Vahepeatus Berliin

Viimane kuu on olnud hullumeelne. Selles mõttes on lennureis teretulnud. Lennukis on hea mõelda. Mul pole selleks palju aega olnud. Viimasel ajal.
Aur Baltic oma tuntud viletsuses on tavapärane. Iste on katki. Riia lennujaamas on igikestec remont, mida püütakse varjata vanadest plakatitest mäkkaiveri-teibiga kokku kleebitud sirmiga. Kell on üksteist hommikul ja kohalikud läti lipsutatud ja ülikonnastatud ärimehed tellivad baarist saja grammi kaupa viina.
Estonian Airi uuest sihtkohtade poliitikast ma oma pisikese mätta otsast aru ei saa. Kas keegi teab mõnda rahvusvahelist firmat, mille peakorter oleks Hannoveris? Ja kui palju on lendajaid Trondheimi, eesti ehitajad? Aga eks nad ise teavad, mis teevad. 
Berliinis on karge, isegi külmem kui Eestis. See-eest paistab päike. Tuntud marsruut, buss X9 Tegelist loomaaia juurde ja sealt edasi S-Bahn. Saksamaa rongid on puhtad ja mugavad, võtan Kindles lahti Indrek Hargla veel lugemata raamatu ja lähen sõiduajaks koos apteeker Melchioriga keskaegsesse Tallinna.

Ida-Berliinis asuv Mahldorf on vaikne ja rahulik nagu alati. Ligi kahekilomeetrine jalutuskäik mõnus sirutus peale lendamist-rongisistumist.
Suure Ülemuse puudlid üritavad mind surnuks lakkuda. Kui koerte käes pääsen, pean pea kohe ka ettekannet tegema hakkama.
Kolleegide tervitused-kallistused tulevad hiljem, pausi ajal.
Hilisem õhtusöök vanade sõpradega-kolleegidega on õdus ja mõnus. E. küsib poolnaljatades, kas ma Hispaaniasse tööle ei tahaks tulla. Sama nali, mis Eestis - tööpuudus on numbrite järgi kohutav, riigis 25% ja Andaluusias 30%, aga regioonijuhti otsitalse kolmandat kuud. Hispaania on muidugi mõnus, aga mul pole plaanis Eestist kuskile minna. Talvekuudel oleks seal tore olla, eemal külmast ja rõskusest. Aga sellist tööd, mis oleks enamuse aja Eestis ja vastikutel talvekuudel kusagil mujal, pole ma suutnud välja mõelda.
Pärast õhtusööki teeme veel natuke tööd koos itaallaste ja rumeenlastega.
Pimeduses suitsetades põrkan kokku K-ga. Peale minu töötab meie organisatsioonis suht kõrgetel tasemel veel kaks eestlast, K, kusagil kolmekümne ringis meesterahvas on Slovakkia tippjuht ja hästi mõnusa jutuga tegelane. Lobiseme. K on kuus aastat Eestist ära olnud ja ütleb, et Eesti uudiseid ta lugeda ei suuda, sest kogu aeg vingutakse kõige ja kõigi kallal. Nagu mujal maailmas probleeme poleks. On, ja mitte vähe. Vingumist aga on küll vähem kuulda.

Hommikul saan kolleegi autoga rongile. On umbes kolm tundi vaba aega. Kõigepealt kammin tulemuslikult Alexanderplatzi kolmekorruselist C&A-d ja siis jalutan kõrvalavatud suurele Weichnachtmarketile ehk jõuluturule. Tore tunne on, kõik need vorstid ja imekaunid piparkoogid ja sajad jõulukaunistused ja igal nurgal müüdav hõõgvein ja kõik need lõhnad karges päikeselises õhus...
Pettumuse osaks saan teisel pool platsi asuvas elektroonikakaubamajas Saturn, nimelt on Saksamaa suurim elektroonikakett otsustanud, et neil saab osta ainult Maestro kaardiga. Mul on kaasas ainult Visa-d ja ka mitte piisavas koguses sularaha. Jäävad ostud seekord tegemata, kuigi jah, oma Ricohi kaamerale ma akut Eestist nagunii ei saa.
Tagasi läbi jõuluturu, näksan ühe vorstisaia ja ajan jakile ketshupit. Urr.
Pakin kohvikulaual vaakumkottidesse ostetud hilbud ja topin pagasisse.

