Neljapäev, 28. august 2008

Elutahe ja elu hind

Ma armastan elu kõigis selles värvides, ma tahan elada ja ma tahan selles värvilises ja mitmekesises maailmas veel palju asju ära teha. Viimase kahe aasta jooksul olen ma piisavalt palju pidanud lamama ja lakke vahtima, nii et mul on olnud aega mõelda elu, selle mõtte ja selle väärtuse üle.
Ma olen piisavalt palju surma lähedalt näinud. Kaksteist aastat tagasi kaotasin ma ühe aasta jooksul vanavanemad, isa, elukaaslase (kelle laiba leidsin ise meie ühisest magamistoast) ja parima sõbratari. Alates sellest aastast muutus küllaltki palju mu ellusuhtumine.
Me kõik oleme surelikud ja ühel päeval saabub see hetk, kui meil tuleb see maailm maha jätta ja unele heita. Surm minu silmis ongi magamajäämine. Igavene uni, igavene puhkus, millest sellesse maailma enam ei ärgata. Ja mulle on meelde jäänud kellegi elunäinud inimese ütlus, et peale väsitavat, mitmekesist ja rõõmupakkuvat elu võib ju isegi hea olla puhata.
Praegu ma leian veel küll, et ei ole sellist puhkust ära teeninud. Samal ajal aga olen jõudnud veendumusele, et elul on väärtus siis ja ainult siis, kui see elu on täisväärtuslik. Vähk või mitte, mina oma eluviise muuta ei kavatse. Isegi suitsetamist ei kavatse maha jätta. Ma ei näe mingit mõtet selles, et süües keedetud kala ja tooreid porgandeid elada saja-aastaseks ja surra siis dementsusse (pealegi on onkoloogid viimasel ajal välja öelnud, et vähk on geneetiline haigus ja sõltub eluviisidest minimaalselt - sa võid eluaeg ranget dieeti pidada ja siiski vähki surra, vahet pole). Pigem võib dieediga oma immuunsussüsteemi pekki keerata ja see on oluliselt hullem riskitegur.
Kõige paremini võtab iga hinna eest elamise isu ära igakuine visiit vanadekodusse. Ma imetlen inimesi, kes seal töötada suudavad, mind tabab esimese viie minuti jooksul soov põgeneda. Ja nähes neid inimolendeid, kes ei liigu, lasevad alla, ei saa millestki aru jne., aga kes sellest hoolimata on ELUS, olen ma alati mõelnud, et sellisena ma elada ei tahaks. See ei ole enam see elu, millest ma tahaksin kinni hoida ja mille eest võidelda.
Mis aga minu enese diagnoosi puutub, siis erinevalt tavaarusaamast on vähil sadu erinevaid vorme ja alaliike. Minu sõraline on õnneks üks aeglaseima arenguga vorme üldse, ja see, et ta üleöö millekski muuks muutuks, on üsna ebatõenäoline. Nii et ma jään veel tükiks ajaks teisi oma dekonstruktiivsete mõtetega kiusama.
Aga nüüd peab tööle hakkama. Teraapia aitab kõige paremini.

Kolmapäev, 27. august 2008

See sõnum võinuks olemata olla

Õnneks ma eile õhtul oma telefoni ei sattunud vaatama. Peale tööaja lõppu kohe üldse mitte.
Hommikul näitas telefon ühte vastamata kõnet ja kahte lugemata sõnumit. Üks sõnum oli töine. Teine oli tulnud samalt numbrilt, kust vastamata kõne ja andis teada, et "...teie tsütoloogilia vastus oli üksikute muutunud rakkudega, seda tuleb 2-3 kuu pärast korrata. Teie dr. ..."
Kurat. Kuradi kurat. Ja ma nii lootsin, et kuna ligi 2 kuu jooksul ei ole helistatud, oli analüüs puhas. Aga kus Sa sellega. Positiivset asjas ainult niipalju, et vähemalt kohe haiglasse ei kupatata, kui alles paari kuu pärast kordusanalüüs tehakse, võib vähemalt seda loota, et midagi väga hullu ei olnud.
Ja ma veel eile olin nii õnnelik, et sain sellesse kooli sisse, kuhu kaks kuud vestlusi-teste tegin. Nüüd tekib küll kahtlus, kas on ikka mõtet seda hirmkõrget õppemaksu maksma hakata.
Aga ega koju jääda ja musti mõtteid mõlgutama jääda pole ka mõtet.
Elame veel, nagu ütles Colas Breugnon.

