite valge toomapäeva. Kui ma kella kolme ajal päeval linnaringilt tagasi jõudsin, olles teepeal vaikselt ropendanud, et kui see linnaviletsus mingeid sotsiaalseid töökohti kangesti teha tahab, siis miks nad kojamehi ei palka nende bussistukkujate asemel, polnud mingit tuisku. Paar tundi hiljem taas kontori uksest välja astudes leidsin auto olevat kaetud kümnesendimeetrise lumevaibaga. Oma Hondu tundsin ära ainult suuruse järgi. Kaks väiksemat lumehunnikut kössitas veel kõrval.
Lund maha lükata oli kerge, sõitma hakata enam nii kerge ei olnud. Kohe väravast valgustamata ja otse loomulikult lahtilükkamata teele. Tunne oli selline, nagu sõidaks aeroünaamilisest torus, mitte midagi ei näe ja igalt poolt tuiskab - eest, tagant, ülevalt ja alt. Nähtavus viis meetrit. Kui ma muidu pimedas vastutulijatest eriti vaimustuses ei ole, siis seekord küll, võis oletada, et vastutulijast paremal asus minu sõidurida.
Minu kiiks on veel see, et kui ma midagi ei näe, tekivad mul raskused ka koordinatsiooniga. Ka käies. Mulle on siiamaani selgusetu, kuidas pimedad käia suudavad, kui minul silmad kinni siduda, jään ma omaenese jalgade taha kinni ja kukun pikali. Seetõttu on ka selline nullnähtavuses sõitmine probleem. Targad mehed küll väidavad, et sellistes tingimustes tuleb sõita intuitsiooni järgi, aga kuidas ma ka ei pingutaks, ei suuda tuletada meelde ühtegi sellist intuitsiooni järgi sõitvat tuttavat, keda vähemalt korra poleks pidanud dziibiga kraavist välja sikutama. Nii et mina proovin ikka sõita mulle arusaadavamate meelte järgi ja olen siiani kraavidest eemal püsinud, ptüi-ptüi-ptüi.
Kolmkümmend kilomeetrit keskmise kiirusega nelikümmend kilomeetrit tunnis ja kodus ma olingi. Tänasin mõtted kõiki teadaolevaid jumalaid, et ainult kolmkümmend. Mitte kuuskümmend, nagu eelmisel talvel.
Krampikiskunud käte ja tardunud vereringe elustamiseks viskasin õue lumest puhtaks. Tund aega hiljem koju veerenud õde jorises, et ma olen tema õhtuvõimlemise ära teinud. Noh, kui veel paar tundi sajab, saab ta otsast alustada. Ja siis on veel hommik, mis teatavasti on õhtust alati targem.

Kahe käega kilekotimaksu poolt,

kui see maks lõpuks ka riigikogus läbi läheks, oleks see vist esimene roheliste saavutus, millel mingit tähtsust oleks. Kas just maksulaekumise, aga vähema loodusereostuse seisukohalt kindlasti.
Kahjuks, nagu ma täna hommikul raadiost kuulsin, on tegemist endiselt pooliku lahendusega. Sest räägitakse ainult kilekandekottide maksustamisest. Nende kottide, mille eest pood niigi raha küsib, tõsi küll, tavaliselt sama palju kui ise maksab.
Oma ettevõtte kogmustest võin öelda, et sellest hetkest, kui me hakkasime kilekottide tasuta jaotamise asemel kliendilt nende eest krooni küsima (sama palju maksame tarnijale ise), langes suurte kilekottide tarbimine tükkides umbes kaheksa korda. Küll aga võib tihtigi näha kauplustes pilti, kus klient ei raatsi küll krooni kulutada, see-eest rabab pool tosinat tillukest läbipaistvat tasuta kilekotti, topib oma asjad kotte rebestades sisse ja kõnnib nagu muhkkatk ukse poole. Nii et looduse saastamise koha pealt tegelikult efekti ei ole.
Nii et minu loogika järgi peaks maksustama kõiki kilekotte, ka kõige pisemaid. Tootja või importija tasemel. Küll siis pandaks pead tööle, mida nende asemel kasutada.
Lisaks oleks päris hea idee maksustada ühekordseid toidukarpe ja neid jubedaid penoplastist aluseid, millele supermarketites lihaviile pakendatakse ja mis looduses mitte iialgi ei lagune.
Kindlasti aga peaks see maks olema aktsiis, s.t. sihtotstarbeline maks, mida ei saaks kasutada ametnike põhjatute vatsade toitmiseks, vaid kasutataks otseselt keskkonnameetmeteks.
Ja ausõna, ma mõtlesin seda kõike täiesti tõsiselt.

