Teisipäev, 31. märts 2009

Eale mittevastav riietus

Mõtlesin nagu tavaliselt hommikul oma päevaplaani läbi, sest tihtilugu sõltub sellest, mida ma selga panen. Jõudsin järeldusele, et kontorist täna välja ilmselt ei roni ja ka eriti tähtsaid kokkusaamisi pole plaanis. Lisaks õhtune kosmeetikuaeg, kus peaks olema seljas midagi mittekortsuvat ja mugavat. Seega said valikuks M&S pehmest hallist trikoobukleest püksid, sama firma must kolmveerandvarrukatega topp ja Kappahli poolde reide ulatuv tuunika, musta-valge-punase ja hallikirju. Mõned sobivad hõbevidinad, kell, ja valmis minekuks.
Vaatasin peeglisse ja miskipärast tuli seosetule meelde paar situatsiooni. Üks mu oma ema kaeblemine selle üle, et eale mittevastavaid riideid pole kusagilt saada. Teiseks paar lõbusat situatsiooni Koplis elamise perioodist, kus ma tänaval vähemalt korra nädalas vene pensionäride käest sõimata sain eale mittesobiva riietuse pärast. Kolmandaks hiljutine mälupilt Kanaaridelt, kus bussipeatuses vaatasin pikalt üht imekaunist ja väga hästi riides olevat naist, kes võis vanuselt olla kindlalt üle seitsmekümne - hele pluus, heledad püksid, tume kardigan, komplekt, mis näeks ühtviisi hea välja nii kahe- kui kaheksakümneaastase seljas.
Ja siis mõtlesin sellele, et millest küll tuleb see ühiskondlik surve võimalikult märkamatuks jääda, kui sa ei ole enam kahekümneaastane, vähemalt meetripikkuste jalgadega ja ei mahu suurusesse 34? Mitte kusagil mujal maailmas pole ma tänavatel sellist põdemist märganud kui endise N.Liidu aladel, Lääne-Euroopa inimesed, vanusest sõltumata, käivad stiilselt ja isikupäraselt riides. Loomulikult ei kanna keegi töö juures ultraminiseelikut, nabapluusi või põlvini dekolteed, aga nende riiete koht ei olegi tööl. Ka noorte puhul. Olen isegi tööletulnud müüja koju riideid vahetama saatnud, kui pluusikaelus on ammu ära lõppenud, aga dekoltee ripub ikka edasi.
Selleks, et hea välja näha, pole vaja kanda asju, mida ühiskondlik arvamus heaks kiidab, vaid neid, milles ise end hästi tunned. Ja vaadata tuleb mitte passi, vaid peeglisse. Nii eest, tagant kui külje pealt, muuseas. Selleks,et seelikusaba vöö vahel ei oleks. Mitte selleks, et veenduda, et Sa ikka veel pole hakanud välja nägema nagu Demi Moore. Enamik inimesi ei hakkagi.
Igatahes minu 25-aastane kolleeg pistis hetk tagasi nina ukse vahelt sisse, ja kommenteeris, et sa näed jumalast lahe välja. Mida oligi tarvis tõestada.

Kolmapäev, 25. märts 2009

Mured ei käi üksinda

Emal oli märtsi alguses reiearteri operatsioon, mingi ummistuse likvideerimine. Kolm nädalat kodusel ravil oldud, asi läks järjest hullemaks ja valud suuremaks. Täna hommikul uuesti haiglasse sisse, selgus, et opp läks aia taha, arteri avamise asemel lukustus see täielikult. Järgmisel nädalal uus operatsioon. See kõik ei ole seitsmekümne kahe aastasele sugugi kerge. Ja meile ka mitte. Kedagi süüdistada pole põhjust, nii lihtsalt vahel nende operatsioonidega juhtub.
Endal on ka viimaste õmbluste piirkonnas mingi vastik kripeldus, nädala alguses lausa valus, ajapikku pisut paremaks läinud. Vean ikka 23.aprilliks kinni pandud korralise kontrolli ajani välja, ehk siis näeb. Süüdi võivad olla nii eelmine kõhujama kui nädalavahetusel kühveldatud märg lumi, loodetavasti ei miskit hullemat.
Töö juures olen ka käitunud nagu vanaõelus ise, eelmise nädala jooksul väänasin käskkirjadega viis noomitust kehva töössesuhtumise pärast, minu enda tervis selles süüdi küll pole, minu jamad algasid sel nädalal, aga töötajad jäid jamadega vahele eelmisel. Mõnikord ma lihtsalt ei saa inimestest aru, praegu pole ju lihtne tööd leida, sellegipoolest peab osa isikuid oma töölepingujärgseks kohustuseks mitte töö tegemist, vaid tööl käimist. Eks see ole selle vahepealse perioodi tagajärg, kui suures tööjõupuuduses tuli tööle võtta kõik, kes peale palgapäeva kained püsisid ja ilma toeta püsti seisid. Nüüd on vist aeg käes ballasttöötajatest vabanema hakata, normaalsemate vastu välja vahetada. Ebameeldiv, kuid vajalik.
Eks see elu ongi selline, mustavalgetriibuline. Praegu lihtsalt tumedama triibu aeg.
Ravime seda musta triipu karvaste elukate kaissuvõtmisega ja paneme DVD-mängijasse Jeeves&Woosteri järgmised osad.

