reede, 30. detsember 2011

2011.aastal

on seel blogi mu elus olnud vaeslapse osas. Aiablogi on suurema tähelepanu enesele saanud, sest sinna ma olen end kasvõi sundinud vahepealseid tegemisi kirja panema, et järg tõsiselt käest ära ei läheks. Siin aga...sageli mõtlen autoga sõites terve postituse valmis ja lõpuks see jääbki kirja panemata, sest on läbimõtlemise käigus oma huvitavuse kaotanud. Minu enese jaoks.
Aastalõpp tuleb rahulik. Tööasjad on taas korras, viimastel kuudel tegemisi vapustanud kriisid lahendatud ja igapäevaelu rööbastesse jooksnud. Lahkunute asemel istuvad uued kolleegid ja tunne on selline, nagu olekski kogu aeg niimoodi olnud...tegelikult on uskumatu, kui ruttu nii mõnegi asendamatuks peetud inimese jäljed kinni vajuvad. Ainet mõtlemiseks, kui hakkad end asendamatuks pidama - ütlus, et kõik surnuaiad olevat täis inimesi, kes eluajal end asendamatuks pidasid, on ilmseltgelt tõsi.
Tühja sellest tööst. Hommikusel onkoloogilisel kontrollil palus arst endale meenutada, palju viimasest operatsioonist möödas on (kaart oli kuskil kabineti teises otsas). Kaks aastat ja viis kuud, vastasin peale hetkelist arvutamist. Visuaalsel vaatlusel oli kõik korras, lõpliku vastuse annavad nagu alati paari nädala pärast saabuvad analüüsivastused. Hiljuti tehtud mammograafia ka korras. Elame veel.
Vahetevahel on see ühest kontrollist teise elamine psüühiliselt vägagi keeruline, aga üldiselt olen treeninud end selle teadmisega elama ja sellele mitte mõtlema. Kui öised painajad tõepoolest magada ei lase, aitab pool tabletti. Õnneks juhtub seda üha harvem.
Uuest aastast loodaks seda, et tuleks vähemalt sama hea. Kindlasti operatsioonivaba. Et teistelgi  jatkuks tervist, sest tervel inimesel on kõige muugagi lihtsam toime tulla. Midagi juhtub siin elus kogu aeg, kord head, kord halba. Meie imeline, kordumatu ja ainult meie elu.
Head vana aasta lõppu neile, kes selleaastastel harvadel postitustel külas on käinud.

kolmapäev, 28. detsember 2011

Me kõik jääme vanaks

Kui aus olla, siis eriti tihti ma oma vanusele ei mõtle. Ehk sellele numbrile, mis jääb järele käesoleva kalendriaastaarvu ja passis leiduva sünniaastaarvu lahutamisel. Teatavasti pole mul lapsi, kes võiksid mind teavitada järjekordseks vanaemakssaamisest. Peegelpilt hommikuti ka veel tuju ei riku. On muidugi asju, mida ma enam ei tee - aga ei tunne neist ka erilist puudust. Energiat lihtsalt ei ole enam nii palju. Ja on asju, mida ma pole kunagi teha viitsinud, ka kahekümnesena mitte, hommikuni pidu pidada näiteks. Üleüldse on vanuseküsimus, nagu paljud muud asjad sessinatses maailmas, eelkõige siiski kõrvade vahel kinni.On inimesi, kes on paarikümneselt muldvanad ja on inimesi, kelle mõtteerksust võib imetleda ka enam kui kaheksakümneselt,
Külma vett kallavad krae vahele eelkõige eakaaslaste surmateated. Eile astus söögikohas mu juurde noormees (no nii kolmekümnene on minu jaoks noormees), kes küsis, kas mu esimese abikaasa nimi tuleb mulle tuttav ette. Et ta on juba ammu mind selles kohas söömas käies märganud ja ammu tahtnud küsida. No muidugi tuli tuttav ette. Nimi, mitte noormees. Kohe selgus, et ka noormees on tuttav. Esimese abikaasa poeg tema teisest abielust. Meie abiellusime, kui mina olin 18 ja lahutasime, kui olin 22, töö kiire ja korralik. Tänapäeval poleks ilmselt abiellutudki, aga ajad olid teised ja minu ettepaneku peale lihtsalt kokku kolida tõusis lapsevanemate hüsteeria taevastesse kõrgustesse. Mina läksin oma teed ja tema oma teed, lapsed sündisid tal hiljem. Aga kuna saime aastaid veel hästi läbi, olin ma ka tema lapsi näinud. Kontakt kadus lõplikult kümmekond aastat tagasi, lihtsalt sumbus kuhugi ajaliiva.
Palusin eksi tervitada. Selgus, et juba kaks ja pool aastat polegi kedagi tervitada. Südamepuudulikkus, enne viiekümnendat sünnipäeva.
Mismoodi ta poeg mu ära tundis, jääb pisut müstika valdkonda. Ta pidi mind viimati nägema kusagil viieaastasena ja nii vähe ma kohe kindlasti muutunud ei ole. 
Õhtul mõtlesin sellele, et olen kauem elanud nii oma esimesest armastusest, esimesest abikaasast ja hilisemast elukaaslasest. Mõneks hetkeks tundsin end muldvanana.
Õnneks läks see hommikuks üle.
Lugu on minu maitse jaoks pisut liiga mainstream, aga ilus sellegipoolest.



neljapäev, 22. detsember 2011

Jõulumaania

Nii nagu ühes nõukaaegses anekdoodis, oleks mul ka nüüd silma-kõrvaarsti vaja. Et järjekordselt kõrvad kuulevad ühtmoodi ja silmad näevad teistmoodi. Ainult et vaatepilt on risti vastupidine kui noorusaegadel - tollal tuututas meedia vahetpidamata sellest, kui tore ja hea meil elada on, silmad aga ei tahtnud kuidagi seda imetoredat pilti üles leida. Nüüd kuulen iga päev kõigist meediakanalitest ulgu ja hala, kuidas kõik asjad on kohutavalt kallid, inimesed on töötud ja rahatud ja üleüldse on kõik nii halvasti, et halvemaks minna nagu enam ei saagi, aga...
...eile jäi meil laste kommipakke puudu. Sai nagu novembri algul otse Kalevist küll 140 tükki tellitud, nagu väikese reserviga, aga töötajate ja nende laste arv vahepeal niipalju suurenenud, et 18 pakki jäi puudu. Läksin siis naiivselt poodi, et ostan. Esimeses poes, Rimis, polnud ühtegi kommipakki alles, kõik otsas. Kõrvalasuvast Maksimarketist õnnestus ikka täpselt 18 pakki kokku kraapida, aga need olid ka viimased ja järgmistele ei jäänud küll midagi.
...üritas minukene end täna tööasjus linna poole pressida. Kell üksteist tööpäeva hommikul olid kõik pealinna südame poole viivad teed paksult autosid täis. Nõmme ristmikul ootasin vasakpööret pea veerand tundi, ummiku põhjustasid turulekippujad. Turu parkla oli nii täis, et sinna poleks saanud isegi mitte hiirekaarikut parkida. Oli mul endalgi patune plaan lõunapausi arvelt kuskilt turult praetükk ära krabada, kavatsuseks oleks see jäänudki, kui poleks Sütiste kanti ka asja olnud. Seal oli isegi võimalik parkida. Tagasitulek oli sama hull, auto autos kinni, nagu ei maksakski bensiin vanas rahas üle 20 krooni liiter. Ei mingit masu, täpet ega puput. Või on soe sügis igal pool rahapuud kasvama ja vilja kandma pannud.
Mis suurtes kaubanduskeskustes toimub, ei taha ma isegi mitte teada. Laupäeva õhtul veerand silmaga telekast nägin, väga õudne oli. Õnneks on minapäkapikul kingitused ostetud ja ainult pakkimise vaev jäänud.

kolmapäev, 21. detsember 2011

Nänniaeg

Kätte on jõudnud aeg, mida ilmselt kõigi suurfirmade müügimehed hingepõhjas südamest vihkavad. Sest kusagil ja kunagi on juurdunud arusaam, et klientidele peab jõuludeks nänni viima. Vaesed kliendihaldurid tuiskavad kliendi juurest kliendi juurde, nännipakid autos ja peavad nädalaga kõikjale jõudma. Hull elu see päkapikuelu.
Nomaeitea. Meie siin majas valime tarnijat küll natuke teisel alusel, kui nännipakk. Kui aus olla, siis järgmisel nädalal ei mäleta nagunii keegi, kes nänni tõi. Kui see just midagi eriti õudsat ei olnud.
Eriti nõme oli varasematel aegadel kaela sadanud firmalogodega kohepuruneva hiina nänni hulk, mis oli otsekui mõeldud saajale isikikuks kasutamiseks. Kasutamiseks mittevajalik, ära visata piinlik. Taskulambid, põlled, veiniavamise komplektid, lõppematus koguses kanget alkoholi (mitte et ma alkoholi üldse ei tarbiks, ma olen lihtsalt markide suhtes väga pirtsakas ja mis ei meeldi, seisab kodus kapis kuni järgmise koristuse käigus prügikasti satub...) Pealegi, kui tahetakse teha meelehead kliendile, siis klient ei ole ju firmajuht isiklikult, vaid ettevõte ja selle töötajad. Töökohal on meil ka alkohol kategooriliselt välistatud.
Seega kui ikka kuidagi toomata olla ei saa, võiks ju tuua midagi sellist, mida saaks töötajatega jagada. Kasvõi midagi söödavat. Juurde võtavad jõulude ajal nagunii kõik :).
Õnneks on vist teisedki samal kombel mõtlema hakanud ja nii tööliste kui kontori kööki on sel nädalal jõudnud nii kommi, kringleid kui piparkooke. Kasutute asjade hulka liigitub ainult üks portvein, aga ehk leidub sellelegi kusagil tahtja. 

teisipäev, 13. detsember 2011

Väikeses armsas inglise linnas

Veel eelmisel pühapäeval kirusin end maapõhja, et kolm kuud tagasi Londoni lennukipiletid ostsin ja Crawleysse hotelli broneerisin. Niigi peaaegu ei mäletanud, mismoodi kodu päevavalgel välja näeb ja veel terveks nädalavahetuseks niimoodi jalga lasta, et koju alles pühapäeva öösel jõuda.
Aga tegelikult oli üllatavalt mõnus ära olla. Nii sinna- kui tagasilend koduse Eesti Õhuga oli meeldiv ja rahulik, kõik toimus õigeaegselt. Gatwicki lõppematu remondi tõttu ekslesime küll natuke tuttavat bussiliini otsides, kuid leidsime kohalike abiga siiski üles. Sama kordus Crawleys, kus Google Maps oli hotelli asukoha mitmesaja meetriga puusse pannud ja taas tuli teed küsida. Kohale igatahes jõudsime ja nii mõnusat hotelli pole tükil ajal olnud. 15.sajandi hoones on hotelli peetud juba aastast 1615, esimese hooga kartsime, et eksime selles koridoride ja treppide rägastikus ära. Kääksuvad trepid ja kriiksuvad uksed käisid muidugi asja juurde. Tuba oli ent mõnus, hiigelsuure sisseehitatud seinakapiga ja voodites oli mõnus nurru lüüa. Kui seal majas keegi kummitaski, siis meid ta ei tülitanud.
Paremat asukohta oleks ka raske olnud ette kujutada. Paarsada meetrit bussipeatusest, hiiglaslikust outlet-kaupluste alast sama kaugel, sisse piiratud pubidest-baaridest ja lisaks avastasime pea hotelli tagahoovist järgmisel päeval 24 tundi avatud hiiglasliku ASDA supermarketi. Linnapuhkuseks ideaalne.
Magasime, täpselt nii kaua, et veel hommikusöögile jõuda. Shoppasime. Sõime. Jalutasime. Shoppasime veel. Enam ei jaksanud. Puhkasime pisut. Siis läksime pubidesse.
Järgmisel päeval enam vähem-sama stsenaarium. Lisaks käis alates keskpäevast linnakese keskväljakul lakkamatu tasuta vabaõhukontsert, üks ansambel lõpetas, teine alustas.
Kolmandal päeval pidime hotellist välja kirjutama ja kuna muudest poodidest oli lõplikult siiber, külastasime kohalikku aianduskeskust.
Siis tagasilend, sama rahulik kui tulles.
Esmaspäeval valutasid selg ja jalad, aga pea oli viimaks ometi mitu päeva töömõtetest puhas olnud.

