..jäi mul eelmistel kordadel kogemata. Kuigi nüüdne arst lõrises, et oleks pidanud juba seitse aastat tagasi tegema, leiti tookord, et proovid on puhtad ja mingit preventiivset mõju sellel ravil ei oleks, kurnaks ainult organismi. Arvan, et tehti õige otsus, üle kuue aasta olid ju proovid puhtad.
Nüüd siis kiiritus. Infot järjekordselt vähe, netist leiab ainult üldist infot. Isiklikest kogemustest rääkida ilmselt ei julgeta, kuigi tegelikult oleks just seda teadmist vaja. Jagatavad infobrošüürid on ettevaatlikud ja kuigi mu raviarst on oma ala täielik professionaal, ei ole ta väga hea suhtleja ja ma pean tema käest infot välja kangutama. Aga mida Sa küsid, kui küsida ei oska.
Esimest korda augusti lõpus Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse minnes oli jutt sellest, et hakkame ainult raviplaani tegema. Kui aga raviarst avastas, et diagnoosist on juba üle kolme kuu möödas, läks ta silmnähtavalt närvi ja juba samal päeval leidsin end lamamas kiiritustoas. Nüüd, viis nädalat hiljem olen sunnitud nentima, et tupesisene kiiritus ongi kõige jälgim osa sellest ravist. Just nimelt jälk, mitte valus. Igasse kehavasse topitakse midagi, radioaktiivse aine konteiner, kateetrid, puhas õudus. Ettevalmistamine võtabki aega kõige rohkem, kiiritusseanss kestab kolm minutit, nohu.
Veel kaks kehasisest kiiritusseanssi ja algas kehavälise kiirituse saaga. Seansis pole ise midagi hullu, eelnevalt tätoveeriti arvuti all nahale imepisikesed täpid, mille järgi kiirituskiiri paika pannakse. Tänapäeva aparaadid on ülitäpsed ja iga seansi eel panevad kaks õde patsiendi millimeetri täpsusega paika. Aparaat näeb ise välja selline, pilt tootja kodulehelt, kuigi PERH-l tundub natuke vanem mudel olevat.
Patsient heidab sellele alusele, sõidutatakse aparaadile lähemale, personal läheb välja ja aparaat hakkab piiksuma ja ümber sinu tiirlema. Minu seanss on lühike, kokku vast viis minutit. Rohkem aega võtab igal tööpäeval Tallinna ja tagasi sõitmine.
Arst otsustab. et lisaks algselt konsiiliumi poolt otsustatud kiiritusravile tuleb lisada ka keemia. Kuna kolle on sügaval vana operatsiooni armkoes kuskil sügavuses, on keemiaravi ülesanne tõsta pahad rakud kudede pinnale, et kiiritus need kätte saaks ja maha tapaks.
Esimene naiselik küsimus muidugi, kas juuksed langevad välja. Ei lange, lohutab arst. Kuna tänaseks on ravi möödas, võin täie rahuga nentida, et ei lange jah. Neli seanssi tilguti otsas, iga seanss kuskil 3,5 tundi. Aine, mida antakse, on Cisplastin . Kõrvalefektid iiveldus, oksendamine, kõhuprobleemid, isutus. Õnneks ei tekkinud minul neist ühtegi peale kõhujamade, aga viimaste põhisüüdlane pidi olema siiski kiiritus. Ja kõrvaltoimete leevendamiseks välja kirjutatud tabletid vähemalt minu puhul toimivad.
Kõhujamad on muidugi tõsised. Elan ühest kempsust teiseni, puhitused, sooltekrambid, pidev kõhulahtisus. Täiskohaga töölkäimine ei tuleks kõne allagi, õnneks oma poole koha tegemistega saan hakkama, kuigi teatud pingutust see nõuab. Arst pakub küll mitu korda võimalust haiglasse jääda, kuid tänan, ei. Ma ei kujuta ette, et peaksin kuus nädalat palatis veetma, minusugune rahutu hing läheks selle ajaga ilmselt hulluks. Ja kuhu ma oma koerad-kassi paneksin...
Mida aeg edasi, seda hullemaks läheb väsimus. Teen õhtuti magneesiumihelveste vanne, sest keemia viib organismist selle välja. Kindlasti ka muud, kuid ravi ajal toidulisandeid sisse võtta ei tohi, alakeha kiirituse ajal on seedimine nagunii tuksis ja sellest pole tolku. Kui küsisin, kas võiks võtta probiootikume selle sisemise tuumajaama rahustamiseks, siis öeldi, et ma võin neid ju võtta, nad lihtsalt ei jää niikauaks pidama, et mõjuda.
Nüüdseks on jäänud veel paar nädalat ja on seekordne kapitaalremont läbi. Järelmõjud nagu väsimus võivad kesta veel kuus kuud. Olen öelnud juba ära kõik talvised lisatöö pakkumised ja keskendun iseenda tervisele. Aga teemast kirjutan veel. Sellest, mida ma nende sõralise koduloomaga elatud aastate jooksul õppinud olen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar