Nagu ma aiablogis juba kirjutasin, jättis elekter meid maha pühapäeval kella kolme paiku päeval ja ka lumekühveldamise ja töölesaamisega oli üksjagu tegemist. Aga eile õhtuks sai voolu majja tagasi, vee jooksma ja toad soojaks, nii et kodus pole enam hullu midagi. Ainult et niisuguseid lumehangi nägin viimati tõesti vist üle kümne aasta tagasi.
Tegelikult aga tahtsin kirjutada hoopis sellest, mis eile teede olukorrast silma jäi. Kodunt välja sõites olime valmistunud hulleimaks, loogiline on, et kui igal pool sajab ja tormab, pole selliseid kiirreageerimisbrigaade olemas, kes korraga igale poole jõuaksid. Sama juhtuks igas riigis, Norras on mitmeid piirkondi, kuhu talvel sõiduautoga üldse ei lubata sõita. Ja USA põhjaosariikide ning Kanada elanikud on igal talvel valmis, et võib esineda olukordi, kus nädala jooksul kodunt liikuma ei pääse. Nii et täiesti tavaline talvine olukord.
Niisiis, kodunt arvates kõigepealt Keila vald. Teid oli lükatud, aga kuna lund sadas juurde, oli libe. Eriti üle 60 km/h sõita ei kannatanud. Sama Saue vallas, teid oli hooldatud. Saku vallas läks asi hullemaks, teed olid lumised, vaale täis ja libedad. Proovisime mööda Viljandi maanteed linna sisse keerata, kuid olles seisnud ligi kakskümmend minutit praktiliselt liikumatus ummikus, pöörasime ringi ja läksime ringteele tagasi. Tagantjäreletarkus olevat maailma ainuke täppisteadus, nii võiski tõdeda, et seda oleks pidanud kohe tegema, Kiili ja Rae vallas olid teed täiesti rahuldavad. Normaalne talvine olukord kestis kuni Tallinna linna piirini, sealt algas kaos.
Pildil pundar Sõjamäe teel. Smuuli viadukt on ainuke koht, kus libedustõrje on tehtud.
Edasi, päeval kell 13.00 Peterburi maanteel. Peal poolde rattasse ulatuv lumepuder, all jääkonarused, auto rappub nagu munakiviteel. Erilisi puhastamisjälgi pole märgata.
Õhtul kell 17.30 Sõjamäe tänaval, ilmselgelt pole siin päev läbi sahka käinud (ja siin käib ühistransport!!!). Lumi on põlvini, selle all kinnisõidetud jääkamakad. Hoolimata tuttuutest talverehvidest ja alla kolmekümnekilomeetrisest tunnikiirusest rappub ja libiseb neljaveoline nagu marutõbine robot. Paaris kohas on rekkad tee ääres kinni ja niigi ülikitsas tee muutub tõeliselt ohtlikuks. Ülemiste ristmikule jõudes pühin otsmikult külma higi ja loodan, et ehk nüüd läheb normaalsemaks.
Lähebki, aga ainult Järvevana tee lõpuni ja teatud mööndustega võib kuni Järve selverini tee sõidetavaks lugeda. Peale selle algab taas tants jääkonaruste ja lumepudruga ja nii kuni terve Vabaduse puiestee ulatuses Pääskülani välja.
Tsirkus jätkub täpselt linna piirini, alates Tallinna lõpusildist kuni Saue viaduktini võiks Pärnu maanteel sõidutingimused lausa autahvlile panna, tee on puhas ja libeduseta. Alates Sauest kuni koduni on tee samuti väga hea, kuigi kohati kergelt lumine.
Täna, 25.11 hommikul Sõjamäe teel seis endine, valla teehoolduspiirkonna lõpuni tee hooldatus, Tallinna sildist alates lumepuder põlvini, samuti pidi hooldamata olema kolleegi sõnul Peterburi tee.
Ühesõnaga, sel ajal kui Harjumaa vallad said oma teehooldustöödega olukorda arvesse võttes hiilgavalt hakkama, jäi pealinn küll lollikese ossa.
Ja palun ärge tulge mulle rääkima majanduskriisist ja kulude kokkuhoiust. Praegu me räägime siiski veel kaheprotsendilisest võimalikust majanduslangusest. Ja selle otsese matemaatilise järeldusena ka kaheprotsendilisest kulude kokkuhoiust, millega kohe kuidagi kõiki neid tegematajätmisi võimalik põhjendada ei ole. Kui mina ettevõtte tegevjuhina hakkaksin omanikele seletama, et tänu kaheprotsendilisele kulude kokkuhoiule jääb edaspidi pool tööd tegemata, siis kergemal juhul paluksid nad mul lahkumisavalduse kirjutada ja raskemal juhul kutsuksid kiirabi, sest ilmselgelt on mu mõistusega midagi ränka juhtunud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar