Tahaks soojale maale

Viimase kvartali närvi- ja ülepinged hakkavad nüüd, kui olukord enam-vähem lahenenud, tunda andma. Väljendudes eelkõige selles, et ma lihtsalt ei taha mitte midagi. Ei taha tööl käia, ei taha kodus olla, ei taha välja minna. Lugeda ei viitsi, telekat vaadata ei taha, niisama oma nina ette vahtida on ka igav.
Võib-olla oleks aeg oma vanad kondid järgmisel kuul kusagile soojemasse kohta ajutisele hoiule toimetada.
Ideaalis tahaksin kruiisile. Royal Caribbean, Brilliance of the Seas. Väljumisega Dubaist. Veebruaris. Parasjagu on ka odavaid lennupileteid saadaval. Aga häda on selles, et need kruiisilaevapiraadid küsivad üksinda reisides ikkagi täiskajuti, s.t. kahe inimese hinna. Ja nii väsinud veel ma ei ole, et nõustuksin topelthinda maksma (võib-olla kuu aja pärast olen?), sest ega ma ikka kahe inimese eest süüa, juua ja ööbida ikka ei jaksa küll. Süüa ei jaksa ma isegi ühe keskmise ameeriklase eest.
Nendel, kellega varem reisitud, pole paraku sellist võimalust hetkel. Ja võhivõõra inimesega ma vist ei ole nõus kitsukest laevakajutit jagama. Pigem oleks üksi.
Hrr. Jääb vist üle Egiptuse All-Inclusive hotellide pakkumisi varitseda. Kuigi ma tean, et seal hakkab mul kolme päevaga igav. Aga kui arvuti ja hunnik e-raamatuid kaasa võtta, siis ehk elab nädalakese üle.
Ühtegi ajaloolist mälestusmärki ma küll vaatama minna ei viitsiks. Mul on nendest kivihunnikutest keskmine mürgitus ja varem või hiljem hakkavad nad kõik ühesugusena tunduma, kui just hingelt ajaloolane ei ole. Mina ei ole.
Elame-näeme.

Väikeses armsas inglise linnas

Veel eelmisel pühapäeval kirusin end maapõhja, et kolm kuud tagasi Londoni lennukipiletid ostsin ja Crawleysse hotelli broneerisin. Niigi peaaegu ei mäletanud, mismoodi kodu päevavalgel välja näeb ja veel terveks nädalavahetuseks niimoodi jalga lasta, et koju alles pühapäeva öösel jõuda.
Aga tegelikult oli üllatavalt mõnus ära olla. Nii sinna- kui tagasilend koduse Eesti Õhuga oli meeldiv ja rahulik, kõik toimus õigeaegselt. Gatwicki lõppematu remondi tõttu ekslesime küll natuke tuttavat bussiliini otsides, kuid leidsime kohalike abiga siiski üles. Sama kordus Crawleys, kus Google Maps oli hotelli asukoha mitmesaja meetriga puusse pannud ja taas tuli teed küsida. Kohale igatahes jõudsime ja nii mõnusat hotelli pole tükil ajal olnud. 15.sajandi hoones on hotelli peetud juba aastast 1615, esimese hooga kartsime, et eksime selles koridoride ja treppide rägastikus ära. Kääksuvad trepid ja kriiksuvad uksed käisid muidugi asja juurde. Tuba oli ent mõnus, hiigelsuure sisseehitatud seinakapiga ja voodites oli mõnus nurru lüüa. Kui seal majas keegi kummitaski, siis meid ta ei tülitanud.
Paremat asukohta oleks ka raske olnud ette kujutada. Paarsada meetrit bussipeatusest, hiiglaslikust outlet-kaupluste alast sama kaugel, sisse piiratud pubidest-baaridest ja lisaks avastasime pea hotelli tagahoovist järgmisel päeval 24 tundi avatud hiiglasliku ASDA supermarketi. Linnapuhkuseks ideaalne.
Magasime, täpselt nii kaua, et veel hommikusöögile jõuda. Shoppasime. Sõime. Jalutasime. Shoppasime veel. Enam ei jaksanud. Puhkasime pisut. Siis läksime pubidesse.
Järgmisel päeval enam vähem-sama stsenaarium. Lisaks käis alates keskpäevast linnakese keskväljakul lakkamatu tasuta vabaõhukontsert, üks ansambel lõpetas, teine alustas.
Kolmandal päeval pidime hotellist välja kirjutama ja kuna muudest poodidest oli lõplikult siiber, külastasime kohalikku aianduskeskust.
Siis tagasilend, sama rahulik kui tulles.
Esmaspäeval valutasid selg ja jalad, aga pea oli viimaks ometi mitu päeva töömõtetest puhas olnud.

Vahepeatus Berliin

Viimane kuu on olnud hullumeelne. Selles mõttes on lennureis teretulnud. Lennukis on hea mõelda. Mul pole selleks palju aega olnud. Viimasel ajal.
Aur Baltic oma tuntud viletsuses on tavapärane. Iste on katki. Riia lennujaamas on igikestec remont, mida püütakse varjata vanadest plakatitest mäkkaiveri-teibiga kokku kleebitud sirmiga. Kell on üksteist hommikul ja kohalikud läti lipsutatud ja ülikonnastatud ärimehed tellivad baarist saja grammi kaupa viina.
Estonian Airi uuest sihtkohtade poliitikast ma oma pisikese mätta otsast aru ei saa. Kas keegi teab mõnda rahvusvahelist firmat, mille peakorter oleks Hannoveris? Ja kui palju on lendajaid Trondheimi, eesti ehitajad? Aga eks nad ise teavad, mis teevad. 
Berliinis on karge, isegi külmem kui Eestis. See-eest paistab päike. Tuntud marsruut, buss X9 Tegelist loomaaia juurde ja sealt edasi S-Bahn. Saksamaa rongid on puhtad ja mugavad, võtan Kindles lahti Indrek Hargla veel lugemata raamatu ja lähen sõiduajaks koos apteeker Melchioriga keskaegsesse Tallinna.

Ida-Berliinis asuv Mahldorf on vaikne ja rahulik nagu alati. Ligi kahekilomeetrine jalutuskäik mõnus sirutus peale lendamist-rongisistumist.
Suure Ülemuse puudlid üritavad mind surnuks lakkuda. Kui koerte käes pääsen, pean pea kohe ka ettekannet tegema hakkama.
Kolleegide tervitused-kallistused tulevad hiljem, pausi ajal.
Hilisem õhtusöök vanade sõpradega-kolleegidega on õdus ja mõnus. E. küsib poolnaljatades, kas ma Hispaaniasse tööle ei tahaks tulla. Sama nali, mis Eestis - tööpuudus on numbrite järgi kohutav, riigis 25% ja Andaluusias 30%, aga regioonijuhti otsitalse kolmandat kuud. Hispaania on muidugi mõnus, aga mul pole plaanis Eestist kuskile minna. Talvekuudel oleks seal tore olla, eemal külmast ja rõskusest. Aga sellist tööd, mis oleks enamuse aja Eestis ja vastikutel talvekuudel kusagil mujal, pole ma suutnud välja mõelda.
Pärast õhtusööki teeme veel natuke tööd koos itaallaste ja rumeenlastega.
Pimeduses suitsetades põrkan kokku K-ga. Peale minu töötab meie organisatsioonis suht kõrgetel tasemel veel kaks eestlast, K, kusagil kolmekümne ringis meesterahvas on Slovakkia tippjuht ja hästi mõnusa jutuga tegelane. Lobiseme. K on kuus aastat Eestist ära olnud ja ütleb, et Eesti uudiseid ta lugeda ei suuda, sest kogu aeg vingutakse kõige ja kõigi kallal. Nagu mujal maailmas probleeme poleks. On, ja mitte vähe. Vingumist aga on küll vähem kuulda.