teisipäev, 6. detsember 2011

Kui on kiire...lugege instruktsiooni

Mu passi kehtivusaeg lõpeb 21.mail 2012. Aga maailmas on küllalt palju riike, kuhu võõramaalast, kelle pass ei kehti sisenemishetkest alates veel vähemalt kuus kuud, sisse ei lasta. Minu eluviisi puhul ei ole teada, kas järgmise kuue kuu jooksul on vaja neis mõnest viibida. Kui ei muud, siis äkki tuleb millalgi vastupandamatane kiusatus näiteks Egiptusesse sooja minna (on seegi minu teada üks neist riikidest).
Kuna mul on endiselt suurem osa ajast Väga Kiire, kasutasin hommikust kesklinnaskäiku põikeks Kopli kanti, kus üks KMA juba aastaid asub. Sisenesin ametiasutuse ruumidesse ja otsisin üles tahvli pealkirjaga INFO. INFO-l oli igasugust infot. Näiteks selle kohta, milleks passi ja ID kaarti vaja on. Mida passisaamiseks tegema peab, seda ma ei leidnud. Viimasest passisaamisest 10 aastat möödas ka, või ma mäletan.
Järgmiseks leidsin nuppudega puldi. Ühel nupul oli kirjas "taotlused", teisel "väljastamised", kolmanda pealkirja ma juba ei mäleta. Vajutasin nuppu "taotlused", sain numbri ja asusin ooteasendisse. Väga kaua ei tulnud oodata, nii viie inimese jagu. Saingi ametniku jutule. Ametnik küsis, kas ma pildi tegin. Ei teinud, pidi ju automaadis teha saama. Selgus, et pilt tuleb teha juba enne ametniku juurde järjekorranumbri võtmist. Infoleheke selle kohta oli kleebitud järjekorraautomaadi juurde seinale. Mina paraku vaatasin alla, automaadi klahvidele. Et millist vajutada.
Ametnik halastas mu peale ja lubas minna pilti tegema ilma uut järjekorranumbrit võtmata. Upitasin seal fotokabiinis mis ma upitasin, aga minusugusest käblikust jäi pildile ainult see osa, mis ulatus ninasõõrmetest ülespoole ja ametnik saatis mu uuesti pildistama. Öeldes seekord, et tooli kõrgus tuleb keerutades õigeks seada. Nagu selgus, oli see kirjutatud kambrikese välisseinale ka, aga enne varjas järjekord selle seina lihtsalt ära....keerutasin siis toolikest ja sain pika pööritamise peale ikka silmad enam-vähem õigele kõrgusele. Pildid tulevad sealt automaadist küll sellised, et ma tahaks kolm päeva pärast surma ka parem välja näha... aga senine kogemus näitab, et ega naisterahva passipilt ei peagi tema enesega sarnanema ja seekord võeti sõrmejäljed ka.
Vabandasin viisakalt, et ma infot õigest kohast ei otsinud ja soovisin ametnikule ilusat päeva. Maksin kassas riigilõivu. 
Siis selgus veel, et rahvastikuregistris oli mu meiliaadress salapäraselt muundunud ja sai seegi õigeks muudetud. Aadress ja telefon olid moonutusteta pääsenud. Kui meiliaadress nüüd ikka õigeks läks, siis nädalakese pärast peaksin uue dokumendi valmimise kohta meili saama ja võingi järele minna.
Vana passi tahaksin hirmsasti alles jätta, lihtsalt mälestuseks. Seal selliste riikide templeid ja viisasid sees, kuhu kindlasti selles elus enam ei satu.

laupäev, 26. november 2011

Vahepeatus Berliin

Viimane kuu on olnud hullumeelne. Selles mõttes on lennureis teretulnud. Lennukis on hea mõelda. Mul pole selleks palju aega olnud. Viimasel ajal.
Aur Baltic oma tuntud viletsuses on tavapärane. Iste on katki. Riia lennujaamas on igikestec remont, mida püütakse varjata vanadest plakatitest mäkkaiveri-teibiga kokku kleebitud sirmiga. Kell on üksteist hommikul ja kohalikud läti lipsutatud ja ülikonnastatud ärimehed tellivad baarist saja grammi kaupa viina.
Estonian Airi uuest sihtkohtade poliitikast ma oma pisikese mätta otsast aru ei saa. Kas keegi teab mõnda rahvusvahelist firmat, mille peakorter oleks Hannoveris? Ja kui palju on lendajaid Trondheimi, eesti ehitajad? Aga eks nad ise teavad, mis teevad. 
Berliinis on karge, isegi külmem kui Eestis. See-eest paistab päike. Tuntud marsruut, buss X9 Tegelist loomaaia juurde ja sealt edasi S-Bahn. Saksamaa rongid on puhtad ja mugavad, võtan Kindles lahti Indrek Hargla veel lugemata raamatu ja lähen sõiduajaks koos apteeker Melchioriga keskaegsesse Tallinna.
Ida-Berliinis asuv Mahldorf on vaikne ja rahulik nagu alati. Ligi kahekilomeetrine jalutuskäik mõnus sirutus peale lendamist-rongisistumist.
Suure Ülemuse puudlid üritavad mind surnuks lakkuda. Kui koerte käes pääsen, pean pea kohe ka ettekannet tegema hakkama.
Kolleegide tervitused-kallistused tulevad hiljem, pausi ajal.
Hilisem õhtusöök vanade sõpradega-kolleegidega on õdus ja mõnus. E. küsib poolnaljatades, kas ma Hispaaniasse tööle ei tahaks tulla. Sama nali, mis Eestis - tööpuudus on numbrite järgi kohutav, riigis 25% ja Andaluusias 30%, aga regioonijuhti otsitalse kolmandat kuud. Hispaania on muidugi mõnus, aga mul pole plaanis Eestist kuskile minna. Talvekuudel oleks seal tore olla, eemal külmast ja rõskusest. Aga sellist tööd, mis oleks enamuse aja Eestis ja vastikutel talvekuudel kusagil mujal, pole ma suutnud välja mõelda.
Pärast õhtusööki teeme veel natuke tööd koos itaallaste ja rumeenlastega.
Pimeduses suitsetades põrkan kokku K-ga. Peale minu töötab meie organisatsioonis suht kõrgetel tasemel veel kaks eestlast, K, kusagil kolmekümne ringis meesterahvas on Slovakkia tippjuht ja hästi mõnusa jutuga tegelane. Lobiseme. K on kuus aastat Eestist ära olnud ja ütleb, et Eesti uudiseid ta lugeda ei suuda, sest kogu aeg vingutakse kõige ja kõigi kallal. Nagu mujal maailmas probleeme poleks. On, ja mitte vähe. Vingumist aga on küll vähem kuulda.
Hommikul saan kolleegi autoga rongile. On umbes kolm tundi vaba aega. Kõigepealt kammin tulemuslikult Alexanderplatzi kolmekorruselist C&A-d ja siis jalutan kõrvalavatud suurele Weichnachtmarketile ehk jõuluturule. Tore tunne on, kõik need vorstid ja imekaunid piparkoogid ja sajad jõulukaunistused ja igal nurgal müüdav hõõgvein ja kõik need lõhnad karges päikeselises õhus...
Pettumuse osaks saan teisel pool platsi asuvas elektroonikakaubamajas Saturn, nimelt on Saksamaa suurim elektroonikakett otsustanud, et neil saab osta ainult Maestro kaardiga. Mul on kaasas ainult Visa-d ja ka mitte piisavas koguses sularaha. Jäävad ostud seekord tegemata, kuigi jah, oma Ricohi kaamerale ma akut Eestist nagunii ei saa.
Tagasi läbi jõuluturu, näksan ühe vorstisaia ja ajan jakile ketshupit. Urr.
Pakin kohvikulaual vaakumkottidesse ostetud hilbud ja topin pagasisse.
Taas rong, buss ja Tegeli lennujaam. Teen mõned pildid, sest see võib olla viimane kord, kui ma Tegelisse satun. Järgmisel suvel suleb Berliin nii Tegeli kui Schönefeldi  ja uueks õhuväravaks saab ehitatav Brandenburgi lennujaam. Muidugi pole välistatud, et ma veel vahepeal Saksamaale pean minema, kuid järgmine sama teema nõupidamine on jaanuari lõpus hoopis Barcelonas. Sest programmi koordinaator on sel aastal Hispaania ja nood tüübid teatasid, et nemad talvel Berliini ei tule. Liiga külm olevat.
Maandumine Riias on üks senise elu vastikumaid, lennuk tuleb maha tõsise raksatusega ja korraks on tunne, et Bombardier pöörab külje ette. Arvestades, et lennuki maandumiskiirus on üle kolmesaja kilomeetri tunnis, pole see elamus eriti meeldiv. Kõik läheb siiski hästi. 
Riia on sama kole kui päev varem. Kaks lääpatallatud kingade ja pesematusest võidunud juustega eesti meest, õllepudelid näpus, arvustavad valjuhäälselt mööduvaid naisi. Kuni üks neist nad puhtas eesti keeles nad paika paneb. Mina see ei olnud. Mind ajas ainult naerma. Loota, et reedesel õhtul pole Riia lennujaama transiittsoonis ühtegi eesti keele oskajat, pole mitte ülim naiivsus, vaid ülim juhmus.
Tund aega lendu Air Balticu logisevate istmetega Boeingus ja Tallinn. Veel kolmveerand tundi sõitu ja juba tervitavad mind oma penid, kes Berliini puudlite lõhnu väga huvitatult tudeerivad. 
Kodune voodi on parim.
Kolme päeva pärast kohtun taas lennujaamaga.

pühapäev, 6. november 2011

Tsensuuri taastulemine

Ega mul töise rassimise kõrvalt kohalike uudiste jaoks eriti palju aega pole, aga hommikuti ja õhtuti autoga sõites raadiot ikka kuulan ja mõni asi lööb ikka korgi pealt ära ka. Näiteks kultuuriminister Langi sõnavõtt sel teemal, millist kirjandust võib raamatukogudesse lubada ja millist mitte. Millele kirjanikud rõõmsate kutsikatena kohe kaasa klähvisid.
Omamaise kirjanduse olemasolu on muidugi vajalik. Jätaksin siinkohal isikliku maitse kõrvale, sest siis peaksin ilmselt üles tunnistama, et peale Indrek Hargla pole ma viimase kümne aasta jooksul ühtegi eesti kirjaniku raamatut lõpuni lugeda suutnud. Põhjus proosaline, peale kolmandat lehekülge eksistentsiaalset vingumist ma edasi lugeda ei viitsi. Viimane tõeline eesti kirjanik oli minu jaoks Jaan Kross. Kurb, aga tõsi. (ma ei võtaks sõna lastekirjanduse teemadel, mis mu ealiste iseärasuste tõttu on pisut tundmatu teema, aga kus kuuldavasti ilmub väga häid asju...)
Aga härra kultuuriministri eeldus, et seesama inimene, kes enne käis raamatukogust laenutamas Barbara Cartlandi, Nora Robertsit või Sandra Browni, hakkab nüüd laenutama Sinijärve ja Wimbergi, paneb küll karjatama, et oo, sancta simplicitas! Elik maakeeli püha lihtsameelsus.
Raamat, paraku, pole esmatarbekaup. Et kui ühte sorti leiba poes pole, tuleb teist võtta. Kui naistekalugeja teab, et raamatukogus talle meeldivat raamatut nagunii pole, siis ta sinna lihtsalt ei lähe. Ja paari aasta pärast algab suur diskussioon, et külaraamatukogud tuleks vist kinni panna, sest ülalpidamiskulud on suured ja külastajaid peaaegu ei ole. Kokkuhoid missugune.
Naistekalugeja aga rahuldab oma muinasjutuihalust televiisorit vaadates või internetis. Või laenab sõbra käest.
Kõige enam aga seostuski Langi jutt nõukaaegse tsensuuriga. Totalitaarne kord tahtis iga hinna eest kontrollida, milline informatsioon pääseb masside mõtlemist mõjutama ja milline mitte. Paraku polnud see eriti efektiivne isegi enne internetiajastut.
Järgmiseks võib kultuuriministeeriumilt ilmselt oodata ka "kommunismi pakikeste" tagasitulekut. Et inimene, kes ostab raamatupoest ühe Nora Robertsi naisteka, peab kohustuslikus korras ostma ka ühe eesti kirjaniku teose...

