IQ,EQ,SQ ja FQ

Parim aeg mõtlemiseks on igapäevane tööle- ja tagasisõit. Sada kakskümmend kilomeetrit mööda suhteliselt pähekulunud teed, viimaste päevade suhteliselt soodsad ilmastikutingimused, vaikne muusika raadiost mängimas ja keegi ei sega. Mingi osa teadvusest jälgib kogu aeg teed ja liiklust ja mingi osa käib kusagil uitamas.
Teatud põhjustel olen viimasel ajal end tabanud taas mõtisklemast inimloomuse erinevate omaduste ja nende väljendusviiside üle. Kirjutamiseks aga vormus see täna, kui täiesti kogemata komistasin Tiiauspaikka blogis EQ testile. Minu enda tulemused on sellised:

Your Score: 49

45 - 54

Congratulations! You have very high emotional intelligence. This is good news! EQ counts for twice as much as IQ and technical skills combined in determining who will be a star performer. Your level of EQ likely has been and will be a driver of your high performance for years to come. Areas to work on: While you are doing well - don't forget to take time out of your busy day-to-day activities to stop and reflect on what brings you the greatest meaning in your life. If we fail to do this on a regular basis, we risk becoming tranquilized by the trivial. Sedated by the small details. Yes, deadlines need meeting and goals must be achieved. But if we are working toward goals that are not in alignment with our key values and greater purpose, we face becoming hostile and cynical - losing the reason we are doing 'all of this' in this first place! This translates into less joy and enthusiasm for our work - resulting in a diminished ability to be effective, at ease, and on purpose. As William James said: I have no doubt whatever that most people live, whether physically, intellectually, or morally, in a very restricted circle of their potential being. They make use of a very small portion of their possible consciousness... much like a man who, out of his whole body organism, should get into the habit of using and moving only his little finger... We all have reservoirs of life to draw upon, of which we do not dream.

Kena keik, nagu kadunud Juhan Smuul öelnuks. Nagu alati, on asjal mitu aga. Nimelt on tänapäeva psühholoogid järjest enam veendumusel, et inimloomust ei saa vaadelda ainult vaimse või emotsionaalse intelligentsi vaatepunktist. Alguse selleks sügavutimõtlemiseks sain kunagi professor Mare Teichmanni koolituselt, aga ise olen asju juurde lugenud.
Niisiis, ideaalne ja tasakaalus inimloomus näeks joonisel välja selline:
Iga võrdne "torditükk" tähendab ühte toimetulekuks vajalikku intelligentsuse vormi, seega 25% vaimset intelligentsi, 25% emotsionaalset intelligentsi, 25% sotsiaalset intelligentsi ja 25% füüsilist intelligentsi. Selline loomus siis vastaks kuldlõikele ja oleks sama ilus, täiuslik ja ... igav, nagu Michelangelo Taavet.
Niisiis, kõik me oleme tasakaalust väljas. Sest paraku ei mahu ühtegi ringi rohkem kui 360 kraadi ja kui üks sektor on suurem, siis saab ta olla seda ainult teiste sektorite arvel. Kui kellelegi on midagi rohkem antud, on temalt tavaliselt ka midagi ära võetud.
Mida aga ma selle targutamisega tegelikult öelda tahtsin...võib-olla seda, et minu enda nõrgimad küljed on füüsiline täpsus ja seltsielu. Ja seda pole mõtet põdeda. See-eest on ülejäänud kahte sektorit ehk keskmisest rohkem jagatud.

Väsinud päkapikk

Viimastel päevadel on ikka ja jälle meelde tulnud üks vana anekdoot:
"Ema! Ma ei taha kooli minna!"
"Peab, pojake, peab!"
"Ema, ma olen väsinud, ma tõesti ei taha kooli minna!"
"Peab, pojake, peab. Kuis siis teisiti, sa oled ju direktor."
Ema rollis on olnud äratuskell ja must südametunnistus, pojakese-tütrekese rollis ma ise. Peale eelmise nädala nõupidamise võidukat finaali olen olnud üsnagi lötsis. Pidin juba hakkama tervise pärast muret tundma, aga selgus, et nooremad ja loodetavasti parema tervisega kolleegid tunnevad end samamoodi nagu supinahad. Nii et ilmselt on asi siiski selles, et vahepeal läks tamp liiga suureks. Nädalavahetuse molutasin maha, esmaspäeval võitlesin pool päeva autojamadega, no eilne päev sarnanes juba tööpäevale. Seesamune multitasking, nipet siit ja näpet sealt, suurem hunnik taas kokku lükatud.
Koduvallas tuleb pühapäeval vähekindlustatud perede jõuluüritus, toidu- ja riidejagamine ja nii edasi. Orgunnisin neile eile ligi kolm tonni riideid, selles iseenesest pole midagi erilist, jagame iga kuu Eestis laiali umbes kaksteist kuni viisteist tonni riideid, kuigi erinevalt Gruusia annetusest see uudisekünnist ei ületa. See pole ka asja eesmärk, teeme oma tööd.
Probleem on selles, et tegelikult oleks vallal selle jaotamisvärgi korraldamiseks ka inimtööjõudu vaja, oma paari sotsiaalosakonna töötajaga nad täiesti ilmselgelt toime ei tule. Vihjati,et äkki. Ja kuigi ma tavaliselt olen kaunis hea ei-ütleja, on mul seekord selge kahevahelolek. Südametunnistus, va jonnakas tegelane, väidab, et peaks ja võiks. Ajapuuduse taha ka ei saa pugeda, aega ju pühapäeval tegelikult oleks. Aga mis puudu on, on pauer. Mugav elukas mu sisemuses protestib valjuhäälselt selle vastu, et teda pühapäevasel päeval kodunt välja aetakse kusagile inimestega suhtlema. Jorr ja prr. Seda enam, et reedel on nagunii firma jõulupidu, mis teiste jaoks tähendab pidu, minu jaoks aga keskööni kestvat tööpäeva.
Näis. Mõned päevad veel aega.
Ja pööripäevani on aega veel üksteist tööpäeva ja jõulupuhkuseni kaks nädalat.

Eriti kurbade silmadega CRV

Ilusa ilmaga paistis välja, kui sopane mu kullake on ja nii sõitsingi esimese asjana hommikul Punase tänava Jazzi pesulasse. Pesulas märkasin õudusega, kuidas lisaudutuled tõusid kapoti kohale, pöördusid ümber ja kadusid kurva ohkega uuesti kapoti varju. Välja saanuna avastasin autot eest vaadates siis sellise vaatepildi: mõlemad Hella lisaudutuled rippusid juhtmete otsas kui kurva lõvi sabatutid.
Helistasin esimesele meeldetulnud infotelefonile ja palusin end autoabiga ühendada.
Eeeeeee-ööööööööö, mökitas noormees telefoni. Et mida ma üldse nendest tahan.
Hakkasin kurjaks saama. Autoabi ilmselt. Mitte pizzat tellida.
Siis loeti mulle kähku nende õigused ette. Et aega läheb umbes poolt tundi. Väljakutse maksab 300 krooni ja töö vähemalt 180. Väljakutset tühistada ei saa ja maksta tuleb ka juhul, kui nad midagi teha ei saa. Kliendil ei tundunud mingeid õigusi olevat, aga mis mul üle jäi. Istusin autosse ootama. Üks venekeelne Landcruiseri-sell tuli küsima, kas ma ikka tean. Tean-tean, kullake, ega ma siin niisama istu, päikesevõtmiseks juba külm. Oigasin ta õla peal, et tehasetuled ja kolm aastat sõitnud, sama palju sealsamas pesulas käinud. Kriisiaeg, arvas tema. Naersime mõlemad. Veetsin nelikümmend minutit pöidlaid keerutades ja möödasõitvate meeste keerdus kaelu imetledes, saabus kollase vilkuriga jeep. Vend kehitas õlgu ja arvas, et ega siin eriti midagi teha ei olegi. Pakkusin varianti, et võtku tuled eest ära (oleks mul olnud kruvikeeraja ja teip, oleksin seda juba ammu ise teinud).
Lõpuks saime ühisel nõul ja jõul tuled eest ära. Tüüp pakkus, et põhimõtteliselt võib ta tuled tagasi ka panna, aga siis peaksime käsikäes kuskile kruvisid ostma minema. Arvasin, et jääb ära.
Kui lõpuks tööle tagasi jõudsin, olid kohalikud õgardid mõlemad võileivatordid ära söönud, nii et nüüd olen näljane ka veel. Hrrrr. Ja teenindusse peab ka minema, kaua nende rippuvate juhtmetega ei liigu.
Majanduskriisini on meil veel pikk maa minna.

