Neljapäev, 30. juuli 2009

Hüvasti, Lasnamäe!

Tallinnas eluaeg elanuna sattusin sellesse linnajakku esmakordselt alles kaheksa aastat tagasi ettevõttele laopinda otsides. Ajad olid siis teised - praegu ei vaataks enam sellise sara poolegi, kus me kaheksa aastat töötasime. Tollal vaatasin eelkõige logistikat - Peterburi maantee lähedus, ettevõtte oma raudteeharu (mida me kordagi ei kasutanud), hind. Muu jäi tagaplaanile.
Oleks siiski pidanud. Ühel pool vibreeriv raudtee, teisel pool Kuusakoski mürtsuv metallipress (pildil tänane vaatepilt Kuusakoski laoplatsile) Nõukaaegse paberilao tuult läbi laskvad ja hallitavad seinad. Osa mu tervisest jäi kindlasti sellesse majja.
Asukoha oleks veel üle elanud, lahkumissoovi tegi reaalsuseks majaomaniku suhtumine. Meie olime rentnikud. Teenisid nad meie käest selle lobudiku eest kaks ja pool miljonit krooni aastas.
Mitte sentigi sellest ei raatsitud hoone korrashoiuks kulutada. Kuni selleni välja, et kui meil üks kempsupott katki läks, toodi kusagilt (väljanägemise järgi otsustades prügimäelt) kasutatud pott.
Kui masu algas, vihjasime, et võiks renti alandada. Igal pool mujal alandati. Mitte meil.
Nüüd on ulg ja hala. Et miks me ikka ära kolime. Loomulikult ei taha 2009.aastal keegi sellist sara rentida. Aeg ja hooldamatus on oma töö teinud, seintes on praod, laed tilguvad, tuul tõmbab.
Kõndisin täna tühjades ladudes ja tegin pilte. Lihtsalt mälestuseks. Ma loodan, et ei pea enam kunagi seda maja nägema.
Alates homsest saab minust täielik harjumaakas. Elamise kolisin Tallinnast välja juba seitse aastat tagasi, nüüd läheb ettevõtegi linna piirist välja. Vähe usutav, et ma Lasnamäele enam kunagi sattuma peaksin, mind ei seo selle kandiga miski.
Ja kuigi uusehitusega on esialgu janti kui palju ja nagu alati, kipub lõpp hullumeelselt kiireks minema, olen tehtud otsusega ikkagi rahul.

Esmaspäev, 27. juuli 2009

Ülemuse mured

Vedasin oma rootslasest bossi täna terve päeva ringi, päeva kilometraaz tuli üle kahesaja kilomeetri. Lennujaamast uude, uuest vanasse, siis veel ühte ja teise kohta, uuesti uude ja uuesti lennujaama. Boss oli väga happy ja hirmus rahul enam-vähem kõigega, mida nägi.
Ja siis kukutasin talle sepahaamri pähe. Et sorry, aga järgmisest nädalast mind ei ole. Nii umbes kaks kuud.
Selle üle ta otse loomulikult enam eriti õnnelik ei olnud. Aga vähemalt suhtus normaalselt. Et hoiab pöialt ja et kõik läheks hästi. Küll tööasjadega saab.
Teine mure oli vaesekesel veel. Et miks ikka tema lemmiknaised, s.t. juhtkonda kuuluv leedulanna ja mina ikka kuidagimoodi läbi ei saa. Tõtt-öelda pole kaheksa aasta jooksul kordagi läbi saanud. Kultuurilised erinevused, ütleksin mina. Üks üritab juhtida kamandamise ja ülbitsemisega, teine mõistuse ja koostööga. Arvake ära, kumb kuidas. Igatahes kus iganes me põrkume, tekib konflikt.
Sealtpoolt oli igatahes kõva ajupesu käinud. Et temakene on ikka väga tundlik ja sellised asjad mõjuvad talle väga halvasti. Vastasin, et mulle mõjub ka väga halvasti, kui minu kallal põhjusetult ülbitseda üritatakse. Selle jätsin diplomaatilistel põhjustel ütlemata, et minu meelest on temakene täpselt sama tundlik nagu nõukogude tank ja ainuke teda juhtiv tunne, mida mina olen ligemale üheksa aasta jooksul märganud, on omakasupüüdlikkus. Kombinatsioonis ülima upsakusega. Või olen ma lihtsalt kõik need aastad olen olnud totaalselt pime ja kurt tema heade omaduste suhtes.
Aga noh, mis ma torisen. Pole see esimene kord sel teemal diskuteerida ega jää kardetavasti ka viimaseks. Vähemalt ei pea ma kaks kuud selle mutiga suhtlema. Midagi positiivset kah haigeolemises.

