Esmaspäev, 30. aprill 2012

Viimase aprillipäeva kontrastid

Hommikul kell 5.30 sõitma hakates kraapisin autoaknalt jääd, kuigi köögiakna tagune kraadiklaas näitas 0,8 kraadi plusspoolele.
Kell kuus Sakust kolleegi peale võttes oli seal maa paksu härmatisega kaetud ja autotermomeeter näitas -1.
Vilniuse lennujaama vastu tulnud ülemus oli triiksärgi väel. Neil olevat pühapäeval olnud 30 soojakraadi. Täna oli natuke vähem. Igatahes sukkpüksid ja villane jakk tundusid üleliigsetena.
Tallinna Lennujaamas õhtul +14 ja mereäärses koduõues +9

Neljapäev, 26. aprill 2012

Mehed ja haigused

Niipalju, kui minusugune teab, on haigeid mehi kahte liiki. Ühtede puhul aitab palavikust +36,9, et peituda pimedasse tuppa, seal vaikselt omaette oiata ja haliseda ning järjekordset testamenti koostama hakata. Vahepeal naist jooksutades tee, taskurättide, vahetuspadjapüüri ja muu sihukese järele. Sellistega mul õnneks kogemus puudub.
Minul veab mitmendat korda selliste tegelastega, kes väidavad end mitte kunagi haigeks jäävat. Ja alles siis, kui neljakümnekraadise palaviku juures pilt esimest korda taskusse kukub, on nõus tunnistama, et jah, vist on natuke kehv enesetunne jah. Peale teist pildikaotust ollakse nõus juba tabletti võtma.
Ja mida kauem lolli mängitakse, seda kauem see jama kestab. Meil käib olen-täitsa-terve-ainult-pea-peal-võiks-mune-praadida tsirkus juba kolmandat nädalat. Ja ma mõtlen juba päris õelalt, et kui ikka puuhaluga pähe kopsata, kas ma siis jaksan ta autosse lohistada ning arsti juurde transportida...

Esmaspäev, 23. aprill 2012

Üleväsimus vist

Ma tunnen, et inimlik lollus ärritab mind, eriti kui see on seotud mingite mõttetute ja mittekuhugiviivate totakate võimumängudega. Oma vanuse ja kogemuste juures ma peaksin sellest lihtsalt üle olema. Või vähemalt olema õppinud õlgu kehitama WTF. Või midagi muud analoogilist. Aga ei ole, aeg ajalt ajab ikka üle ääre.
Aga kui inimene tuleb töölt koju, laob marineeritud lihatükid pannile, lülitab pliidi taimeri sisse ja läheb köögist minema...ning avastab taimeri helisedes lihatükid koos panniga mitte ahjust, vaid endiselt toorena köögiletilt, siis ilmselgelt ei ole tema vaimse tervisega kõik parasjagu korras. Hea seegi, et kass parasjagu toas ei viibinud, see põrguline jõuab nagu ahv kõikidele tasapindadele.
Vaatasin närviliselt I-patsiendist analüüsitulemusi, esimene oli korras, teine polnud laborist veel süsteemi jõudnud. Veel üks lisavärina allikas.
Millel ei ole esimese lõigu jorinaga üldse mingit pistmist.
Väljas on tumehall udu, mida võiks lausa noaga lõigata.
Öösel ei saanud hoolimata eilsest üheksatunnisest aiamaratonist, mis loogika järgi oleks pidanud ka nooremad pikali võtma, ikkagi magada.
Lõrr, ma ütlen.
Kõikide asjade kumuleerumine.
Midagi hullult head tahaks. Ajuvaba puhkust paradiisisaarel või jahil, kus poleks mobiililevi. Või vähemalt konteraputavalt head klassikakontserti. Ülihead raamatut.
Musta triibu järel tuleb teatavasti valge. Elu on sebra.

Esmaspäev, 19. märts 2012

Üks postitus kuus

Et miks ma ei blogi...kõige ausam vastus vist ongi, et ma ei viitsi suhelda. Juba pikemat aega. Selles ei ole minu puhul mitte midagi iseäralist, see kestab mõned kuud ja läheb siis taas kergemaks versiooniks üle. Praegu olen küll juba pikemat aega staadiumis, kus poen igal esimesel, teisel ja kolmandal võimalusel oma metsaonni ära ja kui võimalik oleks, ei vahetaks reede õhtust kuni esmaspäeva hommikuni kellegagi ainsatki sõna.
Mis see blogimine muudki on kui suhtlemine, suhtlemine kas iseendaga avalikult või siis võimalike lugejatega.
Pealegi on mul järjekordselt tunne, et maailm on kas hulluks läinud või on vähemalt siin Maarjamaa peal mingi totaalset debiilsust tekitav gaasipomm salaja plahvatama pandud. Sest kõikvõimalikud uudised, mida ma loen ja kuulen, suudavad mind ikka ja jälle silmi pööritama panna. Vist oleks mullivanni ja seda va fooliummütsikest vaja...

