Reede, 16. juuli 2010

Indiaanisaun

Mõnikord tulevad meestel ikkagi hullult head ideed.
Meie mererand ei ole puhkajatele õnneks eriti atraktiivne koht. Pankrannik, kuigi mitte eriti kõrge, meetrit kuus. Päike paistab vaid varahommikul ja hilisõhtul. Üles- ja allaronimise radasid teavad peamiselt kohalikud. Võõraid autosid radade otsas eriti sageli ei seisa, kuigi on juhtunud. Mul endalgi on olnud suvesid, kus ma opiõmbluste tõttu alla lihtsalt ei saa.
Kunagi oli siin isegi ülesküntud piiririba. Ja raskete saabaste jäljed pankrannikuäärsel liivikul. Tõsi, see piiririba künti kevadel üles, sest prikaz oli selline, Ja sama järjekindlalt tammusid kohalikud sellest oma jäljerajad üle. Need ei huvitanud enam kedagi.
Meeste parim idee sel aastal oli ehitada sel aastal rannikuribale indiaanisaun. Raam, telk, kuumaks köetud kivid ja hea seltskond.
Lõkkes kuumaks köetud kividega sai kolm mõnusat leili. Naabrimehe poolt tammevihaga
pehmeks sopsutatud selg. Hunnik rõõmsaid naerurõkatusi. Sulpsatamine merre paari meetri kaugusel kerisest ja nii iga leili järel.  Päikeseloojang silmanägemist pimestamas.
Pildil saun veel ilma katteta, sest paraku tuleb praegusel ajal kõik liigutatavad osad vahepeal koju viia.
Mõningad läksid pidu edasi pidama. Minu jaoks on paraku saun ja pidu eluaeg kaks erinevat asja olnud. Kui saun, siis higistamine, puhastus, ja uni. Kui pidu, siis pidu,
Lähen tuttu.
Kes küll nii mõnusa suve välja mõtles...

Neljapäev, 15. juuli 2010

Puhkus paradiisis

Rohutirtsud siristavad ennastunustavalt.
Jää sulab klaasis.
Õhtul kell kolmveerand üksteist on väljas ikka veel kakskümmend neli kraadi sooja.
Päikeseloojangut on õhtupilvedel veel peegeldumas.
Kaste teeb varbad märjaks.
Täissiidist öösärk hellitab dushi alt tulnud nahka.
Sääsed on läinud kas naabrite juurde või magama.
Et siin on paradiis, on viimastel aastatel öeldud nii mõneski võõramaa keeles.
Eestlane ütleb, et ilus koht jah :)
Kodus olen...

Laupäev, 10. juuli 2010

Esinduskõlbmatu

Eile paluti mul saata esindusfoto, vähemalt kolm megapikslit.
Selgus, et niimoodi laksust on see täielik mission impossible.
Esiteks, tavaelus kipun ma olema pigem kaamera taga kui ees. Teiseks, igasugused esindusüritused, kus igal nurgal kaamerad hiilivad, olen juba paar viimast aastat noorematele kolleegidele sokutanud, põhjuseks nii puhas laiskus, isiklik küllastumus ajakirjandusega suhtlemisest kui ka lihtne tõdemus, et turunduslikust seisukohast läheb ettevõtte esindamisel kena tibi alati paremini peale kui keskealine tüse tädike.
Lappasin hiirt klõpsutades viimaste kuude pildikatalooge. Hmm, suure kahe koeraga põrandal aelemine pole vist kuigi esinduslik tegevus. Naabrinaisega kaelakuti merekaldal laulda röökimine, juuksed kahes patsis, kah mitte. Suure hädaga käiks ühest õe sünnipäevapildist välja lõigatud kaader, aga saamatu fotoshoppajana ei oska ma sellelt shampuseklaasi ära amputeerida.
Mine või fotograafi juurde. Äkki oleks huvitav kogemus. Viimati sai vist käidud mingeid dokumendifotosid tegemas Angola viisa jaoks neli aastat tagasi. Ilusat pilti vist viimati kusagil ülikooliajal.

Aga muidu on elu lill. On südasuvi, roosid lõhnavad, linnud laulavad ja päike on minu jaoks natuke liigagi kuum. Hiiul ära lõigatud nahatükike osutus suhteliselt süütuks. Tänasest algas puhkus, mis teoreetiliselt võiks tähendada pea kolme nädalat looderdamist. Praktikas tuleb vahepeal siiski paaril korral tööl käia. Eile istusime sumeda suvepimeduaeni terrassil, roosat veini gaseeritud veega läks vist tsutike liigagi palju, aga kohutavalt mõnus oli. Homme avaneb võimalus üle mitme aasta paadiga merele minna, mu enda väikelaevajuhiload on küll endiselt kadunud asjade nimekirjas, aga ega ma sinna rooli väga ei kipugi. Las teised roolivad.

