Novembri ja detsembri elan ma veel kuidagi üle, suvest on vauhti alles, tegemist on sel perioodil palju ja tavaliselt ei pane tähelegi, kui uus aasta käes. Jaanuar ja veebruar on see-eest õudus kuubis, mingil salapärasel põhjusel on kõik või peaaegu kõik mu elu ebameeldivamaid sündmusi sattunud nende kahe kuu sisse. Paljude pereliikmete ja sõprade lahkumine. Koerte surmad. Omaenda kõige raskemad ja sandistavamad operatsioonid. Pluss veel viis miljonit ebameeldivat sõndmust ja juhtumist ja mõned pealekauba. Alati hingan kergendatult, kui kalendris 1.märts ette lööb.
Sel aastal läks jaanuar lihtsamalt, see-eest veebruaris läks täie hooga lahti. Kõigepealt S. surm, millele mõne päeva jooksul lisandusid teated inimeste lahkumisest, keda ma küll isiklikult ei tundnud, kuid kellest ma sügavalt lugu pidasin, Enn Soosaar ja Linnart Mäll. Masendav.
Muud pisiasjad on nende lahkumiste kõrval kökimöki. S.surmateate saamise päeval kaotasin ära juhiload ja autodokumendid, ilmselt olin nii rea pealt maas, et tõmbasin kotist kogemata välja. Kui välja arvata kunagi Barcelonas koos rahakotiga pihta pandud ID-kaart, pole ma elus varem ühtegi dokumenti kaotanud. Õnneks leidub maailmas veel häid inimesi, kes viitsisid auto tehnilise passi järgi omanikfirma välja otsida ja helistati praktiliselt samal hetkel, kui ma ise kadumise järgmisel päeval avastasin. Veelkord aitäh heale leidjale, kuigi seda blogi ta vaevalt loeb.
Esmaspäeval sain kutse väärteomenetlusele, kuna olevat alustanud ehitusloata ehitust. Viimase kahe aasta jooksul, mis on seaduse järgi väärteo aegumise tähtaeg, olen ma ehitanud ühe kõrgpeenra ja pannud püsti kokkupandava kasvuhoone. Ahjaa, Lepatriinu tegi pesukuivatuspuude alla põranda ka. Eks esmaspäeval kuuleb, millele neist ma oleksin pidanud ehitusluba taotlema. Üldiselt on mul tunne, et valla ebaterve huvi ärkamine ajal, kui ma juba ammu midagi suuremat remontinud ei ole, on pigem seotud minu kaunis teravate sõnavõttudega Klooga polügooni teemal. Sest miskipärast krundi kaasomanikku välja kutsutud ei ole :(.
Teisipäeval lennujaamas läks kaotsi Lepatriinu telefon. Õnneks sai kadumine tuvastatud enne õhkutõusmist ja suutsime SIM-kaardi kohe sulgeda. Enne, kui sellelt keegi oleks võtnud tunniajase kõne Honolulusse või mõnesse muude huvitavasse kohta.
Olime õhku tõusnud ja kusagil pool tunnikest lennanud, teatas esimene piloot, et lennukil ilmnes tehniline rike ja me pöördume tagasi Tallinna. Nii läkski. Õnneks oli Tallinnas olemas vahetuslennuk ja poole tunni pärast tõusime uuest õhku. Kusagil pool üheteistkümneks kohal. Selles karup...s, kus me kolm päeva veetma peame. Täielikku õnne kroonis teadasaamine, et leedukad olid kolme päeva grupitoitlustuseks tellinud india köögi. Mis mulle mitte ainult ei maitse, vaid ma olen mingi selles sisalduva aine vastu allergiline. Kuna suurest näljast üritasin lõuna ajal mingit liha siiski järada, sain laksu kohe kätte ka ja praeguse seisuga istun selle motell-hotelli internetivabas numbritoas, nägu ja keha ülespaistetanud erepunaseid laike täis. Õhtul suudeti mulle paar muna praadida, kui neile lõpuks kohale jõudis, et ma ei ole neid laike endale näkku maalinud ja ilmselt olen praemunadieedil ka ülejäänud kaks päeva. Või olen sunnitud mõne auto ärandama, sest lähima toidupoeni on oma paarkümmend kilomeetrit.
Postitus läheb üles hommikul, kui õnnestub internetti pääseda.
Ja esimese märtsini on veel 10 päeva, jõuab nii mõndagi põnevat veel juhtuda.
2 kommentaari:
See on tõesti nii, et kui tuju kehv, siis kohe tõmbad ligi uusi negatiivseid elamusi.
Tahaks sulle meelde tuletada, et ära lase võõraid muresid enda sisse.
Kas see on mu arvuti viga või, aga ma ei saa aru miks selle postituse tekst nii pisike on. Silmaarst väitis silmad täitsa korras olevat, aga tekst sunnib nina vastu ekraani suruma..
Postita kommentaar