pühapäev, 30. oktoober 2011

Kogu tõde P-st

P elus oli kõik paigas ja ta nautis seda, vähemalt ise väitis nii. Hea välimusega pikka kasvu mehel oli tasuv ja kindel töökoht rahvusvahelises firmas, mida masu isegi mitte õrnalt ei puudutanud. Oma kabinet, kopsakas palk koos preemiatega, viimase malli arvuti ja telefon, napilt aastavanune ametidziip. Töö üle jõu ei käinud ja koju läks P alati kohe peale tööpäeva lõppu. Sest kodu ja perekond olid P jaoks alati esikohal.
Küllap oleks rohkem kui kahesaja naisega töökollektiivis pikale jõukale mehele nii mõnigi silma visanud, aga P oskas distantsi hoida ning võimalikke silmategijaid aupaklikusse kaugusse peletada. Kiitis igal võimalusel oma peret ja eriti oma naist, keda ta lausa jumaldas ja kätel kandis. Peale seitsmeteistaastast abielu nähti neid endiselt siin ja seal käsikäes jalutamas. Seejuures polnud naine vaid koduehe, tillukesel inglivälimusega blondiinil oli kaante vahel magistrikraad ja sellele vastav ametikoht.
Kui lisada veel moodne maja mainekas elurajoonis, kaks eliitkoolides õppivat ja teismeea valud enamuses juba läbi põdenud last, ideaalselt pügatud muru ja berni lambakoer, oli kõrvaltvaatajal rohkem "american dreamiga" sarnanevat elu isegi raske ette kujutada.
Nädal aega tagasi lahkus P töölt, soovides kolleegidele naeratades kena nädalavahetust nagu tavaliselt. Kolm tundi hiljem kostis modernse elamu teiselt korruselt pauk ja akendest hakkas suitsu tulema. Kohalesaabunud Päästeamet leidis eest endale kuuli pähe tulistanud P surnukeha ja süüdatud maja.

Loo moraal: me ei tunne tegelikult neid inimesi, kellega oleme kümme aastat õlg-õla kõrval töötanud. Kohe üldse ei tunne.

reede, 28. oktoober 2011

Selline ta on, see elu

Normaalne vanaaja inimene müttas varakevadest sügiseni värskes õhus ja pimeda aja saabudes pani kõpla varna ning puhkas, istus perega, nokitses käsitööd, jutustas muistseid lugusid. Tänapäeva aiandushuviga töölkäija lõpetab suvise rabelemise, paneb kõpla varna ja...hakkab veel hullemini rabelema. Ja kui ise seda teha ei taha, hoolitsevad tööuputuse eest teised.
Eelmisel nädalal olime sunnitud vallandama kaks üsna olulistel töökohtadel olnud töötajat, mõlemad seitse aastat töötanud ja mõlemad sama paragrahviga, usalduse kaotus. Ehk peale pikka töötamist muutusid näpud firma vara suhtes äkki pikaks. Miks see osade inimestega juhtub, jääb mulle ilmselt surmani mõistatuseks. Ma ei tahagi sellest rohkem kirjutada. Kui palju ma samasuguste probleemide pärast olen inimesi töölt vabastama pidanud, ei teagi. Pole lugenud.
Juba siis olime sunnitud töökoormuse ümber mängima, igale inimesele ajutiselt umbes pool töökoormust juurde. Lisaks pidin ma ise esmaspäeva hommikul Kiievisse nõupidamisele lendama.
Esmaspäeva hommikul kõigepealt kontorisse minnes küsisid kolleegid minu käest, ega ma ühest juhtkonna liikmest ei tea. Ei teadnud, ja see tegi mind esialgu vaid pisut murelikuks. Sest konkreetse meesterahvaga olen kümme aastat koos töötanud ja kogu selle aja jooksul pole ta mitte kordagi tööle niimoodi hilinenud, et poleks ette teatanud. Pedant ja oma asjade vahel ülemääranegi ülekorraldaja.
Kella kümneks olin juba niipalju närvis, et otsisin netist tema abikaasa telefoni ja helistasin talle tööle. Tööl naist polnud, teade lubati edasi anda.
Kell pool üksteist helistas puuduva kolleegi abikaasa tagasi ja küsis, palju ma tean. Midagi ma ei teadnud. Rabav teade oli see, et kolleeg tulistas endale reede õhtul kuuli pähe, põhjuseks pereprobleemid. Ja ei tule enam kunagi.
Ma ei tahaks olla tema naise ja laste nahas. Aga ega meie nahas ka praegu lihtne ei ole. Tund aega hiljem istusin ma lennukis ja tundsin, et mu mõistus on täielikult jäätunud. Kohale jõudsin andsin sealviibivale tippjuhkonnale aru. Kogu konverentsil räägitu jooksis minust mööda nagu postist. Ainult mõtlesin. Miks, kuidas. Miks inimene nii tegi ja kuidas edasi toimida.
Teisipäeval vahetasin reedeks mõeldud lennupileti kolmapäevaks ringi ja lendasin tagasi. Nüüd rabame olukorda lahendada 10-12-14 tundi ööpäevas, loeme kandideerijate CV-sid ja püüame ellu jääda.
Jääme ka. Ja mu allesjäänud töökaaslased on nii tublid, et võtavad pisara silma. Vaat et rohkemgi kui lein argpüksliku enesetapja pärast. Sest paraku olen ma eluaeg enesetappu pidanud lihtsaima vastupanu teeks. Lased endale kuuli pähe, paned köie kaela või lõikad veenid läbi ning sinu jaoks ongi kõik. Aga need, kes sinust hoolisid, peavad kogu sinust mahajääva sõnniku ära likvideerima ja ära seedima. Nii otseses kui kaudses mõttes.
Olen isegi elus korra kõige lõpetamisele mõelnud. Märtsis 2007, kui peale operatsiooni teadsin, et jään teatud mõttes igavesti sandiks. Kui ma koosnesin ainult valudest, lehkavatest haavadest ja õudusest tuleviku ees. Ja ainuke, mis hoidis mind alla andmast, oli teadmine, mida ma sellega teeksin. Oma lähedastele, oma sõpradele, kõigile, kes minust hoolivad.
Ma olen praegu rahul ja õnnelik, et ma alla ei andnud. Ja ei suuda lugu pidada neist, kes annavad.
Me tuleme toime. Alati oleme tulnud.

neljapäev, 6. oktoober 2011

Puhka rahus, Steve Jobs

Üks praegusaja maailma põnevaimaid inimesi on lahkunud.
Seda 2005.aastal peetud kõnet tasub kuulata. Eriti neil, kes vinguvad, et neile pole elamiseks võimalusi loodud. Eriti neil, kes oma hädades kõiki teisi süüdistavad.

Steve Jobs: How to live before you die | Video on TED.com

Ka neil, kes arvavad, et pärast meid tulgu või veeuputus.
Kahjuks on see ka märgiks, et ole sa nii rikas, kuulus, innovaatiline ja edukas kui tahes, surm on sinust ikkagi tugevam.

reede, 30. september 2011

Suve viimane pikk pai

...on väljas, autotermomeeter näitas õues 21 kraadi sooja ja tuult praktiliselt ei olnud.
Tegin töölistele poolnaljatamisi ettepaneku uksed kaks tundi varem kinni panna ja ilusa ilma puhul koju minna. Et reede õhtu ka juba.
Nemad...nemad vastasid, et tore ju oleks, aga ei saa. Et on kuu viimane tööpäev ja eelarvet on vaja täita. Tükitöö ju.
Häda, kui liiga motiveeriva palgasüsteemi oleme välja mõelnud :)

kolmapäev, 27. juuli 2011

Turism ja immigratsioon

Istusin mõned päevad tagasi Walesis, Caernaefoni linnas pubis ja mõtlesin juba eiteakuimitmendat korda, et mulle pööraselt meeldib Britannias. Ja eriti meeldivad inimesed ja nende käitumine. Mõnus on olla kohas, kus võhivõõrad pargisjalutajad üksteisele naeratavad ja tervitavad. Kus saab õhtuse koerajalutamise käigus pubist läbi astuda, koos koeraga loomulikult, ja sõpradega klaasikese võtta ja lobiseda.
Justkui mu mõtete krooniks rääkis giid järgmisel päeval bussis anekdoodi:
Mees elab pika ja vaga elu ja satub peale surma paradiisi. Taevas kõik nii nagu lubatud, pakutakse taevamannat, pehmed pilved pikutamiseks, inglikoorid laulavad. No pikutab seal siis teatud aja, kuulab kaunist muusikat, aga pikapeale hakkab igav. Käratab südametäiega, et kurat, igav on. Kurat kohe platsis ja pakub, et davai, läheme põrgusse ekskursioonile. Mõeldud-tehtud. Põrgus kõrtsid-pubid, kenad tibid, õlu voolab ojadena, mees lõbutseb täiega ja läheb siis taevasse tagasi. Puhkab seal teatud aja jälle pilvedel, kuulab kaunist muusikat, lõpuks hakkab ikka igav. Käratab taas siis, et kurat, iga hakkas. Kurat kohal ja pakub, et aga läheme nüüd nädalaks. Lähevadki, põrgus jälle hullult lõbus, pubid, õlu, tüdrukud, mees päris väsinud kohe, kui nädala pärast tagasi taevasse jõuab. Lebotab siis taevas jälle mingi ajakese ja mõtleb, et peaks ikka päriselt põrgusse kolima, seal on nii lahe ja taevas nii igav. Kutsub kuradi, see kohe lahkelt nõus kolimise ära korraldama. Jõuavad siis põrgusse, seal topitakse mees kohe keeva tõrva katlasse, hakatakse naelu küünte alla ajama, no üldse pole enam lõbus. Mees halama, et enne oli ju nii vahva, kuidas nüüd siis nii...kurat kehitab õlgu ja ütleb, et seda peaks ju teadma, et turism ja immigratsioon on kaks täiesti erinevat asja :)

esmaspäev, 4. juuli 2011

Prioriteetide muutumine

Täna hommikul magasin sisse, tervelt tund aega. Poleks M mu toa uksele kloppinud, oleksin vist edasi maganud. Et hommik täiuslikuks kujuneks, unustasin ka mobla köögiletile, kuhu ma ta eile laadima olin jätnud. Veel mõned ajad tagasi oleks selline komplekt, sissemagamine pluss telefoni kojujätmine, mu päeva täielikult rikkunud. Nüüd kehitan vaid õlgu, et nojah, mis seal siis ikka...kui jääbki midagi tegemata, eks siis teeme homme.
Loen mõnikord Sipsiku blogist tema töiseid põlemisi ja olen heas mõttes natuke kade. Sest ma mäletan veel väga hästi, mis tunne see on niimoodi leegitseda. Hea tunne oli. Just nimelt oli, sest kümme aastat samal kohal töötanuna ei saa seda tunnet enam õieti kusagilt kätte. Mitte et saavutusi poleks, on küll. Aga vaat seda tunnet enam ei ole, mis paneks hilisõhtuni silmade põledes tööd tegema ja uusi asju välja mõtlema. Seepärast pole veel midagi poolikult ega lohakalt tehtud, töö on tehtud ja ülemuste väitel hästi.
Siiski pean tunnistama, et pühapäeval aias puhkenud maadja viigikaktuse õis tegi mulle palju suuremat rõõmu kui ettevõttele paar nädalat tagasi saadud AA-reiting.
Ajad muutuvad ja meie koos nendega. Juba vana tark Saalomon teadis seda. Mitu tuhat aastat tagasi.
Saalomoni ma kah enam ei loe. Lapsepõlve lemmikkirjanikke Feutchwangerit ja Marquesi kah mitte. Selle asemel on mu öökapil Darja Dontsova, Nora Roberts ja Sandra Brown. Ja ma ei häbene seda üleüldse. Sest tavaliselt olen õhtuti sõna ilu nautimiseks lihtsalt liiga kustunud ja unine. Raamatulugemine on lihtsalt etapp ärkveloleku ja unemaailma vahel.
Ainult teleri ja filmide vaatamist pole ma veel suutnud ära õppida. Mine tea, ehk jõuab veel. Praegu on sulaselge prioriteet aiandus ja kõik sellega seonduv. Midagi on vist ka külge jäämas - igatahes hakkasid Räpina õppejõud kõva häälega naerma, kui ma peale mõnetunnilist lobisemist ütlesin,et ma ei tea aiandusest mitte kui midagi.
Midagi pole teha. Kõige paremini teed ikkagi seda, mis sulle hetkel põnevust, põlemist ja mängu ilu pakub. Töökohta selle pärast vist vahetama ei hakkaks. Vähemalt seni, kuni töötulemustega kõik korras on.
"Parim enne" tööturu vanuse suhtes on nagunii möödas ja ammu juba.

