pühapäev, 14. märts 2010

Raamatute invasiivne paljunemine

Kui perekonnalegende uskuda, olevat mul esimesed tähed olnud selged aasta ja kolme kuuselt ja kolmeaastaselt lugesin vabalt raamatuid. Mitte lasteraamatuid. Viiendaks eluaastaks oli mul ammendatud kogu sari "Seiklusjutte maalt ja merelt", kusjuures osadest raamatutest sain ma muidugi lootusetult valesti aru, nii on siiani meeles arusaam, kuidas musketärid vaesele mileedile liiga tegid...lapse jaoks on ilmselt mõisted ustavus ja reetmine liiga abstraktsed.
Kooli esimestel aastatel olin palju haige ja muudkui lugesin. Õnneks enamikke maailmakirjanduse klassikuid nõuka-ajal keelatud kirjanduse nimekirja ei sattunud ja kõik nad olid kodus olemas, Balzac, Tolstoi, Tshehhov, Shakespeare, Cervantes - kõik need kuulusid mu lapsepõlve lugemisvara hulka.
Lugemine ja suitsetamine on siiani kaks tõsist sõltuvust, millest ma ilmselt hauani ei vabane. Ainult et väärtkirjandust ma enam ei loe. Ilmselt olen oma doosi kauges nooruses mitmekordselt kätte saanud ja siiamaani on kuhi peal.
Lugemine on viimasel ajal meelelahutus ja täpselt meelelahutuslikke asju loengi. Selliseid, mis puhastavad aju päevapingetest, teevad meele kergeks. Depressiooni, raskemeelsust ja traagikat on igapäevaeluski piisavalt, ma ei pea seda raamatutest juurde hankima.
Ainuke häda, et neid raamatuid kipub aina juurde tekkima. Raamatukogudesse ma oma töögraafiku tõttu eriti ei jõua. Elu on näidanud, et raamatuid valima veel jõuan, aga õigeaegse tagastamisega võib probleem tekkida - ja ma lausa vihkan millegagi hilinemist. Nii ma neid siis ostangi. Sõltlase elu on tänapäeval kergeks tehtud, isegi poodi ei pea minema, veedad pooltunnikese põlevail silmis internetis, teed paari hiireklõpsuga oma pangaarve kergemaks ja nädalakese jooksul saabubki kast otse koju või tööle.
Meie kodu seinad on lapsepõlvest saadik välja näinud sellised nagu pildil, skandinaavialikult kargest sisekujundusest on asi kaugel. Raamatuid ostsid mu vanavanemad, vanemad ja ma ise. Ma ei tea, kui palju raamatuid mul kodus on, olen paaril korral lugeda üritanud, aga kusagil paari tuhande kandis saab entusiasm otsa. Õnneks või kahjuks sai osa raamatuid 2004.a. kapitaalremondi ajal hukka, kui muud kohta raamatute ladustamiseks ei olnud, kui õues koormakatte all. Kõlab äärmiselt barbaarselt, aga tookord põletasin raamatuid sadade kaupa, sest nad olid hallitama läinud. Tõsi küll, enamuses oli tegemist nõukogude sotsialistliku realismi teostega. Minu põlvkond veel mäletab neid sundoste, tahtsid osta Kaugveri, aga sellele lisaks said kaasa veel Ivanovi, Petrovi ja Sidorovi. Tõsi, tollal maksid raamatud tol ajal kopikaid ja loodusressursside kokkuhoiust ei rääkinud veel keegi.
Sellest autodafeest hoolimata hakkab taas tekkima probleem sellega, et raamatuid pole enam kuhugi panna. Normaalseid raamaturiiuleid ei müüda poes juba ammu, miskipärast on kõik 30cm sügavused, kui 20cm-st piisab täiesti, kümme lisasentimeetrit on puhas ruumiraiskamine ja tore täiendav võimalus tolmupühkimise harrastamiseks. Seetõttu olen enamuse koduseid raamaturiiuleid ise ehitanud, sest 20cm liimpuitplaat on õnneks ehituspoodides müügil. Aga enam pole eriti vaba seina, kuhu ehitada.
Mõistlik tegu oleks osa raamatuid, sellised, millest kindel olen, et neid kunagi enam ei loe, lihtsalt ära anda. Aga seegi on probleem. Olen pakkunud raamatukogudele, aga suhtumine on olnud kõike muud kui entusiastlik. Seejuures pole ma pakkunud mingeid nõuka-aegseid raamatuid, vaid ikka viimastel aastatel ilmunuid. Kirbuturg pole lahendus, ma ei viitsi oma mõnusat kodust laupäevahommikut linnasõiduga ära rikkuda. Vaba aega on niigi alati liiga vähe ja linn puhkepäeval ei ahvatle kohe üldse.
Selline üritus oleks iseenesest tore, konkreetsel juhul küll kahjuks liiga kaugel. Aga ehk võtab keegi siinkandis ka mõtte üles. Kui autoga ligi pääseks (sest seljastassijat minust paraku pole), viiks üht-teist laadale küll.
Seniks jääb soovida kaunist emakeelepäeva.

