Me võtame inimesi juurde. Mitte just sadu, aga kümnetes on see number küll. Arvestades seda, et iga töökoha kohta tuleb umbes sada avaldust, on pea kõik töölevõtmisega tegelevad inimesed meie majas hullumise esimeses staadiumis. Kui mitte teises. Peamiselt seetõttu, et enamik sellest tööst, mida me igapäevaselt teeme, on täiesti mõttetu ja asjatu.
Sellega seoses oleks mul tööletahtjatele mõned tõsised palved. Vaevalt nad küll seda blogi loevad, aga vähemalt mina saan ennast välja elada.
Esiteks, palun loe kuulutus otsast lõpuni läbi. Tavaliselt on seal kirjas, milliste oskustega inimest otsitakse ja mida talle pakutakse. Tee endale selgeks, kas sul on vajalikud oskused olemas. Ava internetis selle firma kodulehekülg, kuhu sa tööle kandideerid ja katsu aru saada, millega nad üldse tegelevad.
Teiseks, kui kuulutuses palutakse saata kaaskiri, siis palun kirjuta ja saada see. NB! Lause "vajan tööd" ei ole kaaskiri ka siis mitte, kui seal on hüüumärk lõpus. Või mitu.
Vahemärkus: kui lased oma CV ja kaaskirja koostada kellelgi teisel, siis palun loe need läbi ja katsu meelde jätta, mis seal kirja pandud on. Viimasel ajal on töövõtuvestlustele sattunud inimesi, kes ei tea, mida nende saadetud CV sisaldab.
Kolmandaks, ära jäta oma CV-sse auke. Kui oled vahepeal olnud töötu, siis pole see mingi häbiasi. Kui tegid tööd, mis ei ole sinu meelest sobiv näidata, ei ole ka see häbiasi. Kui olid lapsega kodus, on see ju tore ja pane see kirja. Aga ära jäta oma CV-sse kolmeaastast tühimikku, mis tekitab personalijuhis kahtluse, et sul on midagi varjata.
Neljandaks, pildiga CV äratab alati rohkem tähelepanu kui pildita CV. Keegi ei tegele missivalimistega, kuid inimene, kes julgeb avaldada oma näo, äratab rohkem usaldust.
Viiendaks, kui sind kutsutakse vestlusele, siis ilmu kohale, pane end viisakalt riidesse ja tule kohale õigel ajal (üks personalifirmas koostatud CV-ga keskastmejuhi kandidaat näiteks ilmus pooletunnise hilinemisega ja pükstes, mida minusugune vanatädi kvalifitseeris spordisuspedena. Ma miskipärast ei tahtnud temaga vestelda).
Enne vestlust võiks veel korra lahti võtta firma kodulehekülje ja meenutada, millega nad tegelevad.
Kui oled otsustanud, et sa siiski ei taha selles firmas töötada, informeeri. Kui helistada ei julge, saada e-kiri.
Senine masendav statistika on paraku selline:
100-st saadetud avaldusest on nõutud kaaskiri suvatsetud kaasa panna umbes pooltele.
Allesjäänud viiekümnest pooled kaaskirjad on standardtekst, mida võiks adresseerida ükskõik kellele ja ükskõik kuhu.
Veel allesjäänud kahekümneviiest kahel kolmandikul puuduvad igasugused kuulutuses soovitud oskused, kogemused ja igasugune motivatsioon.
Allesjäänud seitse-kaheksa kutsume vestlusele. Kohale ilmub 4-5 (asi on veidi paranenud, veel aasta tagasi oli kadu rohkem kui pool, hea, kui kaheksast kaks kohale jõudis ).
Neist umbes pooled vastavad küsimusele: Miks te meile tööle kandideerisite? vastusega, et midagi peab ju tegema.
Ühesõnaga sajast kandidaadist saab heal juhul ühe töötaja. Halvemal juhul mitte ühtegi.
Ei, me ei otsi väiksepalgalisi. Meie töölised saavad ikka üle Eesti keskmise. Head töölised saavad ka väga hästi.