Hommikul saan kolleegi autoga rongile. On umbes kolm tundi vaba aega. Kõigepealt kammin tulemuslikult Alexanderplatzi kolmekorruselist C&A-d ja siis jalutan kõrvalavatud suurele Weichnachtmarketile ehk jõuluturule. Tore tunne on, kõik need vorstid ja imekaunid piparkoogid ja sajad jõulukaunistused ja igal nurgal müüdav hõõgvein ja kõik need lõhnad karges päikeselises õhus...
Pettumuse osaks saan teisel pool platsi asuvas elektroonikakaubamajas Saturn, nimelt on Saksamaa suurim elektroonikakett otsustanud, et neil saab osta ainult Maestro kaardiga. Mul on kaasas ainult Visa-d ja ka mitte piisavas koguses sularaha. Jäävad ostud seekord tegemata, kuigi jah, oma Ricohi kaamerale ma akut Eestist nagunii ei saa.
Tagasi läbi jõuluturu, näksan ühe vorstisaia ja ajan jakile ketshupit. Urr.
Pakin kohvikulaual vaakumkottidesse ostetud hilbud ja topin pagasisse.

Taas rong, buss ja Tegeli lennujaam. Teen mõned pildid, sest see võib olla viimane kord, kui ma Tegelisse satun. Järgmisel suvel suleb Berliin nii Tegeli kui Schönefeldi  ja uueks õhuväravaks saab ehitatav Brandenburgi lennujaam. Muidugi pole välistatud, et ma veel vahepeal Saksamaale pean minema, kuid järgmine sama teema nõupidamine on jaanuari lõpus hoopis Barcelonas. Sest programmi koordinaator on sel aastal Hispaania ja nood tüübid teatasid, et nemad talvel Berliini ei tule. Liiga külm olevat.
Maandumine Riias on üks senise elu vastikumaid, lennuk tuleb maha tõsise raksatusega ja korraks on tunne, et Bombardier pöörab külje ette. Arvestades, et lennuki maandumiskiirus on üle kolmesaja kilomeetri tunnis, pole see elamus eriti meeldiv. Kõik läheb siiski hästi. 
Riia on sama kole kui päev varem. Kaks lääpatallatud kingade ja pesematusest võidunud juustega eesti meest, õllepudelid näpus, arvustavad valjuhäälselt mööduvaid naisi. Kuni üks neist nad puhtas eesti keeles nad paika paneb. Mina see ei olnud. Mind ajas ainult naerma. Loota, et reedesel õhtul pole Riia lennujaama transiittsoonis ühtegi eesti keele oskajat, pole mitte ülim naiivsus, vaid ülim juhmus.
Tund aega lendu Air Balticu logisevate istmetega Boeingus ja Tallinn. Veel kolmveerand tundi sõitu ja juba tervitavad mind oma penid, kes Berliini puudlite lõhnu väga huvitatult tudeerivad. 
Kodune voodi on parim.
Kolme päeva pärast kohtun taas lennujaamaga.

Jorr...

Tervis on kehvapoolne olnud juba paar nädalat, mingid kõhujamad, kevadväsimus jnejnejne. Siiamaani püsisin püsti peamiselt vist aastaaruandekoosoleku pinges, aga kui see eilsega läbi sai, siis kukkus kokku ka enesetunne. Täna on olnud kõige enam külastatatud ruumiks olnud tualett, kõik, mis sisse läheb, sealt kohe ka välja tuleb kas nii- või naapidi ja koerte hotellist äratoomiseks ja lumelükkamiseks vilistasin kohale ekskaasa. Et kui tema juba minu autot ekspluateerib (on ikka tahtmist igapäevaselt sõita autoga, mis võtab 16 liitrit sajale), siis mul on ka moraalne õigus teda ennast ekspluateerida.
Viimane nädal Riias oli töiselt küll eduline, olmeliselt aga üpriski kohutav. Kui keegi soovitab teil minna hotelli Jurmala Spa, siis minu siiras soovitus on, et ärge jumala pärast minge. Mõistlikum on telgis ööbida, vähemalt raha jääb alles. Toad on räpased ja haisevad, suitsetada võib ainult õues, saunad on mustad, basseini vesi sogane, basseini kummipõhi mitmest kohast lahti ja teenindajad ülbed ja mornid. Kõige krooniks esitati viie inimese kolme päeva toiduarveks 650 eurot, seejuures oli toit rasvane, maitsetu ja mittemidagiütlev ja hotellist väljatshekkimisel kulus vastuvõtuleti hapude nägudega  tüdrukutel arve vormistamiseks üle poole tunni. Hea, et me autoga olime, lennukist oleks kindla peale maha jäänud. Kojugi jõudsin tänu sellele alles kell üks öösel. Algne plaan oli küll alles reedel tagasi sõita, aga neljapäeva õhtuks oli hotell nii jäledaks ja viie sõidutunni kaugusel asuv kodu nii kalliks muutunud, et otsustasime siiski pimedas startida.
Tagantjäreletarkusena oli otsus õige, tänase enesetundega oleks sõitmine päris keeruliseks osutunud.
Nüüd üritan maja soojemaks kütta, külastan iga veerand tunni tagant maja kõige väiksemat ruumi ja loodan sellele, et ehk on homme parem.

Kui hing on noorem kui keha

Vaba ajaga oli mul igasuguseid plaane. Et kõigepealt shoppaks natuke, siis võtaks ühe bussituuri selle kahekordse turistibussiga ja et kui eriliselt reibas oleks, siis läheks õhtul välja, näiteks seda vaatama. Tegelikkus kujunes märksa kainestavamaks. Tegelikkuses ei jõudnud ma isegi bussituurini. Õigemini mina oleksin jõudnud küll, aga bussid hakkasid selleks ajaks ringisõitmist lõpetama, talvel on neil mingisugune vastikult lühike graafik.
Alustama peaks tegelikult hoopis hotelli hommikusöögist, mis oli üks parimaid, mida elus kogenud olen. Stiilses 18.sajandi söögitoas pealekauba.
Siis läksin mööda Ku´dammi ühele poole. Kui pakid juba liiga tülikaks muutusid, sõitsin bussiga tagasi ja laadisin ülearuse hotellis maha. Vaatasin kella ja otsustasin ära teha toidupoe-treti (kuhu me jõudnud oleme, ostab Berliinist koju süüa, aga mis teha, kui meil neid asju ei ole või maksavad nad hingehinda). Toit, tehnika ja riided on Saksamaal raudselt odavamad kui Eestis ja kogu sellest mahetoodete valikust igas toidupoes ei taha rääkidagi, kodusele olukorrale mõeldes tuleb ahastus peale).
Toidupaki kah hotelli toimetanud, asusin turistibussi otsima, aga nagu öeldud, olid bussid juba tuttu läinud. Jalutasin mööda Ku´dammi teisele poole ja suutsin endale taas mingid pakid hankida. Õnneks lubab Finnair turistiklassis 23 kg pagasit.
Nüüd istun hotellitoa põrandal ja püüan leida asendit, kus jalad ei valutaks. Siiani ei ole leidnud. Tuli meelde, kuidas paar aastat tagasi Roomas õekesega peale sarnast päeva bideest jalavanni tegime. Jalad bidees, raamat põlvedel, veiniklaas käeulatuses. Bideed siin ei ole,aga vein on häbematult odav ja hea.
Kui üles tõusta hakkan jaksama, lähen ligunen tund aega dushi all ja kogu tänaõhtune show tuleb telekast. Inglisekeelne valik on CNN New ja BBC World.
Peaks vist saksa keele ära õppima, kui mul siin iga paari kuu tagant tilbendada tuleb. Vaikselt hakkab juba tulema. Lihtsamad asjad vähemalt. Aru saan rohkem, kui rääkida suudan. Aga pursin,sest teistmoodi ei tule see keel kuidagi. Kuigi vähemalt siin ei ole inglise keel probleemiks, noorem generatsioon enamuses räägib.
Homme koju. Tegelikult oleks heameelega veel. Berliini vaatamisväärsused on endiselt nägemata. C&A ja H&M vist ei ole vaatamisväärsused? Kui ainult ristluude ja jalgadega kuidagi kokkuleppele jõuaks.

