Pühapäev, 1. november 2015

Vähk. Kust ta siis ikkagi tuleb?

Kõige ausam vastus on see, et meditsiinilist vastust ei ole. On sadu, kui mitte tuhandeid uuringuid, mis tõestavad või siis ei tõesta pärilikkuse, keskkonna, eluviisi, toitumise ja tontteabveelmille mõjust vähi tekkele. Kõik need on statistilised. Näiteks 50% kopsuvähki haigestunutest on suitsetajad, seega soodustab suitsetamine suure tõenäosusega kopsuvähi teket. Minul tekib selliseid uuringuid lugedes alati küsimus, et aga ülejäänud 50%? Statistika on statistika.
Seda sõralist elukat, kellega mina olen oma elu jagama pidanud, põhjustab meditsiinilises mõttes viirus HPV16. Mille vastu muuseas on tänapäeval võimalik vaktsineerida, küll tasu eest ja kui mul oleks tütar või tütretütar, siis ma sunniksin teda seda kasvõi toore jõuga seda tegema.
Samas on tegemist laialtlevinud viirusega, millesse mõningate uuringute väitel haigestub elu jooksul üle 80% inimestest, kellest enamus vähki ei jää, nende oma immuunsüsteem saab viirustest jagu.
Seega ongi nii vähi kui enamike haiguste puhul võlusõna seesama immuunsüsteem ja see on juba keerulisem teema.
Mul on sel suvel olnud palju sellist aega, kus käed teevad tööd, aga mõtted käivad oma radu. Ning olen jõudnud ühesele järeldusele, et õigus oli kadunud Gunnar Aarmal, kes ütles, et 70% meie tervisest sõltub õigest mõtlemisest, 10% õigest hingamisest, 10% õigest liikumisest ja 10% õigest toitumisest. Võlujõud ongi meie eneste peades kinni ja ma olen küllalt seda näinud, et tegelikult lahkuvad kiiresti need, kelle elujõud on mingil põhjusel otsa saanud ja kes oma sisimas enam elada ei taha. Isegi kui nad enesele ja oma lähedastele seda tunnistada ei taha.
Kevade poole postitas hea väekas sõber ühe teksti, mida ma tol korral lugeda ei tahtnud, aga tema lahkel loal toon selle nüüd siin natuke lühendatud kujul ära, sest see langeb üsna üksüheselt kokku sellega, milleni suve jooksul oma mõtetega jõudsin.

Vähk tekkib inimestel, kes "panid tiivad kokku".
Ameerika arst Lawrence Le Shan teeb hämmastavaid järeldusi selle haiguse tekkepõhjustest ja
ka ravist oma raamatus "Vähk - elu pöördpunkt".
Vähihaigus  ei ole surmav haigus
Omas veel tõlkimata raamatus dr. Le Shan käib välja väidet, mis võib esmapilgul tunduda
paradoksaalne ja isegi mõnes mõttes mõnitav, kuigi see on tema 30-aastase arsti kogemusel
põhinev järeldus: vähk ei ole surmav haigus. Enamgi veel, see haigus on saatuslik pöördehetk
inimese elus, selles mõttes, et inimesel tekib võimalus teha teoks kõike seda, millest ta on
omas elus unistanud. Peale seda ta saab terveks.
Dr. Le Shan on veendunud, et vähk on otseselt seotud inimese sisemise seisundiga. Kui
inimene ei näe enam oma elus mõtet, siis keha reageerib sellisele elu eitamise mõttele vähiga.
Eriti tihti vähk tekkib just nendel inimestel, kes enne haigestumist olid aktiivse eluviisiga, aga
siis olude sunnil „panid tiivad kokku“. Just sellepärast arst on veendunud, et vähk on elu
pöördepunkt, hetk, mil on vaja teha valikut: kas surra või muutuda ja minna teist teed. Kui
inimesel taastub eluisu, siis reeglina vähk taandub.
Täpselt selliseid mõtteid jagab oma raamatus Bernie Siegel. Ta rõhutab, et kui inimesele
mainida võimalikust surmast, siis enamasti inimene avastab endas enneolematuid oskuseid ja
hakkab nad innuga kasutama – sel lihtsal põhjusel, et „aega pole enam palju jäänud“.
