Pühapäev, 31. jaanuar 2010

KIngafriik

Mõningaid lapsepõlvest saadud hingearme kanname endaga läbi elu. Mõistan, et emal oli üksinda kahe lapsega raske ja iga kopikas majapidamises arvel. Sellegipoolest mäletan siiani eredalt, kuidas lonkasin koolist kodu poole tädi vanade kingadega, mis olid vähemalt numbrijagu liiga väikesed. Peatusin liivakasti juures ja istusin, et tulitavatele jalgadele mitte toetuda. Ja tõotasin enesele trotslikult, et kui ma kord iseseisvaks saan ja mul oma raha on, siis ostan endale nii palju kingi, kui ise tahan.
Vahepeal oli asi isegi hullem, nüüd olen niikaugele jõudnud, et vähemalt IGALT välisreisilt ei tule ma tagasi mitme paari kingadega. Aga patuselt palju on neid sellegipoolest kogunenud. Kingadega on teatavasti ka see lugu, et nad ei jää väikeseks ega suureks. Mõned lähevad moest, mõned mitte.
Õnneks ei ole ma haigestunud Carrie kombel vähemalt Manolo Blahniku või Ferragamo hullusesse. Olen mõlemat küll jalga proovinud, aga sellegipoolest on mulle jäänud saladuseks, misasi nendes kingades ikkagi nii palju maksab. Siiski on kingad ühed vähesed asjad, mille puhul ma kaubamärki vaatan. Materjalist rääkimata, kui see ei ole nahast, siis see ei ole jalats.
Nii suurel hulgal papudel on teatavasti elukohta vaja. Eelmine kingakapp lagunes juba ammu ära ja uut täispuidust ei leidnud kusagilt. Vahepeal elasid kingad kapi otsas karpides, pildid peal, aga kuna karbid olid eri värvi ja mõõtudes, käis see kirevus vaikselt närvidele. Kuni aasta lõpul komistasin Lasnamäel mingisse Läti mööbli poodi nimega Geko. Mõtlesin, et olen mingisse teise maailma sattunud, nii ilus mööbel ja nii madalad hinnad. Kaks rohkem kui meetrikõrgust täispuidust kingakappi sain hinnaga 738 krooni tükk, sest kõigele lisaks oli poes 50% allahindlus.
Oodata tuli kuu aega ja kolmapäeval helistatigi, et Teie mööbel on kohal. Reedel sain mahti Lasnamäel ära käia. Väike tõrvatilk ka ikka meepotis - kui mööblit tellisin, siis küsisin, kas asjad ka autosse tuuakse. Jaa, kinnitas müüjanäitsik, neil mees olemas. Reedel aga olid müügisaalis kaks venekeelset meeshinge, kes teatasid, et nemad pole mingid transad, ladu on koridori lõpus ja vaadaku ma ise, kuidas mööbel teiselt korruselt autosse saab. Kuna mu tõstevõime on endiselt piiratud, muutusin lõrisevaks mõrraks ja küsisin ettemaksuraha tagasi. Selle peale said kapid ilma minu abita autosse, ainult et üsna jabur, et pood ise sellist teenust ei paku või vähemalt ei hoiata, hädaga oleksin ju kellegi kaasa tassima saanud.
Täna asusin kokkupaneku kallale. Väike hirm oli nahas, et no nii madala hinna eest ju ei saa midagi normaalset olla, kindlasti detailid ei klapi või on kruvisid puudu. Tutkit. Mõnes kohas tuli natuke haamriga järele aidata, aga üldiselt läks sama valutult kokku kui näiteks Ikea. Ja ilus on ka.
Õhtuks olid papud uude kappi kolinud ja nüüd on mul toanurgas hunnik tühje kingakarpe, mis ilmselt ajapikku ahju rändavad. Ning ma lähen sealt Gekost vist uut köögikappi ka tellima.
Posted by Picasa

Laupäev, 30. jaanuar 2010

Küsimused ja vastused

Miskipärast tuli meelde, et oli kunagi selline ajakirjakene. Kunagi isegi lugesin neid. Pool ajakirja oli poliitiline saast, aga vahel sai ka midagi põnevat teada.
1. Kas sa said nime kellegi järgi?

