Kes ei tea, siis pealkiri on inglisekeelne sõna, mis moodustub väljendi Not In My BackYard esitähtedest ja tähendab soovi, et misiganes ei juhtuks sinu enda tagahoovis. Inimlik, mõistetav, sugugi mitte ühele rahvusele ega rassile omane soov. Ehk ehitage oma raudtee või tuumajaam, ainult et mitte meie lähedusse. Võtke oma poolteist miljonit pagulast ja viige kuhugi, ainult ärge meile ühtegi tooge. Ühine soov kõigile, muuseas, mitte ainult eestlastele.
Ja veel vähem soovib keegi oma ees- või tagaõuele terroriste. Kuigi selles küsimuses oleme me eriti demagoogilised.
Paar näidet vaid sellest aastast.
02.aprillil tulistasid terroristliku islamiorganisatsiooni al-Shabab liikmed Garissa ülikoolis Keenias surnuks 147 tudengit, samasugused moslemid nagu nad isegi. Ma ei näinud Eesti uudistes isegi mitte sellekohast rida. Notinmybackyard, eksole.
31.oktoobril kukkus väidetavalt ISISe pommi tagajärjel alla Vene reisilennuk, hukka sai 224 inimest. Riikide tasemel avaldati kaastunnet, aga tagajalgadele ei tõusnud keegi. Venekeelses näoraamatus oli küll ohtralt leina ja kaastundeavaldusi, kuid eestikeelsesse need ei jõudnud.
Vaid päev enne Pariisi sündmusi, neljapäeval, korraldas ISIS terrorirünnaku Shia linnaosas Beirutis. Surma sai 44 ja raskelt vigastada üle 200 inimese, enamuses kindlasti moslemid, sest tegemist oli ühe Beiruti vaeseima linnaosaga. Võib-olla jooksis see uudis kuskil väikeses kirjas läbi, aga võib-olla mitte. Moslemid tapavad moslemeid, so what...
13.novembri Pariisi terrorirünnakutes hukkus 129 inimest ja korraga oli kogu Euroopa tagajalgadel. Sest see juhtus meie tagaõues. Puudutas meid isiklikult. Oli ainult pooleteise lennutunni kaugusel.
Kõik võtsid sõna. Terve FB värvus prantsuse lipu värvidesse. Sajad hooned ja objektid üle maailma ka. Valgustajad teenisid hea papi.
Seda, et ISISe terrorirünnakud mõistsid avalikult hukka ka enamike islamiriikide juhid, kirjutati miskipärast jälle ainult väikeses kirjas. Sellest, et hukkunute hulgas oli mitmeid araabia nimesid, ei räägita ka miskipärast üldse. Seda, et nädalavahetusel toimusid pea kõigis suurtes islamiriikides kaastundeüritused Pariisis hukkunutele, leiab eestikeelsest meediast vaid väga sügavalt kaevates.
Karachi, Pakistan http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20151116/NEWS/151119765/AR/0/pariisi-terror-pakistan.jpg&modified=20151116141820
Burj Kalifa, Dubai, Saudi Araabia http://www.aripaev.ee/galleryimage/EA/20151116/OPINION/111609999/PH/0/5/PH-111609999.jpg&MaxW=1800&MaxH=900&modified=20151116121817
Giza, Egiptus http://www.aripaev.ee/uudised/2015/11/16/moslemid-ule-maailma-malestasid-pariisi-hukkunuid#nr6
Pole siis ime, et keskmise meediatarbija häguseks teadvuses muutuvad kõik vähe teistvärvi nahatooniga inimesed moslemiteks ja pagulasteks ja need omakorda terroristideks.
Kui selle hämaga istutaks kodus ja podisetakse omaette, siis poleks mul sooja ega külma. Kui aga järjest tuleb teateid, et tänavatel sõimatakse turiste, välistudengeid, külalisi, et pereliikmed ei julge jõuludeks koju sõita, sest juhuslikult on nende kaasa ka võõrapärase välimusega, siis on mul kaaskodanike pärast lihtsalt häbi.
Vihkamine sünnitab vihkamist, raev õhutab raevu, rumalus on toiduks mõlemale.
Ega minagi ei tahaks oma tagahoovi Rail Balticut, Balticconnectorit ega pagulaslaagrit. Aga see ei tekita minus vihkamist, raevu ega võõraviha.
Eilses Äripäevas oli Sokoteli tegevjuhi Anu Sosaare repliik selle kohta, kuidas ühe konverentsikorraldaja aadressil rassistlike märkuste tegemine tänaval läks nende ettevõttele maksma 200 000 eurot. Kui palju rumalus ja võõraviha meile kõigile maksma lähevad?
Kuvatud on postitused sildiga kummaline. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga kummaline. Kuva kõik postitused
kolmapäev, 18. november 2015
kolmapäev, 16. september 2015
Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha,
...olevat kaks aegade algusest vana küsimust, millele inimkond kuidagi vastust ei leia. Küll võib leida üsnagi arutuid näiteid.
Täna hommikul haigla kohvikus homnikust süües kuulsin ühte huvitavat viisi ravikindlustusraha kulutamiseks. Pole kombeks võõraid jutte pealt kuulata, aga jutt oli vali ja teema intrigeeriv.
Nimelt elab ühel Eesti väikesaarel kõrge vererõhuga papi. Papi keeldub oma ravimeid võtmast ja tulemus on, et kord-paar nädalas lendab saarele kiirabikopter, sest papil on atakk. Kopteri lennutund maksab tuhat eurot, aastas kulub seega ainuüksi nende lendude peale tagasihoidlikult arvestades sadakond tuhat eurot ravikindlustusraha. Lihtsalt seetõttu, et inimene ei soovi ega taha oma ravimeid võtta.
Loo moraal...polegi teist õieti, aga näe pani üle tüki aja avalikel teemadel blogima.
Täna hommikul haigla kohvikus homnikust süües kuulsin ühte huvitavat viisi ravikindlustusraha kulutamiseks. Pole kombeks võõraid jutte pealt kuulata, aga jutt oli vali ja teema intrigeeriv.
Nimelt elab ühel Eesti väikesaarel kõrge vererõhuga papi. Papi keeldub oma ravimeid võtmast ja tulemus on, et kord-paar nädalas lendab saarele kiirabikopter, sest papil on atakk. Kopteri lennutund maksab tuhat eurot, aastas kulub seega ainuüksi nende lendude peale tagasihoidlikult arvestades sadakond tuhat eurot ravikindlustusraha. Lihtsalt seetõttu, et inimene ei soovi ega taha oma ravimeid võtta.
Loo moraal...polegi teist õieti, aga näe pani üle tüki aja avalikel teemadel blogima.
neljapäev, 22. detsember 2011
Jõulumaania
Nii nagu ühes nõukaaegses anekdoodis, oleks mul ka nüüd silma-kõrvaarsti vaja. Et järjekordselt kõrvad kuulevad ühtmoodi ja silmad näevad teistmoodi. Ainult et vaatepilt on risti vastupidine kui noorusaegadel - tollal tuututas meedia vahetpidamata sellest, kui tore ja hea meil elada on, silmad aga ei tahtnud kuidagi seda imetoredat pilti üles leida. Nüüd kuulen iga päev kõigist meediakanalitest ulgu ja hala, kuidas kõik asjad on kohutavalt kallid, inimesed on töötud ja rahatud ja üleüldse on kõik nii halvasti, et halvemaks minna nagu enam ei saagi, aga...
...eile jäi meil laste kommipakke puudu. Sai nagu novembri algul otse Kalevist küll 140 tükki tellitud, nagu väikese reserviga, aga töötajate ja nende laste arv vahepeal niipalju suurenenud, et 18 pakki jäi puudu. Läksin siis naiivselt poodi, et ostan. Esimeses poes, Rimis, polnud ühtegi kommipakki alles, kõik otsas. Kõrvalasuvast Maksimarketist õnnestus ikka täpselt 18 pakki kokku kraapida, aga need olid ka viimased ja järgmistele ei jäänud küll midagi.
...üritas minukene end täna tööasjus linna poole pressida. Kell üksteist tööpäeva hommikul olid kõik pealinna südame poole viivad teed paksult autosid täis. Nõmme ristmikul ootasin vasakpööret pea veerand tundi, ummiku põhjustasid turulekippujad. Turu parkla oli nii täis, et sinna poleks saanud isegi mitte hiirekaarikut parkida. Oli mul endalgi patune plaan lõunapausi arvelt kuskilt turult praetükk ära krabada, kavatsuseks oleks see jäänudki, kui poleks Sütiste kanti ka asja olnud. Seal oli isegi võimalik parkida. Tagasitulek oli sama hull, auto autos kinni, nagu ei maksakski bensiin vanas rahas üle 20 krooni liiter. Ei mingit masu, täpet ega puput. Või on soe sügis igal pool rahapuud kasvama ja vilja kandma pannud.
Mis suurtes kaubanduskeskustes toimub, ei taha ma isegi mitte teada. Laupäeva õhtul veerand silmaga telekast nägin, väga õudne oli. Õnneks on minapäkapikul kingitused ostetud ja ainult pakkimise vaev jäänud.
...eile jäi meil laste kommipakke puudu. Sai nagu novembri algul otse Kalevist küll 140 tükki tellitud, nagu väikese reserviga, aga töötajate ja nende laste arv vahepeal niipalju suurenenud, et 18 pakki jäi puudu. Läksin siis naiivselt poodi, et ostan. Esimeses poes, Rimis, polnud ühtegi kommipakki alles, kõik otsas. Kõrvalasuvast Maksimarketist õnnestus ikka täpselt 18 pakki kokku kraapida, aga need olid ka viimased ja järgmistele ei jäänud küll midagi.
...üritas minukene end täna tööasjus linna poole pressida. Kell üksteist tööpäeva hommikul olid kõik pealinna südame poole viivad teed paksult autosid täis. Nõmme ristmikul ootasin vasakpööret pea veerand tundi, ummiku põhjustasid turulekippujad. Turu parkla oli nii täis, et sinna poleks saanud isegi mitte hiirekaarikut parkida. Oli mul endalgi patune plaan lõunapausi arvelt kuskilt turult praetükk ära krabada, kavatsuseks oleks see jäänudki, kui poleks Sütiste kanti ka asja olnud. Seal oli isegi võimalik parkida. Tagasitulek oli sama hull, auto autos kinni, nagu ei maksakski bensiin vanas rahas üle 20 krooni liiter. Ei mingit masu, täpet ega puput. Või on soe sügis igal pool rahapuud kasvama ja vilja kandma pannud.
Mis suurtes kaubanduskeskustes toimub, ei taha ma isegi mitte teada. Laupäeva õhtul veerand silmaga telekast nägin, väga õudne oli. Õnneks on minapäkapikul kingitused ostetud ja ainult pakkimise vaev jäänud.
kolmapäev, 21. detsember 2011
Nänniaeg
Kätte on jõudnud aeg, mida ilmselt kõigi suurfirmade müügimehed hingepõhjas südamest vihkavad. Sest kusagil ja kunagi on juurdunud arusaam, et klientidele peab jõuludeks nänni viima. Vaesed kliendihaldurid tuiskavad kliendi juurest kliendi juurde, nännipakid autos ja peavad nädalaga kõikjale jõudma. Hull elu see päkapikuelu.
Nomaeitea. Meie siin majas valime tarnijat küll natuke teisel alusel, kui nännipakk. Kui aus olla, siis järgmisel nädalal ei mäleta nagunii keegi, kes nänni tõi. Kui see just midagi eriti õudsat ei olnud.
Eriti nõme oli varasematel aegadel kaela sadanud firmalogodega kohepuruneva hiina nänni hulk, mis oli otsekui mõeldud saajale isikikuks kasutamiseks. Kasutamiseks mittevajalik, ära visata piinlik. Taskulambid, põlled, veiniavamise komplektid, lõppematus koguses kanget alkoholi (mitte et ma alkoholi üldse ei tarbiks, ma olen lihtsalt markide suhtes väga pirtsakas ja mis ei meeldi, seisab kodus kapis kuni järgmise koristuse käigus prügikasti satub...) Pealegi, kui tahetakse teha meelehead kliendile, siis klient ei ole ju firmajuht isiklikult, vaid ettevõte ja selle töötajad. Töökohal on meil ka alkohol kategooriliselt välistatud.
Seega kui ikka kuidagi toomata olla ei saa, võiks ju tuua midagi sellist, mida saaks töötajatega jagada. Kasvõi midagi söödavat. Juurde võtavad jõulude ajal nagunii kõik :).
Õnneks on vist teisedki samal kombel mõtlema hakanud ja nii tööliste kui kontori kööki on sel nädalal jõudnud nii kommi, kringleid kui piparkooke. Kasutute asjade hulka liigitub ainult üks portvein, aga ehk leidub sellelegi kusagil tahtja.
Nomaeitea. Meie siin majas valime tarnijat küll natuke teisel alusel, kui nännipakk. Kui aus olla, siis järgmisel nädalal ei mäleta nagunii keegi, kes nänni tõi. Kui see just midagi eriti õudsat ei olnud.
Eriti nõme oli varasematel aegadel kaela sadanud firmalogodega kohepuruneva hiina nänni hulk, mis oli otsekui mõeldud saajale isikikuks kasutamiseks. Kasutamiseks mittevajalik, ära visata piinlik. Taskulambid, põlled, veiniavamise komplektid, lõppematus koguses kanget alkoholi (mitte et ma alkoholi üldse ei tarbiks, ma olen lihtsalt markide suhtes väga pirtsakas ja mis ei meeldi, seisab kodus kapis kuni järgmise koristuse käigus prügikasti satub...) Pealegi, kui tahetakse teha meelehead kliendile, siis klient ei ole ju firmajuht isiklikult, vaid ettevõte ja selle töötajad. Töökohal on meil ka alkohol kategooriliselt välistatud.
Seega kui ikka kuidagi toomata olla ei saa, võiks ju tuua midagi sellist, mida saaks töötajatega jagada. Kasvõi midagi söödavat. Juurde võtavad jõulude ajal nagunii kõik :).
Õnneks on vist teisedki samal kombel mõtlema hakanud ja nii tööliste kui kontori kööki on sel nädalal jõudnud nii kommi, kringleid kui piparkooke. Kasutute asjade hulka liigitub ainult üks portvein, aga ehk leidub sellelegi kusagil tahtja.
pühapäev, 30. oktoober 2011
Kogu tõde P-st
P elus oli kõik paigas ja ta nautis seda, vähemalt ise väitis nii. Hea välimusega pikka kasvu mehel oli tasuv ja kindel töökoht rahvusvahelises firmas, mida masu isegi mitte õrnalt ei puudutanud. Oma kabinet, kopsakas palk koos preemiatega, viimase malli arvuti ja telefon, napilt aastavanune ametidziip. Töö üle jõu ei käinud ja koju läks P alati kohe peale tööpäeva lõppu. Sest kodu ja perekond olid P jaoks alati esikohal.
Küllap oleks rohkem kui kahesaja naisega töökollektiivis pikale jõukale mehele nii mõnigi silma visanud, aga P oskas distantsi hoida ning võimalikke silmategijaid aupaklikusse kaugusse peletada. Kiitis igal võimalusel oma peret ja eriti oma naist, keda ta lausa jumaldas ja kätel kandis. Peale seitsmeteistaastast abielu nähti neid endiselt siin ja seal käsikäes jalutamas. Seejuures polnud naine vaid koduehe, tillukesel inglivälimusega blondiinil oli kaante vahel magistrikraad ja sellele vastav ametikoht.
Kui lisada veel moodne maja mainekas elurajoonis, kaks eliitkoolides õppivat ja teismeea valud enamuses juba läbi põdenud last, ideaalselt pügatud muru ja berni lambakoer, oli kõrvaltvaatajal rohkem "american dreamiga" sarnanevat elu isegi raske ette kujutada.
Nädal aega tagasi lahkus P töölt, soovides kolleegidele naeratades kena nädalavahetust nagu tavaliselt. Kolm tundi hiljem kostis modernse elamu teiselt korruselt pauk ja akendest hakkas suitsu tulema. Kohalesaabunud Päästeamet leidis eest endale kuuli pähe tulistanud P surnukeha ja süüdatud maja.
Loo moraal: me ei tunne tegelikult neid inimesi, kellega oleme kümme aastat õlg-õla kõrval töötanud. Kohe üldse ei tunne.
Küllap oleks rohkem kui kahesaja naisega töökollektiivis pikale jõukale mehele nii mõnigi silma visanud, aga P oskas distantsi hoida ning võimalikke silmategijaid aupaklikusse kaugusse peletada. Kiitis igal võimalusel oma peret ja eriti oma naist, keda ta lausa jumaldas ja kätel kandis. Peale seitsmeteistaastast abielu nähti neid endiselt siin ja seal käsikäes jalutamas. Seejuures polnud naine vaid koduehe, tillukesel inglivälimusega blondiinil oli kaante vahel magistrikraad ja sellele vastav ametikoht.
Kui lisada veel moodne maja mainekas elurajoonis, kaks eliitkoolides õppivat ja teismeea valud enamuses juba läbi põdenud last, ideaalselt pügatud muru ja berni lambakoer, oli kõrvaltvaatajal rohkem "american dreamiga" sarnanevat elu isegi raske ette kujutada.
Nädal aega tagasi lahkus P töölt, soovides kolleegidele naeratades kena nädalavahetust nagu tavaliselt. Kolm tundi hiljem kostis modernse elamu teiselt korruselt pauk ja akendest hakkas suitsu tulema. Kohalesaabunud Päästeamet leidis eest endale kuuli pähe tulistanud P surnukeha ja süüdatud maja.
Loo moraal: me ei tunne tegelikult neid inimesi, kellega oleme kümme aastat õlg-õla kõrval töötanud. Kohe üldse ei tunne.
neljapäev, 28. aprill 2011
Koeraparanoia eesti moodi
Lugesin Kaamose blogist, kuidas nende vallaametnikud hakkavat eramaadel vabalt liikuvaid koeri pildistama, et omanikele trahvi teha ja olin ausalt öeldes ikka päris kaua sõnatu. Esimene reaktsioon oli, et mida iganes ka ikka ametnikud ei tee, et oma olemasolu ja palgasaamist kuidagi õigustada. Teise reaktsioonina tuli meelde vana anekdoot sellest, kuidas looduskaitseinspektor tahab trahvida looduskaitsealal järvel paadis raamatut lugevat naist selle eest, et tal oli õng paadis ja see tähendavat ilmset kavatsust kaitsealal kala püüda. Naine omakorda aga lubab mehe omakorda vägistamiskatse pärast kohtusse kaevata, sest tollel olid ka ju vägistamisvahendid kaasas.
Kaamose jutu taustal ei tundu see anekdoot enam üldse naljakas, pigem õpetlik. Nii et kui mõni vallaametnik kavatseb hakata minu suurest teest kaugel oleval krundil ringi hiilimata ja mind trahvima selle eest, et mu peaaegu kolmeteistaastane lombakas ja kurt kolli ketis ei ole, siis mina kavatsen ta küll vägistamissüüdistusega kohtusse kaevata. Ka siis, kui ta peaks naine olema - äkki on lesbiline ja ikkagi vägistamiskavatsusega?
Ausalt, ma ei arva, et koerad on nunnud ja ohutud elukad. Olen kunagi hammustada saanud omaenda eelmise kolli käest. Mu vasakul abaluul on eluaegsed armid lõunavene lambakoera lõugadest, kes mind selja tagant ründas, ja kunagi olen sattunud ka koerakarja kätte, kes mu riided sõna otseses mõttes ribadeks rebisid, nii et tagasi koju jõudsin ma pesuväel, kuigi tänu appijooksnud naabrimeestele ilma suuremate traumadeta.
Siiski olen sügaval veendumusel, et asi pole mitte koertes, vaid koerapidamise kultuuris. Ja näha igas koduõuel lippavas penis potentsiaalset ründajat on sama paranoiline kui et näha igas vastutulevas potentsiaalset vägistajat.