Ei Klooga polügoonile!

Kutsun üles hääletama Klooga polügoonil eluasemete vahetus läheduses toimuva õppelaskmise vastu osalusveebis https://www.osale.ee/ideed/idea/view/2576
Üleskutse tekst:

Kaitseväe Klooga polügooni vahetuses läheduses elab üle kahe tuhande inimese, lisaks on lähedalasuvasse rannarajooni suvekodud rajanud veel teist samapalju linnainimesi. Läheduses asub ka tundliku pinnasega Pakri maastikukaitseala.

Viimasel ajal on kaitseväe laskeõppused Klooga polügoonil ületanud ümbruskonna elanike igasuguse taluvuse piirid. Pühapäeval, 11.oktoobril algas raskerelvadest tulistamine kell 8.00 hommikul ja lõppes kell 16.00 päeval. Tulistamispiirkonnast veel kolme kilomeetri kauguselgi purunesid aknad, kukkusid hoonetes esemed ja hullusid koerad.

Olukorras, kus me räägime majandussurutisest, kus väidetavalt ei jätku riigi raha enam lasteaedadele, koolidele ja arstiabile, on ennekuulmatu, et kaitsevägi põmmutab maksumaksja raha sõna otseses mõttes vastu taevast ja seda elurajoonide vahetus läheduses, muutes sellesama maksumaksja elu talumatuks.

Nõuame:

Eluasemete lähedal Klooga polügooni tegevuse lõpetamist hiljemalt 1.jaanuariks 2012.

Polügooni lõpetamisaja jooksul laskeharjutuste korraldamist ainult tööpäeviti kella 9.00-16.00.

Kohaliku elanikkonna eelnevat hoiatamist laskeharjutustest raadio, televisiooni ja ajakirjanduse kaudu.

***

Lisaks: minu koer sai seekord tänu kallitele naabritele eluga koju. Aga kui palju neid võib olla kadunuks jäänudki...

Väsinud hulkur jõudis koju

Olin parasjagu Ülemiste kandis, kui lõõtsutav naabrimees helistas: "Kus sa oled, ma vist leidsin Salla, ajan teda praegu mööda Paldiskit taga! Ei lase end puudutada!"
Hüppasin autosse ja andsin gaasi. Niipalju kui see tipptunnil ringteel võimalik on. Tee peal hoidsime naabrimehega vahelduva eduga sidet - teatas, et sai koera kätte ja viib oma aeda.
Kui ma läbi ummikute kohale jõudsin, ootas mind juba läbi aialippide pistetud pikk nina ja lehviv saba. Koer ise oli sellist nägu, et teab, kas ikka tasus selle väikese jalutuskäigu pärast nii palju jama tekitada.
Nüüd lesib väsinud, näljane ja pulstis elukas vaibal ja magab, süüa ma talle eriti anda ei julgenud, ainult natuke. Kuidas vana koera tervis 2,5 ööpäevasele tormi ja rahega metsasolekule vastu peab, näitab aeg.
Ja ma ise olen kohutavalt tänulik kõikidele, kes aitasid ja kaasa elasid. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga eks nad ise teavad...aitäh, aitäh, aitäh!
Küll aga pani mind juhtunu kindlalt otsustama, et hakkan kodanikualgatuse korras selle põrguliku paugutamisega võitlema. Vastav hääletusettepanek ootab osale.ee veebis juba teist ööpäeva aktsepteerimist. Kui üles läheb, annan teada.

Oma mätta otsast

Ärkasin täna hommikul selle peale, et majaseinad vappusid ja aknaklaasid klirisesid. Linnulennult kolme kilomeetri kaugusel Klooga polügoonil oli ilmselt õppus ja üks viimase aja karmimaid. Klaasid ärvardasid eest lennata ja koerad kippusid sülle.
Jätan siinkohal kirja panemata selle, mida ma üldse igasugusest sõjardlusest ja paugutamisest arvan. Aga küsimus tekkis selle kohta, et kas need juhmakad militaristid ei võiks oma tobedaid paugutamismänge mängida mingil muul ajal kui pühapäeva hommikul kell üheksa.
Elukoha valikust siinkohal polemiseerida pole mõtet...nagu eelmisel nädalal minuni jõudnud arheoloogiliste väljakaevamiste tulemustest nähtub, oli meie talukohas asustus juba rauaajal. Kui tulirelvade leiutamiseni jäi veel tuhatkond aastakest.
Praeguseks kestab see põmmutamine ikka veel, juba kuuendat tundi. Ja mu üheteistaastane kolli on neljandat tundi kadunud, ilmselt hirmust kusagile jooksnud. Mu süda valutab ja ma ei oska oma koera kusagilt otsida.