Neljapäev, 2. veebruar 2012

Mehed ON Marsilt

Olen viimastel jäistel hommikutel tormanud üle õue garaazi, auto käima ja garaaziuks lahti, ise tuppa tagasi viimast kohvilonksu ja sigaretti nautima. Las suksu soojeneb natuke enne teeleasumist.
Tänagi hommikul viskan kasuka selga ja topin talvepapud jalga, hakkan autovõtmeid otsima, mida pole, seda pole...ma üldiselt olen korralik ja panen nad kohe koju jõudes kindlasse nagisse, aga vahel unustan ka taskusse.
Mida pole, seda pole.
Sisetunne sunnib M käest küsima, ega ta autovõtmetest midagi ei tea.
Ei, vastab tema surmtõsise ja üliausa näoga. Nii ausa, et mu kahtlustunne süveneb. Sellegipoolest keeran käekoti pahupidi (no Bermuuda kolmnurk on ju naisterahva käekotiga võrreldes üks ohutu ja klaar koht, eks).
M on vait nagu sukk ja mina lähen järjest rohkem närvi.
Lõpuks vaatan uksest välja, no selge pilt, suured saapajäljed lähevad kuurini ja tulevad tagasi ka...
Või mina vannitoas lobistades kuulsin, et ta väljas käis. Pealgi, hommikuse koerte sisse-väljalaskmise käigus paugub välisuks nagunii korduvalt.
Ausõna, üldse ei olnud naljakas. Kuigi peab tunnistama, et sooja autosse istuda oli meeldiv küll. Aga miks ta seda öelda ei võinud?

Kolmapäev, 4. jaanuar 2012

Tahaks soojale maale

Viimase kvartali närvi- ja ülepinged hakkavad nüüd, kui olukord enam-vähem lahenenud, tunda andma. Väljendudes eelkõige selles, et ma lihtsalt ei taha mitte midagi. Ei taha tööl käia, ei taha kodus olla, ei taha välja minna. Lugeda ei viitsi, telekat vaadata ei taha, niisama oma nina ette vahtida on ka igav.
Võib-olla oleks aeg oma vanad kondid järgmisel kuul kusagile soojemasse kohta ajutisele hoiule toimetada.
Ideaalis tahaksin kruiisile. Royal Caribbean, Brilliance of the Seas. Väljumisega Dubaist. Veebruaris. Parasjagu on ka odavaid lennupileteid saadaval. Aga häda on selles, et need kruiisilaevapiraadid küsivad üksinda reisides ikkagi täiskajuti, s.t. kahe inimese hinna. Ja nii väsinud veel ma ei ole, et nõustuksin topelthinda maksma (võib-olla kuu aja pärast olen?), sest ega ma ikka kahe inimese eest süüa, juua ja ööbida ikka ei jaksa küll. Süüa ei jaksa ma isegi ühe keskmise ameeriklase eest.
Nendel, kellega varem reisitud, pole paraku sellist võimalust hetkel. Ja võhivõõra inimesega ma vist ei ole nõus kitsukest laevakajutit jagama. Pigem oleks üksi.
Hrr. Jääb vist üle Egiptuse All-Inclusive hotellide pakkumisi varitseda. Kuigi ma tean, et seal hakkab mul kolme päevaga igav. Aga kui arvuti ja hunnik e-raamatuid kaasa võtta, siis ehk elab nädalakese üle.
Ühtegi ajaloolist mälestusmärki ma küll vaatama minna ei viitsiks. Mul on nendest kivihunnikutest keskmine mürgitus ja varem või hiljem hakkavad nad kõik ühesugusena tunduma, kui just hingelt ajaloolane ei ole. Mina ei ole.
Elame-näeme.

Esmaspäev, 2. jaanuar 2012

Uni

Kuna elektrit ei olnud, läksin uusaastaööl kell üks magama. Magasin kella kümneni.
Peale lõunat jäin teleka ees uuesti tunniks ajaks magama.
Õhtul kell kümme ei jaksanud enam mitte midagi, ronisin voodisse ja jäin kell kümme magama.
Hommikul, tavapärasel ajal kell pool seitse, no ei saa silmi lahti. Kohvimasin oli ka jukerdama hakanud, ei keetnud kohvi õigeks ajaks valmis. Kohvi siiski sain. Sellest hoolimata oli veel tööle sõites tunne, et pean jõuga silmi lahti hoidma.
Praeguseks on natuke paremaks läinud, aga mitte oluliselt.
Tuleb üks unine aasta?