esmaspäev, 31. august 2009

Hoolimatu hoolimine. Suurem plaan.

Inimene on üks kummaline loom, tihtilugu arvab ta seda, et mis on parim konkreetselt talle, on ühtviisi parim ka teistele. Mida kitsam silmaring, mida kolklikum maailmavaade, mida vähem tolerantsust , seda vähem üritatakse mõista erisusi ja peale suruda omaenese maailmapilti kui ainuõiget.
Kultuurilis-primitiivne oma arusaamade pealesurumine algab see isiku ja perekonna tasandilt (sa pead porgandit sööma! Pane see selga! Ära tee niimoodi!), laieneb lähiühiskonna tasemele (homoseksuaalsus on haigus. Kõik neegrid on lollid. Kõik venelased kaabakad. Jne. Jne.)
Hoopis katastroofilise mõõtme omandab selline hoolimatu hoolimine globaalsete abiprogrammide raames. Läbi sajandite on vallutajatele olnud omane veendumus, et nende poolt vallutatavatele aladele on hädavajalik peale suruda oma religioon, oma tavad, oma kultuur. Mõistavad seda paremini need rahvad, kelle ajaloolises mälus on veel viimane okupatsioon selgelt meeles, mäletavad veel meiegi vanemad ja vanavanemad teise ilmasõja eelset ja järgset “kultuuritoomist” ja kirjaoskamatuse likvideerimise kampaaniaid riigis, kus kirjaoskus oli niigi pea sajaprotsendiline. Peale üheksat aastat töötamist arenguabiorganisatsioonis olen ma jõudnud veendumusele, et igasugune abi osutamine otseselt materiaalsel kujul on õigustatud ainult ekstreemsetes situatsioonides – sõjaolukorrad, looduskatastroofid, õnnetused materiaalsel tasandil. On loomulik, et paremal järjel olev ühiskond jagab oma materiaalset heaolu hädasolijatega, sellisel juhul on õigustatud nii riiete, ravimite kui ka toidu jagamine. Humanitaarabi jagamine olukorras, kus selle eesmärgiks on lihtsalt vaesuses vireleva elanikkonna abistamine, on tulutu, sest sellega muudetakse abi saajad elu moonakateks, kes peale abi tasuta saamise enam millestki muust unistada ei oskagi. Jõin paar aastat tagasi Istanbuli tänavakohvikus teed ühe noormehega, kes töötas seal turismibusside reklaamiagendina. Tema eluunistuseks oli pääseda Euroopasse, et hakata seal sotsiaaltoetustest elama. Ausalt öeldes tekitas selline elueesmärk minus õõvastust. Tavaliselt on kolonisatsioon, okupatsioon ja võõrkultuuri pealesurumine midagi sellist, millele me igapäevaselt ei mõtle. Ise sain oma kaks esimest sellealast õppetundi 2002.aastal Zimbabwes. Esimese kohalikult kultuuritegelaselt, kes oma ettekandes tõi esile, et kogu lääne kultuur räägib Victoria joa avastamisest David Livingstone poolt 17.novembril 1855. Jättes kahe silma vahele pisiasja, et kohalikud hõimud elasid sealsamas joa ääres juba 50000 aastat varem, tundes sama koske Mosi-oa-Tunya nime all. Rääkimata arheoloogilistel väljakaevamistel leitud avastustest Homo habilise asustuse kohta samas piirkonnas ligi kaks miljonit aastat tagasi. Euroopal pole sellise ajaloo vastu panna mitte midagi. Teise õppetunni sain ühes kohalikus asulas, kus kohalik humanitaarabiorganisatsioon demonstreeris meile uhkusega kohalikele ehitatud maju. Mille peale meiega kaasas olevad kohalikud kõrgharidusega projektijuhid täiesti endast välja läksid. See ei olevat enam Aafrika, kui inimesed topitakse elama betoonkuubikutesse. Ilmselt ei olnudki, sest kui muidu üldiselt alkoholism on sealkandis suhteliselt tundmatu probleem, oli selles külas sellega tegemist. Vägivaldne väljakiskumine kodusest keskkonnast tekitab stressi.
Ainuke humanitaarabi, mille poolt ma kahe käega olen, on võimaluste tekitamine kohapeal. Koolide ehitamine, milles õpetajateks saavad kohalikud. Haiglate rajamine, milles töötama hakkavad kohalikud. Informatsiooni edastamine – mis varem või hiljem jõuab kohale nagunii. Mitte mingil juhul aga abipakkide jagamine täiesti tervetele ja töövõimelistele inimestele.
Seepärast tunnen ma alati vastikust, kui kuulen taas kusagilt kampaaniast vabastada moslemineiud “ahistavatest” rõivastest või suruda Balkani mustlased kusagile reservaati elama. Jah, läänemaailmal on nendega kultuurikonflikt – aga niipalju võiks 21.sajandiks olla omaenese ajaloolistest vigadest õpitud, et kultuurikonflikte ei saa lahendada toore jõuga.
Selline pea ja sabata jutt seekord.Eelmise postituse kommentaaridest nõustun täiesti MJ-ga, enne abi osutamist tuleb veenduda, et abi vajatakse. Ja kas just sellist abi, nagu andja on võimeline andma.
Eluaegse koera ja kassipidajana olen aga sunnitud nentima, et koera kassile konti pakkumas pole ma näinud. Küll olen näinud kassi koerale surnud hiirt pakkumas - see aga polnud abiprogramm, vaid kõige ehtsam altkäemaks...mina toon sulle hiire,sina ei aja mind puu otsa, eks... :D