Siit, sealt ja vahepealt

Alustada võiks sellest, et reedel teatavasti jäin lumme kinni. Olles tagajärjetult üritanud lumekoristusfirmaga ühendust saada, saatsin vallavalitsusse esmaspäeva hommikul kurja kirja. Tuletades meelde nii aastate jooksul vallale laekunud tulumaksusumma suurust kui ka muid vabatahtlikult tehtud asju. Ne otveta, ne priveta, nagu naaberrahvus ütleks. Loomulikult mitte ka traktorit. Ei ka esmaspäeval, ei ka teisipäeval.


Kolmapäeva hommikul saatsin sama kirja koos kaaskirjaga uuesti,aga siis juba sõbra soovitusel konkreetsele isikule. Vastus tuli poole tunni jooksul. Peale lõunat tuli veel üks vastus. Ja õhtul tuli ka traktor, mida ta tegi, ei tea, mina olin selleks ajaks juba tuhande kilomeetri kaugusel.

Siis üritasin tagajärjetult ühest veebipoest võimsamat murutraktorit osta. Kõik oli nagu kenasti, kuni postkasti laekus arve, millel ei olnud mitte see traktor,mida ma osta tahtsin, vaid hoopis teine. Müüja püüdis mulle selgeks teha, et see on sama hea. No ega ikka ei olnud küll. Pidasime kolm päeva kurja kirjavahetust, mille käigus üritasin talle selgeks teha, et asjaolu, et ostja on naisterahvas, ei tähenda siiski seda, et ta automaatselt ka püstijuhm oleks. Raha sain lõpuks tagasi,aga traktorit mul endiselt ei ole. Ehk peab vana väike tubli MTD ikka veel vastu.

Kolmapäeval üritasin Berliini lennule automaadis check-ini teha ja nagu kurjast vaimust vaevatud toppisin ID-kaardi valesse kohta. Automaat pani kaardi lõnksti pintslisse ja tuli abi otsima minna. Mõtlesin õudusega, et kui tuleb nüüd mingi teenusfirma kutsuda, jään ma lennust maha…ilmselt polnud ma aga ei esimene ega viimane, kes sellega hakkama sai, sest võti oli registreerimisletis lauasahtlis. Sain oma isikuttõendava dokumendi tagasi ja teine katse läks juba õieti. Tahtsin peaaegu uriseda, et nad võiksid neil masinatel erinevad pilud kuidagi ära märgistada, et lollid ka aru saaksid, aga eks juba härra Murphy teadis, et võimatu on teha midagi lollikindlaks, sest lollid on haruldaselt leidlikud.

Lend üle Helsingi Berliini kulges rahulikult, kui tavapärased jäätõrjega seotud hilinemised välja arvata.Kolmetunnist ooteaega Helsingis aitas sisustada tasuta internet.

See vana Deutsche Bahni külalistemaja, kus ma hetkel elan, on askeetlik, aga armas. Toad meenutavad küll pigem ühiselamut, aga voodid on mugavad.Ja siin majas on kuidagi väga hea olla. Isegi sellele vaatamata, et suitsetamas peab käima õues.

Jaanuarikuine Berliin meenutab meiekandi märtsi.Lumekuhjad on veel sulamata, aga tänavad puhtad ja kuivad. Sooja viie kraadi ringis, mis sisemaal on lausa mõnus. Pakkisin ettenägelikult vihmavarju kaasa, aga siiani pole seda vaja läinud.

Jõudsin järeldusele, et meie organisatsioonis tegeletakse tõsise soolise diskrimineerimisega. Tänasel tippnõupidamisel istus laua taga üheteistkümne eri riigi tippjuhte. Nende seas ei olnud mitte ühtegi meest.

Tänane tööpäev sai läbi, homne on ees. Laupäeval sama teed pidi tagasi. Noorem generatsioon kantseldab koeri, kütab maja ja lükkab vajadusel lund. Seal, kusagil kaugel kodus. Mõnus.

Berliini ja tagasi

Kell on kaks, ja veerand tundi tagasi väljuma pidanud Stockholmi lennule kestab ikka veel pealeminek. Viimaste nädalate pommidejamad on vist kõigi Euroopa lennujaamade turvateenistused tagajalgadele ajanud ja hilineb enamus lende. Õnneks pole mul kiiret kuhugi, plaani järgi on edasilend Tegelisse alles kolme tunni parast. Pooletunnise hilinemisega tõuseme õhku, imetlen novembrialguse kohta tõeliselt imekaunist ilma, päike särab ja õhk on kristallselge. Üritan kusagil all olevat kodu tuvastada, aga ei leia, puud on ees, küll on selgelt äratuntav nii töökohahoone kui hiljem Paldiski reaktori hoonehiiglane.


Stockholmis suundun lennukist väljudes rahuga juba tuttava suitsuruumi poole, mis, nagu selgub, on vahepeal poole suuremaks ehitatud. Pean tunnistama,et pole kunagi pidanud mõttekaks lennata mõnetunniseid lende äriklassis, ühinedes siinkohal H.H.Luige arvamusega, et äriklassis lendamine oleks arukas siis, kui keegi suudaks tõestada, et äriklass jõuab kiiremini kohale. Olen olude ehk puuduvate odavamate piletite voi lennu ülebookimise tõttu nii mõnigi kord äriklassis lendama sattunud, aga sellest, mis seal neli korda turismiklassist rohkem maksab,pole siiani aru saanud. Teine asi on muidugi pikad lennud, kus unistaks lausa esimesest klassist, kui tengelpung vaid kannataks. Küll aga olen nõus rohkem maksma, et lennata vahemaandumistega suitsetajasõbralikes lennujaamades nagu Helsinki ja Stockholm ja võimalusel valtida Kopenhaagenit ja Oslot, mis suitsuruumide täieliku puudumise tottu ooteaja hiina piinaks muudavad. Olen taiesti nõus,et igal pool ei pea saama suitsetada, aga lennujaamade kinniste tsoonide suitsuvabaks muutmisega olen nõustuksin alles siis, kui seal keelataks ka alkoholi müük ja tarbimine ning kolesteroolirikas toit. Siis oleks asi õiglane ja kõiki ahistataks ühtviisi. .

Niisiis sussitan oma nikotiinikepikese ara ja lähen ekraane uurima ning avastan, et minu lennu numbri taga seisab tulikirjas cancelled. Hetkeks tekib lootus,et ehk viib eesti õhk mu kohe koju tagasi...kahjuks leiab SAS mulle koha poole tunni parast valjuva Air Berlini pardal. Läheb kiireks ja mind saadetakse seiklema kohtadesse, kuhu reisijaid tavaliselt omapäid ei lastagi. Instruktsioonid on nagu spioonifilmis ,mine sinna väravasse, vajuta seda nuppu, siis lasku trepist alla, vajuta veel üht nuppu ja siis tuleb mingi aja parast buss ja viib su kuhugi...lippan kiirkõnnil labi inimtühjade koridoride ,aga Suur Vend jalgib mu liikumist, sest lukus uksed avanevad nagu nõiavael, kuigi näha pole kedagi. Vajutan inimtühjas varavas loodetavasti ikka õigele nupule ja tulebki buss ja viib mu ainukese sõitjana teise terminali. Annan mulle kaasa antud lipiku väravapoistele, kes klõbistavad veidi arvutil ja ütlevad, jess, koht 19c, pardakaarti ma ei saagi ja tunnen end väheke lennukijänesena.

Lendan Air Berliniga esmakordselt ega saa aru, miks seda Ryanairiga samasse partaking pannakse. Lennuk on Airbus 319, nii uus, et lõhnab veel tehase järgi nagu uus auto. Pardaletulijatele pakutakse kommi ja hiigelvalikus ajalehti ja ajakirju, kahjuks kull vaid saksakeelseid. Kohv, tee ja vesi on tasuta, kõrvale soolased või magusad küpsised. Napilt pooleteisetunnise lennu valtel näidatakse laest alla laskunud ekraanidel Mr.Beani, seejarel Kahte ja poolt meest ja lopuks veel multikaid. Kõrvaklapid maksavad kolm eurot ja neid ma ei vota, ma ei saaks saksa keelest nagunii piisavalt aru. Kõlakad käivad, et Air Berlin hakkab järgmisel aastal Tallinna lendama ja sellisel juhul kasutaksin nende teenust küll meeleldi.

