Vähiravi: allopaatiline ja alternatiivne meditsiin

Üldiselt olen ma oma organismile tänulik, sest ta on välja kannatanud kõik elu jooksul tehtud lollused ja pole kunagi eriti haige olnud. Üheksakümnendatel otsis üks tuttav arst taga mu tervisekaarti ja mida polnud, seda polnud. Ma polnud aastaid ühtegi arsti vajanud. Praeguseks digitaliseeritud haigusajalukku on esimesed märgid tekkinud 1992,aastal, kui esimest korda mädase munasarjapõletikuga operatsioonile sattunud.
Samuti on üsna kõhnuke mu kodune ravimisahtel, sisaldades küll üht-teist, sest maal elades pole võimalik igal hetkel apteeki lipata, aga iga-aastase inventuuri käigus tuleb tavaliselt ka realiseerimistähtaja ületanud karpe likvideerida, sest neid pole lihtsalt vaja läinud. Ühtegi antibiootikumi ei mäleta ma end terve igaviku näinud olevat. Võtan mõningaid vitamiine ja toidulisandeid, millest ma kindlalt tean, et toidust ma neid kahjuks kätte ei saa, aga usaldan täielikult pakenditele märgitud RDA (recommended daily amount) tähistust, sest tean, kui range kontroll Euroopas sel alal tegelikult on. Harvaesinevate pingepeavalude puhul aitab tavaline aspiriin ja külmetuse puhul pole midagi tervendavamat pikast puhkusest ja rohke kuuma tee tarbimisest.
Arstidega kohtun igaaastase tööandja poolt võimaldatud korralise kontrolli käigus, mis on üle viiekümne töötajaga asutuste puhul kohustuslik ja vähiriski gruppi kuulujana olen käinud kord aastas ka onkoloogilises kontrollis. Nüüd algab paraku taas periood, kui käia tuleb iga kolme kuu tagant.
Mind on alati hämmastanud, et pealtnäha täiesti terve mõistusega inimesed, kes lahtise luumurru või pimesoolepõletiku puhul kindlasti kiirabi kutsuksid, hakkavad äkki vähidiagnoosi korral mingit täielikku kamarajura suust välja ajama. Et need toidulisandid ja need imearstid ja siis veel see...ja see...ja see.
Ise jagan alternatiivmeditsiini rangelt kahte lehte. Üks osa on rahvameditsiin, millesse ma usun ja mille taga on sajanditepikkused põlvest põlve edasi antud teadmised. Eraldi teemad on rahvaravitsejad, kelle hulgas võib olla nii ja naa inimesi, peale Kaika Laine lahkumist kahjuks Eestis vist ühtegi tõsiseltvõetavat polegi.
Teine teema on nii-öelda kaasaegne alternatiivmeditsiin, mis kahjuks on enamjaolt täielik bullshit. Nutikad ja hea ärivaistuga inimesed on välja mõelnud skeemid, mis töötavad suurepäraselt heitunud, mures ja hädas inimeste peal, keda toetab ka inimkonna sajanditepikkune usk ja lootus imede toimumisele. Kusjuures ma ei väida, et imesid ei juhtu - ajaloost võib tuua tuhandeid näiteid, kus inimesed on tervenenud pühitsetud veega pritsimisest või mõne pühakukuju jalgade suudlemisest. Aga see on hoopis teine teema, millel pole midagi tegemist alternatiivmeditsiini, vaid hoopis inimese mõttejõuga. Mis on olulisem, kui me loota ja arvata oskame. Aga sellest ühes teises postituses.
Tunnistasin, et esimese hooga kolistasin isegi nendes alternatiivmeditsiiniämbrites ringi. Jõin mingit sõprade poolt soovitatud ülikallist sodi, mille ainuke tulemus oli verine kõhulahtisus (MMS-st ei olnud siis midagi kuuldudki, oli mingi muu solk). Käisin venna soovitatud imearsti juures Rootsis, kes osutus täielikuks šarlataniks, õnneks ainuke asi, mis tõsist kahju sai, oli rahakott. Edaspidi hakkasin endale väga täpselt selgeks tegema, mida mulle pakutakse, mida see sisaldab, mida see mu organismiga teeb (või ei tee) ja siiani on mul õnnestunud kõik imevahendite pakkujad oma lollide küsimustega niimoodi nurka ajada, et neil pole enam midagi öelda olnud.
