Oleks siiski pidanud. Ühel pool vibreeriv raudtee, teisel pool Kuusakoski mürtsuv metallipress (pildil tänane vaatepilt Kuusakoski laoplatsile) Nõukaaegse paberilao tuult läbi laskvad ja hallitavad seinad. Osa mu tervisest jäi kindlasti sellesse majja.
Asukoha oleks veel üle elanud, lahkumissoovi tegi reaalsuseks majaomaniku suhtumine. Meie olime rentnikud. Teenisid nad meie käest selle lobudiku eest kaks ja pool miljonit krooni aastas.
Mitte sentigi sellest ei raatsitud hoone korrashoiuks kulutada. Kuni selleni välja, et kui meil üks kempsupott katki läks, toodi kusagilt (väljanägemise järgi otsustades prügimäelt) kasutatud pott.
Kui masu algas, vihjasime, et võiks renti alandada. Igal pool mujal alandati. Mitte meil.
Nüüd on ulg ja hala. Et miks me ikka ära kolime. Loomulikult ei taha 2009.aastal keegi sellist sara rentida. Aeg ja hooldamatus on oma töö teinud, seintes on praod, laed tilguvad, tuul tõmbab.
Kõndisin täna tühjades ladudes ja tegin pilte. Lihtsalt mälestuseks. Ma loodan, et ei pea enam kunagi seda maja nägema.
Alates homsest saab minust täielik harjumaakas. Elamise kolisin Tallinnast välja juba seitse aastat tagasi, nüüd läheb ettevõtegi linna piirist välja. Vähe usutav, et ma Lasnamäele enam kunagi sattuma peaksin, mind ei seo selle kandiga miski.
Ja kuigi uusehitusega on esialgu janti kui palju ja nagu alati, kipub lõpp hullumeelselt kiireks minema, olen tehtud otsusega ikkagi rahul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar