reede, 28. oktoober 2011

Selline ta on, see elu

Normaalne vanaaja inimene müttas varakevadest sügiseni värskes õhus ja pimeda aja saabudes pani kõpla varna ning puhkas, istus perega, nokitses käsitööd, jutustas muistseid lugusid. Tänapäeva aiandushuviga töölkäija lõpetab suvise rabelemise, paneb kõpla varna ja...hakkab veel hullemini rabelema. Ja kui ise seda teha ei taha, hoolitsevad tööuputuse eest teised.
Eelmisel nädalal olime sunnitud vallandama kaks üsna olulistel töökohtadel olnud töötajat, mõlemad seitse aastat töötanud ja mõlemad sama paragrahviga, usalduse kaotus. Ehk peale pikka töötamist muutusid näpud firma vara suhtes äkki pikaks. Miks see osade inimestega juhtub, jääb mulle ilmselt surmani mõistatuseks. Ma ei tahagi sellest rohkem kirjutada. Kui palju ma samasuguste probleemide pärast olen inimesi töölt vabastama pidanud, ei teagi. Pole lugenud.
Juba siis olime sunnitud töökoormuse ümber mängima, igale inimesele ajutiselt umbes pool töökoormust juurde. Lisaks pidin ma ise esmaspäeva hommikul Kiievisse nõupidamisele lendama.
Esmaspäeva hommikul kõigepealt kontorisse minnes küsisid kolleegid minu käest, ega ma ühest juhtkonna liikmest ei tea. Ei teadnud, ja see tegi mind esialgu vaid pisut murelikuks. Sest konkreetse meesterahvaga olen kümme aastat koos töötanud ja kogu selle aja jooksul pole ta mitte kordagi tööle niimoodi hilinenud, et poleks ette teatanud. Pedant ja oma asjade vahel ülemääranegi ülekorraldaja.
Kella kümneks olin juba niipalju närvis, et otsisin netist tema abikaasa telefoni ja helistasin talle tööle. Tööl naist polnud, teade lubati edasi anda.
Kell pool üksteist helistas puuduva kolleegi abikaasa tagasi ja küsis, palju ma tean. Midagi ma ei teadnud. Rabav teade oli see, et kolleeg tulistas endale reede õhtul kuuli pähe, põhjuseks pereprobleemid. Ja ei tule enam kunagi.
Ma ei tahaks olla tema naise ja laste nahas. Aga ega meie nahas ka praegu lihtne ei ole. Tund aega hiljem istusin ma lennukis ja tundsin, et mu mõistus on täielikult jäätunud. Kohale jõudsin andsin sealviibivale tippjuhkonnale aru. Kogu konverentsil räägitu jooksis minust mööda nagu postist. Ainult mõtlesin. Miks, kuidas. Miks inimene nii tegi ja kuidas edasi toimida.
Teisipäeval vahetasin reedeks mõeldud lennupileti kolmapäevaks ringi ja lendasin tagasi. Nüüd rabame olukorda lahendada 10-12-14 tundi ööpäevas, loeme kandideerijate CV-sid ja püüame ellu jääda.
Jääme ka. Ja mu allesjäänud töökaaslased on nii tublid, et võtavad pisara silma. Vaat et rohkemgi kui lein argpüksliku enesetapja pärast. Sest paraku olen ma eluaeg enesetappu pidanud lihtsaima vastupanu teeks. Lased endale kuuli pähe, paned köie kaela või lõikad veenid läbi ning sinu jaoks ongi kõik. Aga need, kes sinust hoolisid, peavad kogu sinust mahajääva sõnniku ära likvideerima ja ära seedima. Nii otseses kui kaudses mõttes.
Olen isegi elus korra kõige lõpetamisele mõelnud. Märtsis 2007, kui peale operatsiooni teadsin, et jään teatud mõttes igavesti sandiks. Kui ma koosnesin ainult valudest, lehkavatest haavadest ja õudusest tuleviku ees. Ja ainuke, mis hoidis mind alla andmast, oli teadmine, mida ma sellega teeksin. Oma lähedastele, oma sõpradele, kõigile, kes minust hoolivad.
Ma olen praegu rahul ja õnnelik, et ma alla ei andnud. Ja ei suuda lugu pidada neist, kes annavad.
Me tuleme toime. Alati oleme tulnud.

9 kommentaari:

Bianka ütles ...

Kui poleks ekstreemolukordi tekkinud, oleks sul ju igav hakanud :D

Enesetappu on raske mõista neil, kes seda kunagi ei tee. Eks sellele mõelnud oleme korra vast kõik, kui tundub, et enam ei jõua... Aga need, kes selle ära teevad, pole ehk mitte aremad, vaid lihtsalt nõrgemad. Või on nende vaimses süsteemis kõik nii nihkesse läinud, et nad ei näe enam maailma selgelt ega tee enam adekvaatseid otsuseid. Ma ise olen ühte enesetapjat tundnud ja temale pandi (tagantjärgi) skisofreenia diagnoos. Sinu töökaaslane ehk oli alati nii täpne ja korralik mees, kes tahtis omada kontrolli oma elu üle. Ja kui see käest libises, siis tundus, et muud väljapääsu pole.