Taas rong, buss ja Tegeli lennujaam. Teen mõned pildid, sest see võib olla viimane kord, kui ma Tegelisse satun. Järgmisel suvel suleb Berliin nii Tegeli kui Schönefeldi  ja uueks õhuväravaks saab ehitatav Brandenburgi lennujaam. Muidugi pole välistatud, et ma veel vahepeal Saksamaale pean minema, kuid järgmine sama teema nõupidamine on jaanuari lõpus hoopis Barcelonas. Sest programmi koordinaator on sel aastal Hispaania ja nood tüübid teatasid, et nemad talvel Berliini ei tule. Liiga külm olevat.
Maandumine Riias on üks senise elu vastikumaid, lennuk tuleb maha tõsise raksatusega ja korraks on tunne, et Bombardier pöörab külje ette. Arvestades, et lennuki maandumiskiirus on üle kolmesaja kilomeetri tunnis, pole see elamus eriti meeldiv. Kõik läheb siiski hästi. 
Riia on sama kole kui päev varem. Kaks lääpatallatud kingade ja pesematusest võidunud juustega eesti meest, õllepudelid näpus, arvustavad valjuhäälselt mööduvaid naisi. Kuni üks neist nad puhtas eesti keeles nad paika paneb. Mina see ei olnud. Mind ajas ainult naerma. Loota, et reedesel õhtul pole Riia lennujaama transiittsoonis ühtegi eesti keele oskajat, pole mitte ülim naiivsus, vaid ülim juhmus.
Tund aega lendu Air Balticu logisevate istmetega Boeingus ja Tallinn. Veel kolmveerand tundi sõitu ja juba tervitavad mind oma penid, kes Berliini puudlite lõhnu väga huvitatult tudeerivad. 
Kodune voodi on parim.
Kolme päeva pärast kohtun taas lennujaamaga.