Koerakultuuri erisustest eri riikides olen ma varemgi mõtisklenud. Eriti siis, kui loen jälle mõnest ehteestilikust koerafoobilisest ülesastumisest ja mõtlen kõikidele nendele sadadele penidele, keda ma olen kohanud Amsterdami, Berliini, Londoni, Rooma ja veel paljude teiste suurlinnade tänavatel. Kes kõnnivad oma peremeeste kõrval tänavatel ilma suukorvideta ja enamikel juhtudel ka jalutusrihmata. Koertega käiakse mitte ainult tänaval, vaid ka poes, kohvikus, restoranis, näitustel ja muuseumides. Ikka ilma suukorvi ja jalutusrihmata. Täna tuli just meelde mõne nädala tagune vaatepilt Berliinist Kurfürstendammilt, kus hiiglaslik leonberger (pilt Wikipediast)
istus toidupoe ukse ees ja ootas peremeest. Ilma suukorvi ja kaelarihmata. Poodi kaasa võetud seda ligi üheksakümnekilost looma polnud ilmselt seetõttu, et kui see ponimõõtu elukas oleks kogemata poes saba liputanud ja pool riiulitäit kaupa maha paisanud, oleks see omanikule liiga kalliks läinud. Väiksemaid koeri nägin ma samas iseteeninduspoes jalutamas küll ja küll.
Ümberrringi kõndisid sajad inimesed, jalutasid pered väikeste lastega ja keegi ei teinud koerast väljagi. Rääkimata kapo, mupo või politsei kutsumisest või kellegi trahvimatükkimisest.
Jah, ka mulle ei meeldi lume alt välja sulavad koerajulkade väljad - aga selles pole koerad süüdi. Mulle ei meeldi ka avalikes kohtades röökivad, ilastavad ja jonnivad inimjõmpsikad. Mulle ei meeldi ka vastu seina või maanteekraavi avalikult kusevad meesolendid, keda ma iga päev kohtan vaat et rohkemgi kui kükitavaid koeri. Aga mul on kuri kahtlus, et need kasvatamatud jõmpsikad, kasimatud meesolendid ja kasvatamata koerad on omavahel kuidagi seotud. Ja selle sideme nimi on kodune kasvatus. Kui seda ei ole, võib tööle panna terve kontrollide armee ja kehtestada tuhandete kaupa käske, keelde, seadusi ja trahve, sellest ei ole abi. Trahvimisega ja karistamisega ei saavutata tulemust. Kui, siis pääseb Eesti lõpuks Guinnessi raamatusse kui maailma kõige koeraparanoilisem riik. Asi ehk seegi.
Igatahes jään ma huviga ootama järgmist kabinetivaikuses sündinud seadusettepanekut, mille alusel tuleks kiibistada, ketistada ja tarastada kõik Eesti vabariigis ilma järelvalveta liikuvad meesterahvad. Põhjusi on kolm 1) vägistamisjuhtumite ja hammustamisjuhtumite arv õnnetusjuhtumite statistikas on enam-vähem võrdne; 2) kui koer loetakse potentsiaalselt ohtlikuks tänu hammaste olemasolule, on inimene kahekordselt ohtlik, sest lisaks hammastele on tal olemas ja kogu aeg kaasas ka veel needsamused vägistamisvahendid 3) igaühele vähegi avatud silmadega ringi liikuvale olendile on selge, et inimene suudab kordades rohkem lagastada kui koer.
Ja oma vanurist kollit, kellega ringikäimiseks pole kunagi isegi kaelarihma vaja läinud, sest ta on nii sõnakuulelik, ma ketti ei pane. Loopige mind nüüd siis kividega, kui soovite.
Kaamose jutu taustal ei tundu see anekdoot enam üldse naljakas, pigem õpetlik. Nii et kui mõni vallaametnik kavatseb hakata minu suurest teest kaugel oleval krundil ringi hiilimata ja mind trahvima selle eest, et mu peaaegu kolmeteistaastane lombakas ja kurt kolli ketis ei ole, siis mina kavatsen ta küll vägistamissüüdistusega kohtusse kaevata. Ka siis, kui ta peaks naine olema - äkki on lesbiline ja ikkagi vägistamiskavatsusega?
Ausalt, ma ei arva, et koerad on nunnud ja ohutud elukad. Olen kunagi hammustada saanud omaenda eelmise kolli käest. Mu vasakul abaluul on eluaegsed armid lõunavene lambakoera lõugadest, kes mind selja tagant ründas, ja kunagi olen sattunud ka koerakarja kätte, kes mu riided sõna otseses mõttes ribadeks rebisid, nii et tagasi koju jõudsin ma pesuväel, kuigi tänu appijooksnud naabrimeestele ilma suuremate traumadeta.
Siiski olen sügaval veendumusel, et asi pole mitte koertes, vaid koerapidamise kultuuris. Ja näha igas koduõuel lippavas penis potentsiaalset ründajat on sama paranoiline kui et näha igas vastutulevas potentsiaalset vägistajat.
istus toidupoe ukse ees ja ootas peremeest. Ilma suukorvi ja kaelarihmata. Poodi kaasa võetud seda ligi üheksakümnekilost looma polnud ilmselt seetõttu, et kui see ponimõõtu elukas oleks kogemata poes saba liputanud ja pool riiulitäit kaupa maha paisanud, oleks see omanikule liiga kalliks läinud. Väiksemaid koeri nägin ma samas iseteeninduspoes jalutamas küll ja küll.
Ümberrringi kõndisid sajad inimesed, jalutasid pered väikeste lastega ja keegi ei teinud koerast väljagi. Rääkimata kapo, mupo või politsei kutsumisest või kellegi trahvimatükkimisest.
Jah, ka mulle ei meeldi lume alt välja sulavad koerajulkade väljad - aga selles pole koerad süüdi. Mulle ei meeldi ka avalikes kohtades röökivad, ilastavad ja jonnivad inimjõmpsikad. Mulle ei meeldi ka vastu seina või maanteekraavi avalikult kusevad meesolendid, keda ma iga päev kohtan vaat et rohkemgi kui kükitavaid koeri. Aga mul on kuri kahtlus, et need kasvatamatud jõmpsikad, kasimatud meesolendid ja kasvatamata koerad on omavahel kuidagi seotud. Ja selle sideme nimi on kodune kasvatus. Kui seda ei ole, võib tööle panna terve kontrollide armee ja kehtestada tuhandete kaupa käske, keelde, seadusi ja trahve, sellest ei ole abi. Trahvimisega ja karistamisega ei saavutata tulemust. Kui, siis pääseb Eesti lõpuks Guinnessi raamatusse kui maailma kõige koeraparanoilisem riik. Asi ehk seegi.
Igatahes jään ma huviga ootama järgmist kabinetivaikuses sündinud seadusettepanekut, mille alusel tuleks kiibistada, ketistada ja tarastada kõik Eesti vabariigis ilma järelvalveta liikuvad meesterahvad. Põhjusi on kolm 1) vägistamisjuhtumite ja hammustamisjuhtumite arv õnnetusjuhtumite statistikas on enam-vähem võrdne; 2) kui koer loetakse potentsiaalselt ohtlikuks tänu hammaste olemasolule, on inimene kahekordselt ohtlik, sest lisaks hammastele on tal olemas ja kogu aeg kaasas ka veel needsamused vägistamisvahendid 3) igaühele vähegi avatud silmadega ringi liikuvale olendile on selge, et inimene suudab kordades rohkem lagastada kui koer.
Ja oma vanurist kollit, kellega ringikäimiseks pole kunagi isegi kaelarihma vaja läinud, sest ta on nii sõnakuulelik, ma ketti ei pane. Loopige mind nüüd siis kividega, kui soovite.
Bensiinikriis ja tehnoloogiasõltuvus
Inimesena, kellele auto on töövahend, on mul harjumus bensiinipaak üsnagi tühjaks sõita. Et tankimisele võimalikult vähe aega kulutada. Teele pole küll kunagi jäänud, nii ettevaatlik olen küll, aga 58-liitrisesse paaki 57 liitrit olen sisse pressinud küll. Eile töölt koju sõites hakkas bensiini märgutuli põlema kusagil poolel teel, aga ma ei viitsinud tanklasse sisse keerata, esiteks oli suhteliselt kiire ja teiseks ma tean, et auto liigub selle märgutule põledes vabalt veel kaheksakümmend kilomeetrit. Kui mitte rohkem.
Hommikul tuli "hobusejootmine" ikkagi ette võtta. Keerasin Keila Statoili sisse ja pistsin püstoli paaki. Automaadi näidik liikus nagu tigu mööda liimi, venitades kuidagi välja kakskümmend liitrit. Siis hakkas püstol koledat häält tegema.
No kui rohkem ei anta, siis ei anta. Läksin jaama sisse maksma ja viisaka inimesena juhtisin teenindajate tähelepanu sellele, et vist on tankuril midagi viga.
Meil on bensiin otsas kahjuks, teatasid teenindajad. Terminalis on mingi viga. Laagris ka ei ole ja Ülemiste on ka täitsa tühi.
Mnjah. Kui üks tehnoloogiline pisirike võib niipalju segadust tekitada, mis siis veel juhtub, kui osagi sellest hoiatusest peaks tõeks osutuma...ma pole küll mingi paniköör ja maailmalõputeooriaid eriti ei usu, aga praegu on küll tunne, et peaks hakkama bensiinimahutit ehitama, sellega hoiaks vähemalt elektrigeneraatori nii palju töös, et 41 meetri sügavusest kodukaevust vett saada ... või ostaks igaks juhuks juba käsipumba ära, Bauhausis olid müügil eile :).
Hommikul tuli "hobusejootmine" ikkagi ette võtta. Keerasin Keila Statoili sisse ja pistsin püstoli paaki. Automaadi näidik liikus nagu tigu mööda liimi, venitades kuidagi välja kakskümmend liitrit. Siis hakkas püstol koledat häält tegema.
No kui rohkem ei anta, siis ei anta. Läksin jaama sisse maksma ja viisaka inimesena juhtisin teenindajate tähelepanu sellele, et vist on tankuril midagi viga.
Meil on bensiin otsas kahjuks, teatasid teenindajad. Terminalis on mingi viga. Laagris ka ei ole ja Ülemiste on ka täitsa tühi.
Mnjah. Kui üks tehnoloogiline pisirike võib niipalju segadust tekitada, mis siis veel juhtub, kui osagi sellest hoiatusest peaks tõeks osutuma...ma pole küll mingi paniköör ja maailmalõputeooriaid eriti ei usu, aga praegu on küll tunne, et peaks hakkama bensiinimahutit ehitama, sellega hoiaks vähemalt elektrigeneraatori nii palju töös, et 41 meetri sügavusest kodukaevust vett saada ... või ostaks igaks juhuks juba käsipumba ära, Bauhausis olid müügil eile :).
teisipäev, 15. märts 2011
Elu võimalikkusest maal vol. ...
Kaks nädalat tagasi sai perearstiga kokku lepitud, et teen sel nädalal uue vereanalüüsi ja lippan siis uuesti ka tema kabinetist läbi. Veel 3.märtsil asusid nii labor kui arst samas majas ja analüüsi vastuse sai viis minutit peale verevõtmist. Täna hommikul aga ilutses Keila haigla labori uksel silt "Labor suletud. Analüüse saab anda Akadeemia tee 15b".
Riidehoiutädi kehitas resigneerunult õlgu: "Iga päev kaob midagi ja ega keegi sellest ette teata...".
Egas midagi, istusin uuesti autorooli ja sõitsin teise linna vereanalüüsi andma. Õnneks oli nagunii sinnapoole asja, kuigi tavaliselt nii suure ringiga poleks läinud. Perearsti juurde tagasi loomulikult minema ei hakanud, see oleks tööpäevast juba liiga suure tüki ära kulutanud.
Mõtlema hakkasin hoopis sellele, et mida ma siis oleksin teinud, kui oleksin ikka tõeliselt haige olnud...viimati sattusin perearsti juurde viis aastat tagasi 39-kraadise palavikuga ja siis ma küll poleks olnud suuteline autoga 20 km kaugusele vereanaüüsi andma minema. Ühistranspordiga ka mitte, sellega oleks pääsenud küll Keilast Õismäele, aga kuidas edasi Akadeemia teele, seda ma ei suutnud esimese hooga isegi välja mõelda. Teiste nakatamisoht viirushaiguse puhul veel kõige krooniks.
Mnjah. Elamaks maal peab olema noor, terve ja võimeline igas asendis autot juhtima.
Riidehoiutädi kehitas resigneerunult õlgu: "Iga päev kaob midagi ja ega keegi sellest ette teata...".
Egas midagi, istusin uuesti autorooli ja sõitsin teise linna vereanalüüsi andma. Õnneks oli nagunii sinnapoole asja, kuigi tavaliselt nii suure ringiga poleks läinud. Perearsti juurde tagasi loomulikult minema ei hakanud, see oleks tööpäevast juba liiga suure tüki ära kulutanud.
Mõtlema hakkasin hoopis sellele, et mida ma siis oleksin teinud, kui oleksin ikka tõeliselt haige olnud...viimati sattusin perearsti juurde viis aastat tagasi 39-kraadise palavikuga ja siis ma küll poleks olnud suuteline autoga 20 km kaugusele vereanaüüsi andma minema. Ühistranspordiga ka mitte, sellega oleks pääsenud küll Keilast Õismäele, aga kuidas edasi Akadeemia teele, seda ma ei suutnud esimese hooga isegi välja mõelda. Teiste nakatamisoht viirushaiguse puhul veel kõige krooniks.
Mnjah. Elamaks maal peab olema noor, terve ja võimeline igas asendis autot juhtima.
esmaspäev, 28. veebruar 2011
Vana Nõid
Natuke rohkem kui nädal aega tagasi istusime ühe tähtsa isikuga koos kohvilaua taga ja rääkisime ühest ja teisest. Muuhulgas avaldasin ka arvamust, et investeerimine Omaani ja üleüldse araabiamaadesse praegusel ajaperioodil ei ole eriti ohutu. On küll, väitis tähtis isik. Seal ei saa mässu tulla, sest see on rikas riik. Need araabiamaad, kes mässavad, on vaesed. Omaanis ei tule mingit mässu. Kohalikud naftakeisrid viskavad inimestele järjekordse portsu raha ja kõik on vait.
Eile õhtul näitas isegi ETV, rääkimata CNN-st, kuidas Omaani tööstuslinnas Soharis põlevad investorite tehased, lendavad kuulid ja langevad inimesed.
Ma ei ole kindlasti mingi araabiamaade asjatundja, aga miskipärast on mul tunne, et see laine, mis praegu üle selle maailma veereb, on rikkuse ja vaesusega väga vähe seotud. Ja kusagil on piir, millest alates raha kaotab jõu. Ka inimestele kurku topitud naftadollarid.
Palja kõhutunde alusel end nüüd investeerimisnõustajaks pidada oleks muidugi liig :D. Kuigi jah, see polnud esimene kord.
Huvitav, kas vestluskaaslane mäletab seda juttu?
Eile õhtul näitas isegi ETV, rääkimata CNN-st, kuidas Omaani tööstuslinnas Soharis põlevad investorite tehased, lendavad kuulid ja langevad inimesed.
Ma ei ole kindlasti mingi araabiamaade asjatundja, aga miskipärast on mul tunne, et see laine, mis praegu üle selle maailma veereb, on rikkuse ja vaesusega väga vähe seotud. Ja kusagil on piir, millest alates raha kaotab jõu. Ka inimestele kurku topitud naftadollarid.
Palja kõhutunde alusel end nüüd investeerimisnõustajaks pidada oleks muidugi liig :D. Kuigi jah, see polnud esimene kord.
Huvitav, kas vestluskaaslane mäletab seda juttu?
teisipäev, 15. veebruar 2011
Täna nägin ma külma
Töö juurest kell viis sõitma hakates polnud vigagi, miinus kolmteist. Päike paistis.
Pärast koerahotellist sinna unustatud toidukoti äratoomist, Tuula ja Ääsmäe vahelisel teel, ma teda kohtasingi. Hall, kõikehõlmav laam rullus üle lagedate lumiste põldude. Tee algas ja lõppes eikusagil. Ülevalpool aimus veel päikese punakasroosat kuma, all haaras jäine ookean kõik enesesse, veeres lagendikel, mässis endasse üksikud raagus puud. Ei ühtegi inimest, autot ega korstnasuitsu. Külmalained keerlesid, tõusid ja langesid, oli tunne, et kõik, mis nende haardesse jääb, tardub liikumatuks ja jääkülmaks kuni aegade lõpuni.
Selline vist olekski tuumatalv. Kas maailm oli kusagil olemas?
Koju jõudes valgustas õue koolnukahvatu täiskuu.
Toas on soe ja mõnus. Koerad jalge ees. Tuli ahju klaasuste taga.
Maailm on olemas. Päris tore maailm pealekauba.
Pärast koerahotellist sinna unustatud toidukoti äratoomist, Tuula ja Ääsmäe vahelisel teel, ma teda kohtasingi. Hall, kõikehõlmav laam rullus üle lagedate lumiste põldude. Tee algas ja lõppes eikusagil. Ülevalpool aimus veel päikese punakasroosat kuma, all haaras jäine ookean kõik enesesse, veeres lagendikel, mässis endasse üksikud raagus puud. Ei ühtegi inimest, autot ega korstnasuitsu. Külmalained keerlesid, tõusid ja langesid, oli tunne, et kõik, mis nende haardesse jääb, tardub liikumatuks ja jääkülmaks kuni aegade lõpuni.
Selline vist olekski tuumatalv. Kas maailm oli kusagil olemas?
Koju jõudes valgustas õue koolnukahvatu täiskuu.
Toas on soe ja mõnus. Koerad jalge ees. Tuli ahju klaasuste taga.
Maailm on olemas. Päris tore maailm pealekauba.
esmaspäev, 24. jaanuar 2011
Mõni asi läheb järjest jaburamaks
Kuna mu juhilubadega kaasaskäiv tervisetõend oleks hakanud veebruarikuus kehtivust kaotama ja paberivaba ark teatas nagunii, et tal puudub igasugune info minu tervisetõendi kohta, käisin korraliku kodanikuna arsti juures uut tõendit hankimas. See oli asja kõige lihtsam osa, kõik uuringud said detsembris tööandja poolt finantseeritava tervisekontrolli käigus tehtud ja küsimus oli vaid paberi vormistamises. Igaks juhuks mõõdeti vererõhku ka, see oli korras nagu kosmonaudil.
Vajalik pitsatitega paber käes, hakkasin otsima, et mida selle paberiga nüüd edasi teha, et see va paberivaba ark ka teada saaks, et mul see paber nüüd olemas on.
Ülesanne osutus ootamatult keeruliseks. Vanasti oli olemas selline kodulehekülg nagu ark.ee ja kui ma õieti mäletan, siis oli seal isegi mingi küsimuste-vastuste nurgakene, kus minusugused jobud, kes liiklusregistrisse kord viie aasta jooksul satuvad, said oma lolle küsimusi esitada ja nendele vahel ka vastuseid saada.
Nüüd suunab otsinguribale aadressi http://www.ark.ee/ sissetrükkimine automaatselt Maanteeameti koduleheküljele, kust on küll väga lihtne leida ja alla laadida näiteks dokumenti nimega "Teede ehituse ja remondi kvaliteedi tagamise plaani koostamise ja täitmise juhend" või "Soovitused pikiprofiili ja tüüpristprofiili vormistamiseks", aga mida teha tervisetõendiga, jääbki saladuseks. Vastust ei anna ka paberivaba ark, kuskaudu saab küll sõidukit ümber vormistada, aga mitte arstitõendit esitada.
Ega palju ei julge kobiseda ka, äkki mõni itifirma korjab idee üles ja toodab kärmelt arstitõendite esitamiseks uue digiplatvormi tühise hinnaga paar või paarkümmend miljonit eurot (see, et too korralikult ei tööta, on muidugi pisiasi). Mis siis, et minu blondiiniaju meelest piisaks sellest, kui arst saadaks digiallkirjastatud tõendi meiliga sinnasamusesse paberivabasse. Kui ettevõtted peavad seda piisavalt turvaliseks suurte lepingute sõlmimisel.
Mingi infotelefon, tõsi küll, seal leheküljel oli ka. Ainuke häda, et töötab tööajal, aga mul lähevad tööajal alatasa isiklikud asjad meelest ära. Peab vist kuhugi sõlme tegema ja seni tõendit kaasas kandma, kuigi seadus seda ju ei nõua.
Vajalik pitsatitega paber käes, hakkasin otsima, et mida selle paberiga nüüd edasi teha, et see va paberivaba ark ka teada saaks, et mul see paber nüüd olemas on.
Ülesanne osutus ootamatult keeruliseks. Vanasti oli olemas selline kodulehekülg nagu ark.ee ja kui ma õieti mäletan, siis oli seal isegi mingi küsimuste-vastuste nurgakene, kus minusugused jobud, kes liiklusregistrisse kord viie aasta jooksul satuvad, said oma lolle küsimusi esitada ja nendele vahel ka vastuseid saada.