Berliinis sajab raju paduvihma ja nagu kiuste jääb lennuk kusagil keset platsi seisma ning terminali tuleb läbi lompide ja kaelakallava kose lipata. Raputan end nagu märg koer ja uurin lähimast poest vihmavarjude olemasolu ja hinda, aga pean 28-eurost Samsonite varju mõttetult kalliks. Olen algselt plaaninud takso võtta, kuid teokiirusel venivat reedeõhtust liiklust vaadates otsustan ühistranspordi kasuks, lennujaama ekspress viib kiiresti lähimasse raudteejaama ja majade kohal kulgev S-Bahn ja maa all liikub U-Bahn viivad igal juhul kiiremini kohale kui ummikutes istuv takso. Raudteejaamast ostan ka vihmavarju, hinnavõit võrreldes lennujaamaga 20 eurot, aga loomulikult jääb vihm kohe järgi niipea, kui ma end varjuga varustan...paarikilomeetrine jalutuskäik Mahlsdorfi raudteejaamast sihtpunkti kulgeb küll lompide vahel põigeldes, aga vähemalt ei saja midagi pähe.

Laupäevased tööasjad lähevad ilusasti. Palju infot. Mõnda inimest pole aastaid näinud, kallistame. Palju positiivset energiat, mida mul ausalt öeldes oli hädasti vaja.

Tagasi taas raudteede ja bussiga. Laupäevaõhtune Tegel on üsnagi inimtühi. Tegeli turvakontroll on taas tähenärimise lainel. Kui eelmine kord konfiskeerisid nad mu tulemasina, siis seekord tulemasinad neid ei huvita, küll häirib neid käsipagasis olev Swisscard, millega ma olen pool maailma läbi lennanud. Lõrisen, et see on lubatud ja imekombel jäävad nad ka kohe nõusse. Enne linti viskan veel ära rohelise tee pudeli, mis maksis supermarketis 59 eurosenti, kohe teisel pool turvaväravat asuvast automaadist on võimalik uus samasugune osta, aga nüüd juba kolme euro eest. Ka rurvavärav on nii viimase vindi peale keeratud, et kõik piiksub, rinnahoidja kaared, kingad, isegi hõbesõrmus...võib-olla neile lihtsalt meeldib inimesi patsutada?

Lennufirma on seekord Air Baltic, millest ma suuremat lugu ei pea. Minu ees istub kolm põrguingli välimusega soomlast, pikad võidunud juuksed hobusesabadesse köidetud, nad on juba lennukisse jõudes joogised ja ostavad ära vist kogu stjuuardessikärus leiduva õlle, hiljem näen neid ka Riias baaris ja hiljem enam ei imesta eriti, kui soomlasi valjuhääldite kaudu taga otsima hakatakse...inglikesed on vist kuhugi tudule jäänud. Ise lähen paaritunnise ooteaja sisustamiseks turvatsoonist välja, sees pole nagunii midagi teha ja suitsuruumi ka ei ole.

Kesköine lend Riia-Tallinn on nagu kabjahoop Air Balticu niigi kõikuvale majandusolukorrale, sajakohalises lennukis on vaevalt tosinkond reisijat. Sajab jäidet, on kõvasti külmem kui Riias, vastu tulla lubanud ekskaasa jääb mõned minutid hiljaks, ootan väljas, sest mina küll ei suuda mersut esitulede järgi teistest autodest eristada, aga autos on soe ja mul on hea meel, et ta üldse viitsis kell üks öösel mulle vastu tulla ja ma ise ei pea rooli istuma...koju jõudes on teised alles saunaskäiku lõpetamas ja sauna sooja hoidnud, räägme kella neljani hommikul juttu, siis läheb haigutav eks minema ja ma käin veel korra laval, siis pesema ja sügavasse unenägudeta unne. Pühapäevane uni kestab kella üheteistkümneni ja kogu päev läheb laisavõitu uimerdamisele.

Ja kui mõni täpitäht nüüd kusagilt vahel ära jäänud on, siis enamus sellest tekstist on kirjutatud HTC Wildfirel, ekraaniklaviatuuri pisitillukestel tähtedel tippimine nõudis natuke harjutamist ja seda kohta pole ma ka veel üles leidnud, kust teksti ennetav sisestus maha võtta. Kergema pagasi huvides polnud mul seekord ei laptopi ega fotokat kaasas, HTC kaamera nõuab ka harjutamist, seni on korralike piltide saamisega raskusi...aga nii mõnus oleks, kui poole kotitäie tehnikakolu kaasastassimise asemel saaks ühe pisikesega mõnikord hakkama.

Killukesi kahest viimasest nädalast

Gent on imeilus linn, iga maja vanalinnas kui kunstiteos. Sinna tahaks tagasi minna. Ja mitte selles mõttes, et ma ju olin juba seal. Ega peaaegu ei olnud küll, kui paarikümneminutiline jalutuskäik välja arvata. Kuna vihma sadas, ei olnud läbi bussiakna mõtet isegi pilti teha.
***
Antverpen on suur ja iseloomutu. Isegi poed olid igavad.
***
Elasime hotellis, kus oli gurmeerestoran. Kolleeg vaatas õudusega talle toodud õhtusööki, ja küsis, millise söögiriistaga ta seda kahte kakatriipu sööma peab. Lohutasime teda sellega, et olgu mis on, selle saab veiniga alla loputada.
***
Brüsseli lennujaamas oli kahetunnine turvaväravate järjekord ja täielik bardakk. Ja see peab olema Euroopa Liidu pealinn. Linna me, tõsi küll, ei näinud.
***
Brüsselist Tallinna lendasime koos seitsmenädalase berni lambakoera kutsikaga. Kui ma Brüsselis suutsin end veel eemale hoida, siis Tallinna Lennujaamas pagasit oodates leidsin end ikka kutsikaga käpuli põrandalt. Ilmselt olen ma eelmises elus olnud emane koer ja mul on karmavõlg, sest lapsed ei ärata minus küll selliseid emotsioone.
***
Pühapäeval lendas Skype lahti solvunud hüüatusega "Te kas üldse ei hooli või ei vaata te uudiseid!!!" Ei vaadanud uudiseid jah, ei kuulanud kah ja jõmpsik sattus selle enesetapurünnaku ajal parasjagu Istanbulis olema. "Lohutasin" teda sellega, et kui ma oleksin uudiseid kuulanud, oleksin ikka korduvalt Istanbulis ringikolanuna teadnud, et Taksim jäi tema toimetamiskohtadest õite kaugele. Nad isegi olid toimunust kuulda saanud seetõttu, et ühe rumeenia poisi vanemad olid helistanud.Igatahes jäi üle nentida, et kui juba kirjutab, küllap on siis ka elus.
***
Tööpäevad on hullumeelselt tihedad, ühes otsas toodetakse, teises ehitatakse, kolmandas kolitakse. Kutsed glamuuriüritustele nagu Kaubanduskoja sünnipäev, uputan elegantse ligutusega prügikasti.
***
Homme õhtul taas Berliinis. Peab vist hakkama oma saksa keele oskust ein-zwei-drei-bitte.danke tasemest edasi arendama.