Teadaolevalt mitte.
2. Millal viimati nutsid?
Põhjalikult kusagil aasta tagasi ja vihast. Mis ei takistanud mind solvajale puhtas inglise keeles vastu lajatamast. Paar päeva tagasi, kui teada sain, et kolleegi vähki ei saa ravida, oli väga nutmapuhkemise tunne küll.
3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Üldiselt küll. Arvutiajastu on seda küll rikkunud, vähese harjutamise viga.
4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Liha. Siis veel liha. Natuke pastat ka.
5. Kas sul on lapsi?
Ei. Üks pidi kunagi tulema, aga ei tulnud.
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Kindlasti.
7. Kas oled tihti sarkastiline?
Liigagi tihti. Mida vanemaks,seda sarkastilisemaks. Tsiteerides Ita Everit, vanus annab õiguse natuke irisev olla.
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei. Sealkandis pole probleeme olnud.
9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Ei. Ma saan oma adrenaliini mujalt kätte ja kõrgust kardan ma ka.
10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Ei söö helbeid. Kõik jäävad minust poodi.
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Selgus, et mul polegi paeltega jalatseid.
12. Kas pead end tugevaks?
Üldiselt küll.
13. Milline on su lemmikjäätis?
Pole sihukest. Kui ma kord aastas kogemata jäätist söön, on seda raske lemmikuks nimetada.
14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Rühti.
15. Roosa või punane?
Mõlemad.
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Kipun laskma end mõnikord ära rääkida tegemaks asju, mida ma tegelikult teha ei viitsi.
17. Mida igatsed kõige rohkem?
Seda, et õnnestuks nüüd elada vähemalt mõned aastad kordagi haiglasse sattumata.
18. Millise asja ostsid endale viimati?
Kingakapi. Kaks tükki. Täna peaks kokku panema.
19. Mida hetkel igatsed?
Suve.
20. Mida viimati sõid?
Keedetud muna hommikusöögiks.
21. Mida hetkel kuulad?
Klahvide klõbinat.
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Türkiissinine.
23. Lemmiklõhn?
Niidetud muru.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Naabrinaisega.
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Ma ei vaata sporti.
26. Su juuksevärv?
Hetkel tumeblond. Muidu selline eesti kartulikarva, nüüdseks kindlasti hallikirju. Pole oma naturaalse värviga üle kümne aasta kokku saanud :).
27. Su silmade värv?
Roheline.
28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei, sest opereeritud silmadele neid ei soovitata. Autot juhtides kannan kaugnägemisprille. Pole viitsinud veel üht oppi tegema minna.
29. Lemmiktoit?
Liha.
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Pärast mõningaid sündmusi viisteist aastat tagasi ei talu ma isegi verisemaid krimkasid, mis siis veel õudustest rääkida.
31. Mis filmi viimati vaatasid?
Otsast lõpuni vaatasin vist ära prantslaste Takso 4, lustlik komöödia.
32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Roosat. Ja see pole pluus, vaid öösärk.
33. Suvi või talv?
Suvi. Suvi. Veelkord suvi.
34. Kallistused või suudlused?
Kallistada oskavad paljud, suudelda vähesed. Oleneb olukorrast. Viimasel ajal kallistused.
35. Lemmikmagustoit?
Pole sellist. Peaasi, et soolast on.
36. Mis raamatut hetkel loed?
Gerald Durrell "Parem varblane pihus" sai just lõpule.
37. Mida su hiirematt kujutab?

