Meespensionär tuleb koduabiliseks...

teatas autoraadio mulle, kui ma pediküürist ja kosmeetiku juurest tulles võtme süütelukku torkasin. Selline kuulutus võttis kohe ootamatusest silmi pööritama ja mu haige fantaasia hakkas kohe jahvatama, mida siis sihukese koduabilisega pihta hakata. Süüa teha meil ei ole vaja, kodus ma nädala sees praktiliselt ei söö, nädalavahetusel, siis jah. Meeste koristamisse mina ei usu, ma pole kogu oma poole sajandi pikkuse elu jooksul ühtegi korralikult koristavat meest kohanud (küll oskavad nad naiskoduabiliste koristuskvvaliteedi kallal fantastiliselt hästi iriseda). Pesumasinat oskavad sisse lülitada, välja lülib too end ise. Pesu nöörile viia ja tagasi tuua ka. Triikimine...khmm. Ei kommenteeri. Olevat isendeid, kes saavad hakkama. No suvel on alati rohimist, kastmist, hekilõikamist, muruniitmist. Basseinis on meil endiselt ja ikka veel lumesulamisvesi ja vihmaveetorud on umbes. Talvel puudetassimist, ahjukütmist ja lumelükkamist.
No ja üks oluline omadus peaks sel koduabilisel veel olema, ta peaks olema kurttumm. Sest kui mina oma rohket suhtlemist ja pidevat puusalttulistamist nõudvalt tööpostilt koju jõuan, siis ei taha ma tihtilugu ei ühtegi sõna öelda ega kuulda. Ma unistan juba pikemat aega nädalavahetusest, kus ei peaks mitte kellegagi suhtlema, aga kusagilt ei paista sellist tulevat.
Aga kui juba kurttumm basseinipoiss, siis võiks ju midagi nooremat ja kobedamat olla, et oleks ilus vaadata ka.
Tundub, et ühe oma eelmistest eludest olen ma elanud millalgi orjandusliku korra ajal.
Meespensionäri telefoninumbrit ma üles ei kirjutanud. Kui juba telefoniga räägib, järelikult pole kurttumm :(