16 kommentaari:

deia ütles ...

Ma olin samasuguse probleemi ees kunagi. Raamatuid muudkui kokgunes ja kogunes ja enam ei mahtunud kuskile ära. Ja raamatukogud saatsid kuupeale.
Aga ma panin kuulutuse internetti mingisse foorumisse - vat nüüd enam ei mäleta millisesse täpselt, kas perekooli, kodukauniks või delfi foorumisse - ja paari päevaga oli mure murtud. Tuldi koju järele - saaja õnnelik ja mina õnnelik, et ei pidanud põletama hakkama.
Ps - minu vanemate jutu järgi olevat ka mina 3-aastasena soravalt lugenud ja paljud kodusolevad raamatud läbi lugenud. Samas ise arvan, et see vist vanemate veikene idealiseering, sest kui omi lapsi vaatan, siis natuke kahtlen selles, et kolme-nelja aastane suudaks lugeda näit Seiklusjutte maalt ja merelt sarja raamatuid. Lugemine võis ju selge olla, aga arvan et selles vanuses piirdus see siiski lasteraamatutega. Ise mäletan, et kooli esimestel aastatel sai küll kogu aeg ninapidi raamatutes istutud ja loetud nn suurte inimeste raamatuid, samal ajal kui klassikaaslased alles esimesi tähti veerisid :D

kukupai ütles ...

Sama siin... Varakult lugema õppinud, lapsena palju haige olnud ja ikka nina raamatus istunud...
Aga ma võin öelda, kuidas raamatutest lahti saada: lao kasti, kast autole ning vii Tallinna Puuetega Inimeste tegevuskeskusesse Endla 59 (Endla ja Mooni nurgal). Seal on väike raamatukogu ja täiendus võetakse heal meelel vastu. Ainult helista ette, et oleks olemas mõni meesterahvas, kes neid kaste tassida aitab. Number on 656 40 48 ja küsi Taunot, ütle, et mina soovitasin.
Mul endal ootab ka paar kastitäit sinnaviimist...

helle ütles ...

Mul on ka v palju raamatuid ja seisan sama probleemi ees - pole neid sunnikuid enam kugugi panna. Vene ajal oli raamat odav ja kõik, mis ilmus, koju osteti. On isegi topelt ja erinevaid väljandeid. Igal juhul palju.
Aga häda on selles, et tuleks neid eelnevalt sorteerida ja selekteerida, vb isegi komplekteerida või kollektsioneerida.
Lühidalt - kõik see nõuab ettevõtlikkust.

tegelinski ütles ...

Mina küll enda kohta sellist legendi ei tea, et 3-aastaselt. Aga minu järetulevad põlved millegipärast arvavad, et nende järeltulevad põlved peaks 3-aastaselt lugema õppima. Volkonski näiteks olevat hakanud....
Ma võin nüüd ütelda, et mitte ainult Volkonski :P

Anonüümne ütles ...

Kas Raamatukoi ka ei taha? http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/info?ostame

Neil ju müügil kõikvõimalikku kirjandust, ka viimasel ajal ilmunut.

Minuke ütles ...

Ajad olid ju teised. Mitut lastesaadet Sa lapsepõlvest mäletad? Mulle meenub, et kui parajasti "Kakapoessess" ehk parteikongress või jäähoki ei olnud, siis 20-20,30 oli lastesaade. Päeva ainus. Praegustel lastel on võimalus multikaid suisa 24h vaadata ja raamatuid ei viitsita lugeda. Mina õppisin lugema ajalehe abil ja esimesed lektüürid olnud surmakuulutused, mida maal köögis deklameerinud :)

Raamatuuputus on meilgi. Masendav, et raamatute formaadid on käesoleval ajal täiesti erinevateks muutunud ning alati ei aita ka sobilik riiul. Nii paiknevad mul segamini kokaraamatutega lasteraamatud ja teatmeteosed - kõik XXL suuruses. Avastasin, et Nõmme raamatukogusse on mul mõne minuti jalutusteekond ja püüan pisutki seal käia. Hea oleks, kui keegi looks veebipõhise raamatumüügi keskkonna, kus kirjas pakutav teos, asukoht ja kontakt. Tulu sellest vaevalt tõuseks, ent liigsest kirjandusest oleks lootus vabaneda küll.

Eve Piibeleht ütles ...