neljapäev, 27. august 2009

Hoolimatu hoolimine

Võib-olla olen mina kiiksuga (nagunii olen), aga ma ei suuda ette kujutada olukorda, kus ma viiksin lilli inimesele, kes on nende suhtes allergiline. Pakuksin sibulapirukat inimesele, kes vihkab sibulat. Keedaksin uhhaad külalistele, kes kala ei söö. See ei ole isegi hoolimine, minu jaoks on see elementaarne viisakus, jätta meelde, mis mu sõpradele-tuttavatele meeldib ja mis mitte. Töös on sellised pisiasjad samuti hädatarvilikud - eks katsuge panna paika rahvusvahelise konverentsi kava ja menüüd seltskonnale, kelle hulgas on kahekümne rahvuse esindajaid, sealhulgas ka tõsiusklikke moslemeid. Ilma kedagi tõsiselt solvamata ja nii, et keegi nälga ei jääks.
Ma ei suudaks ette kujutada situatsiooni, kus ma katan sünnipäevalaua arvestamata, et mu tädil on laktoositalumatus ja mu ema ei söö seeni.
Samas tundub väga paljudele enesestmõistetav mitte hoolida teiste maitsest ega eelistustest. Hingasin ausalt öeldes kergendatult, kui mu ema peale kolmenädalast minu eest "hoolitsemist" lõpuks linna tagasi kolis. Ma olin surmani väsinud vastamast kümme korda päevas, et tänan, ma ei taha kohvi - mul on magu siiani antibiootikumidest sassis. Et tänan, ära keeda putru, ma ei söö seda nagunii. Rääkimata sajast pisiasjast, mida ta viimase viiekümne aasta jooksul pole suvatsenud meelde jätta. Kõige solvavam oli kunagi see, et kui ma 32-aastaselt talle peale munasarjaoperatsiooni esimese inimesena ütlesin, et ma ei saa enam kunagi lapsi - ja kolm kuud hiljem oli ta selle pisiasja unustanud ja kukkus mu kallal tänitama, miks ma ikka lapsi saada ei taha...
Nüüd jõllitan seda puuvilja-juurviljahunnikut-purgihunnikut, mille ekskaasa hommikul kohale tassis ja püüan aru saada, miks inimene, kes tunneb mind seitse aastat, millest viis elasime koos, ei ole suutnud meelde jätta, et ma ülehappesuse tõttu ei armasta puuvilju, ei söö juurviljakonserve ja ei võta õunamahla suu sissegi.
Oehhhh... tuleb see laadung jälle kuidagi töö juurde sokutada.

