Ma olen muidu ka hajameelne, äga täna olin ma jobu kuubis.
Hommikul pesin töötegemise kõrvalt neli masinatäit pesu, päike paistis ja üle tüki aja paistis ilus ilm tulevat. Mõistusele ei mõjunud see siiski soodsalt: pidevalt olid valel korrusel kas pesu, pesukorv või mina ise. Lohutasin end sellega, et trepist üles-alla käimine on südamele kasulik. Ja see, et pärast lõunat vihm kogu pesu uuesti märjaks kastis, on juba hoopis teine lugu. Küll ta millalgi ära kuivab.
Siis ajas ehitusmees mu poodi. Et seda, teist ja viiendat. Oli teine püüdlikult eestikeelse nimekirja valmis maalinud, eesti keelt ta eriti ei räägi, aru saab ja kirjutada üritab. Igaks juhuks vaatasin kohe nimekirja üle ja märkasin, et viimase asjana seisis kirjas "kingad".
Esimene mõte oli, et vaene mees on kingad ära lõhkunud, aga kas tõesti pean mina talle uued ostma...
Teine mõte oli, et äkki ta mõtles prussikinga, on selline ehitusjubin. Aga milleks talle seda vaja ja millises mõõdus?
Läksin täpsustama ja mees teatas rõõmsalt, et number üksteist.
Hea, et ma seletamise peale ikka aru sain, et tal oli hoopis kindaid vaja.
Nimekirja unustasin kuuri tööpingi peale.
Ehituspoes kuhjasin korvi vajalikke nudinaid täis ja siis hakkas telefon üürgama. Panin korvi käest, võtsin kõne vastu ja ...unustasin, kuhu ma korvi jätsin. Otsisin oma kümme minutit, üles leidsin.
Platsil selgus, et vajalik penoplastipakk siiski auto tagauksest sisse ei mahu. Sõitsin koju käru järgi. Kohale jõudsin just selleks ajaks, et näha, kuidas teise poe transad laevad puitbriketti maha kõige märjemasse ja porisemasse kohta, mis meie õuel üldse leida on.
Võtsin Hondale käru järgi ja sõitsin ehituspoodi tagasi. Käru dokumendid unustasin loomulikult koju.
Viimast päevavalgust kasutasin selleks, et poolteist tonni veest tilkuvaid briketipakke kuuri vedada. Traktorit ei julgenud võtta, kartsin kinni jääda ja üksinda seda trakatsit porist välja tirida poleks üldse lõbus olnud. Siis läks juba nii pimedaks, et kuuris hakkasid näpud pakkide vahele kinni jääma. Pool tonni jäi õeraasule hommikuvõimlemiseks.
Nüüd kavatsen veeta mõnusa naiseliku reedeõhtu dr.House, Eesti Naise ja klaasi punase veini seltskonnas.
1 kommentaar:
mis selle seisuga lahti on, mul sama lugu: küll võtmed maas, küll telefon laadimata kaasas, küll küla raamatukogusse linna kogu raamatud jne. Kõige hullem juhtus siis, kui kaotasin korteris ära Vana Tallinna (soodus!) pudeli. Midagi nii jubedat pole mu 52 eluaasta juures juhtunud. ja kui see nüüd hakkabki nii olema. pudel pole ju mobiil, et helistad lauatelefonilt ja peilid asukoha välja.
Postita kommentaar