Kolmapäev, 7. juuli 2010

Tööhobuste vahetus

Kakskümmend kaheksa kraadi sooja. Varjus.
Koerakarvad. Kassikarvad. Veel natuke koerakarvu.
Tolmuimeja tõmbab üldiselt paremini, kui torust eemaldada sinna kinni jäänud tulemasin ja midagi, mis meenutab ammusurnud hiirt.
Kaks atlast. Kaks mobiililaadijat. Kolm taskulampi. Üks lõhnaõli. Kaks paari kääre. Pussnuga??? Kolm tulemasinat. Pool tosinat CD-d. Kleeplint, käte desinfitseerimisvahend ja plaastrikarp.
Peotäis pastakaid.
Veel natuke koerakarvu.
N+1 poekotti, igaks juhuks.
Kolm jääkaabitsat. Kaks De-Icerit. Puhastusvahend ja paberkäterätikud.
Kahed päikeseprillid.
Lumehelbekese ärakadunud tagavaravõtmed. Postkasti ärakadunud tagavaravõtmed. Linnakorteri võtmed. Maja tagavaravõti.
Piknikutekk, koormarihmad ja umbes pool kilo tsementi (tagavararatta pesast)
Veel natuke koerakarvu ja ammukadunud hoiatusmärk “Beware, bitch on the board” (tagumise istme alt).
Ära arvasite, koristasin oma liisingfirmale tagasiminevat sinist suksut. Ma ikka muidu koristan ka oma autot vahel. Aga peale koerte viimast hotellistamist jäi ajapuudusel tegemata. Ning mõnesse panipaika polnud ma tõepoolest vist kuid vaadanud,
Kui ma olin liimirulliga istmetetaguste nühkimise lõpetanud ja enda arust viimased karvad kätte saanud, jalutas kass külma rahuga diagonaalis läbi auto. Ma oleksin tast topise teinud, aga see punane sindrinahk oli vanainimese jaoks liiga kiire.
Siis tuli veel täketega esiklaas ära vahetada, see käis kaskokindlustuse alla.
Klaasivahetusest kontori poole sõites hakkasin just juhipoolset esiklaasi kinni libistama, kui käis raksakas.
Mingi rihm või misiganesasi seda aknaklaasi tõstab, ütles lepingu üles. Kurat. Viis aastat ei juhtunud selle autoga Absoluutselt Mitte Midagi (paar katkisõidetud rehvi ja läbipõlenud pirnid ei lähe tehniliste rikete alla).
Kakskümmend kaks kilomeetrit pärani akendega sõitnud, jõudsin järeldusele, et meie kliimas endale lahtist autot igatseda ei ole eriti nutikas. Lõpus hakkas päris jahe.
Kell neli sõidutasin sinise autopoe parklasse. Patsutasin teda armatuurlauale ja kapotile ja tänasin truu teenistuse eest. Ja et ta uutele omanikele sama hea kaaslane oleks kui mulle.
Mõningane paberimajandus ja hõbedane liugles klaasustest välja. Söötsin uuel kullakesel lähema bensiinijaamas kõhu täis ja tulime pikemat teed, üle Tabasalu ja Keila-Joa koju. Mõnusalt kurviline tee uuekese proovimiseks. Hea oli.
Loodetavasti on sama truu kaaslane lähemaks viieks aastaks,
Mark...ikka sama, juba kaheksa aastat, aga kolmas sama marki auto. Ilmselt olen fänn.

Teisipäev, 6. juuli 2010

Surmakutsarid...

mõtlesin ma momentaalselt, kui tagasivaatepeeglisse kaks kõrvutisõitvat mootorratast ilmusid. Ei teagi, miks, aga mulle ajavad need kostüümides ja lõuani tõmmatud visiirides tegelased hullemad külmajudinad peale kui õudusfilm. Mingi osa minust isegi mõistab, et niimoodi maanteedel lennata, tuul vastu vihisemas, võib isegi väga lahe olla, ja kunagi kuueteistaastaselt olen ma seda isegi proovinuf. Kui keegi peab lahedaks, et pärast tuleb riietelt, kiivritelt ja hammaste vahelt tuhandeid putukaid eemaldada. Vastukarva käib asjaolu, et kaherattaliste mootorsõidukite kohta ei tundu kaasajal käivat mitte ükski reegel, isegi mitte tavaline viisakus. Liikluseeskirjast kui sellist pole mõtet mainidagi. Antud juhulgi sõideti algul kõrvuti, siis tehti 70 km kiiruspiirangu alas paar “ülilahedat” möödasõitu autodest, kiirusega üle saja kilomeetri tunnis nii paremalt mööda teeperve kui vasakult vastutuleva auto nina alt läbi loogeldes. Tavalisest situatsioonist, kus rahulikult näiteks foori taga oodates sööstab sinu ja naaberauto vahelisest kitsukesest pilust läbi teravalt plärisev rakett, pole mõtet polemiseeridagi.
Võib-olla on häda selles, et nendel aegadel, kui ma aastas autoroolis ikka viiskümmend-kuuskümmend tuhat kilomeetrit läbisin, õnnestus teedel märgata ikka kõikvõimalike kokkuvolditud plekihunnikuid. Aga kõige rohkem kohtasin miskipärast siiski Päästeameti tegelasi mootorratturite jäänuseid laibakotti rookimas.
Nojah. Igaüks valib oma suitsiidivahendi ise.

Esmaspäev, 5. juuli 2010

Kuumarabandus?

Kuna igasugused halturtsikud tegid nädalavahetustel mu sularahavarudele lõpu peale, oli neid vaja täiendada ja minna pangaautomaati piinama. Need teatavasti tahavad enne sinu enda raha sulle kätteandmist hirmsasti reklaami näidata. Õuevalgus ere, päev palav, automaadi ekraan varjus ja tuhmivõitu, nii loengi ma reklaamtekstist algust, et ***panga investeerimisfondid on otsas!
Õige tekst oli tegelikult, et needsamused investeerimisfondid on OSA millestki. Millest, ei viitsinud lugeda. Võtsin oma kroonid ja lippasin edasi.
Äkki oli enne?
Mu alluvad arvavad nagunii,et mul on ettenägemisvõime, sest meie nädala aja pärast algava kollektiivpuhkuse ajal on alati ilus ilm. Kuigi minu jaoks on tegemist pigem loogikaga, igal aastal omanike käest puhkuseaega välja pressides lähtun pigem sellest, et kui Eestis üldse ilusat ilma juhtub olema, siis juuli teisel poolel. Kui siis ka pole, tuleb ilma olla.

Neljapäev, 1. juuli 2010

Meespensionär tuleb koduabiliseks...

teatas autoraadio mulle, kui ma pediküürist ja kosmeetiku juurest tulles võtme süütelukku torkasin. Selline kuulutus võttis kohe ootamatusest silmi pööritama ja mu haige fantaasia hakkas kohe jahvatama, mida siis sihukese koduabilisega pihta hakata. Süüa teha meil ei ole vaja, kodus ma nädala sees praktiliselt ei söö, nädalavahetusel, siis jah. Meeste koristamisse mina ei usu, ma pole kogu oma poole sajandi pikkuse elu jooksul ühtegi korralikult koristavat meest kohanud (küll oskavad nad naiskoduabiliste koristuskvvaliteedi kallal fantastiliselt hästi iriseda). Pesumasinat oskavad sisse lülitada, välja lülib too end ise. Pesu nöörile viia ja tagasi tuua ka. Triikimine...khmm. Ei kommenteeri. Olevat isendeid, kes saavad hakkama. No suvel on alati rohimist, kastmist, hekilõikamist, muruniitmist. Basseinis on meil endiselt ja ikka veel lumesulamisvesi ja vihmaveetorud on umbes. Talvel puudetassimist, ahjukütmist ja lumelükkamist.
No ja üks oluline omadus peaks sel koduabilisel veel olema, ta peaks olema kurttumm. Sest kui mina oma rohket suhtlemist ja pidevat puusalttulistamist nõudvalt tööpostilt koju jõuan, siis ei taha ma tihtilugu ei ühtegi sõna öelda ega kuulda. Ma unistan juba pikemat aega nädalavahetusest, kus ei peaks mitte kellegagi suhtlema, aga kusagilt ei paista sellist tulevat.
Aga kui juba kurttumm basseinipoiss, siis võiks ju midagi nooremat ja kobedamat olla, et oleks ilus vaadata ka.
Tundub, et ühe oma eelmistest eludest olen ma elanud millalgi orjandusliku korra ajal.
Meespensionäri telefoninumbrit ma üles ei kirjutanud. Kui juba telefoniga räägib, järelikult pole kurttumm :(