Eilsest alates on siis ametlikult kevad. Kummalisel kombel oli sel nädalal linnas kevadetunnet rohkem kui maal, tänavad koristatud ja kuivad. Maal on endiselt lumi põlvini ja lumikellukestest ei märkigi.
Tegelikult oli ilus talv, mitte ainsatki paha sõna pole toriseda. Kõike oli siinkandis parasjagu, lund, külma, midagi polnud üleliia. Päris haruldane tegelikult.
Sellegipoolest on nüüdseks tüdimus peal, õue tahaks. Tahaks aias nokitseda, koristada, lihtsalt väljas olla. Viimastel päevadel olen hommikul koeri õue lastes hommikumantli väel trepil seisnud ja kevadõhku kopsudesse tõmmanud. Kaua muidugi ei seisa, külm naksab paljastesse varvastesse. Kuid õhk on sellegipoolest teistsugune, kui paar nädalat tagasi.
Sõbranna kääbuspuudel läks sel nädalal üle vikerkaare. Ohkas korra oma kalli perenaise süles ja oligi läinud. Midagi pole imestada, nii pikaealist koera mina teist ei teagi, elas ta 18 aastat, 7 kuud ja kolm päeva. Imeliselt pikk elu ühe tillukese kutsu jaoks. Vahel vaatan oma kümneaastast kollit ja palun mõttes, et palun, ole veel minuga, palun...tead küll koera võttes, et tema elu on ebaõiglaselt lühike ja sa pead selleks valmis olema, aga ikkagi. Õnneks meil praegu terviseprobleeme pole.
Minugi tervis, mis puhkuse ajaks üles ütles, läks tööle hakates sama iseenesest korda. Pidavat olema tippjuhtide kutsehaigus, kui haigeks jääd, siis nädalavahetuseks või puhkuse ajaks.
Käisin eile pisut aia- ja ehituspoodides, no seal küll majanduskriisi polnud. Nii Horteses kui Espakis leidsin hädavaevalt parkimiskoha ja seda keset päeva, kella ühe paiku. Oli kaupa, oli ostjaid. Tegijatel tundub tööd olevat, juuksur ütles, et kahe nädala jooksul pole ainsatki vaba aega ja santehnikut, kes viitsiks oma tagumikku kergitada ja nelikümmend kilomeetrit linnast välja sõita, pole ma kuu aja jooksul leidnud.
Üks kevademärk on veel see, et hommikuti ei raatsi kaua magada. Päike tõuseb, puud heidavad pikki varje sillerdavale lumele, tuleb ilus päev ja ehk sulatab see soojus ja valgus ka lumevaipa õhemaks. Mulle tegelikult meeldib see hommikune aeg, kui kõik teised veel magavad ja ma olen oma mõtete ja plaanidega üksi, kohvitass kõrval hurmavalt lõhnamas. Vaikne, rahulik ja mõtestatud aeg iseenesele.
7 kommentaari:
Tõesti on nii, et kevad kärbib uneaega:) Tänagi - õhk tundub nii lasuurne, et tunnen end patukotina toas olles.
Vikerkaare taha minekust. Mu kauka oli 11-aastane, kui tal jõulude eel oli väga paha. Ei tõusnud asmelt, vaid lõõtsutas. Kutsusin veti, kes vaatas ta läbi ja jättis anitibiootikumisüstid. Ütles veel, et kui paari päeva pärast paremaks ei lähe, tuleks otsus vastu võtta.