Inimesed ütlevad tihti: „Ma vihkan oma tööd“, „Ma pole kunagi tahtnud olla insener“, „Juura
pole minu ala, ma olen alati tahtnud olla muusik“, „Mu peresuhted tapavad mind“, „Kunagi
tuleb ka minu tähetund“. Kui nad saavad teada, et neil on ravimatu haigus, nad ütlevad: „Mul
on jäänud elada vähem, kui aasta. Sel juhul ma teen seda, mis mind rõõmustab. Ma parandan
oma pereelu. Ma lõpuks sõidan Egiptusesse ja puudutan püramiide, ma ju unistasin sellest
terve elu. Ma hakkan mängima viiulit. Ma kirjutan oma raamatu.“
Aasta möödudes nad ütlevad: „Teate, ma pole veel surnud. Arstid ütlevad, et kasvaja on
kadunud. Huvitav, mis juhtus?“ Tegelikult nad ei saa aru, mis juhtus: nad pole surnud, sest
nad hakkasid elama.
Järelikult, kui te tunnete, et te pole õnnelikud, siis koheselt muutke oma elu, kasvõi selleks, et
mitte haigestuda.
Sigel arvab, et just selline eluviis on pika ja terve elu kohustuslik tingimus. Seejuures ta saab
aru, et pole alati võimalik teha oma elus kannapööre. Näiteks inimesel ei pruugi olla raha, et
kolida põhjamaalt sooja mere äärde elama. Aga Siegel pakub, et iga inimene võib leida viisi,
kuidas ennast maksimaalselt realiseerida. Ning selleks kõigepealt on vaja hakata armastama
ümbritsevat maailma. Võib jääda endises töökohas ja õppida olla seejuures õnnelik. Võti on
suhtumises.
Armastus on tähtis iseenesest, armastus kui eluviis, tingimusteta armastus: armastada
tähendab anda, ootamata midagi vastu. Ning mõne aja möödudes inimene tunneb, et kedagi
pole temast õnnelikumat. Kui mulle öeldakse: „Ma armastasin, aga mu armsam ei vastanud
mu armastusele“, - ma naeran ja ütlen: „Ma mõtlesin midagi muud. Te loete tunde, mida
pühendate oma armsamale ja ootate samaväärset vastu. Aga see on absurd. Kui suhted
muutuvad koormavaks kohustuseks, siis me kogume endas solvumisi, mis tapavad meid“.
Inimene, kelle elus kõik ei õnnestu, keda jälitavad haigused, peab võtma eluraskusi kui
õpetust. Ja just sellest vaatevinklist tuleb võib-olla rääkida „õigetest vigadest“, „õnnelikust
äpardumisest“? Ebaõnnestumised peavad õpetama, niiet inimesele, kes ajas teid marru võib
öelda: „Tänan, et te mind vallandasite... Tänan, et sa ei tahtnud tulla mulle naiseks... Tänan, et
te ei andnud mulle ametikõrgendust... Mu elu muutis suunda ja ma leidsin elumõte ja õnne“.
Mida paremini me saame endast aru, seda vähem me mõistame hukka ümbritsevat maailma.
Bernie märgib, et lapsed ei mõista kedagi hukka ja elavad ainult tunnetele toetudes. Kui te
palute last joonistada seda, millest ta unistab või kellena ta tahab olla tulevikus, siis ta teeb
seda koheselt. Kui pakkuda teha seda täiskasvanul, siis ilmselt ta vastab: „Parem lükata seda
nädala võrra edasi, et ma saaksid rahulikult mõelda, mida ma oma elust tahan“. Oma
seminaridel dr. Siegel esitab publikule küsimuse: „Kui ma kohe praegu teen igaühe teist
õnnelikuks – mida te seejärel teete?“ Enamus kuulajatest ei oska vastata. Me pole harjunud
olla õnnelikud, aga just selle jaoks me sünnime. Õnnelik inimene on alati terve.
Igaühel meist on oma eesmärk ja omad unistused, mis tunduvad kättesaamatud. Vahest terve
elu me surume alla püüd õnneliku olemise poole. Muutes oma elu, me terveneme.
Seda kõike hästi illustreerib dr. Le Shan'i patsienti Roberti haiguslugu.
Ta oli hea spetsialist, ei kurtnud kunagi tervise üle, aga 65-aastasena otsustas jääda pensionile.
Robert oli kindel, et oma vaba aega ta pühendab lastelastele. Kuid tema poeg lahutas ja
lapselapsed kolisid teise linna. Roberti elust kadus mõte. Ta ei tegelenud mitte millegagi,
sihipäratult lonkis mööda maja tundes ükskõiksust, väsimust ja tüdimust. Tema tervis järsult
halvenes ja varsti talle pandi raske diagnoos – vähk. Me võime vaid oletada, mis oleks
juhtunud edasi, aga ta kohtus dr. Le Shan'iga. Kohe esimeste vestluste käigus Robert sai aru,
et tal kadus põhjus elamiseks. Psühhoteraapia seansid aitasid meenutada peaaegu unustatud
huvi poliitika vastu. Dr. Le Shan soovitas astuda ühingusse, mis tegeleb sotsiaalsete
probleemidega. Uute inimestega suhtlemine, uued kohustused taastasid Roberti endist
aktiivsust, andsid talle jõudu. Et ennast vormis hoida, ta hakkas tegelema spordiga. Arstiga
kohtumisteks tal lihtsalt ei jäänud enam aega. Kasvaja areng peatus ja seejärel kasvaja kadus.
Veel üks juhus dr. Le Shan'i praktikast.
Natali sündis ja kasvas Brasiilias, riigis, mida ta väga armastas. Peale abiellumist ta otsustas
kolida Londonisse: tema abikaasa oli luuletaja, kelle loomingust kodumaal keegi ei
huvitunud, ning tal oli kaks tütart, kelle unistuseks oli saada näitlejateks. Nendel kõikidel
oleksid Londonis suuremad võimalused läbilöömiseks. Et võimaldada tütardele parimat
haridust ja lubada abikaasal kogu oma aega pühendada oma loomingule, Natali läks mitte
erialasele tööle. Ta tegi tööd, mida ta ei armastanud. Iga hommik ta ärkas rõõmuta ja sundis
ennast tööle minema. Kõik tema päevad olid sisustatud pere eest hoolitsemisega, ta tegi seda
mehhaaniliselt, unustades ennast.
49-aastaselt Natalil avastati rinnavähk laialt levinud siiretega. Väljavaated olid kurvad.
Viimases lootuses ta pöördus dr. Le Shan'i juurde. Peale pika vestlust dr. Le Shan ütles:
„Miks peaks teie keha võitlema elu eest, kui see elu toob teile igavat ja halli argipäeva, kui te
juba ammu unustasite enda olemasolust? Kui te varsti surete – siis teie lähedased lahendavad
kõiki oma probleeme ka ilma teieta. Kas ei oleks siis parem kasutada viimast võimalust, mida
annab teile elu: mingiks ajaks unustada teiste probleeme ja keskenduda iseendale? 10 aastat
tagasi te tegite vea, parandage seda praegu“.
Ja Natali läks tagasi Brasiiliasse. Ta käis paljajalu liivarandadel, suples merevees. Ta läks
tööle ning jälle hakkas õpetama väikseid lapsi, mida ta väga armastas. Kui varem rohud ja
dieedid ei aidanud, siis nüüd andis ravi häid tulemusi. Natali hakkas tervenema. Tema
üllatuseks tuli välja, et tema abikaasa ja tütred iseseisvalt said suurepäraselt hakkama kõikide
oma probleemidega.
Dr. Le Shan arvab, et igal inimesel on meie Maal oma ülesanne. Kui inimene viib selle ellu,
siis ta maksimaalselt realiseerib oma andeid ja saab oma elult ülimat rahuldust. Kui ta aga ei
ole omal kohal, siis elu ei too talle rõõmu. Sel juhul, isegi kui elu paistab pealtnäha hea, keha
võib reageerida vähiga.
