Kes teisele auku kaevab...

Tund aega veel lennujaama minekuni aega, kõik pooleliolev lõpetatud ja uut alustada pole mõtet. Kohver paksult sooje riideid täis, seal Norra mägismaa karutagumikus, kuhu meid seekord nõupidamisele saadetakse, on alati kohutavalt külm olnud. Kaasa arvatud hotellis sees, eelmisel aastal magasin dressides ja villaste sokkidega, seekord pole ka kindlasti parem. Sooja vett pole, internetti ei ole, mobiililevi on ainult õues, toit on vilets ja lähim pood paarikümne kilomeetri kaugusel. See-eest öö maksab 420 norra krooni per nägu - ja omanikud paluvad alati, et me seda urgast reklaamiksime. No seda ma siis praegu teengi.
Loodus on muidugi ilus, kui kellelegi tundra meeldib. Esimest korda meeldis mulle ka. Neljandat korda sama asja vaadata pole enam üldse huvitav.
Täna hommikul korraldasin töise eksperimendi. Võtsime allüksuse juhiks meil varem töötanud inimese. Naiste kollektiiv, kuulujutud levivad, ja kui tema endine vahetu ülemus asjast teada sai, kirjutas kaebekirja. Kuidas kodanik N olevat oma töötamise ajal valetanud, varastanud, töödistsipliini rikkunud jms ja üleüldse ei kõlbavat meie auväärses firmas isegi mitte uksematti pühkima. Kuna kodanik N aga ei töötanud meil mitte kaks päeva, vaid kaks aastat, ja kogu selle aja jooksul tema kohta midagi santi meieni ei jõudnud, tegime saalomonliku kohtuistungi ja panime tibid vastamisi, kaebaja ja kaebealuse. Vahele panin personalijuhi, kes on ligi kaks meetrit pikk meesterahvas ja keda nähes naised kohe kõhud sisse tõmbavad. Et las siis ütlevad meie ja üksteise kuuldes täpselt ära, mis neil teineteise kohta öelda on ja kui päris löömaks käheb, siis personalijuht viskab vett vahele.
Detailidesse ei lasku, aga lugu lõppes sellega, et laimaja sai käskkirjaga vastu näppe. Sellest ka pealkiri - vanasõnad ja rahvatarkused ei aegu kunagi.