Reede, 17. juuli 2009

Kiirtoit ja kiired naised

On olemas üks sellise pealkirjaga film. Mulle, kes ma vaatan umbes kolm filmi aastas, on miskipärast meelde jäänud. Selline naljakas kaasaegne muinasjutt.
Selle nädala jooksul oleme õeraasuga kasutanud kööki peamiselt hommikukohvi joomiseks. Õhtusöök on olnud kas mõne supermarketi valmistoiduletist, hiina restorani take-offist või täna näiteks Peetri Pizzast. Aeg selline.
Väsimus ühtpidi tappev, elamus see-eest positiivne. Tööliste entusiasm uues tootmishoones annab endalegi sellise adrenaliinilaksu, et ümmargused jalatallad lähevad meelest. Viimastel päevadel olen peamiselt ergutustüdrukut mänginud, kui paremat pole, käib ülekaaluline peaaegu-viiekümnene kah :). Vähemalt siis, kui lähema kolme hektari raadiuses ühtegi teist naist ei ole. Lohutan väsinuid, puhun äralöödud kohtadele, keedan kohvi, kiidan tublisid. Vene keeles on õelavõitu väljend: hvaljai duraka, rabotajet kak loshad. No hobused oleksid sellise töötempo peale ammugi kabjad taeva poole sirutanud. Või vähemalt postijaama nõudnud.

Igaüks läheb lolliks omamoodi, mina näiteks ostsin endale eile tõukeratta. Pilt netist, minu oma on palju ilusam, tulipunane. Arvestades 2,5 nädala pärast saabuvat oppi ja detsembris saabuvat poolesajandi juubelit, peab ilmselt 90% inimestest mind debiilikuks. Selles ei ole minu jaoks midagi üllatavat. See-eest tundsin end sellega tööle jõudes nagu viienda bee kõige popim plika, kõik tahtsid ratast laenata. Endal jäi väga positiivne mulje Matkaspordi poest, sellest hoolimata, et seal oli järjekord ja masust ei märkigi. Ma hästi ei usu, et need kallite telkide ja magamiskottide ostjad kodutuks jäänud olid.Lisaks positiivne emotsioon sellest, et mõne asjaga on ka Eestis võimalik, et eelmisel päeval tuleb mõte ja järgmisel päeval lähed ja ostadki. Poest, ei peagi kusgilt Inglismaalt või USA.st tellima. Jätame seejuures kõrvale fakti, et eelmisel päeval oli üks peen rattapood mulle väitnud, et selliseid rattaid ei ole olemas.
Igavesti mõnus oli igatahes mööda uue tootmistsehhi ligi 4000m2 suurust peegelsiledat põrandat tuisata. Ja kui ma õhtul sellega koju jõudsin, tuiskas meie peaaegu-kaheksateistaastane sellega sama mõnuga mööda õue ringi.
Täna on puhkepäev. Õhtul paar lähedast külalist ja saun. Kõik. No kui mul väga igav peaks hakkama, siis rohimist oleks aias nii et oi-oi. Vaatame.

Kolmapäev, 8. juuli 2009

Traali-vaali

Põrgutee on teatavasti sillutatud parimate kavatsustega. Mida kiirem on, seda rohkem äpardusi juhtub, üks tobedam kui teine.
Eile õhtul tahtsin olla hea inimene ja esimesena koju jõudes otsustasin pliidi alla tule teha. Maja oli juulikuiselt (khm) külm ja rõske. Tõstsin puupliidilt ära suvise elektripliidi ja muud sinna kogunenud vidinad, tegin siibri lahti, paar puubriketti pliidi alla, pliidiuks kinni ja ise läksin kuuri koristama.
Õnn, et ma vahepeal ikka tuppa tulin, sest juba välisust avades tundsin eriliselt jälki kärsahaisu. Haisu allikat otsides avasin praeahju ukse, kust paiskus terve pilv vastikut tossu. Viskasin koerad kähku õue ja tirisin praeahjust välja plastikkaanega ahjupanni. Mille kaanest paraku eriti midagi järgi ei olnud. Jäledat plastikärsahaisu tuulutasime terve õhtu välja, uksed-aknad ristseliti lahti. Õnneks läks õhtupoole soojemaks, muidu oleks järgnenud ööbimine talitingimustes.
Positiivne asjas oli see, et protsessi käigus selgus, et suitsuandur ei tööta, muidu oleks G4S ammu õuel olnud. Põhjus tehnik välja kutsuda.
Hommikul tööl hakkasin ühte viisakutset tegema, kirjutasin pika seletuse selle kohta, miks me ikka Iraagi kodanikku kutsume, sest reeglina näevad meie migratsiooniametnikud igas tõmmus passipildis potentsiaalset immigranti (no miks peaks üks lõunamaalane tahtma Eestisse emigreeruda...) . Kutse ja muu valmis, hakkan riigilõivu tasuma, tahtmata selle pisiasjaga raamatupidamist tülitada. ID-kaart Firefoxiga ei tööta, panka sisse laseb, kuid allkirjastada ei saa. Hetk hiljem selgub, et täpselt sama on IE-ga. Ilmselt jälle tarkvarauuendus, mille avastamine ja ülesotsimine on klientide hulgas elevuse tekitamiseks nende teha jäetud. Kisun välja PIN-kalkulaatori ja seekord peaaegu läheb õnneks, kui välja arvata kiri, et saaja nimi ja kontonumber ei kattu... nojah, kolmandat korda sama ülekannet teha üritades olin suurest erutusest kirjutanud saajaks Rahandusministeeriumi asemel Pahandusministeeriumi. Viimase aja tendentse arvesse võttes võib see sisuliselt ju isegi õige olla, raha nad siiski selle nime all veel vastu ei võta.
Päeva lõpuks üritan minna kergema vastupanu teed ja ühte lepingut kiirkorras inglise keelest eesti keelde tõlkides Google Translate-i kasutada...jõudes kolmandas lõigus dokumentide ladustamiseni Belgia Kuningriigis, naeran juba nii kõva häälega, et otsustan asja pooleli jätta. Hommik on õhtust targem.