Süstimise esimesel õhtul oli tal siiski veel väga paha - vaatas mulle kannatust täis pilguga otsa. Palusin siis teda, et kui sa ei jaksa - ära minu pärast ka ole:) Öösel hakkas ta oksendama - mitu vereklimpi väljutas. Ma ei tea, mis häda tal oli - ent hommikul oli ta jalul ja küsis õue. Läks veel paar päeva ja ta oli täiesti paranenud. 2,5 aastat saime veel koos olla:)
Talve suhtes on sul õigus - patt oleks nuriseda. Aga jah juba tahaks kevadet. Aga tänane hommik algaski peris kevadiselt :)
Minu eelmised koerad on ka elanud umbes 12 - 13 aastasteks. Jube tühi tunne on kui nad lahkuvad. Üks mu koertest saab suvel 14 a - ptüiptüiptüi - praegu tundub tervisega kõik korras olevat - aga on näha, et mutike on juba ikka vanaks jäänud - enam pole seda lusti, mis ennem. Aga ikka loodan, et ta on meiega veel mõned aastad.
Puudlid ongi üks pikaealisem tõug ja minu meelest ka üks tervemaid tõuge.
Aga kui sul santehnikut vaja on - siis minu naabrimees on väga hea sellel alal. Kui vaja, anna teada - annan sulle ta numbri.
Deia, kallis, palun saada tõesti oma naabrimehe number mulle meilile evepiibe@gmail.com, mul on neist veevärgijamadest täiesti kopp ees, kaks jobu on siin juba kobistamas käinud, vaatavad ja kaovad ära...tegijaid ei kusagil.
Metsapiigale: mul oli oma eelmise kolliga, seega ca 20 aastat tagasi, pea samasugune lugu, ainult et ta oli siis ainult kuuekuune. Veti kojukutsest polnud keegi tollal kuulnudki. Vankusin vaevu hingava koeraga Västrikusse, seal öeldi, et kohe magama panna, vist on parvo. Seni, kuni mürki otsiti, lasin koos koeraga jalga. Kuigi pooleaastase kolli sülestassimine oli päris kole, andis viha jõudu. Panin looma kodus voodisse, hoidsin kaisus ja palusin, et ta ei tohi ära minna. Korraga ronis vankuvatel jalgadel voodist välja, oksendas, pasandas, hakkas lõpuks jooma, paari päeva pärast oli terve. Elas peale seda veel kümme õnnelikku aastat ja polnud kordagi haige.
Kuulsin veel kuid peale koera minekut öösiti norinat ning päeval küünte krõbinat parketil.
Alles siis kui oma mõtetes lubasin tal minna, hakkas kergem.
Kevade tulek on nii mõnus. Avastasime Notsuga nädala alguses mullast tulbininad. Paraku ei õnnestunud mul isikute ettekasvatamine kohe üldse. Mossitan veidi ja katsetan vist ühe korra uuesti.
Nüüd, kus kevad käes, on mul viimane aeg oma jutuga välja tulla. Lugesin ühest su aialoost, et sul on olemas vana hea klassikaline kalla. Olen seda otsinud, aga peale nende veidrate kaasaegsete väikeseõieliste variantide pole seda kusagilt leidnud. Kanaaridel küll kasvas ta peenras, aga kuidas seda sealt ikka tuua. Tahaks paluda sinult, et kui sul ümberistutamise käigus õnnestub temast eraldada pojakest, siis oleksin väga tänulik, kui saaksin selle endale. Mis ma vastu võiks pakkuda, seda mõtleme. Kui sul sel aastal ümberistutamist plaanis pole, siis kannatab see asi oodata küll.
kalla koha pealt ühinen Bianka jutuga. kui võimalik muidugi...
sõbra vikerkaare taha minek on kohutavalt kurb. kui meie krantsist hundikoera moodi sõbrake kolm aastat tagasi seda tegi, oli tunne, et ei ühtki koera enam, seda minekut on nii raske üle elada...
kevade tulek on mõnus!
pühapäeva varahommikune päiksetõus oli nii omapärane. justkui põles taevas see koht idakaares, kust päike tõusis. polnud seal aega oodata midagi, öösärgi lehvides ja susside sahinal fotokaga imet püüdma!
loodan, et naabrid alles magasid ;)
Postita kommentaar