teisipäev, 18. august 2009

Päikesekiir läbi pilvede

Eilne päev oli üpriski sant. Malle matused, kuhu mul minemata jäigi, poleks ilmselt seda 150 km otsa autos välja kannatanud. Teiseks avaldasid õmblused valju protesti üleeilse kodukoristamise vastu, nii et terve päeva veetsin peamiselt diivanil ja toitusin valuvaigistitest. Kes tegi - ise tegi muidugi. Aga kuna mõlemad koerad ajavad karva ja koduhaldjas on kuni septembri alguseni kusagil Krasnojarski krais sugulasi külastamas, tuli natuke kasida. Muidu oleks teistpidi paha olnud.
Täna tuli end sellegipoolest linna arstile ettenäitamiseks vedada. Poleks vist pidanud ikka ise neid analüüsitulemusi netist vaatama, seekord maalisin endale liigagi suure tondi seinale. Konsiiliumi otsus - kõik sõrad selleks korraks käes, edasi taas lihtsalt jälgimisele. Ja kui uusi retsidiive peaks tekkima, siis uuesti noa alla. Muidu aga elada nii nagu tavaliselt, koguda positiivseid elamusi ja poputada oma immuunsüsteemi.
Haavade lakkumise aega anti sellegipoolest septembri keskpaigani, uus kontroll alles 17.septembril.
Koju jõudes oli tuju üle tüki aja päris positiivse poole peal. Ja päike tuli ka välja.
Paistab, et pöidlahoidmistest oli kõvasti tolku ;)

reede, 14. august 2009

Hüvasti, Malle!

