neljapäev, 24. september 2015

Elu sõralise koduloomaga. Vol.1

Ma mõtlesin, et ei kirjuta sellest üldse. Aga üleeile, kui üks minu meelest vägagi haritud ja tark inimene teatas, et, meditsiin suudab ravida ainult 2% vähijuhtudest, lõi mul ikka põmaki korgi pealt ära. Ja nüüd ma siis kirjutan. Enesest selle välja. Ja kui kellelgi sellest abi saab olema, on veelgi parem.
Vähk on inimeste jaoks kõige rohkem müstifitseeritud haigus. Hirm, õudus, surm. Kusjuures tavaliselt ei teata sellest eriti mitte midagi ja ega ei taheta ka teada. Küll ollakse varmalt valmis jagama igasuguseid kuulujutte ja soovitusi mingist mambojambost, millega keegi kusagil olla terveks saanud. Mis on minu jaoks lihtsalt totakas, sest kui meil läheb rikki arvuti või auto, siis üldjuhul me viime selle remonti vastava spetsialisti juurde. Mitte ei ürita seda ise parandada mõne Youtube video või kusagilt netist pärineva arusaamatu päritoluga artikli järgi. Rääkimata kristallidest, imevahenditest, vabastavast hingamisest ja millest iganes, mida sõna "vähk" kuuldes kohale lendav kari raisakulle sulle raske raha eest pähe määrida üritab.
Ma ei ole meedik ja ei jaga mingeid soovitusi. Ma räägin oma loo.
Kõigepealt terminitest, nii nagu mina lihtinimesena aastate jooksul sellest aru olen saanud. Vähk ei ole üks haigus. Meditsiin liigitab selle termini alla sadu erinevaid pahaloomulisi kasvajaid, millest osa on agressiivsed ja osa ei ole, osa kipub tagasi tulema ja osa mitte, nii et ühist diagnoosi ega samuti ravi ei ole olemas. Osa on kirie ja fataalse loomuga ja mõnedega võib rahulikult mitukümmend aastat elada.
Oma väga oluline roll on diagnostikal. Varasematel aegadel oligi vähk surmahaigus, sest tavaliselt avastati ta staadiumis, millest väljatulemiseks oligi vähe lootust. Tänapäeval loeb meditsiin varajases staadiumis ja kontrolli all olevat halvaloomulist kasvajat pigem krooniliseks haiguseks ja uskuge mind, sellega on tunduvalt kergem elada kui südame- või suhkruhaigusega.
Vähist tervenemise kohta on samuti olemas meditsiiniline kokkulepe. Inimene loetakse vähist tervenenuks siis, kui tema rakuproovid on korras olnud viimasest negatiivsest proovist lugedes viis aastat. Sellegipoolest ei saa kordki vähki põdenud inimene olla veendunud, et retsidiive ei tule ja kontrollis tuleb käia vähemalt korda aastas.
Pole olemas terveid inimesi, on inimesed, keda on liiga vähe uuritud, visati hiljuti haiglas musta huumorit.
Oma esimese halvaloomulise kasvaja diagnoosi sain ma 2006.aasta juuni alguses. Tollal popp silikoonpaeltega rinnahoidja suutis mingi ülipalava ilmaga naha marraskile hõõruda ja see marrastus miskipärast ei tahtnud paraneda. Ei valutanud, ei laienenud eriti, aga kestendas ja vahetevahel kippusid need lahtitulevad nahahelbed ka veritsema. Pärast mitmekuist muretsemist läksin nahaarsti juurde, kes suunas mu Hiiule onkoloogiasse. Onkoloog juhtus olema paraja suhtlemispuudega ja podises,et jah, nahavähk, tuleb lõigata. Loomulikult reageerisin täpselt samamoodi nagu iga loll inimene. Nutsin mitu patja märjaks ja tegin testamendi. Internetist info saamine ei olnud tol ajal nii lihtne kui praegu. Oleks keegi mulle kohe ära seletanud, et tegemist on kõige süütuma nahavähi ehk basalioomiga, millesse suremine on ebatõenäolisem kui kolm korda päevas käiva Klooga ranna rongi alla jäämine, oleks meeleolu ehk teine olnud. Tänapäeval saab basalioomi kohta piisavalt infot ka eesti keeles. http://static.inimene.ee/index.php?disease=b&sisu=disease&did=787
