Kiusatused

Tänane kodustöötamise päev oli hommikust saadik hukas. Esiteks oli kallal koduse tööpäeva suurim kiusatus, minna ülemisele korrusele ja tõmmata tekk üle pea. Seda enam, et öösel magasin miskipärast halvasti, vihma sadas, ja kaks koera magasid tooli taga õndsat und ja levitasid alfalaineid. Aga loll kohusetunne sundis arvuti juures kügelema ja ekraani jõllitama, kuigi jah, töötegemine see ju ei olnud, mida ma seal tegin. Khm.
Jooksin vahepeal läbi paduka kuuri, tegin seal ühe hädavajaliku töise teo ja mõtlesin, et raha on läinud kohutavalt ja närvipinget olnud selle ehitusega omajagu, aga viimaks ometi on mul koht, kus kõigi oma rohkelt rämpsutekitavate hobidega tegeleda.
Siis käisin süüa ostmas ettekäändega, et lõuna on inimesele nagunii ette nähtud.
Lõpuks, viimasel paaril tunnil forsseerisin ennast ja tegin ära kogu ettenähtud töö. Mis tegemata jäi, ei sõltunud enam minust.

Eks käis eile siin, tuli paarile mahaunustatud asjale järele. Sokutasin talle veel paar tükki, mida ta polnud märganudki. Muidu oli kõik kena ja normaalne, jõime koos kohvi ja lobisesime. Naljakas, siis kui me koos elasime, polnud meil kuude kaupa millestki rääkida. Nüüd nagu oli. Aga õnneks see ei muuda enam midagi. Mina olen oma elu järjele saanud ja paistab, et tema ka. Ja sellest on ainult hea meel.
Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Triviaalne tõde, seda aga tuleb ikka ja jälle enesele meelde tuletada.

Algarvu mõtted Gruusia sõja teemadel olid head. Ise mõtlen umbes samamoodi. Ainult Ameerika demokraatia osas tsutt teistmoodi, aga see on hoopis teine teema.