Lahtihüpe

"Eesti Ekspressis usutlus viimaseid päevi ametis oleva Eesti kaltsukuningannaga", kisasid eile päev läbi vähemalt kõik Trio raadiojaamad. Huvitav, kes neid reklaame teeb ja kui minu asemel oleks olnud mees, oleks kisatud kaltsukuningast?
Mitte et ma solvunud oleksin. Tosin aastat ajakirjanduse hambus olemist on naha ikka päris kilpkonnakilbiks kasvatanud.
Kummaliselt hea ja kerge tunne on. Mitu inimest küsis eile, kas kahju ei ole. Ei ole. Tüdimus kasvas nii suureks, et seda polnud võimalik enam taluda. Ja ameti võttis üle vääriline inimene.
Kolleegid kinkisid aiapoe kinkekaarte, sest teavad mu tõrksust lõikelillede vastu. Spetsiaalselt kohale lennanud ülemus pidas südamliku tänukõne. Töölised tõid sellise roosikimbu, et ma hakkasin selle raskuse all peaaegu vaaruma.
Otsekui sümboolselt läks paar päeva tagasi rikki kohvimasina taimer. Justkui aimates, et edaspidi ei pea ta enam mulle hommikul kella poole seitsmeks kohvi valmis keetma.
Õhtul kaasa kõrval mürisevas kaubikus koju poole sõites pani otse näkku paistev loojuv päike silmi pilutama. Hea ja soe tunne oli.
Hilisõhtul avasin 2008.aastal Iirimaalt toodud 17-aastase Bushmillsi juubeliviski ja võtsin klaasikese.
Peale seda tuli pikk ja unenägudeta uni.

Viimase aprillipäeva kontrastid

Hommikul kell 5.30 sõitma hakates kraapisin autoaknalt jääd, kuigi köögiakna tagune kraadiklaas näitas 0,8 kraadi plusspoolele.
Kell kuus Sakust kolleegi peale võttes oli seal maa paksu härmatisega kaetud ja autotermomeeter näitas -1.
Vilniuse lennujaama vastu tulnud ülemus oli triiksärgi väel. Neil olevat pühapäeval olnud 30 soojakraadi. Täna oli natuke vähem. Igatahes sukkpüksid ja villane jakk tundusid üleliigsetena.
Tallinna Lennujaamas õhtul +14 ja mereäärses koduõues +9

Mehed ja haigused

Niipalju, kui minusugune teab, on haigeid mehi kahte liiki. Ühtede puhul aitab palavikust +36,9, et peituda pimedasse tuppa, seal vaikselt omaette oiata ja haliseda ning järjekordset testamenti koostama hakata. Vahepeal naist jooksutades tee, taskurättide, vahetuspadjapüüri ja muu sihukese järele. Sellistega mul õnneks kogemus puudub.
Minul veab mitmendat korda selliste tegelastega, kes väidavad end mitte kunagi haigeks jäävat. Ja alles siis, kui neljakümnekraadise palaviku juures pilt esimest korda taskusse kukub, on nõus tunnistama, et jah, vist on natuke kehv enesetunne jah. Peale teist pildikaotust ollakse nõus juba tabletti võtma.
Ja mida kauem lolli mängitakse, seda kauem see jama kestab. Meil käib olen-täitsa-terve-ainult-pea-peal-võiks-mune-praadida tsirkus juba kolmandat nädalat. Ja ma mõtlen juba päris õelalt, et kui ikka puuhaluga pähe kopsata, kas ma siis jaksan ta autosse lohistada ning arsti juurde transportida...

Üks postitus kuus

Et miks ma ei blogi...kõige ausam vastus vist ongi, et ma ei viitsi suhelda. Juba pikemat aega. Selles ei ole minu puhul mitte midagi iseäralist, see kestab mõned kuud ja läheb siis taas kergemaks versiooniks üle. Praegu olen küll juba pikemat aega staadiumis, kus poen igal esimesel, teisel ja kolmandal võimalusel oma metsaonni ära ja kui võimalik oleks, ei vahetaks reede õhtust kuni esmaspäeva hommikuni kellegagi ainsatki sõna.
Mis see blogimine muudki on kui suhtlemine, suhtlemine kas iseendaga avalikult või siis võimalike lugejatega.
Pealegi on mul järjekordselt tunne, et maailm on kas hulluks läinud või on vähemalt siin Maarjamaa peal mingi totaalset debiilsust tekitav gaasipomm salaja plahvatama pandud. Sest kõikvõimalikud uudised, mida ma loen ja kuulen, suudavad mind ikka ja jälle silmi pööritama panna. Vist oleks mullivanni ja seda va fooliummütsikest vaja...

Mehed ON Marsilt

Olen viimastel jäistel hommikutel tormanud üle õue garaazi, auto käima ja garaaziuks lahti, ise tuppa tagasi viimast kohvilonksu ja sigaretti nautima. Las suksu soojeneb natuke enne teeleasumist.
Tänagi hommikul viskan kasuka selga ja topin talvepapud jalga, hakkan autovõtmeid otsima, mida pole, seda pole...ma üldiselt olen korralik ja panen nad kohe koju jõudes kindlasse nagisse, aga vahel unustan ka taskusse.
Mida pole, seda pole.
Sisetunne sunnib M käest küsima, ega ta autovõtmetest midagi ei tea.
Ei, vastab tema surmtõsise ja üliausa näoga. Nii ausa, et mu kahtlustunne süveneb. Sellegipoolest keeran käekoti pahupidi (no Bermuuda kolmnurk on ju naisterahva käekotiga võrreldes üks ohutu ja klaar koht, eks).
M on vait nagu sukk ja mina lähen järjest rohkem närvi.
Lõpuks vaatan uksest välja, no selge pilt, suured saapajäljed lähevad kuurini ja tulevad tagasi ka...
Või mina vannitoas lobistades kuulsin, et ta väljas käis. Pealgi, hommikuse koerte sisse-väljalaskmise käigus paugub välisuks nagunii korduvalt.
Ausõna, üldse ei olnud naljakas. Kuigi peab tunnistama, et sooja autosse istuda oli meeldiv küll. Aga miks ta seda öelda ei võinud?

Tahaks soojale maale

Viimase kvartali närvi- ja ülepinged hakkavad nüüd, kui olukord enam-vähem lahenenud, tunda andma. Väljendudes eelkõige selles, et ma lihtsalt ei taha mitte midagi. Ei taha tööl käia, ei taha kodus olla, ei taha välja minna. Lugeda ei viitsi, telekat vaadata ei taha, niisama oma nina ette vahtida on ka igav.
Võib-olla oleks aeg oma vanad kondid järgmisel kuul kusagile soojemasse kohta ajutisele hoiule toimetada.
Ideaalis tahaksin kruiisile. Royal Caribbean, Brilliance of the Seas. Väljumisega Dubaist. Veebruaris. Parasjagu on ka odavaid lennupileteid saadaval. Aga häda on selles, et need kruiisilaevapiraadid küsivad üksinda reisides ikkagi täiskajuti, s.t. kahe inimese hinna. Ja nii väsinud veel ma ei ole, et nõustuksin topelthinda maksma (võib-olla kuu aja pärast olen?), sest ega ma ikka kahe inimese eest süüa, juua ja ööbida ikka ei jaksa küll. Süüa ei jaksa ma isegi ühe keskmise ameeriklase eest.
Nendel, kellega varem reisitud, pole paraku sellist võimalust hetkel. Ja võhivõõra inimesega ma vist ei ole nõus kitsukest laevakajutit jagama. Pigem oleks üksi.
Hrr. Jääb vist üle Egiptuse All-Inclusive hotellide pakkumisi varitseda. Kuigi ma tean, et seal hakkab mul kolme päevaga igav. Aga kui arvuti ja hunnik e-raamatuid kaasa võtta, siis ehk elab nädalakese üle.
Ühtegi ajaloolist mälestusmärki ma küll vaatama minna ei viitsiks. Mul on nendest kivihunnikutest keskmine mürgitus ja varem või hiljem hakkavad nad kõik ühesugusena tunduma, kui just hingelt ajaloolane ei ole. Mina ei ole.
Elame-näeme.

Uni

Kuna elektrit ei olnud, läksin uusaastaööl kell üks magama. Magasin kella kümneni.
Peale lõunat jäin teleka ees uuesti tunniks ajaks magama.
Õhtul kell kümme ei jaksanud enam mitte midagi, ronisin voodisse ja jäin kell kümme magama.
Hommikul, tavapärasel ajal kell pool seitse, no ei saa silmi lahti. Kohvimasin oli ka jukerdama hakanud, ei keetnud kohvi õigeks ajaks valmis. Kohvi siiski sain. Sellest hoolimata oli veel tööle sõites tunne, et pean jõuga silmi lahti hoidma.
Praeguseks on natuke paremaks läinud, aga mitte oluliselt.
Tuleb üks unine aasta?

2011.aastal

on seel blogi mu elus olnud vaeslapse osas. Aiablogi on suurema tähelepanu enesele saanud, sest sinna ma olen end kasvõi sundinud vahepealseid tegemisi kirja panema, et järg tõsiselt käest ära ei läheks. Siin aga...sageli mõtlen autoga sõites terve postituse valmis ja lõpuks see jääbki kirja panemata, sest on läbimõtlemise käigus oma huvitavuse kaotanud. Minu enese jaoks.
Aastalõpp tuleb rahulik. Tööasjad on taas korras, viimastel kuudel tegemisi vapustanud kriisid lahendatud ja igapäevaelu rööbastesse jooksnud. Lahkunute asemel istuvad uued kolleegid ja tunne on selline, nagu olekski kogu aeg niimoodi olnud...tegelikult on uskumatu, kui ruttu nii mõnegi asendamatuks peetud inimese jäljed kinni vajuvad. Ainet mõtlemiseks, kui hakkad end asendamatuks pidama - ütlus, et kõik surnuaiad olevat täis inimesi, kes eluajal end asendamatuks pidasid, on ilmseltgelt tõsi.
Tühja sellest tööst. Hommikusel onkoloogilisel kontrollil palus arst endale meenutada, palju viimasest operatsioonist möödas on (kaart oli kuskil kabineti teises otsas). Kaks aastat ja viis kuud, vastasin peale hetkelist arvutamist. Visuaalsel vaatlusel oli kõik korras, lõpliku vastuse annavad nagu alati paari nädala pärast saabuvad analüüsivastused. Hiljuti tehtud mammograafia ka korras. Elame veel.
Vahetevahel on see ühest kontrollist teise elamine psüühiliselt vägagi keeruline, aga üldiselt olen treeninud end selle teadmisega elama ja sellele mitte mõtlema. Kui öised painajad tõepoolest magada ei lase, aitab pool tabletti. Õnneks juhtub seda üha harvem.
Uuest aastast loodaks seda, et tuleks vähemalt sama hea. Kindlasti operatsioonivaba. Et teistelgi  jatkuks tervist, sest tervel inimesel on kõige muugagi lihtsam toime tulla. Midagi juhtub siin elus kogu aeg, kord head, kord halba. Meie imeline, kordumatu ja ainult meie elu.
Head vana aasta lõppu neile, kes selleaastastel harvadel postitustel külas on käinud.

Me kõik jääme vanaks

Kui aus olla, siis eriti tihti ma oma vanusele ei mõtle. Ehk sellele numbrile, mis jääb järele käesoleva kalendriaastaarvu ja passis leiduva sünniaastaarvu lahutamisel. Teatavasti pole mul lapsi, kes võiksid mind teavitada järjekordseks vanaemakssaamisest. Peegelpilt hommikuti ka veel tuju ei riku. On muidugi asju, mida ma enam ei tee - aga ei tunne neist ka erilist puudust. Energiat lihtsalt ei ole enam nii palju. Ja on asju, mida ma pole kunagi teha viitsinud, ka kahekümnesena mitte, hommikuni pidu pidada näiteks. Üleüldse on vanuseküsimus, nagu paljud muud asjad sessinatses maailmas, eelkõige siiski kõrvade vahel kinni.On inimesi, kes on paarikümneselt muldvanad ja on inimesi, kelle mõtteerksust võib imetleda ka enam kui kaheksakümneselt,
Külma vett kallavad krae vahele eelkõige eakaaslaste surmateated. Eile astus söögikohas mu juurde noormees (no nii kolmekümnene on minu jaoks noormees), kes küsis, kas mu esimese abikaasa nimi tuleb mulle tuttav ette. Et ta on juba ammu mind selles kohas söömas käies märganud ja ammu tahtnud küsida. No muidugi tuli tuttav ette. Nimi, mitte noormees. Kohe selgus, et ka noormees on tuttav. Esimese abikaasa poeg tema teisest abielust. Meie abiellusime, kui mina olin 18 ja lahutasime, kui olin 22, töö kiire ja korralik. Tänapäeval poleks ilmselt abiellutudki, aga ajad olid teised ja minu ettepaneku peale lihtsalt kokku kolida tõusis lapsevanemate hüsteeria taevastesse kõrgustesse. Mina läksin oma teed ja tema oma teed, lapsed sündisid tal hiljem. Aga kuna saime aastaid veel hästi läbi, olin ma ka tema lapsi näinud. Kontakt kadus lõplikult kümmekond aastat tagasi, lihtsalt sumbus kuhugi ajaliiva.
Palusin eksi tervitada. Selgus, et juba kaks ja pool aastat polegi kedagi tervitada. Südamepuudulikkus, enne viiekümnendat sünnipäeva.
Mismoodi ta poeg mu ära tundis, jääb pisut müstika valdkonda. Ta pidi mind viimati nägema kusagil viieaastasena ja nii vähe ma kohe kindlasti muutunud ei ole. 
Õhtul mõtlesin sellele, et olen kauem elanud nii oma esimesest armastusest, esimesest abikaasast ja hilisemast elukaaslasest. Mõneks hetkeks tundsin end muldvanana.
Õnneks läks see hommikuks üle.
Lugu on minu maitse jaoks pisut liiga mainstream, aga ilus sellegipoolest.

Kui on kiire...lugege instruktsiooni

Mu passi kehtivusaeg lõpeb 21.mail 2012. Aga maailmas on küllalt palju riike, kuhu võõramaalast, kelle pass ei kehti sisenemishetkest alates veel vähemalt kuus kuud, sisse ei lasta. Minu eluviisi puhul ei ole teada, kas järgmise kuue kuu jooksul on vaja neis mõnest viibida. Kui ei muud, siis äkki tuleb millalgi vastupandamatane kiusatus näiteks Egiptusesse sooja minna (on seegi minu teada üks neist riikidest).
Kuna mul on endiselt suurem osa ajast Väga Kiire, kasutasin hommikust kesklinnaskäiku põikeks Kopli kanti, kus üks KMA juba aastaid asub. Sisenesin ametiasutuse ruumidesse ja otsisin üles tahvli pealkirjaga INFO. INFO-l oli igasugust infot. Näiteks selle kohta, milleks passi ja ID kaarti vaja on. Mida passisaamiseks tegema peab, seda ma ei leidnud. Viimasest passisaamisest 10 aastat möödas ka, või ma mäletan.
Järgmiseks leidsin nuppudega puldi. Ühel nupul oli kirjas "taotlused", teisel "väljastamised", kolmanda pealkirja ma juba ei mäleta. Vajutasin nuppu "taotlused", sain numbri ja asusin ooteasendisse. Väga kaua ei tulnud oodata, nii viie inimese jagu. Saingi ametniku jutule. Ametnik küsis, kas ma pildi tegin. Ei teinud, pidi ju automaadis teha saama. Selgus, et pilt tuleb teha juba enne ametniku juurde järjekorranumbri võtmist. Infoleheke selle kohta oli kleebitud järjekorraautomaadi juurde seinale. Mina paraku vaatasin alla, automaadi klahvidele. Et millist vajutada.
Ametnik halastas mu peale ja lubas minna pilti tegema ilma uut järjekorranumbrit võtmata. Upitasin seal fotokabiinis mis ma upitasin, aga minusugusest käblikust jäi pildile ainult see osa, mis ulatus ninasõõrmetest ülespoole ja ametnik saatis mu uuesti pildistama. Öeldes seekord, et tooli kõrgus tuleb keerutades õigeks seada. Nagu selgus, oli see kirjutatud kambrikese välisseinale ka, aga enne varjas järjekord selle seina lihtsalt ära....keerutasin siis toolikest ja sain pika pööritamise peale ikka silmad enam-vähem õigele kõrgusele. Pildid tulevad sealt automaadist küll sellised, et ma tahaks kolm päeva pärast surma ka parem välja näha... aga senine kogemus näitab, et ega naisterahva passipilt ei peagi tema enesega sarnanema ja seekord võeti sõrmejäljed ka.
Vabandasin viisakalt, et ma infot õigest kohast ei otsinud ja soovisin ametnikule ilusat päeva. Maksin kassas riigilõivu. 
Siis selgus veel, et rahvastikuregistris oli mu meiliaadress salapäraselt muundunud ja sai seegi õigeks muudetud. Aadress ja telefon olid moonutusteta pääsenud. Kui meiliaadress nüüd ikka õigeks läks, siis nädalakese pärast peaksin uue dokumendi valmimise kohta meili saama ja võingi järele minna.
Vana passi tahaksin hirmsasti alles jätta, lihtsalt mälestuseks. Seal selliste riikide templeid ja viisasid sees, kuhu kindlasti selles elus enam ei satu.