Täna hommikul mõned minutid enne kella ühtteist lõppes ühe lähedase inimese maine teekond. Vähk oli tugevam.
Eks me aimasime seda juba mõnda aega. Nägin teda viimati 30.juulil, kui mees ta siis üle tüki aja mulle külla tõi, ja kohkusin. Endisest elutervest 56-aastasest elurõõmsast naisest oli alles jäänud luine vare, puusal inimpea suurune mädanev ja veritsev kasvaja.
Ma ei ole arst, ja mul ei ole õigust arstide töö üle kohut mõista. Küll aga on igal patsiendil õigus avaldada arvamust arstide suhtumise üle. Hippokratese vandest ja korralikust haridusest olenemata töötab arst patsiendi huvides põhimõtteliselt samamoodi nagu iga teine spetsialist kliendi huvides. Ja kui kliendile suhtumine ei meeldi, läheb ta teise firmasse või teise teenindaja juurde.
Kahjuks on eesti vähipatsientidel selleks väga vähe võimalusi. Tallinnas peale PERH onkoloogia tihtilugu muid kohti ei teatagi. Tallinna Vähiklliniku sõi PERH välja, kulutades hullult aega ja energiat lobitööle. Oleks nad sama aja ja energia kulutanud oma arstide koolitamisele ja klienditeeninduse parandamisele, oleks tulemus märgatavalt patsiendisõbralikum olnud.
Ma ei võtaks sel teemal sõna, kui ma oma esimese kasvajaga poleks sattunud samuti Hiiule ja täpselt sama arsti juurde, kes oli Malle raviarstiks kuni tänase kurva lahkumiseni.
Onkoloogiasse minek on inimese psüühikale niigi paras katsumus. Ja kui siis vastuvõtuarst põrnitseb sind nagu eset, mille kass on tuppa tassinud ja nähvab, et see laik Teie õlal võib ju vähk olla, kuid mina lähen nüüd puhkusele ja tulge kolme kuu pärast, siis võtab ikka kõhu lahti küll. Tookordse basalioomi lasin ikkagi Hiiul välja lõigata. Peale operatsiooni niite välja võtmas käies juhtisin arsti tähelepanu põlveõndlas olevatele laikudele. Too viskas nendele põlastava pilgu ja tähendas, et mul olevat põlveõndlad hauduma läinud, kuna ma olevat liiga paks.
Nädal aega hiljem diagnoosis perearst mul samade laikude alusel puukborrelioosi ja käskis nii kiiresti nakkushaiglasse lipata, kui jalad võtavad. Analüüsid näitasid sama. Sain ravi - aga kui ma oleksin onkoloogi uskuma jäänud?
Kuue kuu pärast läksin Hiiule kontrolli. Kontrollimine toimus ukseltvaatamise meetodil - kaebusi on-ei ole- järgmine. Saadeti ära sõnadega, olete täiesti terve, minge koju. Mingeid lisauuringuid igaks juhuks, isegi mitte ühtegi vereanalüüsi ei soovitatud.
Mind päästis, et oma sisetunde ajel olin oma kulu ja kirjadega käinud mammoloogias (korras) ja pannud end kirja ka naistearsti juurde. Kaks nädalat peale seda, kui Hiiu onkoloogia oli käskinud mul täiesti tervena koju minna, diagnoosis ITK emakakaelavähi.
Võib-olla ma eksin, aga ise arvan küll, et tänu sellele, et ma Hiiu arstide ukseltvaatamise diagnostikasse ei uskunud, olen ma elus.
Mallel kahjuks nii hästi ei läinud. Poolteist aastat tagasi diagnoositi tal reies tilluke kasvaja, mille kohta arst ütles, et ta ei julge seda lõigata, luule liiga lähedal.
Kiiritusravi aparaat olevat rikkis olnud ja hiljem läks kuidagi meelest ära.
Keemiaravile ei pidanud Malle neerud vastu ja see jäeti pooleli.
Teisese arvamuse võtmist näiteks Maarjamõisast arst ei soovitanud ja tasulisteks konsultatsioonideks ei jätkunud sel perel raha. Pakkusin abi, aga selleks olid nad natuke liiga uhked.
Kolm nädalat tagasi viimast korda arsti juures käes küsis Malle, mis edasi saab. Arst teatas, et tema läheb nüüd puhkusele. Puhaku Malle ka.
Malle puhkabki nüüd. Alatiseks.

Hüvasti, Malle! Sa olid tore, särav ja südamlik inimene, kes kasvatas üles toreda tütre ja jõudis ära näha esimese lapselapse. Sa tegid suurepäraseid kooke, armastasid kogu elu vaid üht meest, hoidsid ilusat kodu, ei võtnud napsi ega suitsetanud terves elus ainsatki sigaretti. Sellest hoolimata sai vähk Su kätte.
Puhka rahus. Sul ei ole enam ühtegi valu.

kolmapäev, 12. august 2009

Masust ja tervisest

Masuga on jälle nii nagu on. Mõtlesin haiguslehe aega kasutada selleks, et lasta juba kaks kuud seisev sillutiskivi ära panna. Helistasin järjest kõigile pakkujatele, kes minuga eelmise kuulutuse peale ühendust võtsid, kõigil tööjärg oktoobris ja selleks ajaks enam tööd võtta ei julge, äkki maa külmunud. Ise ei julgenud kah midagi varem kokku leppida, esialgse prognoosi järgi oleksin pidanud alles haiglavoodit kulutama.
Panin uue kuulutuse. Kaks meest tulid isegi vaatama. Kohe läks jorinaks, et nemad on kivipaigaldajad, aga siin on ka vaja pinnast tasandada. Et ma pean hankima kas traktori, või labidamehed, pinnasetihendaja ja tont teab mida veel. Ütlesin, et mina liigun kuu lõpuni ainult oma krundi piires, autot juhtida ei saa ja seega ei hangi midagi, mille soetamiseks peab minema rohkem kui kolmesaja meetri kaugusele. Kaup jäi katki.
Kurat, kui mul ikka tööd vaja oleks, siis ma oleks nõus kasvõi turul kurke müüma. Kõigis viies keeles, mida ma räägin. Ega see mul haridust küljest võtaks.