Esmaspäev, 25. august 2008

Kuidas eimillestki süüa teha

Panin selle pealkirja kirja ja meelde tuli nõukaaegne nali kokaraamatust pealkirjada "Sada toitu puhtast veest". No ma olin täna umbes samas situatsioonis. Pelmeenid said teatavasti juba eile otsa ja kuna kellelgi polnud viitsimist autot käivitada, oli külmikust saanud köögi kõige tühjem ja kõledam koht. Kuna õde lubas õhtul nagunii poodi minna, polnud mul ka täna tahtmist hakata kuhugi sõitma, lähima väikelinna poekülastus koos sõitmise-riietumise-shoppamisega võtnuks tunni ja teine tund kokkamisele-söömisele-koristamisele. Olekski pool tööpäeva untsus olnud ja seda mu südametunnistus ei lubanud.
Sügavkülmiku revisjon fikseeris paki pizzakatet ja teise lehttainast. Kuna aga otsas olid ka leib-sai, siis langes pilt muidugi kõigepealt leivaküpsetusmasinale. Pass koos retseptidega on loomulikult kadunud, kui köögis on kaks perenaist, pannakse ilmlõpmata midagi teise jaoks ebaolulist tont-teab-kuhu. Aga kõikvõimas internet aitas, Kenwoodi kodukalt leidsin ikka midagi ja ahju ta läks - prantsuse juustu-küüslaugusai:
310 ml vett
480 g nisujahu
1.5 tl soola
1 tl suhkrut
2 spl Parmesani (sai olude sunnil asendatud Vigala mozzarellaga)
1 tl küüslaugupulbrit
2 1/4 tl (ehk 1 pakk) kuivpärmi
Masinasse ja saba seina. Umbes 20 minuti pärast peaks valmis saama, aga lõhn paneb juba praegu suu vett jooksma.

Pearoog:
pakk Rivocca pennet, pakk pizzakatet, basiilikut, võid, kobartomateid (basiilik ja tomat kasvavad potis). Makaronid keeta, pizzakate praadida koos tomatitega, kõik segamini mütata ja lisada basiilikut. Sisuliselt peaaegu sama, mis pelmeenid, aga natuke maitsvam.

Magustoit (retsept jooksu pealt välja mõeldud).
0,5 kg pakk lehttaigent, 3 õuna, tassitäis kuumaasikaid, paar supilusikat suhkrut ja pool teelusikat kaneeli. Taigen sulatada, õunad koorida-hakkida, õunatükid segada maasikate, suhkru ja kaneeliga, panna taignale ja taigna servad peale keerata. Plaadi peale küpsetuspaber, kakk ja ahju, 220 kraadi juures umbes 20 minutit. Isegi ma ise sõin kaks tükki ja see juba näitab midagi, sest üldiselt ma ei armasta magusat. Poiss kiitis, et super ja see, et ta omaalgatuslikult midagi kiidab...

Tunni ajaga oli kogu kupatus valmis, söömine lõpetatud ja võis uuesti tööle pihta anda.

Meie igapäevaseid pelmeene

Nägin eile hommikul unes, et mul diagnoositi ajuvähk. Selle raviks pandi mulle pea ümber mingi poolläbipaistva roosaka vedelikuga täidetud plastikvoolikust rõngas ja öeldi, et sellega pean ma nüüd käima surmatunnini. Küsisin, kas sellega sauna minna võib, öeldi, et ei, ja see ajas mind eriti vihale. Et tühja sest ajuvähist, aga vat sauna ei saa...
Ärkasin üles, kell oli seitse. Kuulasin vihma trummeldamist katusel ja tuule ulgumist puuladvus. Jõudsin järeldusele, et tegemist oli erakordselt ebaõnnestunud ärkamiskatsega, käisin vannitoas ja tegin ühe suitsu ning kobisin voodisse tagasi. Järgmine kord avasin silmad kell pool kümme ja seekord unenägudeta.
Mis teha, sellised paranoiad on vist peale nelja operatsiooni paratamatud. Kui muidu suudaks veel mitte mõelda, siis aeg-ajalt kiskuvad ja kipitavad õmblused tuletavad kõike meelde. Ja unenägusid ei saa ka taltsutada. Õnneks näen und viimastel aastatel suhtelisel harva, või lihtsalt ei mäleta unenägusid. Paraku esineb neid õudideid siiski vahel ka ärkveloleku ajal - köhatad paar korda: kopsuvähk. Haav paraneb halvast: taas nahavähk. Kõht valutab: mao või soolevähk. Terve mõistus ütleb küll, et pea nüüd hoogu, juba see, et sul on niigi kolm erinevat vähitüve diagnoositud, on meditsiiniline paradoks, neljas oleks juba äärmiselt ebatõenäoline. Aga ikkagi. Isegi viiendat kuud kestev Cipralexi kuur ei hoia neid sundmõtteid täielikult ära, kuigi pean nentima, et üldist optimismi ja elutahet on lisanud kindlasti.
Aitavad enese meeldivas tegevuses hoidmine ja sundmõtete enesest väljaütlemine-väljakirjutamine. Teraapiana veetsingi ülejäänud osa pühapäevast kuuris nagu korralik perekonnapea kunagi. Panin Ikeast ostetud kummuteid kokku (1987.aastal mahakantud kontorikapist ehitatud mukilaud sai lõpuks pensile), lakkisin kingariiuli detaile jne.
Aga miks pelmeene... poiss, kes vahepeal teatas, et ta pelmeene enam ei söö, on neid jälle suure hädaga sööma hakanud. Mis teha, kui üks emmedest paneb laeliiste ja teine mööblit kokku, kokkamiseks pole kellelgi aega.

Reede, 22. august 2008

Vähem möla, pikem samm

Blogimaailm on üks kummastav koht. Mõnikord veedad siin mõnuga aega. Teine kord aga unustad end siinsetesse soppidesse ja käänakutesse ekslema ja pärast kirud, et jälle paar tundi sinu enda ainulaadsest ja kordumatust elust on kuhugi kaduvikku vajunud.
Seepärast olengi oma väledaid näppe ja pikka nina mõnel viimasel päeval arvutist eemale katsunud hoida ja tiheda tegevuse käigus on see enam-vähem ka õnnestunud. Öölaulupeol ei käinud ei nüüd ega ka kakskümmend aastat tagasi. Miks kakskümmend aastat tagasi ei käinud, ei mäleta, võib-olla polnud hetkel sobivaid kaaslasi. Nüüd ei käinud laiskusest. Pealegi oli programmis järgmisel päeval kell viis tõusta ja need kaks asja ei ühildunud kohe kuidagi.
Nii käisimegi iseseisvuspäeval Ikeas shoppamas ja me ei olnud sugugi ainukesed eestlased. Arvestades, et Ikea hiiglaslik parkimisplats oli eesti numbritega autosid täis ja eesti keelt kuulis rohkem kui soome keelt, pole kohalike mööblipoodide pankrotilaine mitte majanduskriisi, vaid siiski omanike viletsate äriplaanide tagajärg. Ka meie auto oli tagasi tulles pea laeni täis.
Ja eilne tööpäev läks Georgia tähe all. Ma pole selle konflikti teemal varem sõna võtnud. Sest ma ei tea, kes on selle sõja algataja ja tegelikult ei saagi me seda vist teada, informatsioon on niivõrd vastukäiv. Aga ma tean kindlalt, et igas relvastatud konfliktis, milliste riikidega ka tegemist oleks, on üks ja sama kannataja pool ja see on tsiviilelanikkond. Kodudeta jäänud pered ja vanemateta jäänud lapsed. Nii et selle nädala organiseerimise-sebimise tulemusena läheb koostöös välisministeeriumiga järgmise Eestist väljuva humanitaarabi lennuki peale üle tonni kogutud-sorteeritud lasteriideid Georgia pagulaslaagritesse.
Ma arvan, et võin oma selle nädala tegemistega päris rahul olla.