Selline ta on, see elu

Normaalne vanaaja inimene müttas varakevadest sügiseni värskes õhus ja pimeda aja saabudes pani kõpla varna ning puhkas, istus perega, nokitses käsitööd, jutustas muistseid lugusid. Tänapäeva aiandushuviga töölkäija lõpetab suvise rabelemise, paneb kõpla varna ja...hakkab veel hullemini rabelema. Ja kui ise seda teha ei taha, hoolitsevad tööuputuse eest teised.
Eelmisel nädalal olime sunnitud vallandama kaks üsna olulistel töökohtadel olnud töötajat, mõlemad seitse aastat töötanud ja mõlemad sama paragrahviga, usalduse kaotus. Ehk peale pikka töötamist muutusid näpud firma vara suhtes äkki pikaks. Miks see osade inimestega juhtub, jääb mulle ilmselt surmani mõistatuseks. Ma ei tahagi sellest rohkem kirjutada. Kui palju ma samasuguste probleemide pärast olen inimesi töölt vabastama pidanud, ei teagi. Pole lugenud.
Juba siis olime sunnitud töökoormuse ümber mängima, igale inimesele ajutiselt umbes pool töökoormust juurde. Lisaks pidin ma ise esmaspäeva hommikul Kiievisse nõupidamisele lendama.
Esmaspäeva hommikul kõigepealt kontorisse minnes küsisid kolleegid minu käest, ega ma ühest juhtkonna liikmest ei tea. Ei teadnud, ja see tegi mind esialgu vaid pisut murelikuks. Sest konkreetse meesterahvaga olen kümme aastat koos töötanud ja kogu selle aja jooksul pole ta mitte kordagi tööle niimoodi hilinenud, et poleks ette teatanud. Pedant ja oma asjade vahel ülemääranegi ülekorraldaja.
Kella kümneks olin juba niipalju närvis, et otsisin netist tema abikaasa telefoni ja helistasin talle tööle. Tööl naist polnud, teade lubati edasi anda.
Kell pool üksteist helistas puuduva kolleegi abikaasa tagasi ja küsis, palju ma tean. Midagi ma ei teadnud. Rabav teade oli see, et kolleeg tulistas endale reede õhtul kuuli pähe, põhjuseks pereprobleemid. Ja ei tule enam kunagi.
Ma ei tahaks olla tema naise ja laste nahas. Aga ega meie nahas ka praegu lihtne ei ole. Tund aega hiljem istusin ma lennukis ja tundsin, et mu mõistus on täielikult jäätunud. Kohale jõudsin andsin sealviibivale tippjuhkonnale aru. Kogu konverentsil räägitu jooksis minust mööda nagu postist. Ainult mõtlesin. Miks, kuidas. Miks inimene nii tegi ja kuidas edasi toimida.
Teisipäeval vahetasin reedeks mõeldud lennupileti kolmapäevaks ringi ja lendasin tagasi. Nüüd rabame olukorda lahendada 10-12-14 tundi ööpäevas, loeme kandideerijate CV-sid ja püüame ellu jääda.
Jääme ka. Ja mu allesjäänud töökaaslased on nii tublid, et võtavad pisara silma. Vaat et rohkemgi kui lein argpüksliku enesetapja pärast. Sest paraku olen ma eluaeg enesetappu pidanud lihtsaima vastupanu teeks. Lased endale kuuli pähe, paned köie kaela või lõikad veenid läbi ning sinu jaoks ongi kõik. Aga need, kes sinust hoolisid, peavad kogu sinust mahajääva sõnniku ära likvideerima ja ära seedima. Nii otseses kui kaudses mõttes.
Olen isegi elus korra kõige lõpetamisele mõelnud. Märtsis 2007, kui peale operatsiooni teadsin, et jään teatud mõttes igavesti sandiks. Kui ma koosnesin ainult valudest, lehkavatest haavadest ja õudusest tuleviku ees. Ja ainuke, mis hoidis mind alla andmast, oli teadmine, mida ma sellega teeksin. Oma lähedastele, oma sõpradele, kõigile, kes minust hoolivad.
Ma olen praegu rahul ja õnnelik, et ma alla ei andnud. Ja ei suuda lugu pidada neist, kes annavad.
Me tuleme toime. Alati oleme tulnud.

Prioriteetide muutumine

Täna hommikul magasin sisse, tervelt tund aega. Poleks M mu toa uksele kloppinud, oleksin vist edasi maganud. Et hommik täiuslikuks kujuneks, unustasin ka mobla köögiletile, kuhu ma ta eile laadima olin jätnud. Veel mõned ajad tagasi oleks selline komplekt, sissemagamine pluss telefoni kojujätmine, mu päeva täielikult rikkunud. Nüüd kehitan vaid õlgu, et nojah, mis seal siis ikka...kui jääbki midagi tegemata, eks siis teeme homme.
Loen mõnikord Sipsiku blogist tema töiseid põlemisi ja olen heas mõttes natuke kade. Sest ma mäletan veel väga hästi, mis tunne see on niimoodi leegitseda. Hea tunne oli. Just nimelt oli, sest kümme aastat samal kohal töötanuna ei saa seda tunnet enam õieti kusagilt kätte. Mitte et saavutusi poleks, on küll. Aga vaat seda tunnet enam ei ole, mis paneks hilisõhtuni silmade põledes tööd tegema ja uusi asju välja mõtlema. Seepärast pole veel midagi poolikult ega lohakalt tehtud, töö on tehtud ja ülemuste väitel hästi.
Siiski pean tunnistama, et pühapäeval aias puhkenud maadja viigikaktuse õis tegi mulle palju suuremat rõõmu kui ettevõttele paar nädalat tagasi saadud AA-reiting.
Ajad muutuvad ja meie koos nendega. Juba vana tark Saalomon teadis seda. Mitu tuhat aastat tagasi.
Saalomoni ma kah enam ei loe. Lapsepõlve lemmikkirjanikke Feutchwangerit ja Marquesi kah mitte. Selle asemel on mu öökapil Darja Dontsova, Nora Roberts ja Sandra Brown. Ja ma ei häbene seda üleüldse. Sest tavaliselt olen õhtuti sõna ilu nautimiseks lihtsalt liiga kustunud ja unine. Raamatulugemine on lihtsalt etapp ärkveloleku ja unemaailma vahel.
Ainult teleri ja filmide vaatamist pole ma veel suutnud ära õppida. Mine tea, ehk jõuab veel. Praegu on sulaselge prioriteet aiandus ja kõik sellega seonduv. Midagi on vist ka külge jäämas - igatahes hakkasid Räpina õppejõud kõva häälega naerma, kui ma peale mõnetunnilist lobisemist ütlesin,et ma ei tea aiandusest mitte kui midagi.
Midagi pole teha. Kõige paremini teed ikkagi seda, mis sulle hetkel põnevust, põlemist ja mängu ilu pakub. Töökohta selle pärast vist vahetama ei hakkaks. Vähemalt seni, kuni töötulemustega kõik korras on.
"Parim enne" tööturu vanuse suhtes on nagunii möödas ja ammu juba.

