laupäev, 23. oktoober 2010

HTC Wildfire - täielik naistekas

No kui kristalselt aus olla, poleks ju uut telefoni nii väga vaja olnud. Oleks aidanud vanale uue aku ostmisest. Aga kui juba mõte pähe ronis, oli sellest juba väga raske vabaneda ja see va aju hakkas vanale Nokiale igasuguseid vigu külge mõtlema. Et klahvid pole algusest korralikult töötanud ja üleüldse oli see N96 üks ebaõnnestunud ost, millega ma kunagi väga rahul pole olnud.
Niisiis, otsustasin aastatepikkust truudust Nokiale murda ja neljapäeval saabus Smartposti kaudu internetipoest Kännukas tuliuus punane HTC Wildfire. Saatmistasu ei võetud ja pakki oli saajale üllatuseks lisatud ka tilluke tahvel Kalevi shokolaadi.
Nüüd olen kaks päeva oma uut nunnut näppinud nagu mingi sügelevate sõrmedega teismeline. Ja olen siiani üsnagi vaimustuses, sest sel telefonil on olemas kõik vajalik ja natuke enamgi. Esiteks on ta ülimõnusa suurusega, näiteks IPhone on minu käe jaoks liiga kobakas. Esiteks tuli muidugi välja lülitada see nutitelefonide armas omadus end ise mobiilnetti ühendada, muidu oleksid telefoniarved muutunud täiesti ettearvamatuteks. Wifi kaudu suutis nutikas telefon enda ära positsioneerida, pani ise kella ja kuupäeva õigeks ja teatas mulle ekraanile ka kohaliku ilmateate. Lihtne oli ka meilikastide ja sotsiaalvõrgustike ühendamine. Peale Facebookiga suhtlemist märkis nutikas tegelane ka kõikide sõprade sünnipäevad endale kalendrisse. Mis oli temast väga kena, sest minusugune tavaliselt unustab ka iseenda sünnipäeva, teistest rääkimata.
Viiemegapiksline kaamera pole suurem asi, aga selliste hädapiltidega saab hakkama. Heli oli Nokial parem. Wildfire 3,2" ekraan on lihtsalt super. Puutetundlik ekraan sai esimesel päeval käppa ja nüüd on juba päris tore, et telefonil klahve polegi.
Eriliselt võluvaks teevad Wildfire pisiasjad, mille puhul tekib tunne, et uups! ...nagu ekraani kasutamine suurepärase taskukalkulaatorina ja võimalus muuta kaamera välklamp taskulambiks - tervelt kaks vidinat käekotist välja. Ning sõnumeid kirjutada on puutetundlikul täisklaviatuuril ikka oluliselt mõnusam kui klahve näppides.
Ja muidugi kõik need Androidi tasuta allalaaditavad rakendused, alates e-raamatulugejast ja lõpetades lõpmatu arvu mängudega. Eriti vaimustuses olin neljakümne keele sõnaraamatust, mis baseerub küll Google-l, aga üksikute sõnade tõlkimisega on Google siiamaani hästi toime tulnud, laused jätaks siinkohal rahule...
Ooteajaks lubab tootja müstilisevõitu 20 päeva (hoolsa näppimise, wifis rippumise ja Google Mapsi kasutava GPS kasutamise tõttu muidugi vähem) ja kõneajaks 8 tundi. Harjumatu on see, et välja lülitada seda telefoni nagu ei saakski, võimalik on välja lülitada võrk (näiteks lennukis). Kui Wildfiret mitte näppida, läheb ta hea lapsena ise tuttu, kustutab ekraani ja ärkab uuesti kas power-nupu vajutuse või sissetuleva kõne peale.
Miinuseks ehk see, et eesti keeles HTC telefonid ei räägi, mind isiklikult see ei sega. Küll tegi pahuraks see, et pakendis oli kasutusjuhend ainult norra, rootsi ja taani keeles. Õnneks ei olnud inglisekeelse juhendi leidmine netist eriti keeruline.