Hakkasin rohkem lugema ja uurima, eesti keeles muidugi midagi suurt saada pole, kuid inglise keeles küll. Lõpuks sain aru, et igasugune isesusserdamine on saatanast ja kõigepealt tuleb ikkagi loota allopaatilise meditsiini peale. Sest üleeelmises postituses toodud 2% tervenemist on ikka täiesti naeruväärne number ja kehtib heal juhul 4.staadiumis olevate kasvajate kohta.
Siin algabki ametliku meditsiini eelis: neil on viimaste aastakümnete jooksul meeletult arenenud diagnostika. Avastatakse staadiume, millest varem polnud võimalik isegi unistada. Nagu minugi puhul. Eksperimendi korras kiusasin juba olemasoleva diagnoosiga ka kolme teadjainimest. Üks ei näinud midagi, teine nägi probleemi, kolmas nägi probleemi ja muuseas ka selle põhjust, Aga mitte keegi neist ei soovitanud mul hakata neelama mingeid imeaineid või tegelema mingi muu mambojamboga. Kui asi on juba tuksi keeratud, on seda algtasandil väga raske parandada ja see võtaks meeletult aega. Ehk kui te juba taldriku põrandale pillasite, siis olete edaspidi küll ettevaatlikum, aga killud tuleb ikkagi puhtfüüsiliselt ära koristada.
Ma usun rahvameditsiini (aga mitte imerohtude) toimet immuunsüsteemile, kuid mingil juhul ei tohi neid kahte asja ehk vähiravi arsti juures ja rahvameditsiini oma algeliste teadmistega kokku segama hakata. Ehk seni, kuni kestab kiiritus- või keemiaravi kliinikus, kuula oma arsti ja tee nii, nagu tema soovitab. Oma arukusest mingite möginate sissesöömine või joomine võib asja palju hullemaks teha.
Arsti juurde ei pääsevat, olen ma kuulnud vastuväiteid. Nomaeitea. Absoluutselt kõigis haiglates on olemas tasulised erialaspetsialistide vastuvõtud, kuhu pääseb maksimaalselt nädalaga. Aga ei taheta maksta, sest arstiabi peaks meil ju tasuta olema. Vabandust, aga erialaspetsialisti juurde tasuta ja kiiresti ei pääse mitte kusagil maailmas. Kui vaadata, milliseid summasid inimesed kulutavad kunstküüntele, kunstripsmetele ja moehilpudele, on 50 eurot hingerahu eest ikka väga väike summa. Ma ise olen seda kogenud mõned aastad tagasi, kui nahale tekkisid kummalised laigud, mis meenutasid põletushaavu - ja neid oli palju ja kõikjal. Panin eriarsti juurde tasulise aja, maksin visiiditasu, arst vaatas üle ja ütles, et kasvajad ei ole, aga uurima peaks ja käskis registratuuris paarikuise haigekassa poolt rahastatava ja kinni panna. Aja ütlesin hiljem ära, sest peale töökohavahetusega kaasnenud stressi kadumist kadusid need laigud nahalt ise ära.
Mõned näited ka, mis mulle endale on olulised olnud ehk kõigepealt mina ise kui kõige tähtsam inimene minu elus. Kaheksa aastat tagasi olin nõus nelja väga radikaalse operatsiooniga, millest paranemine oli küll väga raske, kuid ülejäänud kuus aastat kuni siiani elasin täisväärtuslikku elu, kus kõik proovid olid puhtad. Ja kui mõni siin mõtleb, et näe, aga vähk tuli ikkagi tagasi...andestust, haigusi, mis eluks ajaks immuunsuse annavad, on ainult üksikuid ja samamoodi ei saa nõuda, et ükski arst annaks teile garantii, et te ei jää enam kunagi kopsupõletikku või angiini...