Ja tegelikult on täiesti kohutav, kui palju selle mõttetu massi "läbitöötamisele" aega ja energiat kulub.
Ja kui ma siis kuulen raadiost, kuidas valitsus (?) peaks tööpuuduse vähendamiseks midagi ette võtma, tahan ma kedagi hammustada. Mitte valitsust seekord.
21 kommentaari:
ma sin targemkas. kooki:)
Oh, jah!
Mul kardetavasti seisab uue töökoha otsimise töö ees juba järgmisel suvel. (Meie koolil kardetavasti ei ole tulevikku).
Samas ma uut töökohta kooli ei tahaks. Nüüd ootaks juba uusi väljakutseid ja usun, et olen ka üsna "töökindel" töötaja, aga....
Kui vanus ei ole enam /kuni 35/, vaid märksa rohkem, siis valikud on kardetavasti väga kesised.
Kurvaks teeb, et inimesed ei vaevu töökohale kandideerides korrektselt käituma.
10 punkti!
...omadest kogemustest võin öelda, et viimasel kandideerimisel avaldas personalijuht imestust, et olin olnud ainus, kes avas oma töökohtade töö sisu ja enese tugevaid ning nõrku külgi.
Vabandan oma teadmatust - küsin, et millise tööga on tegemist, mul on tubli ja kohusetundlik sõber, kes uut tööd otsib - julgen teda soovitada...kui teaks - keda otsite.
Loogiline ju, et "midagi peab tegema, et raha saada, et elada," minu arusaama mööda lõviosa inimesi teebki sel põhjusel tööd, vähemasti palgatööd, mitte ei ole lapsest saati unistanud just sellest ettevõttest ja erialast, kuhu nad mingil momendil miskit pidi satuvad. Mis ei tähenda, et see inimene peaks olema halb töötaja, ka samane keskmine ja üle palk + kohuse- ja vastutustundlik inimene ei pruugi olla halb kombinatsioon.
Ma lendaks selle "miks" vastuse peale kardetavasti joonelt ukse taha, 8 aastase "augu", riietuse, katkiste ketside ja teibitud prillide pärast võib-olla ka. :)
Ning jah, valitsus peaks majanduskeskkonda reguleerima ja natuke teisiti kui seda seni tehtud on, aga see on omaette teema.
Oehh... Küll on "hea" lugeda, et ka teistel on samad mured mis mul. No mul endal on välja tuua see, et kui palun CV saata inglise keelse ja Kaaskirja ühes teises keeles, siis tulemuseks oli null vastavat CVd.
Kusjuures tegelikult sain küll inglise keelseid CVsid kuid nõutud keeleoskust, mis on sellel ametikohal väga oluline- polnud paljudel. Kahjuks ei jõua meie kõiki sobivaid CVsid ise ümber tõlkida ning asusime ise otsingule. Leidsin päevatöö tulemusena 15 sobivat kandidaati, neist 10 vastas telefonile, 6 oli tööpakkumisest huvitatud, 4 tuli kohale, 1 ei vastanud korduvatele helistamistele ja 1 helistas ise ja arvas, et tema keeleoskus pole ikkagi piisav.
Leidsime oma töötaja konkursiväliselt. Ta asub juba järgmisel nädalal tööle.
Kõikifest muudest töötaja otsingutest ma parem ei räägi. Sest võin iga sinu kirjutatud punkti juurde linnukese tõmmata. Eriti, selle, et tööpakkumist ei loeta läbi. Kui ikka on nõutud väga spetsiifilisele ametikohale eriharidust ja töökogemust, siis ilma nende kaheta ei saa kuidagi.
Ahjaa.. Üks asi on su nimekirjast siiski välja jäänud. See, et kandideerivaid inimesi peaks kuidagi ka kätte saama. Üks osa inimestest ei kirjuta oma CVsse telefoninumbrit, kuid oma meile nad ei loe. või mis veel hullem, nende hoti meilboks on täis. :S
Paraku sellise suhtumisega, et midagi peab tegama ja millegi eest raha saama (eesti keeles on üldse huvitav väljend "tööl käima", mitte "tööd tegema", tänapäeval ilmselt tööd ei leiagi. Minu sadadest inimestest koosnevas tutvusringkonnas õnneks ei leidu ühtegi inimest, kes täidaks oma ametikohta ainult palgapäeva ootuses. Meie firmas ka mitte. Ja seetõttu me ei soovi enda hulka ka kellast kellani tiksujaid.
Väga tore kui inimestel on töö, hobi ja eneseteostus ühendatud.
Ja sama tore, et inimesed siiski argiproosast lähtudes ka adapteeruda suudavad - minus nt tekitaks eriti entusiastlik ja motiveeritud kandidaat omad kahtlused ning Pandora laekad ja kaduma läinud näitlejatalendid mulle ei meeldi.
Aga maitse asi, nagu ka oma aja ja elu sisustamine. :)
Mu lemmiksõna "ei" jäi eelmisest kommentaarist puudu. Vabandust.
kas ei oleks mõistlik postituse juurde kirja panna misnimelise firmaga on tegemist? sellise inimesega, kes tahab enne töövestlust fotot näha (ja sealjuures polegi tegemist modelliagentuuriga) ja personaliotsija, kes vaatab inimesi riiete järgi (mis pükstel viga oli, ei mahtunud tädi pisikesse maailma?), oleks viimane aeg personalijuhtide koolitusele minna (firmal ikka on raha oma personalitöötaja koolituseks, et tast inimene saaks?). tegelt ka! endale ei tundu, et too "keskmisest kõrgem palk" firmas, kus personalijuht jätab firmast keskaegse galeeriorja valija mulje, ei ole eriti parem unelm kui töökoht organidoonorina. imetlen tööotsijaid, kes sellisele "inimesele" julgevad näkku öelda, et "midagi peab ju tegema", kui võiks ka lihtsalt näkku sülitada. tunnista üles, et tegelikult tahaks ka trikoos pilti, et oleks kindel, et varjatud iluvigu pole ...
tundub, et ma astusin kellelegi rängalt varba peala :D
mis otsing see siis on kusniipalju inimesi soovite tööle võtta? millisest cvonline kategooriast peaks otsima?
Tähendab, kõik sõltub ju natukene tööst ka. Ma arvan, et tegelikult saab ajalehekioskis või näiteks traktoriosade vastuvõtus töötada täpselt selle motivatsiooniga, et "mul on vaja teenida raha, et ülikoolis käia". See ei tähenda, et seda tööd ei võiks teha hästi ja naudinguga või et iga inimene sellele tööle sobiks.
Inimene võib sobida mitmetele aladele. Inimene ei pruugi teada, mis talle täpselt sobib, rääkimata sellest, et konkreetse töö kohta teabe saab ta seda tööd tehes. Kui alustaja ütleb, et "midagi peab ju tegema ja selle töö jaoks ma tundun olevat kvalifitseeritud", siis ta on vähemalt aus, mitte ei räägi, kuidas ta on ülimotiveeritud tegema midagi, millest ta midagi ei tea. Sina tööandjana siis tead, millist koolitust, väljaõpet ja tuge uus töötaja vajab. Kui otsid kohta, mis ei ole algajale, siis "eelnev töökogemus samal erialal" võiks olla nõuete sees.
Lisaks: kui mulle palka ei maksta või makstakse liiga vähe, siis ma võin eneseteostust ka omaette teha, sõpradega, tuttavatega, mul ei ole selle jaoks vaja minna firmasse X. Kui mulle töövestlusel antakse märku, et otsitakse inimest, kes oleks "motiveeritud ja hooliks eneseteostusest, mitte palganumbrist", siis mina igal juhul tõlgin selle "antud firma ei soovi mulle minu töö eest maksta". Seesugusesse firmasse ma lihtsalt ei lähe, nagunii tuleks kohe sõda. Ei tasu unustada, et firmad kapitalistlikus majanduses siiski tegelevad kasumi hankimisega, ei ole vaja teha nägu, et see oleks midagi kõrvalist ja ebaolulist. Ja inimesed müüvad oma tööjõudu, mitte ei anneta seda.
Muuhulgas, pildiga CV... On riike, kus mitte mingil juhul seda teha ei või, kus on väga oluline, et välimuse põhjal inimesi ei valitaks ja diskrimineeritaks. Inimene ei pruugi teada, et Eestis on pilt kuidagi ülioluline, ma arvan, et selle võiks juurde kirjutada.
Töötus ei ole häbiasi... Aga see on häbiasi, kui töötus on kestnud just nii kaua, et ei ole enam hästi võimalik riideid valida? Ma saan aru, et eri ametikohtadel on riietusmall, aga seda saab tegelikult inimesele ütelda. Eeldades, et palk on piisav, et inimene saab selle malli järgi riideid lubada.
Selle loo kommentaaridest on väga põnev olnud vaadata, kui erinevaid asju suudavad eri inimesed ühest ja samast loost välja lugeda.
Tatsutahime, sa ütlesid õige asja, kõik sõltub sellest, millisele tööle inimest valitakse. Kui oleks vaja loomingulist inimest, poleks takistuseks ei katkised ketsid ega ujumispüksid. Kui otsitakse kliendihaldurit, on korrektne välimus oluline. Korrektne ja puhas ei tähenda viimast moodi ja kalleid riideid. Need on lihtsalt näited.
Pildipaanika peale...keegi ei vali tegelikkuses inimesi pildi järgi ja enda meelest ma seda ka ei kirjutanud. Tahtsin lihtsalt ära märkida seda, et pildiga CV äratab rohkem tähelepanu kui pildita. Ja kui personalijuhil on ees sada pluss avaldust, siis loomulikult märkab ta pildiga CV-d enne. Lihtne psühholoogia, sama, mille alusel pannakse pilte raamatutesse, ajakirjadesse, ajalehtedesse.
Mina ei ole tegelikult personalijuht, aga ma tean, milliste printsiipide järgi meie personalijuht töötab ja üldiselt pooldan neid. Mõmikord tema kriteeriume isegi pehmendades.
Lisada võiks, et meil töötab ka mitu puudega inimest. Ja kahekümnest töötajast, kellega ligi kümme aastat tagasi sai alustatud, on siiani tööl üle poole.
Hetkel ei otsi me enam kedagi peale oskustööliste ja seda CV keskuse kaudu. Enamuse vabadest kohtadest oleme täitnud ja osadega alustame uuesti jaanuarist, kui laienemise järgmine etapp pihta hakkab.
Ma olen mitmelt poolt omale tööd otsinud.
Ka olen seda oma blooga paaris postituses maininud.
Üks asi sai mulle seeuures selgeks - selle raha, mis ma olen töövestlusele minnes ja sealt tulles kulutanud, oleksin ma ehk kasulikumalt paigutanud. Antud konteksis oli see puhas raha tuulde viskamine elik raiskamine.
Investor kaalub igatpidi, enne kui ta rahapataka välja käib, aga töötule, eriti pikaaegsele töötule nagu mina seda olen, on iga kroon arvel...
Ma pole ka fotogeeniline, mu liigutused on kohmakamad jne. Sada häda on minuga. Lubati helistada, ka negatiivse otsuse perra, aga ei vaevuta seda teha.
Niipalju, kui mina asjale pihta olen saanud, tuleb töövõtjal tööandjale minimaalselt kahekordset tulu teenida, millest pool läheb brutona töötegijale.
Kurat võtaks, mina ei jõua teenida niipalju, et saaksin ennast ära elatada. Kui kogu palk läheb kommunaalide-söögikuludeks, siis pole nagu mõtet tööd teha - riiet tahaks ka selga saada, oma hobiga tegeleda, kultuurist osa saada, mööda Eestit-maailma matkata...
Töölkäimine kui selline fraas tuleneb minu arust paraku mõisaorjusest, mäletate sellist ütelust - mõisa köis, las lohiseb...
ikkagi oleks huvitav teada mis firma nii massiliselt inimesi otsib. ja mis töövaldkonnas neid siis ei leidu või on sellised nagu sa kirjeldasid.
