esmaspäev, 13. juuni 2011

Blogiauk

Viimasel paaril kuul on järjekordset kinnitust leidnud reegel, et mida rohkem tegelemist ja askeldamist on reaalses elus, seda vähem aega jääb virtuaalseks eluks. Neid päevi, kui arvutikaant lahtigi tehtud pole, on viimasel ajal päris palju. Veel rohkem selliseid, kui arvutiekraan kumab silmade ees ainult tööajal ja tööasjus.
Isegi õue, kus ma viimastel kuumadel päevadel suurema osa ajast veetnud olen, pole olnud tahtmist arvutit kaasa tassida. Eilse logelemispühapäeva veetsin peamiselt raamatuid lugedes terrassidiivanil. Sest teine põhireegel kipub olema see, et kui organismile pikalt ja pidevalt piitsa anda, teatab ta ühel päeval, et nüüd aitab. Rohkem ei saa. Taimaut. Ja siis on kõik hädad korraga kallal.
Päästikuks sai reedehommikune hambaarstikülastus, et logisevad esikikud lõpuks ometi välja tõmmata (hoovõtt võttis aastakese, sest see tundus nii õudse ettevõtmisena, hambaarsti ma ei karda, küll aga pelgan igasuguseid kunstlikke lisandeid enese küljes ja see ettevõtmine tundus hüppena umbes sajandasse eluaastasse). Tõmbamine ise läks tuimestuse all lihtsalt, aga peale seda hakkas ikka väga paha. Valuvaigisteid kulus hulgem, ilm oli ka vastikult palav ja nii ärkasingi laupäeva hommikul mitte ainult hambutuna, vaid ka poolpimedana, sest nägu oli nii üles paistetanud, et silmad ei tulnud hästi lahti. Öäk. Eks noris, et ikka ehtne külatädi, reede õhtul ilmselt suurem pidu olnud, silm paistes ja pooli hambaid põle...päris rõve tunne. Sellest hoolimata vedasin end Vääna Agri laadale, sest olin suutnud endale sinna mõned puud tellida. Laat oli muidu väga hale, paarkümmend müüjat suurele territooriumile laiali pillutatud ja keegi ohmoon oli suutnud parkla sellest tillukesest müügialast täpselt kilomeetri kaugusele planeerida. Nii et kui ma lauspäikeses ja 30-kraadises kuumuses, paistes koonu ja valutava peaga olin suutnud selle kilomeetri maha vantsida, olin juba oimetu. Kaaslane õnneks halastas ja tõi pärast auto seal teises maakonnas asuvast parklast lähemale ja ma sain varjus oodata.
Nüüd siis ootan paistetuse alanemist ja varjun seni oma kabinetis, õnneks andis kuumus natuke järgi ja täna on isegi veidi vihma sadanud. Ollivuudi naeratuseni läheb veel aega - ehk nagu tuttav hambaarst kunagi mühatas, et tema pole ühelgi filmistaaril ehtsaid hambaid suus näinud, kõik puha kunst ja võlts. Nii et olen astumas staaride seltskonda...irw.

6 kommentaari:

Bianka ütles ...

Mul seisab sama katsumus ees, aga lükkan seda muudkui edasi. Ehk sügisel...

Aidi ütles ...

Väga jube. Kõik, mis on seotud hambaraviga, täidab mind õuduse ja paanikaga. Mul muide on homme õhtupoolikul hambaarstiaeg, aga midagi nii äärmuslikku kui sul pole õnneks plaanis.

Hundi ulg ütles ...

Ma näen inimesi sedavõrd harva, et pole kelleltki küsida. Kas selle vabariigi ajal elanud ja täiskasvanuks saanud kardavad ka hambarsti? Või see on nn. nõukogude põlvkondadele omane, nende mälestustest pärit pelgus? Viimane küsimus ei puuduta muidugi Thelat, tema on tubli.

Bianka ütles ...

Hundi ulg, sama tähelepanek nõukogude-aegsetest põlvkondadest ja hambaarsti kartmisest tuli ka mulle pähe ;) Just katsusin ennast veenda, et miks ma väldin hambaarsti, sest tänapäeval pole see ju enam valus? Mul pole mingeid kümneharuste hammaste õudseid väljatõmbamisi ega muid ekstreemsusi ette tulnud. Aga omaaegsed valusad puurimised ja närvi suretamised ei unune alateadvuses vist kunagi ;)

Elviina's blog ütles ...

Eks kõik sõltub ikka hammastest ja mida nendega tehakse. Hambakivi eemaldus on lihtsalt vastik, nagu naistearsti juures käimine, aga kui vaja siis vaja. See vastu puurimised ja väljatõmbamised on asi omaette. Mõne purihamba kätte saamine on ka nüüdsel ajal mõnikord kõikidest tuimestustest hoolimata täielik piinapink.

Gabriel ütles ...

Illuminati on mind palju aidanud, mu ema oli väga haige ja mul oli operatsiooni jaoks vaja 40000 eurot, kuid arvete tasumiseks polnud raha, ma taotlen oma pangas laenu, nad ei saanud mulle seda laenu pakkuda, kui ma nägin Internetis illuminaatide kohta tunnistust, arvasin, et see oli nali, võtsin ühendust lord Edmundoga, kes selgitas kõike illuminaatide kohta, kui saan registri, saan 5 miljonit eurot, on uus liige, siis sain registri ja saan raha on nüüd mu ema korras, illuminaatide hea külg on see, et pole inimohvreid, elan parimat elu, mul on hea maja ja autod ning väga hea äri, olen väga edukas ja saavutan oma unistused , tulge liikmeks ja nautige oma elu täieliku kontakthärra Edmundo telefonil või WhatsAppi numbril +2348159768201 või e-posti aadressil Worldunitedpowersociety@gmail.com, võtke ühendust illuminaatidega juba täna ja muutke oma elu lõplikult

Hr Paul Finn