neljapäev, 11. november 2010

Noppeid

Nagu kusagil juba öeldud, kellakeeramine mind isiklikult ei sega, ma keeran mõnikord kella mitu korda nädalas. Aga juba mitu õhtut on mind vaevanud mõte, miks on küll vaja seda kella keerata selles suunas, et pärast kellakeeramist on võimalik hommikul puhanud nägemisega valges tööle sõita ja õhtul, kui silm juba niigi väsimusest krillis, peab kottpimedal maanteel laveerima. Eriti üleeile õhtul, kui sadas mingit jäist tatti, mis polnud vihm, lumi ega lörts ja nähtavus vastutulijate pimestavas valgusjoas oli heal juhul kümme meetrit ette.

***
Kohutavalt ajavad muigama viimase aja ülihaledad reklaamikampaaniad. Terve linn (ja ajalehed) olid hiljuti täis ühe pakendifirma reklaami ja ma ei taha teada, mis nad selle kõige eest reklaamiagentuurile maksid. Sest me ise oleme selle firmaga parasjagu aastatepikkusi suhteid lõpetamas, põhjuseks järjest viletsamaks muutuv tootevalik ja küündimatu klienditeenindus. Äkki oleks mõistilik olnud enne reklaamifirma palkamist hoopis kitsaskohad kaardistada?
Teine kohutavalt naljakas reklaamielamus oli AirBalticu lennukis, kus jagati sooduskuponge 32" teleka ostmiseks, 50 eurot oleks tulnud lennukis maksta, ülejäänud ülekandega ja teler oleks tasuta koju toodud...ainukesed hädad olid selles, et see kupongiga müüdav telekas oli neli ja pool tuhat krooni kallim kui sama mudel poes ja ma hästi ei usu, et keegi lennukis nii meeltesegadusse satub, et tee pealt pea topelthinnaga telekas osta.
***
Hirmsasti tahaks raha ära anda. Palju seda ei ole, paarkümmend krooni metalli. Panka sellepärast sõita ei viitsi ja heameelega annaks mündipudi kuskile heategevuskasti. Aga tundub, et ka selleks tuleks Tallinna sõita ja selleks pole aega ega viitsimist. Keilast pole ma suutnud ühtki annetuskasti leida ja mujale praeguse graafiku juures ei satu.
***
Kolleegidest Aafrika-reisijad jõudsid tagasi, väsinud, äraloksutatud, päevitunud ja kõhuvalus. Siiamaani reisipalavikus ja -vaimustuses. Aga ühes olen ma kindel, peale nädalast elu Mosambiigi külas ilma vee ja elektrita ei arva nad enam mitte kunagi, et Eestis on halb elada :). Järgmisel aastal saadame järgmise satsi tõelist vaesust vaatama.
***
Ja viimasel ajal on tunne, et peaks blogi üldse Twitterisse kolima. Ainult lühikesed mõtted tulevad pähe.
Sel nädalavahetusel on ehk võimalik välja puhata. Minul. Teised töötavad.

Kommentaare ei ole: