Hoolimatu hoolimine

Võib-olla olen mina kiiksuga (nagunii olen), aga ma ei suuda ette kujutada olukorda, kus ma viiksin lilli inimesele, kes on nende suhtes allergiline. Pakuksin sibulapirukat inimesele, kes vihkab sibulat. Keedaksin uhhaad külalistele, kes kala ei söö. See ei ole isegi hoolimine, minu jaoks on see elementaarne viisakus, jätta meelde, mis mu sõpradele-tuttavatele meeldib ja mis mitte. Töös on sellised pisiasjad samuti hädatarvilikud - eks katsuge panna paika rahvusvahelise konverentsi kava ja menüüd seltskonnale, kelle hulgas on kahekümne rahvuse esindajaid, sealhulgas ka tõsiusklikke moslemeid. Ilma kedagi tõsiselt solvamata ja nii, et keegi nälga ei jääks.
Ma ei suudaks ette kujutada situatsiooni, kus ma katan sünnipäevalaua arvestamata, et mu tädil on laktoositalumatus ja mu ema ei söö seeni.
Samas tundub väga paljudele enesestmõistetav mitte hoolida teiste maitsest ega eelistustest. Hingasin ausalt öeldes kergendatult, kui mu ema peale kolmenädalast minu eest "hoolitsemist" lõpuks linna tagasi kolis. Ma olin surmani väsinud vastamast kümme korda päevas, et tänan, ma ei taha kohvi - mul on magu siiani antibiootikumidest sassis. Et tänan, ära keeda putru, ma ei söö seda nagunii. Rääkimata sajast pisiasjast, mida ta viimase viiekümne aasta jooksul pole suvatsenud meelde jätta. Kõige solvavam oli kunagi see, et kui ma 32-aastaselt talle peale munasarjaoperatsiooni esimese inimesena ütlesin, et ma ei saa enam kunagi lapsi - ja kolm kuud hiljem oli ta selle pisiasja unustanud ja kukkus mu kallal tänitama, miks ma ikka lapsi saada ei taha...
Nüüd jõllitan seda puuvilja-juurviljahunnikut-purgihunnikut, mille ekskaasa hommikul kohale tassis ja püüan aru saada, miks inimene, kes tunneb mind seitse aastat, millest viis elasime koos, ei ole suutnud meelde jätta, et ma ülehappesuse tõttu ei armasta puuvilju, ei söö juurviljakonserve ja ei võta õunamahla suu sissegi.
Oehhhh... tuleb see laadung jälle kuidagi töö juurde sokutada.