Eksperimendid ja kontrastid

Eestlaste rahvusjalanõu olevat ämber ja veel parem kui kaks ämbrit, üks kumbagi jala jaoks. Kahjuks või õnneks peab tõdema, et me pole selles eripäras üksinda. Meie organisatsioon korraldab nõupidamisi erinevates riikides ja miskipärast on juba mitmendat korda nii, et kõige suuremad ämbrisseastujad on leedukad. Viimased kaks nõupidamist on olnud Trakai lähedal motellis Riterio Krantas, mis meeldib küll väga meie bossile, aga kahjuks ei meeldi mitte kellelegi teisele. Motellil iseenesest pole viga ja suvel võib seal päris ilus olla, kahjuks oleme meie sinna sattunud hilissügisel ja talvel. Peamine probleem on see, et koht on täielikus koprakarutagumikus ja kui päeval on põhimõtteliselt ükskõik, kus kaheksa tundi nõupidamist pidada, siis õhtuti on kohutavalt igav ja läheduses pole võimalust isegi joogivett osta. Kohalik pakutav õhtune meelelahutus on bowling ja saun, aga enamus meist bowlingust ei hooli ja mitu õhtut saunas käia on ka natuke tüütu. Lisaks juhtub seal alatasa mingeid äpardusi, eelmine kord polnud pool päeva elektrit ja seekord polnud osades tubades, kaasa arvatud meie omas, sooja vett.
Lisaks siis veel leedukate eksperiment india köögiga. Mina otsustasin, et ma seekord ei piiksu. Polnudki vaja, sest näkkulöönud allergia paistis meetrite kaugusele ja ilmselt nägin ma välja nagu elav etteheide, kuigi häält ei teinud. Küll aga vist tegi häält keegi teine, sest teise päeva lõpuks olid näljased ja tigedad enamik koosolijatest. Igatahes isegi meie suhteliselt paksunahaline boss võttis nõupidamise lõppedes sõna ja vabandas, et tegelikult neil polnud plaanis kedagi ära mürgitada. Loodetavasti.
Trakai lähedal oli reedel pluss üks kraadi ja mõnusalt soe, maandumine tuisusesse Tallinna, kus temperatuur oli -15, oli üpris karm. Jäime ilmaolude tõttu ka hiljaks ja jõudsime koju alles kell üks öösel. Kodus oli 12 kraadi sooja ja ega sel õhtul enam suurt soojemaks ei saanudki, sest kõik oli niivõrd maha jahtunud. Eile oli juba natuke parem ning täna majas sees juba üpris normaalne, kui välja arvata külmunud köögikraan.
Koerte eilne äratoomine Jursunast kujunes ka ootamatuks ekskursiooniks mööda Harjumaa tuisuseid kõrvalteid. Olime kutsadega juba rõõmsasti tagasiteel, kui meid peatas teele pargitud politseiauto kõrval lehvitav kena politseipoiss. Hakkasin juba kotist dokumente otsima, aga neid ei tahetud, küll saadeti meid tuldud teed tagasi, sest Klooga ranna raudteeülesõidul oli mersu rongile ette sõitnud ja tee mitmeks tunniks kinni. See ülesõit oleks nagu neetud, seda läbib kolm rongi päevas ja sellest hoolimata suudab igal aastal keegi seal rongile ette sõita. Ma pole siiani suutnud aru saada, miks olukorras, kus stoppmärke on igasugustesse arututesse kohtadesse topitud, ei ole seda suudetud sinna panna. Idioote muidugi stoppmärk ei peata, aga ülejäänuid teeks kindlasti vähe ettevaatlikumaks. Vähemalt hirmust trahvi saada.
Kolmkümmend lisakilomeetrit üle Vasalemma ja Ämari polnud eriti lõbusad, eriti mitte auto tagaosas loksuvatele penidele. Koju siiski jõudsime, sellest hoolimata, et tee oli lahti lükkamata, eile tuli sedasamust valget õudust veel juurde ja traktorit pole siiani näha olnud. Olen terve hommikupooliku kulutanud põlvini täistuisanud jalgradade lahtikühveldamisele, nii palju kui tikandid lubavad, aga lõppu pole näha. Vahepeal lihtsalt üritan arvuti juures varbaid üles sulatada.
Ja siis tuleb veel puid tassida. Täna hommikul tekkis küll korraks tunne, et kurat, koliks linnakorterisse tagasi.
Õnneks läheb see tunne üle.
Kevade ametliku alguseni on 27 päeva ja 12 tundi. Mis muidugi ei tähenda, et selleks ajaks lumi sulanud oleks.

Väsinud hulkur jõudis koju

Olin parasjagu Ülemiste kandis, kui lõõtsutav naabrimees helistas: "Kus sa oled, ma vist leidsin Salla, ajan teda praegu mööda Paldiskit taga! Ei lase end puudutada!"
Hüppasin autosse ja andsin gaasi. Niipalju kui see tipptunnil ringteel võimalik on. Tee peal hoidsime naabrimehega vahelduva eduga sidet - teatas, et sai koera kätte ja viib oma aeda.
Kui ma läbi ummikute kohale jõudsin, ootas mind juba läbi aialippide pistetud pikk nina ja lehviv saba. Koer ise oli sellist nägu, et teab, kas ikka tasus selle väikese jalutuskäigu pärast nii palju jama tekitada.
Nüüd lesib väsinud, näljane ja pulstis elukas vaibal ja magab, süüa ma talle eriti anda ei julgenud, ainult natuke. Kuidas vana koera tervis 2,5 ööpäevasele tormi ja rahega metsasolekule vastu peab, näitab aeg.
Ja ma ise olen kohutavalt tänulik kõikidele, kes aitasid ja kaasa elasid. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga eks nad ise teavad...aitäh, aitäh, aitäh!
Küll aga pani mind juhtunu kindlalt otsustama, et hakkan kodanikualgatuse korras selle põrguliku paugutamisega võitlema. Vastav hääletusettepanek ootab osale.ee veebis juba teist ööpäeva aktsepteerimist. Kui üles läheb, annan teada.