Blogiauk

Viimasel paaril kuul on järjekordset kinnitust leidnud reegel, et mida rohkem tegelemist ja askeldamist on reaalses elus, seda vähem aega jääb virtuaalseks eluks. Neid päevi, kui arvutikaant lahtigi tehtud pole, on viimasel ajal päris palju. Veel rohkem selliseid, kui arvutiekraan kumab silmade ees ainult tööajal ja tööasjus.
Isegi õue, kus ma viimastel kuumadel päevadel suurema osa ajast veetnud olen, pole olnud tahtmist arvutit kaasa tassida. Eilse logelemispühapäeva veetsin peamiselt raamatuid lugedes terrassidiivanil. Sest teine põhireegel kipub olema see, et kui organismile pikalt ja pidevalt piitsa anda, teatab ta ühel päeval, et nüüd aitab. Rohkem ei saa. Taimaut. Ja siis on kõik hädad korraga kallal.
Päästikuks sai reedehommikune hambaarstikülastus, et logisevad esikikud lõpuks ometi välja tõmmata (hoovõtt võttis aastakese, sest see tundus nii õudse ettevõtmisena, hambaarsti ma ei karda, küll aga pelgan igasuguseid kunstlikke lisandeid enese küljes ja see ettevõtmine tundus hüppena umbes sajandasse eluaastasse). Tõmbamine ise läks tuimestuse all lihtsalt, aga peale seda hakkas ikka väga paha. Valuvaigisteid kulus hulgem, ilm oli ka vastikult palav ja nii ärkasingi laupäeva hommikul mitte ainult hambutuna, vaid ka poolpimedana, sest nägu oli nii üles paistetanud, et silmad ei tulnud hästi lahti. Öäk. Eks noris, et ikka ehtne külatädi, reede õhtul ilmselt suurem pidu olnud, silm paistes ja pooli hambaid põle...päris rõve tunne. Sellest hoolimata vedasin end Vääna Agri laadale, sest olin suutnud endale sinna mõned puud tellida. Laat oli muidu väga hale, paarkümmend müüjat suurele territooriumile laiali pillutatud ja keegi ohmoon oli suutnud parkla sellest tillukesest müügialast täpselt kilomeetri kaugusele planeerida. Nii et kui ma lauspäikeses ja 30-kraadises kuumuses, paistes koonu ja valutava peaga olin suutnud selle kilomeetri maha vantsida, olin juba oimetu. Kaaslane õnneks halastas ja tõi pärast auto seal teises maakonnas asuvast parklast lähemale ja ma sain varjus oodata.
Nüüd siis ootan paistetuse alanemist ja varjun seni oma kabinetis, õnneks andis kuumus natuke järgi ja täna on isegi veidi vihma sadanud. Ollivuudi naeratuseni läheb veel aega - ehk nagu tuttav hambaarst kunagi mühatas, et tema pole ühelgi filmistaaril ehtsaid hambaid suus näinud, kõik puha kunst ja võlts. Nii et olen astumas staaride seltskonda...irw.

Koeraparanoia eesti moodi

Lugesin Kaamose blogist, kuidas nende vallaametnikud hakkavat eramaadel vabalt liikuvaid koeri pildistama, et omanikele trahvi teha ja olin ausalt öeldes ikka päris kaua sõnatu. Esimene reaktsioon oli, et mida iganes ka ikka ametnikud ei tee, et oma olemasolu ja palgasaamist kuidagi õigustada. Teise reaktsioonina tuli meelde vana anekdoot sellest, kuidas looduskaitseinspektor tahab trahvida looduskaitsealal järvel paadis raamatut lugevat naist selle eest, et tal oli õng paadis ja see tähendavat ilmset kavatsust kaitsealal kala püüda. Naine omakorda aga lubab mehe omakorda vägistamiskatse pärast kohtusse kaevata, sest tollel olid ka ju vägistamisvahendid kaasas.
Kaamose jutu taustal ei tundu see anekdoot enam üldse naljakas, pigem õpetlik. Nii et kui mõni vallaametnik kavatseb hakata minu suurest teest kaugel oleval krundil ringi hiilimata ja mind trahvima selle eest, et mu peaaegu kolmeteistaastane lombakas ja kurt kolli ketis ei ole, siis mina kavatsen ta küll vägistamissüüdistusega kohtusse kaevata.  Ka siis, kui ta peaks naine olema - äkki on lesbiline ja ikkagi vägistamiskavatsusega?
Ausalt, ma ei arva, et koerad on nunnud ja ohutud elukad. Olen kunagi hammustada saanud omaenda eelmise kolli käest. Mu vasakul abaluul on eluaegsed armid lõunavene lambakoera lõugadest, kes mind selja tagant ründas, ja kunagi olen sattunud ka koerakarja kätte, kes mu riided sõna otseses mõttes ribadeks rebisid, nii et tagasi koju jõudsin ma pesuväel, kuigi tänu appijooksnud naabrimeestele ilma suuremate traumadeta.
Siiski olen sügaval veendumusel, et asi pole mitte koertes, vaid koerapidamise kultuuris. Ja näha igas koduõuel lippavas penis potentsiaalset ründajat on sama paranoiline kui et näha igas vastutulevas potentsiaalset vägistajat.

Koerakultuuri erisustest eri riikides olen ma varemgi mõtisklenud. Eriti siis, kui loen jälle mõnest ehteestilikust koerafoobilisest ülesastumisest ja mõtlen kõikidele nendele sadadele penidele, keda ma olen kohanud Amsterdami, Berliini, Londoni, Rooma ja veel paljude teiste suurlinnade tänavatel. Kes kõnnivad oma peremeeste kõrval tänavatel ilma suukorvideta ja enamikel juhtudel ka jalutusrihmata. Koertega käiakse mitte ainult tänaval, vaid ka poes, kohvikus, restoranis, näitustel ja muuseumides. Ikka ilma suukorvi ja jalutusrihmata. Täna tuli just meelde mõne nädala tagune vaatepilt Berliinist Kurfürstendammilt, kus hiiglaslik leonberger (pilt Wikipediast)
istus toidupoe ukse ees ja ootas peremeest. Ilma suukorvi ja kaelarihmata. Poodi kaasa võetud seda ligi üheksakümnekilost looma polnud ilmselt seetõttu, et kui see ponimõõtu elukas oleks kogemata poes saba liputanud ja pool riiulitäit kaupa maha paisanud, oleks see omanikule liiga kalliks läinud. Väiksemaid koeri nägin ma samas iseteeninduspoes jalutamas küll ja küll.
Ümberrringi kõndisid sajad inimesed, jalutasid pered väikeste lastega ja keegi ei teinud koerast väljagi. Rääkimata kapo, mupo või politsei kutsumisest või kellegi trahvimatükkimisest.

Jah, ka mulle ei meeldi lume alt välja sulavad koerajulkade väljad - aga selles pole koerad süüdi. Mulle ei meeldi ka avalikes kohtades röökivad, ilastavad ja jonnivad inimjõmpsikad. Mulle ei meeldi ka vastu seina või maanteekraavi avalikult kusevad meesolendid, keda ma iga päev kohtan vaat et rohkemgi kui kükitavaid koeri. Aga mul on kuri kahtlus, et need kasvatamatud jõmpsikad, kasimatud meesolendid ja kasvatamata koerad on omavahel kuidagi seotud. Ja selle sideme nimi on kodune kasvatus. Kui seda ei ole, võib tööle panna terve kontrollide armee ja kehtestada tuhandete kaupa käske, keelde, seadusi ja trahve, sellest ei ole abi. Trahvimisega ja karistamisega ei saavutata tulemust. Kui, siis pääseb Eesti lõpuks Guinnessi raamatusse kui maailma kõige koeraparanoilisem riik. Asi ehk seegi.

Igatahes jään ma huviga ootama järgmist kabinetivaikuses sündinud seadusettepanekut, mille alusel tuleks kiibistada, ketistada ja tarastada kõik Eesti vabariigis ilma järelvalveta liikuvad meesterahvad. Põhjusi on kolm 1) vägistamisjuhtumite ja hammustamisjuhtumite arv õnnetusjuhtumite statistikas on enam-vähem võrdne; 2) kui koer loetakse potentsiaalselt ohtlikuks tänu hammaste olemasolule, on inimene kahekordselt ohtlik, sest lisaks hammastele on tal olemas ja kogu aeg kaasas ka veel needsamused vägistamisvahendid 3) igaühele vähegi avatud silmadega ringi liikuvale olendile on selge, et inimene suudab kordades rohkem lagastada kui koer.

Ja oma vanurist kollit, kellega ringikäimiseks pole kunagi isegi kaelarihma vaja läinud, sest ta on nii sõnakuulelik, ma ketti ei pane. Loopige mind nüüd siis kividega, kui soovite.

Klõpsutajad ja fotograafid

Mingil ajahetkel olin ma üsnagi veendunud, et peale viiekümnendat juubelit hoian end igasugusest visuaalsest meediast kaugemale. Sõprade seltsis perekonnakroonika tarbeks tehtud pildid on iseasi, aga igasugustest profikaameratest, veel hullem, telekaameratest, hoian oma vananeva ja ülekaalulise isiku kaugemale. Mul on selleks noor kena kolleeg, keda vajaduse korral tuleliinile saata ja kes näeb piisavalt hea ja fotogeeniline välja.
Nagu tavaliselt, on põrgutee sillutatud parimate kavatsustega. Aga vähemalt seekordsete piltidega olin rahul. Mida on harva juhtunud. Pika elu jooksul olen näinud igasuguseid pilditegijaid. Enamus kahjuks sellised, kes on suutnud endale küll soetada meetrise objektiiviga roppkalli tehnika, kuid kelle tehniliselt perfektsetes piltides puudub igasugune sisu ja mõte. Eriti vähe on häid portreepildistajaid. Seekord vedas.
Vahemärkus: huvitav on see, kuidas äkki hakkab ka blogimaailmas liikuma mingi temaatika...olin selle postituse enesele mõttes ära märkinud, kui avastasin pea samal teemal kirjutanud Hundi ulu ja Tegelinski kirjutised.
Ise ma jään ka paraku klõpsutaja tasemele. Lihtsalt on puudu see imeline miski, mis teeb klõpsutajast fotograafi ja mida raha eest osta ei saa. Pildistamine käib samuti periooditi. On aegu, millest on palju pilte ja on aegu, millest ei ole aastate kaupa ühtegi fotot. Millest on õigupoolest kahju.
Esimene kaamera oli Ljubitel. Laifilmiga peegel. Ise olin siis kusagil teismeeas. Sellega sai tegelikult mõned päris head pildid tehtud. Isa kolleegid polevat uskunud, et tegija alles lapseeas.
Kui see ära väsis, tuli Smena.
Ja siis isa vana Kiev. Isa pildistas palju ja vahetas oma tehnikat uuema ja täiuslikuma vastu.
Kui ma kahekümnekaheselt esimest korda lahutasin ja üürikorterisse kolisin, jäi kogu fototehnika eksi koju klausliga, et saan selle hiljem kätte. Nii fotokad kui ilmutustehnika. Tühjagi ma sain.
Järgnes üle kümne aasta pildivaba elu.
Esimest uue aja kaamerat ma ei mäleta, aga aasta oli 1998. Sellest aastast on säilinud esimene värvipiltidega album. Pildid, khm, on jubedad, nii et tegemist oli mingi üliodava seebikaga.
Aegade paranedes tuli miskine Samsung, kah veel filmiga.
Esimesed kaks digikaamerat olid Olympused, mark, mida ma eales enam ei osta. Mõlemad läksid priskest hinnast hoolimata üsna ruttu katki.
Siis Panasonic Lumix. Mis läks paar nädalat tagasi Saksamaal salapäraselt kaotsi. Kuna nagunii olid tekkinud mingid fokuseerimisprobleemid, eriti ei põdenud. Jalutasin paar reisi tagasi märgatud viiekordsesse elektroonikakaubamajja ja lasin mõnuga müügikuttidel endale pool tundi erinevate pildimasinate häid ja halbu omadusi tutvustada. Ilma nende abita oleksin selles meeletus valikus nagunii ära eksinud. Sest ainuke, milles ma veendunud olin, oli, et peegelkaamerat ma ei osta. Peegelkaamera pole ühestki klõpsutajast fotograafi teinud, ei tee minust ka. Ja mul pole mingit isu poolekilost kolakat kaasas tassida. Ma valin isegi reisidele kaasavõetavat kosmeetikakotti kaalu järgi...

