Raamatute invasiivne paljunemine

Kui perekonnalegende uskuda, olevat mul esimesed tähed olnud selged aasta ja kolme kuuselt ja kolmeaastaselt lugesin vabalt raamatuid. Mitte lasteraamatuid. Viiendaks eluaastaks oli mul ammendatud kogu sari "Seiklusjutte maalt ja merelt", kusjuures osadest raamatutest sain ma muidugi lootusetult valesti aru, nii on siiani meeles arusaam, kuidas musketärid vaesele mileedile liiga tegid...lapse jaoks on ilmselt mõisted ustavus ja reetmine liiga abstraktsed.
Kooli esimestel aastatel olin palju haige ja muudkui lugesin. Õnneks enamikke maailmakirjanduse klassikuid nõuka-ajal keelatud kirjanduse nimekirja ei sattunud ja kõik nad olid kodus olemas, Balzac, Tolstoi, Tshehhov, Shakespeare, Cervantes - kõik need kuulusid mu lapsepõlve lugemisvara hulka.
Lugemine ja suitsetamine on siiani kaks tõsist sõltuvust, millest ma ilmselt hauani ei vabane. Ainult et väärtkirjandust ma enam ei loe. Ilmselt olen oma doosi kauges nooruses mitmekordselt kätte saanud ja siiamaani on kuhi peal.
Lugemine on viimasel ajal meelelahutus ja täpselt meelelahutuslikke asju loengi. Selliseid, mis puhastavad aju päevapingetest, teevad meele kergeks. Depressiooni, raskemeelsust ja traagikat on igapäevaeluski piisavalt, ma ei pea seda raamatutest juurde hankima.
Ainuke häda, et neid raamatuid kipub aina juurde tekkima. Raamatukogudesse ma oma töögraafiku tõttu eriti ei jõua. Elu on näidanud, et raamatuid valima veel jõuan, aga õigeaegse tagastamisega võib probleem tekkida - ja ma lausa vihkan millegagi hilinemist. Nii ma neid siis ostangi. Sõltlase elu on tänapäeval kergeks tehtud, isegi poodi ei pea minema, veedad pooltunnikese põlevail silmis internetis, teed paari hiireklõpsuga oma pangaarve kergemaks ja nädalakese jooksul saabubki kast otse koju või tööle.
Meie kodu seinad on lapsepõlvest saadik välja näinud sellised nagu pildil, skandinaavialikult kargest sisekujundusest on asi kaugel. Raamatuid ostsid mu vanavanemad, vanemad ja ma ise. Ma ei tea, kui palju raamatuid mul kodus on, olen paaril korral lugeda üritanud, aga kusagil paari tuhande kandis saab entusiasm otsa. Õnneks või kahjuks sai osa raamatuid 2004.a. kapitaalremondi ajal hukka, kui muud kohta raamatute ladustamiseks ei olnud, kui õues koormakatte all. Kõlab äärmiselt barbaarselt, aga tookord põletasin raamatuid sadade kaupa, sest nad olid hallitama läinud. Tõsi küll, enamuses oli tegemist nõukogude sotsialistliku realismi teostega. Minu põlvkond veel mäletab neid sundoste, tahtsid osta Kaugveri, aga sellele lisaks said kaasa veel Ivanovi, Petrovi ja Sidorovi. Tõsi, tollal maksid raamatud tol ajal kopikaid ja loodusressursside kokkuhoiust ei rääkinud veel keegi.
Sellest autodafeest hoolimata hakkab taas tekkima probleem sellega, et raamatuid pole enam kuhugi panna. Normaalseid raamaturiiuleid ei müüda poes juba ammu, miskipärast on kõik 30cm sügavused, kui 20cm-st piisab täiesti, kümme lisasentimeetrit on puhas ruumiraiskamine ja tore täiendav võimalus tolmupühkimise harrastamiseks. Seetõttu olen enamuse koduseid raamaturiiuleid ise ehitanud, sest 20cm liimpuitplaat on õnneks ehituspoodides müügil. Aga enam pole eriti vaba seina, kuhu ehitada.
Mõistlik tegu oleks osa raamatuid, sellised, millest kindel olen, et neid kunagi enam ei loe, lihtsalt ära anda. Aga seegi on probleem. Olen pakkunud raamatukogudele, aga suhtumine on olnud kõike muud kui entusiastlik. Seejuures pole ma pakkunud mingeid nõuka-aegseid raamatuid, vaid ikka viimastel aastatel ilmunuid. Kirbuturg pole lahendus, ma ei viitsi oma mõnusat kodust laupäevahommikut linnasõiduga ära rikkuda. Vaba aega on niigi alati liiga vähe ja linn puhkepäeval ei ahvatle kohe üldse.
Selline üritus oleks iseenesest tore, konkreetsel juhul küll kahjuks liiga kaugel. Aga ehk võtab keegi siinkandis ka mõtte üles. Kui autoga ligi pääseks (sest seljastassijat minust paraku pole), viiks üht-teist laadale küll.
Seniks jääb soovida kaunist emakeelepäeva.