esmaspäev, 13. juuni 2011

Blogiauk

Viimasel paaril kuul on järjekordset kinnitust leidnud reegel, et mida rohkem tegelemist ja askeldamist on reaalses elus, seda vähem aega jääb virtuaalseks eluks. Neid päevi, kui arvutikaant lahtigi tehtud pole, on viimasel ajal päris palju. Veel rohkem selliseid, kui arvutiekraan kumab silmade ees ainult tööajal ja tööasjus.
Isegi õue, kus ma viimastel kuumadel päevadel suurema osa ajast veetnud olen, pole olnud tahtmist arvutit kaasa tassida. Eilse logelemispühapäeva veetsin peamiselt raamatuid lugedes terrassidiivanil. Sest teine põhireegel kipub olema see, et kui organismile pikalt ja pidevalt piitsa anda, teatab ta ühel päeval, et nüüd aitab. Rohkem ei saa. Taimaut. Ja siis on kõik hädad korraga kallal.
Päästikuks sai reedehommikune hambaarstikülastus, et logisevad esikikud lõpuks ometi välja tõmmata (hoovõtt võttis aastakese, sest see tundus nii õudse ettevõtmisena, hambaarsti ma ei karda, küll aga pelgan igasuguseid kunstlikke lisandeid enese küljes ja see ettevõtmine tundus hüppena umbes sajandasse eluaastasse). Tõmbamine ise läks tuimestuse all lihtsalt, aga peale seda hakkas ikka väga paha. Valuvaigisteid kulus hulgem, ilm oli ka vastikult palav ja nii ärkasingi laupäeva hommikul mitte ainult hambutuna, vaid ka poolpimedana, sest nägu oli nii üles paistetanud, et silmad ei tulnud hästi lahti. Öäk. Eks noris, et ikka ehtne külatädi, reede õhtul ilmselt suurem pidu olnud, silm paistes ja pooli hambaid põle...päris rõve tunne. Sellest hoolimata vedasin end Vääna Agri laadale, sest olin suutnud endale sinna mõned puud tellida. Laat oli muidu väga hale, paarkümmend müüjat suurele territooriumile laiali pillutatud ja keegi ohmoon oli suutnud parkla sellest tillukesest müügialast täpselt kilomeetri kaugusele planeerida. Nii et kui ma lauspäikeses ja 30-kraadises kuumuses, paistes koonu ja valutava peaga olin suutnud selle kilomeetri maha vantsida, olin juba oimetu. Kaaslane õnneks halastas ja tõi pärast auto seal teises maakonnas asuvast parklast lähemale ja ma sain varjus oodata.
Nüüd siis ootan paistetuse alanemist ja varjun seni oma kabinetis, õnneks andis kuumus natuke järgi ja täna on isegi veidi vihma sadanud. Ollivuudi naeratuseni läheb veel aega - ehk nagu tuttav hambaarst kunagi mühatas, et tema pole ühelgi filmistaaril ehtsaid hambaid suus näinud, kõik puha kunst ja võlts. Nii et olen astumas staaride seltskonda...irw.

neljapäev, 28. aprill 2011

Koeraparanoia eesti moodi

Lugesin Kaamose blogist, kuidas nende vallaametnikud hakkavat eramaadel vabalt liikuvaid koeri pildistama, et omanikele trahvi teha ja olin ausalt öeldes ikka päris kaua sõnatu. Esimene reaktsioon oli, et mida iganes ka ikka ametnikud ei tee, et oma olemasolu ja palgasaamist kuidagi õigustada. Teise reaktsioonina tuli meelde vana anekdoot sellest, kuidas looduskaitseinspektor tahab trahvida looduskaitsealal järvel paadis raamatut lugevat naist selle eest, et tal oli õng paadis ja see tähendavat ilmset kavatsust kaitsealal kala püüda. Naine omakorda aga lubab mehe omakorda vägistamiskatse pärast kohtusse kaevata, sest tollel olid ka ju vägistamisvahendid kaasas.
Kaamose jutu taustal ei tundu see anekdoot enam üldse naljakas, pigem õpetlik. Nii et kui mõni vallaametnik kavatseb hakata minu suurest teest kaugel oleval krundil ringi hiilimata ja mind trahvima selle eest, et mu peaaegu kolmeteistaastane lombakas ja kurt kolli ketis ei ole, siis mina kavatsen ta küll vägistamissüüdistusega kohtusse kaevata.  Ka siis, kui ta peaks naine olema - äkki on lesbiline ja ikkagi vägistamiskavatsusega?
Ausalt, ma ei arva, et koerad on nunnud ja ohutud elukad. Olen kunagi hammustada saanud omaenda eelmise kolli käest. Mu vasakul abaluul on eluaegsed armid lõunavene lambakoera lõugadest, kes mind selja tagant ründas, ja kunagi olen sattunud ka koerakarja kätte, kes mu riided sõna otseses mõttes ribadeks rebisid, nii et tagasi koju jõudsin ma pesuväel, kuigi tänu appijooksnud naabrimeestele ilma suuremate traumadeta.
Siiski olen sügaval veendumusel, et asi pole mitte koertes, vaid koerapidamise kultuuris. Ja näha igas koduõuel lippavas penis potentsiaalset ründajat on sama paranoiline kui et näha igas vastutulevas potentsiaalset vägistajat.
Koerakultuuri erisustest eri riikides olen ma varemgi mõtisklenud. Eriti siis, kui loen jälle mõnest ehteestilikust koerafoobilisest ülesastumisest ja mõtlen kõikidele nendele sadadele penidele, keda ma olen kohanud Amsterdami, Berliini, Londoni, Rooma ja veel paljude teiste suurlinnade tänavatel. Kes kõnnivad oma peremeeste kõrval tänavatel ilma suukorvideta ja enamikel juhtudel ka jalutusrihmata. Koertega käiakse mitte ainult tänaval, vaid ka poes, kohvikus, restoranis, näitustel ja muuseumides. Ikka ilma suukorvi ja jalutusrihmata. Täna tuli just meelde mõne nädala tagune vaatepilt Berliinist Kurfürstendammilt, kus hiiglaslik leonberger (pilt Wikipediast)
istus toidupoe ukse ees ja ootas peremeest. Ilma suukorvi ja kaelarihmata. Poodi kaasa võetud seda ligi üheksakümnekilost looma polnud ilmselt seetõttu, et kui see ponimõõtu elukas oleks kogemata poes saba liputanud ja pool riiulitäit kaupa maha paisanud, oleks see omanikule liiga kalliks läinud. Väiksemaid koeri nägin ma samas iseteeninduspoes jalutamas küll ja küll.
Ümberrringi kõndisid sajad inimesed, jalutasid pered väikeste lastega ja keegi ei teinud koerast väljagi. Rääkimata kapo, mupo või politsei kutsumisest või kellegi trahvimatükkimisest.

Jah, ka mulle ei meeldi lume alt välja sulavad koerajulkade väljad - aga selles pole koerad süüdi. Mulle ei meeldi ka avalikes kohtades röökivad, ilastavad ja jonnivad inimjõmpsikad. Mulle ei meeldi ka vastu seina või maanteekraavi avalikult kusevad meesolendid, keda ma iga päev kohtan vaat et rohkemgi kui kükitavaid koeri. Aga mul on kuri kahtlus, et need kasvatamatud jõmpsikad, kasimatud meesolendid ja kasvatamata koerad on omavahel kuidagi seotud. Ja selle sideme nimi on kodune kasvatus. Kui seda ei ole, võib tööle panna terve kontrollide armee ja kehtestada tuhandete kaupa käske, keelde, seadusi ja trahve, sellest ei ole abi. Trahvimisega ja karistamisega ei saavutata tulemust. Kui, siis pääseb Eesti lõpuks Guinnessi raamatusse kui maailma kõige koeraparanoilisem riik. Asi ehk seegi.

Igatahes jään ma huviga ootama järgmist kabinetivaikuses sündinud seadusettepanekut, mille alusel tuleks kiibistada, ketistada ja tarastada kõik Eesti vabariigis ilma järelvalveta liikuvad meesterahvad. Põhjusi on kolm 1) vägistamisjuhtumite ja hammustamisjuhtumite arv õnnetusjuhtumite statistikas on enam-vähem võrdne; 2) kui koer loetakse potentsiaalselt ohtlikuks tänu hammaste olemasolule, on inimene kahekordselt ohtlik, sest lisaks hammastele on tal olemas ja kogu aeg kaasas ka veel needsamused vägistamisvahendid 3) igaühele vähegi avatud silmadega ringi liikuvale olendile on selge, et inimene suudab kordades rohkem lagastada kui koer.

Ja oma vanurist kollit, kellega ringikäimiseks pole kunagi isegi kaelarihma vaja läinud, sest ta on nii sõnakuulelik, ma ketti ei pane. Loopige mind nüüd siis kividega, kui soovite.

Bensiinikriis ja tehnoloogiasõltuvus

Inimesena, kellele auto on töövahend, on mul harjumus bensiinipaak üsnagi tühjaks sõita. Et tankimisele võimalikult vähe aega kulutada. Teele pole küll kunagi jäänud, nii ettevaatlik olen küll, aga 58-liitrisesse paaki 57 liitrit olen sisse pressinud küll. Eile töölt koju sõites hakkas bensiini märgutuli põlema kusagil poolel teel, aga ma ei viitsinud tanklasse sisse keerata, esiteks oli suhteliselt kiire ja teiseks ma tean, et auto liigub selle märgutule põledes vabalt veel kaheksakümmend kilomeetrit. Kui mitte rohkem.
Hommikul tuli "hobusejootmine" ikkagi ette võtta. Keerasin Keila Statoili sisse ja pistsin püstoli paaki. Automaadi näidik liikus nagu tigu mööda liimi, venitades kuidagi välja kakskümmend liitrit. Siis hakkas püstol koledat häält tegema.
No kui rohkem ei anta, siis ei anta. Läksin jaama sisse maksma ja viisaka inimesena juhtisin teenindajate tähelepanu sellele, et vist on tankuril midagi viga.
Meil on bensiin otsas kahjuks, teatasid teenindajad. Terminalis on mingi viga. Laagris ka ei ole ja Ülemiste on ka täitsa tühi.
Mnjah. Kui üks tehnoloogiline pisirike võib niipalju segadust tekitada, mis siis veel juhtub, kui osagi sellest hoiatusest peaks tõeks osutuma...ma pole küll mingi paniköör ja maailmalõputeooriaid eriti ei usu, aga praegu on küll tunne, et peaks hakkama bensiinimahutit ehitama, sellega hoiaks vähemalt elektrigeneraatori nii palju töös, et 41 meetri sügavusest kodukaevust vett saada ... või ostaks igaks juhuks juba käsipumba ära, Bauhausis olid müügil eile :).