Alles Eestis avastasin, et olen ostnud kaamera, mida meil ei müüdagi. Ricoh CX3. Mina olen rahul, sest olemas kõik asjad, mida mina vajan - 10 megapikslit, 10-kordne zoom, suurepärane hämaraspildistamine ja ühesentimeetrise distantsiga macro. Aias lillede pildistamiseks vägagi hea. Lisaks mahub vabalt taskusse.
Mõnikord on neid klõpse ju nii tore vaadata. Eriti talvel suviseid. Õnneks on siiamaani alles harjumus olulisemad pildid lasta paberile ja albumisse panna. Viimasel ajal küll selles jälle laisavõitu olnud, peaks end parandama enne, kui uus aiahooaeg kätte jõuab. Praegu miskipärast pole üldse pildistamislainel ja tegelikult juba mitu kuud. See talv ei inspireeri mind miskipärast üldse.
Mis neist albumitest pärast mind saab - ma loodan, et sellele on veel vara mõelda. Mul endal on küll hea meel, et möödunud sajandi kolmekümnendatel tehtud pildid kodus alles on ja vanim säilinud suguvõsafoto pärineb aastast 1908.

Siit, sealt ja vahepealt

Alustada võiks sellest, et reedel teatavasti jäin lumme kinni. Olles tagajärjetult üritanud lumekoristusfirmaga ühendust saada, saatsin vallavalitsusse esmaspäeva hommikul kurja kirja. Tuletades meelde nii aastate jooksul vallale laekunud tulumaksusumma suurust kui ka muid vabatahtlikult tehtud asju. Ne otveta, ne priveta, nagu naaberrahvus ütleks. Loomulikult mitte ka traktorit. Ei ka esmaspäeval, ei ka teisipäeval.


Kolmapäeva hommikul saatsin sama kirja koos kaaskirjaga uuesti,aga siis juba sõbra soovitusel konkreetsele isikule. Vastus tuli poole tunni jooksul. Peale lõunat tuli veel üks vastus. Ja õhtul tuli ka traktor, mida ta tegi, ei tea, mina olin selleks ajaks juba tuhande kilomeetri kaugusel.

Siis üritasin tagajärjetult ühest veebipoest võimsamat murutraktorit osta. Kõik oli nagu kenasti, kuni postkasti laekus arve, millel ei olnud mitte see traktor,mida ma osta tahtsin, vaid hoopis teine. Müüja püüdis mulle selgeks teha, et see on sama hea. No ega ikka ei olnud küll. Pidasime kolm päeva kurja kirjavahetust, mille käigus üritasin talle selgeks teha, et asjaolu, et ostja on naisterahvas, ei tähenda siiski seda, et ta automaatselt ka püstijuhm oleks. Raha sain lõpuks tagasi,aga traktorit mul endiselt ei ole. Ehk peab vana väike tubli MTD ikka veel vastu.

Kolmapäeval üritasin Berliini lennule automaadis check-ini teha ja nagu kurjast vaimust vaevatud toppisin ID-kaardi valesse kohta. Automaat pani kaardi lõnksti pintslisse ja tuli abi otsima minna. Mõtlesin õudusega, et kui tuleb nüüd mingi teenusfirma kutsuda, jään ma lennust maha…ilmselt polnud ma aga ei esimene ega viimane, kes sellega hakkama sai, sest võti oli registreerimisletis lauasahtlis. Sain oma isikuttõendava dokumendi tagasi ja teine katse läks juba õieti. Tahtsin peaaegu uriseda, et nad võiksid neil masinatel erinevad pilud kuidagi ära märgistada, et lollid ka aru saaksid, aga eks juba härra Murphy teadis, et võimatu on teha midagi lollikindlaks, sest lollid on haruldaselt leidlikud.

Lend üle Helsingi Berliini kulges rahulikult, kui tavapärased jäätõrjega seotud hilinemised välja arvata.Kolmetunnist ooteaega Helsingis aitas sisustada tasuta internet.

See vana Deutsche Bahni külalistemaja, kus ma hetkel elan, on askeetlik, aga armas. Toad meenutavad küll pigem ühiselamut, aga voodid on mugavad.Ja siin majas on kuidagi väga hea olla. Isegi sellele vaatamata, et suitsetamas peab käima õues.

Jaanuarikuine Berliin meenutab meiekandi märtsi.Lumekuhjad on veel sulamata, aga tänavad puhtad ja kuivad. Sooja viie kraadi ringis, mis sisemaal on lausa mõnus. Pakkisin ettenägelikult vihmavarju kaasa, aga siiani pole seda vaja läinud.

Jõudsin järeldusele, et meie organisatsioonis tegeletakse tõsise soolise diskrimineerimisega. Tänasel tippnõupidamisel istus laua taga üheteistkümne eri riigi tippjuhte. Nende seas ei olnud mitte ühtegi meest.

Tänane tööpäev sai läbi, homne on ees. Laupäeval sama teed pidi tagasi. Noorem generatsioon kantseldab koeri, kütab maja ja lükkab vajadusel lund. Seal, kusagil kaugel kodus. Mõnus.

Kümme aastat tagasi

...olin ma viimaseid päevi töötu. Uus töökoht oli küll käegakatsutavas ulatuses, mitmeetapiline konkurss Fontese personalifirmas läbitud ja mind selle võitjaks tunnistatud. Aga endal oli sellest hoolimata päris korralik hirm tuleviku ees.
Tööd olin ma selleks ajaks otsinud üle poole aasta. Saatnud sadu CV-sid ja kaaskirju. Lootusetus oli üsnagi üle pea löönud. Õnneks polnud päris tegevusetu, meie väikefirma veel kuidagimoodi hingitses. Kuigi juba suve algusest saadik oli selge, et mitte enam väga kaua. Igatahes kahe inimese sissetulekut sellest enam välja ei vedanud ja riskijulgem pidi minema.
Riskijulgusest tundus vähe tolku olevat. Nelja keele oskusest ja rahvusvahelise kaubanduse kogemusest samuti. Tunne oli selline, et äsja ette löönud neljakümnes eluaasta viskas mu automaatselt kandidaatide hulgast välja. Oli noorte ja ilusate aeg. Isegi vestlustele ei kutsutud.
Siis helistati Fontesest ja kutsuti konkursil osalema. Ma olin seda kuulutust näinud. Ma olin viimaste kuude jooksul läbi lugenud sadu kuulutusi. Ja valmis juba ka selleks, et kui muud üle ei jää, tuleb vastu võtta suvaline töökoht, mis ainult leiva lauale annaks ja üüri maksta võimaldaks.
Kes ei mäleta, siis aastal 2000 oli töötusega siinmail umbes samamoodi kui aastal 2010. Inimeste mälu on lühike.
Kui ma sellest konkursivõidust teada sain, lõin araks. Olin olnud praktiliselt kolmteist aastat iseenda tööandja. Ma ei olnud sugugi kindel, et ma suurorganisatsiooni reeglitele alluda suudan. See polnudki kerge.
Kui ma töölepingule alla kirjutasin, olin kindel, et ma üle neljakuise katseaja vastu ei pea. Mõtlesin pigem sellele, et see neli kuud on mul kindel sissetulek ja ma ei pea homse päeva pärast värisema.
Algas pöörane karussell, mille käigus püüdsin üles ehitada organisatsiooni, käia autojuhikursustel...koju vajusin vaid magama ja isiklik elu kui selline puudus mul paar aastat pea täielikult.
Kui karussell oli hoo sisse saanud ja suutis ilma vahetpidamata taga utsitamata keerelda, oli sujuvalt paar aastat mööda saanud ja ma ikka sellessamas kohas tööl.
Kümme aastat hiljem olen ma ikka samas kohas tööl. Ainult et koht ise on tundmatuseni muutunud. Küllap olen ma ka ise muutunud.
Ma poleks seda kümme aastat tagasi uskunud.
Olge oma soovidega ettevaatlikud, mõnel neist on kombeks täide minna.