21. sajandil karulaanes

Et siis kõigepealt hästi täpne olla, siis see karulaas asub linnulennult kolmekümne kilomeetri kaugusel Tallinna kesklinnast, linnatulede kuma paistab öises taevas hästi kätte. Lähim suur magistraal asub 150 meetri kaugusel. Karusid meil siiski õnneks ei ole.
Juuli lõpupäevadel käisid Elioni mehed taas Wimaxi levi mõõtmas. Istusid seitsme meetri kõrgusel katusel kut kukulinnud, antenn peos, aga mida polnud, oli Wimax. Arvuti näitas aeg-ajalt ühte posti ja aeg-ajalt ei näidanud midagi. Mingisugust sidet peavat saama tekitada alates vähemalt neljast ühikust.
Siinkohal võiks hardusega meelde tuletada, et kui ma 2006.aasta kevadel Angolas käisin, oli seal satelliidilt tulev kiire internet igas õlgkatusega ümmarguses onnis. Elektri aga sai see onn generaatorilt või päikesepaneelilt.
EMT pole meil kunagi levinud. Eelmisel nädalal kadus ka Elisa. Kolleegidele Skype kaudu saadetud SOS andis tulemuseks, et torm olevat saatjad kohalt ära liigutanud. Ilmselt liigutas nii kaugele, et neid pole siiani üles leitud, sest levi ei ole meil endiselt. Vahel on, vahel mitte, üldiselt ei leia enamjaolt ühtegi võrku. Sisse helistades andvat teate, et telefon levist väljas, välja helistades annab teate,et võrgu viga. Telefonis viga pole, siis peaks sama viga olema kõigil pere telefonidel ja külaliste omadel ka.
Kõu on siinkandis aeglane nagu tigu, aiapostitusse paari pilti üles laadides võin vahepeal rahulikult pooleks tunniks rohima minna. Põhjuseks liiga palju kasutajaid, no mis sa teed - ega me pole oma leviprobleemiga ainukesed, siinkandis ikka elavad mõned inimesed veel.
Täna hommikul kell üheksa kadus plaksust ka elekter ja sellega seonduvalt Kõu jäänused. Krundil ringi luurates õnnestus peldiku tagant leida Elisa leviala ja helistada sõbrale, kes siis interneti kaudu elektrikatkestuse teate saatis - Eesti Energia rikketelefoniga ühendust saada ei õnnestunud. Võrgu viga, võrgu viga, võrgu viga.
Pool kolm tuli elekter tagasi ja sellega koos ka internet. Mobiililevi ei ole endiselt. Ma ei viitsi kogu aeg kempsu taga ka passida, sest sealset leviala jagab Elisa sadade sääskedega.
Ah, ongi hea rahulik :).
Ja ei mingit innovaatilist kodustöötamist haiguslehe ajal.