laupäev, 23. aprill 2011

Põhjalikult tuksis pühad

Veel neljapäeva õhtul polnud mul häda midagi ja pikkadeks pühadeks hunnik valikuid, alates ratsutamisest ja lõpetades aiakoristamise lõpuleviimisega. Lisaks veel kontserdipilet tänaseks õhtuks ja veel üht-teist ilusat.
Inimene mõtleb, saatus otsustab. Olin jõudnud eile paarkümmend roosisorti tagasi lõigata, kui terav valu seljas mind praktiliselt käpuli sundis.
Edasise aja olen põhiliselt veetnud lamavas asendis. Lamada saab. Istuda saab ka. Natuke saab isegi käia. Aga üleminek ühest asendist teise tekitab põrgulikku valu. Üksielamise suur pluss on see, et saab valjusti sisiseda. Kasvõi karjuda. Enamik väljendeid, mis ma asendeid vahetades kuuldavale olen toonud, ei kannata trükimusta ja ei ole mõeldud laiemale publikule.
Tegin eile õhtul sauna, lootuses, et aitab. Võtsin viis korda leili, kuigi lavale ja lavalt alla saamine oli tõsine probleem. Kahjuks ei aidanud suuremat, kui siis niipalju, et öösel sain rahulikult magada.
Valuvaigistitest tundub kodus olevat ainult Ibumaxi. Ma pole suurem asi valuvaigistite neelaja, tavaliselt polegi neid vaja. Kahjuks tuleb tõdeda, et sellele seljavalule valuvaigisti ei mõju ka.
Otsisin internetis, leidsin mingid venitusharjutused, Natuke vist aitas.
Lamada on kõige parem, siis ei valuta üldse. Ainult et mida pikemalt lesida, seda hullem on ülestõusmine.
No on nöök, lausa vihale ajab. Imeilus ilm, vabad päevad, ja ma olen lapiti diivanil. Millega ma selle nuhtluse küll ära teenisin?

pühapäev, 17. aprill 2011

Hobusid patsutamas

Lapsena olin täielik hobustehull ja elus esimest korda tõsteti mind suksu selga vist kusagil kolmeaastaselt. Tollal asus mu vanavanematekodu lähistel piirivalvekordon ja hobustega käidi ka piiri kontrollimas. Keegi sõbralikest piirivalvuritest mind süles ka sõidutas.
Mingil ajal kuulus mu teismeea unistustesse elamine rohkete hobuste ja koertega, soovitavalt kollidega. Kui teised teismelised plikad käisid Saksa DV-s tehtud indiaanifilme vaatamas Gojko Mitici rinnalihaste pärast, siis mina käisin hobuseid vaatamas.
Ratsutama ema mind ei lubanud, olevat liiga ohtlik. Nii ei oska ma seda siiani, kuigi mõnel korral hobu selga ikka saanud olen. Täiskasvanuna sain siiski selgeks, et hobusepidamine pole minu jaoks, nende suursuguste loomade pidamine on raske füüsiline töö, mis käiks lihtsalt üle jõu.

Aga teatavasti oma soovidega tuleb olla ettevaatlik, sest need võivad kõige imelikumaid teid pidi täide minna. Nii sain mina kõrges keskeas teada, et mul on vend - ja vennal ja vennanaisel omakorda terve tallitäis hobuseid. Eile saigi siis pool päeva tallis veedetud ja hobuseid suksutatud. Ratsutama veel ei jõudnud ja ka pildistamiseks oli valgus võimatult kehv, aga mõned kaunitarid siiski. Eesti hobused, tori täkk, ja shetlandi ponid.

Väga mõnusale pärastlõunale hobude ja koertega järgnes mõnus õhtusöök äsjaleitud sugulastega. Aga see jääb perekonnaasjaks.

laupäev, 16. aprill 2011

Hommik

Istun arvuti juures, poolik kohvitass käes ja nurru mörisev kass süles. Kirjutaks midagi, aga juba pikka aega pole tunnet. Autoga maanteel sõites tuleb tihtilugu pähe, et tahaks sellest või teisest või kolmandast midagi kirja panna, paraku kaovad need mõtted kas tööle või koju jõudes kusagile pisikeste argisekelduste koorma alla ja päevad mööduvad nii kiiresti, et minu meelest on lausa pidevalt haigutus suul, väljas pime ja aeg magama minna.
Ilmselt on ka prioriteedid muutunud, kui algul oli siinseid postitusi oluliselt rohkem, siis nüüdseks on aiablogi oluliselt mahukamaks muutunud. Katsun need teemad siiski lahus hoida, jättes aia- ja kodublogi rohkem koduse kroonika rolli, kust ma isegi aeg-ajalt vanu postitusi lappan, püüdes meelde tuletada, millal ja kuidas midagi tehtud sai.
Väljas sajab vihma ja ilm on hall. Eile õhtul enne sauna pestud kaks masinatäit pesu tilgub kevadisest vihmast. Las tilgub, tal aega kuivaks saada küll, nii kaua kui soovib.
Olemine aga on hea, ja juba pikemat aega. Asjad muutuvad, nii positiivses kui negatiivses suunas, aga õnneks on siiani positiivne suhtumine peale jäänud.
Tuleb ilus päev. Peab tulema.

kolmapäev, 23. märts 2011

Vana hobuse hapud kaerad

Kui detsembri algul suur perekondlik laialikolimine toimus, tekkis mul alguses tunne, et äkki hakkab pikkadel talveõhtutel üksinda maamajas igav. Etteulatuvalt võib öelda, et see tunne oli täiesti vale, mul ei ole mitte kordagi üksinda igav hakanud ja pigem jääb ajast puudu, aga see selleks. Ühesõnaga, selleks, et potentsiaalset igavustunnet juba eos tõrjuda ja võib-olla end ka natuke emotsionaalselt upitada, tegin endale profiili ühte välismaisesse tasulisse tutvumisportaali. Miks välismaisesse - Eesti on esiteks nii väike, et siin anonüümseks jääda on praktiliselt võimatu, pealegi on kogemus näidanud, et minuvanuste eesti meeste arvates tuleks üldjuhul minuvanused naised kas jää peale surema viia nagu eskimod oma vanuritega vanasti tegid, teine variant on, et vajatakse toatüdruk-sokipesijat ja kolmas variant on, et 25-aastane noormees pakub head seksi täieliku ülalpidamise eest. Kõiki kolme varianti soovisin juba eos vältida.
Tasulise portaali aga valisin just nimelt selle kolmanda variandi vältimise nimel, sest see pole kaugeltki kohalik probleem.
Minu mõte aga oli rohkem tõesti see, et pigem sooviks kirjasõpra, kellega kirja teel natuke lobiseda, oma inglise keelt rohkem vormis hoida, kui vaid majandusnäitajatest rääkides. Mõttes lubasin endale, et päris kindlasti ei hakka ma kirjutama kellegagi, kes elab lähemal kui tuhat kilomeetrit ja üleüldse soovitavalt mida kaugemal, seda parem. Sest reaalelulised suhted on küll viimane, mida ma soovin.
Tulemus oli täiesti ootamatu, juba esimesel päeval saabus üle viiekümne kirja ja ma poleks neile vastata jõudnud isegi siis, kui ma seda soovinud oleksin. Paarile siiski vastasin. Kuid juba esimestel päevadel sain selgeks, et tegelikult ma ei viitsi kirjutada ja ei viitsi ka suhelda. Mul on omaenese personaalses mullis parasjagu nii hea ja roosa olla, et ma lihtsalt ei taha, et keegi mind selles segaks.
Kõige jamam on see, et ma ei saa seda profiili nüüd ka maha võtta enne, kui ettemakstud raha otsa lõpeb ja kirju tuleb endiselt. Kirjutajate ees on päris paha tunne - no mida ma pidin seda profiili sinna toppima, kui ma tegelikult suhelda ei taha. Üsna imelik on ka selgitada, et sorry, probleem pole Sinus, vaid minus. Igatahes on mu Gmaili postkast lootusetult lugemata kirju täis ja kui ma mõnele inimesele pole nädalaid vastanud, siis palun vabandust, ma pole seda kirja ilmselt märganud või olen selle kogemata hulkkustutamise käigus välja visanud...
Lisaks veel tõdemus, et tuhat kilomeetrit ei ole piisav vahemaa, majanduslikult kindlustatud inimene võtab lennukipileti ja kui sa siis kohtama minna ei taha, pead lihtsalt valetama...mis ei ole mu tugevaim külg ja paneb mind põdema.
Moraal nagu alati, olge oma soovidega ettevaatlikud, need võivad täide minna. Ja katsuge siis tulemustega toime tulla.

pühapäev, 20. märts 2011

Elu nagu seebiooperis

Mu lemmiktsitaatide hulka on kuulunud juba aastakümneid ühe prantsuse kirjaniku (no ei tule nimi hetkel meelde) ütlus, et inimesed, kes kirjutavad romaane, ei ela neid läbi. Ja inimesed, kes elavad läbi romaane, ei kirjuta neid. Kunagi vabandasin selle tsitaadiga end oma eesti keele õpetaja ees, kes oleks mind meelsasti näinud rohkem kirjutamas ja eesti keelt õppimas, tema suureks pettumuseks valisin ma hoopis majandusteaduskonna ja pole seda kunagi kahetsenud.
Aga seebiooperlikke situatsioone on elu hiljem rohkesti pakkunud ja mõni on olnud ka tõepoolest selline, et mingi Mehhiko seep kahvataks selle kõrval. Memuaaride kirjutamiseks olen aga liiga laisk, ja kes neid ikka lugeda viitsiks...
Elu aga võib seep olla ka praegu. Reede õhtul logelesin parajasti arvuti ees, kui Facebook sissetulevast kirjast märku andis. Saatja mulle tundmatu tütarlaps ja kirja sisuks vaid üks küsimus: kas ma olen (minu isa) tütar. Vastasin jaatavalt ja küsisin, kas me oleme kuidagi seotud. Vastus oli kiire ja hämmastav - jah, oleme. Minu isa on ühtlasi tema vanaisa.
Päris tooli pealt ma maha ei kukkunud, sest kuulujutu tasemel olin ma kuulnud, et mu isal pidavat olema vallaspoeg, kes on mu õest vaid loetud nädalad vanem ja kannab sama nime, kui mu isa. Midagi täpsemat ei teadnud ja polnud ka kellegi käest küsida. Mingil ajahetkel aastakümneid tagasi olen küll mõelnud, et otsiks oma poolvenna üles, aga kuidas otsida inimest, kellest ei tea midagi peale eesnime ja väga ligikaudse sünniaja...sinna need otsingud jäidki. Ja kui aus olla, siis pole ma sellele väga palju mõelnud ka. Kui tema oleks mind leida tahtnud, oleks see olnud kaunis lihtne, peale kunagist lahutust võtsin tagasi oma neiupõlvenime, seega olen täpselt sama nimega kui sündides ja kõikvõimas Google teab minust ikka üsna palju. Igatahes leidis mu vennatütar mu päris hõlpsasti. Elagu sotsiaalvõrgustikud.
Kui algul suhtusin natuke umbusklikult, siis kell pool kaksteist öösel potsatasid mu postkasti pildid ja neid avades vaatasin oma viisteist aastat tagasi surnud isa silmadesse. Enam polnud mingit kahtlust.
Suhtlesin oma vennatütrega vist kella poole üheni öösel, juttu jätkus kauemaks. Vend ise olevat Tais puhkusel ja ei tea meie kontaktist veel midagi. Tütar lubas temaga rääkida, kui vanemad tagasi tulevad.
Nii et kui asjad sujuvad, kohtume aprillis vennaga, keda pole kunagi kohanud.
Elu on põnev.
Õeraasu sünnipäeva puhul aga käisime Nokias Gregoriani kuulamas, hea oli. Noorem põlvkond sai ka kaasa võetud, noormees ja tütarlaps, kaks armunud turteltuvi. Nii armas. Muusika oli vapustav ja etendus vägev, tuld ja pauku laval nii palju, et ma hakkasin vahepeal juba kahtlustama, et etenduse kulminatsiooniks kujuneb Nokia sprinklersüsteemi töölehakkamine ja kõik külastajad lahkuvad läbivettinutena, seda õnneks siiski ei juhtunud.

teisipäev, 15. märts 2011

Elu võimalikkusest maal vol. ...