Mul pole hiirematti. Selline hiir on, mis matti ei vaja.
38. Mida viimati telekast vaatasid?
Komissar Rexi. Koerahaige, noh. Koos kaukaga vaatasime. Ma ei tea, kui palju ta aru saab, aga see on ainuke asi, mille ajal ta teleka ette end sätib.
39. Lemmikheli?
Merekohin. Tuul. Lainete laksumine. Kaminas põlevad puud.
40. Rolling Stones või The Beatles?
Pigem Rollingud, aga tegelikult mitte kumbki eriti.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Puhkamas Singapuris. Tööasjus Zimbabwes ja Angolas. Ei viitsi praegu vaadata, mis kaugemal on.
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Väidetavalt on neid mitmeid. Selline multitasking-tobu, kes oskab igast asjast midagi, aga mitte ühtegi asja korralikult.
43. Kus sa sündisid?
Tallinna Keskhaiglas.
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Mitte ühtegi. Arstid ei luba.
45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Neljapäeval. Ehitajapoiss Andreiga :). Väga kasulik tutvumine. Toas on üle pika aja üle kahekümne kraadi sooja.
46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Eks nendega on kohtutud ka, Eesti on ju nii pisike. Neid, kellega kohtuda võiks ja tahaks, tegelikult on neid päris palju, meemisaatja kaasa arvatud.
47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Olen ostnud Nirti ja Epu raamatuid. Ostaksin kindlasti Muhediku aiaraamatu ja Hilise memuaarid, kui ta neid kirjutada viitsiks. Võib-olla oleks neid rohkem, aga pean kahjuks tunnistama, et loen peamiselt neid blogisid, mis mu enda rulli sattunud on, ringi eriti ei luusi.
Üleüldse olen vanamoodne inimene, mulle meeldib paberraamat rohkem kui ekraan. IPadi endale kindlasti ei osta.
Mis aga puudutab soovitusi ise kirjutada, siis tegelikult olen paaril korral isegi alustanud, aga järjepidevust pole jätkunud ja sinnapaika on need asjad jäänudki. Aga ära iial ütle iial. Täidaksin sellega vähemalt oma kunagise eesti keele õpetaja unistuse.
48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Naine.
49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Mingi suurem kaslane vast. Panter või puuma.
50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Vat ei ütle, kes tahab, see vastab.

Esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Liiklusgeenius

Kebjal pöördel parempoolest kiirendusreast hopsti tagasipöördele. ABS raputas mu autot ikka päris korralikult. Sellise firma kätte oma kaupa küll ei julgeks anda, kui nüüd teises reas oleks samasugune sõitnud, oleks pauk ikka päris kõva olnud. Aeg 25.jaanuar kella ühe paiku päeval.
Posted by Picasa

Pühapäev, 24. jaanuar 2010

Sqjelle viskas meemiga. Nuputasin, ja jõudsin järeldusele, et ma olen üks kohutavalt igav inimene, ükskõik, mis juhtuks, olen ma kas tööl või kodus.
1.
Esimene inimene astus Kuule 21.07. 1969
Suure tõenäosusega olin siinsamas kus praegu. Kus see algklasside õpilane koolivaheajal ikka mujal oli kui vanaema juures. Telekat meil ei olnud, nii et see moment on mul mälestustest puudu.
2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
Ei mäleta. Kui oli koolipäev, olin koolis, või kodus, või kusagil mujal. Ma pole biitlihullusest kunagi aru saanud ja seetõttu ei seostu mulle selle sündmusega mitte midagi.
3. Tšernobõli aatomielekrtijaamas plahvatus 26.04.1986
Kodus. Imeilusad päikeselised ilmad olid. Õnneks ei kippunud päevitama. Uudiseid nägin Soome televisioonist.
4. Balti kett 23.08. 1989
Kodus või tööl. Polnud sellist sõpruskonda, kellega ketlema minna. Segane aeg oli, mul oli umbes üheksa töökohta nagu Hunt Kriimsilmal ja ega peale töö millekski muuks aega ei jäänudki.
5. Estonia uppus 28.09.1994
Kodus. Kaasa raputas mu üles ja ütles, et kuulis raadiost ega uskunud oma kõrvu. Istusime terve päeva raadio juures. Merekoolis käinuna ja ise aastaid merd sõitnuna jäi tal sellele laevale mitmeid sõpru.
6. Diana suri 31.08. 1997
Sellele eelnes mu elu õudsaim poolteist aastat, viied matused. Vanaisa, vanaema, kaasa, isa, parim sõbratar. Pidin olema vapper ja ei valanud ainsatki pisarat, sest teisi oli vaja toetada ja kõike oli vaja organiseerida. Ja siis ulusin võhivõõra printsessi matuseid telekast vaadates terve keskmise jõetäie pisaraid. Pärast seda läks kergemaks.
7. Saabus aasta 2000
Tsiteerin meemi saatjat: Mitte midagi ei mäleta. Arvatavasti tuli ta nagu kõik eelmised ja järgmised aastad.
8. Toimus terroriakt World Trade Centerile 11.09. 2001
Olin tööl, rootslasest ülemus helistas: Algul ei saanud ma temast üldse aru. Siis vaatasin juba ise internetist kogu seda õudust.
9. Michael Jackson suri 25.06. 2009
Kuulsin raadiost või lugesin lehest. Ei tekitanud mingeid emotsioone. Inimesed surevad kogu aeg ja tema muusika austaja ma ei olnud.
10. Milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Külm oli. Päike paistis. Ehitusmees käis vaatamas, leidis pööningult terve palgi, kirss, ploom, õun või midagi sellist. Ilmselt kunagi vanaisa poolt treimistöödeks kuivama pandud, nüüdseks siis ilmselt paarkümmend aastat kuivanud. Naabrid käisid, vastlapäevaplaane pidamas. Tulikuum saun, jääkülm õlu. Pläkutamine loomariigi teemadel (kui kass sigatseb, kas ta mitte ei kassitse? Miks kassil on pojad ja tiigril kutsikad, kas see pole mitte kassi diskrimineerimine? Kas kaamelil on sõrad või kabjad? Jne...mis kõik ühe saunaskäigu juurde käib. Hea uni.
***
Palli viskan edasi Biankale, Laborihiirele ja Kukupaile.

Kolmapäev, 13. jaanuar 2010

Hullumaja puhvet

Stseen 1.
Kodanik Ivanova solvab töökohal seltsimees Sidorovi. Seltsimees Sidorova solvab kodanik Ivanovat vastu. Kodanik Ivanova helistab koju ja kaebab abikaasale, seltsimees Ivanovile, et talle tehti töö juures liiga. Seltsimees Ivanov tuleb abikaasale tööle vastu ja lööb parklas seltsimees Sidorovil silma siniseks. Seltsimees Sidorov kirjutab ettevõtte administratsioonile kaebuse, et talle tehti liiga ja palub olukord lahendada.
Ei ole olukord kaheksakümnendatest. Aeg 12.-13.jaanuar 2010, koht Tallinna lähivald.
...
Stseen 2.
Kaks koolikottidega kõurikut ostavad R-Kioskist kabanosse. Üks üritab paarikümneaastasele müüjannale külge lüüa, nimetades teda vanatädiks. Teine käsib tal vait jääda ja ütleb, et lähme varastame parem poest paki margariini, saab eelmisest poest varastatud näkileivad ka ära süüa.
Koht: Kaubamaja tänav Tallinnas, aeg 12.jaanuar 2010.
...
Stseen 3.
Kaks narkomaani proovivad kaupluses mütse pähe. Midagi hõlma alla panna ei õnnestu, sest müüjad seisavad tuttavate nägude ümber ringina. Lõpuks löövad käega. Väljudes küsib noormehevare neiujäänuse käest hoolitsevalt: "Kindad ikka said kusagilt varastada? Väljas on külm".
Koht: Lasnamäe algus, aeg 13.jaanuar 2010
....
Aeg ajalt mu töö ongi selline. Selliseid asju näha.

Teisipäev, 12. jaanuar 2010

Külalisena sünnilinnas

Kuigi mu lapsepõlve pikad suved möödusid selles kunagises kaluritalus, mis tänaseks mu päriskoduks saanud, olin ma enda meelest ikka üdini linnaplika. Esimesed kuus eluaastat möödunud vanavanematekodus (selle maja koha peal on praegu Tartu maantee ja Liivalaia ristmik), edasi kuni keskkooli lõpuni Mustamäel ja siis küll Koplis, Pelgulinnas ja vanalinnas. Pidasin end linnakaks ja olin päris uhke selle üle, et mõnda suguvõsaliini jookseb "Tallinna kodakondsus" kuni seitsmendasse põlvkonda välja. Mõnus oli lugeda Jüri Kuuskemaa ajaloolisi mõtisklusi ja tunda end osakesene sellest ajaloolisest linnast.
Kuni peaaegu eneselegi ootamatult kolisin 2003.aastal Tallinnast maakoju ja 2004.aastal kirjutasin end ka Tallinnast välja ja koduvalda sisse. Et kui ma juba nagunii siin elan, siis oleks aus, kui mu maksudest ka koduvald saaks.
Praeguseks olen tehtud otsusega rohkem kui rahul. Tõsi küll, ega ma isiklikult vallas oma maksude eest eriti midagi saa ega tahagi saada. Eemalt jälgides aga olen rahul sellega, mismoodi nad minu ja teiste maksumaksjate raha kasutavad. Alates kohalikust hooldekodust ja uhkest suurest lasteaed-algkoolist kuni igast külast lapsi pealekorjava-laialipudistava tasuta koolibussini.
Tallinnlasena oleks mul oma maksurahast finantseeritavate asjade pärast tõsiselt piinlik. Alates propagandahõngulisest linnatelevisioonist kuni külmunud kartuliteni.
Käisin täna üle väga pika aja Tallinna kesklinnas. Tõesti, viimati sattusin jalgsi sinnakanti vist kusagil aasta tagasi. No ei ole asja, midagi pole teha. Täna aga oli vaja tööasjus külastada kolme punkti, mis asusid laias laastus ümber Viru keskuse. Otsustasin jätta auto Viru keskuse katuseparklasse ja jalgsi tiiru ära teha, sest mitte ei julgenud parklate lumevabadusele loota.
Juba esimese viiekümne meetri jooksul sain aru, et otsus oli vale. Komberdades Narva maantee alguses jääküngaste vahel ja lumepudrus, hakkas mulle tunduma, et see linn vihkab jalakäijaid. Või on linnaisad Tallinnas jalgsi käinud veel pikemat aega tagasi kui mina. Parkimiskohad olid lumest puhtad. Mida aga ei saa mitte väita kõnniteede kohta.
Jätkasin kangelaslikku odüsseiat Narva maanteelt Stockmanni lähistele. Poolel teel hakkasin läkastama, sest mu maaõhuga harjunud kopsud ei kannatanud läppa ja heitgaase välja. Kui ma linnas elasin, olin ilmselt selle saasta sissehingamisega harjunud. Nüüd, kus nii kodu kui töökoht on linnast väljas, ei saa ma sellise niiske ilmaga isegi linnas isegi autoakent avada, ilma et koheselt kõõksuma hakkaksin ja gaasimaski vajaksin.
Pahkluudeni ulatuvat lumeputru Maneezi tänavalt ja Tartu maantee algusest polnud keegi vaevunud kokku lükkama. Autoteed olid see-eest laitmatult puhastatud.
Oleksin tahtnud mingi karastusjoogi osta, kuid ühtegi sellist kohta, kust tänavalt lihtsalt sisse astudes seda kiirelt teha, ma ei leidnud.
Tagasi komberdasin mööda Rävala puiesteed, pilt sama, koristamata lumi, kitsukestel radadel libisevad ja koperdavad teised jalakäijad. Sadade ruutmeetrite kaupa tühje vaateaknaid siltidega "Üürile anda". Masu, ütlete? Ahnus, ütlen mina. Sellise maamaksuga ei saa olla odavat renti ja sellise rendiga normaalse hinnaklassiga kaupa. Ja andke andeks, klient, kellel juhtub raha olema ja kes olekski nõus kallimat hinda maksma, ei hakka läbi sopa ja läpa kusagile komberdama.
Pikk läbi lume komberdamine tekitas ka teatud ihuvajadusi. Kuna avalike tualettidega on linnas endiselt kehvasti, astusin sisse Energia kohvikusse. Lasksin tasulisse lukku krooni, avasin ukse ja panin uuesti kinni. Sest nii haisvat, räpast ja paberivaba peldikut nägin ma viimati Odessas. Vabandust, Odessas oli paberit. Nii suur häda mul ka ei olnud.
Tagasiteel põikasin läbi Kaubamajast, kuivõrd auto nagunii seal läheduses pesitses. Veendusin, et mu lemmik-ripsmevärv maksis 17o krooni rohkem kui lennujaamas. Otsustasin, et ma pigem värvin kuni järgmise töölähetuseni silmi ahjust võetud söetükiga, kui et sellist hinda maksan. Tekkis ka küsimus, miks arvab osa kaupmehi, et keskmisest kõrgema sissetulekuga kaasneb ka keskmisest sügavam ajupehmenemine - metsavarguse ja pappmajade-buumi hiigelaegadel võis ju taolisi tendentse esineda, aga nüüd...
Oleks müügimaks juba kehtinud, oleks linn mu tänase visiidi pealt teeninud 47 senti kohvi ja võileiva pealt ja 56 senti parkimise pealt. Midagi muud ma linnast osta ei leidnud. Pole leidnud juba aastaid. Söögi-joogi ostan ammu kas Laagrist või Keilast, raamatud-muusika internetist, sealtsamast või tööreisidelt tuleb enamik tööstuskaupa. Kuuldavasti käib praegu aktiivne internetikaubamajade juriidiliste aadresside registreerimine Tallinnast välja.
Linnast välja venides mõtlesin peamiselt kahest asjast. Et miks peaks ükski turist tahtma külastada linna, kus kõik asjad on poolteist-kaks korda kallimad kui lähivälismaal. Miks peaks ükski elanik olema lojaalne linnale, kus mõeldakse ainult sellele, kuidas vaesema elanikkonna käest viimanegi kui sent välja väänata - kui maamaksuga kätte ei saanud, siis müügimaksuga ehk ikka saab. Vastu saab kaelamurdvad kõnniteed ja haisva ühistranspordi. Pensionäride kommiraha ka, mis teise käega kohe tagasi kooritakse. Ega siis väljaspool Tallinna elavad inimesed seda müügimaksu maksma hakka, ikka kohalikud.
Kolmas õel mõte tekkis mu kapitalistipeakeses ka seoses müügimaksuga. Et kui Tallinna lähivaldadel jätkuks nüüd oidu selle totrusega mitte kaasa minna, millise hiilgava reklaamiargumendi sellest saaks...täiesti tasuta pealekauba. Ma võin peaaegu kihla vedada, et alates 1.juunist on võimalik Laagri Maksimarketi parklasse (mis asub teatavasti Saue vallas) võimalik müügikohti rentida...
Meie enda Saku vallas, 600 meetri kaugusel linna piirist asuv parkla ei kuulu kahjuks meile. Muidu teeks selle pulli ise ära...irw.