Lihtne elu

Kord kuus, kuu alguspäevadel on mul kombeks oma rahaasjad üle vaadata. Kuna ma pole viimase nelja nädala jooksul kodunt väljas peaaegu käinudki, ei olnudki seekord eriti midagi vaadata. Kaardiarve näitas kahte poekülastust, haiglast tulles ja vahepeal arsti juures käies. Vahepeal on süüa ostnud küll õde, aga kuna ta väidab, et summad pole märkimisväärsed, siis eks minu kanda jääb selle kuu elektriarve (mis elektriboileriga eramajas, kus kõik käivad vähemalt kord päevas dushi all, pole sugugi väikeste killast).
Pole midagi öelda, kodus vedelemine on odav lõbu. Ma pole ostnud riideid ega raamatuid, kosmeetikat on kulunud minimaalselt, vaid pesu- ja hooldusvahendid. Üleüldse pole ostnud ühtegi asja peale toidu. Seega olen ka mina majanduslanguses otseselt süüdi - midagi ei osta, SKP aina kukub.
Bensiinile pole kulunud sentigi, sest ma pole autoga meetritki sõitnud. Bussipiletitele on kulunud 70 krooni.
Nii et kui välja arvata majalaen, autoliising, kindlustused, prügivedu, internet ja televisioon ning tellitava ajakirjanduse otsekorraldused, mis pank automaatselt arvelt maha kratib, on elamisele kulunud hämmastavalt vähe raha. Puudust tundnud pole ma aga millestki, vastupidi, tasapisi kappe koristades olen kokku korjanud neli suurt kotitäit Humanasse minevat träni. Ilmselt tuleks seda veel, aga kõike ei raatsi minema saata - olen leidnud kevadel ostetud suveriideid, mida pole kordagi selga saanud ja kingi, mis pole jalas käinudki: kaks kolimiskuud jooksin ringi peamiselt pusades-teksastes ja viimase kuu olen veetnud kodukleitides.
Ma ei taha kaugeltki pidada loengut teemal kuidas-on-võimalik-n-krooniga-kuus ära elada. Pigem on see mõtisklus iseenese jaoks . kuivõrd vähesega on tegelikult võimalik ära elada ja kui palju kulub tavaliselt igasuguste impulsiivostude peale, ilma milleta on suurepäraselt võimalik hakkama saada. Seejuures ei ole mul selle kuu jooksul olnud kordagi igav - kodus on tuhandeid raamatuid, kümneid filme, aed, kus jalutada ja nokitseda, ja sõbrad, kes tulevad külla.
Selliseid järelemõtlemise aegu on mõnikord vaja.

Hoolimatu hoolimine. Suurem plaan.

Inimene on üks kummaline loom, tihtilugu arvab ta seda, et mis on parim konkreetselt talle, on ühtviisi parim ka teistele. Mida kitsam silmaring, mida kolklikum maailmavaade, mida vähem tolerantsust , seda vähem üritatakse mõista erisusi ja peale suruda omaenese maailmapilti kui ainuõiget.
Kultuurilis-primitiivne oma arusaamade pealesurumine algab see isiku ja perekonna tasandilt (sa pead porgandit sööma! Pane see selga! Ära tee niimoodi!), laieneb lähiühiskonna tasemele (homoseksuaalsus on haigus. Kõik neegrid on lollid. Kõik venelased kaabakad. Jne. Jne.)
Hoopis katastroofilise mõõtme omandab selline hoolimatu hoolimine globaalsete abiprogrammide raames. Läbi sajandite on vallutajatele olnud omane veendumus, et nende poolt vallutatavatele aladele on hädavajalik peale suruda oma religioon, oma tavad, oma kultuur. Mõistavad seda paremini need rahvad, kelle ajaloolises mälus on veel viimane okupatsioon selgelt meeles, mäletavad veel meiegi vanemad ja vanavanemad teise ilmasõja eelset ja järgset “kultuuritoomist” ja kirjaoskamatuse likvideerimise kampaaniaid riigis, kus kirjaoskus oli niigi pea sajaprotsendiline. Peale üheksat aastat töötamist arenguabiorganisatsioonis