Kaks nädalat tagasi sai perearstiga kokku lepitud, et teen sel nädalal uue vereanalüüsi ja lippan siis uuesti ka tema kabinetist läbi. Veel 3.märtsil asusid nii labor kui arst samas majas ja analüüsi vastuse sai viis minutit peale verevõtmist. Täna hommikul aga ilutses Keila haigla labori uksel silt "Labor suletud. Analüüse saab anda Akadeemia tee 15b".
Riidehoiutädi kehitas resigneerunult õlgu: "Iga päev kaob midagi ja ega keegi sellest ette teata...".
Egas midagi, istusin uuesti autorooli ja sõitsin teise linna vereanalüüsi andma. Õnneks oli nagunii sinnapoole asja, kuigi tavaliselt nii suure ringiga poleks läinud. Perearsti juurde tagasi loomulikult minema ei hakanud, see oleks tööpäevast juba liiga suure tüki ära kulutanud.
Mõtlema hakkasin hoopis sellele, et mida ma siis oleksin teinud, kui oleksin ikka tõeliselt haige olnud...viimati sattusin perearsti juurde viis aastat tagasi 39-kraadise palavikuga ja siis ma küll poleks olnud suuteline autoga 20 km kaugusele vereanaüüsi andma minema. Ühistranspordiga ka mitte, sellega oleks pääsenud küll Keilast Õismäele, aga kuidas edasi Akadeemia teele, seda ma ei suutnud esimese hooga isegi välja mõelda. Teiste nakatamisoht viirushaiguse puhul veel kõige krooniks.
Mnjah. Elamaks maal peab olema noor, terve ja võimeline igas asendis autot juhtima.

esmaspäev, 28. veebruar 2011

Vana Nõid

Natuke rohkem kui nädal aega tagasi istusime ühe tähtsa isikuga koos kohvilaua taga ja rääkisime ühest ja teisest. Muuhulgas avaldasin ka arvamust, et investeerimine Omaani ja üleüldse araabiamaadesse praegusel ajaperioodil ei ole eriti ohutu. On küll, väitis tähtis isik. Seal ei saa mässu tulla, sest see on rikas riik. Need araabiamaad, kes mässavad, on vaesed. Omaanis ei tule mingit mässu. Kohalikud naftakeisrid viskavad inimestele järjekordse portsu raha ja kõik on vait.
Eile õhtul näitas isegi ETV, rääkimata CNN-st, kuidas Omaani tööstuslinnas Soharis põlevad investorite tehased, lendavad kuulid ja langevad inimesed.
Ma ei ole kindlasti mingi araabiamaade asjatundja, aga miskipärast on mul tunne, et see laine, mis praegu üle selle maailma veereb, on rikkuse ja vaesusega väga vähe seotud. Ja kusagil on piir, millest alates raha kaotab jõu. Ka inimestele kurku topitud naftadollarid.
Palja kõhutunde alusel end nüüd investeerimisnõustajaks pidada oleks muidugi liig :D. Kuigi jah, see polnud esimene kord.
Huvitav, kas vestluskaaslane mäletab seda juttu?

pühapäev, 27. veebruar 2011

Võib mitte meeldida...

Director on üks vähestest ajakirjadest, mille pea alati kaanest kaaneni läbi loen. Lõpule jõudsin alles sel nädalavahetusel, aga see juhtkiri kummitab kuklas juba mitu nädalat. Panen eelkõige iseenese jaoks selle lõigu kirja ja loodan, et mind luba küsimata tsiteerimise pärast risti ei lööda.
Niisiis, Taivo Paju juhtkiri veebruarikuu Directorist:
"Toon oma kogemustest mõned soovitused, mis peaksid saama mantraks igale palgatöötajale. Häda sellele, kes neid ei mõista - lõppkokkuvõttes rikub ta ainult kolleegide ja iseenda närve.
- Töötajana on sul raske, kui mitte võimatu näha laiemat pilti kui su ülemusel. Kui sulle tundub, et ülemus on loll ja nõme, tuleb see tihti sellest, et sa ei näe suurt pilti või ei saa sellest aru.
- Sinu kui palgatöötaja püha kohus on hääletada jalgadega. Ei ole ühtki vabandust, miks sa peaksid jääma, kui töökoht tõesti ei istu, Otsustamist edasi lükates saab sinust suurim kahjur, kes tööõhkkonda mürgitab.
- Konflikti puhul peab lahkuma alluv, mitte ülemus. Sest ülemus on see, kes vastutab kogu mängu eest ning temal on õigus kokku panna meeskond, kellesse ta usub.
- Kui sa venitad lahkumisega, sesr sama head tööd ja palka on raske leida, siis on su ülemus sind mõttetult kauaks ametisse jätnud. Või oled sa täiega ülemakstud.
- Sinu asi on ülemusega suhteid klaarida, mitte vastupidi. See tundub ebaõiglane, aga ülemusel on tuhat muud muret.
- Kui tõsine rahulolematus ülemusega on firmas üleüldine, on teine lugu. Siis räägi sellest tippjuhi või omanikuga. Aga ole valmis mõlemaks, nii lahkumiseks kui ise ülemuse asemele asumiseks.
- Kui lahkud, mine nii, et taaskohtumine endise ülemusega poleks ebameeldiv. Maailm on nii pisike, varem või hiljem satute niikuinii kokku. "

Rasked ja valusad soovitused, mis kindlasti paljudele ei meeldi. Kellele ikka meeldib, kui soola valusa koha peale raputatakse.
Mind ennast pani see pigem juurdlema, kas üritada üles leida kadumakippuv motivatsioon (sest paraku mind ennast on eluaeg töö huvitavus oluliselt rohkem motiveerinud kui selle eest saadav palk) või mõelda tõepoolest jalgadega hääletamisele.
Tegureid, mis ühele või teisele poole kallutavad, on muidugi rohkem kui välja paistab.
Vähemalt sain selle eneses kripeldanud asja nüüd välja kirjutatud. Mõnikord aitab seegi natuke.

laupäev, 26. veebruar 2011

Mõni päev on halvem kui teised...

kui masenduselained üle pea kokku loksuvad ja maailm tundub üleni hall. Sama hall, kui juuksed, mis väljakasvanud osast välja paistavad, märge sellest, et tuleks juuksurit külastada. Küüned kukuvad tükkideks ja nahk on nagu paber, kortsud nähtavamad kui tavaliselt, õmblused kipitavad ja mingisugune arusaamatu neelupõletik ei taha ega taha ära minna. Peale kolmepäevast puhkamist tundun olevat veel väsinum kui varem, ilmselt enne ma lihtsalt ei lasknud end lõdvaks.
Jõudsin lõpuks Dan Browni raamatute lugemiseni, neelan eile õhtust saadik juba kolmandat, põnev on küll, aga minu maitse jaoks liiga palju realistlikult kirjeldatud piinamist ja laipu. Vähemalt aitab mõtted omaenese probleemidelt ära viia.
Reaalsus ei ole üldse meelitav, kadunud sümboli otsingule vahelduseks ajalehte lehitsedes komistasin klassivenna surmakuulutusele. Me polnud küll erilised sõbrad ja peale kooli lõppu pole ka kokku puutunud, aga tuletas veelkord valusalt vanust ja tervist meelde.  Nagu seda surmahõngu viimasel ajal vähe õhus oleks olnud.
Aga pole viga. Päevad lähevad järjest pikemaks ja valgust tuleb juurde. Toad on soojad. Saun köeb ja see rituaal puhastab lisaks kehale teatavasti ka hinge.

teisipäev, 15. veebruar 2011

Täna nägin ma külma

Töö juurest kell viis sõitma hakates polnud vigagi, miinus kolmteist. Päike paistis.
Pärast koerahotellist sinna unustatud toidukoti äratoomist, Tuula ja Ääsmäe vahelisel teel, ma teda kohtasingi. Hall, kõikehõlmav laam rullus üle lagedate lumiste põldude. Tee algas ja lõppes eikusagil. Ülevalpool aimus veel päikese punakasroosat kuma, all haaras jäine ookean kõik enesesse, veeres lagendikel, mässis endasse üksikud raagus puud. Ei ühtegi inimest, autot ega korstnasuitsu. Külmalained keerlesid, tõusid ja langesid, oli tunne, et kõik, mis nende haardesse jääb, tardub liikumatuks ja jääkülmaks kuni aegade lõpuni.
Selline vist olekski tuumatalv. Kas maailm oli kusagil olemas?
Koju jõudes valgustas õue koolnukahvatu täiskuu.
Toas on soe ja mõnus. Koerad jalge ees. Tuli ahju klaasuste taga.
Maailm on olemas. Päris tore maailm pealekauba.

reede, 11. veebruar 2011

Jorr...

Tervis on kehvapoolne olnud juba paar nädalat, mingid kõhujamad, kevadväsimus jnejnejne. Siiamaani püsisin püsti peamiselt vist aastaaruandekoosoleku pinges, aga kui see eilsega läbi sai, siis kukkus kokku ka enesetunne. Täna on olnud kõige enam külastatatud ruumiks olnud tualett, kõik, mis sisse läheb, sealt kohe ka välja tuleb kas nii- või naapidi ja koerte hotellist äratoomiseks ja lumelükkamiseks vilistasin kohale ekskaasa. Et kui tema juba minu autot ekspluateerib (on ikka tahtmist igapäevaselt sõita autoga, mis võtab 16 liitrit sajale), siis mul on ka moraalne õigus teda ennast ekspluateerida.
Viimane nädal Riias oli töiselt küll eduline, olmeliselt aga üpriski kohutav. Kui keegi soovitab teil minna hotelli Jurmala Spa, siis minu siiras soovitus on, et ärge jumala pärast minge. Mõistlikum on telgis ööbida, vähemalt raha jääb alles. Toad on räpased ja haisevad, suitsetada võib ainult õues, saunad on mustad, basseini vesi sogane, basseini kummipõhi mitmest kohast lahti ja teenindajad ülbed ja mornid. Kõige krooniks esitati viie inimese kolme päeva toiduarveks 650 eurot, seejuures oli toit rasvane, maitsetu ja mittemidagiütlev ja hotellist väljatshekkimisel kulus vastuvõtuleti hapude nägudega  tüdrukutel arve vormistamiseks üle poole tunni. Hea, et me autoga olime, lennukist oleks kindla peale maha jäänud. Kojugi jõudsin tänu sellele alles kell üks öösel. Algne plaan oli küll alles reedel tagasi sõita, aga neljapäeva õhtuks oli hotell nii jäledaks ja viie sõidutunni kaugusel asuv kodu nii kalliks muutunud, et otsustasime siiski pimedas startida.
Tagantjäreletarkusena oli otsus õige, tänase enesetundega oleks sõitmine päris keeruliseks osutunud.
Nüüd üritan maja soojemaks kütta, külastan iga veerand tunni tagant maja kõige väiksemat ruumi ja loodan sellele, et ehk on homme parem.

esmaspäev, 24. jaanuar 2011

Mõni asi läheb järjest jaburamaks

Kuna mu juhilubadega kaasaskäiv tervisetõend oleks hakanud veebruarikuus kehtivust kaotama ja paberivaba ark teatas nagunii, et tal puudub igasugune info minu tervisetõendi kohta, käisin korraliku kodanikuna arsti juures uut tõendit hankimas. See oli asja kõige lihtsam osa, kõik uuringud said detsembris tööandja poolt finantseeritava tervisekontrolli käigus tehtud ja küsimus oli vaid paberi vormistamises. Igaks juhuks mõõdeti vererõhku ka, see oli korras nagu kosmonaudil.
Vajalik pitsatitega paber käes, hakkasin otsima, et mida selle paberiga nüüd edasi teha, et see va paberivaba ark ka teada saaks, et mul see paber nüüd olemas on.
Ülesanne osutus ootamatult keeruliseks. Vanasti oli olemas selline kodulehekülg nagu ark.ee ja kui ma õieti mäletan, siis oli seal isegi mingi küsimuste-vastuste nurgakene, kus minusugused jobud, kes liiklusregistrisse kord viie aasta jooksul satuvad, said oma lolle küsimusi esitada ja nendele vahel ka vastuseid saada.
Nüüd suunab otsinguribale aadressi http://www.ark.ee/ sissetrükkimine automaatselt Maanteeameti koduleheküljele, kust on küll väga lihtne leida ja alla laadida näiteks dokumenti nimega "Teede ehituse ja remondi kvaliteedi tagamise plaani koostamise ja täitmise juhend" või "Soovitused pikiprofiili ja tüüpristprofiili vormistamiseks", aga mida teha tervisetõendiga, jääbki saladuseks. Vastust ei anna ka paberivaba ark, kuskaudu saab küll sõidukit ümber vormistada, aga mitte arstitõendit esitada.
Ega palju ei julge kobiseda ka, äkki mõni itifirma korjab idee üles ja toodab kärmelt arstitõendite esitamiseks uue digiplatvormi tühise hinnaga paar või paarkümmend miljonit eurot (see, et too korralikult ei tööta, on muidugi pisiasi). Mis siis, et minu blondiiniaju meelest piisaks sellest, kui arst saadaks digiallkirjastatud tõendi meiliga sinnasamusesse paberivabasse. Kui ettevõtted peavad seda piisavalt turvaliseks suurte lepingute sõlmimisel.