Neljapäev, 7. jaanuar 2010

Mis ei tapa...

Mõni päev kohe hakkab paremini kui teised ja mis võiks olla mõnusam, kui üks tark mees on ilusasti ja arusaadavalt kirja pannud mõtted, mis mu enda omadega üksüheselt kokku langevad. Endal pole enam midagi lisada.
Andres Arrak. Mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Kolmapäev, 6. jaanuar 2010

Rumal inimeseloom

...on vist ainuke olend maamunal (universumi nimel ei julge seda väita), kes kohe peab kogu aeg midagi ootama. Alates lapse sünnist. Ootame last. Ootame lapse käima- ja rääkimahakkamist. Kooliminekut. Kooli lõpetamist. Pulmi. Lapselapsi.
Ootame kevadet. Suve. Talve. Jõule. Uut aastat. Jaanipäeva. Lund. Lume sulamist. Nädalavahetust. Puhkust.
Ühe oodatu kättejõudmisel hakkame ootama midagi muud. Vähemalt seni, kuni ühel päeval, kui enam muud oodata ei suuda ega jaksa, hakkame surma ootama.
Ilma ootuseta oleks elu nagu mõttetu.
Kukkusin aasta esimese tööpäeva õhtuks täielikku musta auku, sest tabasin end mõttelt, et sai seda uut aastat oodatud ja ootusega vastu võetud...ja tegelikult on tulemas lihtsalt rida mõttetuid päevi täis ühenäolist rahmeldamist. Deja vu. Kõik on juba olnud.
Kusjuures midagi polnud halvasti, pigem vastupidi, kõik, mida oli vaja saavutada, oligi saavutatud. Nii töös kui muidumaailmas. Sellegipoolest tundsin, nagu oleks mul vaip jalge alt ära tõmmatud. Saavutatu üle oli hea meel küll, aga edasine tundus armetult tühi. Mitte midagi head, mida oodata ja millest unistada, ei tulnud pähe. Visklesin kella kaheni unetult voodis ja lõpuks võtsin unerohtu, et mitte järgmisel hommikul päris zombina autorooli ronida.
Otsustasin, et kui muud ei ole, hakkan kevadet ootama. Nagu igal aastal :). Deja vu.