Kappide koristamise aeg

Trulla tegi tuleohutusest nii eeskujuliku postituse, et ma tundsin ka kohe vajadust natuke inimesi harida. Sel teemal, millest ma ise vast päris palju tean ja mis omakorda hakkas peas keerlema tänu Biankale. Kuna siin blogis on viimasel ajal ringi vaadanud pea seitsesada inimest nädalas, on vast sellest infost kellelgi midagi kasu ka.
Esiteks, keskkonnaministeeriumi ametlik seisukoht on siiamaani, et kasutatud riided ja jalatsid on prügi ja lähevad ladustamisele prügimäele. Selle kohta tahaksin alati uriseda, et loll jutt suhu tagasi ja kiiresti. Seda enam, et samasugust jama ajavad suust välja ka meie niinimetatud ökodisainerid, kelle ainukeseks eesmärgiks näib olevat iseennast ja oma toodangut promoda. Aga see on juba eraldi teema.
Lõuna-Soomes, elanikkonnaga umbes kolm miljonit inimest, koguti ja saadeti 2008.aastal taaskasutusse 7,6 miljonit kilo kasutatud riideid ja jalatseid (www.uff.fi). Kogus on raskesti hoomatav, aga ehk annab parema ülevaate see, et ühte suurde rekkasse mahub umbes 15 tonni riideid. Nii et kui kogu see hunnik autodele laadida, läheks vaja 507 veoautot ja selle autorongi kogupikkus oleks 7,6 kilomeetrit. Meie keskkonnaministeeriumi arusaama kohaselt oleks tulnud kogu kupatus prügimäele saata, soomlased saatsid kõik taaskasutusse. Kumb on tulevaste põlvede suhtes inimlikum suhtumine, pole mõtleval inimesel raske arvata.
Kui kõrvale jätta kampaaniad, glämmilaadad ja muud ühekordsed üritused, tegelevad riiete ja jalatsite kogumisega Eestis peamiselt Uuskasutuskeskus ja Humana. Mõlemal oma spetsiifika, Uuskasutuskeskus võtab lisaks riietele vastu ka raamatuid, mööblit, plaate jms, aga nemad vaatavad toodu ükshaaval üle ja sellele on tingimus, et asi peab olema müügikõlbulik. Humana spetsiifika on kitsam, riided, jalatsid, kodutekstiil ja mänguasjad. Kuid selle eest võib nende kauplustes asuvatesse kogumiskastidesse panna ka asju, mis otseselt müügikõlblikud enam ei ole. Kui veelkord numbrite keeles rääkida, siis võib öelda, et igast kümnest esemest, mis Humana kogumiskastidesse pannakse, läheb 1-2 käitlemiskulude katteks müüki (ja kui ühe kuu jooksul maha ei müüda, annetatakse abivajajaile Eestis), 3 saadetakse humanitaarabina Aafrikasse, 4-5 läheb ümbertöötluseks ja üks läheb prügimäele. Kusjuures prügimäele läheb tõesti see, mis kuidagi enam ümbertöötlemiseks ei kõlba, alates sellest aastast on isegi üksikutele ilma kontsata jalatsitele leitud tarbija - maamiinide poolt vigastatud inimesed Aasias ja Aafrikas.
Mida Humana oma kogumiskastides näha tahab: eelkõige puhtaid asju, kulumisastmest sõltumata. Kui asi on puhas, kuigi kulunud või katkine, saab selle saata ümbertöötlemiseks. Puhtaid veel sellepärast, et teatavasti mustad riided lehkavad. Ja selle leha võtab enesesse ka puhas tekstiil, millega inimesed enne annetamist on vaeva näinud ja puhtaks pesnud. Triikimine ei ole vajalik. Kastidesse võib tuua riideid, jalatseid, kardinaid, voodipesu, laudlinu, käterätikuid, ühesõnaga kõike seda, mis tekstiili või jalatsi mõistesse mahub. Samuti vähegi kasutuskõlblikke mänguasju, pudipadi, ehteid. Kulda ja hõbedat pole vaja :). Äraantavatel esemetel tuleks üle kontrollida taskud, kuuldavasti on sorteerijad leidnud sealt mida iganes...
Kogumiskastidesse kogutu pakitakse kohapeal kaupluses, olgu siis Tallinnas, Tartus või Pärnus, kottidesse ja saadetakse sorteerimiskeskusse ilma seda kaupluses üle vaatamata. Nii et narmendava servaga köögirätiku pärast põdeda ei maksa.
Kogumiskastidesse ei maksaks panna katkiseid kandmiskõlbmatuid jalatseid, katkiseid mänguasju, õli- ja värviplekkidega tekstiilesemeid. Aga kui te pärast ihnurist vanavanatädi matuseid avastasite tema korterist nõukogudeaegse voodipesulao, siis selle võib Humana kasti viia küll. Soovitavalt läbipestuna, sest sellised asjad lähevad otse humanitaarabina Aafrikasse ja seal on pesumasinatega üldiselt kehvasti. Rääkimata elektrist.
Küsimusi aga pidavat saama esitada meiliaadressil mari@humanae.ee
Kaupluste-vastuvõtukohtade aadressid saab siit: Tallinnas, Tartus, Pärnus.