Üldse on täna tujutu päev. Niidid sulavad, õmblused valutavad. Hommikul võtsin julguse kokku ja vaatasin i-Patsiendist analüüside vastuseid. Midagi head ei näinud. Ka opereeritud tükkide piirialad lamerakk-kartsinoomi täis. Surfasin internetis. Derma.ee - d lugedes läks tuju natuke paremaks. Tsiteerin:

Lamerakk – kartsinoom (LK)

Lamerakk – kartsinoom (LK) on epiteliaalsete keratinotsüütide (rakud, mis toodavad valku, keratiini) pahaloomuline kasvaja nahal ja limaskestadel. LK moodustab u. 20 % kõikidest pahaloomulistest nahakasvajatest. Üldiselt kasvaja esinemissagedus suureneb.

Prognoos

90% juhtudest haiged tervenevad ja suremus on madal. LK võib anda siirdeid lümfisõlmedesse ja siseorganitesse. Sellisel juhul on prognoos halvem. Siirdeid annab sagedamini krooniliste nahakahjustuste (põletusarmid, haavandid) foonil tekkiv LK.

Lamerakk – kartsinoomi ravi

Ravi sõltub LK suurusest, tüübist, asukohast, arvust.

1. Kirurgiline eemaldamine
Kõige eelistatum meetod invasiivse LK puhul.

Nojah. Ainult et hetkeseisuga on mul igasugusest hakkimisest täiesti siiber. Vahel tekib küll tunne, et täiesti ükskõik, millesse kärvata - kas vähki, või pidevate oppide järgse kurnatuse kätte. Ja olukord, kus sul on alalõpmata lahklihas paranevad õmblused, ei ole ka just täisväärtusliku elu maiguga.
Tegelikult on selline mõtlemine loll mis loll. Sama hästi võiks lasta end rajalt välja minna mõttest, et homme võib sind purjus juht surnuks sõita, välk tabada või telliskivi pähe kukkuda. Mõttetu.
Ainult et praegu ei taha küll mõelda sellele, et ilmselt tuleb millalgi uuesti end viilutada lasta.

Ehk on homme parem päev ja paremad mõtted. Ette närveerida pole ka mõtet, kaheksateistkümnendal arsti juurde minek, eks siis kuuleb. Mis edasi.


Ehk on homme parem päev.

teisipäev, 11. august 2009

Eriti lühike postitus

... et endast lihtsalt elumärki anda. Kuna väljas on siinkandis olnud nii mõnus ilm, siis olen peamiselt õues olnud. Rohinud siiski mitte :). Aga ringi komberdanud, terrassil raamatuid lugenud, ja nii edasi.
Kui vihma sadama hakkab, kirjutan pikemalt.