Loomalood

Kasutasin tänast kodust tööpäeva vähe mittesihtotstarbeliselt (töö tuleb nagunii ühtmoodi ära teha, vahet pole, mis kellaajal, jääb lihtsalt hilisemaks) ja kuna 2/3 kodusest loomaaiast vajas kindlasti sel nädalal vaktsineerimist, sai eelmisel nädalal aeg kinni pandud ja täna asja filosoofilise rahuga võttev kolli ja järelejätmatult protesteeriv kass parketimaasturisse (lendava konna väljend,khm) topitud. Kass, kellele autoga sõita üleüldse ei meeldi, tuleb eelnevalt kaelarihmastada-traksistada (et ta kliinikus plehku ei paneks), siis transpordikasti toppida (et ta autos näiteks armatuurlauale ei hüppaks, on sedagi teinud, peale seda ma keeldusin selle metselukaga ühes autos sõitmast, kui ta piisavalt teovõimetuks pole muudetud). Õnneks sain selle punase tiigri tudumast kätte, nii et enne, kui ta piisavalt üles ärkas, oli tal juba rihm kaelas ja karbis. Lõugas ta sellegipoolest terve tee nagu veetaks teda tapale, õnneks ei oska ma kasside keelt, aga kõlas väga ebatsensuurselt.
Kliinikus läks libedalt, kõigepealt protestiv kass üle vaadatud ja seekord läks ainult üks süstlanõel katki, teisega läks õnneks. Siis sai arsti käest plehku pannud kass kliiniku kapi tagant välja tiritud ja uuesti kasti topitud. Edasi kolli käpad, kõrvad, hambad, süda, kopsud ja süstid. Tunnistati kümneaastase kutsa kohta heas vormis olevaks. Kaalust kästi natuke alla võtta (koeral, ega muidugi endal ka paha ei teeks), et siis on liigestel ka vähem koormust. Toidulisand koera liigestele 30 päevaks maksis 605 krooni, need veterinaarravimite hinnad võtavad ulguma...
Koduteel käisime Keila lähedal Jursuna koerahotelliga tutvumas. Jaanuari lõpul on taas pikem nõupidamine tulemas ja muud ei jää üle, kui penid hotelli viia. Jättis päris hea mulje, kolli, kes muidu võõraid eriti ligi ei lase, leppis sealse peremehega kohe. Paluti ka kauka tutvumisreidile tuua, eks tuleb minna.
Kollit jalutades ja peremehega lobisedes jätsin auto tagaluugi pärani. Siiras teadmises, et kass on korralikult kastis kinni ja natuke võiks ta läbi võre õhku saada. Jalutuskäigu lõppedes lasksin koeral autosse hüpata ja lõin ukse tagantkätt kinni. Hakkasin autot ümber keerama, kui hotelliperemees paaniliselt kätega vehkima kukkus. Mõtlesin algul oma blondiiniajuga, et äkki keerasin kuhugi, kuhu poleks tohtinud. Aga kui ta lähemale jõudis, siis sain aru, et ta hüüdis, et ma olevat kassi ära kaotanud ja too on auto all. Nii oligi. Täielikus hüsteerias kass lamas auto all kõhuli porilombis ja kriiskas nagu kajakas. Välja kah ei tulnud.
Mismoodi mu punane Esprit sulejope ja mustad teksad peale seda välja nägid, kui ma üleni sopase kassi auto alt kätte olin saanud, ma parem ei kommenteeri. Järgnes kätepesu, uus sõbralik hüvastijätt hotelliperemehega ja uus katse väravast välja sõita. Seekord ühtegi looma kaotamata.
Punane kaabakas ise magab köögis õndsat und.