Pühapäev, 3. jaanuar 2010

Midagi pole muutunud

Detsembri alguses ostsin kööki krõbiseva krapi asemele korraliku kõlaritega muusikakeskuse. Kena keik, teeb päris ilusat häält, aga ühe kõlari juhe oli soovitud kohta paigutamise jaoks liiga lühike.
Blondiin minus muidugi arvas, et 21.sajandil on kindlasti saada ka mingeid juhtmeid, millega kõlarijuhet lihtsalt pikemaks teha. Et pistad ühe pistiku teise otsa nagu elektrijuhtmetel.
Enne jõule jalutasin läbi Järve keskuses asuvast Oomipoest ja esitasin naiivse küsimuse, kuidas kõlarijuhet pikendada. "Jootekolbi ja isoleerpaelaga", mühatas letitagune mulle vastuseks.
Jah, ma tean, kuidas jootekolbi ja isoleerpaelaga kõlarijuhet pikendada. Ma tean isegi, kuidas ilma jootekolvita kõlarijuhet pikendada. Ma ei tea, kui palju kordi ma seda kauges nooruses teinud olen.Palju kordi. Ma lihtsalt lootsin, et aeg on natuke edasi läinud.
Vähemalt sain sellest poest õiget juhet.
Puhkuse viimasel päeval võtsin siis nokitsemise ette, enam ei jookse kõlarijuhe risti üle akna ja musa tuleb nagu muistegi.

Reede, 1. jaanuar 2010

Uusaastasoov

Noh, kui aus olla siis on mul üksainuke suur soov, täiesti pragmaatiline. Järgmisel aastal samal ajal ikka veel arvuti taga olla ja soovitavalt ilma vahepealsete haiglasolekute-lõhkilõikamiste-kokkuõmblemisteta. Imelikul kombel on mul üle tüki aja tunne, et see soov võib isegi täide minna. Ja kui läheb, on igasuguste muude soovide realiseerumine samuti tõenäoline.
Uusaastalubadusi ma põhimõtteliselt ei anna, pole kunagi andnud.
Teistele sooviks kõigepealt samuti tervist, millele noorena tavaliselt põrmugi ei mõtle, aga mis aastatega oma soovide ja tahtmiste realiseerimiseks üha olulisemaks muutub. Headust, teineteisemõistmist. Teise inimese märkamist ja hoolimist.
Sest teatavasti see, mida teistele soovid ja teed, tuleb sulle enesele tagasi. Mitmekordselt.
Õnne aga peaks sel aastal kodule jaguma, kui uskuda vanarahvajuttu, et uue aasta esimene tulija peab meessoost olema. Meile tuli orvukesest naabrimees, kelle ämmaemandast kaasa pidi uusaastaööl tööl olema. Sest lapsed sünnivad ka uusaastaöösel.
Võtsime toostigi tervise nimel ja nende nimel, kes töötavad ka siis, kui teised lõbutsevad. Et teised lõbutseda saaksid.
Laiali ja magama läksime kella nelja paiku hommikul. Järgnes laisavõitu päev imeilusa ilmaga.
Et kõik oleks aasta läbi sama hästi, kui täna, on vist palju tahetud. Igavaks läheks vist ka. Siiski on tänasest lumevalgusest hing helge ja tuju hea.