reede, 7. august 2009

Kolm päeva puhast vett

..ja rohelist teed, see on olnud ainuke, mida mu organismil viimasel kolme päeva jooksul tarbida on olnud lubatud. Nii et kui täna hommikul anti pooljahtunud riisisuppi, tundus see maailma parima söögina. Kodus kilgates kaalu poole tormata pole siiski mõtet, elu on näidanud, et kui sellisel meetodil õnnestubki paar kilo alla võtta, tulevad need imekiiresti tagasi ja võtavad paar sõpra ka kaasa.
Igatahes lubatakse mind täna koju. Doktor tegi komplimendi ja ütles, et viimase (s.t.eelmise) opi paranemise põhjal võib mind piisavalt professionaalseks haavahooldajaks pidada, et lasta mind koju edasi haavu lakkuma. Nüüd ootan veel paberite vormistamist, mis peaks juhtuma kusagil keskpäeva paiku, siis tuleb eks mulle järele, katsun end kuidagi ilma istumata tema autosse voltida ja koju saada.
Kodu, kallis kodu. Kilkasin ilmselt enneaegu, et saan haiglas magada, kaks viimast ööd on suhteliselt unetud olnud. Esimesel ööl vaevas ilmselt opijärgne stress, uni oli rahutu ja jupiline. Tänane öö aga läks palatinaabri nahka. Kena vaikne inimene saadeti koju ja tema asemele toodi intensiivist üks vägagi rahutu tegelane. Paduvenekeelne Lasnamäe turu "ärinaine". Olin sunnitud palatist telefoni teel natuke tööjuttu rääkima ja selle peale teatas ta rõõmsalt, et tema sai kohe aru, et ma olen temasugune "delovaja zenzhtsina". Nojah. Mul on ainult hea meel, et inimesed endale ülalpidamist teenivad ja ei süüdista kõiges riiki, valitsust ja keda iganes. Tema jututeemadega siiski suurt kaasa minna ei suutnud. Pealegi, haiglas ma ei viitsi vene keeles suhelda, ausõna.
Hoopis hulluks läks asi öösel. Olin just unerohutableti abiga tudule jäänud ja paar tunnikest tukastanud, kui ärkasin mingi mürtsu peale. Mutt oli end üles ajades tilguti ümber ajanud. Siis kolistas ta seda tilgutit mööda uksepiitu tagudes kempsu ja tagasi jõudes hakkas mööda palatit edasi-tagasi trampima ja iseendaga valjul häälel suhtlema. Mõrva ärahoidmiseks tuiskasin koridori ja palusin valveõelt luba minna suitsu tegema. Teise korruse suitsurõdul kohtusin kummalise meedikuriietes kiilakaga, kellega arenes järgmine dialoog:
T:"Kas te teate, et teil ei ole lubatud öösel siin rõdul käia?"
M: "Olen seitsmendat korda siin haiglas ja sellest kuulen küll esimest korda. Ühtegi silti ka pole"
T: "Selleks ongi uks kinni, et patsiendid ei tohi"
M: "Uks oli lahti, või arvate, et ma imbusin läbi seinte siia?"
T: "Uks oli sellepärast lahti, et mina olen siin"
Nojah. Pärast seda palun ärge tulge mulle enam blondiiniloogikast rääkima.
Tagasi palatisse jõudes oli mutt rahustava süsti mõjul pikali kukkunud ja magama jäänud, asja paremaks see kuigvõrd ei teinud. Olen oma elus nii mõnegi norskava meesolendi kõrval tudunud, aga sellist kontserti kuulsin küll esmakordselt. Mutt kruugas, oigas, krooksus, norskas, prääksus, krooksus, korskas, purskas ja mida iganes veel. Hea veel, et haukunud ega näugunud. Püüdsin küll kõrvaklappidest muusikat kuulata, sellest hoolimata olin kella nelja ajal hommikul veel nii pinges, et otsustasin suitsule minna. Vältimaks kummalisi kiilakaid, jätsin salapärase läbiimbutava ukse targu rahule ja otsustasin katsetada välisukse turvaga. Torises küll, et öösel peaks magama, aga minu vastuse peale, et mina magaks küll, aga mul on palatis loomaaed, mis ei lase, lubas ikka välja. Jalutasin, tegin suitsu, pärast seda õnnestus isegi paar tundi magada.
Eilsest üks kaheldava väärtusega kompliment ka. ITK naistekliinikust viiekordsest korpusest on neli korrust sünnitajate päralt ja eile sõitsin liftis üles koos ilmse värske vanaemaga, kes vaatas mind heldinud näoga ja teatas, ah et teie alles ootate oma pisikest. Sellest võib järeldada a) ma näen veel titesaamiseks piisavalt noor välja, b) mu kõht on peale kolmepäevast nälgimist ikka veel liiga suur, c) tädi oli lühinägelik ja üldiselt rippus mul ka hommikumantli all kateetri otsas olev uriinikott, mis vajas tühjendamist.
Nüüd aga hakkan kojuminekuks asju pakkima.