Ega tulu ei tahagi ja seetõttu tõesti Kukupai pakutud lahendus mõistlik. Eriti see va meelelahutuskirjandus...korra loed ise, ema loeb, õde loeb ja siis jääbki vedelema, sest teist korda sedatüüpi raamatut vaevalt et kätte võtab.

elfriide tramm ütles ...

ma ei saa teile ligilähedalegi, ma hakkasin 4-aastaselt lugema (kirjatähtedega), kuid siiski lasteraamatuid :). aga alglkassides jõudis järg juba täiskasvanute raamatute kätte ja raamatuid oli palju nii meie kodus kui ka vanavanemate juures.

peaks tegema miski blogiraamaturingi - et kes tahab, tuleb viib kastiga minema, loeb läbi ja annab järgmisele edasi. viimane siis viib sinna keskusesse.

me käime päris palju raamatukogus - keilas on väga hea raamatukogu. ka ntx lugemissaalist saab palju asju koju laenutada. aga no meil on teine asi - 10 min kaugusel... ja korra nädalas jõuab ka enne 18.00 koju, seega saab raamatud õigeaegselt tagastada. veebis on ka saadaolev kirjandus väljas

www.hcl.ee

elfriide tramm ütles ...

muide, mul vanemad kasutasid sellist nõksu - neil oli peen punasest puust seinasektsioon, milles kapid olid ca 50 cm sügavad - ja neisse sai raamatud panna kahes reas, üks rida teise taga. otsida oli sel moel muidugi ebamugav, kuid mahutamise mõttes oli väga ok.

aga mul tuli praegu hea mõte... on ju võimalik teha veel paar raamaturiiulit, millele panna mööblirattad alla ja mis panna olemasolevate ette. kui vaja tagant midagi kätte saada, sõidutad esimese riiuli lihtsalt kõrvale.... hmm, tegelikult ma olen seda lahendust (vist) miskis inglise sisustusajakirjas näinud.

Hundi ulg ütles ...

Üleliigseid raamatuid võiks pakkuda ka vanglatele. Tõsiselt.

Neid ehitatakse pidevalt juurde, ka vangide arv on tõusuteel. Kuid midagi mõistlikku pole vangidel kohtu poolt võimaldatud vaba ajaga peale hakata. Olemasolevad raamatud on loetud räbalateks. Jah, vangid loevad tegelikult palju. Ehk jääb loetust mõnele ka midagi positiivset külge. Juhtumeid on.

Eveliis ütles ...

Ma muudkui moosin oma ema, et ta oma raamatud mulle ära annaks, siiani ei ole õnnestunud:( Aga ühel päeval...kui ma kõik need sarjad endale saan, olen ÕNNELIK!

Iris ütles ...

mina tahaks tulla sinu üleliigseid raamatuid sorteerima ja sorteeriks endale virnade viisi asju välja ja päästaks sind ruumipuudusest ja oleks nõus neid kokkuleppehinnaga ostma :)
ilmselgelt vaevlen sama haiguse käes.. käin poes ja ostan kõik ikka endale koju, haruldasemaid ajan mööda antikvariaate ja foorumeid taga.. lisaks tellin amazonist inglisekeelseid.

MUHEDIK ütles ...

Hakkasin SInuga samuti enam-vähem samaaegselt lugema. Aga tookord arvas lastearst (kui olin talle pool "Edasit" 4-aastaselt ette lugenud), et see on mingi psüühiline hälve ja ma olin paar aastat tema erilise kontrolli objektiks:D

Algklassides oli mul jube igav, teised lapsed õppisid alles lugema ja et ma tundi ei segaks, lubati mul sel ajal omi raamatuid, mis polnud enam kaugeltki lasteraamatud, vaikselt lugeda, rääkimata sellest, et kodus lugesin niikuinii.

Ka mu tütred hakkasid varakult lugema. 4,5 aastaselt luges vanem tütar oma 2 aastat nooremale vennale ette Pipit ja Tjorvenit, seetõttu sai üks laisk mees suure hädaga lugemise alles kooliminekuks selgeks:)

Raamatuid on mul palju ja järjest paljumaks see asi läheb. Nendeta tunneks ma end ilmselt täiesti alasti. Kui sain lõpuks ka sellesse kodusse riiulid, kuhu nad kastidest välja laduda, alles sii tundsin end hästi ja turvaliselt (nagu kodus:D)
Ja vat, mina ei raatsi neist ühtki ära anda. Kõik muu pole minu jaoks miskit ja jagan ma igasugu asju suurima rõõmuga, et aga raamatule ruumi teha.

tafkav ütles ...

Raamatuid võib pakkuda ka veel lähedalasuvatele koolidele ja haiglatele. Ise haiglas olles olen enamasti suures hädas isegi mitme aasta vanuseid Kroonikaid lugenud - pole ju seal enamasti võimalik väga ringi kablutada ja aktiivselt meelelahutust otsida.

elfriide tramm ütles ...

no ei ole see lastele ettelugemine kindlasti põhjuseks, et nad hiljem lugema hakkavad! vastupidi, on ju selgeks tehtud, et kui lastele on ette loetud, on palju suurem tõenäosus, et nad hakkavad ise varem lugema, nende areng on kiirem jne.

Anonüümne ütles ...

mida ma otsin, aitah