Kas me ikka peame selle otsuse vastuvõtmisel mahajääjate peale mõtlema? Kui just pole kedagi abitut, kes sinuta hakkama ei saa... Kuigi ma absoluutselt ei poolda enesetappu kui raskete olukordade lahendust, aga ikkagi, puudutab see eelkõige inimese enda elu. Me keegi ei saa olla tema nahas, ega tunda seda, mida tema tundis ega mõista, miks ta nii otsustas. Ja küllap on ka lähedased pisut süüdi, et ei märganud õigel ajal olukorra tõsidust ega ulatanud abikätt.

Eve Piibeleht ütles ...

Sul, Bianka, on selle kontrollikaotamise koha pealt ilmselt õigus. Aga noh, kui iga mahajäetav mees või naine hakkaks enesetappu sooritama, oleks tagajärjed ikka üsna hoomamatud. Mina tunneksin end lausa massimõrvarina igatahes :D
Aga ekstreemolukorrad...ma hakkan vist vanaks jääma nende nautimiseks...

arni.alandi ütles ...

Aga KES toetab meest/naist, keda tema pikaajaline partner maha jätab? Ma arvan, et tema enesetapu põhjuseks oligi ADEKVAATNE (xan ADEKVAATNE) arusaam, et teda pole enam KELLELEGI vaja. &h, tõepoolest tema alluvaile - selleks lühikeseks perioodiks, kuni nad peavad ära klaarima suitsiidist tingit segaduse & kõik. Ning siis ongi kõik. Elada a10eid olemata kellelegi vajalik - milleks see elu?
Loomulikult vb alustada uuesti, tühjalt kohalt, leida uue partneri, luua uued sidemed, uue sõpruskonna, aga Eesti suguses väikeriigis on see ikka krdi raske. & mis see teid teie töös ikka aidanud oleks, kui ta enesetapu asemel põgenenuks NY-i, et seal tühjalt kohalt uuesti alustada:)

Eve Piibeleht ütles ...

Tööalaselt on inimest asendada kõige kergem. See lihtsalt nõuab natuke organiseerimist ja võtab natuke aega ja ongi tehtud.
Kui kerge on aga selle mehe alaealistel lastel, on iseküsimus.

Emmeliina ütles ...

olen töötanud puuetega inimestega ja vaimsete häiretega (mitte segi ajada vaimupuudega) inimeste hulgas on enesetapukatsed levinud käitumine. Niisamuti alkohoolikutel. Sooritused on arvestatud nii, et ikka keegi leiaks ja päästaks. Need inimesed tahavad teiste kaastundele mängida.
Helistatakse öösel, manipuleeritakse ja anutakse kaastunnet. Aga mul on ka mõne korra juhtunud, et katse ongi õnnestunud. Ja mahajääja jääb süütundega ja nihestatud psüühikaga endale etteheiteid tegema. Väga kurb.
Veel võidakse jääda eluaegseks invaliidiks mitte ainult vaimselt vaid ka füüsiliselt.

Minu arvamus on, et lapsevanemad ei tohi oma lastele sellist asja teha. Mitte kunagi.

arni.alandi ütles ...

Mille poolest on parem siis isa, kes on küll elus, aga keda lapsed enam mitte kunagi ei näe, sest ema'i luba, nagu need asjad sel puhul reeglina lähevad?

Ning kuulda oma laste käest elulõpuni, milline pask sa oled (sest loomulikult keerab ema lahutuse korral lapsed isa vastu ning keerab neid ka kõik järgnevad a-d OMA elu lõpuni, lahutet emade suurim rõõm ju on teadmine, et tema lapsed tema endist meest & oma isa kogu südamest & kõigest jõust vihkavad)- vähemalt minu jaoks oleks see küll liiga raske taluda.

arni.alandi ütles ...

Ning ikkagi veel ka see - iga inimene vajab raskel hetkel tuge. Lahutet meest ei toeta iial keegi. Parimal juhul jäetakse tema üle irvitamata. Parimal juhul.

Emmeliina ütles ...

Arni, see on väga valus teema ja üheseid lahendusi pole varnast võtta.
nelja täiskasvanud poja emana on mul juba üht teist kogetud ja kõrva taha pandud. lapsed ei jää elu aeg väikesteks emmenunnudeks. Kui siis veel isa oskab ja tahab, saavad täiskasvanuna jutud räägitud.
Hullem on, kui pole enam isa, kellelt küsida.

Gabriel ütles ...

Illuminati on mind palju aidanud, mu ema oli väga haige ja mul oli operatsiooni jaoks vaja 40000 eurot, kuid arvete tasumiseks polnud raha, ma taotlen oma pangas laenu, nad ei saanud mulle seda laenu pakkuda, kui ma nägin Internetis illuminaatide kohta tunnistust, arvasin, et see oli nali, võtsin ühendust lord Edmundoga, kes selgitas kõike illuminaatide kohta, kui saan registri, saan 5 miljonit eurot, on uus liige, siis sain registri ja saan raha on nüüd mu ema korras, illuminaatide hea külg on see, et pole inimohvreid, elan parimat elu, mul on hea maja ja autod ning väga hea äri, olen väga edukas ja saavutan oma unistused , tulge liikmeks ja nautige oma elu täieliku kontakthärra Edmundo telefonil või WhatsAppi numbril +2348159768201 või e-posti aadressil Worldunitedpowersociety@gmail.com, võtke ühendust illuminaatidega juba täna ja muutke oma elu lõplikult

Hr Paul Finn