Kolmapäev, 27. juuli 2011

Turism ja immigratsioon

Istusin mõned päevad tagasi Walesis, Caernaefoni linnas pubis ja mõtlesin juba eiteakuimitmendat korda, et mulle pööraselt meeldib Britannias. Ja eriti meeldivad inimesed ja nende käitumine. Mõnus on olla kohas, kus võhivõõrad pargisjalutajad üksteisele naeratavad ja tervitavad. Kus saab õhtuse koerajalutamise käigus pubist läbi astuda, koos koeraga loomulikult, ja sõpradega klaasikese võtta ja lobiseda.
Justkui mu mõtete krooniks rääkis giid järgmisel päeval bussis anekdoodi:
Mees elab pika ja vaga elu ja satub peale surma paradiisi. Taevas kõik nii nagu lubatud, pakutakse taevamannat, pehmed pilved pikutamiseks, inglikoorid laulavad. No pikutab seal siis teatud aja, kuulab kaunist muusikat, aga pikapeale hakkab igav. Käratab südametäiega, et kurat, igav on. Kurat kohe platsis ja pakub, et davai, läheme põrgusse ekskursioonile. Mõeldud-tehtud. Põrgus kõrtsid-pubid, kenad tibid, õlu voolab ojadena, mees lõbutseb täiega ja läheb siis taevasse tagasi. Puhkab seal teatud aja jälle pilvedel, kuulab kaunist muusikat, lõpuks hakkab ikka igav. Käratab taas siis, et kurat, iga hakkas. Kurat kohal ja pakub, et aga läheme nüüd nädalaks. Lähevadki, põrgus jälle hullult lõbus, pubid, õlu, tüdrukud, mees päris väsinud kohe, kui nädala pärast tagasi taevasse jõuab. Lebotab siis taevas jälle mingi ajakese ja mõtleb, et peaks ikka päriselt põrgusse kolima, seal on nii lahe ja taevas nii igav. Kutsub kuradi, see kohe lahkelt nõus kolimise ära korraldama. Jõuavad siis põrgusse, seal topitakse mees kohe keeva tõrva katlasse, hakatakse naelu küünte alla ajama, no üldse pole enam lõbus. Mees halama, et enne oli ju nii vahva, kuidas nüüd siis nii...kurat kehitab õlgu ja ütleb, et seda peaks ju teadma, et turism ja immigratsioon on kaks täiesti erinevat asja :)

Esmaspäev, 4. juuli 2011

Prioriteetide muutumine

Täna hommikul magasin sisse, tervelt tund aega. Poleks M mu toa uksele kloppinud, oleksin vist edasi maganud. Et hommik täiuslikuks kujuneks, unustasin ka mobla köögiletile, kuhu ma ta eile laadima olin jätnud. Veel mõned ajad tagasi oleks selline komplekt, sissemagamine pluss telefoni kojujätmine, mu päeva täielikult rikkunud. Nüüd kehitan vaid õlgu, et nojah, mis seal siis ikka...kui jääbki midagi tegemata, eks siis teeme homme.
Loen mõnikord Sipsiku blogist tema töiseid põlemisi ja olen heas mõttes natuke kade. Sest ma mäletan veel väga hästi, mis tunne see on niimoodi leegitseda. Hea tunne oli. Just nimelt oli, sest kümme aastat samal kohal töötanuna ei saa seda tunnet enam õieti kusagilt kätte. Mitte et saavutusi poleks, on küll. Aga vaat seda tunnet enam ei ole, mis paneks hilisõhtuni silmade põledes tööd tegema ja uusi asju välja mõtlema. Seepärast pole veel midagi poolikult ega lohakalt tehtud, töö on tehtud ja ülemuste väitel hästi.
Siiski pean tunnistama, et pühapäeval aias puhkenud maadja viigikaktuse õis tegi mulle palju suuremat rõõmu kui ettevõttele paar nädalat tagasi saadud AA-reiting.
Ajad muutuvad ja meie koos nendega. Juba vana tark Saalomon teadis seda. Mitu tuhat aastat tagasi.
Saalomoni ma kah enam ei loe. Lapsepõlve lemmikkirjanikke Feutchwangerit ja Marquesi kah mitte. Selle asemel on mu öökapil Darja Dontsova, Nora Roberts ja Sandra Brown. Ja ma ei häbene seda üleüldse. Sest tavaliselt olen õhtuti sõna ilu nautimiseks lihtsalt liiga kustunud ja unine. Raamatulugemine on lihtsalt etapp ärkveloleku ja unemaailma vahel.
Ainult teleri ja filmide vaatamist pole ma veel suutnud ära õppida. Mine tea, ehk jõuab veel. Praegu on sulaselge prioriteet aiandus ja kõik sellega seonduv. Midagi on vist ka külge jäämas - igatahes hakkasid Räpina õppejõud kõva häälega naerma, kui ma peale mõnetunnilist lobisemist ütlesin,et ma ei tea aiandusest mitte kui midagi.
Midagi pole teha. Kõige paremini teed ikkagi seda, mis sulle hetkel põnevust, põlemist ja mängu ilu pakub. Töökohta selle pärast vist vahetama ei hakkaks. Vähemalt seni, kuni töötulemustega kõik korras on.
"Parim enne" tööturu vanuse suhtes on nagunii möödas ja ammu juba.