neljapäev, 19. november 2009

Kahe käega kilekotimaksu poolt,

kui see maks lõpuks ka riigikogus läbi läheks, oleks see vist esimene roheliste saavutus, millel mingit tähtsust oleks. Kas just maksulaekumise, aga vähema loodusereostuse seisukohalt kindlasti.
Kahjuks, nagu ma täna hommikul raadiost kuulsin, on tegemist endiselt pooliku lahendusega. Sest räägitakse ainult kilekandekottide maksustamisest. Nende kottide, mille eest pood niigi raha küsib, tõsi küll, tavaliselt sama palju kui ise maksab.
Oma ettevõtte kogmustest võin öelda, et sellest hetkest, kui me hakkasime kilekottide tasuta jaotamise asemel kliendilt nende eest krooni küsima (sama palju maksame tarnijale ise), langes suurte kilekottide tarbimine tükkides umbes kaheksa korda. Küll aga võib tihtigi näha kauplustes pilti, kus klient ei raatsi küll krooni kulutada, see-eest rabab pool tosinat tillukest läbipaistvat tasuta kilekotti, topib oma asjad kotte rebestades sisse ja kõnnib nagu muhkkatk ukse poole. Nii et looduse saastamise koha pealt tegelikult efekti ei ole.
Nii et minu loogika järgi peaks maksustama kõiki kilekotte, ka kõige pisemaid. Tootja või importija tasemel. Küll siis pandaks pead tööle, mida nende asemel kasutada.
Lisaks oleks päris hea idee maksustada ühekordseid toidukarpe ja neid jubedaid penoplastist aluseid, millele supermarketites lihaviile pakendatakse ja mis looduses mitte iialgi ei lagune.
Kindlasti aga peaks see maks olema aktsiis, s.t. sihtotstarbeline maks, mida ei saaks kasutada ametnike põhjatute vatsade toitmiseks, vaid kasutataks otseselt keskkonnameetmeteks.
Ja ausõna, ma mõtlesin seda kõike täiesti tõsiselt.

reede, 13. november 2009

Videviku lummuses


Poleks ise ka uskunud, et poolsajandi künnisel ikka veel hingelt nii teismeline olen. Õnneks pole ma sugugi üksi, poleks paar aastat noorem naabrinaine Stephenie Meyersi Videviku-saagat soovitanud, poleks ma vist selle poolegi vaadanud, Pegasusel ilmub tihtilugu selliseid fantastikaga segatud asju, aga miskipärast viimasel ajal pole see temaatika eriti ahvatlev tundunud. Hiljem selgus, et täiskasvanud tuttavate hulgas on rohkemgi fänne.
Esimese, laenatud raamatu läbi lugenud, läksin poodi ja ostsin kõik kolm. Neljanda, detsembri algul ilmuva raamatu pidin kuuldavasti sünnipäevakingiks saama.
Pean ausalt tunnistama, et pole tükil ajal nii pikaks ajaks ühe raamatu külge kinni jäänud. Tavalised asjad, mida meelelahutuseks loen, ununevad tavaliselt peale käespanekut ja mõnikord annab raamatupoes nuputada, kas ma olen seda või toda juba lugenud või mitte. Miks siis Videvik niimoodi hinge läks. Hästi kirjutatud, seda küll. Samas selline igavene teema, teismeliste suur armastus ebavõrdsete vahel, peoga fantastikat, vampiire, libahunte ja põnevust sekka.
Kuidagi kiskus see raamat minus lahti mingid hingekeeled, mida arvasin endas kas surnud, koltunud või vähemalt paksu tolmukihiga kaetud olevat. Minu jaoks oli kuidagi eriti armas veel Bella kohmakus, ma olin ise samasugune teismeline, kes suutis sirgel maal omaenese jalgade taha koperdades täies pikkuses pikali prantsada. Suudan siiamaani, muuseas. Arvestades kogu mu eraelu saatvat ebaõnne ja segadust, oleksin ma ilmselt ka vampiiri armunud, kui mõni juhtunuks läheduses viibima. Nojah, hiljem olen ma (inim)vampiiridesse korduvalt armunud olnud, kahjuks polnud ükski neist nii õilis, kui Edward Cullen.
Filmi hamsterdas poiss mulle kah, aga film mulle eriti ei meeldinud. Tegelaskujude suhtes tõrget ei tekkinud, lihtsalt tavaliselt ongi nii, et kui filmi ja raamatut võrrelda, siis pea alati jääb võitjaks raamat. Vähemalt minu jaoks.
Muidugi käisin ka Wikipedias nuhkimas, millest neljas raamat räägib. Inglise keeles ma endiselt lugeda ei viitsi, kuigi tõeliste fännide meelest ainult originaali tasubki lugeda, tõlkes olevat palju kaduma läinud.
Sellegipoolest ootan neljanda raamatu ilmumist.
***
Lisaks veel see hea uudis, et eilsel arstlikul kontrollil tunnistati mind selleks korraks terveks. Analüüsivastused muidugi paari nädala pärast, aga tohter ütles, et midagi kahtlast talle silma küll ei jäänud.