49

Viimane sünnipäev, millest mul midagi mäletada on, oli kahekümne viies, seega siis pea veerand sajandit tagasi. Mitte sellepärast, et mu mäluga midagi lahti oleks, lihtsalt sünnipäevi pole eriti peetud. Väikesed sõpradega istumised ei lähe arvesse, neid tuleb ju ette ka ilma tähtpäevadeta. Viimastel aastatel aga olen sünnipäeva tähistamise sujuvalt jõululaupäevaga ühendanud, et üks kokkamine ja koristamine. Nii on plaanis ka sellel aastal.
Üleüldse tekitas aasta vanemaks saamine vahepeal pigem negatiivseid emotsioone ja tähistamiseks polnud tujugi. Sel aastal siiski teistmoodi, pigem on mul täna lisanduva numbri üle hea meel. Justkui oleksin kätte saanud verstaposti, milleni aasta algul suurt jõuda ei lootnudki.
Hommiku olen veetnud arvuti ees, kohvitass käeulatuses, mörisev ja hommikumantlit lutsutav viiekilone "kassipoeg" süles, ja koerad jalus peesitamas. Mõnus.
Ja esimese õnnitlussõnumi oli saatnud ekskaasa, kell 00.07. Mina magasin sel ajal saunajärgset ilu-und. Mulje jäi küll selline, et tema istus, telefon peos ja ootas õige kuupäeva saabumist. Olen õel vanamoor, olen, olen...

Kõrvaklappide ümbermaailmareis

Eile öösel koju saabudes ja postkastist jõuga nelja päeva posti välja rebides (vaene postimees, kes seda sinna omakorda toppima pidi), leidsin käkras ajalehtede vahelt sellise nutsaka:Algul vahtisin seda nagu midagi, mille kass tuppa tassinud on, aga siis käis ajus plõks ära. Kusagil septembri alguses tellisin amazon.co.uk -st kahed telefoni kõrvaklapid, endale ja poisile. Poisi omadega oli kõik kombes, aga minu omad Nokia 6110-le ei sobinud, kuigi tootetutvustus väitis sobivat. Paha inimene nagu ma olen, panin tagasiside lehele kriitika üles. Selle peale tuli tarnijalt kohe meil, et nad maksavad raha tagasi, olgu ma ainult jumalapärast nii kena ja võtku tagasiside maha. Vastasin neile, et raha ma ei taha, saatku õiged klapid. Lubati saata. Siis ei toimunud pikemat aega mitte kui midagi. Kusagil kuu aega tagasi tuli mulle saamata jäänu uuesti meelde, saatsin uue meili. Et oleks kena, või muidu. Ikka mitte mukitki.
Ja nüüd siis jõudsid klapid kohale. Kuna saatjal oli kleepsule jäänud riik märkimata, on pakk alustanud oma teekonda Inglismaalt, viibinud vahepeal Tais ja Malaisias, kuni keegi tark on taibanud ümbriku peale Finland kirjutada. Seal oli kellelgi õnneks ettekujutus olemas, mis riigis asub Harjumaa.
Aga kohale jõudsid, uskumatu küll. Ainuke häda, et vahepeal jõudsin endale poest uued osta.