Näide hoopis teisest maailmast, Steve Jobs. Inimene, kes uskus ökotoitumisse ja loodusravisse ja kes kahtlemata oleks endale saanud lubada ka maailma kõige kallimaid alternatiive. Seni lootis, kuni sai aru, et selliseid vahendeid lihtsalt ei ole. Selleks ajaks oli asi niikaugel, et allopaatiline meditsiin sai pakkuda ainult palliatiivset ravi ja sedagi mitte kauaks. Rahu tema põrmule.
Rootsi kolleeg, kellega saime kasvajadiagnoosi samal ajal. Selguse huvides, tegemist polnud sama diagnoosiga kasvajaga. Meile mõlemale pakuti tööandja poolt võimalust minna ravile Saksamaale väga kuulsasse ja väga kallisse vähikliinikusse, kus muu hulgas raviti erinevate dieetidega. Kõik kulud oleks kandnud tööandja. Keeldusin kategooriliselt, sest minu meelest pole meie arstid sugugi kehvemad. Kolleeg võttis pakkumise vastu. Mina olen kaheksa aastat hiljem endisel elus, kolleeg lahkus elavate kirjast vähem kui aasta pärast.
Minu vennanaine, kelle diagnoos oli sama mis minul, aga tunduvalt kurjema loomuga agressiivsem tegelane. Igal aastal korralikult kontrollis käinud ja korraga III staadiumi emakakaelavähk. Taas usaldus arstide vastu, keemiaravi, radikaalne operatsioon ja veelkord keemia. Tookord oli ta küll omadega täiesti läbi, aga praeguseks terve ja rõõmus, kasvatab hobuseid ja lapselapsi ja varsti, kui mina oma asjad korda saan, läheme ehk koos puhkama. Riskigruppi ja kontrolli alla jääme muidugi kuni elu lõpuni, samas on meil olnud võimalust teineteisele toeks olla ja see aitab paremini kui ükskõik milline toidulisand :)
Minu vend, kellele kõlbas ainult parim. Erameditsiin ja imearstid. Kes kõik lubasid talle, et kui ta võtab neid toidulisandeid ja kuratteabmida, saab ta täiesti terveks. Taas tavameditsiini jõudmine liiga hilja ja me matsime ta möödunud aasta detsembris.
Ning lõpuks, Vigala Sass ehk Aleksander Heintalu. Teaduste doktor ja teadmamees, kes ravis ise terveks paljud inimesed. Aga see on paraku teada, et ennast ravida pole võimalik, aga Sass vähemal elas neljanda staadiumiga kümme aastat. Sass oli minu arust parim näide, kes ei keeldunud sellest, mida suudab pakkuda ametlik meditsiin ja oskas samas seda kombineerida rahvameditsiiniga. Selleks on paraku vaja väga suuri ja põhjalikke teadmisi ja minu teada on ka Sass oma märkmete avaldamisele veto peale pannud, et mingid meditsiinihariduseta isehakanud nendega susserdada ei saaks. Sest see oleks liiga ohtlik.
Minul endal on praeguseks seljataga neli korda keemiaravi ja viis nädalat kiiritusravi. Kuivõrd igal nädalal võetakse vereanalüüsid ja kaks korda nädalas tehakse röntgenpildid, arsti nägu on rahul, võib vist tulemused heaks lugeda. Usaldage neid, kes asjast tõepoolest midagi teavad.

Kiiritus- ja keemiaravi

..jäi mul eelmistel kordadel kogemata. Kuigi nüüdne arst lõrises, et oleks pidanud juba seitse aastat tagasi tegema, leiti tookord, et proovid on puhtad ja mingit preventiivset mõju sellel ravil ei oleks, kurnaks ainult organismi. Arvan, et tehti õige otsus, üle kuue aasta olid ju proovid puhtad.
Nüüd siis kiiritus. Infot järjekordselt vähe, netist leiab ainult üldist infot. Isiklikest kogemustest rääkida ilmselt ei julgeta, kuigi tegelikult oleks just seda teadmist vaja. Jagatavad infobrošüürid on ettevaatlikud ja kuigi mu raviarst on oma ala täielik professionaal, ei ole ta väga hea suhtleja ja ma pean tema käest infot välja kangutama. Aga mida Sa küsid, kui küsida ei oska.