Võib-olla oligi hea, et infot piisavalt ei olnud, sest see hoiatus pani mul kuklas kellukese helisema ja oli see kaitseingel, või miski muu, mis sundis mind korralikku tervisekontrolli läbima. Kuna kümme aastat tagasi eemaldatud munasarja tõttu polnud nagu otsest vajadust, polnud ma naistearsti vist umbes sama kaua külastanud. Siis läksin ja mitte asjata. Jama oli, aga jama avastati õigeaegselt. Diagnoos emakakaelavähi eelne staadium.
Järgnes kahe aasta jooksul neli operatsiooni, mille jooksul eemaldati emakas, vulva, väike jupp pärasoolest ja hiljem veel natuke juurde kõigest. Radikaalne, kuid õige otsus. Sellest ajast olen elatud sootu olendi elu, mis puudutab suhteid. Kuid ellujäämise rõõm on olnud nii suur, et kui aus olla, siis pole see mind eriti seganud. Sellest perioodist olen kirjutanud sama blogi 2008.aasta ja 2009.aasta postitustes ja kordama ei hakka.
Viimane operatsioon oli 2009.aasta augustis ja sellest ajast püsisid proovid puhtad. Käisin algul kontrollis iga kolme kuu tagant, siis kuue kuu tagant ja viimased aastad kord aastas. Analüüsid olid korras ja põhimõtteliselt lugesin ennast tervenenuks, kui ametlikku definitsiooni uskuda.
Kuni käesoleva aasta maikuuni. Panin end küllalt kerge hingega igaaastasesse kontrolli kirja ja peale arsti juures käimist isegi ei muretsenud, kuni tuli telefonikõne arstilt. Et kuskil on ikkagi mingid patoloogilised rakud ja vajalik on täiendav kontroll.
Kahepäevasest haiglas vedelemisest smuugeldasin end ikka õhtuks koju, sest öösiti pole haiglas midagi teha peale piinlemise. MRT, kompuutertomogtaafia pealaest jalatallani. Mitte midagi peale väikese täpi hoopis põies, mille peale kupatati mind uroloogiasse täiendavatele uuringutele. Selgus, et põies on väike lamerakk-kartsinoom, mis operatsiooniga eemaldati ja analüüside tulemus andis taas mitteagressiivse ja järelravi mittevajava vormi.
Naistearst sellegipoolest alla ei andnud, sest tupe tsütoloogia näitas endiselt väärarenguga rakke. Ja lõpuks leiti mikroskoobi all ka pahategija üles. Nii väike, et isegi ükski udupeen arvuti seda ei näinud. Seega taas vähieelne staadium, mitte veel vähk.
Konsiiliumi otsus oli kiiritusravi, sest lõigata pole sealtkandist enam suurt midagi. Ja sellise peaaegu olematu staadiumi puhul on kiirituse efektiivsus 100%.
Erinevatel põhjustel venis ravi algus kuni augusti lõpuni, kõigepealt tuli paraneda põieoperatsioonist, siis läks kiiritusraviarst puhkusele, aga imelikul kombel olin ma täiesti rahulik ja ei põdenud üldse. Hiljem selgus, et polnud ka põhjust, augusti lõpus kompuutertomograafia endiselt kasvajat ei näinud, seega suve jooksul mingit halvaloomulist arengut polnud toimunud.
Tänaseks kõik. Jätkub...

4 kommentaari:

Ise Hakanud Lillekasvataja ütles ...

Ok. Ootan järge.

Hundi ulg ütles ...

Tänan, et kogemusest kirjutad. Lolli meesterahvana olen vältinud arste ja Sinu kirjutis ärgitab mind siiski minema taaskontrolli. Eriti minu viimase aja enesetunde tõttu.

Tänan, et aastaid tagasi samal teemal kirjutasid ja mingite kommentaaridega rahustasid ka minu ärevaid fataalseid mõtteid minu diagnoosis.

Heli ütles ...

Tänan! Sinule omaselt julge ja selge jutt. Austus!

Eve Piibeleht ütles ...

Hundi ulg, kindlasti mine kontrolli. Õigeaegne diagnoos ja tegutsemaasumine on 90% võidust selle vastiku elukaga võitlemisel.