Laupäev, 21. märts 2009

Talvest tüdinenud

Eilsest alates on siis ametlikult kevad. Kummalisel kombel oli sel nädalal linnas kevadetunnet rohkem kui maal, tänavad koristatud ja kuivad. Maal on endiselt lumi põlvini ja lumikellukestest ei märkigi.
Tegelikult oli ilus talv, mitte ainsatki paha sõna pole toriseda. Kõike oli siinkandis parasjagu, lund, külma, midagi polnud üleliia. Päris haruldane tegelikult.
Sellegipoolest on nüüdseks tüdimus peal, õue tahaks. Tahaks aias nokitseda, koristada, lihtsalt väljas olla. Viimastel päevadel olen hommikul koeri õue lastes hommikumantli väel trepil seisnud ja kevadõhku kopsudesse tõmmanud. Kaua muidugi ei seisa, külm naksab paljastesse varvastesse. Kuid õhk on sellegipoolest teistsugune, kui paar nädalat tagasi.
Sõbranna kääbuspuudel läks sel nädalal üle vikerkaare. Ohkas korra oma kalli perenaise süles ja oligi läinud. Midagi pole imestada, nii pikaealist koera mina teist ei teagi, elas ta 18 aastat, 7 kuud ja kolm päeva. Imeliselt pikk elu ühe tillukese kutsu jaoks. Vahel vaatan oma kümneaastast kollit ja palun mõttes, et palun, ole veel minuga, palun...tead küll koera võttes, et tema elu on ebaõiglaselt lühike ja sa pead selleks valmis olema, aga ikkagi. Õnneks meil praegu terviseprobleeme pole.
Minugi tervis, mis puhkuse ajaks üles ütles, läks tööle hakates sama iseenesest korda. Pidavat olema tippjuhtide kutsehaigus, kui haigeks jääd, siis nädalavahetuseks või puhkuse ajaks.
Käisin eile pisut aia- ja ehituspoodides, no seal küll majanduskriisi polnud. Nii Horteses kui Espakis leidsin hädavaevalt parkimiskoha ja seda keset päeva, kella ühe paiku. Oli kaupa, oli ostjaid. Tegijatel tundub tööd olevat, juuksur ütles, et kahe nädala jooksul pole ainsatki vaba aega ja santehnikut, kes viitsiks oma tagumikku kergitada ja nelikümmend kilomeetrit linnast välja sõita, pole ma kuu aja jooksul leidnud.
Üks kevademärk on veel see, et hommikuti ei raatsi kaua magada. Päike tõuseb, puud heidavad pikki varje sillerdavale lumele, tuleb ilus päev ja ehk sulatab see soojus ja valgus ka lumevaipa õhemaks. Mulle tegelikult meeldib see hommikune aeg, kui kõik teised veel magavad ja ma olen oma mõtete ja plaanidega üksi, kohvitass kõrval hurmavalt lõhnamas. Vaikne, rahulik ja mõtestatud aeg iseenesele.

Teisipäev, 17. märts 2009

Keeltest ja emakeelest eriti

Emakeelepäev oli tegelikult juba laupäeval, ja mõtted selle ümber keerlesid siis. Aga ise olin nii peast laiali, et kirjutamiseni ei jõudnudki.
Lugesin eile huvitavat arutlust selle kohta, millise imeväe läbi läänemeremaade väikesed keeled säilinud on. Võõrvõimude, võõrkeelte ja kultuuride vaheldumine. Usutav, sest tõesti, need väikerahvaste keeled, mis on olnud pikalt ühe suure keele ja kultuuri valdusalas, on tõepoolest hävinud.
Emakeel oli koolis mu lemmikaine, ja kirjandite kirjutamine üks mõnusamaid asju. Isegi niivõrd, et sain keskkoolist kaasa soovituse minna eesti filoloogiasse. Kaine mõistus keelas, teadsin, et kirjandusega leiva teenimiseks pole ma piisavalt andekas ja eesti keele õpetaja elukutse ei ahvatlenud üleüldse mitte. Tollane politiseeritud ja üheülbaline ajakirjandus ka mitte.
Nii ongi mu emakeel aastatega rooste ja raisku läinud. Kui palju ma ikka peale päeviku kirjutanud olen, ametikirju ja kantseliiti. Alles nüüd, kui märkasin, et mu blogi loevad veel mõned inimesed peale minu enese, olen püüdnud oma kirjapandut rohkem silmas pidada ning kõikvõimalikke parasiitsõnu vältida. Vahel see küll ei õnnestu, mõnikord on näpud kiiremad.