Esmaspäev, 6. juuli 2009

Asjade oma aeg

Laupäevaõhtune paanikahäire sai alguse sellest, et seitsmeteistaastane oli teinud neli vastamata kõnet ema telefonile ja teise neli mulle. Esimene reaktsioon, vanaemaga midagi juhtunud. Teismelise telefon oli levist väljas. Tagantjärele võis see ikka hullult naljakas vaatepilt olla, kui me õekesega, ihualasti ja saunamütsid peas, teineteisele kohkunult otsa jõllitasime. Kõne ema korteri lauatelefonile tähendas paanika lõppu, emme oli täesti tervise juures, ainult kurtis, et laulupeo ülekanne on sünge ja igav, tema läheb parem magama.
Poisi saime ka lõpuks kätte, tema oli just tahtnud meid laulupeole kutsuda. Vabandasime viisakalt, et me juba saunas. Aga kena kutsumastki.
Kava vaadates poleks ma sinna tahtnud ka minna. Liiga tõsine ja morbiidne. Ühinesin mõttes loetuga, et lisaks Ivan Orava hauasambale oli meil nüüd ka Ivan Orava mälestusteenistus. Vähemalt sai vana sepp vääriliselt ära saadetud.
Olid ajad, kui ma kuulasin sellist muusikat palju. Enam ei taha ja isegi siis, kui poiss kodus kuulab, lähen kuuldekaugusest välja. Praegusel ajaperioodil on mul iga positiivset tunderaasukest vaja ja ma ei taha, et miski mu meeleolu häiriks. Minu hingeraamatu masenduse ja kurbuseleheküljed on täis kirjutatud ja sinna ei mahu enam ridagi. Nimetatagu mind pealegi degenereerunuks, sellegipoolest tahan ainult positiivseid elamusi. Negatiivseid tuleb soovimatagi uksest ja aknast.
Aga mulle meeldib, et seitsmeteistaastane kuulab ja loeb ja mõistab. Tema hingeraamat on valgeid lehti täis ja just selles vanuses tuleb sinna õigeid asju kirjutada. Lugesin isegi selles vanuses klassikuid, kuulasin tundide kaupa klassikat. Muusikas polnud miski, mis oli kirjutatud peale 18.sajandit, minu jaoks midagi väärt.
See aeg sai millalgi läbi.
Massiüritused enam ei meeldi, koduste hiigelpärnade sahin on meeldivaim muusika.
Filmidraamasid ei vaata. Mu enda pool sajandit on enamuses olnud selline draama, mille kõrval Hollywood kahvatuks.
Ainult positiivseid elamusi, sest nendes on elukestvus ja elujõud.
Ja isamaalisus on meie kaunis emakeeles ja meie imelises looduses.

Kolmapäev, 1. juuli 2009

Tule tulemine - Lohusalu

Otsustasime vaatama minna, sinna kodunt ju ainult kümme kilomeetrit. Väljusime igaks juhuks nelikümmend minutit enne ürituse algust.
Väitega, et parkimiskohti eespool pole, käskis politsei autod parkida ligi kolme kilomeetri kaugusel Lohusalu sadamast. Edasi marssides selgus, et samasuguseid vabu teeääri nagu see, kuhu meie auto jätsime, oli eespool sadade meetrite kaupa.
Kui ma lõpuks üleni higisena, valutava selja ja paistes opiõmblustega kohale jõudsin, oli tuli ammu kohal ja pool üritust läbi. Igasugune isamaalisuse iva minust kah kadunud. Hakkasin igaks juhuks peaaegu kohe tagasi sammuma, muidu oleks päris öö peale jäänud.
Vahetu emotsioon on valus ja vastik. Kahju on endast, kellele peale kõiki neid lõikusi hädine kuus kilomeetrit ülejõukäivaks teekonnaks on muutunud. Kahju inimestest, kes tulid väikeste lastega, paljud pöörasid tagasi, sest lapsed ei jaksanud käia. Eriti kahju on vanainimestest, kel tuli ilmselt nägemata jäigi.
Kas siis tõesti oli korraldajatele üllatuseks, et Harjumaa külade vahel õhtuti praktiliselt puudub ühistansport ja inimesed liiguvad autodega?