Ja et kõik sigadused kassi kaela ei läheks, siis üks õe räägitud koeralugu eelmisest nädalast. Saabus õeke koju, aga naljakal kombel ei ühtegi peni ukse peal vastas. Teatud viivitusega saabus kaukaaslaseplika, kes tulles aga väga närviliselt elutoa suunas haukus. Järgnes hirmus kolin. Seletus: hoiame elutoa ust lahti, et seal väga maha ei jahtuks, aga kodunt lahkudes paneme midagi ette, et koerad sinna ei läheks. Mingi nipiga aga olid nad siiski end sinna sokutanud, kauka kui noorem ja osavam sai kiirelt välja, aga kolli, kes kogu aeg koba olnud, jäi esiteks jokutama, siis sai kauka käest sõimata (mis sa kohmitsed, vahele jääme!) ja lõpuks ajas välja ukerdades laua ümber.
Vahele oleksid nad nagunii jäänud. Nurgadiivan oli karvane.

Uusaasta jalutuskäik

No äkki ikka läheks...limps-limps. Et Sa asjast valesti aru ei saaks, nügin ninaga jalutusrihma. Ah et taskulamp kukkus maha, no kes käskis seda minu rihmaga samasse nagisse panna. Said lõpuks aru, jah? Ma tean, et ma käin igal hilisõhtul sealsamas põõsastes jooksmas, ilma rihmata. Aga Sinuga on huvitavam. Ma siis tunnen, et Sa hoolid minust, eks?
Kus nüüd siis kukkus kohmitsema. Ma seni tukastan, kuni Sa end riidesse saad (kostab viiekümnekilose koerakeha mürtsatus esikupõrandale ja südantlõhestav ohe). Mis Sul veel kadunud on? Müts? Oh himmeljummel, milleks neil inimestel küll niipalju asju vaja, kasvatagu endale karvad selga ja asi vask. Leidsid? Kindad ikka kadunud? Ma tean küll, et käpaga ei tohi ust kraapida, mis sa sõimad. Ise jokutad nii kaua, et mu kannatus täielikult otsa saab.
Läksime! Mis jutt see on, et sina jalutad mind...aga kes hammastega rihmast kinni hoiab? Järelikult jalutan mina sind, vaata, kuidas ma su eest hoolitsen, et sa pärast kõiki neid söömaaegu ikka piisavalt liiguksid. Jee. lombid on jääs, läksime! Ah et sind ei kanna? Mind küll kannab, pealegi praksub lahedalt. Ikka ei taha? Ok, mis ma Sinuga siis ikka teen, läheme nuusutame need põõsad üle. Jookseme ka natuke. Ja kaigast võid ka visata, see on lahe. Sul võhm väljas? See on see kontoritöö ja arvuti taga kükitamine.
Eeeeeeeei, õue ketti ma ei jää. Mitte mingil juhul. Külm on! Talvekarva ajasin ma juba enne jõule maha, ei mäleta või? Ise kurtsid, et kõik vaibad on üleöö rüijuks muutunud. Kolli juba lasti tuppa, mille poolest mina halvem olen.
Okei, sai jalutatud. Aitäh sulle, limpsti!