Keeleoskus on üleüldse üks vaieldav värk. Paar nädalat tagasi käis ka läbi blogimaailma suur mõttevahetus teemal, mis see keeleoskus siis õigupoolest on. Meenutasin, kuidas kord küsisin oma rootslasest ülemuselt, mitut keelt ta rääkida oskab, ta hakkas naerma ja vastas "Twenty defectly". Tõepoolest, kusmaalt hakkab keeleoskus, kahesajast, kahest tuhandest, kahekümne tuhandest sõnast? Oskusest end väljendada? Mõnes hõimukeeles polevatki rohkem kui kolmsada sõna, samuti olen ma kuulnud kõlakat, mis väidab, et ühes Hollywoodis filmis ei tohtivat kasutada üle 300-400 sõnalist sõnavara, muidu ei saa immigrandid aru...
Tööandjana olen kohanud keeleoskuse taseme mõistmist seinast seina, kui on kirjutatud keeleoskuse tasemeks keskmine, võib see tähendada ükskõik mida. Töövestluse käigus ootamatult väidetavalt osatavale keelele üle minnes olen vastuseks saanud nii mämm-mämm kui ka korrektse vastuse. Nii et arva siis ära.

Puristlikust seisukohast võin väita, et peale eesti keele (ja sedagi sulgudes) ei oska ma ühtegi keelt. Hoolimata sellest, et viimased kümme aastat olen iga päev suhelnud, lugenud ja kirjutanud inglise keeles ja kolleegid toovad mulle oma inglisekeelsed tekstid mulle ülevaatamiseks, näitas Generumi koduleheküljelt leitud test, et inglise keelt ma ei oska, haledad 55 punkti sajast, kesktase. Teistest keeltest parem poleks siis vist mõtet juttugi teha. Kuid ma siiski teen.
Vene keelt on meie põlvkonnale alates teisest kooliaastast sisse taotud. Tulemus: räägin, väidetavalt vabalt. Väidetavalt ukraina, mitte eesti aktsendiga, ilmselt selle tagajärg, et enamik isiklikke tuttavaid, kellega selles keeles suheldud, on olnud ukraina päritolu. Kõnekeel tavaliselt peegeldub. Ise tunnen, et sõnavara on väike. Grammatikaga on kehvad lood, saan hakkama, kuid parema meelega lasen kirjutatu mõnel vene keelt emakeelena valdaval inimesel üle vaadata.
Soome keel pärineb, nagu enamikel põhjaeestlastel, soome televisioonist. Ise väidan, et ma ei räägi eriti. Kirjutada ei julge üldse. Soomekeelsetele kirjadele vastan inglise keeles (mida ma teatavasti ka ei oska). Soomlased ise väidavad, et oskan küll ja üritavad minuga kangekaelselt soome keelt rääkida. Kui ma väga vaidlema hakkan, tuletavad mulle meelde, kuidas ma ühel konverentsil tunniajalise soomekeelse ettekande pidasin. Väidet, et see oli tingitud ainult sünkroontõlke rikkest ja siis ma võtsin ka käed, jalad ja publiku tõlkimiseks appi, ei võeta arvesse.
Türgi keel on vist ainuke, mida ma aastajagu keeltekoolis õppinud olen, aga mida ma sellegipoolest ei oska. Heal juhul algtase, kui ma esimest korda aastaid tagasi Türgis käisin, ei saanud mitte ühestki sõnast aru, nüüd oskan reklaame ja suunaviitu lugeda ja kui väga pingutan, tuleb paar viisakusväljendit ka meelde.
Saksa keeles suudan sõnaraamatu abiga lugeda erialast teksti, rääkida ja kirjutada ei oska. Või nagu õde Kanaaridel basseini ääres saksa turistidest ümberpiiratuna teatas, et tema saksa keele sõnavara on numbrid ühest kaheteistkümneni. No ma oskan veel seda ka öelda, et ma ei räägi saksa keelt.
Hispaania keeles suudan orienteeruda, maha müüa end ei lase, aga eriti pikalt suhtlema ka ei kipu. Grammatikast ei tea midagi.
Itaalia keelega umbes sama lugu kui hispaania keelega, pealegi lähevad nad mul aeg-ajalt segamini.
Prantsuse keeles oskan viisakusväljendeid ja tualetti küsida.
Skandinaavia keeltest saan natuke aru taani keelest, aga ise rääkida ei oska. Puhas laiskus, sellist skandinaavlast, kes inglise keelt ei räägiks, pole mina kohanud.