neljapäev, 6. august 2009

Miks ma õieti blogin

Vahetevahel, kui loen üleskutseid teemadel, kuidas oma blogile rohkem klikke teenida või arvamusavaldusi teemal, kuidas kõik blogijad on grafomaanid ja ekshibitsionistid, tekib minus nõutus. Aga eks inimesi on erinevaid ja igaühe eesmärgidki vastavalt erinevad.
Minu jaoks pole blogi loetavus olnud kunagi eesmärgiks, blogi alustades ma isegi ei mõelnud sellele, et see, mida kirjutan, võiks kellelegi nii palju huvi pakkuda, et ta seda lugema vaevuks.
Kirjutada on mulle aga meeldinud varasest lapsepõlvest peale, paberpäevikud said mu parimateks sõpradeks juba varases teismeeas. Mu esimesed kirjutised nägid trükivalgust tollases "Sädemes" ja "Pioneeris". Hilisteismelisena ja ülikoolis kirjutasin peamiselt luulet (kes meist selles vanuses poleks seda teinud...) ja sedagi avaldati päris palju. Oma koguni siiski ei jõudnudki, polnud piisavalt visa ja huvitatud. Muud huvid tulid peale ja luuletusi olen kirjutanud nüüd harva. Siis, kui tõsiselt vaim peale tuleb.
Paberpäevikud aga jäid ja olid mu saatjateks veel paar aastat tagasigi.
Kui blogimine huvi hakkas pakkuma, tegin delfisse blogi minagi. Ühekordseks katsetuseks see paraku jäigi, ju siis ei olnud hetkel midagi enesest välja kirjutada. Uuest avastasin blogimaailma siis, kui elu päris segaseks keeras: esimene vähidiagnoos, kriitiliseks muutunud kooselu, pingelised töösuhted. Rääkida polnud õieti kellegagi, pole eriti see tüüp, kes vahetpidamata lähedaste õlad märjaks nutab. Tollal tundus anonüümne internetimaailm ideaalse kohana oma frustratsiooni väljakarjatamiseks.
Anonüümsusest pole praeguseks enam suurt midagi järele jäänud. Kirjutan sellest, mida mõtlen ja arvan, ning oma mõtteid ja arvamusi pole ma kunagi häbenenud. Iseenesest võiks ka oma nime all kirjutada, aga nii on lihtsalt jäänud.
Thela, mis on kombinatsioon mu perekonnanime tähtedest, oli tegelikult ka esimene alias, mille endale kunagi 1997.aastal võtsin. Vahepeal kasutasin teisi, aga blogimaailma tulles soojendasin vana nime jälle üles.
Niisiis, mingeid eesmärke mul blogimaailma tulles ei olnud. Oma suureks üllatuseks ja heameeleks aga olen oma blogi lugejate hulgast leidnud kaasmõtlejaid ja pöidlahoidjaid, mõttekaaslasi ja peaaegu et sõpru. Ka reaalsesse ellu. Ja see on tõeliselt vahva kogemus.

Ja kuigi see tõepoolest polnud eesmärk omaette, meeldib mulle siiski, et mu blogidel on lugejaid, järelikult pakub see, mida mõtlen ja kirjutan, kellelegi ka huvi. Ma pole siiani viitsinud ühtegi korralikku statistikamootorit peale panna, aga freecounter näitab praeguse seisuga ligi 27 tuhat külastust siin blogis ja ligi 12 tuhat aiablogis. Lisaks Eestile käiakse siin regulaarselt Inglismaalt, Iirimaalt, Saksamaalt, Belgiast, Prantsusmaalt, Ühendriikidest ja Kanadast. Põnev.