Nüüd suunab otsinguribale aadressi http://www.ark.ee/ sissetrükkimine automaatselt Maanteeameti koduleheküljele, kust on küll väga lihtne leida ja alla laadida näiteks dokumenti nimega "Teede ehituse ja remondi kvaliteedi tagamise plaani koostamise ja täitmise juhend" või "Soovitused pikiprofiili ja tüüpristprofiili vormistamiseks", aga mida teha tervisetõendiga, jääbki saladuseks. Vastust ei anna ka paberivaba ark, kuskaudu saab küll sõidukit ümber vormistada, aga mitte arstitõendit esitada.
Ega palju ei julge kobiseda ka, äkki mõni itifirma korjab idee üles ja toodab kärmelt arstitõendite esitamiseks uue digiplatvormi tühise hinnaga paar või paarkümmend miljonit eurot (see, et too korralikult ei tööta, on muidugi pisiasi). Mis siis, et minu blondiiniaju meelest piisaks sellest, kui arst saadaks digiallkirjastatud tõendi meiliga sinnasamusesse paberivabasse. Kui ettevõtted peavad seda piisavalt turvaliseks suurte lepingute sõlmimisel.
Mingi infotelefon, tõsi küll, seal leheküljel oli ka. Ainuke häda, et töötab tööajal, aga mul lähevad tööajal alatasa isiklikud asjad meelest ära. Peab vist kuhugi sõlme tegema ja seni tõendit kaasas kandma, kuigi seadus seda ju ei nõua.
esmaspäev, 17. jaanuar 2011
Postiaadress, mehed ja indeksid
Meiekandi ainuke kodulähedane ehituspood läks detsembris mehele ja on nüüd Bauhof. Õigemini on tal praegu identiteedikriis, ei ole ta enam Ehitusmarket ja veel mitte ka Bauhof. Pooled riiulid on tühjad, aga kõige hädavajalikuma ikka leiab. Kuna mul oli vaja oma vahu- ja teibivarusid täiendada, juhuks kui järgmine soojustustuhin peaks peale tulema, külastasin. Vajalikud asjad sain. Otsustasin ka kliendikaardi ära vahetada, jaanuari lõpuni tasuta. Küsiti muu hulgas kodust aadressi. Selgus, et andmebaasis sellist küla ei ole. Eesti Posti andmebaas pidi olema. Ütlesin, et post meil ikka käib. Küsiti postiindeksit. Selle järgi leiti küla ka üles.
Pooltuttav müüja (personal müüdi ilmselt maha koos poega, sest samad näod on seal poes juba aastaid) tähendas poolel häälel, et naised ikka teavad oma postiindeksit peast, aga selle aja jooksul, kui tema seal poes on olnud, pole ta kohanud ühtegi meest, kes oma postiindeksit teaks.
Ma poleks seda vist tähelegi pannud, kui peale mind poleks üks vanem paar samuti kaardivahetusele asunud. Pakkisin lindi lõpus asju ja kuulsin paratamatult pealt. Ei teadnud see vaene mees ei talu nimegi õigesti, indeksist rääkimata. Poleks naist kaasas olnud, oleks kaart vist vahetamata jäänud...
Nii need mehed vahel kodu üles ei leiagi.
Pooltuttav müüja (personal müüdi ilmselt maha koos poega, sest samad näod on seal poes juba aastaid) tähendas poolel häälel, et naised ikka teavad oma postiindeksit peast, aga selle aja jooksul, kui tema seal poes on olnud, pole ta kohanud ühtegi meest, kes oma postiindeksit teaks.
Ma poleks seda vist tähelegi pannud, kui peale mind poleks üks vanem paar samuti kaardivahetusele asunud. Pakkisin lindi lõpus asju ja kuulsin paratamatult pealt. Ei teadnud see vaene mees ei talu nimegi õigesti, indeksist rääkimata. Poleks naist kaasas olnud, oleks kaart vist vahetamata jäänud...
Nii need mehed vahel kodu üles ei leiagi.
neljapäev, 13. jaanuar 2011
Siit, sealt ja vahepealt
Alustada võiks sellest, et reedel teatavasti jäin lumme kinni. Olles tagajärjetult üritanud lumekoristusfirmaga ühendust saada, saatsin vallavalitsusse esmaspäeva hommikul kurja kirja. Tuletades meelde nii aastate jooksul vallale laekunud tulumaksusumma suurust kui ka muid vabatahtlikult tehtud asju. Ne otveta, ne priveta, nagu naaberrahvus ütleks. Loomulikult mitte ka traktorit. Ei ka esmaspäeval, ei ka teisipäeval.
Kolmapäeva hommikul saatsin sama kirja koos kaaskirjaga uuesti,aga siis juba sõbra soovitusel konkreetsele isikule. Vastus tuli poole tunni jooksul. Peale lõunat tuli veel üks vastus. Ja õhtul tuli ka traktor, mida ta tegi, ei tea, mina olin selleks ajaks juba tuhande kilomeetri kaugusel.
Siis üritasin tagajärjetult ühest veebipoest võimsamat murutraktorit osta. Kõik oli nagu kenasti, kuni postkasti laekus arve, millel ei olnud mitte see traktor,mida ma osta tahtsin, vaid hoopis teine. Müüja püüdis mulle selgeks teha, et see on sama hea. No ega ikka ei olnud küll. Pidasime kolm päeva kurja kirjavahetust, mille käigus üritasin talle selgeks teha, et asjaolu, et ostja on naisterahvas, ei tähenda siiski seda, et ta automaatselt ka püstijuhm oleks. Raha sain lõpuks tagasi,aga traktorit mul endiselt ei ole. Ehk peab vana väike tubli MTD ikka veel vastu.
Kolmapäeval üritasin Berliini lennule automaadis check-ini teha ja nagu kurjast vaimust vaevatud toppisin ID-kaardi valesse kohta. Automaat pani kaardi lõnksti pintslisse ja tuli abi otsima minna. Mõtlesin õudusega, et kui tuleb nüüd mingi teenusfirma kutsuda, jään ma lennust maha…ilmselt polnud ma aga ei esimene ega viimane, kes sellega hakkama sai, sest võti oli registreerimisletis lauasahtlis. Sain oma isikuttõendava dokumendi tagasi ja teine katse läks juba õieti. Tahtsin peaaegu uriseda, et nad võiksid neil masinatel erinevad pilud kuidagi ära märgistada, et lollid ka aru saaksid, aga eks juba härra Murphy teadis, et võimatu on teha midagi lollikindlaks, sest lollid on haruldaselt leidlikud.
Lend üle Helsingi Berliini kulges rahulikult, kui tavapärased jäätõrjega seotud hilinemised välja arvata.Kolmetunnist ooteaega Helsingis aitas sisustada tasuta internet.
See vana Deutsche Bahni külalistemaja, kus ma hetkel elan, on askeetlik, aga armas. Toad meenutavad küll pigem ühiselamut, aga voodid on mugavad.Ja siin majas on kuidagi väga hea olla. Isegi sellele vaatamata, et suitsetamas peab käima õues.
Jaanuarikuine Berliin meenutab meiekandi märtsi.Lumekuhjad on veel sulamata, aga tänavad puhtad ja kuivad. Sooja viie kraadi ringis, mis sisemaal on lausa mõnus. Pakkisin ettenägelikult vihmavarju kaasa, aga siiani pole seda vaja läinud.
Jõudsin järeldusele, et meie organisatsioonis tegeletakse tõsise soolise diskrimineerimisega. Tänasel tippnõupidamisel istus laua taga üheteistkümne eri riigi tippjuhte. Nende seas ei olnud mitte ühtegi meest.
Tänane tööpäev sai läbi, homne on ees. Laupäeval sama teed pidi tagasi. Noorem generatsioon kantseldab koeri, kütab maja ja lükkab vajadusel lund. Seal, kusagil kaugel kodus. Mõnus.
Kolmapäeva hommikul saatsin sama kirja koos kaaskirjaga uuesti,aga siis juba sõbra soovitusel konkreetsele isikule. Vastus tuli poole tunni jooksul. Peale lõunat tuli veel üks vastus. Ja õhtul tuli ka traktor, mida ta tegi, ei tea, mina olin selleks ajaks juba tuhande kilomeetri kaugusel.
Siis üritasin tagajärjetult ühest veebipoest võimsamat murutraktorit osta. Kõik oli nagu kenasti, kuni postkasti laekus arve, millel ei olnud mitte see traktor,mida ma osta tahtsin, vaid hoopis teine. Müüja püüdis mulle selgeks teha, et see on sama hea. No ega ikka ei olnud küll. Pidasime kolm päeva kurja kirjavahetust, mille käigus üritasin talle selgeks teha, et asjaolu, et ostja on naisterahvas, ei tähenda siiski seda, et ta automaatselt ka püstijuhm oleks. Raha sain lõpuks tagasi,aga traktorit mul endiselt ei ole. Ehk peab vana väike tubli MTD ikka veel vastu.
Kolmapäeval üritasin Berliini lennule automaadis check-ini teha ja nagu kurjast vaimust vaevatud toppisin ID-kaardi valesse kohta. Automaat pani kaardi lõnksti pintslisse ja tuli abi otsima minna. Mõtlesin õudusega, et kui tuleb nüüd mingi teenusfirma kutsuda, jään ma lennust maha…ilmselt polnud ma aga ei esimene ega viimane, kes sellega hakkama sai, sest võti oli registreerimisletis lauasahtlis. Sain oma isikuttõendava dokumendi tagasi ja teine katse läks juba õieti. Tahtsin peaaegu uriseda, et nad võiksid neil masinatel erinevad pilud kuidagi ära märgistada, et lollid ka aru saaksid, aga eks juba härra Murphy teadis, et võimatu on teha midagi lollikindlaks, sest lollid on haruldaselt leidlikud.
Lend üle Helsingi Berliini kulges rahulikult, kui tavapärased jäätõrjega seotud hilinemised välja arvata.Kolmetunnist ooteaega Helsingis aitas sisustada tasuta internet.
See vana Deutsche Bahni külalistemaja, kus ma hetkel elan, on askeetlik, aga armas. Toad meenutavad küll pigem ühiselamut, aga voodid on mugavad.Ja siin majas on kuidagi väga hea olla. Isegi sellele vaatamata, et suitsetamas peab käima õues.