Vähk on viimane hoiatus
Paljud näited, mida tõi dr. Le Shan oma raamatus kinnitavad vana hea tõde: kunagi pole hilja
otsast alustada. Mõnes olukorras ainult vähk aitab seda meelde tuletada. Vähk on viimane
hoiatus, mis sunnib inimest meenutama oma ülesannet, laskma oma soovid täide viia ja sel
juhul keha leiab ise jõudu haigusega võitlemiseks, mobiliseerib kõik oma kaitsemehhanismid.
Rõõm ja vabadus enese realiseerimisel – see on kõige tugevam ravim.
Igaühel meist on oma elu viis, mis kõlab igaühes alates sünnist. K.Young rääkis, et tulevik
valmib teadvuseväliselt ammu enne seda, kui temast hakkab saama olevik. Üsna tihti me
teadlikult summutame seda kõlavat viisi häbenedes selle lihtsust või vastupidi, ebatavalist
kõla ning hakkame elama teiste taktikepi all, surudes alla oma soovid ja võimalused. Kuid iga
muusikariist läheb katki, kui seda kaua valesti kasutada.
Kui avastatakse pahaloomulist kasvajat, haigel pole enam vahet, millest oli tingitud see
haigus: kas süüdi on ebatervislik eluviis või see, et ta aastaid unustas ennast pere või
ühiskonna pärast. Ainus, mis sel hetkel on tähtis – võimalus jääda ellu.
Aga vähil on üks tingimus: edaspidi saab elada ainult õnnelikult, arvab dr. Le Shan.
Veel üks näide praktikast.
Marial oli hea töö, palju sõpru ning kõik ümberringi arvasid, et tema saavutas oma elus palju.
Ja äkki temal avastatakse vähk. Esimese vestluse käigus dr. Le Shan’iga Maria sai selgeks, et
teda terve elu segasid kaks asjaolu: ta pole kunagi olnud abielus ja tal polnud lapsi, keda ta
väga armastas ning tema kolleegide suhtumine sellesse. Maria teadis, et teda peetakse
vanatüdrukuks ja väga põdes selle pärast.
Dr. Le Shan palus Marial meenutada oma elu kõige õnnelikumat aega. Need olid nooruse
aastad, mil ta töötas koolis, kus õppisid puuetega lapsed. Siis dr. Le Shan tegi ettepaneku, et
Maria võiks õpetajaks õppima minna. Üle 40-aastase vanuselt ja veel sellise diagnoosiga
hakata tudengiks? Dr. Le Shan käis peale ja Maria lõpuks nõustus. Õppimine läks kergelt ja
see aeg, mida ta sai veeta noorte keskel tegi teda õnnelikuks. Ta lõpetas kooli eksternina ja
läks tööle. Aasta pärast ta avas oma kooli puuetega lastele. Maria oli õnnelik ja arstiabi ei
olnud talle enam vajalik: ta unustas, et tal kunagi oli vähk.
Väga tihti inimesed, kellel avastatakse vähk, ei tea, mis on nende eesmärk selles elus ja ei tea,
mis teeb nad õnnelikuks. Sel juhul dr. Le Shan palub meenutada muinasjutu Kuldkalakesest,
kes on valmis täitma igat soovi. Aga on vaja kiirustada – kohe ta lööb sabaga ja ongi
igaveseks läinud. Mõelge, milline oleks see kõige südamelähedasem soov?
Võib ette kujutada, et me oleme alles sündinud ja terve elu on ees. Mida te tahaksite teha?
Kus ja kuidas elada? Katsuge meenutada oma elu kõige õnnelikumat hetke. Keegi võib öelda,
et pole kunagi oma elus õnnelik olnud. Aga olid ju mingit hetked, tunnid, kuud, mil te
tundsite siiralt rõõmu. Mõelge, mis tegi teid õnnelikuks ja katsuge tekitada oma elus sama
olukord. Sel viisil dr. Le Shan’il õnnestus tuua tagasi ellu paljusid vähihaigeid, kelle juhtumid
olid lootusetud tavameditsiini silmis. Juhtus ka nii, et kasvaja ei vähenenud, vaid selle kasv jäi
seisma ja ta ei teinud tüli paljude aastate vältel.
Kusjuures dr. Sigel kunagi ammu samuti ei olnud oma kirurgi karjääri üle õnnelik ja sellega
sugugi rahul. Talle meeldis joonistada ja ükskord ta joonistas oma autoportree, kus ta esitles
ennast peakate, maski ja pika mantliga. Siis ta sai aru, et oli ennast intuitiivselt peitnud
inimeste ja teda mitte rahuldava elu eest. Samuti ta oli väga kinnine, kuna pidevalt mõtles
inimeste peale, keda ei saanud aidata ainult skalpelli abil.
Ükskord, kui ta oli planeerimata sattunud psühhoteraapia seansile, ta kohtas seal oma
vähihaiget patsienti. Nähes dr. Sigeli üllatuse selle üle, et patsient tegeleb sellise raviviisiga, ta
selgitas: „Mulle soovitati teie kliinikumi visiitidest vaba aega veeta sellistel seanssidel. Ja
teate – see aitab!“ Dr. Sigel oli hämmingus: „Just seda ongi inimestele vaja!“
Ta hakkas organiseerima inimesi gruppidesse, et aidata neil luua positiivse emotsiooni ja
äratada keha kaitsemehhanisme vähiga võitlemiseks. Kuuel tunnil nädalas ta tegeleb kolme
vähihaigete grupiga – iga grupiga kaks tundi, ja nii juba kümme aastat. Ta näeb, et kohe, kui
tema kuulajad muudavad oma elu ja hakkavad täitma oma unistusi, nad saavad terveks. Ja
need, kes pealtnäha olid lootusetud, jäid elama ja tundsid ennast aina paremini.
Nende inimeste seas olid ka need, keda dr. Sigel ise opereeris. Juba 10 aastat nad elavad ilma
igasuguste haiguse märkideta – lihtsalt sellepärast, et nad hindavad igat oma päeva ja
rõõmustavad elu üle. Igaüks nendest patsientidest omal ajal ütles endale: „Oletame, et ma
suren poole aasta pärast. Järelikult ma pean kohe elama hakkama“.
Ja kui mingil päeval dr. Siegel helistab kellelegi neist, siis nad ütlevad: „Jah, ma olen elus. Ma
lihtsalt hakkasin elama ja sellepärast pole surnud“.

Minu enda näitel on see 100% tõde. Eelmise aasta lõpul olin sügavas depressioonis, Mitte millelgi ei tundunud olevat mõtet, kõik teed olid ette püsti tõusnud ja eluisu täiega otsas. Vägi läks sees käärima, nagu sõber nentis. 
Ma tulin sellest oma jõududega välja, sest sain aru, et kui ma selles enesehaletsuses ulpimist jätkan, siis ma surengi ära. Ja ainuke, kes mind aidata saab, olen ma ise. Kellelegi teisele loota ei saa eha tohi. Leidsin hakatuseks koolituse, mis mulle meeldis. Siis ajutise töö, mis oma põnevusega silmad uuesti särama pani. Mõtlesin oma tegemised läbi ja jätsin kõrvale kõik need, mis stressi ja meelepaha põhjustasid. 
Aga otse loomulikult ei möödunud see tagajärgedeta, sain Universumilt hoiatuse paari eelstaadiumis täpikese näol, operatsiooni, keemia- ja kiiritusravi. Sellest hoolimata, kuigi mu füüsiline olek on endiselt kaunis hõre, ei usu inimesed, et ma olen vähiravi äsja läbi teinud. Ma ei nägevat niimoodi välja. Isegi 15 kilo kehakaalu võtsin ma alla deprekaga, mitte kiiritusraviga, ravi ajal õnnestus mul hoopis poolteist kilo juurde võtta :). 

Järgmine postitus tuleb toitumisest ja vähist. Millal, ei luba, nende kirjutiste kirjutamine ei ole kerge. Aga loodan siiralt, et kellelgi on neist abi. 

1 kommentaar:

Angelwing ütles ...

Sa oled selle postitusega õigel teel! :)