Pühapäev, 30. november 2008

Advendiaeg

Mu isapoolsed vanavanemad olid tõsiusklikud inimesed, vanaisa kiriku vöörmünder ja kodune vanaema kuigivõrd ka koguduses tegev. Pere traditsioonidesse kuulus seega väga pidulik jõuluõhtu vanavanemate juures ja kuigi lapsed muidugi sellest usuvärgist eriti sotti ei saanud ning söögipalve tundus tüütusena, on igaveseks mälupildis alati laeni ulatuv uhke kuusk, tärgeldatud laudlinad ja salvrätikud, kristall ja eestiaegsed nõud. Muidugi ka kingikuhilad kuuse all.
Peale vanavanemate lahkumist oli aastaid kombeks jõuluõhtul ema juurde koguneda. Usuga polnud sel mingit pistmist, ema on veendunud ateist, aga kuidagi nii oli ja jäi, kuni mõned aastad tagasi mina traditsiooni üle võtsin ja nüüd on kodutalu see koht,kus meie väike pere jõuluõhtut veedab.
Advendiaeg aga muutus minu jaoks oluliseks siis, kui ma nüüdseks juba kuus aastat tagasi iseeneselegi ootamatult talveks maale jäin ja siis aasta jooksul kogu elamise linnast maale kolisin. Religiooniga pole minu jaoks advendiajal mingit pistmist ja tegelikult on ka talvine pööripäeva tähistamine iidne traditsioon, mille ristiusk lihtsalt adapteeris ja sellele oma sümboolika lisas.
Valguse võit pimeduse üle on see, mis minu jaoks talvise pööripäeva tähtsaks muudab. Ma ei armasta seda pimedat aega, näen hämaruses halvasti ja ei tunne end hästi. Kõige pimedamast ajast ülesaamiseks on särav advendiaeg oma sillerdavate tulukeste ja helkivate kaunistustega kõigiti teretulnud.
Linnas elades polnud sel nii suurt tähtsust, linnas ei ole iialgi pime, ka detsembrikuistel öödel mitte. Kusagil põlevad tuled, tänavavalgustus, autode laternad. Kuid maal on kottpime, eriti siis, kui lund ei ole ja taevas on pilves. Naabrite tuled meieni ei paista ja hoolimata sellest, et linnulennult on Tallinn vaid paarikümne kilomeetri kaugusel, aimub linnakuma kirdetaevas vaid eriti selge ilmaga.
Seetõttu ongi võrratult vahva akendele tuled sättida, räästasse valguskardinad riputada ja maja seestpooltki säravaks muuta. Päris kuusk tuleb tuppa küll alles jõululaupäeval, aga õue toome kuuse metsast juba täna, meie enda kuusekesed on alles liiga tillukesed, et neid valgustusega ahistada.
Ekskaasaga käis sel teemal igaastane vaidlus, tema oli naha ja karvadega igasuguse kaunistamise vastu ja väitis, et see võtvat temalt õige jõulutunde. Mina väitsin vastu, et minul ei takista küll mitte miski kogu see pea kuus nädalat kuni kolmekuningapäevani jõulumeeleolu tundmast. Ongi kergem ja lõbusam aasta pimedaimast ajast üle saada. Kokkuleppele me ei jõudnudki, ja sel aastal kavatsen võtta täiega ja üles riputada nii palju advendinänni, kui hing igatseb.
Ning niivõrd ilus on sõita autoga läbi detsembripimeduses Eestimaa ja imetleda kauneid ja tuledes säravaid maju.

4 kommentaari:

Minuke ütles ...

Jõuluootus iseendaga on üks võrratult mõnus aeg. Mulle ka väga tuled meeldivad - Lisaks majale ja aiale mässisin ma kodu ka elektri- ja pärisvalgust täis.

Tahtsin Sind tänada aeroobikamati mõtte eest. Lõikusin selle kuuti ning lõin klambritega kinni. Peale viskasin poest ostetud hamstriheina ja õhtul ukse taga kraapimist ei toimunud.

Emmeliina ütles ...

Oled asjad enda jaoks kenasti läbi mõelnud, suur tüdruk juba.

Ka mulle meeldib jõulude ajal imetleda just tuledes maamaju, sest nagu sa ütlesid: linnas on niigi valge

Bianka ütles ...

Ma olen rohkem seda tüüpi, et ei viitsi ka liiga palju sellest jõulumöllust osa võtta. Ei teagi, millal majale tulukesed saavad külge pandud. No lõpuks ikka saavad.
Aga mul on väga hea meel, et teised viitsivad. Aitab selle aasta kõige pimedama aja üle elada. Ma ei saa aru inimestest (nagu näiteks Ninatarga), kes jõulud endale koledaks mõtlevad. Milleks? Ükski asi pole ju iseenesest halb ega hea, nii kuidas suhtud, nii on. Ja igaüks osaleb nii palju kui talle sobib. Pea-asi, et teise valikut maha ei tee. Nagu sinu eks omal ajal.

toompeale ütles ...

ka mulle meeldivad tuledes säravad maamajad. eriti oluline on see just nüüd, kui lumevalgust üldse pole.