kolmapäev, 11. november 2009

Ärge me teenust tellige!

Seda hirmsopast aega näis olevat hea kasutada kõikvõimalike ripakil olevate asjade kordaajamiseks. Üheks selliseks koduse intenetiühenduse kiirus, vabandust, aeglus. Et ehk on asjad natuke edasi arenenud ja saab ka Kõuga kätte natukenegi parema kiiruse, kui alla 100 kbps.
Saatsin Televõrgule meili. Et lugesin koduleheküljelt, et uued võimsamad seadmed ja suundantennid, siis peaks asi ikka paremaks saama. Et kuhu peaks pöörduma.
Sain samal päeval väga viisaka vastuskirja. Täname pöördumise eest jne.jne. Antennid-seadmed meil täitsa olemas. Edasi läks imelikumaks, sest paigaldaja soovitati endal otsida.
Tänasin omakorda vastuse eest ja nentisin fakti, et minust ikka enam katuseleronijat ei ole. Äkki saaks ikka antenni koos tehnikuga, kes selle paika paneb.
Selle peale kena klienditeenindaja helistas mulle. Püüdis mind veenda nende teenust mitte kasutama. Kuna nende teenus seisnevat selles, et tuleb ise osta ja koju tassida kõik seadmed, vedada kaabel, kinnitada antenn katusele, puurida kõik augud jne.jne.jne. Ja siis saabub 650 krooni maksva väljakutsega tehnik ja ühendab kaks otsa.
Vat selle kahe otsa ühendamisega saaksin ma jah ise hakkama, kui keegi teine kogu eelneva kupatuse ära teeks ja lõpuks mu seljas katusele tassiks. Nii et siis ma sain lõpuks aru, miks nad omaenda teenust ei soovita kasutada.
Eks ma siis mõtlen edasi. Kas investeerida viis tuhat krooni seadmetesse, mille installeerimiseks tuleb ise tehnik otsida ja mille tagajärjel Kõu allalaadimiskiirus paraneks umbes poole võrra. Kui hästi läheb.

teisipäev, 10. november 2009

Kultuuri nuuskimas

Üle tüki aja sai õhtune aeg linnas veedetud. Püüdsingi mäletada, millal viimane saalisistumine oli, berberi peod jms välja arvata, siis Odessa ooperiteatri Giselle maikuus. Seekord siis värske Nokia Kontserdimaja ja Gregorian.
Olin küll üks nendest, kes vana Sakala mahalõhkumise vastu hääletas, aga pika vihaga ei ole, mis läinud,see läinud. Tulemus tundub kaunis hea olevat ja korralikke kontserdisaale meil teatavasti liiga palju ei ole. Sellesse niinimetatud Saku Suurhalli plekk-kuuti mina oma jalga rohkem ei tõsta, tulgu sinna esinema kestahes. Aga uude Solarisse läheks küll - hea koht, hea parkida, hea akustika, mugavad toolid, laiad reavahed, palju ruumi fuajeedes ja ohmisõnn, isegi ruumid suitsetajatele. Ei aetudki õue ukse ette mittesuitsetajaid ahistama ja neile suitsu näkku puhuma.
Suurte rahvakogunemiste puhul on minusuguse eraku jaoks kaks probleemi, esiteks helid ja teiseks lõhnad. Olen ise mõelnud, et kui ma ei suitsetaks (mis teatavasti vähendab lõhnatundlikkust), kui hull see asi lõhnadega minu jaoks siis oleks...kui isegi praegu erinev segu tugevatest parfüümidest ja eri inimeste lõhnadest võib mul pea valutama ja halvemal juhul isegi iiveldama ajada. Viimase vastu aitab eelnev söömine, mida me Lidos ka tegime.
Kontserdi esimeses osas püüdsin aru saada, kas a)minu kõrvad on vaiku täis b)heli on ebapuhas 3)diktsioon on võimatult halb, aga ühestki sõnast ma aru ei saanud ja muidu fantastilise esituse puhul see häiris ja päris kõvasti. Teiseks osaks olin oma ajukääre püüdnud veenda, et nad laulavadki mingis sellises keeles, mida ma sõnagi ei oska, kopti või suahiili näiteks...siis tuli puhta heli nautimine juba paremini välja. Amelia Brightmani kaunis hääl sarnanes tämbrilt vägagi vanema ja kuulsama õekese Sarah´häälele, oleks võinud isegi segi ajada. Ning üldiselt oli ikka päris meeldiv ja võimas elamus.
Nagu selgus, juutuubist videot bloggerisse kopeerida ma ei oska, seega panen lihtsalt lingi.
Hulleim asi õhtuste väljaskäimiste juures on muidugi kojujõudmine südaöösel ja magamasaamine kella ühe paiku, terve tänane päev seega rikutud. Reziimirikkumised ei sobi mulle viimasel ajal kohe üleüldse.

kolmapäev, 4. november 2009

Siltidest

Juba mitu kuud ripub Keila endise raamatupoe aknal A3 formaadis plakat "Oleme avatud". Misasi seal konkreetselt avatud on, jääb selgusetuks. Niipalju pole ka viitsinud, et pargiks auto ja vaataks järele. Kui see pood pankrotti läheb, saavad nad selles küll ainult iseennast süüdistada.
Laupäeva öösel Tallinna jõudes rippus lennujaama parkla ainukesel makseautomaadil silt "Vabandage, ei tööta". Püüdsin tükk aega unise peaga mõistatada, mida see nüüd siis tähendama peaks kas väravad on lahti ja saab tasuta välja või? Või tuleb ilma autota lahkuda? Vajutasin abinuppu, telefon kutsus pikalt, keegi ei vastanud. Lõpuks ikka mõtlesin täiesti iseseisvalt välja, et äkki saab ikka teise parkla kassasse maksta. Saigi.
Täna üritasin taarat ära viia. Olin juba kotid Selveri taarapunkti sisse tassinud, kui avastasin pudeliautomaadi ekraanil vilkuva teate "Sorteerija ei tööta, kutsuge teenindaja". Ainuke nupp, mida näha oli, oli elektrilüliti ja niipalju kah ei jaksanud, et oleks ümber poelahmaka teenindusletti koperdanud. Jätsin taarakotid sinnapaika, ehk saab mõni vähemkindlustatu õnnelikuks.
Postkastist võetud Digi kaanel ilutseb silt: 100Mbps - kas valida Elion või Starman. No teate, ma siin kolmekümne versta kaugusel pealinnast oleksin paganama õnnelik, kui mul üksainukegi emm-bee-pee-ess valida oleks, tänane kiirustest näitab järjekordselt 79kbps...

esmaspäev, 2. november 2009

Kollektiivne mahalaskmine

Nõukaajal oli selline nali, et mees läheb arsti juurde ja nõuab silma-kõrvaarsti numbrit. Pakutakse kas silma- või kõrvaarsti numbrit, silma-kõrvaarsti korraga pole olemas. Mees aga vastu, et tal just silma-kõrvaarsti vaja, sest tal sihuke häda, et kõrvad kuulevad üht, aga silmad näevad teist.
Novott, mul ka vist silma-kõrvaarsti vaja. Ma ei hakkakski rääkima sellest, et poleks ma koerahotelli kolm nädalat ette broneerinud, poleks mul penisid kuhugi panna olnud, sest koerahotell oli puupüsti täis. Tallinna Lennujaamas leidsin parkimiskoha poolel teel Tartusse, sest kõik oli täis. Tallinn-Monastõr-Tallinn tsharterlend oli viimase kohani välja müüdud. On ikka kriis, ma ütlen.
Üle ääre aga ajab see, et täna hommikul rõõsa ja puhanuna tööle ilmununa olin ühe päevaga sunnitud vallandama neli inimest, kes eelmisel nädalal vargusega vahele jäid. Taustsüsteemi selgituseks: me oleme töötingimustesse seoses kolimisega investeerinud seitsmekohalise summa. Meie töölised (ka need neli naist, kelle ma täna vallandasin) saavad palka tükitöö alusel 14-15 tuhat krooni, seejuures ei nõuta neilt isegi mitte eesti keele oskust. Me pole masu ajal mitte ühtegi inimest koondanud ega ühtegi palka vähendanud, vastupidi, tänaõhtuse seisuga on meil seitset uut töölist vaja ja kiiresti, muidu jääme tellimustega väga jänni. Jama on veel see, et väljaõpe kestab minimaalselt neli kuud.
Vanas kohas oli meil mehitatud valve ja kotte kontrolliti. Tükil ajal polnud probleeme. Uude kohta kolimisel aga leidsid omanikud, et valvet pole vaja. Liiga kallis. Et masu on ja inimesed hoiavad töökohast kinni. Ei varasta. Mina olin vastupidisel arvamusel, aga omaniku raha ja omaniku õigus. Lõpetasime valvelepingu ära.
Nagu selgus, jäi minu arvamus õigemaks ja ma pole selle üle üleüldse rõõmus. Et peakass oli eelmisel nädalal puhkusel, arvasid hiired, et õige aeg juustule hambad sisse lüüa. Abikassid olid aga valvel ja korraldasid hiirejahi. Neli saadi ukselt kottidega kätte - kellel paar saapaid, kellel paar pükse, mitu tükki viskas suure hirmuga oma pakitud nännikotid naiste riietusruumi aknast välja, kust nad muidugi ka üles leiti. Kahjuks või õnneks ei saa palja kahtluse alusel kedagi vallandada, muidu oleks inimkaotused veel suuremad olnud.
Peiekõne pidasin tervele tsehhile läbi mögafoni ja tuletasin meelde, et varastamise eest on meil alati päevapealt vallandatud, vallandatakse nüüd ja nii kõigi aegade lõpuni. Ehk jäi mõneks ajaks meelde (ikka veel olen naiivne...)
Vallandamine on vastik.
Närvide rahustuseks kribasin reisikirja valmis.

pühapäev, 1. november 2009

Tagasi kodus

Eile hommikul istusin õlapaeltega kleidis Sousse linnas hotelli rõdul, vaatasin sajakonna meetri kaugusel läbi palmide paistvat Vahemerd ja lugesin "Minu Eesti" viimaseid lehekülgi, et raamat kohvrisse ära pakkida ja lennukisse järgmine lugemisvara võtta.
Südaöösel Tallinna jõudes oli kaks kraadi külma ja nädal aega lennujaama parklas seisnud auto klaasid olid jääs nii seest kui väljast.
Kodus oli tubades 15 kraadi ja seinad õhkasid külma.
Täna hommikul sillerdab päike üle härmatanud maapinna ja võib olla sellepärast ei olegi nii raske seekord tagasi tulla. Vähemalt ei ole märg ja hall.
Puupliidi all lõõmab tuli ja sügavkülmast võetud viineripirukad kõrvetasin ära, sest ahi oli liiga tuline. Söögitegemisest võõrdunud :), nädal aega hotellitoidul.
Magamaminek kell neli hommikul annab tunda, pea on uimane ja autot juhtida veel ei taha. Kui toibun, lähen toon kutsad hotellist ära ja käin poes.
Reisikiri tuleb ka ja pildid...viimastega sai vist pisut hoogu mindud ja peab tõsist puhastustööd tegema, sest nädalasest reisist on üle viiesaja pildi.