Karvane feminist

Eks ikka see, kes blogi päisest suurte pruunide silmadega vastu vaatab. Enamikel koerasõpradel läheb selle peni pilte nähes nunnumeeter koheselt rikki. Tegelikus elus keegi talle naljalt pai tegema ei kipu, viiskümmend kilo eluskaalu ja kaukaaslasi ümbritsevad legendid hoiavad ka julgemad igaks juhuks ohutul distantsil.
Selle peni kasvatamisel kiskus algusest saadik kiiva. Esimesed kaheksa elukuud elas ta õues ja oli sellega päris rahul. Siis aga lõi paremasse õlga liigesepõletik, arstionu käskis soojas olla ja nii ta tuppa tuli ja jäi. Nüüd on meil siis kaukaasia süle- ja kaisukoer. Meie koerte erinevus ongi selles, et kui neile kogemata saba peale astuda (ja lamavad nad loomulikult seal, kus on kõige rohkem jalus), siis kolli nähvab hammastega, kauka aga kiljatab ja laseb jalga. Kuigi eeldada võiks vastupidist reaktsiooni. Sügamise, kallistamise ja kaenlasseronimise peale on mõlemad mihklid.
Oma territooriumist väljaspool on kauka nii inimeste kui teiste koerte suhtes üsnagi tolerantne, peale selle armastab hullult lapsi ja üldse mitte kulinaarses mõttes. Kuigi ka ma ise pidin peaaegu selili kukkuma, kui nägin naabrite kahte jõnglast, kolme- ja viieaastast, meie hiidkoera seljas ratsutamas. Kui kauka õhtusele jooksule lasta ja naabrid juhtuvad siin olema, kõlab paari minutiga rõõmus hüüe "Auua!!!". Aua aga laseb lastel end rõõmuga karvust ja sabast kiskuda.
Kodus aga on olukord teistsugune ja siia võõraid naljalt ei lubata, neid peab enne tutvustama. Viimaste kuude jooksul aga on asi õite naljakaks läinud, naised-lapsed võetaks kohe omaks, aga mehi üle läve ei lubata. Hulleim lugu oli ühe kauge sugulasega, kes süüdimatult majja sisse jalutas, õde niitis teisel pool maja traktoriga muru ja ei kuulnud, kauka aga ajas sissetungija esiku nurka ja seni lõugas ja laksutas hambaid, kuni õepoeg külalist päästma jõudis.
Eelmise laupäeva õhtul taas sama reaktsioon, eksämm ja äi olid külas. Ämma käest võeti kooki ja lamati tema jalgade vastas, kui aga äiapapa saunast tuppa jõudis, hakkas koer loengut pidama. Kõlas see nagu sisekorraeeskirjade tutvustamine, kuigi täpselt aru ei saanud keegi. Ta ei rünnanud, ei näidanud hambaid, lihtsalt istus maas ja haukus.
Ja eile oli pea samasugune lugu hooldekodust käima tulnud onuga, keda ta ometi kutsikast peale tunneb. Samas naabrinaised-lapsed võivad edasi-tagasi saalida nii palju kui tahavad.
Ilmselt on koer kehtestanud meestele ja naistele erinevad reeglid. Naised võivad kõike, meeste koht on nurgas, käed üleval ja mitte liigutada.
Ma loodan, et ma ise ikka nii õel veel ei ole :)

Koeraelu ratastoolis

Minu parimad sõbrad Norras on Aanst ja Holliday. Me kohtume küll vaid kord aastas ja muul ajal ei suhtle, sest Aanst ja Holliday ei oska kirjutada ega helistada. Nad on mu norra kolleegi njuufaundlandi koerad. Pildil siis esiplaanil mina koos Aanstiga ja meie vahelt paistab Holliday rõõmus koon.
Seegi kord tormas Aanst mind nähes viiemeetriste hüpetega minu poole ja üritas peremehe hirmuröögatuste saatel mind emmata. Kuna mul on pikaajaline praktika suurte koerte embustest äravingerdamises, siis pihta ta mulle ei saanud. Holliday, kes nii kiiresti kohe jutuks tulevatel põhjustel liikuda ei saa, haukus aga läbematult, kuni oma paid ja kallid ka kätte sai.
Holliday tagakeha on halvatud ja olnud seda tema kümneaastasest elust enamiku aega. Tema tagakäpad ripuvad kasutult ja kodus liigub koer esikäppadel tagakeha taga lohistades. Õueskäimiseks aga on peremees talle konstrueerinud lapsekäru raamist, sellele keevitatud tugedest ja turvarihmadest seadeldise. Sest paistab, et ratastoole koertele ei müüda isegi rikkas Norras mitte.
Esimene kord, kui seda kaadervärki nägin, mõtlesin, et vaene koer! Kui ehmatus üle läks, sain aru, et see koer ei ole sugugi vaene ega õnnetu. Ta on elanud õnnelikku koeraelu teda armastavas peres. Ja tegemist on väga elurõõmsa elukaga, kellel peale piiratud liikumisvõime pole häda mitte kui midagi.
Ja iga kord, kui ma neid kutsasid näen, mõtlen sellele, mida oleks Eestis soovitatud halvatud koeraga teha. Ratastool või mürgisüst?