teisipäev, 19. oktoober 2010

Kus koolitatakse troppe

Juba mitmendat korda viimaste nädalate jooksul jäin ringteel toppama kuuekümnekilomeetrise tunnikiirusega veniva õppesõiduauto sappa. Üldiselt suhtun ma õppesõiduautodesse mõõduka tolerantsusega, õppima peavad ju kõik ja keegi pole esimest korda rooli istudes meister. Seekordne oli pisut erandlik, sest õppeauto märgid olid hiiglasliku furgooni taguotsal. Loomulikult, ka veoautoga sõitmist peab õppima. Küsimus ainult, kas seda peab tingimata tegema tipptunnil ja Eesti kõige tihedama liiklusega teelõigul - Maanteeameti statistika järgi on paljukirutud Tallinn-Tartu maantee võrreldes Tallinna ringteega üks kena ja rahulik kohakene.
Nii see kullakene seal siis rahulikult liikus, mõnikümmend sõiduautot sabas. Mööda suudab sealkandis sõita vaid kamikadze, vastu tuleb samasugune katkematu autodevoog.
Liiklusseaduse paragrahv 11 ütleb, et keegi ei tohi oma tegevuse või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust. Ei häirinudki see, et roolis istunud õpipoiss seda ei teadnud. Aga loogika järgi pidi tema kõrval istuma sõiduõpetaja, kes peab selliseid asju teadma. Ja kes oleks ka pidanud juhendama, et kuule, tõmba nüüd vähe kõrvale ja lase see kolonn tagant mööda, siin tee ääres on taskuid ja muid kohti piisavalt.
Oh ei.
Selle kena furgoonikese number oli 242 THK. Ei viitsi otsida, kellele kuulub. Ega see targemaks kedagi ei tee.

esmaspäev, 18. oktoober 2010

Talvekuulutajad

Täna oli siis esimene hommik sel aastal, kui autoklaasid jääs ja tuli kuuri alt De-Icerit otsida, sest esiklaasilt jääd ma põhimõtteliselt ei kraabi. Ainult siis, kui tõesti mitte midagi muud üle ei jää. Ja üleüldse kolib auto nüüd katuse alla.
Juba maanteele keerates sätendas asfalt kahtlaselt ja tagumikutunne ütles, et erilist pidamist ei ole. Peale Tuulnat hakkasid ka talvekuulutajad paistma, umbes viiekilomeetrise suhteliselt sirge lõigu jooksul kolm kraavisõitnud autot, ühest puntrast ei saanud õieti arugi, pool teed on kinni ja Päästeameti poisid liiklust reguleerimas, eriti ei kõõritanud ka, oli vaja ise teele jääda.
Kaheksa aastat järjest, kui ma igal tööpäeval seda vahemikku sõidan, on pea alati esimesed väljasõidud sellel üsnagi sirgel lõigul. Enese võimete ülehindamine ehk auto teelejäämise otsustab ikkagi see tihend, mis asub rooli ja istme seljatoe vahel?
Continentali M+S lamell pidas päris hästi, kihutama muidugi seda kogu teed katva musta jääga ei kippunud keegi. Näis, milline talv tuleb, kas ongi vaja rehve vahetada.

kolmapäev, 13. oktoober 2010

Igapäevased kangelasteod

Vaatasin seda ja panin kanali kinni, sest ei saanud enam, pisarad kippusid silmi. Ja mul ei ole eriti aega töö juures pisaraid valada.
See kangelastegu sattus maailma esiuudistesse. Hiinas vaikitakse sellised asjad lihtsalt maha, jäetakse mehed maa alla aeglaselt lämbuma ja maailm ei saa sellest kunagi teada.
Tegelikult sooritatakse selliseid, mitte ehk küll nii mastaapseid kangelastegusid, iga päev ja igal pool. Võib-olla siinsamas nurga taga. Me ei kuule neist kunagi. Küll kuuleme pidevalt sellest, kui paha meil elada on. Otsime elamusi Hollywoodi kunstverest ja glütseriinipisaraist ja miskipärast ei leia.
Kurb. Ja ometi nii rõõmus päästetud elude pärast.

laupäev, 9. oktoober 2010

Keskkonnakahjulik töölkäimine

Hommikukohvi kõrvale mängisin täna ökojalajälje kalkulaatoriga. Et võib ju omaette unistada sellest, et elaks keskkonnasäästlikult, aga paraku on tulemus siiski hoopis teine. Kui kõik elaksid samamoodi, oleks inimkonnal vaja 8,7 maakera.
Kõige hullema laksu andiski töölkäimine, tervelt 2,6 globaalset hektarit autoga töölkäimise (muud võimalust mul kahjuks ei ole, ükski ühistransport mind tööle ja tagasi ei vii) ja 4,2 gha töise lennukikasutuse eest. Nii et kui istuks kodus, leiaks mõne koduse töö ja püsiks paigal, oleks tunduvalt keskkonnasäästlikum. Hmm, ma kardan, et mu ülemus poleks sellega nõus.
Kohe selle kannul tuli maja osaline kütmine elektriga ja vee soojendamine elektriboileriga, kokku kuus globaalset hektarit. Selle tulemuse ma tahaksin tegelikult vaidlustada, sest ilmselt on kalkulaatori koostajad lähtunud sellest, et suurem osa meil toodetavast energiast tuleb fossiilse kütuse arvelt. Aga kui oleks tegemist taastuvenergiaga, siis ma ei suuda uskuda, et elektriga kütmine oleks keskkonnakahjulikum kui puude või pelletitega, arvestades viimaste muid keskkonnamõjusid (CO2, tahm jne).
Nojah, kui tööl ei käiks, siis võiks end ju ainult puuküttega lõbustada, praeguse elutempo juures see kahjuks ei õnnestu. Samuti on selge, et meie kliimavööndis kulubki küttele suur osa kasutatavast energiast, ükskõik millisel moel seda ka toodetaks.
Toidule ja joogile kulus 0,21 gha, nii et sellega peaks kõik korras olema.
Küll aga andsid päris korraliku laksu, tervelt 2,91 gha kaubad ja teenused, seejuures kulus tervelt 0,8 gha paberraamatutele (no mida ma siis räägin, et eestikeelseid digiraamatuid paluks ja kiiremini...) ja ülejäänu kulus põhiliselt teenustele, sest arvestasin sisse ka töise hotellielu, samuti kõikvõimalikud kindlustused, intressid ja muu sellise lõbu, mida kodus istudes üleüldse tarvis ei oleks.
Nii et jah, kui keskkonda säästa sooviks, tuleks töölkäimisest loobuda ja siis mahuks ehk soovitatava 2,1 gha sisse ära ka...

neljapäev, 7. oktoober 2010

Unetuse needus

on mind piinanud tegelikult viimased viisteist aastat.´Tuleb ette öid, kui tõepoolest õnnestub probleemideta magama jääda. Aga sagedaseim on see variant, et vean end surmväsinuna voodisse, hädavaevu käsi ja jalgu kaasa lohistades ja silmi hädaga lahti hoides teisele korrusele magamistuppa, pesen end puhtaks, tõmban öösärgi selga, poen voodisse ja jään ootama und, mida ei tule tundide kaupa. Seejuures olen ma ise nii väsinud, et praktiliselt ei suuda silmigi lahti hoida, rääkimata raamatulugemisest või telerivaatamisest.
Tänaöine rähklemismaraton kestis kella kaheni öösel ja lõppes sellega, et lõpuks andsin alla ja ikkagi võtsin ühe tabletipooliku. Tagantjärele oskan vaid kahetseda, et seda varem ei teinud, sest hommikused tagajärjed on magamata ööga kaasnevalt ebameeldivad, peavalu, uimasus, kohmakus, tasakaaluhäired.
Kõik apteegis müüdavad käsimüügivahendid on ammu järele proovitud, ükski ei mõju. Viieteistkümne aasta jooksul, mil need unehäired kestnud on, on vist kõik ära proovitd.. Aitab ainult tabletikeemia, õnneks piisab üliväikesest kogusest. Ma tegelikult vihkan tablettide võtmist, ja eriti alandav on neid arstide käest kerjamas käia. Üks nähvas mulle kunagi isegi, et see mittemagamine olevat ilmselt minu organismi eripära. Mida ma uskuda ei suuda, kui neljatunnine uni olekski see, mida mu organism vajab, poleks ma ju järgmisel päeval nii meeletult väsinud, uimane ja töövõimetu. Ning kõige vastikum on see, et olnud päev läbi pooleldi zombistunud uimases olekus, hakkab õhtul see unetusejama otsast peale.
Õnneks või õnnetuseks kestab see jama tööpäeviti. Nädalavahetusel magamiseks ei vaja ma mingeid tablette.
Keeruline värk.