Reisimise glamuur(itus)

On inimesi, kes veedaksid kogu oma elu reisides. Veetes nädalalõppe nädalalõpureisidel ja puhkusi puhkusereisidel ja vahepeal tehes tööd tööreisidel. Ilmselt on selleks vajalik mingi geen, mis minul olulisel määral puudu on.
Ma ei saaks kuidagi väita, et mulle ei meeldiks reisida. Pigem vastupidi, kui ma olen sunnitud liiga kaua kodus konutama, muutun rahutuks ja pahuraks. Aga kui reisimine hakkab muutuma elunormiks, läheb mul ajapikku kops üle maksa.
On piisavalt minulgi tuttavaid, kes ütlevad igatsedes...oo...milline töö, sa saad nii palju reisida. Reeglina piirduvad nende inimeste kogemused mõne toreda puhkusereisiga, kuhu satub harva ja kus kõik on otsast otsani kenasti ära organiseeritud ja korraldatud.
Need inimesed ei ole kunagi oodanud kuus tundi kusagil jätkulendu. Või istunud Luanda lennujaamas kohvri otsas, teadmata, kas lennuk üldse kunagi tuleb. Seisnud kaks tundi turvakontrolli sabas nagu meie reede õhtul Brüsselis. Või siis nagu mu Leedu kolleegid, kes reedel lendasid Brüsselist koju, kahmasid sealt juba eelnevalt valmis pakitud teise kohvri ja sõitsid sellega Mosambiiki. Sellele niinimetatud preemiareisile läksid ka neli meie töötajat, kes oma väljavalitusest muidugi tõsises vaimustuses olid, kui paljudele siis ikka pakutakse võimalust ekvaatorialusesse Aafrikasse sõita ilma, et ise sentigi maksma peaks....ma tahan muidugi näha, kui palju sellest vaimustusest tagasi jõudes alles on, arvestades ühe otsa pea päevapikkust kestvust ja nelja vahemaandumist, Stockholmis, Dar-es-Salaamis, Addis-Abebas ja Pembas. Tagasi täpselt sama marsruuti mööda. Aga mine tea, ehk on inimestele elamus kogu eluks.
Keegi mingis kommentaaris küsis, miks me nii palju lendame. Ausalt öeldes ma ei oska sellele vastata. Kindlasti saaks vähem ja praegu ma isegi ei saa aru, miks ma äsja nädal aega Belgias istununa pean laupäevaks taas Berliini lendama. Väga Suur Ülemus tahtvat mind näha. Minu meelest me kuu aega tagasi alles nägime. Natuke Väiksema Ülemuse ma saadaksin selle jutuga lihtsalt kukele, aga vaat seda Väga Suurt Ülemust ei saa. Mingil moel on see hierarhia niimoodi välja kujunenud. Nii et olles nädalavahetusel alles kohvri lahti pakkinud ja pesu puhtaks pesnud, hakkan neljapäeval uuesti pakkima. Ja Natuke Väiksema Ülemuse siiras soovitus esmaspäeval vaba päev võtta kahjuks lihtsalt ei toimi, sest selle ringilehvimisega on igapäevatöö pehmelt väljendudes üle pea kasvanud.
No tegelikult on asi võrreldes 2002.aastaga ikka natuke paranenud, siis polnud veel Skype-gi ja iga jumala kuu tuli Amsterdamis käia. Otselende kah polnud ja päevasele nõupidamisel kulus koos lendamise ja lennujaamades istumisele kolm päeva. Amsterdami kesklinnas orienteerun ma siiamaani kasvõi kinnisilmi, Tartus näiteks olen seevastu teatavasti võimeline ära eksima.
Mis aga videokonverentsidesse puutub, siis oleme sedagi katsetanud. Aga seegi pole niisama lihtne. Ilmselt on olemas ka toimiv tehnika, aga see maksab väga palju. Ja väga palju sõltub ka eri kohtade internetiühenduse kiirusest ja stabiilsusest. Isegi Vilniusega on videokonverentsi suhteliselt raske pidada, pilt hüppab ja hakib ja halvimal juhul tuleb iga viie minuti tagant restart teha. Võib-olla on meie konverentsitehnika kuskilt Säästumarketist ostetud (pole ise ostnud, saadeti), võib-olla on asi teiste ühenduses, aga lõppkokkuvõttes asi ei toimi ja suurt tolku nendest nõupidamistest, kus põhiaur läheb restartimise peale, pole olnud.
Ja tegelikult on mõnikord ju päris tore muu maailma kolleegidega kokku saada. Mõnikord. Mitte iga nädal. Mitte siis, kui võõrastes ja täiesti ühenäolistes lennujaamades ärkveloleku eesmärgil joodud kohvist iiveldama ajab ja hiljem Sa enam ei mäleta, kas ajasid kohvitassi ümber Kopenhaagenis, Londonis või Malagas. Kui kell kaks Tallinnas maandudes tundub järelejäänud kuuskümmend kilomeetrit koduteed püsti ees või lausa vildakas olevat.
Või hakkan ma sellise elu jaoks lihtsalt vanaks jääma?

Reisipohmelus

Õnneks paistis Tallinnas vähemalt päike ja ka eilne päev oli suviselt soe ja päikeseline, polnudki nii raske. Täna see-eest lajatas sügismasendus täie rauaga, külm, niiske, pime, kurgede hale kruu-kruu puudelatvadele laskunud hallis taevas.
Lisaks ei mingit entusiasmi homse töölemineku suhtes. Kuigi puhanud peaks olema tõesti hästi, nädal aega ei mingit internetti, mitte ühtegi vastuvõetud telefonikõnet - võõraid numbreid ma sellisel reisil vastu ei võta ja tuttavad ei helistanud. Sellegipoolest on pigem trammi alla jäänud vihmavarju tunne, tahaksin kusagile nurka pugeda (soovitavalt teki sees ja kamina läheduses) ja lihtsalt vait olla...mitu-mitu päeva.
Suure surmaga sain täna lõpuks kohvri tühjaks ja homme tuleb hakata järgmist pakkima.
Ja pikk ja vastik sügis on alles oma teekonna alguses. Ja aega, nagu alati, ei jätku õieti millekski. Kuigi tõesõna, tahaks lihtsalt molutada ja tukkuda. Mängida ja hängida Raamatut lugeda. Laiselda.
Vähemalt kavatsen seda kõike teha tänase õhtu järelejäänud tunnid.

Arengutest

Peale kolmepäevast e-kirjasõda reisifirmaga saime kasutamata jäänud hotelli raha tagasi. Kaalukeeleks sai ilmselt, et juba laupäeval, kui lennu tühistamisest teatati, tuhnisin ise netiavarusest välja hotelli meiliaadressi ja saatsin kirja, et broneering jääb kasutamata. Hiljem oli see tõsiseks argumendiks, kuna reisifirma esialgne reaktsioon oli, et nemad raha ei tagasta, kuna nende vahendaja ei maksvat neile raha tagasi. Samas hotelli kodulehel seisis mustvalges tekst, et reserveeringut võib trahvivabalt tühistada kuni kella neljani esimese päeva pärastlõunal.
Sellist jama selle firma poolt poleks tegelikult oodanud. Aga ega Euroopa reisinduses pole kah sellist jama varem juhtunud ja lõpp oli positiivne, nii et anname andeks seekord.
Lennupiletitega alles tegeletakse, siian on saadetud meilile valik võimalusi - tagastamine, ümberbroneerimine kuni 31.maini või aasta lõpuni kehtiv ostuvaucher koos kümneeurose või tuhande lennumiilise boonusega. Valisime tagastamise ja ei tõmble, saab ju aru, et tuhandete inimeste avalduste läbivaatamine võtab aega.
Ja rootsi pangale esitan veel kontserdipiletite kompenseerimise avalduse kah. See mahub parasjagu selle haleda 150 euro sisse ära kah, mida nad maksma on võimelised. Igaks juhuks kandsin suurema osa oma säästudest teise panka. Päris ma nendest ei pääse, sest kodulaenu lõpu ja autoliisingu jupi ümbertõstmine teise panka läheks liiga kulukaks, aga eks nad niipalju mu käest siis saavad ka ja ei midagi enamat.
Nädal möödus enam-vähem töiselt. Väsimus on muidugi endiselt meeletu, aga saab hakkama.
Kevadet ei paista ka eriti kusagil, ma ei mäletagi sellist aprilli, kui temperatuur kodu akna taga üle pluss viie ei tõusegi. Meil on isegi veel lund.
Mai lõppu lükatud puhkusenädala suhtes tekkis idee, aga kuna igasugune broneerimine ja ümberbroneerimine tundub hetkel väga keerukas ja aeganõudev olevat, ei julge selle teostumisse eriti loota. Kuigi lootma ikka peab.

Puhkus tuksis

Eilne päev oli tõeliselt masendav, isegi nutsin ühe peatäie. Ma ei ole eriline nutja, viimati oli ikka väga-väga tükk aega tagasi. Võiks isegi sagedamini, kui pinged üle pea kasvavad, on nutmine üks nende vabakslaskmise kanaleid. Tellimise peale see paraku ei õnnestu.