Cv-sse kõigi nende keelte algtaset küll kirjutama ei kipuks. Tobe oleks.
Hea, et meil ikka meie kaunis emakeel alles on.

Laupäev, 14. märts 2009

Ulg ja hala

Optimisti ja pessimisti pidi eristama see, et kui pessimist arvab, et enam hullemaks minna ei saa, siis optimist teatab rõõmsalt, et saab küll! Tunne hakkab küll tekkima, et no mida veel...nendel, kes oma säravat laupäevahommikut ära rikkuda ei taha, paluks mitte edasi lugeda. Need, kellel on vajadus kaasa ulguda, võivad seda loomulikult teha.
No kõigepealt on kõhutõbi kestnud tänaseks vahelduva eduga kümme päeva. Naljakal kombel pole see eriti muule enesetundele väga mõjunud, ainult tualetist väga kaugele minna ei saa ja ära väsitab. Lootes pikaajalises kõhulahtisuses ka midagi positiivset leida, astusin hommikul kaalu peale, ja selgus, et vastupidiselt normaalsetele inimestele olen ma viimase kümne päevaga kaks kilo juurde võtnud. Mille arvelt, aru ei saa. Deem, ma ütlen.
Eile õhtul lisandus ka igemepõletik, nii et vasakult vaadates meenutan nüüd pekingi paleekoera, nina ja põsk hakkavad sama tasandit saavutama. Põhjus kah arusaamatu, alles paar kuud tagasi sai stomatoloogi juures kõik üle kontrollitud.
Kolmandaks valutavad ristluud, kas eilsest lumelükkamisest või millestki muust, ei tea.
Püüan end lohutada arstide väitega, et kui olete üle neljakümne ja teil hommikul ärgates midagi ei valuta, olete järelikult surnud... aga ei lohutu, natuke liiga palju on neid hädategevaid kohti hetkeseisuga.
Ühesõnaga parim päev diivanil lösutamiseks ja enesehaletsemiseks.
Ju siis on selliseid päevi ka millekski vaja.
Kui esmaspäevaks paremaks ei lähe, tuleb ilmselt arsti juurde minna.

Reede, 13. märts 2009

Tagasi kodus

Nagu oligi arvata, päikesereisijat minust ei ole. Nüüd on see ka praktikas tõestatud. Et töömõtteid peast välja saada, oleks midagi sisukamat vaja, kui lihtsalt palmi all looderdamine. Kui aus olla, siis ei saanudki tööprobleeme peast välja. Võib-olla kõige viimasel päeval.
Kes reisimuljeid tahab lugeda, leiab need siit.
Nüüd vist peab minema lund lükkama, lootuseks, et ehk sulab ise ära, on seda valget asja veits paljuvõitu. Kontrastid missugused, üleeile veel +26 ja päike, nüüd +2, lumi põlvini, aga päike õnneks kah olemas.

Neljapäev, 5. märts 2009

Reisipalavik

Umbes tund on jäänud kodunt lahkumiseni, asjad peale läpaka pakitud ja väike reisipalavik kallal. Reisi palju tahad, see viimase hetke elevus enne minemahakkamist jääb. Seda enam, et viimaste päevade tööpinge kasvas jälle üle kriitilise piiri ja isegi täna, enne lennukileminekut, tuleb veel kontorist läbi lipata. Pea on töömõtteid täis, ja ega tea, kas nad seal palmi allgi üle lähevad.
Naljakal kombes saab see olema esimene puhkusereis, kus ma üldse pole mõelnud, mida ma järgmise nädala jooksul teen. Tavaliselt on ikka eelnevalt paika pandud, kuhu minna ja mida vaadata. Ostsin küll Berlitzi reisijuhi Gran Canariast, kuid arvesse võttes raamatukese kõhna kogu, polegi sel maalapikesel eriti midagi vaadata. Peale selle, et seal loodetavasti on soe ja mõnus ning tänu all inclusive paketile ei pea pead vaevama isegi mitte söögikoha otsingutega.
Kaasa tuleb ka läpakas, mõned filmid, mille kodus vaatamiseks kuidagi vauhti pole jätkunud ja loomulikult raamatud.
Kuuetunniline lend saab muidugi jube olema, aga on hullemaidki üle elatud.