Laupäev, 16. august 2008

Tehnikakriitiline päev

Mõnikord on mul tunne, et aju töötab ka öösiti, kui kõik muud kehaosad tudivad. Igatahes olin eilseks planeerinud endale kaks suuremat tegemist, ühe kolleegi kursusetöö retsenseerimise ja järgmise aasta eelarve struktuuri ülevaatamise. Mõlemad algse plaani järgi vähemalt poolepäevased. Aga kui ma hommikul trepist alla tulin, mõte juba töötas ja lõpuks istusingi esimesed kaks tundi arvuti taga öösärgis. Retsensioon sai selle ajaga igatahes valmis. Ja järgmise kahe tunniga eelarve ka, nii et poolest päevast olin põhimõtteliselt prii. Oleks võinud ju esmaspäevaks planeeritud tegemistega alustada, aga vaatasin aknast ilma ja otsustasin, et muruniitmine oleks parem mõte. (tänast ilma vaadates võin nentida, et oligi). Poiss tuli päris vabatahtlikult appi, ju oli arvuti taga istumisest kangeks jäänud. Andsin talle valida, kas traktor või muruniiduk - meil on niitmiseks mõlemat vaja, sest selliseid kohti, kus 105 cm laiune traktoriniiduk kivide vahelt läbi ei mahu, on piisavalt. Poiss valis niiduki, sellega on raskem, kuid huvitavam. Traktoristi amet jäi mulle, ajasin trakatsi kuuri alt välja ja panin varustuse selga - trikoo, laia äärega kübar ja mp3 mängija. Päris naljakas vaatepilt kindlasti, ma ise igaks juhuks peeglisse ei vaadanud. No esimesed kolm tundi oli päris lõbus, kulgesin edasi-tagasi ja laulsin iiri laule kaasa, kõvasti ja valesti. Aga siis sõitsin trakatsiga ühe salakavalalt rohu sees luurava kännu otsa ja oligi kääksti. Traka ise läks käima, aga nagu niiduk sisse vajutada, suri uuesti välja. Arvutigeenius ronis ka masina alla, aga väljus tagurpidi sama targalt, suutsime mõlemad vaid nentida, et midagi on kinni kiilunud. Lõplik diagnoos: esmaspäeva õhtul käru peale ja teisipäeva hommikul Stokkerisse sõit, varem ka selle pärast linna minna ei viitsi.
Trakats sõitis seniks kuuri ja mina läksin roosipeenrasse, kus mul õnnestus äraõitsenud õite lõikamise käigus läbi lõigata ka mp3-mängija kõrvaklappide juhe. Käärid on liiga head ilmselt...
Rohkem tehnikaäpardusi õnneks ei juhtunud, kuigi tänast ilma vaadates võib meid tabada elektrikatkestus. Lootsin täna rohida, aga kus sa sellega, isegi koerad keelduvad õue minemast. Kass ikka pika mõtlemise peale väljus, köögi aknast nagu tavaliselt.
Aga pole viga, oma majas ei lõpe tegemised iialgi ja ka katuse all on terve listitäis asju ootamas. Raamatuturiiuleid tuleks juurde teha, kingakappi lappida jms. Minus on ilmselt tisler kaduma läinud, sest mööbliga jantida mulle lausa meeldib ja meie tehnikapark ajab pöördesse kõik töölised, kes siia midagi tegema on sattunud. Suurema kolistamisega pean paraku ootama, kuni perekonna kuldmagajad liigutama hakkavad - kui välja antaks kauamagamise Oscarit, oleksid õde ja õepoeg kindlalt kandidaatide hulgas.
Õde teatas eile õhtul suht ootamatult, et kui mul midagi selle vastu ei ole, siis ta ei koliks augusti lõpul linna nagu tavaliselt. Olla emaga ka juba rääkinud, ja too arvanud, et saavad poisiga kahekesi hakkama küll. Vähemalt mõnda aega. No minul polnud selle vastu ka midagi, tavaliselt jääbki sügisel maja nii tühjaks, kui nad ära lähevad. Sellega küll harjub üsna kiiresti, aga esialgne tunne pole just meeldivaim. Ja ma saan õeraasust aru, ta on oma ärklitubade soojustamisse-tuunimisse sel suvel päris kõvasti raha, aega ja tööd investeerinud ja ega vist endal poleks ka isu värskeltremonditud tubadest kohe Mustamäe tillukesse kahetoalisse kolida, mille kahte tuba ja seinakapisuurust kööki tuleb veel jagada kolme põlvkonna esindaja vahel. Eks näis, kaua ta siin muidugi vastu peab, talvine maaelu ja siit linnas töölkäimine pole nii roosiline kui suvel. Elame-näeme.