Väsinud päkapikk

Viimastel päevadel on ikka ja jälle meelde tulnud üks vana anekdoot:
"Ema! Ma ei taha kooli minna!"
"Peab, pojake, peab!"
"Ema, ma olen väsinud, ma tõesti ei taha kooli minna!"
"Peab, pojake, peab. Kuis siis teisiti, sa oled ju direktor."
Ema rollis on olnud äratuskell ja must südametunnistus, pojakese-tütrekese rollis ma ise. Peale eelmise nädala nõupidamise võidukat finaali olen olnud üsnagi lötsis. Pidin juba hakkama tervise pärast muret tundma, aga selgus, et nooremad ja loodetavasti parema tervisega kolleegid tunnevad end samamoodi nagu supinahad. Nii et ilmselt on asi siiski selles, et vahepeal läks tamp liiga suureks. Nädalavahetuse molutasin maha, esmaspäeval võitlesin pool päeva autojamadega, no eilne päev sarnanes juba tööpäevale. Seesamune multitasking, nipet siit ja näpet sealt, suurem hunnik taas kokku lükatud.
Koduvallas tuleb pühapäeval vähekindlustatud perede jõuluüritus, toidu- ja riidejagamine ja nii edasi. Orgunnisin neile eile ligi kolm tonni riideid, selles iseenesest pole midagi erilist, jagame iga kuu Eestis laiali umbes kaksteist kuni viisteist tonni riideid, kuigi erinevalt Gruusia annetusest see uudisekünnist ei ületa. See pole ka asja eesmärk, teeme oma tööd.
Probleem on selles, et tegelikult oleks vallal selle jaotamisvärgi korraldamiseks ka inimtööjõudu vaja, oma paari sotsiaalosakonna töötajaga nad täiesti ilmselgelt toime ei tule. Vihjati,et äkki. Ja kuigi ma tavaliselt olen kaunis hea ei-ütleja, on mul seekord selge kahevahelolek. Südametunnistus, va jonnakas tegelane, väidab, et peaks ja võiks. Ajapuuduse taha ka ei saa pugeda, aega ju pühapäeval tegelikult oleks. Aga mis puudu on, on pauer. Mugav elukas mu sisemuses protestib valjuhäälselt selle vastu, et teda pühapäevasel päeval kodunt välja aetakse kusagile inimestega suhtlema. Jorr ja prr. Seda enam, et reedel on nagunii firma jõulupidu, mis teiste jaoks tähendab pidu, minu jaoks aga keskööni kestvat tööpäeva.
Näis. Mõned päevad veel aega.
Ja pööripäevani on aega veel üksteist tööpäeva ja jõulupuhkuseni kaks nädalat.

Välklampide valgel

Viimase aja motivatsioonikoolitustel on korduvalt juttu olnud sellest, et inimesi tunnustatakse liiga vähe. Ise olen küll püüdnud ebaeestlaslikult vastupidiselt käituda, sõna "tubli" ei maksa ju mitte midagi, aga annab rohkem kui mõnigi rahasumma. Ja muidugi peab see kiitus ka hingest tulema, tühjade tünnide kõmina tunneb ära pea iga inimene.
Endale on tunnustust ka viimasel ajal kapaga jagunud. Äripäev. EPL. Ajakirja Naised nädala naise tiitel. Tallinna vastutustundliku ettevõtte auhinna nominent. Tänane välisministri tänukiri, mille juurde käis niipalju välklampide sähvatusi, et isegi minu paksukskasvatatud nahk hakkas punetama. Lõpuks andsin intervjuu Gruusia televisioonile (Venemaa viisa saamine edaspidi on ilmselt kahtlane).
Ja Gruusial on ka veel ühte portsu beebiriideid vaja, nii et tuleb orgunnima hakata.
Midagi pole öelda, üksielamine tähendab minu jaoks ka seda, et ma saan rahulikult töönarkomaan olla ja keegi ei tänita mu kallal sellepärast.
See nädal on sellegipoolest tappev olnud. Liiga palju väliskülalisi, lõunasööke, õhtusööke ja tikuvõileibu. Seltskonnaelu ja small talk pole mu tugevaimad küljed ja ma olen ropult väsinud. Asja positiivne külg on, et külmkappi olen avanud terve nädala jooksul ainult kohvipiima kättesaamiseks ja raha pole pea üldse kulunud, sest selleks ajaks, kui ma koju jõuan, on poed ammu kinni.
Nüüd aitab, nädalavahetuse veedan koerte seltskonnas (kes õnneks ei räägi) ja kui ilmaga veab, muldan roosid ära. Metsast välja ei tule.
Töötajatele aga teen uue nädala algul suure tordilaua, sest tegelikult kuulub kogu see tunnustus neile. Mina olen ainult vahendaja.