Mentorluse definitsioon

Bianka küsimusele vastuseks, kommentaar oleks juba liiga pikaks läinud. Et mitte ise targutama kukkuda, kasutasin alusmaterjalina professor Jack Denfeld Woodi artiklit 2008.aastast "How to implement an effective coaching strategy", alapealkirjaga "keeping Cinderella' s coach from turning into pumpkin". Esialgse entusiasmiga püüdsin kasutada Google Translate, kuid sain tulemuseks totaalse jura. Seega tuleb leppida minu enda tõlkega - niisiis, mille poolest erinevad juht ja mentor:

Juht võtab ametliku rolli organisatsioonis ning vastutab selle eest, et esmane ülesanne meeskonna / osakonna / äriüksuses / ettevõtte eesmärkide saavutamisel on täidetud. Juht saab kasutada treeneri oskusi mitteametlikult, kuid see juhendamine on vastuoluline, kuna vastandab juhi, kelle esmane eesmärk on organisatsiooni ülesannete täitmine, ja treeneri, kelle esmane eesmärk on treenitava heaolu saavutamine.

Mentor keskendub isikutevahelistele rollidele ja aitab oma kaitsealust (menteed) karjäärivalikute tegemisel. Mentor võib olla ametlikult määratud roll või mitteametlikult omandatud roll. Ametliku mentori ülesanne on aidata kaitsealusel mõista organisatsiooni ja toetada teda arengus, eeldades pikaajalist karjääri ettevõttes. Mitteametlik mentor teeb sama, kuid on rohkem suunatud mentee arengule, pöörates rohkem tähelepanu isiklikele ja karjääri arenguvajadustele - vajadusel väljaspool organisatsiooni. Piltlikult on mentori roll aidata mentee välja arenguetapist, kus tema isiklik või professionaalne areng on takerdunud ja inimene ei oska edasi minna. Mentor, antud juhul juhtimistreener või karjäärinõustaja, hoolitseb sügavalt mentee isikliku ja professionaalse arengu eest - põhirõhk on isiklik. Efektiivseim mentorlus on organisatsiooniväline, sest organisatsiooni sees on raske, kui mitte võimatu luua vajalikku konfidentsiaalset ja usalduslikku õhkkonda.

Milles konkreetselt minu kuuekuised õpingud seisnesid, pole ma paraku volitatud rääkima.

Ja päike tõuseb

Pealkiri muidugi halastamatu plagiaat, tean. Aga just täpselt selline tunne mul juba teist päeva on. Hoolimata sellest, et hetkel on väljas väga hall. See-eest on värsket lund ja lumeväljade valget puhtust rikuvad ainult käpajäljed suuruses S,L ja XXL. Hommikuse jalutuskäigu tagajärjed, praegu magavad kõik jäljejätjad kaares ümber mu tooli.
Pea on kah kuidagi laiali otsas, marssisin toasussides õue ja pidin linnumajja äärepealt kassitoitu panema.
Nädalavahetuse must jutt jätkus esmaspäeval, hommikul lennujaama sõites libisesin musta jääga ühele Transitile tagant sisse. Honda kõige etteulatuvam osa on needsamad kurikuulsad lisaudutuled ja need ei saanud isegi kriimustada. Aga Transiti tagaukses oli mõlk ja paberite vormistamisele läks jupp aega, lennukile jõudsin üsnagi viimasel hetkel.
Muigama ajas see, et roolis olnud meeshing helistas ülemusele, kirjeldas juhtunut ja lisas otsekui vabandavalt, et noh, naisterahvas roolis. Hea, et blondiin ei öelnud. Minu autojuhistaazi jooksul oli see esimene kord libeda teega kellelegi otsa libiseda. Aga kui palju mul seal Honda veokonksu otsas erinevaid bemme ja mersusid rippunud on, ei oskagi esimese hooga öelda. Roolis ilma ühegi erandita meesterahvad.
See selleks, järgmisel nädalal tuleb ilma ühegi kriimuta Honda lihtsalt taas kindlustusele ette näidata.
Ülemuse käest sain peapesu, teemaks võimupiiride ületamine (tellisin teeninduskoolituse ilma bossiga kooskõlastamata, sest teadsin, et nagunii ei lubata). Lasin oma blondid kõrvad lonti ja lubasin, et enam ei tee. Järgmise korrani kindlasti mitte. Lõpuks jõudsime ühisele järeldusele, et tegelikult see, mida ma tegin, oligi firma arengu huvides ja olime sõbrad edasi. Peapesu saamine läks firmale maksma üle kuue tuhande krooni (lennukipiletid + päevaraha). Selle raha eest oleks saanud neli inimest ära koolitada. Või viis.
Vilniuse lennujaamas avanes küll masendav vaatepilt, peale FlyLali pankrotistumist tundus sealne elu täiesti välja surnud olevat, kogu hiiglaslikul lennuväljal konutas kaks Air Balticu Fokkerit. Tallinnas oli siiski rohkem rahvast. Olen viimasel ajal mõelnud, et kas meil õnnestubki kergemini pääseda kui Leedul ja Lätil või jõudis seal põhi lihtsalt kiiremini kätte? Ajakirjanduse lugemisest olen viimasel ajal loobunud, sest ei suuda seda negatiivset hädakisa enam vastu võtta. Sest samal ajal inimestega suheldes ma seda negatiivsust ei märka, kõigil tuttavatel on käed-jalad tööd täis. Ja mõned on rääkinud koguni rekordkäibest jaanuaris. Meil endal läheb nii nagu jaanuaris tavaliselt, s.t. kröömikese jagu paremini kui eelmisel aastal.
Teisipäeval ja kolmapäeval oli kiire-kiire-kiire ja päevad venisid pikaks. Tagantjärele tuli ära teha esmaspäevased asjad ja ette neljapäevased.
Eile oli siis viimane koolipäev, tore nagu alati. Olen nüüd diplomeeritud mentor :). Ja mul on tõeliselt kahju, et see kool ära lõppes. Hea meelega jätkaks. Sama seltskonnaga. Olen alati saanud nendest töötubadest tõelise adrenaliinilaksu, eilegi kippusin koju sõites märkamatult kiirust ületama, isegi tuisk ei seganud.

See sõnum võinuks olemata olla

Õnneks ma eile õhtul oma telefoni ei sattunud vaatama. Peale tööaja lõppu kohe üldse mitte.
Hommikul näitas telefon ühte vastamata kõnet ja kahte lugemata sõnumit. Üks sõnum oli töine. Teine oli tulnud samalt numbrilt, kust vastamata kõne ja andis teada, et "...teie tsütoloogilia vastus oli üksikute muutunud rakkudega, seda tuleb 2-3 kuu pärast korrata. Teie dr. ..."
Kurat. Kuradi kurat. Ja ma nii lootsin, et kuna ligi 2 kuu jooksul ei ole helistatud, oli analüüs puhas. Aga kus Sa sellega. Positiivset asjas ainult niipalju, et vähemalt kohe haiglasse ei kupatata, kui alles paari kuu pärast kordusanalüüs tehakse, võib vähemalt seda loota, et midagi väga hullu ei olnud.
Ja ma veel eile olin nii õnnelik, et sain sellesse kooli sisse, kuhu kaks kuud vestlusi-teste tegin. Nüüd tekib küll kahtlus, kas on ikka mõtet seda hirmkõrget õppemaksu maksma hakata.
Aga ega koju jääda ja musti mõtteid mõlgutama jääda pole ka mõtet.
Elame veel, nagu ütles Colas Breugnon.