Esimest korda augusti lõpus Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse minnes oli jutt sellest, et hakkame ainult raviplaani tegema. Kui aga raviarst avastas, et diagnoosist on juba üle kolme kuu möödas, läks ta silmnähtavalt närvi ja juba samal päeval leidsin end lamamas kiiritustoas. Nüüd, viis nädalat hiljem olen sunnitud nentima, et tupesisene kiiritus ongi kõige jälgim osa sellest ravist. Just nimelt jälk, mitte valus. Igasse kehavasse topitakse midagi, radioaktiivse aine konteiner, kateetrid, puhas õudus. Ettevalmistamine võtabki aega kõige rohkem, kiiritusseanss kestab kolm minutit, nohu.
Veel kaks kehasisest kiiritusseanssi ja algas kehavälise kiirituse saaga. Seansis pole ise midagi hullu, eelnevalt tätoveeriti arvuti all nahale imepisikesed täpid, mille järgi kiirituskiiri paika pannakse. Tänapäeva aparaadid on ülitäpsed ja iga seansi eel panevad kaks õde patsiendi millimeetri täpsusega paika. Aparaat näeb ise välja selline, pilt tootja kodulehelt, kuigi PERH-l tundub natuke vanem mudel olevat.

Patsient heidab sellele alusele, sõidutatakse aparaadile lähemale, personal läheb välja ja aparaat hakkab piiksuma ja ümber sinu tiirlema. Minu seanss on lühike, kokku vast viis minutit. Rohkem aega võtab igal tööpäeval Tallinna ja tagasi sõitmine.
Arst otsustab. et lisaks algselt konsiiliumi poolt otsustatud kiiritusravile tuleb lisada ka keemia. Kuna kolle on sügaval vana operatsiooni armkoes kuskil sügavuses, on keemiaravi ülesanne tõsta pahad rakud kudede pinnale, et kiiritus need kätte saaks ja maha tapaks.
Esimene naiselik küsimus muidugi, kas juuksed langevad välja. Ei lange, lohutab arst. Kuna tänaseks on ravi möödas, võin täie rahuga nentida, et ei lange jah. Neli seanssi tilguti otsas, iga seanss kuskil 3,5 tundi. Aine, mida antakse, on Cisplastin . Kõrvalefektid iiveldus, oksendamine, kõhuprobleemid, isutus. Õnneks ei tekkinud minul neist ühtegi peale kõhujamade, aga viimaste põhisüüdlane pidi olema siiski kiiritus. Ja kõrvaltoimete leevendamiseks välja kirjutatud tabletid vähemalt minu puhul toimivad.
Kõhujamad on muidugi tõsised. Elan ühest kempsust teiseni, puhitused, sooltekrambid, pidev kõhulahtisus. Täiskohaga töölkäimine ei tuleks kõne allagi, õnneks oma poole koha tegemistega saan hakkama, kuigi teatud pingutust see nõuab. Arst pakub küll mitu korda võimalust haiglasse jääda, kuid tänan, ei. Ma ei kujuta ette, et peaksin kuus nädalat palatis veetma, minusugune rahutu hing läheks selle ajaga ilmselt hulluks. Ja kuhu ma oma koerad-kassi paneksin...
Mida aeg edasi, seda hullemaks läheb väsimus. Teen õhtuti magneesiumihelveste vanne, sest keemia viib organismist selle välja. Kindlasti ka muud, kuid ravi ajal toidulisandeid sisse võtta ei tohi, alakeha kiirituse ajal on seedimine nagunii tuksis ja sellest pole tolku. Kui küsisin, kas võiks võtta probiootikume selle sisemise tuumajaama rahustamiseks, siis öeldi, et ma võin neid ju võtta, nad lihtsalt ei jää niikauaks pidama, et mõjuda.
Nüüdseks on jäänud veel paar nädalat ja on seekordne kapitaalremont läbi. Järelmõjud nagu väsimus võivad kesta veel kuus kuud. Olen öelnud juba ära kõik talvised lisatöö pakkumised ja keskendun iseenda tervisele. Aga teemast kirjutan veel. Sellest, mida ma nende sõralise koduloomaga elatud aastate jooksul õppinud olen.