Jaanuarikuine Berliin meenutab meiekandi märtsi.Lumekuhjad on veel sulamata, aga tänavad puhtad ja kuivad. Sooja viie kraadi ringis, mis sisemaal on lausa mõnus. Pakkisin ettenägelikult vihmavarju kaasa, aga siiani pole seda vaja läinud.
Jõudsin järeldusele, et meie organisatsioonis tegeletakse tõsise soolise diskrimineerimisega. Tänasel tippnõupidamisel istus laua taga üheteistkümne eri riigi tippjuhte. Nende seas ei olnud mitte ühtegi meest.
Tänane tööpäev sai läbi, homne on ees. Laupäeval sama teed pidi tagasi. Noorem generatsioon kantseldab koeri, kütab maja ja lükkab vajadusel lund. Seal, kusagil kaugel kodus. Mõnus.
pühapäev, 2. jaanuar 2011
Nagu poleks olnudki,
seda viiepäevast puhkust, noh. Esiteks olen ma täpselt sama väsinud kui nädal aega tagasi. Teiseks ei saa ma aru, mida ma tegin. Mitte kusagil ei käinud, ainult korra poes ja naabrite juures aastat vahetamas. Mitte midagi tehtud ei saanud, peale ühe lävepaku ja tavaliste toimetuste, mis ühe maakodus elamisega paratamatult kaasas käivad. Lumi-puud-lumi. Lugesin läbi paar raamatut. Vaatasin ära mõned vaatamata DVD-d, Suhtlesin koertega rohkem kui tavaliselt. Suhtlesin sõpradega, nii reaalis kui virtuaalis. Ja saidki need viis päeva läbi nagu oleks kass saba peal ära kandnud.
Homme taas tööposti otsa ja miskipärast ei ärata see vähemalt hetkeseisuga minus üldse mitte mingit vaimustust. Võib-olla oleks sellist mõnepäevast talvepuhkusr targem mitte võtta, töörutiin saab rikutud, aga väljapuhkamisest on asi kaugel.
Homme taas tööposti otsa ja miskipärast ei ärata see vähemalt hetkeseisuga minus üldse mitte mingit vaimustust. Võib-olla oleks sellist mõnepäevast talvepuhkusr targem mitte võtta, töörutiin saab rikutud, aga väljapuhkamisest on asi kaugel.
esmaspäev, 22. november 2010
Elu lugu
Lugesin eile diivanil kõtutades läbi Eve Kivi elulooraamatu "Ma olen elanud". Ei hakka kirisema ega kritiseerima, igal inimesel on õigus oma mälestusteraamatusse kirja panna, mida tema vajalikuks peab ja iga jäädvustus on tükike ajalugu. Meeldis see, et peaaegu puudus näpuganäitamine ja musta pesu pesemine. Lihtsalt killud ühe inimese pikast ja värvilisest elust.
Küll aga lõi täiesti pahviks hommikune raadiouudis sellest, et tulekul on Ott Leplandi elulooraamat...
Kas järgmiseks on oodata elulooraamatuid pealkirjadega "XXX esimene klassis" ja "YYY esimesed muljed lastesõimest"?. Imikute käest informatsiooni väljapressimine oleks juba liiga keeruline, muidu miks mitte ka "Minu esmamuljed vahetult peale ilmavalguse nägemist". Umbes kahesajal leheküljel.
Ohjah. Keegi ei kohusta ostma.
Küll aga lõi täiesti pahviks hommikune raadiouudis sellest, et tulekul on Ott Leplandi elulooraamat...
Kas järgmiseks on oodata elulooraamatuid pealkirjadega "XXX esimene klassis" ja "YYY esimesed muljed lastesõimest"?. Imikute käest informatsiooni väljapressimine oleks juba liiga keeruline, muidu miks mitte ka "Minu esmamuljed vahetult peale ilmavalguse nägemist". Umbes kahesajal leheküljel.
Ohjah. Keegi ei kohusta ostma.
reede, 12. november 2010
Abiks algajale tööotsijale
Me võtame inimesi juurde. Mitte just sadu, aga kümnetes on see number küll. Arvestades seda, et iga töökoha kohta tuleb umbes sada avaldust, on pea kõik töölevõtmisega tegelevad inimesed meie majas hullumise esimeses staadiumis. Kui mitte teises. Peamiselt seetõttu, et enamik sellest tööst, mida me igapäevaselt teeme, on täiesti mõttetu ja asjatu.
Sellega seoses oleks mul tööletahtjatele mõned tõsised palved. Vaevalt nad küll seda blogi loevad, aga vähemalt mina saan ennast välja elada.
Esiteks, palun loe kuulutus otsast lõpuni läbi. Tavaliselt on seal kirjas, milliste oskustega inimest otsitakse ja mida talle pakutakse. Tee endale selgeks, kas sul on vajalikud oskused olemas. Ava internetis selle firma kodulehekülg, kuhu sa tööle kandideerid ja katsu aru saada, millega nad üldse tegelevad.
Teiseks, kui kuulutuses palutakse saata kaaskiri, siis palun kirjuta ja saada see. NB! Lause "vajan tööd" ei ole kaaskiri ka siis mitte, kui seal on hüüumärk lõpus. Või mitu.
Vahemärkus: kui lased oma CV ja kaaskirja koostada kellelgi teisel, siis palun loe need läbi ja katsu meelde jätta, mis seal kirja pandud on. Viimasel ajal on töövõtuvestlustele sattunud inimesi, kes ei tea, mida nende saadetud CV sisaldab.
Kolmandaks, ära jäta oma CV-sse auke. Kui oled vahepeal olnud töötu, siis pole see mingi häbiasi. Kui tegid tööd, mis ei ole sinu meelest sobiv näidata, ei ole ka see häbiasi. Kui olid lapsega kodus, on see ju tore ja pane see kirja. Aga ära jäta oma CV-sse kolmeaastast tühimikku, mis tekitab personalijuhis kahtluse, et sul on midagi varjata.
Neljandaks, pildiga CV äratab alati rohkem tähelepanu kui pildita CV. Keegi ei tegele missivalimistega, kuid inimene, kes julgeb avaldada oma näo, äratab rohkem usaldust.
Viiendaks, kui sind kutsutakse vestlusele, siis ilmu kohale, pane end viisakalt riidesse ja tule kohale õigel ajal (üks personalifirmas koostatud CV-ga keskastmejuhi kandidaat näiteks ilmus pooletunnise hilinemisega ja pükstes, mida minusugune vanatädi kvalifitseeris spordisuspedena. Ma miskipärast ei tahtnud temaga vestelda).
Enne vestlust võiks veel korra lahti võtta firma kodulehekülje ja meenutada, millega nad tegelevad.
Kui oled otsustanud, et sa siiski ei taha selles firmas töötada, informeeri. Kui helistada ei julge, saada e-kiri.
Senine masendav statistika on paraku selline:
100-st saadetud avaldusest on nõutud kaaskiri suvatsetud kaasa panna umbes pooltele.
Allesjäänud viiekümnest pooled kaaskirjad on standardtekst, mida võiks adresseerida ükskõik kellele ja ükskõik kuhu.
Veel allesjäänud kahekümneviiest kahel kolmandikul puuduvad igasugused kuulutuses soovitud oskused, kogemused ja igasugune motivatsioon.
Allesjäänud seitse-kaheksa kutsume vestlusele. Kohale ilmub 4-5 (asi on veidi paranenud, veel aasta tagasi oli kadu rohkem kui pool, hea, kui kaheksast kaks kohale jõudis ).
Neist umbes pooled vastavad küsimusele: Miks te meile tööle kandideerisite? vastusega, et midagi peab ju tegema.
Ühesõnaga sajast kandidaadist saab heal juhul ühe töötaja. Halvemal juhul mitte ühtegi.
Ei, me ei otsi väiksepalgalisi. Meie töölised saavad ikka üle Eesti keskmise. Head töölised saavad ka väga hästi.
Ja tegelikult on täiesti kohutav, kui palju selle mõttetu massi "läbitöötamisele" aega ja energiat kulub.
Ja kui ma siis kuulen raadiost, kuidas valitsus (?) peaks tööpuuduse vähendamiseks midagi ette võtma, tahan ma kedagi hammustada. Mitte valitsust seekord.
Sellega seoses oleks mul tööletahtjatele mõned tõsised palved. Vaevalt nad küll seda blogi loevad, aga vähemalt mina saan ennast välja elada.
Esiteks, palun loe kuulutus otsast lõpuni läbi. Tavaliselt on seal kirjas, milliste oskustega inimest otsitakse ja mida talle pakutakse. Tee endale selgeks, kas sul on vajalikud oskused olemas. Ava internetis selle firma kodulehekülg, kuhu sa tööle kandideerid ja katsu aru saada, millega nad üldse tegelevad.
Teiseks, kui kuulutuses palutakse saata kaaskiri, siis palun kirjuta ja saada see. NB! Lause "vajan tööd" ei ole kaaskiri ka siis mitte, kui seal on hüüumärk lõpus. Või mitu.
Vahemärkus: kui lased oma CV ja kaaskirja koostada kellelgi teisel, siis palun loe need läbi ja katsu meelde jätta, mis seal kirja pandud on. Viimasel ajal on töövõtuvestlustele sattunud inimesi, kes ei tea, mida nende saadetud CV sisaldab.
Kolmandaks, ära jäta oma CV-sse auke. Kui oled vahepeal olnud töötu, siis pole see mingi häbiasi. Kui tegid tööd, mis ei ole sinu meelest sobiv näidata, ei ole ka see häbiasi. Kui olid lapsega kodus, on see ju tore ja pane see kirja. Aga ära jäta oma CV-sse kolmeaastast tühimikku, mis tekitab personalijuhis kahtluse, et sul on midagi varjata.
Neljandaks, pildiga CV äratab alati rohkem tähelepanu kui pildita CV. Keegi ei tegele missivalimistega, kuid inimene, kes julgeb avaldada oma näo, äratab rohkem usaldust.
Viiendaks, kui sind kutsutakse vestlusele, siis ilmu kohale, pane end viisakalt riidesse ja tule kohale õigel ajal (üks personalifirmas koostatud CV-ga keskastmejuhi kandidaat näiteks ilmus pooletunnise hilinemisega ja pükstes, mida minusugune vanatädi kvalifitseeris spordisuspedena. Ma miskipärast ei tahtnud temaga vestelda).
Enne vestlust võiks veel korra lahti võtta firma kodulehekülje ja meenutada, millega nad tegelevad.
Kui oled otsustanud, et sa siiski ei taha selles firmas töötada, informeeri. Kui helistada ei julge, saada e-kiri.
Senine masendav statistika on paraku selline:
100-st saadetud avaldusest on nõutud kaaskiri suvatsetud kaasa panna umbes pooltele.
Allesjäänud viiekümnest pooled kaaskirjad on standardtekst, mida võiks adresseerida ükskõik kellele ja ükskõik kuhu.
Veel allesjäänud kahekümneviiest kahel kolmandikul puuduvad igasugused kuulutuses soovitud oskused, kogemused ja igasugune motivatsioon.
Allesjäänud seitse-kaheksa kutsume vestlusele. Kohale ilmub 4-5 (asi on veidi paranenud, veel aasta tagasi oli kadu rohkem kui pool, hea, kui kaheksast kaks kohale jõudis ).
Neist umbes pooled vastavad küsimusele: Miks te meile tööle kandideerisite? vastusega, et midagi peab ju tegema.
Ühesõnaga sajast kandidaadist saab heal juhul ühe töötaja. Halvemal juhul mitte ühtegi.
Ei, me ei otsi väiksepalgalisi. Meie töölised saavad ikka üle Eesti keskmise. Head töölised saavad ka väga hästi.
Ja tegelikult on täiesti kohutav, kui palju selle mõttetu massi "läbitöötamisele" aega ja energiat kulub.
Ja kui ma siis kuulen raadiost, kuidas valitsus (?) peaks tööpuuduse vähendamiseks midagi ette võtma, tahan ma kedagi hammustada. Mitte valitsust seekord.
neljapäev, 2. september 2010
Nüüd ma siis tean...
millised dokumendid tuleb esitada Tallinna linnavalitsusse töölesaamiseks. Lisaks tavapärasele CV-le ja motivatsioonikirjale ilmselt ka parteipilet. Ja salajaste lisade hulka kuulub ilmselt ka röntgenpilt ajust, millel ka kõige hoolikamal vaatlusel ei tohi märgata olla ainsatki kurrukest ning soovitavalt ka arstlikku konsiiliumi otsus selle kohta, et nimetet ajus ei ole kunagi mõttetegevust toimunud ega hakka ka kunagi toimuma.
Mille muuga seletada olukorda, kus septembri esimesel nädalal, kus stressis lapsevanemad oma uniseid võsukesi esimest nädalat kooli tassivad, on korraga otsustatud remonti tegema hakata kõigil linna peamagistraalidel, kus suvel valitses täielik vaikus? Ja Paldiski maantee linnast väljas pandi igaks juhuks üldse kinni.
Eilne, tarkusepäeva ja esimese koolipäeva seis siis...Pärnu maantee ja Vabaduse puiestee Laagrist Järveni pinnatud, kiirusepiirang 30, ummik algas Laagri Maksimarketi eest, sest, nagu öeldud, Paldiski maantee on kinni ja kogu sealne liiklus suunatud Kanama ristmiku kaudu Pärnu maanteele. Peterburi tee ja Smuuli ristmik pinnatud, kiiruspiirang 30 kmh. Järvevana tee täies pikkuses pinnatud, kiiruspiirang 30 km/h. Võib-olla veel kusagil, rohkem marsruute minu hädavajalikud käigud ei hõlmanud - ja ilma hädavajaduseta ei sõida ma Tallinnas üldse mitte kuhugi.
Või on see linnavõimude kättemaks alatutele kodumaareeturitele, kes oma kodud ja maksud on linnalähedastesse valdadesse viinud, paras teile, kükitage nüüd ummikutes...vähe valel aadressil läheb see kättemaks, kulla ametnikukesed. Sest meie, maakad, oleme sellega harjunud, et meie kodukohas pole mingisugust ühistransporti, teedes on meteoriidikraatritega võrreldavad augud ja mõnikord ei lükata talvel kolm päeva lund. Ning oleme vastavalt ka varustunud. Ning sel ajal, kui meie oma kliimaseadmetega varustatud jeepides vaikselt ropendades muusikat kuulame, katus pea kohal ja aknad tihedalt kinni, ladestub nendestsamadest ummikutest põhjustatud saaste linnakodanike kopsudesse ja kodudesse. Mis aga maksmisesse puutub...selle summaga, mis kasvõi meie firma müügimaksuna linnavalitsuse põhjatusse kaukasse maksab, saab linnapea mersu liisingu kinni maksta ja jääb veel paari mersu jaoks ülegi. Nii et selle raha eest võin ma kord nädalas pealinnas sõita ehk küll.
Kolmas võimalus on muidugi veel, et kogu see hoogtööremont on nüüd kenasti ajastatud nii, et haugimäluga valija mällu jääks pilt, kuidas teatud erakonna esindaja pidulikult neid äsjaremonditud teid avab...ma väga tahaks loota, et valija intelligentsust on alahinnatud, kuigi kindel ma selles ei ole. Kopsuprobleemid löövad ju alles aastate pärast välja.
Mille muuga seletada olukorda, kus septembri esimesel nädalal, kus stressis lapsevanemad oma uniseid võsukesi esimest nädalat kooli tassivad, on korraga otsustatud remonti tegema hakata kõigil linna peamagistraalidel, kus suvel valitses täielik vaikus? Ja Paldiski maantee linnast väljas pandi igaks juhuks üldse kinni.
Eilne, tarkusepäeva ja esimese koolipäeva seis siis...Pärnu maantee ja Vabaduse puiestee Laagrist Järveni pinnatud, kiirusepiirang 30, ummik algas Laagri Maksimarketi eest, sest, nagu öeldud, Paldiski maantee on kinni ja kogu sealne liiklus suunatud Kanama ristmiku kaudu Pärnu maanteele. Peterburi tee ja Smuuli ristmik pinnatud, kiiruspiirang 30 kmh. Järvevana tee täies pikkuses pinnatud, kiiruspiirang 30 km/h. Võib-olla veel kusagil, rohkem marsruute minu hädavajalikud käigud ei hõlmanud - ja ilma hädavajaduseta ei sõida ma Tallinnas üldse mitte kuhugi.
Või on see linnavõimude kättemaks alatutele kodumaareeturitele, kes oma kodud ja maksud on linnalähedastesse valdadesse viinud, paras teile, kükitage nüüd ummikutes...vähe valel aadressil läheb see kättemaks, kulla ametnikukesed. Sest meie, maakad, oleme sellega harjunud, et meie kodukohas pole mingisugust ühistransporti, teedes on meteoriidikraatritega võrreldavad augud ja mõnikord ei lükata talvel kolm päeva lund. Ning oleme vastavalt ka varustunud. Ning sel ajal, kui meie oma kliimaseadmetega varustatud jeepides vaikselt ropendades muusikat kuulame, katus pea kohal ja aknad tihedalt kinni, ladestub nendestsamadest ummikutest põhjustatud saaste linnakodanike kopsudesse ja kodudesse. Mis aga maksmisesse puutub...selle summaga, mis kasvõi meie firma müügimaksuna linnavalitsuse põhjatusse kaukasse maksab, saab linnapea mersu liisingu kinni maksta ja jääb veel paari mersu jaoks ülegi. Nii et selle raha eest võin ma kord nädalas pealinnas sõita ehk küll.
Kolmas võimalus on muidugi veel, et kogu see hoogtööremont on nüüd kenasti ajastatud nii, et haugimäluga valija mällu jääks pilt, kuidas teatud erakonna esindaja pidulikult neid äsjaremonditud teid avab...ma väga tahaks loota, et valija intelligentsust on alahinnatud, kuigi kindel ma selles ei ole. Kopsuprobleemid löövad ju alles aastate pärast välja.
teisipäev, 31. august 2010
Suurep(l)ärased IT-lahendused
Paar nädalat tagasi pidin välja ostma ühe retseptiravimi. Teisele inimesele. Paljuräägitud digiretsepti alusel. Kõik oli kena ja tore seni, kuni selgus, et kahe arsti poolt välja kirjutatud ravimikarbi asemel näeb apteeker ainult ühte. Ühe ma saingi. Saaja oli kaunikesti õnnetu.
Ise olen kolm või neli korda aastas korduvas situatsioonis, et kusagil novembris või detsembris oleks vaja oma arsti juurde kontrollimiseks number saada. Nii pika intervalliga kordusnumbreid arstid ise miskipärast panna ei saa. Veel enam, ITK-s pole võimalik ka teada saada, millal saab näiteks novembriks numbri panna, see on nii salastatud info, et seda ei tea isegi omad töötajad mitte. Nende I-Patsient on küll suurepärane süsteem oma analüüsitulemuste teadasaamiseks ja haigusloo vaatamiseks, aga nelja aasta jooksul pole mul õnnestunud mitte kordagi selle süsteemi kaudu numbrit broneerida. Umbes pooltel juhtudel teatab süsteem mulle mu raviarsti nime sisestamisel, et "Arsti ei leitud". Nüüdseks olen saanud nii targaks, et see tähendab fakti, et nimetet arsti juurde pole ühtegi vaba numbrit, ka mitte tasulisi.
Tegevus jätkub nagu alati helistamisega numbrile 1900. Kõigepealt kuulan ära sellesama mittetoimiva i-patsiendi reklaami ja siis kuulan kümme minutit muusikat. Oma raha eest. Siis paristan ühe hingetõmbega, et mul oleks vaja doktor selleja selle juurde onkoloogilise vastuvõtu numbrit. Sõna onkoloogiline on seejuures ülitähtis, muidu ei hakata minuga üldse rääkimagi. Edasi selgub tavaliselt, et numbreid pole ja millal järgmise (antud juhul siis novembrikuu) nimekiri avaneb, ei tea mitte keegi, eriti mitte aga registratuur.