Mingi infotelefon, tõsi küll, seal leheküljel oli ka. Ainuke häda, et töötab tööajal, aga mul lähevad tööajal alatasa isiklikud asjad meelest ära. Peab vist kuhugi sõlme tegema ja seni tõendit kaasas kandma, kuigi seadus seda ju ei nõua.

pühapäev, 23. jaanuar 2011

Klõpsutajad ja fotograafid

Mingil ajahetkel olin ma üsnagi veendunud, et peale viiekümnendat juubelit hoian end igasugusest visuaalsest meediast kaugemale. Sõprade seltsis perekonnakroonika tarbeks tehtud pildid on iseasi, aga igasugustest profikaameratest, veel hullem, telekaameratest, hoian oma vananeva ja ülekaalulise isiku kaugemale. Mul on selleks noor kena kolleeg, keda vajaduse korral tuleliinile saata ja kes näeb piisavalt hea ja fotogeeniline välja.
Nagu tavaliselt, on põrgutee sillutatud parimate kavatsustega. Aga vähemalt seekordsete piltidega olin rahul. Mida on harva juhtunud. Pika elu jooksul olen näinud igasuguseid pilditegijaid. Enamus kahjuks sellised, kes on suutnud endale küll soetada meetrise objektiiviga roppkalli tehnika, kuid kelle tehniliselt perfektsetes piltides puudub igasugune sisu ja mõte. Eriti vähe on häid portreepildistajaid. Seekord vedas.
Vahemärkus: huvitav on see, kuidas äkki hakkab ka blogimaailmas liikuma mingi temaatika...olin selle postituse enesele mõttes ära märkinud, kui avastasin pea samal teemal kirjutanud Hundi ulu ja Tegelinski kirjutised.
Ise ma jään ka paraku klõpsutaja tasemele. Lihtsalt on puudu see imeline miski, mis teeb klõpsutajast fotograafi ja mida raha eest osta ei saa. Pildistamine käib samuti periooditi. On aegu, millest on palju pilte ja on aegu, millest ei ole aastate kaupa ühtegi fotot. Millest on õigupoolest kahju.
Esimene kaamera oli Ljubitel. Laifilmiga peegel. Ise olin siis kusagil teismeeas. Sellega sai tegelikult mõned päris head pildid tehtud. Isa kolleegid polevat uskunud, et tegija alles lapseeas.
Kui see ära väsis, tuli Smena.
Ja siis isa vana Kiev. Isa pildistas palju ja vahetas oma tehnikat uuema ja täiuslikuma vastu.
Kui ma kahekümnekaheselt esimest korda lahutasin ja üürikorterisse kolisin, jäi kogu fototehnika eksi koju klausliga, et saan selle hiljem kätte. Nii fotokad kui ilmutustehnika. Tühjagi ma sain.
Järgnes üle kümne aasta pildivaba elu.
Esimest uue aja kaamerat ma ei mäleta, aga aasta oli 1998. Sellest aastast on säilinud esimene värvipiltidega album. Pildid, khm, on jubedad, nii et tegemist oli mingi üliodava seebikaga.
Aegade paranedes tuli miskine Samsung, kah veel filmiga.
Esimesed kaks digikaamerat olid Olympused, mark, mida ma eales enam ei osta. Mõlemad läksid priskest hinnast hoolimata üsna ruttu katki.
Siis Panasonic Lumix. Mis läks paar nädalat tagasi Saksamaal salapäraselt kaotsi. Kuna nagunii olid tekkinud mingid fokuseerimisprobleemid, eriti ei põdenud. Jalutasin paar reisi tagasi märgatud viiekordsesse elektroonikakaubamajja ja lasin mõnuga müügikuttidel endale pool tundi erinevate pildimasinate häid ja halbu omadusi tutvustada. Ilma nende abita oleksin selles meeletus valikus nagunii ära eksinud. Sest ainuke, milles ma veendunud olin, oli, et peegelkaamerat ma ei osta. Peegelkaamera pole ühestki klõpsutajast fotograafi teinud, ei tee minust ka. Ja mul pole mingit isu poolekilost kolakat kaasas tassida. Ma valin isegi reisidele kaasavõetavat kosmeetikakotti kaalu järgi...
Alles Eestis avastasin, et olen ostnud kaamera, mida meil ei müüdagi. Ricoh CX3. Mina olen rahul, sest olemas kõik asjad, mida mina vajan - 10 megapikslit, 10-kordne zoom, suurepärane hämaraspildistamine ja ühesentimeetrise distantsiga macro. Aias lillede pildistamiseks vägagi hea. Lisaks mahub vabalt taskusse.
Mõnikord on neid klõpse ju nii tore vaadata. Eriti talvel suviseid. Õnneks on siiamaani alles harjumus olulisemad pildid lasta paberile ja albumisse panna. Viimasel ajal küll selles jälle laisavõitu olnud, peaks end parandama enne, kui uus aiahooaeg kätte jõuab. Praegu miskipärast pole üldse pildistamislainel ja tegelikult juba mitu kuud. See talv ei inspireeri mind miskipärast üldse.
Mis neist albumitest pärast mind saab - ma loodan, et sellele on veel vara mõelda. Mul endal on küll hea meel, et möödunud sajandi kolmekümnendatel tehtud pildid kodus alles on ja vanim säilinud suguvõsafoto pärineb aastast 1908.

reede, 21. jaanuar 2011

Kõpskingad, klaasmäed ja sookvoodid

Nagu alati valimiste lähenedes kogub ajakirjanduses tuure hala teemadel, kuidas meil võrdõiguslikkusega lood ikka äraütlemata kehvad on ja vaesed naised ikka nende ülbete meestega võrreldes häbematult väheselt ja viletsalt tasustatud on ja kuidas meil ikka nii vähe naisi on äris ja veel vähem poliitikas...


Karva ajas mul turri juba see artikkel ja lõplikult kopsu üle maksa eile vist viiendat korda postkasti potsatanud kutse ilmtingimata osaleda naisjuhtide konverentsil totaka pealkirjaga "Kõpskingadega klaasmäel". Ilmselt on tegemist küll minu puhtisikliku maitse ja mättaga, aga juba see pealkiri ajas mul kananaha ihule. Kutseid konverentsidele ja koolitustele tuleb muidugi katkematu voona, aga midagi nii tobedat polnud ma tükil ajal kohanud. Lihtsalt huvi pärast vaatasin ka programmi ja esinejaid - paar elukutselist koolitajat, paar naisjuhti, psühhiaater, kes oma stammloengut peaks minu meelest ka koerte varjupaigas, kui talle selle eest maksta, paar tegelast sotsiaalministeeriumist, kelle seisukohad annab Google 10 sekundiga. No mis häda pärast peaksin ma sellisele jurale kulutama terve päeva ja 165 eurot? Ja miks üleüldse peaks naistele eraldi konverentsi korraldama?

Eraldi teema on muidugi see, et naiste ja meeste palgavahet põhjustab see, et vähemtasustatud erialadel töötavadki enamuses naised.

Selles ettevõttes, kus töötan mina, on pilt küll vastupidine, keegi pole siin küll kunagi sugude kaupa keskmist palka arvutanud, aga ilmselt paneks naiste palk meestele ikka pika puuga ära. Ja mitte sellepärast, et nad on naised, vaid nad lihtsalt teevad kvalifitseeritumat tööd. Ka tööliste hulgas.

Rohkem kui meeste eelistamist olen mina oma töös kohanud seda, et naised lihtsalt ei võta neile pakutud kõrgemat ametikohta vastu. Eelistades suuremale vastutusele ja suuremale palgale rahulikumat pereelu, enamat vaba aega või mida iganes. Kindlasti ei mõista ma neid selle eest hukka, see on nende vaba valik. Seda enam, et kui keegi väidab, et tal on õnnestunud olla edukas tippjuht, kaitstes samal ajal doktorikraadi ja kasvatades kolme last, tekib mul küsimus, kui suur on see "hall armee" tema selja taga - vanemad, lapsehoidjad, koduabilised. Sellest poleks nagu viisakas rääkida. Eesti naine peab ju suutma ülal pidada mehe ja kuus last. Aegade algusest saadik.

Mõtlesin ka sellele seltskonnale, kes minuga ühel aastal majandusteaduskonna lõpetas, üks kolmandik mehi, kaks kolmandikku naistest. Naistest läheb enamusel hästi. Mõnel isegi väga hästi. Kuigi neist ei tea mitte midagi ajakirjandus, ei roosa ega kollane. Meestest peale ühe ma ei ole eriti midagi kuulnud. Sel ühel läheb minuteada hästi.

Miks aga naised poliitikasse ei kipu? Ise ka ei kipuks. Korra proovisin ühte erakonda kuuluda ja tüdinesin kuue kuuga nendest intriigidest, üksteisel vaiba alt tõmbamise katsetest ja astusin sama teed pidi välja. Pole minu jaoks.

Lisaks tasuks igal poliitikasse pürgijal läbi lugeda Mark Twaini följeton "Kuidas ma kuberneriks kandideerisin" ja mõelda sellele, et ajad meie ümber on küll muutunud, inimesed paraku mitte. Naiste alalhoidlikkus on suurem ja nii mõnigi neist, võiks vist isegi öelda et enamik, ei tahagi enesele suureks äriks või suureks poliitikaks hädavajalikku kuuli- ja sõnnikukindlat soomust selga kasvatada.

Kirsiks tordi peal lugesin eilsest Ekspressist muheledes nupukest sellest, kuidas mu grupiõde ostis ära pankrotistunud ärimehe Guido Sammelselja funkvilla, mingi tühise 13 miljoni krooni eest. Ma ei ole oma grupiõde küll kümme aastat kohanud ja siis oli tal tilluke söögikoht Sõle tänaval, aga tulemust vaadates ma ei usu, et ta vahepeal sookvootide ja klaasmägede temaatikaga tegeles.