Aga eile ulusin, nii et põrand märg. Positiivsete emotsioonide leidmine on peale seda meeletult rasket talve viimasel ajal nagunii keerulisevõitu ja ma ootasin seda reisi nii väga. Lisaks teiste negatiivsete emotsioonide kumuleerumine, igemepõletik, külmavõetud roosid, mõned pisiasjad otsa. Ja saigi karikas täis.
Saun ja magamine aitasid. Nüüd suudan juba mõelda, et meil on võrreldes miljonite kusagil võõrsil olevate inimestega isegi vedanud, ma istun kodus arvuti taga, mitte ei pea kusagil kohvri otsas paaniliselt kojusõiduvõimalust ootama. See ootamine oligi kõige hullem, teadmatus - kas lendame, kas hakata pakkima, mitte? Vastik. Kui lõpuks Bookinghouse teade tühistatud lennu kohta meilboksi potsatas, hakkas isegi kergem. Vähemalt mingisugunegi teadmine, mis siis, et mitte just meeldivate killast.
Loodetavasti pole ka roosid nii kapitaalselt külmavõetud, ehk on ainult maapealsed osad pihta saanud. Osadel pole üldse häda midagi.
Igemepõletik andis ka hommikuks järgi.
Kui ma kell kaheksa silmad avasin, akna taga tuiskas. Kõige ehtsam lumetuisk. Õnneks sulas lumi maapinnal kohe. Nüüd paistab päike, aga tuul on väga tugev ja jäine.
Homme - homme lähen ilmselt tööle. Kui vaadata järgmise nädala ilmateadet, siis nulli ümber keerlev temperatuur õuetegemisi eriti ei soodusta ja puhkust nelja seina vahel arvutit vahtides veeta oleks ka kaunis mõttetu. Mul on sellest neljast seinast rohkem kui kõrini.
Ainukesed, kes kujunenud olukorraga rahul on, on jalge ees norisevad koerad.
***
Täienduseks netist leitud nali:

Britain : WTF Iceland ?!? Why did you send us volcanic ash ? Our airspace has shut down. Iceland : What ? It's what you asked for isn't it ? Britain : NO! CASH! you dyslexic fuck. CASH not ASH! Iceland : woooops..

Kui emake Maa aevastab...

on end ülbelt looduse krooniks pidav inimene täpselt sama abitu nagu selili kukkunud sitikas. Siba, mis sa sibad ja vihasta, mis sa vihastad, teha ikka eriti midagi ei saa. Ma ei taha ausalt öeldes isegi mitte ette kujutada, mis praegu enamuses Põhja-Euroopa lennujaamades toimub. Olen kunagi olnud Kopenhaageni lennujaamas uduga, mis takistas õhkutõusmist paar tundi ja juba selle tulemus oli korralik kaos. Mis siis rääkida paaripäevasest lennuseisakutest suurtes lennujaamades, kus iga viie minuti tagant stardib 5-10 lennukit.

Mind isiklikult puudutab see samuti, kuna pühapäeva hommikul peaksin olema Tallinnast Riia kaudu Londonisse suunduval lennukil. Kas see ka teoks saab, ei ole praegu võimalik ette ennustada. Lennupiletite raha lubab lennufirma tagasi maksta, hotelli osas vastust veel pole. Pühapäeva õhtuks juba oktoobris ostetud kontserdipiletid võib ka korstnasse kirjutada ja sellest oleks vaat et veel kõige rohkem kahju, sest selliseid kontserte eriti sagedasti ei korraldata.
Praegu tulen lihtsalt hoida pöidlaid ja varbaid, et see tuhapilv kuhugi Põhja-Jäämere kohale kooserdaks. Koos minuga hoiavad pöidlaid ja varbaid ilmselt kümned tuhanded inimesed, kellel arvataolevalt on suuremaidki muresid kui ära jääma kippuv puhkusereis.
Pildid siit. http://www.dailyworldbuzz.com/iceland-volcano-eruption-from-eyjafjallajokull-glacier-island-exclusive-report/30991/

Positiivseid mõtteid otsides

Tegelikult ei ole ju mitte midagi halvasti, pigem vastupidi.
Eilne onkoloogi külastus andis positiivse emotsiooni, arst, kes on päris otsekoheselt öelnud, et ta ise alustab mu läbivaatust käte värisedes, oli rahul ja ütles, et kriitiline koht näeb välja parem kui kunagi varem. Lõpliku teadmise selleks korraks annavad muidugi paari nädala jooksul saabuvad analüüsivastused.
Päike paistab ja lumehanged kahanevad. Maja on peale ränka talve enam-vähem ühes tükis, allakukkunud väike varikatus välja arvata.
Tööga oleks kah nagu kõik korras.
Miks siis ikkagi on tunne, et mitte millelgi pole mõtet ja päevad pudenevad nagu hallid tombud aja täitmatusse kurku?
Oma viga muidugi, mitte midagi ei viitsi. Lugeda ei viitsi. Arvutiga mängida ei viitsi. Telekat vaadata pole ma kunagi eriti viitsinud. Veel vähem viitsin ma end kodunt välja ajada.
Võib-olla oli neid lumetonne ja puukoormaid napilt pool aastat tagasi lõhki lõigatud kere jaoks selle talve jooksul ikkagi natuke paljuvõitu.
Kevadväsimus on sõna, mis üha rohkem ja rohkem juhuslikult kuuldud lausekatketest kõrvu kõlama jääb. Ainult et kuidas sellega toime tulla? Vitamiine neelan niigi igal hommikul terve peotäie.
Kui oleks igavlev miljardär, läheks sellisele reisile. Kahjuks pole isegi mitte miljonär ja lotopiletite ostmine ei aita, mul on haruldaselt vilets loosiõnn.
Ehk läheb kevade kasvades paremaks. Mitte loosiõnn, aga enesetunne.

Kollektiivne mahalaskmine

Nõukaajal oli selline nali, et mees läheb arsti juurde ja nõuab silma-kõrvaarsti numbrit. Pakutakse kas silma- või kõrvaarsti numbrit, silma-kõrvaarsti korraga pole olemas. Mees aga vastu, et tal just silma-kõrvaarsti vaja, sest tal sihuke häda, et kõrvad kuulevad üht, aga silmad näevad teist.
Novott, mul ka vist silma-kõrvaarsti vaja. Ma ei hakkakski rääkima sellest, et poleks ma koerahotelli kolm nädalat ette broneerinud, poleks mul penisid kuhugi panna olnud, sest koerahotell oli puupüsti täis. Tallinna Lennujaamas leidsin parkimiskoha poolel teel Tartusse, sest kõik oli täis. Tallinn-Monastõr-Tallinn tsharterlend oli viimase kohani välja müüdud. On ikka kriis, ma ütlen.
Üle ääre aga ajab see, et täna hommikul rõõsa ja puhanuna tööle ilmununa olin ühe päevaga sunnitud vallandama neli inimest, kes eelmisel nädalal vargusega vahele jäid. Taustsüsteemi selgituseks: me oleme töötingimustesse seoses kolimisega investeerinud seitsmekohalise summa. Meie töölised (ka need neli naist, kelle ma täna vallandasin) saavad palka tükitöö alusel 14-15 tuhat krooni, seejuures ei nõuta neilt isegi mitte eesti keele oskust. Me pole masu ajal mitte ühtegi inimest koondanud ega ühtegi palka vähendanud, vastupidi, tänaõhtuse seisuga on meil seitset uut töölist vaja ja kiiresti, muidu jääme tellimustega väga jänni. Jama on veel see, et väljaõpe kestab minimaalselt neli kuud.
Vanas kohas oli meil mehitatud valve ja kotte kontrolliti. Tükil ajal polnud probleeme. Uude kohta kolimisel aga leidsid omanikud, et valvet pole vaja. Liiga kallis. Et masu on ja inimesed hoiavad töökohast kinni. Ei varasta. Mina olin vastupidisel arvamusel, aga omaniku raha ja omaniku õigus. Lõpetasime valvelepingu ära.
Nagu selgus, jäi minu arvamus õigemaks ja ma pole selle üle üleüldse rõõmus. Et peakass oli eelmisel nädalal puhkusel, arvasid hiired, et õige aeg juustule hambad sisse lüüa. Abikassid olid aga valvel ja korraldasid hiirejahi. Neli saadi ukselt kottidega kätte - kellel paar saapaid, kellel paar pükse, mitu tükki viskas suure hirmuga oma pakitud nännikotid naiste riietusruumi aknast välja, kust nad muidugi ka üles leiti. Kahjuks või õnneks ei saa palja kahtluse alusel kedagi vallandada, muidu oleks inimkaotused veel suuremad olnud.
Peiekõne pidasin tervele tsehhile läbi mögafoni ja tuletasin meelde, et varastamise eest on meil alati päevapealt vallandatud, vallandatakse nüüd ja nii kõigi aegade lõpuni. Ehk jäi mõneks ajaks meelde (ikka veel olen naiivne...)
Vallandamine on vastik.
Närvide rahustuseks kribasin reisikirja valmis.

