neljapäev, 1. jaanuar 2009

Uusaasta jalutuskäik


No äkki ikka läheks...limps-limps. Et Sa asjast valesti aru ei saaks, nügin ninaga jalutusrihma. Ah et taskulamp kukkus maha, no kes käskis seda minu rihmaga samasse nagisse panna. Said lõpuks aru, jah? Ma tean, et ma käin igal hilisõhtul sealsamas põõsastes jooksmas, ilma rihmata. Aga Sinuga on huvitavam. Ma siis tunnen, et Sa hoolid minust, eks?
Kus nüüd siis kukkus kohmitsema. Ma seni tukastan, kuni Sa end riidesse saad (kostab viiekümnekilose koerakeha mürtsatus esikupõrandale ja südantlõhestav ohe). Mis Sul veel kadunud on? Müts? Oh himmeljummel, milleks neil inimestel küll niipalju asju vaja, kasvatagu endale karvad selga ja asi vask. Leidsid? Kindad ikka kadunud? Ma tean küll, et käpaga ei tohi ust kraapida, mis sa sõimad. Ise jokutad nii kaua, et mu kannatus täielikult otsa saab.
Läksime! Mis jutt see on, et sina jalutad mind...aga kes hammastega rihmast kinni hoiab? Järelikult jalutan mina sind, vaata, kuidas ma su eest hoolitsen, et sa pärast kõiki neid söömaaegu ikka piisavalt liiguksid. Jee. lombid on jääs, läksime! Ah et sind ei kanna? Mind küll kannab, pealegi praksub lahedalt. Ikka ei taha? Ok, mis ma Sinuga siis ikka teen, läheme nuusutame need põõsad üle. Jookseme ka natuke. Ja kaigast võid ka visata, see on lahe. Sul võhm väljas? See on see kontoritöö ja arvuti taga kükitamine.
Eeeeeeeei, õue ketti ma ei jää. Mitte mingil juhul. Külm on! Talvekarva ajasin ma juba enne jõule maha, ei mäleta või? Ise kurtsid, et kõik vaibad on üleöö rüijuks muutunud. Kolli juba lasti tuppa, mille poolest mina halvem olen.
Okei, sai jalutatud. Aitäh sulle, limpsti!

2 kommentaari:

Heli ütles ...

Oh, kui südantsoojendav ja lõbus lugemine:) Tuttavlik ka:)

Ja see kilode värk peab paika - minu oma lohistab mind praegu samasuguse innuga!
Kauneid ja kirgastavaid hetki uuel aastal oma lemmikutega!

Segasumma Saara ütles ...

:)))))