Multikultuursus

Kuna meie töö on põhimõtteliselt tehtud, järgmise aasta eelarved ridahaaval ära nämmutatud ja ära kinnitatud ning tänase päeva peamine ülesanne on kuidagimoodi ära istuda kuni õhtuse Tallinna lennukini (arvestades tippspetsialistide töötasu ja päevarahasid pole see eriti efektiivne tööajakasutus, kuid kahjuks jääb väljapoole minu otsustusala), logelen blogimaailmas ja vaatan samal ajal üle nõupidamislaua inimesi, kellest mõnega olen pea kaheksa aastat koostööd teinud ja igasuguseid aegu üle elanud.
Kultuurikonfliktid on nii laiapõhjalises organisatsioonis paraku igapäevane nähtus, mõnikord on neid rohkem, mõnikord vähem, aga üle tuleb neist olla igal juhul. Takerdumine pisiasjadesse takistab edasiminekut.
Ja kõik see, mida ma arvan, ei puuduta ühtegi rahvust tervikuna, ma tunnen ju vaid väheseid inimesi.
Mu kõrval istuvad leedukad, kellega naljakal kombel on läbi aastate olnud vaat et kõige rohkem kultuurilisi arusaamatusi. Meie protestantlik ja nende katoliiklik taust on põhjustanud kõige rohkem raginaid nii reeglite kehtestamises, töökorralduses ja isegi käsuliinides. Kõige rohkem häirib nende puhul kahepalgelisus, näkku räägitakse üht ja selja taga teist. Aga ilmselt pole see ainult leedukatele omane.
Türklased. Siirad, temperamentsed, põhjamaa inimeste jaoks pisut liiga kommunikeeruvad. Aga muidu päris toredad.
Rootslased. Nagu üks neist eneseirooniliselt eile viskas, on nii rootslast kui rootsi tehnikat pea võimatu pidama saada, kui nad ühekorra liikvele läinud. Ja mõningane jäärapäisus kombinatsioonis sinisilmsusega on nii mõnigi kord mentaalseid kaklusi põhjustanud. Nemad nimetavad meid eesti pessimistideks ja meie neid rootsi unistajateks. Sõpradeks jääme sellegipoolest.
Soomlased. Tee või tina, aga nendega oleme ikkagi kogu aeg kõige paremini klappinud. Sarnane kultuuritaust, sarnane keel, sarnane töössesuhtumine ja asjadest aru saamine. Lihtne koostööd teha, lihtne üksteist mõista.
Taanlased. Sarnaselt rootslastega heaoluühiskonnas natuke ära hellitatud ja sinisilmsed. Kõige suuremad arusaamatused on tekkinud just tulevikuprognooside ja inimeste motiveerimise teemadel. Raske on lääneeurooplastele selgeks teha, et see, mis nende jaoks on põnev väljakutse, on endiselt olmemurede käes vaevleva idaeurooplase jaoks lihtsalt üks heaoluühiskonna kamarajura ja kohapealsete töötajate motiveerimiseks kõlavatest loosungitest ei piisa. Siiski on reeglina nendega lihtsam kui rootslastega, nad on võimelised oma roosad prillid kiiremini eest ära võtma. Hea on see, et taani naljad sarnanevad eestlaste omadele ja kerge on üksteist mõista.
Ungarlased hoiavad veel rohkem omaette kui eestlased. Majandusolud on neil hetkel keerulised, inimesed on kinnised. Temperamenti on palju, aga seda hoitakse reeglina vaka all.
Belglased on meie hulgas alles nii lühikest aega, et pole eriti sellist vaba-aja suhtlemist olnud. Tööasjus on asjalikud ja konkreetsed.
Ukrainlastega on meil olnud soomlaste järel vaat et kõige parem läbisaamine, nad on siirad, otsekohesed ja ei jäta midagi ütlemata. Töökad ja lõbusad inimesed.
Lätlased on meiega ka alles aastajagu ja õiget kontakti pole kujunenud.
Itaallased. Nendega on raske. Palju lärmi, palju sebimist, vähe villa. Raske koostööd teha.
Hispaanlased. Nendega on natuke lihtsam kui itaallastega, aga organiseerimine ei ole ka nende tugevaim külg.
Sakslased. Üldiselt konkreetsed, aga probleeme on olnud lubaduste täitmisega, neid nad kipuvad vahel sama kergelt unustama kui andma.
Hollandlased. Head kauplejad (ajalooline taust?), inimestena kinnised, kuid huumorimeel päris korralik. Võimalik koostööd teha.
Sloveenia. Sloveenlaste kohta ma ei oska midagi öelda, sest nende tippjuht on nahavärvilt must kui öö ja rahvuselt hoopis ngayo. Üks teravaima mõistusega poisse, keda ma viimasel ajal kohanud olen, haarab kõike lennult, peab oma lubadusi ja temaga on alati meeldiv asju ajada.
Pea sama lugu Poola esindajatega, kes jagunevad ka musta ja valge nahavärvi esindajateks. Üldiselt koostöö, niiplaju kui seda olnud on, täiesti ok.
Norrakad. Pea sama seis kui taanlastega, aga olekult kõrgimad. Rikka riigi sündroom?
Ja selleks korraks kõik, kõiki pole kohal. Nagu öeldud, ei saa sellest arvamusest mingeid järeldusi teha ühegi rahvuse kohta. Kirjagi panin selle loo rohkem iseenda jaoks, kunagi hiljem vahva lugeda.