Tagasi kodus

Eile hommikul istusin õlapaeltega kleidis Sousse linnas hotelli rõdul, vaatasin sajakonna meetri kaugusel läbi palmide paistvat Vahemerd ja lugesin "Minu Eesti" viimaseid lehekülgi, et raamat kohvrisse ära pakkida ja lennukisse järgmine lugemisvara võtta.
Südaöösel Tallinna jõudes oli kaks kraadi külma ja nädal aega lennujaama parklas seisnud auto klaasid olid jääs nii seest kui väljast.
Kodus oli tubades 15 kraadi ja seinad õhkasid külma.
Täna hommikul sillerdab päike üle härmatanud maapinna ja võib olla sellepärast ei olegi nii raske seekord tagasi tulla. Vähemalt ei ole märg ja hall.
Puupliidi all lõõmab tuli ja sügavkülmast võetud viineripirukad kõrvetasin ära, sest ahi oli liiga tuline. Söögitegemisest võõrdunud :), nädal aega hotellitoidul.
Magamaminek kell neli hommikul annab tunda, pea on uimane ja autot juhtida veel ei taha. Kui toibun, lähen toon kutsad hotellist ära ja käin poes.
Reisikiri tuleb ka ja pildid...viimastega sai vist pisut hoogu mindud ja peab tõsist puhastustööd tegema, sest nädalasest reisist on üle viiesaja pildi.

Kuidas Tartus kolm korda ära eksida

Mitte et mul Tartu vastu midagi oleks, kena rahulik jõeäärne linnake. Aga kuidagi on juhtunud nii, et mul pole selles linnas aastakümneid ühtegi tuttavat elanud. Ülikooliaegadel sai veel vanadel koolikaaslastel külas käidud, aga siis jäi paarikümneaastane auk ja viimasel ajal ainult töösõidud - hommikul Tartusse, punktis X asjad kähku aetud ja õhtuks koju tagasi. Mistõttu Tartu liiklusskeem on minu jaoks paras Sannikovi maa.
Algas see pull tegelikult sellest, et suutsin saadetud meilist miskipärast Ateena keskuse asemel välja lugeda Atlantise keskuse. Võib-olla seetõttu, et teadsin, Atlantis on endine Kaunas. Üks asi on teada, teine asi on sellele autoga läheneda. Masu pole Tartusse jõudnud või oli sealt juba lahkunud, igatahes jõudsin parkimiskoha otsinguil mööda ühesuunalisi tänavaid seigeldes peaaegu Annelinna välja. Lõpuks maabusin ikkagi kusagil Raatuse kandis. Jalutasin Atlantisse, seal ei teadnudki keegi muidugi mulle vajalikust üritusest muhvigi. Mõningad hädaabikõned, ja selguski, et Ateena, mitte Atlantis...algasid uued otsingud. Ülikooli eest sõitsin vist kolm korda läbi, enne kui otsustasin auto tuttavamasse kohta parkida ja otsinguid jalgsi jätkata.
Kohale jõudsin täpselt lõuna ajaks. Vähemalt söömata ei jäänud. Üritus oli tore.
Õhtul jalutasin mööda Ülikooli tänavat Barclay hotelli. Sirgel teel ma siiski ära eksida ei suutnud.
Barclay jättis üldiselt väga nadi mulje. Ilmselt seetõttu, et olin just tulnud Inglismaalt samade tärnidega hotellist ja ausalt öeldes polnudki midagi võrrelda. Kolm asja, mida hotellis tegelikult vaja on, on ju voodi, vannituba ja hommikusöök. Barclay voodi kohta pole midagi piriseda, sest Sofiteli sulemadratsi, suleteki ja kahe suure sulepadjaga vooditega pole nagunii ükski hotell suutnud võistelda. Vannituba Sofitelis tähendas hiiglasliku peeglilauaga ruumi, kuhu mahtusid vabalt ära kahe naise träni ja ruumi jäi ülegi, hotelli poolt oli dushigeel, shampoon, palsam, vatipadjad, vatitikud, küüneviilid ja vannimütsid. Suurest vannist ma parem ei räägigi. Barclay vannitoa "mugavused" väljendusid pisikeses plastikriiulis peegli all ja vedelseebis seinahoidikus. Hommikusöök oli ka kaunis kohutav, ülepraetud ja jahtunud härjasilmad, paar haledat viinerit, need kah külmad. Igasugust külma lauda paistis olevat, see mind paraku ei ahvatlenud. Kahetsesin, et ei järginud K eelmisel õhtul antud soovitust süüa hommikut Ülikooli kohvikus, mitte Barclays.
Edasi uurisin kaarti, kuidas autoga Eesti Rahva Muuseumi pääseda. Kaardil tundus asi simpel, korra vasakule, siis otse ja lõpuks veelkord vasakule. Sellegipoolest suutsin ära eksida, sest pidasin Liivi tänavat pargiteeks, kuhu autoga tungida poleks viisakas. Teisel katsel läks õnneks.
Kui aga oma vähesest ajutegevusest tingitud sekeldused välja arvata, oli Tartus väga tore. Leidsin nii mõndagi head:
- Eesti raudselt parima teenindusega veinipoe 75cl Kompanii tänaval. Astusin sisse mõttega vaadata üks roosa vein, väljusin kolmega ja oluliselt suuremate teadmistega veinimaailma suhtes. Tänud omanik Joelile, kes lollikest haris, mul oli tõsiselt huvitav ja üks vein, mis eile õhtul ära joodud sai, oli tõsiselt hää - veebipood on tal ka, www.75cl.ee, ma hakkan sealt kindlasti ostma.
- fantastilised 1940.aasta fotod minu kodutalust ERM arhiivist, mille koopiad peaksid paari nädala jooksul mu meilboksi potsama, suured tänud sealsetele väga kenadele töötajatele.
- viimase aja parima cappucino Caffe Truffes.
- koha, mis võiks kindlasti pretendeerida Eesti kauneima tualettruumi tiitlile Pierre kohvikus.
- villase käsitsikootud keebi käsitööpoest, kuhu A. mind kättpidi viis. Polnud just odav, aga iga kulutatud krooni väärt.
- kenad inimesed Ave ja Bianka, kellega oli äraütlemata tore kokku saada ja kohvitada - muuseas sõnajalg kaotas 240 kilomeetrise kodutee käigus ainult ühe lehe :).
Koduteel hakkasin lõpuks aru saama, miks Tallinn-Tartu maanteed nii hullusti kirutakse. Siiani olen arvanud, et kõige suurem oht sel teel on oht igavusse surra või roolis magama jääda. Aga kui ligi viiskümmend kilomeetrit lohiseb Su ees mingi tropp kiirusega 75 km/h ja mööda ei saa, siis minusuguse võtab siili kombel podisema ja nõrganärvilisemad hakkavad riskantseid möödasõite sooritama. Kahjuks ei ole see asi, mida saaks parandada tee laiendamisega, kahe sõidurea puhul sõidaks seal ilmselt kaks troppi kõrvuti...
Närvisüsteemi huvides pöörasin Põltsamaa peale ja tulin põiki läbi Eesti, üle Võhma, Türi, Rapla ja Varbola. Keila alt lõikasin läbi Tuula ja Ohtu otse Niitväljale. Teekond on niimoodi sama pikk, kuid tänu kitsamatele, käänulistematele ja ilusamatele teedele palju vaheldusrikkam ja uni ei tule peale.