"Lubati helistada, ka negatiivse otsuse perra, aga ei vaevuta seda teha."
Haha, joppamine on see, kui viitsitakse kasvõi meil saata. Olen käinud vestlusel, kus kinnitati, et helistatakse kahe tunni (!) jooksul, võib kolm korda arvata, kas ma neist veel kunagi kuulsin. Kuigi tuleb tunnistada, et tegu oli ka firmaga, kus minu suurimaks "miinuseks" oli see, et mu emakeel oli eesti keel - töö küll vene keelt ei nõudnud ja seda seal vaja ei läinud (kuigi suhtlustasemel ma seda oskan), aga juba kuulutuses oli kirjas, et eeldatakse eesti keele oskust suhtlustasemel ja intervjueerija suhtumisest (nii minu kui teiste eestlaste suhtes) oli näha, et me sinna väga oodatud ei olnud.
Aga iseenesest on minu meelest täiesti debiilne, kui näiteks laotöötajalt oodatakse, et ta hakkaks surmtõsise näoga rääkima seda, kuidas ta on alati unistanud laotöölise ametist ja kuidas see on hobi ja töö ühendamine. Disaineri puhul oleks jah imelik, kui ta kehitaks õlgu ja ütleks, et midagi peab ju tegema, aga sekretäri puhul näiteks minu meelest mitte. See, et sekretär teeb oma ametit selleks, et raha saada, ei tähenda ju, et ta seda kehvasti teeks.
Dokumentide koostamist kui elulist oskust ei õpetata vist gümnaasiumis nüüdki, mis siis rääkida varasematest aasta(kümnetest). Seega vastab CV koos kaaskirjaga täpselt inimese enda suurusele ja intelligentsile. Aga unistada ikka võib...
Ja valetada võib ka kui küsitakse, miks just sellesse firmasse. Sest ma ei tahaks värbajana teada, et minu pakkumine on töötulegi hädatapp. Kas just unistuste töö... aga teite puhul näiteks tunne, et oled vajalik mutrike üleilmses positiivse kuvandiga organisatsioonis.
Õnnelikud on need, kes teevad palgatööna, mis tegelikult ka meeldib. Enamus teeb siiski palgatööd selleks, et lubada seda, mis tegelikult meeldib.
Ma olen kõrvaltvaatajana sageli imestanud- lugedes meie firma tööpakkumisi, milliseid geeniuseid me otsime.
Ja siis mitte väga imestanud, kui tööle võetud kõigile nõuetele vastav geniaalne ambitsioonikas eneseteostust otsiv inimene mõned kuud hiljem ära tahab minna. Töö sisu ja sellele otsitav inimene pole vastavuses.
Ehk siis, mina oma tööotsijatest sõpradel soovitaks küll kandideerida ka siis, kui kõigile kuulutuses oodatud omaduste taha "linnukest" ei saa kirjutada.
Vahel loob esmamulje ja kohalolek rohkem kui CV ja kaaskiri.
muidu justkui täitsa nõus, aga kahe asja kohta tahaks küll kangesti miskit öelda :D
esteks see va kaaskiri. ma oma piiratud arunatukesega pole ka kunagi aru saanud, milleks seda vaja on ja mis sinna kirjutada tuleb. äkki peaks seda kuidagi täpsustama?
ja teiseks - ma ise ilmselt hindaks ausust ja seda, kui inimene julgeb tunnistada, et ta teeb tööd raha pärast. meil on mõned sedaviisi öelndu ning nad on head töötajad - tippspetsialistid seejuures, mitte töölised. osad muidugi ka ei oska ilukõnelisi motivatsioonijutukesi kirjutada.
ja noh... kui mulle homme 10 miljonit sülle kukuks, ma tuleks ka töölt ära. :). ilmselt hakkaks mõne aja pärats midagi siiski tegema... ja ega välistatud poleks ka praegune töö... aga SIIS oleks motivatsioon hoopis teine. paraku.
Postita kommentaar