Nagu poleks olnudki,

seda viiepäevast puhkust, noh. Esiteks olen ma täpselt sama väsinud kui nädal aega tagasi. Teiseks ei saa ma aru, mida ma tegin. Mitte kusagil ei käinud, ainult korra poes ja naabrite juures aastat vahetamas. Mitte midagi tehtud ei saanud, peale ühe lävepaku ja tavaliste toimetuste, mis ühe maakodus elamisega paratamatult kaasas käivad. Lumi-puud-lumi. Lugesin läbi paar raamatut. Vaatasin ära mõned vaatamata DVD-d, Suhtlesin koertega rohkem kui tavaliselt. Suhtlesin sõpradega, nii reaalis kui virtuaalis. Ja saidki need viis päeva läbi nagu oleks kass saba peal ära kandnud.
Homme taas tööposti otsa ja miskipärast ei ärata see vähemalt hetkeseisuga minus üldse mitte mingit vaimustust. Võib-olla oleks sellist mõnepäevast talvepuhkusr targem mitte võtta, töörutiin saab rikutud, aga väljapuhkamisest on asi kaugel.

Kauneid jõule

Kiiretel aegadel on üks hea omadus - neid asju, mis ei meeldi, pole aega tähele panna...tavaliselt ma vihkan novembrit kogu selle pimeduses ja masenduses, aga sel aastal jäi vähemalt minu meelest november lihtsalt vahelt ära ja selleks ajaks, kui ma jälle praktilisele igapäevaelule pihta saama hakkasin, oli isegi pool advendiajast möödas.
Millalgi jõudsin isegi maja ära kaunistada, kuigi khm, osa maja välistulesid on seni karbis kapi otsas ja mõndasid ei ole ma isegi mitte üles veel leidnud. Eks järgmisel aastal olen ehk tublim.
Ja blogimine ei ole kindlasti mitte surnud, on teine lihtsalt talviselt uimane ja kiiretest aegadest oimetu.
Aga pimeduse selgroog on pooleks tehtud ja valguse aeg astub sammhaaval üle õue.
Kauneid jõule kõigile!

Päkapikutegu

Peab tunnistama, et ma olen kohutavalt vilets panditaara äraviija. Kokku saab küll kõik hoolsalt kogutud ja suurtesse kinninööritavatesse prügikottidesse pakitud. Edasi rändavad need kotid garaazi ja sinna nad kipuvad jäämagi...lähim taaraautomaat on 15 kilomeetri kaugusel ja eraldi poodisõitu peaaegu ette ei tulegi, enamjaolt saab poeskäik koduteel ära tehtud. Töö juurde aga on sandivõitu kottidega sõita, peab olema kindel, et päeva jooksul ei tule muid asjaajamisi, mille puhul taara segama võiks hakata.
Peale selle ma kohe mitte ei armasta neid taaraautomaate, mis iga kümnenda purgi ja pudeli järel kas rikki lähevad või täis saavad.
Eile õhtul aga vaatasin seda seina äärde kogunenud kotilaviini ja tõotasin endale, et enne aastalõppu olgu seinaäärne puhas. Tõstsin kolm kotti auto äärde valmis. Hommikul peale. Peaaegu oleksin ära unustanud, et taarakotid parketimaasturi tagaotsas sõidavad, aga õnneks midagi kolises ja tegin kiire pöörde Laagri Maksimarketi taaramaja juurde.
Olin just kaks esimest kotti maha tõstnud ja suundusin nendega putka ukse poole, kui nägin üht elust räsitud meesolendit lähenemas, samasugune pisut räsitud kutsa kaasa lonkimas. Käes meesolendil pooltühi kilekott ilmselt mõne taaraühikuga ja suund sama mis minul, taaraautomaadi juurde. Minuga võrreldes oli tal mõnemeetrine edumaa.
Küllap sai otsustavaks asjaolu, et selle asemel, et minust ette tormata, hoidis enne mind ukseni jõudnud koll mulle ust lahti, et ma oma suurte kottidega sisse saaksin. Enne teda.
Panin kotid ukse juurde maha, ja küsisin, kas ta soovib need ära anda. Ta kaotas esimese hooga peaaegu kõnevõime. Ei, ta ei olnud purjus. Vähemalt mitte silmnähtavalt. Lihtsalt hämmingus ja tänulik.
Ütlesin, et oodaku, kolmas kott on ka. Andsin sellegi talle. Koll kohmis tänusõnu. Naersin, et mõelgu sellele, et tal käis täna päkapikk.
Auto juurde lipates hõikasin veel üle õla, et ostku ikka kutsale vorsti ka. "Kindla peale!" vastas nüüd juba kõnevõime tagasi saanud mees.
Vähemalt ühe mehe ja ühe koera päeva tegin ma täna ilusamaks. Päris hea tunne oli. Isegi teades, et suurem osa sellest taararahast kulub ilmselt uimastavale joogile. Pole andnud mulle keegi õigust teiste üle kohut mõista.