Ning ka mõned lubatud Norra maastikuvaated, küll üle-eelmisest aastast. Selleaastane vastik udu polnud vähimalgi määral fotogeeniline, mis sa sellest valgest massist ikka pildistad...
Pildid lähevad klõpsates suuremaks.

Viimaks ometi selline hommik,

kus saab paljajalu ja öösärgis õue minna, kohvitass ja läptop kaasas. Taevas on küll pisut vines, pole välistatud, et vihmalubadus millalgi ka täitub, aga vähemalt seni katsun eestimaisest juunihommikust küll viimast võtta. Kartsin küll, et wifi basseini äärde ei ulatu, aga ennäe imet, toimetab küll. Nii et praegu tunnen end küll täieliku mõisaprouana, roosid õitsevad, purskkaev suliseb ja päike paistab. Mõnus.
Möödaminnes tuvastasin küll fakti, et peenrasse on järjekordselt nõgesed tekkinud (nõgesed, naadid ja varemerohi lihtsalt jumaldavad meie savist ja kivist pinnast), aga ei viitsinud nii varajasel tunnil neid mõrvama hakata. Selleks oleks pidanud nahkkindad välja otsima jne.jne. Liiga keeruline.
Kui välja arvata, et kolli pani äsja vastu mu sigaretti oma saba põlema (jäle kärsahais), kauka teeb teisel pool maja mingeid hääli, mille kõrval Baskerville´i koer tunduks süütu kääbuspuudlina, ja kass oleks kividel balansseerides äärepealt basseini lajatanud, on tõepoolest kena ja rahulik. Igav selle loomaaiaga igatahes ei hakka.
Lugesin eile õhtul mingit Reet Ausi järjekordset sõnavõttu second-handi teemal ja läksin taas karvaseks. Ma ei suuda aru saada, kuidas tütarlaps saab kirjutada taaskasutuse alast magistritööd (ja huvitav oleks teada, kes on ta juhendaja), kui ta ajakirjanduses alatasa oma äärmiselt puudulikke ja ühekülgseid teadmisi demonstreerib. Eriti pani mind silmi pööritama lause, et Eestist kogutud kasutatud riided on keskkonnasäästlikumad kui sisse toodud kasutatud riided. Mnjah. Arvesse võttes, et Eestis peale mõne üksiku tegija enam valmisriideid ei toodagi (liiga kallis, ka nt. Baltika osad asjad tulevad alltöövõtuna idast), ei suuda ma küll aru saada, kuidas eestlase seljas olnud Lindexi hõlst saab olla keskkonnasäästlikum kui soomlase või rootslase seljas olnu? Ja kes mäletab, millal Eestis viimati rõivakangast toodeti? Kreenholm ei lähe atvesse, nende spetsiifika on siiski kodutekstiil ja karta on, et neidki kaua pole. Iseenesest võib ju olla päris hea meel, et meil kangatootjaid ei ole, tegemist on kaunis keskkonda kurnava tootmisharuga. Aga lõpptulemus on siiski see, et kõik see mis meil poes, seljas või kapis on, on Eestisse imporditud. Kui tegemist ei ole just maavillase kampsuniga, mille villa päritolu kindlalt teada on.
Ja teine jaburus, millega inimesi lollitada, on kogu see tants ümber orgaanilise puuvilla. Jah, keemiat ei kasutata ja see on muidugi hea. Aga joogivett kulub kordades rohkem, kui tavalise puuvillakasvatuse juures. Ja just vesi on see ressurss, millega maapalli peal olukord järjest kriitilisemaks muutub.
Ühesõnaga, silmaringi piiratus oli ja jääb asjaks, mis mul karva turri ja silmad põlema ajab. Ja ma kuidagi ei parane sellest. Kuigi selles vanuses juba võiks.