Aiablogi on veel eraldi teema, sellega alustasin tegelikult enesedistsipliini huvides. Et lõpuks oleks kirjas, mida ma aias tegin ja millal. Sinnani käis mu istutamine suhteliselt stiilis anarhia-matj-porjadka. Tolku on olnud, nüüd olen palju korralikum. Rääkimata sellest, et IRL kokku saanud aiablogijate seltskond on üks äraütlemata vahva kamp. Kiiksuga nagu ma isegi :).

Kui ma aga lähinädalatel suurest igavusest pikki ja lohisevaid postitusi tegema hakkab (haiguslehel vedelev inimene põeb teatavasti suhtemisvaegust ja võib Väga Tüütu olla), siis ärge unustage seda punast kastikest ekraani ülemises paremas nurgas...klõps, ja läinud mu udujura ongi. Selleks korraks vähemalt.

kolmapäev, 5. august 2009

Pilt ees ja jalad all

...saba veel rõngas ei ole, aga kuna sain just äsja ühe valuvaigistava süsti, on hetkel päris hea olla. Üllatav oli see, et ma pole ühegi opi eel varem nii rahulik olnud. Magasin terve öö kordagi ärkamata, abiks oli ka unerohutablett, aga enamasti ma ei suuda tervet ööd ühes tükis ära magada. Veel enam, olles hommikul sisse neelanud kohustuslikud valuvaigistid ja teinud õues ühe keelatud sigareti, põõnasin edasi kuni kella poole üheteistkümneni, kui mind üles ja opile ajama tuldi. Lausa hämmastav.
Kuna olin spinaalanesteesia ehk seljasüstiga nõus, olin terve opiaja rõõmsalt ärkvel, Alakeha hakkasin tundma neli-viis tundi hiljem ja siis oli muidugi vaja end ka kohe püsti ajada. Ma ei suuda mõista inimesi, kes suudavad haiglas lakke vahtides tundide kaupa lamada, ma olen selleks liiga püsimatu.
Väita, et mul on hea olla, oleks muidugi kunstiline liialdus, talutav oleks õigem. Kõigile pöidlahoidjatele aga suur aitäh ja hoidke veel natukene...

teisipäev, 4. august 2009

Taas 3-3

3-3 on selle voodikoha number, kus ma parasjagu haigla neljandal korrusel lesin. 21.sajand on jõudnud ka haiglatesse, pole midagi öelda, wifi ulatub igasse voodisse. Ja küllap pröökas vahepealse uksed-lukus reziimi peale veel keegi peale minu, igatahes korrustevahelised uksed on taas pärani ja isegi õue lubatakse, ükski turva pole veel ninna hüpanud.
Vahemärkus: kadestan inimesi (peaks vist täpsustama noori inimesi), kes suudavad igas asendis arvutit kasutada, mina üritan seda postitust küljel lesides trükkida ja väga keeruline on, vanainimese asi. Käsi sureb ära, selg jääb kangeks, kõhuli ei saa olla, sest voodi on liiga lohkus. Rist ja viletsus.
Kolimisjärgne pingelang jõudis kohale peale haiglassevoodisse viskumist. Kuigi mul hetkeseisuga pole viga midagi, veetsin kogu pärastlõuna mingis une ja ärkveloleku vahelises staadiunis, isegi lugeda ei jaksanud.
Palatikaaslasteks seekord kaks vaikset vanainimest, õnnis rahu ja vaikus. Üldse tundub osakond kuidagi suviselt rahulik olevat.
Arstiga kohtumine sisendas positiivsust. Esiteks tuli välja, et ta ei plaani üldse minust nii suurt tükki ampsata, kui mina pelgasin. Ning kui küsisin, et millal koju saada võiks, siis arvati, et kui kõik hästi läheb, siis isegi sel reedel. Selle nimel olen ma küll nõus Väga Kuulekas Patsient olema. See ei tähenda muidugi, et ma niipea istuda saaksin, aga ka mitte viimast põrgulikku põdemist.
Lõikuslauale siis homme kusagil kella üheteistkümne paiku.