Ja mul isiklikult oleks küll kohutavalt piinlik, kui ma oleksin elus mingi positsiooni saavutanud seetõttu, et ma olen naine ja sookvooti tuli millegagi täita. Ma tahaksin midagi saavutada selle kehaosaga, mis asub kõrvade vahel. Mitte sellega, mis seeliku all. Muidu ma oleksin teise elukitse valinud ;). Tunduvalt tasuvama.

esmaspäev, 17. jaanuar 2011

Postiaadress, mehed ja indeksid

Meiekandi ainuke kodulähedane ehituspood läks detsembris mehele ja on nüüd Bauhof. Õigemini on tal praegu identiteedikriis, ei ole ta enam Ehitusmarket ja veel mitte ka Bauhof. Pooled riiulid on tühjad, aga kõige hädavajalikuma ikka leiab. Kuna mul oli vaja oma vahu- ja teibivarusid täiendada, juhuks kui järgmine soojustustuhin peaks peale tulema, külastasin. Vajalikud asjad sain. Otsustasin ka kliendikaardi ära vahetada, jaanuari lõpuni tasuta. Küsiti muu hulgas kodust aadressi. Selgus, et andmebaasis sellist küla ei ole. Eesti Posti andmebaas pidi olema. Ütlesin, et post meil ikka käib. Küsiti postiindeksit. Selle järgi leiti küla ka üles.
Pooltuttav müüja (personal müüdi ilmselt maha koos poega, sest samad näod on seal poes juba aastaid) tähendas poolel häälel, et naised ikka teavad oma postiindeksit peast, aga selle aja jooksul, kui tema seal poes on olnud, pole ta kohanud ühtegi meest, kes oma postiindeksit teaks.
Ma poleks seda vist tähelegi pannud, kui peale mind poleks üks vanem paar samuti kaardivahetusele asunud. Pakkisin lindi lõpus asju ja kuulsin paratamatult pealt. Ei teadnud see vaene mees ei talu nimegi õigesti, indeksist rääkimata. Poleks naist kaasas olnud, oleks kaart vist vahetamata jäänud...
Nii need mehed vahel kodu üles ei leiagi.

reede, 14. jaanuar 2011

Kui hing on noorem kui keha

Vaba ajaga oli mul igasuguseid plaane. Et kõigepealt shoppaks natuke, siis võtaks ühe bussituuri selle kahekordse turistibussiga ja et kui eriliselt reibas oleks, siis läheks õhtul välja, näiteks seda vaatama. Tegelikkus kujunes märksa kainestavamaks. Tegelikkuses ei jõudnud ma isegi bussituurini. Õigemini mina oleksin jõudnud küll, aga bussid hakkasid selleks ajaks ringisõitmist lõpetama, talvel on neil mingisugune vastikult lühike graafik.
Alustama peaks tegelikult hoopis hotelli hommikusöögist, mis oli üks parimaid, mida elus kogenud olen. Stiilses 18.sajandi söögitoas pealekauba.
Siis läksin mööda Ku´dammi ühele poole. Kui pakid juba liiga tülikaks muutusid, sõitsin bussiga tagasi ja laadisin ülearuse hotellis maha. Vaatasin kella ja otsustasin ära teha toidupoe-treti (kuhu me jõudnud oleme, ostab Berliinist koju süüa, aga mis teha, kui meil neid asju ei ole või maksavad nad hingehinda). Toit, tehnika ja riided on Saksamaal raudselt odavamad kui Eestis ja kogu sellest mahetoodete valikust igas toidupoes ei taha rääkidagi, kodusele olukorrale mõeldes tuleb ahastus peale).
Toidupaki kah hotelli toimetanud, asusin turistibussi otsima, aga nagu öeldud, olid bussid juba tuttu läinud. Jalutasin mööda Ku´dammi teisele poole ja suutsin endale taas mingid pakid hankida. Õnneks lubab Finnair turistiklassis 23 kg pagasit.
Nüüd istun hotellitoa põrandal ja püüan leida asendit, kus jalad ei valutaks. Siiani ei ole leidnud. Tuli meelde, kuidas paar aastat tagasi Roomas õekesega peale sarnast päeva bideest jalavanni tegime. Jalad bidees, raamat põlvedel, veiniklaas käeulatuses. Bideed siin ei ole,aga vein on häbematult odav ja hea.
Kui üles tõusta hakkan jaksama, lähen ligunen tund aega dushi all ja kogu tänaõhtune show tuleb telekast. Inglisekeelne valik on CNN New ja BBC World.
Peaks vist saksa keele ära õppima, kui mul siin iga paari kuu tagant tilbendada tuleb. Vaikselt hakkab juba tulema. Lihtsamad asjad vähemalt. Aru saan rohkem, kui rääkida suudan. Aga pursin,sest teistmoodi ei tule see keel kuidagi. Kuigi vähemalt siin ei ole inglise keel probleemiks, noorem generatsioon enamuses räägib.
Homme koju. Tegelikult oleks heameelega veel. Berliini vaatamisväärsused on endiselt nägemata. C&A ja H&M vist ei ole vaatamisväärsused? Kui ainult ristluude ja jalgadega kuidagi kokkuleppele jõuaks.

neljapäev, 13. jaanuar 2011

Siit, sealt ja vahepealt

Alustada võiks sellest, et reedel teatavasti jäin lumme kinni. Olles tagajärjetult üritanud lumekoristusfirmaga ühendust saada, saatsin vallavalitsusse esmaspäeva hommikul kurja kirja. Tuletades meelde nii aastate jooksul vallale laekunud tulumaksusumma suurust kui ka muid vabatahtlikult tehtud asju. Ne otveta, ne priveta, nagu naaberrahvus ütleks. Loomulikult mitte ka traktorit. Ei ka esmaspäeval, ei ka teisipäeval.


Kolmapäeva hommikul saatsin sama kirja koos kaaskirjaga uuesti,aga siis juba sõbra soovitusel konkreetsele isikule. Vastus tuli poole tunni jooksul. Peale lõunat tuli veel üks vastus. Ja õhtul tuli ka traktor, mida ta tegi, ei tea, mina olin selleks ajaks juba tuhande kilomeetri kaugusel.

Siis üritasin tagajärjetult ühest veebipoest võimsamat murutraktorit osta. Kõik oli nagu kenasti, kuni postkasti laekus arve, millel ei olnud mitte see traktor,mida ma osta tahtsin, vaid hoopis teine. Müüja püüdis mulle selgeks teha, et see on sama hea. No ega ikka ei olnud küll. Pidasime kolm päeva kurja kirjavahetust, mille käigus üritasin talle selgeks teha, et asjaolu, et ostja on naisterahvas, ei tähenda siiski seda, et ta automaatselt ka püstijuhm oleks. Raha sain lõpuks tagasi,aga traktorit mul endiselt ei ole. Ehk peab vana väike tubli MTD ikka veel vastu.

Kolmapäeval üritasin Berliini lennule automaadis check-ini teha ja nagu kurjast vaimust vaevatud toppisin ID-kaardi valesse kohta. Automaat pani kaardi lõnksti pintslisse ja tuli abi otsima minna. Mõtlesin õudusega, et kui tuleb nüüd mingi teenusfirma kutsuda, jään ma lennust maha…ilmselt polnud ma aga ei esimene ega viimane, kes sellega hakkama sai, sest võti oli registreerimisletis lauasahtlis. Sain oma isikuttõendava dokumendi tagasi ja teine katse läks juba õieti. Tahtsin peaaegu uriseda, et nad võiksid neil masinatel erinevad pilud kuidagi ära märgistada, et lollid ka aru saaksid, aga eks juba härra Murphy teadis, et võimatu on teha midagi lollikindlaks, sest lollid on haruldaselt leidlikud.

Lend üle Helsingi Berliini kulges rahulikult, kui tavapärased jäätõrjega seotud hilinemised välja arvata.Kolmetunnist ooteaega Helsingis aitas sisustada tasuta internet.

See vana Deutsche Bahni külalistemaja, kus ma hetkel elan, on askeetlik, aga armas. Toad meenutavad küll pigem ühiselamut, aga voodid on mugavad.Ja siin majas on kuidagi väga hea olla. Isegi sellele vaatamata, et suitsetamas peab käima õues.

Jaanuarikuine Berliin meenutab meiekandi märtsi.Lumekuhjad on veel sulamata, aga tänavad puhtad ja kuivad. Sooja viie kraadi ringis, mis sisemaal on lausa mõnus. Pakkisin ettenägelikult vihmavarju kaasa, aga siiani pole seda vaja läinud.

Jõudsin järeldusele, et meie organisatsioonis tegeletakse tõsise soolise diskrimineerimisega. Tänasel tippnõupidamisel istus laua taga üheteistkümne eri riigi tippjuhte. Nende seas ei olnud mitte ühtegi meest.

Tänane tööpäev sai läbi, homne on ees. Laupäeval sama teed pidi tagasi. Noorem generatsioon kantseldab koeri, kütab maja ja lükkab vajadusel lund. Seal, kusagil kaugel kodus. Mõnus.

esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Kümme aastat tagasi

...olin ma viimaseid päevi töötu. Uus töökoht oli küll käegakatsutavas ulatuses, mitmeetapiline konkurss Fontese personalifirmas läbitud ja mind selle võitjaks tunnistatud. Aga endal oli sellest hoolimata päris korralik hirm tuleviku ees.
Tööd olin ma selleks ajaks otsinud üle poole aasta. Saatnud sadu CV-sid ja kaaskirju. Lootusetus oli üsnagi üle pea löönud. Õnneks polnud päris tegevusetu, meie väikefirma veel kuidagimoodi hingitses. Kuigi juba suve algusest saadik oli selge, et mitte enam väga kaua. Igatahes kahe inimese sissetulekut sellest enam välja ei vedanud ja riskijulgem pidi minema.
Riskijulgusest tundus vähe tolku olevat. Nelja keele oskusest ja rahvusvahelise kaubanduse kogemusest samuti. Tunne oli selline, et äsja ette löönud neljakümnes eluaasta viskas mu automaatselt kandidaatide hulgast välja. Oli noorte ja ilusate aeg. Isegi vestlustele ei kutsutud.
Siis helistati Fontesest ja kutsuti konkursil osalema. Ma olin seda kuulutust näinud. Ma olin viimaste kuude jooksul läbi lugenud sadu kuulutusi. Ja valmis juba ka selleks, et kui muud üle ei jää, tuleb vastu võtta suvaline töökoht, mis ainult leiva lauale annaks ja üüri maksta võimaldaks.
Kes ei mäleta, siis aastal 2000 oli töötusega siinmail umbes samamoodi kui aastal 2010. Inimeste mälu on lühike.
Kui ma sellest konkursivõidust teada sain, lõin araks. Olin olnud praktiliselt kolmteist aastat iseenda tööandja. Ma ei olnud sugugi kindel, et ma suurorganisatsiooni reeglitele alluda suudan. See polnudki kerge.
Kui ma töölepingule alla kirjutasin, olin kindel, et ma üle neljakuise katseaja vastu ei pea. Mõtlesin pigem sellele, et see neli kuud on mul kindel sissetulek ja ma ei pea homse päeva pärast värisema.
Algas pöörane karussell, mille käigus püüdsin üles ehitada organisatsiooni, käia autojuhikursustel...koju vajusin vaid magama ja isiklik elu kui selline puudus mul paar aastat pea täielikult.
Kui karussell oli hoo sisse saanud ja suutis ilma vahetpidamata taga utsitamata keerelda, oli sujuvalt paar aastat mööda saanud ja ma ikka sellessamas kohas tööl.
Kümme aastat hiljem olen ma ikka samas kohas tööl. Ainult et koht ise on tundmatuseni muutunud. Küllap olen ma ka ise muutunud.
Ma poleks seda kümme aastat tagasi uskunud.
Olge oma soovidega ettevaatlikud, mõnel neist on kombeks täide minna.

pühapäev, 2. jaanuar 2011

Nagu poleks olnudki,

seda viiepäevast puhkust, noh. Esiteks olen ma täpselt sama väsinud kui nädal aega tagasi. Teiseks ei saa ma aru, mida ma tegin. Mitte kusagil ei käinud, ainult korra poes ja naabrite juures aastat vahetamas. Mitte midagi tehtud ei saanud, peale ühe lävepaku ja tavaliste toimetuste, mis ühe maakodus elamisega paratamatult kaasas käivad. Lumi-puud-lumi. Lugesin läbi paar raamatut. Vaatasin ära mõned vaatamata DVD-d, Suhtlesin koertega rohkem kui tavaliselt. Suhtlesin sõpradega, nii reaalis kui virtuaalis. Ja saidki need viis päeva läbi nagu oleks kass saba peal ära kandnud.
Homme taas tööposti otsa ja miskipärast ei ärata see vähemalt hetkeseisuga minus üldse mitte mingit vaimustust. Võib-olla oleks sellist mõnepäevast talvepuhkusr targem mitte võtta, töörutiin saab rikutud, aga väljapuhkamisest on asi kaugel.