Lahe laupäevahommik

Tegelikult peaks selle pealkirja vist jutumärkidesse panema. Nagu kiuste, ärkasin kell veerand seitse. Kellaajal, mis tööpäeval ärkamiseks äärmiselt ebaõiglane ja sadistlik tundub. Üritasin veel kolmveerand tundi Une-Matiga uuesti sõbraks saada, aga mis läinud, see läinud. Kohviisu tuli ka peale. Korjasin magamistoast kokku kõik pooleliolevad ajakirjad ja kobistasin trepist alla mõttega veeta veel sulnis tunnike kohvi ja naistekatega elutoa diivanil, aga... Esimene üllatus see, et kaukatüdrukul oli õnnetus juhtunud. Ja kui kuuekümnekilone hea isuga loomake hunniku raamatukogu põrandale teeb, tähendab see päris korralikku küngast. Ja see hais. Aga ma ei riielnud temaga, sest tegelikult ta küsis hilisõhtul välja, kuid kuna naabritel oli suurem pidu, siis me ei lasknud. Nii et oma viga teatud mõttes. Oleks pidanud ta vähemalt keti otsa panema, lahti ei saa lasta, kui ümbruskonnas suurem grillimine käimas, tal on kombeks võõrastel grillipidudel kontkapukaks käia. Ning kõik inimesed ei pruugi ringijalutavasse kaukaasia lambakoera kõige mõistvamalt suhtuda. Ega nemad ei tea, et neiukesel mõlgub meeles vaid shashlõkk, mitte naabrite sääred.
Niisiis algas hommik suurema koristamisega. Viskasin mõlemad koerad õue, koristasin hunniku ära ja pesin põranda puhtaks. Selle aja jooksul jõudis kojusaabunud näljane kass terve kassikontserdi esitada, sest tema arvates on tema kausi täitmine prioriteet number üks. Või veel eespool.
Et asi täiuslik oleks, hakkas ka endal kõht jukerdama, lippasin, moppi maha pillates, kempsu vahet.
Ja kui ma siis kõik puhtaks olin kasinud, kassile süüa andnud, kolli uuesti tuppa lasknud, kassi uuesti välja lasknud, jne.jne. ,algas kuumahoog ja selline, et viskasin ka hommikumantli seljast. Kuramuse kliimaks. Tegelikult on veel päris hästi läinud, peale varahommikuste ja/või hilisõhtuste kuumahoogude ei ole enesetundel eriti midagi häda olnud. Ning paraku tuleb see periood igal naisinimesel läbi elada, nii kurb kui see ka pole.
Naistekateni aga pole jõudnudki, sattusin selle asemel hoopis arvutisse :). Viimasel ajal on suhteliselt vähe õnnestunud üksi olla, õeraas koos pojaga kolis ka suveks loodusele lähemale nagu tavaliselt, ja kuna me kõik saame suurepäraselt läbi ja oleme vähemalt viimased tosinkond aastat kõik suved koos elanud, on suhtlemist tavapärasest rohkem. Ja harvad üksiolemistunnid veedan tavaliselt aias. Siinkohal tuli meelde sõbranna ütlus, kes teatas, et läheb nädalaks puhkusele, et viibida naatide seltskonnas.
Sellegipoolest pole sel laupäevahommikul häda midagi. Päikegi tuli välja ja tõotab tulla ilus päev.