Koerailm

Mitte ei mõista, miks seda nähtust koerailmaks nimetatakse. Üks minu suurtest koertest püsis väljas kümme minutit ja teist ma pole siiamaani suutnud mõjutada õue minema. Korra vaatas ukse vahelt välja  ja tagurdas trepist üles tagasi.
Kojusõit oli selle sügise seni hulleim. Nähtavus tuisus paarkümmend meetrit, tattlibe tee ja metsik külgtuul autot õõtsutamas. Seega isegi üllatav, et esimest kraavilist nägin alles kodukülas, rekka külili kraavis, ohutuled vilkumas. Õnneks oli politseimasin juba kohale jõudnud ja seekordne süümepiin et-äkki-peaks-appi-minema jäi ära. Vastik tunne on alati kraavisõitnutest mööda sõites - äkki keegi vajab abi. Iseküsimus, kui palju minusugusest kõrgete kontste ja üle-viie-kilo-tõsta-ei-tohi tegelasest seal ülekahemeetrises kraavis ikka kasu oleks, pärast peab Päästeamet mind ennast sealt välja tõmbama, isegi kui mul õnnestuks ilma kaela või vähemalt jalgu murdmata sinna ronida...
Sellel kurvil on rekkade jaoks kohe eriline külgetõmme, soovituslik (mitte kohustuslik) kiirusepiirang on 70, aga seda ei järgi keegi. Ja pea igal talvel on seal keegi külili, kui mitte rattad taeva poole. Naabrimeeski kommenteeris FB-s, et restoranikurvi talihooaeg on avatud, mida seekord jagatakse - autosid, kartuleid, kala, ehitusmaterjale - kõike seda on seal vedelemas nähtud. Kaup ja auto viiakse tavaliselt minema, tükid, katkised rehvid ja muu sihuke jäetakse kohalikele koristada. Mida me igal kevadel küla koristuskampaania ajal vaikselt ropendades muidugi ka teeme. Naabrid küll arvasid, et rohkem jäätmejaama ei vii, paari aasta pärast peaks järelejäänud tükkidest saama küla oma järelhaagise kokku panna küll.