kolmapäev, 10. detsember 2008

Väsinud päkapikk

Viimastel päevadel on ikka ja jälle meelde tulnud üks vana anekdoot:
"Ema! Ma ei taha kooli minna!"
"Peab, pojake, peab!"
"Ema, ma olen väsinud, ma tõesti ei taha kooli minna!"
"Peab, pojake, peab. Kuis siis teisiti, sa oled ju direktor."
Ema rollis on olnud äratuskell ja must südametunnistus, pojakese-tütrekese rollis ma ise. Peale eelmise nädala nõupidamise võidukat finaali olen olnud üsnagi lötsis. Pidin juba hakkama tervise pärast muret tundma, aga selgus, et nooremad ja loodetavasti parema tervisega kolleegid tunnevad end samamoodi nagu supinahad. Nii et ilmselt on asi siiski selles, et vahepeal läks tamp liiga suureks. Nädalavahetuse molutasin maha, esmaspäeval võitlesin pool päeva autojamadega, no eilne päev sarnanes juba tööpäevale. Seesamune multitasking, nipet siit ja näpet sealt, suurem hunnik taas kokku lükatud.
Koduvallas tuleb pühapäeval vähekindlustatud perede jõuluüritus, toidu- ja riidejagamine ja nii edasi. Orgunnisin neile eile ligi kolm tonni riideid, selles iseenesest pole midagi erilist, jagame iga kuu Eestis laiali umbes kaksteist kuni viisteist tonni riideid, kuigi erinevalt Gruusia annetusest see uudisekünnist ei ületa. See pole ka asja eesmärk, teeme oma tööd.
Probleem on selles, et tegelikult oleks vallal selle jaotamisvärgi korraldamiseks ka inimtööjõudu vaja, oma paari sotsiaalosakonna töötajaga nad täiesti ilmselgelt toime ei tule. Vihjati,et äkki. Ja kuigi ma tavaliselt olen kaunis hea ei-ütleja, on mul seekord selge kahevahelolek. Südametunnistus, va jonnakas tegelane, väidab, et peaks ja võiks. Ajapuuduse taha ka ei saa pugeda, aega ju pühapäeval tegelikult oleks. Aga mis puudu on, on pauer. Mugav elukas mu sisemuses protestib valjuhäälselt selle vastu, et teda pühapäevasel päeval kodunt välja aetakse kusagile inimestega suhtlema. Jorr ja prr. Seda enam, et reedel on nagunii firma jõulupidu, mis teiste jaoks tähendab pidu, minu jaoks aga keskööni kestvat tööpäeva.
Näis. Mõned päevad veel aega.
Ja pööripäevani on aega veel üksteist tööpäeva ja jõulupuhkuseni kaks nädalat.

5 kommentaari:

Marjakas ütles ...

Miks jõulupidu sinu jaoks töö-õhtuga võrdub?

Eve Piibeleht ütles ...

Marjakale: sellepärast, et ma vastutan teiste inimeste eest.

Bianka ütles ...

Pead seda sisemist elukat kuulama. Tema teab paremini, palju sa jaksad. Kui ta ümber ei mõtle, siis katsugu see vallarahvas ise hakkama saada.
Kuidas see ütlemine oligi, et lase sant sauna, siis aita lavale ja lõpuks vihtle ka veel...

Segasumma Saara ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Segasumma Saara ütles ...

Ma laulan ka hommikuti seda "Ei taha kooli minna!!" laulu :P. Ema asemel on mul mees - "Peab, musike, peab! Sa oled ju õpetaja!"