olen ma jõudnud veendumusele, et igasugune abi osutamine otseselt materiaalsel kujul on õigustatud ainult ekstreemsetes situatsioonides – sõjaolukorrad, looduskatastroofid, õnnetused materiaalsel tasandil. On loomulik, et paremal järjel olev ühiskond jagab oma materiaalset heaolu hädasolijatega, sellisel juhul on õigustatud nii riiete, ravimite kui ka toidu jagamine. Humanitaarabi jagamine olukorras, kus selle eesmärgiks on lihtsalt vaesuses vireleva elanikkonna abistamine, on tulutu, sest sellega muudetakse abi saajad elu moonakateks, kes peale abi tasuta saamise enam millestki muust unistada ei oskagi. Jõin paar aastat tagasi Istanbuli tänavakohvikus teed ühe noormehega, kes töötas seal turismibusside reklaamiagendina. Tema eluunistuseks oli pääseda Euroopasse, et hakata seal sotsiaaltoetustest elama. Ausalt öeldes tekitas selline elueesmärk minus õõvastust. Tavaliselt on kolonisatsioon, okupatsioon ja võõrkultuuri pealesurumine midagi sellist, millele me igapäevaselt ei mõtle. Ise sain oma kaks esimest sellealast õppetundi 2002.aastal Zimbabwes. Esimese kohalikult kultuuritegelaselt, kes oma ettekandes tõi esile, et kogu lääne kultuur räägib Victoria joa avastamisest David Livingstone poolt 17.novembril 1855. Jättes kahe silma vahele pisiasja, et kohalikud hõimud elasid sealsamas joa ääres juba 50000 aastat varem, tundes sama koske Mosi-oa-Tunya nime all. Rääkimata arheoloogilistel väljakaevamistel leitud avastustest Homo habilise asustuse kohta samas piirkonnas ligi kaks miljonit aastat tagasi. Euroopal pole sellise ajaloo vastu panna mitte midagi. Teise õppetunni sain ühes kohalikus asulas, kus kohalik humanitaarabiorganisatsioon demonstreeris meile uhkusega kohalikele ehitatud maju. Mille peale meiega kaasas olevad kohalikud kõrgharidusega projektijuhid täiesti endast välja läksid. See ei olevat enam Aafrika, kui inimesed topitakse elama betoonkuubikutesse. Ilmselt ei olnudki, sest kui muidu üldiselt alkoholism on sealkandis suhteliselt tundmatu probleem, oli selles külas sellega tegemist. Vägivaldne väljakiskumine kodusest keskkonnast tekitab stressi.
Ainuke humanitaarabi, mille poolt ma kahe käega olen, on võimaluste tekitamine kohapeal. Koolide ehitamine, milles õpetajateks saavad kohalikud. Haiglate rajamine, milles töötama hakkavad kohalikud. Informatsiooni edastamine – mis varem või hiljem jõuab kohale nagunii. Mitte mingil juhul aga abipakkide jagamine täiesti tervetele ja töövõimelistele inimestele.
Seepärast tunnen ma alati vastikust, kui kuulen taas kusagilt kampaaniast vabastada moslemineiud “ahistavatest” rõivastest või suruda Balkani mustlased kusagile reservaati elama. Jah, läänemaailmal on nendega kultuurikonflikt – aga niipalju võiks 21.sajandiks olla omaenese ajaloolistest vigadest õpitud, et kultuurikonflikte ei saa lahendada toore jõuga.
Selline pea ja sabata jutt seekord.Eelmise postituse kommentaaridest nõustun täiesti MJ-ga, enne abi osutamist tuleb veenduda, et abi vajatakse. Ja kas just sellist abi, nagu andja on võimeline andma.
Eluaegse koera ja kassipidajana olen aga sunnitud nentima, et koera kassile konti pakkumas pole ma näinud. Küll olen näinud kassi koerale surnud hiirt pakkumas - see aga polnud abiprogramm, vaid kõige ehtsam altkäemaks...mina toon sulle hiire,sina ei aja mind puu otsa, eks... :D