Eelmisel nädalal saatsin südametäiega meili ja sain mittemidagiütleva vastuse, kuidas neil aegu ei jätku ja nemad sõltuvad haigekassa rahastamisest. Loogiline, ma ei tahtnudki numbrit ülehomseks ja nii ma neile ka vastasin. Ma lihtsalt tahtsin teada, miks nad kiusavad omaenda töötajaid ja koormavad üle omaenda infosüsteeme sellega, et nad ei suuda välja öelda, et näiteks numbreid novembriks või detsembriks hakatakse välja andma 10.septembril? Või midagi sellist. Selle asemel antakse vastus, et helistagi ikka uuesti ja uuesti ja nii iga päev...vaesed registratuuritöötajad ja vaesed patsiendid.
Ise olen kolm või neli korda aastas korduvas situatsioonis, et kusagil novembris või detsembris oleks vaja oma arsti juurde kontrollimiseks number saada. Nii pika intervalliga kordusnumbreid arstid ise miskipärast panna ei saa. Veel enam, ITK-s pole võimalik ka teada saada, millal saab näiteks novembriks numbri panna, see on nii salastatud info, et seda ei tea isegi omad töötajad mitte. Nende I-Patsient on küll suurepärane süsteem oma analüüsitulemuste teadasaamiseks ja haigusloo vaatamiseks, aga nelja aasta jooksul pole mul õnnestunud mitte kordagi selle süsteemi kaudu numbrit broneerida. Umbes pooltel juhtudel teatab süsteem mulle mu raviarsti nime sisestamisel, et "Arsti ei leitud". Nüüdseks olen saanud nii targaks, et see tähendab fakti, et nimetet arsti juurde pole ühtegi vaba numbrit, ka mitte tasulisi.
Tegevus jätkub nagu alati helistamisega numbrile 1900. Kõigepealt kuulan ära sellesama mittetoimiva i-patsiendi reklaami ja siis kuulan kümme minutit muusikat. Oma raha eest. Siis paristan ühe hingetõmbega, et mul oleks vaja doktor selleja selle juurde onkoloogilise vastuvõtu numbrit. Sõna onkoloogiline on seejuures ülitähtis, muidu ei hakata minuga üldse rääkimagi. Edasi selgub tavaliselt, et numbreid pole ja millal järgmise (antud juhul siis novembrikuu) nimekiri avaneb, ei tea mitte keegi, eriti mitte aga registratuur.
Eelmisel nädalal saatsin südametäiega meili ja sain mittemidagiütleva vastuse, kuidas neil aegu ei jätku ja nemad sõltuvad haigekassa rahastamisest. Loogiline, ma ei tahtnudki numbrit ülehomseks ja nii ma neile ka vastasin. Ma lihtsalt tahtsin teada, miks nad kiusavad omaenda töötajaid ja koormavad üle omaenda infosüsteeme sellega, et nad ei suuda välja öelda, et näiteks numbreid novembriks või detsembriks hakatakse välja andma 10.septembril? Või midagi sellist. Selle asemel antakse vastus, et helistagi ikka uuesti ja uuesti ja nii iga päev...vaesed registratuuritöötajad ja vaesed patsiendid.
esmaspäev, 16. august 2010
M-generatsioon
Lugesin laupäevasest Eesti Päevalehest Tanel Veenre artiklit Klaasist kardinate lapsed ja mõtlesin, et no nii hull see põlvkondadevaheline konflikt nüüd ka ikka ei ole...isegi minusugused gerondid kasutavad pidevalt SMS-i, MMS-i, internetti, messengeri, skype, feissbuuki, juutuubi, googlet ja kõik neid muid tänapäevaseid mugavusi. Ja kuivõrd mina ostsin oma esimese isikliku personaalarvuti juba aastal 1987, on mu arvutikasutaja staaz igal juhul pikem kui jõmpsikal, kes sündis alles neli aastat hiljem.
Õhtuks oli selge, et LOL, olen eksinud ja ikkagi geront...nimelt saabus moblasse Torontosse ülemaailmsele IT-olümpiaadile lendava M-generatsiooni esindajalt järgmine sõnum: "võid p-le öelda, et joudsin CPHsse. Whispernet oli tasuta, eks? Taanis see töötab igaljuhul. User guidest on 5.versioon väljas näiteks."
Kogenud lendajana deshifreerisin lühendi CPH, mis tähendab Kastrupi rahvusvahelist lennujaama Kopenhaagenis. Aga WTF on see Whispernet koos oma 5.versiooni kasutajatoega?
Et ma ise märkasin hommikul kell üheksa saadetud sõnumit kaheksa tundi hiljem, ei hakanud vastama, selleks ajaks oli jõmpsik nagunii juba kusagil Atlandi kohal. Pühapäeva õhtul aga saabus seekord ema telefonile pahane porin, et tädi võiks ta sõnumitele ikka vastata. Olingi sunnitud vastama, et ei oska vastata...
***
Mis aga artiklisse endasse puutub, oli see hea. Kuigi mul endal on autoriga kerge kana katkuda mõne aasta tagusest olukorrast, kus ta minu e-kirjast copy ja pastega Mimi juhtkirja tegi. Küsimata, vabandamata ja loomulikult tegelikule kirjapanijale viitamata. Minu ??? meilile ei vastanud ja rohkem ma kraagelda ei viitsinud, tõestada suudaksin ka praegu iga kell, sest tänu meie väga heale itimehele on mu kõvakettal alles kõik failid aastast 2001. Ja kui oled kellegi juba kord mõtte- ja tekstivarguselt tabanud, jääb kahtlus rippuma alatiseks.
Õhtuks oli selge, et LOL, olen eksinud ja ikkagi geront...nimelt saabus moblasse Torontosse ülemaailmsele IT-olümpiaadile lendava M-generatsiooni esindajalt järgmine sõnum: "võid p-le öelda, et joudsin CPHsse. Whispernet oli tasuta, eks? Taanis see töötab igaljuhul. User guidest on 5.versioon väljas näiteks."
Kogenud lendajana deshifreerisin lühendi CPH, mis tähendab Kastrupi rahvusvahelist lennujaama Kopenhaagenis. Aga WTF on see Whispernet koos oma 5.versiooni kasutajatoega?
Et ma ise märkasin hommikul kell üheksa saadetud sõnumit kaheksa tundi hiljem, ei hakanud vastama, selleks ajaks oli jõmpsik nagunii juba kusagil Atlandi kohal. Pühapäeva õhtul aga saabus seekord ema telefonile pahane porin, et tädi võiks ta sõnumitele ikka vastata. Olingi sunnitud vastama, et ei oska vastata...
***
Mis aga artiklisse endasse puutub, oli see hea. Kuigi mul endal on autoriga kerge kana katkuda mõne aasta tagusest olukorrast, kus ta minu e-kirjast copy ja pastega Mimi juhtkirja tegi. Küsimata, vabandamata ja loomulikult tegelikule kirjapanijale viitamata. Minu ??? meilile ei vastanud ja rohkem ma kraagelda ei viitsinud, tõestada suudaksin ka praegu iga kell, sest tänu meie väga heale itimehele on mu kõvakettal alles kõik failid aastast 2001. Ja kui oled kellegi juba kord mõtte- ja tekstivarguselt tabanud, jääb kahtlus rippuma alatiseks.
laupäev, 14. august 2010
Ei sheeri
Pärast seda, kui meie küla improviseeritud naisansambel jaaniööl minu soleerimisel "Nõia elu" esitas, on meie küla mehed miskipärast arvamusel, et ma oskan laulda, Vabandada võib seda eksitust ainult asjaoluga, et kellaaeg oli hiline ja jaaniöö...nojah, umbes samamoodi, nagu kõik naised pidid õhtu edenedes ilusaks muutuma. Laulsime tookord kambakesi varase hommikuahetuseni.
Igatahes kui Ühtelaulmine välja kuulutati, siis otsustati, et meie küla on ka käpp. Koht olemas, elekter ühendatud, keegi pidi orgunnima projektori, keegi ekraani, söögid-joogid jne. Üheskoos laulmine ka muidugimõista.
Aga kui selle laulmise repertuaar paar päeva tagasi mu meilikasti potsatas, vajus vähemalt minukese suukene küll ikka väga pikalt töllakile. Kuna viimane koorilaulukogemus jääb keskkooliaegadesse (ja siis teatavasti olid sellised laulud pea et keelatud ja üleüldse oli tegemist kammerkooriga, kuhu tollasel laulmisõpetajal õnnestus ka pisut gospelit sisse smuugeldada...), suudaksin ma enam-vähem ära laulda kaheksast laulust kaks või kolm, ülejäänute puhul läheks vaja kõigepealt nooti ja seejärel harjutamist, igatahes rahvalikust üheslaulmisest, millega igamees hakkama saaks ja mis tõeliseks rahvaürituseks kujuneks, on asi ikka vägaväga kaugel.
Kahju tegelikult. Meie tuleme küll kokku ikka, ehk paneme suure ekraani ka üles, kui ilma on õues vaatamiseks. Oleme niisama koos ja lõbusad, nagu selle seltskonnaga ikka. Aga ei registreeri ega sheeri ja suure tõenäosusega ka ei laula. Kui, siis hiljem ja midagi muud.
Igatahes kui Ühtelaulmine välja kuulutati, siis otsustati, et meie küla on ka käpp. Koht olemas, elekter ühendatud, keegi pidi orgunnima projektori, keegi ekraani, söögid-joogid jne. Üheskoos laulmine ka muidugimõista.
Aga kui selle laulmise repertuaar paar päeva tagasi mu meilikasti potsatas, vajus vähemalt minukese suukene küll ikka väga pikalt töllakile. Kuna viimane koorilaulukogemus jääb keskkooliaegadesse (ja siis teatavasti olid sellised laulud pea et keelatud ja üleüldse oli tegemist kammerkooriga, kuhu tollasel laulmisõpetajal õnnestus ka pisut gospelit sisse smuugeldada...), suudaksin ma enam-vähem ära laulda kaheksast laulust kaks või kolm, ülejäänute puhul läheks vaja kõigepealt nooti ja seejärel harjutamist, igatahes rahvalikust üheslaulmisest, millega igamees hakkama saaks ja mis tõeliseks rahvaürituseks kujuneks, on asi ikka vägaväga kaugel.
Kahju tegelikult. Meie tuleme küll kokku ikka, ehk paneme suure ekraani ka üles, kui ilma on õues vaatamiseks. Oleme niisama koos ja lõbusad, nagu selle seltskonnaga ikka. Aga ei registreeri ega sheeri ja suure tõenäosusega ka ei laula. Kui, siis hiljem ja midagi muud.
Tellimine:
Postitused (Atom)