laupäev, 2. oktoober 2010

Aritmeetikast ja muust

Täna hommikul kella üheteistkümneks oli see nädal kestnud 131 tundi, sellest kodukatuse all olen veetnud 34 tundi, sellest omakorda umbes 30 tundi magades ja viimane öö moodustas magamisest terve kolmandiku.


Ülejäänud tundidesse on mahtunud kaks tavapikkuses tööpäeva, kaks ülipikka nõupidamispäeva, neli lennusõitu, lõpmatuid jõlkumisi võõrastes lennujaamades ja pool päeva poolvaba jalutamist Berliini tänavatel, natuke talvise garderoobi täiendamist, valutavad päkad. Berliin on ilus oma laiade puiesteedega. Ja inimesed on Berliinis ilusad, lausa rõõm oli vaadata tänavatäisi hästirõivastatud ja hästilõhnavaid inimesi, mehed mantlite ja ülikondadega, ei mingeid suusajopesid ja lehmakarjusepükse. Tundsin end oma tepitud jopenässakaga, nagu oleks mulle tempel „Ost“ otsaette löödud, kuigi miskipärast keegi mind vene keeles kõnetada ei püüdnud, seda pole üldse kunagi juhtunud. On peetud rootslaseks ja taanlaseks vist kõige rohkem, aga slaavi riike pole kunagi pakutud ja loomulikult seda kärbsemustasuurust Eestit ei taipa keegi pakkuda...

Nädala krooniks (ja sõna kroon siin täiesti õigel kohal) Tätte-Matvere eileõhtune lahkumiskontsert Nokia kontsermajas. Kahtlesin pileteid ostes ja oma nädalakava ja –tempot juba ette teades, et ma üldse ühes tükis sellele kontserdile kohale jõuan, aga jõudsin, ja hetkeajel esimesse ritta ostetud piletid (odavamad olid nagunii otsas) osutusid täistabamuseks, oli tunne, nagu tõepoolest istuks sõpradega koos silmsilmitsi ja saadaks neid kaugele teele, see, et selja taga istus veel sadu inimesi, ei puutunud üldse asjasse. Ei oska mina kultuuriprofaanina arvata, mis on Tätte-Matvere fenomen, aga hinge pugeda ja sellele magusat soolvett valada,mis ühtaegu naerma ja nutma ajab, oskavad nad imehästi.

Tasakaalu saavutamine elus on viimasel ajal jälle keeruliseks muutunud. Kõike tahaks teha, kõike kogeda. Aga ööpäevas on endiselt ainult kakskümmend neli miskipärast vanemaks jäädes aina lühemaks muutuvat tundi ja alateadvuses pesitseb hirm, et ühel hetkel ütleb poole sajandi vanune kere jälle stopp, pea hoogu.

Aga saab mis saab. On vähemalt midagi meenutada – ja meenutused on teatavasti varandus, mille väärtust ei vähenda kriisid ega inflatsioon