Kappide koristamise aeg

Trulla tegi tuleohutusest nii eeskujuliku postituse, et ma tundsin ka kohe vajadust natuke inimesi harida. Sel teemal, millest ma ise vast päris palju tean ja mis omakorda hakkas peas keerlema tänu Biankale. Kuna siin blogis on viimasel ajal ringi vaadanud pea seitsesada inimest nädalas, on vast sellest infost kellelgi midagi kasu ka.
Esiteks, keskkonnaministeeriumi ametlik seisukoht on siiamaani, et kasutatud riided ja jalatsid on prügi ja lähevad ladustamisele prügimäele. Selle kohta tahaksin alati uriseda, et loll jutt suhu tagasi ja kiiresti. Seda enam, et samasugust jama ajavad suust välja ka meie niinimetatud ökodisainerid, kelle ainukeseks eesmärgiks näib olevat iseennast ja oma toodangut promoda. Aga see on juba eraldi teema.
Lõuna-Soomes, elanikkonnaga umbes kolm miljonit inimest, koguti ja saadeti 2008.aastal taaskasutusse 7,6 miljonit kilo kasutatud riideid ja jalatseid (www.uff.fi). Kogus on raskesti hoomatav, aga ehk annab parema ülevaate see, et ühte suurde rekkasse mahub umbes 15 tonni riideid. Nii et kui kogu see hunnik autodele laadida, läheks vaja 507 veoautot ja selle autorongi kogupikkus oleks 7,6 kilomeetrit. Meie keskkonnaministeeriumi arusaama kohaselt oleks tulnud kogu kupatus prügimäele saata, soomlased saatsid kõik taaskasutusse. Kumb on tulevaste põlvede suhtes inimlikum suhtumine, pole mõtleval inimesel raske arvata.
Kui kõrvale jätta kampaaniad, glämmilaadad ja muud ühekordsed üritused, tegelevad riiete ja jalatsite kogumisega Eestis peamiselt Uuskasutuskeskus ja Humana. Mõlemal oma spetsiifika, Uuskasutuskeskus võtab lisaks riietele vastu ka raamatuid, mööblit, plaate jms, aga nemad vaatavad toodu ükshaaval üle ja sellele on tingimus, et asi peab olema müügikõlbulik. Humana spetsiifika on kitsam, riided, jalatsid, kodutekstiil ja mänguasjad. Kuid selle eest võib nende kauplustes asuvatesse kogumiskastidesse panna ka asju, mis otseselt müügikõlblikud enam ei ole. Kui veelkord numbrite keeles rääkida, siis võib öelda, et igast kümnest esemest, mis Humana kogumiskastidesse pannakse, läheb 1-2 käitlemiskulude katteks müüki (ja kui ühe kuu jooksul maha ei müüda, annetatakse abivajajaile Eestis), 3 saadetakse humanitaarabina Aafrikasse, 4-5 läheb ümbertöötluseks ja üks läheb prügimäele. Kusjuures prügimäele läheb tõesti see, mis kuidagi enam ümbertöötlemiseks ei kõlba, alates sellest aastast on isegi üksikutele ilma kontsata jalatsitele leitud tarbija - maamiinide poolt vigastatud inimesed Aasias ja Aafrikas.
Mida Humana oma kogumiskastides näha tahab: eelkõige puhtaid asju, kulumisastmest sõltumata. Kui asi on puhas, kuigi kulunud või katkine, saab selle saata ümbertöötlemiseks. Puhtaid veel sellepärast, et teatavasti mustad riided lehkavad. Ja selle leha võtab enesesse ka puhas tekstiil, millega inimesed enne annetamist on vaeva näinud ja puhtaks pesnud. Triikimine ei ole vajalik. Kastidesse võib tuua riideid, jalatseid, kardinaid, voodipesu, laudlinu, käterätikuid, ühesõnaga kõike seda, mis tekstiili või jalatsi mõistesse mahub. Samuti vähegi kasutuskõlblikke mänguasju, pudipadi, ehteid. Kulda ja hõbedat pole vaja :). Äraantavatel esemetel tuleks üle kontrollida taskud, kuuldavasti on sorteerijad leidnud sealt mida iganes...
Kogumiskastidesse kogutu pakitakse kohapeal kaupluses, olgu siis Tallinnas, Tartus või Pärnus, kottidesse ja saadetakse sorteerimiskeskusse ilma seda kaupluses üle vaatamata. Nii et narmendava servaga köögirätiku pärast põdeda ei maksa.
Kogumiskastidesse ei maksaks panna katkiseid kandmiskõlbmatuid jalatseid, katkiseid mänguasju, õli- ja värviplekkidega tekstiilesemeid. Aga kui te pärast ihnurist vanavanatädi matuseid avastasite tema korterist nõukogudeaegse voodipesulao, siis selle võib Humana kasti viia küll. Soovitavalt läbipestuna, sest sellised asjad lähevad otse humanitaarabina Aafrikasse ja seal on pesumasinatega üldiselt kehvasti. Rääkimata elektrist.
Küsimusi aga pidavat saama esitada meiliaadressil mari@humanae.ee
Kaupluste-vastuvõtukohtade aadressid saab siit: Tallinnas, Tartus, Pärnus.

Miks ma mõtlema ei lähe...

