"Eesti Ekspressis usutlus viimaseid päevi ametis oleva Eesti kaltsukuningannaga", kisasid eile päev läbi vähemalt kõik Trio raadiojaamad. Huvitav, kes neid reklaame teeb ja kui minu asemel oleks olnud mees, oleks kisatud kaltsukuningast?
Mitte et ma solvunud oleksin. Tosin aastat ajakirjanduse hambus olemist on naha ikka päris kilpkonnakilbiks kasvatanud.
Kummaliselt hea ja kerge tunne on. Mitu inimest küsis eile, kas kahju ei ole. Ei ole. Tüdimus kasvas nii suureks, et seda polnud võimalik enam taluda. Ja ameti võttis üle vääriline inimene.
Kolleegid kinkisid aiapoe kinkekaarte, sest teavad mu tõrksust lõikelillede vastu. Spetsiaalselt kohale lennanud ülemus pidas südamliku tänukõne. Töölised tõid sellise roosikimbu, et ma hakkasin selle raskuse all peaaegu vaaruma.
Otsekui sümboolselt läks paar päeva tagasi rikki kohvimasina taimer. Justkui aimates, et edaspidi ei pea ta enam mulle hommikul kella poole seitsmeks kohvi valmis keetma.
Õhtul kaasa kõrval mürisevas kaubikus koju poole sõites pani otse näkku paistev loojuv päike silmi pilutama. Hea ja soe tunne oli.
Hilisõhtul avasin 2008.aastal Iirimaalt toodud 17-aastase Bushmillsi juubeliviski ja võtsin klaasikese.
Peale seda tuli pikk ja unenägudeta uni.