Audis

Ma pole tükil ajal nii audis olnud kui eile. Pole ka midagi imestada, pea kaks nädalat rabelemist nii tööl kui kodus, mis kulmineerus reedese Vilniusse ja tagasi lennuga, ja tervepäevase ajuderagistamisega, peab varem või hiljem kusagilt tunda andma. Igatahes olin eile hommikul vihmasaju üle väga rõõmus, väljas poleks nagunii midagi teha saanud ja sees ma midagi teha ei viitsinud. Ausalt öeldes isegi ei tea, mida ma päev läbi tegin, natuke lugesin, natuke siiski askeldasin, tegin süüa ja siis oligi kell kaheksa õhtul ja saunamineku aeg käes. Isegi lavale jõudsin vaid kaks korda, sest nagu ma õeraasule kurtsin, oli mul vertikaalasendis, ka istuvas, püsimisega tõsiseid raskusi. Selgroog keeldus koostööst ja tunne oli päev läbi selline, et pea kipub ühte tunduvalt madalamasse kehaosasse kukkuma.
Kuid mäng oli küünlaid väärt, kuuekümneleheküljeline leping sai allkirjad alla ja see tähendab, et augustikuus me kolime. Hüvasti, vana kultuuriministeeriumi paberiladu oma pragunevate seinte ja ladudes lõõtsuva tõmbetuulega. Tere tulemast, uued ja kaasaegsed töötingimused inimestele, normaalse põranda, normaalse ventilatsiooni ja normaalse valgustusega.
Millist töömahtu see nii mulle kui kogu tiimile lähema kolme kuu jooksul tähendab, on parem praegu mitte mõelda. Aga kuivõrd tehnilised lahendused on enam-vähem paigas, on edasine nii-öelda tehnika küsimus. Et mida võtta, mida jätta, mis uus, kust tellida jms.
Mu uus Panasonic Lumix aga korraldas mulle tõsise käki. Tegin üleeile Leedus mitukümmend pilti vajalikest asjadest, enne ärasõitu veel vaatasin läbi, kõik oli korras. Eile hommikul kodus tahtsin mälukaardilt pildid arvutisse kopeerida ja mälukaart oli täiesti tühi!!! Kusjuures ma olen juba küll ja küll selle kaardiga pildistanud ja midagi pole juhtunud. Oskan kahtlustada ainult lennujaama röntgenit, aga seegi oleks üllatav, kunagi pole ühegi digifotokaga midagi taolist juhtunud, kümnetest röntgeniaparaatidest läbi vedades ka mitte.
Täna aga peab end siiski liigutama hakkama, on asju, mida ei saa edasi lükata, sest homme taas koerad hotelli ja ise lennukile.
Eile mõtlesin veel korra, et järgmiseks välisreisiks peaks meie suvel 18-aastaseks saava lapsukese Venemaale viima. Tuli lihtsalt jutuks, et selles hotellis, kus me järgmisel nädalal Odessas elame, pole internetti. Poiss pööritas silmi ja küsis, et mis koht see siis selline on. Hakkasin naerma, ega enamikes riikides pole internet nii enesestmõistetav kui Eestis. Rääkimata Ukrainast. Poiss püüdis vastu vaielda, et Ukraina peaks ju ikkagi Euroopa olema. Nojah. Geograafiliselt tõesti. Tegelikkus on natuke teine. Aga sellest ehk pikemalt tagasi jõudes.

Tagasi kodus

Nagu oligi arvata, päikesereisijat minust ei ole. Nüüd on see ka praktikas tõestatud. Et töömõtteid peast välja saada, oleks midagi sisukamat vaja, kui lihtsalt palmi all looderdamine. Kui aus olla, siis ei saanudki tööprobleeme peast välja. Võib-olla kõige viimasel päeval.
Kes reisimuljeid tahab lugeda, leiab need siit.
Nüüd vist peab minema lund lükkama, lootuseks, et ehk sulab ise ära, on seda valget asja veits paljuvõitu. Kontrastid missugused, üleeile veel +26 ja päike, nüüd +2, lumi põlvini, aga päike õnneks kah olemas.

Ja päike tõuseb

Pealkiri muidugi halastamatu plagiaat, tean. Aga just täpselt selline tunne mul juba teist päeva on. Hoolimata sellest, et hetkel on väljas väga hall. See-eest on värsket lund ja lumeväljade valget puhtust rikuvad ainult käpajäljed suuruses S,L ja XXL. Hommikuse jalutuskäigu tagajärjed, praegu magavad kõik jäljejätjad kaares ümber mu tooli.
Pea on kah kuidagi laiali otsas, marssisin toasussides õue ja pidin linnumajja äärepealt kassitoitu panema.
Nädalavahetuse must jutt jätkus esmaspäeval, hommikul lennujaama sõites libisesin musta jääga ühele Transitile tagant sisse. Honda kõige etteulatuvam osa on needsamad kurikuulsad lisaudutuled ja need ei saanud isegi kriimustada. Aga Transiti tagaukses oli mõlk ja paberite vormistamisele läks jupp aega, lennukile jõudsin üsnagi viimasel hetkel.
Muigama ajas see, et roolis olnud meeshing helistas ülemusele, kirjeldas juhtunut ja lisas otsekui vabandavalt, et noh, naisterahvas roolis. Hea, et blondiin ei öelnud. Minu autojuhistaazi jooksul oli see esimene kord libeda teega kellelegi otsa libiseda. Aga kui palju mul seal Honda veokonksu otsas erinevaid bemme ja mersusid rippunud on, ei oskagi esimese hooga öelda. Roolis ilma ühegi erandita meesterahvad.
See selleks, järgmisel nädalal tuleb ilma ühegi kriimuta Honda lihtsalt taas kindlustusele ette näidata.
Ülemuse käest sain peapesu, teemaks võimupiiride ületamine (tellisin teeninduskoolituse ilma bossiga kooskõlastamata, sest teadsin, et nagunii ei lubata). Lasin oma blondid kõrvad lonti ja lubasin, et enam ei tee. Järgmise korrani kindlasti mitte. Lõpuks jõudsime ühisele järeldusele, et tegelikult see, mida ma tegin, oligi firma arengu huvides ja olime sõbrad edasi. Peapesu saamine läks firmale maksma üle kuue tuhande krooni (lennukipiletid + päevaraha). Selle raha eest oleks saanud neli inimest ära koolitada. Või viis.
Vilniuse lennujaamas avanes küll masendav vaatepilt, peale FlyLali pankrotistumist tundus sealne elu täiesti välja surnud olevat, kogu hiiglaslikul lennuväljal konutas kaks Air Balticu Fokkerit. Tallinnas oli siiski rohkem rahvast. Olen viimasel ajal mõelnud, et kas meil õnnestubki kergemini pääseda kui Leedul ja Lätil või jõudis seal põhi lihtsalt kiiremini kätte? Ajakirjanduse lugemisest olen viimasel ajal loobunud, sest ei suuda seda negatiivset hädakisa enam vastu võtta. Sest samal ajal inimestega suheldes ma seda negatiivsust ei märka, kõigil tuttavatel on käed-jalad tööd täis. Ja mõned on rääkinud koguni rekordkäibest jaanuaris. Meil endal läheb nii nagu jaanuaris tavaliselt, s.t. kröömikese jagu paremini kui eelmisel aastal.
Teisipäeval ja kolmapäeval oli kiire-kiire-kiire ja päevad venisid pikaks. Tagantjärele tuli ära teha esmaspäevased asjad ja ette neljapäevased.
Eile oli siis viimane koolipäev, tore nagu alati. Olen nüüd diplomeeritud mentor :). Ja mul on tõeliselt kahju, et see kool ära lõppes. Hea meelega jätkaks. Sama seltskonnaga. Olen alati saanud nendest töötubadest tõelise adrenaliinilaksu, eilegi kippusin koju sõites märkamatult kiirust ületama, isegi tuisk ei seganud.