No esiteks olen ma eluaeg üritanud tegutseda printsiibil vähem möla, pikem samm. Et kui king kusagilt ikka väga pitsitama hakkab, tuleb natuke mõelda ja siis ka tegutseda. 1.mail toimuvate mõttekodade puhul ongi mul jäänud selgusetuks, milline saab olema selle ürituse reaalne väljund. Oma tillukeses külakogukonnas on asi siiamaani toimunud nii, et kui küla jõuab otsusele, mida ja kuidas teha, on siiani ka vald meie tegemistele õla alla pannud. Oleme saanud nii küla prügist puhtaks kui bussipeatuse teise kohta. Ainult et selleks jutust ei piisa, peavad olema ka inimesed, kes reaalse korraldamise eest hoolitsevad.
Teiseks (samale järeldusele jõudis ka meie küla pannkoogi-mõttekoda eelmisel laupäeval talgujärgse ajurünnaku käigus) on ajastus kohutavalt halb. Selliseid üritusi, kus inimesed kokku tulevad ja koos sumisema hakkavad, peaks korraldama novembris või veeburaris. Kui väljas on kottpime, ulub vinge tuul ja tahaks kellegagi õlg-õla vastas olla. Saabuva ürituse aja on ilmselt paika pannud noored urbanistid, kelle ettekujutus pealinna ärikvartalitest väljaspool toimuva osas kaunikesti ähmane on. Härrased, maal küntakse sel ajal põldu ja pannakse kartuleid. Ja poolmaakad nagu mina, pesevad aknaid või koperdavad aias ringi.
Minu enda nädalavahetuse plaanidesse mahuvad nii kalmistukorrastus kui laadakülastus ja hulgaliselt välitöid. Kusagil umbses ruumis jahumine küll mitte.
Kolmandaks, uurides minueesti.ee teemade sõnastust, tundus mulle, nagu oleks tegemist mõne partei poliitilise programmi sisukorraga. Sama kõikehaarav ja mittemidagiütlev. Umbes samasuguse sisukorraga tulid poolteist aastat tagasi lavale rohelised, ainult et kuhu nad praeguseks jõudnud on? Kui aga inimesed üldsõnaliste teemadega ei haaku, nendest kohati isegi aru ei saa, on asi üldrahvaliku ürituse korraldamisest kaugel. Mida kahjuks näitavad ka nii registreerunute arv kui ka minueesti.ee foorumi vähesed postitused.
Võrreldes eelmise aasta "Teeme ära" üritusega polegi midagi võrrelda. Praegusel segasel ajal ei taha inimesed rääkida, vaid teha midagi sellist, millel oleks konkreetne tulemus.
Kehtib ka minu kohta, kelle igapäevatöö niigi ainult jutus ja organiseerimises seisneb. Nii et vabal ajal tahan ma tihtilugu midagi Ära Teha. Midagi sellist, mille tulemust silmaga mõõta ja käega katsuda annab.
Seekord siis lähedaste puhkepaikade kauniks muutmine ja oma aed ja park. Paari nädala pärast taas küla ühisaktsioon. Minu Eesti on seegi.

Tarbijavaenulik pakend

Kõige vihkamisväärsemasse, raskemini avatavasse ja ebaratsionaalsemasse pakendisse on pakitud kõikvõimalikud arvutijubinad. Teate küll, need teravate kokkukeevitatud servadega peamisel õhku täis ülipaksust plastikust asjad. Võib-olla on asja mõte see,et seda inimvaenulikku pakendit vaadates tuleks meelde, et tehnika on üldse üks looduskauge värk ja võib-olla oleks parem mitte osta? No aga päris ilma ei saa ju. Mõned kogemused viimastest nädalatest.
Norras hakkas kärssama mu läppari adapter ja vältimaks seda õnnetust, et ka läpats ise ära kõrbeb, otsustasin esimesel võimalusel uue osta. Oslo lennujaamas oli adaptereid kenake valik, otse loomulikult kliendi- ja pommikindlalt ära pakitud. Kui juba, siis tahtsin saada sellist, millega saab muid vidinaid ka laadida, fotokat, pihuarvutit jne. Oligi sihuke olemas. Ilusate piltidega pakend. Igaks juhuks tirisin oma Ordi läpaka kotist välja ja küsin, kas adapter sellele arvutile kõlbab. Müüja vaatas seda Ordit õudusega ja teatas, et mitte mingil juhul, sobib ainult nendele, mis pakendi peal kirjas; HP, Lenovo, Fujitsu-Siemens ja nii edasi mõned tuntumad nimed. Kuna pakendit ilma seda lõhkumata avada pole võimalik, ei saanud ka tema väidet kontrollida. Helistasin siis meie patsiga poisile, vabandasin ette-taha (et reede õhtu ja hilja juba), tema ütles, et sobib küll, saatku ma see müüja... läksin poodi tagasi, ei saatnud, ja ostsin ligi 800 norra krooni maksva jubina ära. Müüja sisises, et kui ma pakendi ära lõhun, nemad tagasi ei võta ja peaaegu viskas selle kolaka üle leti. Kuna kotti ei antud, tõmbasin terava keevisservaga kõigepealt käelt naha maha. Lennukisse, kuhu maniküürkääridega ei lubata, selle surmarelvaga siiski sai, kuigi minu arust piloodi kõri läbilõikamiseks oleks see pakendiserv oluliselt mõjusam olnud kui minikäärid.
Kodus läks pakendi avamiseks vaja pussnuga ja peaaegu et kreissaagi, müüripurustajat ja kuvaldat. Aga õnneks oli sees vähemalt õige asi.
Tänane näide aga selline: tellisin endale zebra.ee-st uued pihuarvuti puutepliiatsid. Pakend taas see terava servaga mõrvarelv, mõõtmetega 24*11*4 sentimeetrit. Sees kolm tillukest pliiatsit pikkusega 9 cm ja diameetriga 4 mm. Pakendi avamisega olin tõsises hädas, kuna töö juures mul pole ei nuga ega saagi. Ning kolmele pliiatsitillule lisaks oli pakendis garantiileht A3 lehel.
Loo moraal: selle asemel, et peedistada inimesi prügisorteerimise ja äraandmisega, oleks tagumine aeg hakata trahvima tootjaid taoliste pakendite ringlusselaskmise eest.

Öko? Mitteöko?

Reedel tegelesin prügisorteerimise produktide äraveoga. Värvilised läikpaberil asjandused paberikonteinerisse, panditaara taarapunkti ja muu klaas kah vastavasse konteinerisse. Kena keik, aga kuna linnast väljas elades asuvad need peened konteinerid-punktid nii pagana kaugel, et kui ma siis konterinerorienteerumise lõppedes auto bensiininäidikut vaatasin, tekkis oma tegevuse keskkonnasäästlikkuse suhtes küll tugevaid kahtlusi.
Ennevanasti oli prügisorteerimisega simpel. Kõik, mis põles, läks saunaahju või lõkkesse. Kõik, mis komposteerus, läks metsa. Ja seda, mis ei põlenud ega komposteerunud, kogunes aasta jooksul parasjagu niipalju, et kord aastas sai renditud järelhaagis, ilusti kottidesse pakitud sodi peale laotud ja lähimale prügimäele veetud, kus see väikese raha eest kenasti ära ladestati.
Suurte prügivedajate usina lobistamise tagajärjel vastu võetud jäätmeseadus tõi ka meile paar aastat tagasi kohustusliku prügiveolepingu ja sellest päevast lõpetasime me igasuguse prügisorteerimise. Sest maksta tuli nagunii, konteineri suurusest sõltumata käis iga kuu 36-tonnine prügiauto meie metsateed segi keeramas ja enda aja raiskamisel ei näinud enam mingit mõtet olevat.
Selle aasta prügijama tagajärjel tuli ka meile kuri kiri. Et konteinerisse enam peaaegu midagi panna ei tohi, ja seegi, mida tohib, peab olema pestud ja triigitud.
No nii palju siis sai tehtud, et toidujäätmeid hakkasime eraldi koguma, niipalju kui neid kahe hea isuga koeraga majapidamises üldse järele jääb, peamiselt kohvi- ja teepaks, see koertele ei meki.
Ajalehtede kasutamiseks on igasuguseid nippe, olen neid märjana rulli keeranud, ära kuivatanud ja hiljem saunaahjus halgudena ära põletanud. Paberikonteinerisse lähevad ikka peamiselt kriitpaberil asjad, mis hästi põleda ei taha. Ja panditaara taarapunkti, kuigi see on paras nuhtlus ja bensiinikulu.
36-tonnine prügiauto aga äestab meie rannakarjamaad endiselt kord kuus, sest harvem seadus ei luba. Järgmisel nädalavahetusel ongi taas teeparandamise talgud, naabrinaise madal Mazda kipub jälle kõtu peale kinni jääma.
Lõpetuseks perehuumorit. Tulen hommikul pesuhunnikuga trepist alla ja arutan kõvahäälselt, et kas see nähtamatu koduloom, kes toodab põrandatele prahti ja see loom, kes toodab musta pesu, on üks loom või kaks erinevat looma? Õde arvas, et küllap ikka üks loom, aga see-eest väga võimekas. Sest lisaks pesu- ja prügitootmisele kasvatab ta õues maltsa ja võililli, riputab laelampidele koerakarvu, sokutab kraanikaussi pesemata tasse ja on järjekordselt saunas ära joonud kogu õlle. No on see, vast loom!
Saime hallis päevas kõhutäie naerda.