... on jäänud jõulupuhkuseni ja ma lausa ootan seda. Pühad on ka kalendrisse sel aastal nii kenasti paigutatud, et koos pühadega saab puhkuse pikkuseks lausa poolteist nädalat. Mõnus.
Viimased nädalad olen vaevelnud tõsises motivatsioonikriisis. Sellel pole mingit pistmist saabunud ümmarguse vanusega, viimasega on kõik kenasti korras. Asi on töine ja seetõttu pole mul ka õigust ega tahtmist sellest üksikasjalikult kirjutada. Lühidalt võiks seda sõnastada nii, et üheksa aastat tagasi palgati mind üht asja üles ehitama ja nüüd on minu meelest see asi nii valmis kui ta üldse selle kiluvabariigi (pidin äärepealt -tiigi kirjutama) võimaluste piires valmis saab olla. Areneda ei ole suurt enam kusagile ja see tähendab, et mul on igav. Vaimselt igav, igasugused igapäevasekeldused ja argiaskeldused ning jooksvate probleemide lahendamine täidavad küll aega, kuid emotsionaalset rahuldust ei paku. Tunnet, et jess! ma sain hakkama! ei ole ega paista kusagilt ka tulevat. Ma tunnen sellest puudust. Rutiinitaluvus on mu kõige nõrgem külg ja selles suhtes pole vanusega küll mitte midagi muutunud.
Lugesin Airi Ilisson-Cruzi "Minu Austraaliat" ja kahetsesin hetkeks hingepõhjast, et pole kakskümmend viis aastat noorem. Siis oleks lihtsam hõlmad vöö vahele panna ja end kusagil mujal proovile panna. Minu vanuses ja eriti minu diagnoosiga oleks see nii suur risk, et ma ei julgeks seda ette võtta. Vähemalt ära minna küll mitte, mingil muul maal täiesti uuesti alustada.
Kevadeks, kui saab jälle näpud mulda pista ja aeda kujundama hakata, läheb ehk kergemaks. Seni...seni tuleb kuidagi välja kannatada. Olemata küll rahul, kuid siiski oskamata midagi ette võtta. Tahtes ära, ja ometi paigale jäädes. Põhjusi jäämiseks on tuhandeid, minemiseks vaid üks - rahutus. Rahutus, millega võidelda on suhteliselt lootusetu.
Jääb üle vaid loota, et aeg annab arutust. Nagu tavaliselt.
10 kommentaari:
täieti normaalne tegusa inimese tunne
Andnud (hetkel küll suusõnaliselt) lubaduse üht suurekaliibrilist projekti juhtida tunnen end hetkel vastupidiselt:)
Väljavaade, et paaril järgmisel aastal jääb mul isikliku elu elamiseks üsna vähe mahti, hirmutab... Kardan ka ülepinge ja muude "toredate kaasnähtude" pärast. Aga ilmselt on olemas varjatud jõuressursid. Ja kunagi ma taolist "põnevust" just soovisin.
Kas pole nii, Thela, et kui midagi väga tahta, siis selle poole samm-sammult liigud? Tuleb vaid sobiv eesmärk välja mõelda. Mõned eesmärgid lükkab elukogemus eos eemale. Nii minugi puhul.
Noh, baleriiniks saamise üle enam ei unista:)
Ka mina ei suudaks enam võõrale maale minna. Sest mulle kalleid elajaid ei saa sinna kaasa võtta.
Aga kindlasti on muid väljakutseid/variante lõpmata hulk.
Aga kas sul ei ole mingit hullu mõtet, sahtlipõhja ideed, millega tegelemine on alati kas huvi pakkunud või intrigeeriv olnud, kuid ühel, teisel või lausa kolmandal põhjusel kõrvale heidetuks saanud? Kasvõi nt seetõttu, et tundub jabur see mõte?
Et miks mitte servast midagi sellist sikutama hakata... Ükskõik siis kas tegu on elatist võimaldava või lihtsalt hobiga. Hea planeerimise korral saab ka töö kõrvalt väljakutsetele pühenduda ning siis töörutiin lausa õnnistus.
Vot kus nüüd muna õpetab kana:D
Mina jään selles küsimuses eriarvamusele. Mind lõputu saavutamis-ja arenemisvajadus tagant ei torgi. Mina hindan kõige väärtuslikumaks endale pühendatud aega ja elu nautimist. No tööd, seda tuleb teha just niipalju kui hädapärast vajalik on.
Sind ma ümber veenda ei kavatsegi, selleks oleme liiga erinevad, et sulle minu mudel sobida võiks.
Mul jah ei tule see elunautimine eriti pikalt välja, on proovitud kah...aga praegusel ajahetkel ongi häda vist eelkõige unistuste puudumises.
Vabanda, targutasin siin pikalt, aga... hoian Sulle jätkuvalt pöialt. Sellepärast. Vot.
Rahutute hingede häda. Saan seljakotiga rännates mõtlemise tagasi paika - kodu paistab eemalt armas. Isegi rutiin tundub kaugelt vaadates igatsusväärne, kuniks... kuniks jälle tekib tahtmine minna. Enesepetmine küll, aga aitab stabiilsena hoida.
mida ma otsin, aitah
Lugesin su blogi praegu algusest lõpuni läbi! Oli väga hea lugemine! Miks - sest sinus on nii palju jõudu ja positiivsust, et ise võin oma väikeste muredega lausa nurga taha häbenema minna!
Aitäh oma elu ja kogemuste jagamise eest!
Ma ootan ka aega, et saaks taaskord aeda minna ja palju muid asju unustada!
Soovin sulle südamest kauneid Jõule!
Tiina
TIINAle
nii tore on kui sul on midagi ütelda, sul ei ole blogi aga sa paned oma nime alla
minu blogis käis üks anonüümne sõna võtmas ja oli tunne nagu oleks keegi salaja mu tubades tuhninud
thelale
mina olen mõelnud mitu päeva, et tooks puu tuppa paneks ehted külge aga pole jaksanud minna pööningule avastusretkele
keegi on ühe tähekese pannud kardinapuule
pragu kui kõik magavad, peaks tembu ära tegema ja kasti täie vidinaid üle sättima
tuleks ehk tubadesse jõulusära
Postita kommentaar