Esmaspäev, 11. august 2008

Kiusatused

Tänane kodustöötamise päev oli hommikust saadik hukas. Esiteks oli kallal koduse tööpäeva suurim kiusatus, minna ülemisele korrusele ja tõmmata tekk üle pea. Seda enam, et öösel magasin miskipärast halvasti, vihma sadas, ja kaks koera magasid tooli taga õndsat und ja levitasid alfalaineid. Aga loll kohusetunne sundis arvuti juures kügelema ja ekraani jõllitama, kuigi jah, töötegemine see ju ei olnud, mida ma seal tegin. Khm.
Jooksin vahepeal läbi paduka kuuri, tegin seal ühe hädavajaliku töise teo ja mõtlesin, et raha on läinud kohutavalt ja närvipinget olnud selle ehitusega omajagu, aga viimaks ometi on mul koht, kus kõigi oma rohkelt rämpsutekitavate hobidega tegeleda.
Siis käisin süüa ostmas ettekäändega, et lõuna on inimesele nagunii ette nähtud.
Lõpuks, viimasel paaril tunnil forsseerisin ennast ja tegin ära kogu ettenähtud töö. Mis tegemata jäi, ei sõltunud enam minust.

Eks käis eile siin, tuli paarile mahaunustatud asjale järele. Sokutasin talle veel paar tükki, mida ta polnud märganudki. Muidu oli kõik kena ja normaalne, jõime koos kohvi ja lobisesime. Naljakas, siis kui me koos elasime, polnud meil kuude kaupa millestki rääkida. Nüüd nagu oli. Aga õnneks see ei muuda enam midagi. Mina olen oma elu järjele saanud ja paistab, et tema ka. Ja sellest on ainult hea meel.
Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Triviaalne tõde, seda aga tuleb ikka ja jälle enesele meelde tuletada.

Algarvu mõtted Gruusia sõja teemadel olid head. Ise mõtlen umbes samamoodi. Ainult Ameerika demokraatia osas tsutt teistmoodi, aga see on hoopis teine teema.

Neljapäev, 7. august 2008

Naeruralli

Üks põhjus, miks ma juba üle seitsme aasta samas firmas vastu pidanud olen, on seltskond. Paremat tiimitööd on raske ette kujutada - ja see pole mitte ainult minu isiklik, vaid ka meist kõrgemalseisvate jõudude arvamus. Kuni selleni välja, et sellele ollakse kohati lausa kadedad. Aga see pole tänane teema. Tänane teema on kogu töökat kollektiivi regulaarselt nii paar korda kuus tabavad naerukrambihood.
Tänane naeruralli algas sellega, et taanlasest kolleegil, kes parasjagu Tallinnas viibis, oli täna sünnipäev ja ta soovis lõuna välja teha. Koht anti mulle valida ja peale mõningast ajuhalvatuses vaevlemist otsustasin seltskonna Mercadosse sõidutada (Maksimarketi söökla ei tundunud sündmuse tähtsust arvesse võttes just päris paslik olevat). Hoiatasin ette, et ma pole seal ise käinud, koht on suhteliselt üles haibitud ja et kui hinnad väga kirveks osutuvad, siis halastame sünnipäevalapse krediitkaardile ja läheme mujale. Minule oli miskipärast jäänud mööda sõites mulje, et tegemist on kohaga, kus on lumivalged laudlinad ja tärgeldatud kelnerid. Aga ei, koht oli mõnus, teenindus hea, toidud maitsvad ja hinnad Tallinna kohta mõistlikud. Nii algaski itsitamine juba lõunalauas, jätkus väljas, kus kõik tahtsid innovatsioonilinnaku lamamistoole proovida ja selleks ajaks, kui me parklast välja keerasime, rõkkas auto hullumeelsest hirnumisest. Minul oli kõige keerulisem, sest pidin naerukrampides visklemise ja silmist naerupisarate pühkimise vahel ka suutma autot teel hoida ja mitte kedagi alla ajama. Õnneks läks vist.
Siseringi mitmedimensionaalseid nalju ümber jutustada pole mõtet, need muutuksid lihtsalt lamedaks. Aga päeva lõpuks olin päris õnnelik, et tänu Bourjois Clubbing silmalainerile oli vähemalt osagi meiki säilinud, suurem osa voolas koos naerupisaratega minema.
Päeva lõpuks oli asi nii kaugel, et üks kolleeg nimetas teist aktiivseks kaameliks, kuna tolle rinnaesist ehtis Camel Active hiiglaslik logo ja isegi see oli sel hetkel nii naljakas, et kõik luksusid naerust. Kaamel kaasa arvatud.
Siiamaani tuleb aga meelde ja ajab aga naerma.

Teisipäev, 5. august 2008

Vihmase ilma mõtisklused

Pühapäeva õhtupoolikul mõtlesin, et vist peaks kastma hakkama, savises mullas olid kohati lausa praod sees. Tänaseks on tunne, et ega nüüd nii kuiv ka ei olnud, võiks nagu juba järele jätta. Ja 10 kraadi sooja on augustikuu jaoks nagu ka nats napivõitu.

Laupäeva õhtul pidasime õepoja 17.sünnipäeva. Võib-olla olen kusagil ka varem kirjutanud (võib-olla ka mitte), et meil on õega kahe peale laps. Ei, lesbilisi kalduvusi ei ole meil kummalgi, lapsel on isa täiesti olemas, aga vallaslaps on ta nii kirjade järgi kui ilmselt ka kasvatuselt. Ja üheksakümnendate algul oli see üksinda lapsekasvatamine kaunis keeruline värk. Ma ei taha sellega öelda, et see praegu kerge oleks. Aga kerge enesekiituse hõnguga võib öelda, et tulemus on päris hea. Põhikooli lõpetamisel ette loetud kiituskirjade hulk ületas kuulajate kannatuse ja pool saali hakkas haigutama. Mõneti on temas kõike liigagi, liiga intelligentne, liiga printsipiaalne. Lausa murelikuks teeb, mina olin tema vanuses palju suurem pätt.

Haiglast ei ole kuu aja jooksul helistatud ja selle üle võib ainult rõõmu tunda. Seega äralõigatud nahatükikestes uusi sõrajälgi ei avastatud ka mikroskoobi all. Kuni oktoobrini siis võib ennast jälle tavalise inimesena tunda ja üritada mitte närveerida. Vahetevahel tuleb isegi päris hästi välja.

Eile tilkus nina terve päeva, asi ei näinud külmetuse, pigem mingi allergia moodi välja. Püüdsin ära mõistatada, millega eilne päev üleeilsest erines ja jõudsin lõpuks järeldusele, et tegemist oli allergiaga töölehakkamise vastu. Sest eile oli peale puhkust esimene tööpäev.

Mõned päevad tagasi, kui ilm veel mõnus oli, vedelesin õhtul hämarduvas aias kiigel, andsin vaikselt hoogu ja rüüpasin aeg-ajalt klaasist siidrit. Rohutirtsud saagisid, lilled lõhnasid ja päike läks puulatvade taha peitu. Mõtlesin sellele, et viimasest operatsioonist on möödas viis kuud ja mehe väljatõstmisest 2,5 kuud. Sellest viimasest 2,5 kuust olen ma kolm nädalat Eestist ära olnud. Ja sellest hoolimata olen ma suutnud ära lõpetada kõik mehe poolt suure hurraaga alustatud projektid ja lõpetamata tööd,mida tema ei suutnud teha kaheksa kodusistutud kuuga. Ja mina tegin need asjad ära põhitöö kõrvalt ja opist paranedes. Peaks mainima, et ma olen tulemusega päris rahul. Ja mis oleks siis põhjus, et vaimselt ja emotsionaalselt mitterahuldavat kooselu taluda? Sellist põhjust ju polegi. Selts? Seda saab koertelt-kassidelt, töö juurest, sõpradelt ja internetist. Seks - minu puhul olematu põhjus, kui inimese keha on nelja opi käigus tükkideks lõigatud ja uuesti kokku õmmeldud, pole seksist mõtet rääkida. Kui üldse kunagi, siis aasta-paari pärast, kui kusagilt enam ei kisu ega valuta.


Ja ole nii tükkideks lõigatud kui tahes, ja nii õmblusi täis, kui tahes, seni, kuni silm näeb ja hing sees laulab, on elu elamist väärt. Elu on kingitus, iga päev on kingitud. Mõtleme sellele. Vahetevahel.