Tolerantsusest

Tolerants on ilmselt iga inimese jaoks erinev mõiste. Me talume, kannatame välja palju asju, kui meil midagi muud üle ei jää. Iseasi, kas nad meile meeldivad.
Minu enda jaoks on taluvus kaunikesti veniv mõiste. Ma ei talu vägivalda ükskõik millisel kujul, ka kinoekraanil mitte, kuigi tean suurepäraselt, et tegemist on meigi ja tomatipastaga, Aga ikkagi on vastik. Samas pole ma kunagi saanud aru inimestest, kes võtavad endale õiguse teisi arvustada erineva nahavärvi, religiooni, kultuuriliste erinevuste või minugipoolest kasvõi maitse suhtes. Minu poolest võib mu suhtluspartner olla kasvõi roheliseruuduline, kuue silma ja antennidega, kui meil on millestki rääkida, pole sel absoluutselt mitte mingit tähtsust. Samamoodi võivad inimesed minu poolest tähistada jõule, hanukkah-t või ramadaani, minu jaoks ei ole sel tähtsust. Peaasi et see neile enestele tähtis ja oluline on.
Isiklik kogemus on näidanud, et selline inimeste, sündmuste või kultuurierinevuste "paikapanemine" väliste näitajate põhjal on kõige tavalisem kolkluse ilming. Mida rohkem on inimene lugenud, reisinud, eri kultuuridega kokku puutunud, seda vähem on tal probleeme sellega, kuidas keegi teine välja näeb, riides käib või milliseid pühi tähistab. Budism, shintoism, kristlus, islam, taarakummardamine jne. on lihtsalt erinevad religioonid. Kuigi jah, religiooni muutumisel sektantluseks muutub ta ohtlikuks relvaks, mille abil harimatuid ja lihtsameelseid inimesi on võimalik panna võikaid tegusid korda saatma. Selliseid nagu terrorism näiteks.
Tolerantsus olude suhtes võib ka seinast seinani ulatuda ja sõltub tihtilugu ootustest. Kui sõita kusagile kolmanda maailma riiki, kus vaesuse piir on meie jaoks kaunis kujuteldamatu, on küll ebameeldiv, kuid talutav, et tänavatel veerevad prügilaamad, hotelli laes põleb alasti lambipirn ja söögiks on targem kohvripõhjas mõni konserv kaasa varuda. Eile õhtul aga kaotasin küll silmpilkselt kannatuse, kui meid Leedus üritada 53 euro eest per nägu majutada hotellituppa, kus olid kahekordsed narid. Röögatasin, et kas me tulime pioneerilaagrisse või, selle peale saavutasime situatsiooni, et jäime vähemalt kahekesi tuppa ja ülemisi narisid sai kasutada asjade panekuks, mida kuhugi mujale nagunii panna ei olnud. Ja lugeda enne magamaminekut ka ei saanud, sest toas oli ainult laevalgus, ei mingeid väiksemaid lampe. Tänase lisakogemusena võib lisada, et toit on sama jube kui toad, midagi nii lahjat kui hommikusöögiks pakutud kohv nägin viimati kaheksakümnendatel Venemaal, proovisin kohvi asendada teega, mis osutus veel hullemaks. Lõunasöögiks pakuti suppi, mis nägi välja, nagu oleks ta kellegi seest juba korra läbi käinud, pealegi oli see ollus põhja kõrbenud. Sellest moraal: ärge kunagi minge vastavatud hotelli, nad ei tea isegi, mida nad pakkuda tahavad. Ei vea meil hotellidega viimasel ajal...
Kuid rahu, ainult rahu. Seda jama on ainult kolmeks päevaks ja siis saab taas koju, oma voodisse. Nii et kannatame ära.